3-20-1033/41
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.12.2022 |
|
Kaebajal on kaebuse esitamisel kohustus märkida kaebuse nõue vastavalt HKMS §-le 37 (HKMS § 38 lg 1 p 5). Kohus peab siiski tõlgendama kaebust, lähtudes kaebaja tahtest (HKMS § 2 lg 4 teine lause). Kahtluse korral saab kohus enne kaebuse menetlusse võtmist kaebaja tahet täpsustada. Nõude õiguslik kvalifitseerimine vastavalt kaebaja tahtele on kohtu ülesanne (HKMS § 158 lg 1; vt nt RKHKo nr 3-16-1903/69, p 24). Kohtud käsitasid kaebuses esitatud nõuet mittevaralise kahju hüvitamise nõudena. Vaatamata kaebuse nõude sõnastusele, ei ole kaebaja siiski väitnud, et kohus oleks tekitanud talle määruse sideettevõtjatele edastamise viivitamisega mittevaralist kahju. Kaebusest nähtub piisava selgusega, et kaebaja hinnangul peab riik hüvitama kahju, mis tekkis põhjusel, et tal ei õnnestunud maakohtu viivituse tõttu saada hüvitist isikutelt, kes olid talle väidetavalt mittevaralist kahju tekitanud. Selline kahju on käsitatav varalise kahjuna. (p-d 21 ja 22)
RVastS § 15 lg-t 1 tuleb kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses. (p 24) Kui seadus ei näe ette, et määruse teatavakstegemise aja peab määrama kohtunik, puudub alus pidada määruse teatavakstegemise aja kindlaksmääramist õigusemõistmise lahutamatuks osaks. Sel juhul ei saa kohtu viivitust määruse teatavakstegemisel käsitada õigusemõistmisena RVastS § 15 lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb kahju hüvitamise nõue lahendada riigivastutuse seaduse 3. peatüki üldsätete alusel. (p 25)
Eeltõendamismenetluses tuleb tõendite kogumise määrus teha isikule, kes peab tõendid koguma, üldjuhul teatavaks viivituseta. (p 26)
|
| 3-20-1310/52
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.12.2022 |
|
Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga kavandatu elluviimine. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu KOV territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu on detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine erandlik võimalus, mis võimaldab paindlikumalt reageerida muutuvatele oludele ja vajadustele. (p 17)
Krundi sihtotstarbe muutmise eelduseks ei ole kinnistuomaniku nõusolek. Katastriüksuse sihtotstarbe määramise pädevus on KOV-l kas detailplaneeringu menetluses (PlanS § 126 lg 4 p 1 ja lg 5 ning MaaKatS § 18 lg 1 p 2) või detailplaneeringu kohustuseta aladel üldplaneeringu alusel eraldi menetluses (MaaKatS § 18 lg 1 p 1), kusjuures ükski seadusesäte ei nõua muutmisele kinnistuomaniku heakskiitu. Kinnistuomaniku soov oma kinnistut kindlal viisil kasutada on kahtlemata üks huvidest, mida KOV peab sihtotstarvet määrates kaaluma. Olukorras aga, kus kehtiva üldplaneeringuga on juba määratud alale teistsugune maakasutuse juhtotstarve, on see oluline avaliku huvi väljendus, mida detailplaneeringu menetluses arvestada. Juhul kui maaomanik ei ole nõus üldplaneeringuga määratud juhtotstarbega, on tal võimalik üldplaneeringut selles osas vaidlustada. (p 20)
Kinnistu kuulumine rohevõrgustikku ei tingi maatulundusmaa sihtotstarbe muutmist. Praegusel juhul kasvab vaidlusalusel maal mets. MS § 16 kohaselt on metsa majandamine metsa uuendamine, kasvatamine, kasutamine ja metsakaitse. Sealhulgas ei tähenda metsa kasvatamise mõistega hõlmatud raie ainult lageraiet, mis takistaks metsamaa edasist kasutamist puhkeotstarbel või rohevõrgustiku funktsioonis vähemalt lähiaastatel, vaid ka teisi raieliike, mis võimaldavad metsa osalist säilitamist (MS § 28 lg 4). Näiteks on üks metsa majandamise viisidest valikraie, mida tehakse püsimetsana majandamise eesmärgil (MS § 28 lg 8). Maatulundusmaa omanikul ei ole automaatselt õigust teha metsas lageraiet, vaid tema tegevust piiravad paratamatult erinevad õigusaktid, sh planeeringud. Vastuolu planeeringuga võib olla metsateatise registreerimisest keeldumise aluseks (MS § 41 lg 8). (p 21)
KeÜS § 38 lg 7 kohaselt peab KOV üksus planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. PlanS § 126 lg 1 p 10 seab kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamise DP ülesandeks. Igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama (RKHKo nr 3-3-1-79-16, p 22). Samuti on PlanS § 126 lg 1 p 17 järgi üks detailplaneeringu ülesannetest servituutide seadmise vajaduse märkimine. Selleks, et tagada juurdepääs kallasrajale mõlemast otsast, tulnuks detailplaneeringu menetluse käigus ette näha vähemalt võimalik lahendus juurdepääsu probleemile, näiteks servituudi vajaduse märkimisega vastavalt PlanS § 126 lg 1 p-le 17 või eelkokkuleppe sõlmimise teel naaberkinnistu omanikuga. Vajaduse korral tulnuks planeeringuala laiendada selliselt, et oleks võimalik välja töötada terviklahendus (vt ka PlanS § 124 lg 2). Detailplaneeringuala ei peaks piirduma ühe kinnistuga, eriti kui sellega muudetakse üldplaneeringus kindlaks määratud ulatuslikumate objektide (nt rohekoridori) lahendusi. (p 23)
PlanS § 6 p 17 defineerib rohevõrgustiku kui eri tüüpi ökosüsteemide ja maastike säilimist tagava ning asustuse ja majandustegevuse mõjusid tasakaalustava looduslikest ja poollooduslikest kooslustest koosneva süsteemi, mis koosneb tugialast ja tugialasid ühendavatest rohekoridoridest. Haljasaladel on eriti tiheasustusalade läheduses oluline roll ümbruskonna elanikele aktiivse puhkuse võimaldamisel. See ei ole aga rohevõrgustiku ala ja eriti rohekoridori ainus funktsioon. Kolleegium ei näe põhjust mitte nõustuda, et rohevõrgustiku säilimise ja planeerimise olulisemad eesmärgid on elurikkuse kaitse ja säilitamine, kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine ning rohemajanduse, sh puhkemajanduse edendamine. Selleks, et rohevõrgustik täidaks oma ülesandeid, on vaja, et selle struktuurid oleksid planeeritud sidusalt, st et tugialad oleksid koridoridega ühendatud ühtseks tervikuks, kusjuures veelgi olulisem on, et rohevõrgustiku struktuurid toimiksid liikide ja populatsioonide jaoks sidusalt funktsioneeriva elupaikade ja liikumisteede võrgustikuna – see aitab vähendada liikide elupaikade killustatust. Rohekoridoride kui rohevõrgustiku elemendi funktsioon on tagada rohevõrgustiku sidusus, vähendada elupaikade hävimise ja killustumise mõju elustikule. Seega, isegi kui möönda haljastu puhul esmase (kuid mitte ainsa) funktsioonina kasutust puhke-eesmärkidel, ei saa sellist eesmärki omistada rohekoridorile, mille põhifunktsioon on tagada, et looma- ja linnuliikide populatsioonid ei killustuks, vaid isenditel oleks võimalik erinevate rohevõrgustiku alade vahel liikuda. (p 26)
Kõrgema tasandi planeeringuga terviklikult kujundatud rohevõrgustiku tõhusust ei tohi ohtu seada selle tükkhaaval muutmisega detailplaneeringu tasandi, st väiksemale alale fokusseeritud otsustega. Tulenevalt keskkonna säästmise põhimõttest ja igaühe kohustusest (põhiseaduse §-d 5 ja 53) peab rohevõrgustiku ebasoodne mõjutamine olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. (p 27)
Rohevõrgustiku alal tuleb elurikkuse kaitset pidada oluliseks eesmärgiks. Ka rohevõrgustiku toimimise ebasoodsaks mõjutamiseks üksnes lokaalselt tuleb KOV-l näidata, millised muud olulised huvid selle mõju üles kaaluvad. Seejuures ei saa kaalukaks pidada kinnistuomaniku erahuvi elamuarenduseks, kui maa kasutust sellisel viisil piirasid juba enne kinnistu omandamist kehtinud ÜP ning rohevõrgustiku TP. (p 29)
PlanS § 130 lg 1 esimene lause lubab planeerimisalase tegevuse korraldajal sõlmida detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga halduslepingu planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks. Seda ei ole lubatud teha mh juhul, kui soovitakse muuta kehtestatud üldplaneeringut (PlanS § 130 lg 2 p 2). (p 31)
Ka olukorras, kus sõlmitakse PlanS § 130 lg 1 esimese lause järgne leping planeeringu koostamise või selle tellimise üleandmiseks, peab menetlust juhtiv ja korraldav roll jääma KOV-le. Asjaolu, et mõningates avalikku huvi intensiivsemalt riivavates olukordades nagu üldplaneeringu muutmine on halduslepingu sõlmimine täielikult keelatud isegi KOV korraldavat rolli arvesse võttes, näitab, et seadusandja on pidanud oluliseks KOV rolli täiendavat suurendamist planeeringu koostamisel. On selge, et kui KOV on ise planeeringu koostaja või selle tellija, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvesse võtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui detailplaneeringu tellijaks on arendaja, kes on otseselt huvitatud arendustegevuse kasumlikkusest ja seetõttu just talle kõige soodsama planeeringulahenduse kehtestamisest (vt ka RKHKo nr 3-3-1-12-07, p 18). Üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses tuleb avalikke huve ning üldplaneeringujärgset vallaülest terviklahendust tavapärasest tugevamalt arvesse võtta. Seega on sellises menetluses arendaja roll planeeringu koostaja või koostamise tellijana keelatud. (p 33)
HKMS § 109 lg te 2 ja 5 järgi on väljamõistetavad kulud, mille kaebajate asemel kandis mittetulundusühing. Kaebajad on esitanud kokkuleppe, millega nad on kohustunud kulud hüvitama kuni selles ulatuses, milles kohus vastustajalt menetluskulud välja mõistab (vt ka RKHKo nr 3-3-1-35-13, p 30). (p 37.1)
Põhjendamatuks tuleb lugeda bürookulu, mida kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt ei hüvitata (vt nt RKHKo nr 3-3-1-51-15, p 15). (p 37.2)
|
| 3-22-348/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
09.12.2022 |
|
Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. Kõigi metsateatiste kõigile huvitatud keskkonnaorganisatsioonidele kättetoimetamine ei aitaks kaasa kaebeõiguse tõhusamale teostamisele. (p 12)
Metsaregister ei ole loodud kasutajasõbralikuks otsingusüsteemiks, mis võimaldaks keskkonnaorganisatsioonil saada tõhusalt teavet näiteks kaitsealustele aladele, nende lähedusse või rohevõrgustiku aladele antud raielubade kohta. Ennast selle toimimisega kurssi viinud isikule põhimõtteliselt sellise info kättesaamist võimaldava WFS‑teenuse oluliseks puuduseks on see, et teenus ei võimalda tellida teavitusi. (p 14)
Olukorras, kus raielubade kaebetähtaeg ei hakka keskkonnaorganisatsioonide jaoks enamasti kulgema mitte teatiste metsaregistris registreerimisest, vaid HKMS § 46 lg‑s 7 sätestatud reegli järgi, ei pruugi olla raiest huvitatud isikute õiguskindlus tõhusalt kaitstud. Kui seadusandja soovib selles olukorras korda luua ning tagada, et keskkonnaorganisatsioonid tegutseksid raielubade vaidlustamisel kiiremini, on tal võimalik kehtestada eriregulatsioon raielubade avaliku teatavaks tegemise kohta. Et selline regulatsioon ei tooks endaga kaasa keskkonnaorganisatsioonide kaebeõiguse ebaproportsionaalset piiramist, peaks sellega koos käima raielubasid puudutava info senisest parem kättesaadavus. (p 16)
Keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus tuleneb Århusi konventsiooni art 9 lg‑st 3 ning KeÜS §‑dest 30 ja 31. Konventsiooni art 9 lg‑s 3 ette nähtud kaebeõiguse eesmärk on võimaldada tagada tõhus keskkonnakaitse (EKo C‑240/09, p 46). Kaebeõigus ei ole seejuures piiratud üksnes otsustega, millel on keskkonnale rasked tagajärjed (EKo C‑873/19, p 73). (p 8)
Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (HMS § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)
Haldusakti avalikult teatavaks tegemisest tuleb eristada teabe avaldamist. Avaliku tegevuse käigus loodav teave on eelduslikult avalik (AvTS § 4). Teave metsa paiknemise, pindala, tagavara, seisundi ja kasutamise kohta (vt MS § 9 lg 1) on lisaks ka keskkonnateave, mille tõhusa avalikustamise nõue tuleneb KeÜS § 26 lõikest 2. (p 11)
Seadus ei sätesta kohustust teha raieload teatavaks kõigile kaebeõigust omavatele keskkonnaorganisatsioonidele. Kui tegu pole just konkreetse juhtumiga eriliselt seotud organisatsiooniga, ei ole üldjuhul tegu isikutega, kellele haldusakt tuleks HMS § 62 lg 2 alusel kätte toimetada. (p 12)
HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud reegel kehtib sõltumata sellest, kas seadus kohustab haldusorganit haldusakti kaebeõigust omavale isikule isiklikult teatavaks tegema või mitte. Nõue, et kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti teatavaks tegemisest, teenib eesmärki tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1). HKMS § 46 lg‑st 1 kui üldnormist tuleb lähtuda ka keskkonnaorganisatsioonide kaebuste puhul. (p 9)
Seadusega võib ette näha, et haldusakt tehakse teatavaks avalikult. Avaliku teatavaks tegemise puhul omistatakse haldusakti avalikustamisele eriline juriidiline tähendus ‑ akt loetakse üldsuse hulka kuuluvatele isikutele teatavaks tehtuks ja seega hakkab kaebetähtaeg kulgema (vt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 ja § 62 lg 3). Haldusakti avalikult teatavaks tegemise võimalus peab olema seaduses selgelt sätestatud. Seejuures ei tohi sellist võimalust sätestav norm piirata ebaproportsionaalselt kaebeõigust. (p 10)
|
| 3-20-2004/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.12.2022 |
|
Euroopa Kohtu seisukoha järgi tuleb direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-t 1 tuleb tõlgendada viisil, et see ei luba liikmesriigil määrata riigis ebaseaduslikult viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine üksnes üldalusel (s.o oht väljasaatmise tulemuslikkusele), ilma et oleks täidetud mõni riigisiseses õiguses selle sätte ülevõtmiseks ette nähtud ja selgelt määratletud kinnipidamise alustest (EKo C-241/21, p 55). Seega tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg-t 2 tõlgendada ja kohaldada viisil, et selle p-des 1–3 toodud loetelu kinnipidamise õiguslikest alustest on ammendav. Seda vaatamata normis kasutatud loetelu näitlikkusele osutavatele sõnadele „eelkõige juhul, kui“ ( 18. juunil 2022 jõustunud VSS § 23 lg 1 sisaldab samasisulist ebaselgust). (p-d 16 ja 17)
Kui on piisav alus arvata, et isik ei pruugi Eestist ilma väljasaatmiseta lahkuda ning võib selle asemel asuda elukaaslasega tekkinud konflikti lahendama ja sellega panna toime uue süüteo, võib järeldada, et olukord võib suure tõenäosusega eskaleeruda ning isiku lahkumine ei pruugi seetõttu toimuda loodetud viisil. See võib sõltumata pakku mineku kavatsusest näidata isiku soovimatust lahkumiskohustust täita. Samas pole uue kuriteo toimepanemise korral vähetõenäoline ka pakku mineku oht. Isiku soovimatus lahkumiskohustust täita ei pruugi tähendada põgenemise ehk pakku mineku ohtu tavatähenduses. VSS § 68 p 6 tõttu tuleb enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu mõista tavatähendusest laiemalt. VSS § 68 p 6 järgi esineb välismaalase põgenemise oht mh juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. See hõlmab ka kavatsuse täita lahkumiskohustus üksnes tingimustel, mis seavad ohtu lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkuse. Formuleeringu „põgenemise oht“ määratlus VSS § 68 p-s 6 ega selle sisustamine eeltoodud viisil vastuolus direktiiviga 2008/115/EÜ. Direktiiv kohustab liikmesriike tagama ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusa väljasaatmise. Direktiiv ei keela selle ülevõtmisel samale terminile erineva tähenduse andmist ega teistsuguse normitehnilise konstruktsiooni kasutamist, kui tagatud on direktiivi eesmärgi saavutamine piisava selguse ja täpsusega (EKo C-281/11, p 65; EKo C-363/85, p 15). (p-d 18.2 – 18.7)
Kui riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise taotluses nimetatud toimingud on tehtud varem kui kolm kuud taotluse esitamisest (RÕS § 22 lg 3), sest kohtumenetlus oli peatatud Euroopa Kohtu menetluse ajaks, tuleb taotlus lugeda tervikuna tähtaegseks. (p 19)
|
| 3-20-120/49
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.11.2022 |
|
Leppetrahvi sissenõudmine halduslepingu rikkumisel ei pea toimuma sarnaselt tsiviilõiguslikele võlasuhetele. Avaliku õiguse eripäraks on avaliku võimu kandja pädevus määrata üksikisiku õigused ja kohustused kindlaks ühepoolselt. Avaliku võimu kandjal ei ole nõuete maksmapanekuks üldjuhul tarvis pöörduda kohtu poole (RKHKo nr 3-17-1329/36, p 18). Seda eripära tuleb HMS § 105 lg 1 kohaselt arvestada halduslepingutele võlaõiguslike sätete kohaldamisel.
Halduslepingu rikkumise eest leppetrahvi määramiseks haldusaktiga ei ole seaduses ega lepingus tarvis reguleerida leppetrahvi õiguslikku vormi. Leppetrahvi nõudmiseks peab haldusorganil olema sisuline õiguslik alus, mis tuleneb kas seadusest või halduslepingust. Kui selline alus on olemas, võib leppetrahvi määrata ja vastav haldusorgani tahteavaldus on haldusakt, sest see vastab HMS § 51 lg 1 tunnustele. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et haldusaktiga leppetrahvi määramiseks on alust vaid siis, kui rikutud haldusleping sõlmiti haldusakti asemel (HMS § 98 lg 1). Need asjaolud pole ühegi õigusnormi järgi omavahel seotud. (p 13)
Haldusakti resolutiivosa on HMS § 60 lg 2 esimese lause kohaselt kohustuslik ka kohtule. Vaidluses haldusaktiga kindlaks määratud leppetrahvi tasumise kohustuse üle kontrollib kohus vaid haldusakti kehtivust, mitte õiguspärasust. Kehtivast haldusaktist tuleneva kohustuse vaidlustamiseks peab isik nõudma haldusakti tühistamist. Isik ei vabane kehtivast haldusaktist tulenevast kohustusest pelgalt vastuväitega, et kohustavat haldusakti poleks tohtinud anda. (p 14)
Halduslepingud võivad puudutada olulisi avalikke huve. Muudatuste tegemine nendes peab olema kaalutletud ja selgelt dokumenteeritud (HMS § 55 lg 1 koostoimes § 100 esimese lausega). (p 16.2)
Halduslepingu muutmise läbirääkimistel põhimõttelise üksmeele saavutamine mõnes positsioonis ei tähenda veel kokkuleppele jõudmist lepingu muutmiseks. Iseäranis kehtib see siis, kui üks pool väljendab selgelt seisukohta, et lepingu muutmiseks tuleb teha lisatoiminguid või et muudatus tuleb vormistada kindlal viisil. VÕS § 9 lg 3 sätestab, et kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisti. (p 16.4)
TMS § 2 lg 1 p 21 kohaselt on haldusakt avalik õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitedokument seaduses sätestatud juhul. Kuna haldusaktina vormistatud leppetrahvinõude puhul säärane norm puudub, ei ole leppetrahvinõue täitedokument ja linnal on enda õiguste kaitseks ja täitedokumendi saamiseks vajadus ja õigus pöörduda kohtusse (HKMS § 44 lg 1; § 260 lg 1 p 1). Kolleegiumi hinnangul tasuks kaaluda täitedokumendina käsitatavate haldusaktide hulga laiendamist. (p 18)
Pahauskseks ei saa pidada seda, kui õigustatud pool nõuab lõpuks sellise lepingu täitmist, mille muutmise üle peeti läbirääkimisi kokkulepet saavutamata. Kui läbirääkimisi pidanud pooled ei saavuta kokkulepet, siis ei tulene läbirääkimistest neile õiguslikke tagajärgi. See põhimõte kehtib nii lepingu sõlmimisel kui muutmisel. Pole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks linna kavatsusele pidada läbirääkimisi ilma tegeliku tahteta läbi rääkida või neid pahaukselt katkestada (VÕS § 14 lg 3). (p 17)
|
| 3-21-924/12
|
Riigikohtu erikogu |
11.11.2022 |
|
Kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisest tekkinud vaidlus tuleb lugeda avalik‑õiguslikuks ning sellise vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku abi. Kinnipeetaval tekib väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamise raames õigussuhe üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla. Kannatanu ees ei vastuta ka haigla koosseisus tervishoiuteenust osutanud arst. (p-d 12–14)
Nii nagu kinnipeetava ravimisel vanglas mõjutab ka vanglavälise ravi praktilist korraldust märkimisväärselt kinnipidamisrežiim (sh teenuse osutaja valik, ravi rahastamine, raviga seotud väljasõidud teise vanglasse või raviasutusse, ravimite ja meditsiiniliste abivahendite lubamine inimese kasutusse; vrd 3-21-30/19, p 27). (p 11)
Väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkiva kahju eest vastutab vangla (RVastS § 12 lg 1). Riigile on omistatav nii tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku kui ka tema koosseisus tegutseva arsti tegevus. (p-d 12 ja 13)
Vaidlus kinnipeetavale väljaspool vanglat tervishoiuteenuse osutamisel tekkinud kahju hüvitamise üle tuleb lugeda avalik-õiguslikuks. Kahju hüvitamise nõue tuleb seetõttu lahendada riigivastutuse seaduse alusel (vrd RKÜKm nr 3-21-30/19, p 29 esimene lõik). Selle üle, kas avaliku võimu kandjale omistatav tegevus kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisel on olnud õigusvastane, tuleb seejuures otsustada võlaõigusseaduse 41. peatüki alusel, mis sätestab tervishoiuteenuse osutamise tingimused. Teenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei või põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel teenust osutatakse (RKÜKm nr 3-21-30/19, p-d 25 ja 26). (p 16)
|
| 3-21-2678/13
|
Riigikohtu halduskolleegium |
04.11.2022 |
|
Pärast vaidlustatud haldusakti andmist asutatud üldsuse huve esindava ühenduse jaoks hakkab kaebetähtaeg kulgema ajal, mil üldsus aktist või toimingust teada sai või pidi teada saama (RKHKo nr 3-3-1-43-06, p 28). Tähtis ei ole, millal sellise ühenduse juhatuse liikmed haldusaktist teada said. (p 12)
PlanS § 91 lg 2 kohustab planeeringu koostamise korraldajat teavitama üldsust ÜP kehtestamisest kolmes eri liiki allikas: ajalehes (sh nii valla- või linnalehes kui ka maakonna- või üleriigilise levikuga ajalehes), Ametlikes Teadaannetes ja oma veebilehel. Kuigi osas neist allikatest tuleb teade avaldada 14 päeva jooksul ja osas 30 päeva jooksul, on seadusandja pidanud vajalikuks avaldamist kõigil neil viisidel, et tagada üldsuse võimalikult laiaulatuslik teavitamine ÜP-st. Just kõigi nende teavituste koosmõjus saab lugeda üldsuse planeeringust teadasaanuks. Neil tingimustel on põhjendatud asuda seisukohale, et isik tuleb lugeda ÜP kehtestamisest teadasaanuks ja seega hakkab PlanS §-s 94 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kulgema alates ÜP kehtestamise teate avaldamisest viimases seaduses nimetatud allikatest.
Erisus on PlanS-ga ette nähtud planeeringust eriliselt puudutatud isikutele, keda PlanS § 91 lg 5 kohustab teavitama ÜP kehtestamisest isiklikult. Nende puhul algab kaebetähtaeg pärast planeeringust isiklikku teavitamist.
Kuna üldplaneeringust nii avalikkuse kui ka puudutatud isikute teavitamise kord ja kaebetähtaeg on PlanS-s eraldi reguleeritud, ei ole vajadust kohaldada HMS §-s 31 sätestatud avaliku kättetoimetamise üldreegleid. (p 13)
|
| 3-19-1340/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
11.10.2022 |
|
Alusetult maakatastris ebaõige kande parandamata jätmise kui jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg hakkab kulgema enne toimingu lõppemist siis, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahjust teada varem (vt RKHKo nr 3-3-1-15-17, p 11). (p 18)
Ka kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud 10-aastane tähtaeg on põhimõtteliselt ennistatav (vt RKHKm nr 3-3-1-26-06, p 12; RKHKm nr 3-3-1-25-05, p 10). Avaliku võimu asutused ei kõrvaldanud viga pika aja jooksul (ebaõigetest andmetest lähtuti 15 aastat; kinnistu koos veealaga registreerimisest koguni 19 aastat (1999–2018)), mis võis kaebaja usaldust kehtiva olukorra suhtes süvendada. Kaebajale kõrgema hoolsuskohustuse panemine võrreldes avaliku võimu asutustega ei ole põhjendatud. Õiguste kaitse (PS § 14) ja hea halduse põhimõtetele tuginedes on riigiorganitel kohustus tagada asjaajamise ja registriandmete õigsus. Kaebaja suhtes oleks ebaõige jätta kaebetähtaeg ennistamata, arvestades, et kahjunõue puudutab just nende samade avaliku võimu kandjate tegevust (tegevusetust), kes ise samamoodi ekslikest registrikannetest lähtusid. (p-d 19 ja 20)
|
| 3-21-2395/36
|
Riigikohtu halduskolleegium |
30.09.2022 |
|
HKMS § 47 lg 2, mille järgi kaebetähtaeg hakkab kulgema menetlust lõpetava lahendi teatavaks tegemisest, on kohaldatav nii kohustusliku kohtueelse menetluse kui ka vabatahtliku vaidemenetluse korral. (p 12)
Naaberkinnistul ehitustegevust märgates võib puudutatud isik põhjendatult arvata, et ehitusluba on antud projektile, mida talle on tutvustatud, ning eeldada, et KOV oleks teda teavitanud tema õigusi puudutavatest olulistest muudatustest projektis. Vastasel juhul muutuks menetlusosalise HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õigus esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited illusoorseks. (p 20)
Olukorras, kus KOV ei teavita piirinaabrit ei ehitusprojekti muutmisest ega ehitusloa andmisest, ei saa hoolsuskohustuse järgimiseks nõuda, et naaber siseneks ehitustegevuse algust märgates ehitisregistrisse, otsiks sealt välja ehitusloa ja ehitusprojekti ning kontrolliks üle, kas projekt on tema õigusi puudutavas osas samaks jäänud. Vastasel juhul pandaks riskid, mis tulenevad ehitusloa menetlust korraldava haldusorgani eksimustest, menetluses kolmanda isikuna osaleva naabri kanda. Kirjeldatud viisil haldusmenetlust läbi viies on haldusorgan puudutatud isikut ilmselgelt eksitanud. Sellega seotud risk kaebetähtaja kulgema hakkamise edasilükkumiseks jääb vastustaja kanda. (p 21)
Olukorras, kus KOV ei teavita piirinaabrit ei ehitusprojekti muutmisest ega ehitusloa andmisest, ei saa hoolsuskohustuse järgimiseks nõuda, et naaber siseneks ehitustegevuse algust märgates ehitisregistrisse, otsiks sealt välja ehitusloa ja ehitusprojekti ning kontrolliks üle, kas projekt on tema õigusi puudutavas osas samaks jäänud. Vastasel juhul pandaks riskid, mis tulenevad ehitusloa menetlust korraldava haldusorgani eksimustest, menetluses kolmanda isikuna osaleva naabri kanda. Kirjeldatud viisil haldusmenetlust läbi viies on haldusorgan puudutatud isikut ilmselgelt eksitanud. (p 21)
|
| 3-17-523/53
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2022 |
|
Kui äriühingu töötajal on esindusõigus tehingute tegemiseks, tuleb TsÜS § 123 lg 1 alusel tuleb asjaoludest teadmise või teadma pidamise hindamisel lähtuda tema kui äriühingu esindaja isikust. Seejuures pole oluline, et töötaja võis oma tegevust kaebaja juhatuse eest varjata või et ta tegutses omakasu eesmärgil. Kui tööandjale tekib seeläbi kahju, siis vastutab töötaja selle eest eraõiguslike või osal juhtudel ka karistusõiguslike sätete alusel. (p 17)
MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada olukorras, kus tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (RKHKo nr 3-15-1303/37, p 9). Näiliku tehingu korral pooled kokkulepitud tagajärgi tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine ei ole maksu määramisel vajalik) (RKHKo nr 3-18-1740/36, p 14). (p 22)
Maksueeliseks saab lugeda ka olukorra, kus tehingute ahelas kasutatavad äriühingud ei deklareeri või tasu käibemaksu, kuid ostja deklareerib arvete alusel sisendkäibemaksu (RKHKo nr 3-14-53226/100, p 15). Seejuures ei pea maksueelist saama maksuotsuse adressaat – piisab, kui maksueelis nähtub kõiki asjaolusid tervikuna vaadates (RKHKo nr 3-3-1-53-16, p 16 koostoimes p-ga 7; RKHKo nr 3-18-1740/36, p 17.2). Seega ei välista see, kui maksueelist ei saa maksuotsuse adressaat, MKS § 83 lg 4 kohaldamist. (p 23)
Ei ole oluline, kas maksukohustuslase töötajast esindaja teadis kõigi maksuotsuses käsitletud vaidlusaluste tehingute üksikasju, vaid üksnes see, kas ta teadis kõigi vaidlusaluste tehingute puhul, et need on seotud näilike tehingutega ja seeläbi maksupettusega. (p 26)
Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kehtib Euroopa Liidu õiguses üldpõhimõte, mille kohaselt ei või õigussubjektid liidu õigusnorme ära kasutada kuritarvituse või pettuse eesmärgil. Kui objektiivsete asjaolude alusel on tõendatud, et maksukohustuslane, kellele tarniti kaupa või osutati teenuseid, mis on sisendkäibemaksu mahaarvamise aluseks, teadis või oleks pidanud teadma mistahes viisil, et kaupa soetades või teenust saades osales ta käibemaksupettusega seotud tehingus, tuleb keelduda talle käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest. Seda sõltumata sellest, kas ta osales selles pettuses aktiivselt või kas see tehing andis talle maksueelise või mingi majandusliku eelise või mitte (vt EKm Finanzamt Wilmersdorf, C-108/20, p-d 21–38 ja seal viidatud varasem praktika). Kuritarvituse keelu põhimõttele tuginedes tuleb käibemaksu mahaarvamise õiguse andmisest keelduda isegi siis, kui liikmesriigi õiguses sellist keeldu sätestavad õigusnormid puuduvad (vt EKo N Luxembourg 1 jt, C-115/16, C-118/16, C-119/16 ja C-299/16, p 102 ja seal viidatud varasem praktika). (p 24)
Maksu- ja kriminaalmenetluses on võimalik vastastikku vahetada tõendusteavet, kui neil menetlustel on kokkupuutepunkte faktilistes asjaoludes, ning kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad olla tõenditeks haldus- või halduskohtumenetluses, kui nende tõendite lubatavus ei ole seadusega välistatud (vt RKHKo nr 3-3-1-9-15, p 15 ja seal viidatud varasem praktika). Seejuures ei ole halduskohtule siduvad kriminaalasjas tehtud kohtulahendi põhjendustes antud õiguslikud hinnangud. HKMS § 158 lg 1 kohaselt otsustab kohus, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. (p 28)
|
| 3-22-56/87
|
Riigikohtu halduskolleegium |
27.09.2022 |
|
PPA otsust, millega otsustatakse anda välismaalane üle vastutavale liikmesriigile vastavalt Dublini III määrusele ja lükatakse tema rahvusvahelise kaitse taotlus tagasi, ei saa käsitada lõpliku otsusena direktiivi 2013/32/EL art 2 p e tähenduses. Sellises olukorras jäetakse rahvusvahelise kaitse taotlus sisuliselt läbi vaatamata. Üleandmise otsuse tegemisel lõpeb rahvusvahelise kaitse menetlus taotluse tagasilükkamise otsusega, mitte alles siis, kui otsuse suhtes ei saa enam kohaldada direktiivi 2013/32/EL V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit. Üleandmise otsusega seostuvat õiguskaitset reguleerib Dublini III määrus. (p 18) Seega on isik Eestis esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse alusel taotleja staatuses kuni üleandmise otsuse tegemiseni, millega on jäetud tema rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata. (p 19)
Kui PPA taotleb isiku kinnipidamise luba selleks, et anda ta Dublini III määruse alusel üle teisele liikmesriigile, tuleb halduskohtul lähtuda kinnipidamise tähtaja määramisel selle määruse art 28 lg-st 3. (p 25) Kuna puudutatud isik vaidlustas kohtus üleandmise otsuse, sõltub kinnipidamise maksimaalne lubatav tähtaeg sellest, millal lõppes tema kaebusest tulenevalt vaidlustamise peatav toime vastavalt Dublini III määruse art 27 lg-le 3. Määruse art 27 lg 3 p b kohaselt peatub üleandmise otsuse vaidlustamise korral üleandmine automaatselt ning peatumine lõpeb pärast mõistlikku ajavahemikku, mille jooksul otsustab kohus pärast üksikasjalikku ja tähelepanelikku kontrollimist, kas anda vaidlustamisele peatav toime. VRKS § 251 lg 3 p 4 enne 16. augustit 2022 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitab Dublini III määruse alusel tehtud otsuse peale kaebuse, otsustab kohus tema õiguse üle jääda riiki kuni lõpliku otsuse tegemiseni, ning kuni selle ajani on taotlejal õigus Eestis viibida. Seega sõltub kinnipidamiskeskusesse paigutamise või kinnipidamise pikendamise loa tähtaeg üleandmise otsuse vaidlustamisele peatava toime andmisest. (p 28)
Kuna praeguses asjas ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajal teada, kas puudutatud isik vaidlustab üleandmise otsuse, oleks halduskohus pidanud andma loa puudutatud isiku kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus üleandmise otsuse täitmiseks sätestatud tähtaja saabumiseni. (p 29) Ringkonnakohus oleks pidanud välja selgitama, kas halduskohus oli üleandmise otsuse vaidlustamise kohtuasjas andnud vaidlustamisele peatava toime, ning vastavalt sellele määrama kindlaks, kas ja millal hakkas Dublini III määruse art 28 lg 3 kolmandas lõigus sätestatud kuuenädalane tähtaeg kulgema. Pärast kuuenädalase tähtaja möödumist ei ole puudutatud isiku kinnipidamine lubatav (Dublini III määruse art 28 lg 4). Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas kinnipidamine toimus selle tähtaja piires. (p 30)
Kui halduskohus peab isiku Eestis viibimist vajalikuks, saab ta sõltuvalt juhtumi asjaoludest anda isikule VRKS § 251 lg 3 p 4 alusel viibimise õiguse kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohus võib konkreetsel juhul peatada üleandmise vaid seniajani, kuni välismaalase ülekaalukad huvid seda tingivad. Kõrgem kohtuaste saab alati vajaduse korral korrigeerida madalama astme kohtu seisukohti üleandmise peatamise küsimuses. Kolleegium soovitab seadusandjal kõnealust normi selguse huvides täpsustada. (p 32)
Kui halduskohus on jätnud isiku Eestis viibimise õiguse üle otsustamata, kestab vaidlustamise peatav toime kohtumenetlust lõpetava lahendi jõustumiseni (nt halduskohtu otsuse jõustumiseni) või seni, kuni kõrgema astme kohus isiku Eestis viibimise õiguse lõpetab. Kõrgema astme kohtul on kohustus halduskohtu viga parandada ning otsustada isikule Eestis viibimise õiguse andmise üle mõistliku aja jooksul. (p 34)
|
| 3-20-1548/31
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.09.2022 |
|
Haldusorgan võib rakendada halduseeskirju kaalutlusõiguse teostamise esimese etapina tüüpjuhtumite üle otsustamisel. Haldusorganil peab aga olema võimalus kaaluda juhtumi erilisi asjaolusid ning halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Kui halduseeskiri on kättesaadav, ei pea haldusorgan üksikjuhtumi lahendamisel eeskirja suuniseid eraldi põhjendama, isikul on samas võimalik põhjendada, miks tema puhul tuleks teha erand, ja esitada halduseeskirja suhtes ka põhimõttelisi vastuväiteid (vt RKHKo-d 3-11-1355, p-d 30–31, ja 3-3-1-77-14, p 19). Sarnastel alustel peab kolleegium võimalikuks halduseeskirju rakendada ka hindamisotsuste tegemisel. (p 24)
Kuigi halduseeskirjad ei ole haldusvälistele isikutele ega kohtutele otseselt siduvad, võib neist koostoimes võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12) tuleneda siduvus haldusorgani enda jaoks. Haldusorgan ei tohi üksikjuhtumitel kalduda isiku kahjuks meelevaldselt kõrvale halduseeskirjaga kujundatud praktikast. See aga ei tähenda, et haldusorgan oleks halduseeskirjaga seotud igavesti ega tohiks muuta eeskirja või selle rakendamise praktikat ühetaoliselt kõiki tulevasi sarnaseid juhtumeid silmas pidades. Halduseeskirja muudatust võib arvestada ka siis, kui see on toimunud ajal, mil isik oli taotluse soodustuse saamiseks juba esitanud. Senine halduseeskiri ei saa olla jäigem kui haldusväliseid isikuid siduv õigus. Viimast aga tuleb haldusorganil arvestada haldusakti andmise seisuga (vrd HMS § 54). (p 25)
Vaideotsuse tegemisel ei kehti HKMS § 158 lg 3 kolmandas lauses sätestatud keeld teostada kaalutlusõigust haldusasutuse asemel. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega. (p 15)
KredExi laenu andmise aluseks olevas määruses oli sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei anta laenu ettevõtjale, kes tõenäoliselt ei ole võimeline laenulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt täitma. Kui laenu antaks teadmisega, et seda tõenäoliselt ei tagastata, oleks sellel riigiabina hoopis teistsugune majanduslik tähendus ja mõju kui tagastatav laenul. Laenu puhul on oluline, et abi saaja tasuks kohases määras intressi, kuigi see on riigiabi puhul soodsam kui turutingimustel makstav intress. (p 22)
Riigiabi andmine on avaliku võimu teostamine tulenevalt abi spetsiifilisest mõjust turgudele ning abi andja erikohustustest. Abi andmisel kehtivatest põhimõtetest ja reeglitest kinnipidamine on oluline taotlejate ja nende konkurentide ettevõtlusvabaduse ning võrdse kohtlemise tagamiseks. Seetõttu tuleb KredExi otsust erakorralise käibekapitalilaenu andmisest keeldumise kohta käsitada haldusaktina. (p 12)
Protokolli kohaselt võttis kohus istungil eksperdi arvamuse asja materjalide juurde. Vastustaja esitas selle peale vastuväite, mille kohus jättis rahuldamata. Vastustajal oli seega võimalik arvamuse kohta ka sisuliselt seisukohti esitada ja soovi korral arvamust koos kohtuga vahetult uurida. Protokollist ega kassatsioonkaebusest ei nähtu, et selleks oleks takistusi tehtud. HKMS § 157 lg 3 ei nõua, et kohus oleks tõendit tingimata istungil arutanud (vrd RKTKo 3-2-1-7-09, p 12). (p 36)
HKMS § 158 lg 3 kolmas lause ei piira määratlemata õigusmõistete sisustamist ja selle valguses faktiliste asjaolude hindamist kohtus, vaid üksnes kaalutlusnormide õigusliku tagajärje valikut (RKHKo 3-20-1198/58, p 14). (p 17)
Kui vaidlusaluses haldusaktis sisaldub majanduslikke eriteadmisi eeldav prognoos, võib kohus laenutaotleja maksevõimele antud hinnangu kontrollimisel piirduda mõistlikkuse testiga, mille puhul uuritakse ennekõike, kas haldusorgan on arvestanud seaduse eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja olulisi asjaolusid (analoogselt HMS § 4 lg-ga 2). Kohtul pole aga hindamisotsuste kontrollimisel keelatud asendada haldusorgani hinnangut enda omaga (RKHKo-d 3-20-1198/58, p-d 12 jj; 3-20-2362/63, p 25.2). (p 18)
Kui haldusorgan on oma otsust põhjendanud väga pealiskaudselt, ei ole halduskohtul kohustust asuda kaebaja maksevõimet vastustaja asemel hindama. Niisugune hindamine pole aga halduskohtu jaoks ka keelatud ega saa apellatsiooniastmes olla kohtuotsuse tühistamise iseseisvaks aluseks. (p 19)
Ringkonnakohus ei rikkunud menetlusnorme, võttes asja juurde asjatundja arvamuse, mille kaebaja esitas apellatsioonkaebuse lisana. Arvestades vastustaja põhjendamiskohustuse rikkumist, ei ole kaebajale ette heidetav hinnangu esitamine alles apellatsioonkaebuse lisana, vastuseks halduskohtu otsuses toodud tõendite käsitlusele. (p 36)
Vaidlustatud haldusakt oli põhjendamispuudustega ega vastanud sellisena HMS § 56 lg le 2. Otsuses puudus viide õiguslikule alusele ning selle faktiline põhjendus oli napp ja üldsõnaline. Haldusakti adressaati ei või panna olukorda, kus ta peab asuma ise asjakohast õigusnormi otsima (vt ka RKHKo 3-18-305/38, p 9). Valele õiguslikule alusele viitamine või ka üldse õiguslikule alusele viitamata jätmine ei pruugi siiski kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusakti toetav õiguslik alus on õiguskorras tegelikult olemas ning kohtuvaidluses ilmneb, et selle kohaldamise eeldused on täidetud (HMS § 58, vt ka RKHKo 3-18-1740/36, p 18.4). (p-d 13–14)
HMS §-st 56 ei tulene, et kõik haldusakti toetavad argumendid tuleb lõplikul kujul esitada haldusmenetluses ning et kohtumenetluses ei tohiks haldusakti põhjenduste toetuseks, täpsustuseks või selgituseks esitada vähimatki uut teavet võrreldes haldusaktis ja vaideotsuses esitatuga. See oleks vastuolus õigusliku argumentatsiooni olemusega. Haldusorganil kui vastaspoolel peab olema võimalik kaebaja väidetele reageerida omapoolsete vastulausetega (HKMS § 2 lg 6; RKHKo 3-3-1-28-12, p 19). (p 16)
KredExi poolt kehtestatud laenutingimused on halduseeskiri. Tegemist ei ole konkreetse haldusakti eeltingimuste reguleerimisega (HMS § 52 lg 1 p 2), vaid üldise iseloomuga dokumendiga, mis puudutab menetluste üleselt kõiki asjaomastele tingimustele vastavaid laenutaotlusi, st puudutab piiritlemata arvu juhtumeid. Laenutingimused ei saa olla määrus (HMS § 88), sest ETS § 4 lg 2 ei näe ette, et minister võiks laenu andmise üldiste ja haldusväliselt siduvate tingimuste kehtestamise delegeerida edasi vastustajale (HMS § 91 lg 1; vt ka RKÜKo 3-18-1432/103, p 35). Laenutingimusi pole põhjust käsitada ka üldkorraldusena (HMS § 51 lg 2), arvestades, et vastustaja ise eitab tahet reguleerida laenutingimusi siduva haldusaktiga. Samuti ei vasta laenutingimused haldusakti vorminõuetele. (p 23)
|
| 2-22-8150/6
|
Riigikohtu erikogu |
14.09.2022 |
|
Kui avaldaja vajab riigi õigusabi haldusmenetlusest võrsunud vaidluse lahendamiseks (st esindamiseks halduskohtumenetluses), on riigi õigusabi taotluse lahendamine RÕS § 10 lg 2 järgi halduskohtu pädevuses. (p 6)
|
| 3-20-771/92
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.08.2022 |
|
Esialgse õiguskaitse vajaduse üle otsustades tuleb pöörata tähelepanu ehitusloa kehtivuse faktilisele mõjule. Kuigi ehitustöödega jätkamine ja isegi ehitise füüsiline valmimine ei anna kolmandale isikule garantiid, et tal on võimalik tootmistegevust alustada, raskendab ehitustööde jätkumine kohtumenetluse ajal kaebaja eesmärgi saavutamist. Kui kohus peaks ehitusloa tühistama, kuid ehitisse on selleks ajaks panustatud suuri ressursse, tuleb vastustajal edasiste sammude astumist kaaludes arvestada muu hulgas kolmanda isiku huviga, et tehase ehitamisse suunatud ressursid ei läheks raisku. (p-d 17 ja 18)
Kui kohus tühistab ehitusloa, kuid ehitis on kohtuotsuse jõustumise ajaks olulises osas valminud ning selle ehitamisse on panustatud suuri ressursse, tuleb vastustajal edasiste sammude astumist kaaludes arvestada muu hulgas ka kolmanda isiku huviga, et tehase ehitamisse suunatud ressursid ei läheks raisku. (p 18)
Õiguslikult pole selge see, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla EhS § 44 p 10 järgi ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. (p 21)
Tehase kasutuselevõtt raskendab Eesti riigi kliimaeesmärkide saavutamist. Esineb aga suur faktiline ja õiguslik ebamäärasus. Õiguslikult pole selge see, millal saaks ehitise kasutamisega põhjustatav kasvuhoonegaaside heitkogus olla EhS § 44 p 10 järgi ehitusloa andmisest keeldumise aluseks. Faktiline ebaselgus seisneb selles, et rajatavas tehases õli tootmisega kaasnevat kulu Eesti süsinikueelarves võib olla võimalik kompenseerida kasvuhoonegaaside heite vähendamise või heidete sidumise suurendamisega mujal, misläbi kliimaeesmärgid siiski saavutatakse. (p 21)
|
| 3-21-2230/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.06.2022 |
|
Kui kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel osalevad kandidaadid, kelle rahvastikuregistri elukoha kanne ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, riivab see teiste kandidaatide passiivset valimisõigust, sest vähendab nende isikute võimalust osutuda valituks. Kolleegiumi hinnangul on see piisav, et jaatada isikute kaebeõigust vaidlustada teiste kandidaatide rahvastikuregistri elukoha kandeid. (p 10)
RRS § 68 kohustab isikut tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. See seaduse nõue muutuks sisutuks, kui puuduks võimalus kontrollida selle nõude täidetust. (p 11.2)
Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt elukohateate alusel rahvastikuregistrisse tehtav kanne ei seisne üksnes andmete sisestamises, vaid ka nende õigsuse kontrollimises. Lisaks sellele on rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsuse vastu oluline avalik huvi. (p 12.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (korrakaitseseaduse § 2 lg 4). Riikliku registri andmed peavad olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (RKHKo nr 3-14-52261/59, p 12). Kui kohaliku omavalitsuse üksusele saavad teatavaks tõendid, mis tekitavad põhjendatud kahtluse, et registrisse kantud andmed võivad olla ebaõiged, peab ta elukoha andmete õigsust kontrollima. Seejuures võivad tõenditeks olla kõik HMS § 38 lg s 2 nimetatud tõendid ning kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte. Rahvastikuregistri elukoha kande õigsuse tagamise eesmärk on kaitsta ka neid isikuid, kelle õigusi võib ebaõige kanne kaudselt puudutada. Isikul ei saa olla õigust ega õigustatud ootust riiklikus registris ebaõigete andmete kajastamiseks. (p 12.3)
RRS ei näe ette taotluse esitamist, kuid samuti ei ole seal sätestatud kohaliku omavalitsuse üksusele kohustust kontrollida pidevalt kõigi isikute rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadresside õigsust omal algatusel. (p 15.2)
Isikul on õigus pöörduda kohaliku omavalitsuse üksuse poole taotlusega kontrollida teise isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha õigsust. Sõltuvalt taotluse sisust võib sellisel juhul olla tegemist näiteks taotlusega toimingu tegemiseks (vt RRS § 26 lg 1 p 7), haldusmenetluse uuendamiseks (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 2 koostoimes RRS § 26 lg 1 p 7 ja § 84 lg 1 p-ga 4) või riikliku järelevalve algatamiseks (KorS § 2 lg 4). (p 12.3)
Asjaolu, et kaebajate kaugem eesmärk võis olla saavutada selle kaebuse kaudu olukord, kus vaidlusaluste isikute kandidaadina registreerimise otsused tühistatakse, on eraldiseisev menetlus, mida ei saa pidada selle kaebuse eesmärgiks. (p 14.1)
|
| 3-20-678/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2022 |
|
Arvestades maksusumma määramise aegumistähtaega, võib maksuhaldur ringkonnakohtu otsuse jõusse jäämisel kohtuotsuse põhjendustes tuvastatut ja antud hinnanguid arvestades teha uue maksuotsuse, mis võib kaasa tuua uue kohtuvaidluse samade asjaolude üle. Seetõttu on HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused täidetud ning lubatav on vaidlustada ka kohtuotsuse põhjendusi resolutsiooni vaidlustamata. (p 12)
Käibe varjamise korral on hindamise teel (MKS § 94 lg 1) võimalik määrata ka käibemaksu, kui maksuhaldur on piisavalt tõendanud põhjendatud kahtlust, et isiku deklareeritud käive ei vasta tegelikkusele. (p 13)
Hindamiseks sobiva metoodika peab valima maksuhaldur, pidades silmas MKS § 94 lg-s 2 toodud loetelu tähtsust omavatest asjaoludest. Maksuotsuses tuleb kirjeldada nii metoodikat kui ka kasutatud tõendeid. Kui maksukohustuslane esitab ärakuulamisel põhjendatud vastuväiteid hindamisel kasutatud metoodikale, tuleb MTA-l valitud meetodeid ka põhjendada. (p 16)
Maksuhalduri valitud metoodika ja selle kasutamise tulemusel määratav maksusumma peab olema eluliselt usutav. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi ühest küljest viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata (RKHKo nr 3-3-1-70-08, p 24). Teisalt ei tohiks hindamise tulemusel määratav maksusumma muutuda ka karistuseks (vrd ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 40). Maksuhaldur on kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid usaldusväärseid nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS § 11 lg 1, § 92 lg 3). (p 17)
Kui maksuhaldur on alustanud hindamist, on maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus (MKS § 56). See tähendab kohustust maksuhaldurile teatada kõik talle teadaolevad asjaolud, millel on või võib olla maksustamise seisukohast tähendus, ja kohustust hoiduda maksuhaldurit takistamast menetlustoimingute sooritamisel. Kaasaaitamiskohustus on eriti ulatuslik olukorras, kus maksukohustuslane teadis või pidi teadma rikkumisest (vrd RKHKo nr 3-3-1-60-11, p 41 ja seal viidatud praktika). Maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub tõendamiskoormis maksukohustuslasel, v.a tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur (MKS § 150). (p 18)
Olukorras, kus kaebaja ei ole maksumenetluses esitanud konkreetseid vastuväiteid kasutatud metoodikale, ei saa nõuda, et maksuhaldur põhjendaks maksu- või vaideotsuses kõigi mõeldavate erinevate meetodite kasutamata jätmise põhjuseid. (p 23.4)
MKS § 94 lg 1 alusel tehtav MTA otsus, kas hindamine on vajalik ja lubatav, on kaalutlusotsus, mille kohtulik kontroll on HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud (vt ka RKHKo nr 3-3-1-60-11, p-d 38 jj). Kohtutel tuleb ka maksusumma hindamise teel määramiseks kasutatava metoodika kontrollimisel piirduda nn ratsionaalsuse testiga (vt ka RKHKo nr 3-20-1198/58, p-d 13–14). Maksuhalduri rakendatud meetodite kontrollimisel tuleb kohtul selgitada, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid ja kõiki asjakohaseid fakte. Kohus ei saa asuda maksuhalduri asemele ja kohtumenetluse käigus konkreetselt ette kirjutada, millisele metoodikale pidanuks maksuhaldur hindamisel tuginema. (p 19)
Kohus ei saa piiratud kohtulikku kontrolli arvestades maksuhaldurile ette kirjutada, millise metoodika alusel maks määrata. (p 23.4)
|
| 3-20-2474/11
|
Riigikohtu halduskolleegium |
20.06.2022 |
|
TVTS i alusel vastustaja tehtav otsus isiku töövõime kohta ei ole kaalutlusotsus, vaid klassikalises mõttes hindamisotsus, ning et TVTS-is ei anta vastustajale võimalust jätta isiku töövõime vähenemine tuvastamata, kui seaduses sätestatud alustel on isiku töövõime vähenemine tõendatud. (p 16)
Töövõimet hinnatakse, kaasates eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötukassa töötaja (edaspidi eksperdiarvamuse andja, vt TVTS § 7 lg 1 ja määrus nr 39 § 2 p 3) ning järgides määruses nr 39 eksperdiarvamuse koostamisele sätestatud juhiseid. Eksperdiarvamus koostatakse taotlusel olevate, TIS-i kantud ning muude, täpsustamise vajaduse korral kogutud, andmete alusel (määrus nr 39 § 5 lg 1). Eksperdiarvamus lähtub töövõime hindamise metoodikast ja hinnangus kasutatakse nii kehalise kui ka vaimse võimekuse hindamiseks nende võimekuste valdkondades ning võtmetegevustes piirangu raskusastme väljaselgitamiseks punktisüsteemi skaalaga 0 (piirang puudub) – 4 (piirang on täielik) (vt määrus nr 39 § 6 lg 3). Ühe võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga. Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1 (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 4–6). Kui punkte tuleb 4 või rohkem, tuleb hinnata töövõime ulatust (määruse nr 39 § 8). (p 18)
Eksperdiarvamuse andja ja töötukassa ei ole otsuse tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. (p 25)
TVTS § 6 lg 4 ei näe ette, et isikul tuleks kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käia erinevate arstide vastuvõtul, vaid piisab üldjuhul ühest. Normide järgi piirdub isiku kohustus TVTS § 6 lg-s 4 sätestatuga ning ei saa eeldada, et ta teaks omal algatusel vajadusest külastada veel arste selleks, et saada taotletu. (p 29)
Vastustaja peab hoolitsema selle eest, et hinnatakse õiget valdkonda ja võtmetegevust, isegi kui taotleja ei ole seda õiges kohas nimetanud. Oluline on see, et taotleja on piirangu välja toonud. (p 32)
Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, vt HMS § 4 lg 1). Hindamisotsustega on tegemist aga siis, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt RKHKo nr 3-20-1198/58, p 12). (p 17)
Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määruse nr 39 § 8 lg 6). Eksperdiarvamus on haldusmenetluses tõend. Tegemist on juriidilises tavatähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukoht kujundada (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (RKHKo nr 3-17-1110/84, p 24, vrd RKHKo nr 3-3-1-44-14, p 19). Töötukassa peab vaidluse korral kontrollima, kas eksperdiarvamuse andnud arst on töövõimet igakülgselt hinnanud, sekkumata samal ajal arsti ekspertteadmisse (vt RKHKo nr 3-17-1110/84, p 20 jj), ning vajadusel peab töötukassa koguma täiendavat teavet. (p 19)
Haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust. Siiski võib kohus olla rohkem vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne (RKHKo nr 3-20-1198/58, p 14). Kuigi töövõime hindamine eeldab meditsiiniteadmisi, on tegemist intensiivse riivega. Lisaks esineb hindamiseks võrdlemisi tihe õiguslik raamistik (määrus nr 39 § 6 lg 3 (raskusastmele vastavad punktid), § 8 lg 2 (töövõime ulatus)), mistõttu ei saa kohus piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga. Haldusmenetluse reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult. Seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida isiku tervisliku seisundi kulgu. (p 20)
Kui tervise infosüsteemi andmed on ebapiisavad, tuleb küsida taotleja tegutsemisvõime täpsustamiseks täiendavaid terviseandmeid taotluses nimetatud arstidelt. Sellise nõude sätestab määruse nr 39 § 5 lg 1 p 3. (p 28)
Suur halduskoormus ei võta vastustajalt kohustust jälgida taotluste menetlemisel seadustest ja määrustest tulenevaid nõudeid, sealhulgas haldusmenetluse põhimõtteid (vt ka TVTS § 1 lg 3): uurimis- ja põhjendamiskohustust (HMS §-d 6 ja 56), vältida kiirustamist ja pealiskaudsust, vajadusel selgitada isikule tema õigusi ja kohustusi (HMS § 36) ning tagada õigus olla ära kuulatud (HMS § 40). Nende põhimõtete järgimine aitab ka ära hoida hilisemaid vaide- ja kohtumenetlusi. (p 31)
Töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-18-1740/36, p 18.4). (p 32)
|
| 1-20-1208/172
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.06.2022 |
|
KrMS § 691 võimaldab deponeerida ka endise kaaskahtlustatava ütlusi. (p 26)
KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. Muid aluseid kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmiseks seadus ette ei näe. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid EIÕK art 6 lg 3 punkti d tähenduses (RKKKo asjas nr 3-1-1-109-16, p 11). Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg‑st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. (p-d 36-37)
Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi üldjuhul lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõendi lubatavuse üle otsustamiseks tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui rikutud on kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (nt saadakse ütlused piinamise või ähvarduse tõttu), tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega (nt kuulatakse alaealine kahtlustatav üle kaitsja juuresolekuta või jäetakse ülekuulatavale isikule tema õigused ning kohustused tutvustamata) või kui toimingu eesmärk oli algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna ning rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. (Vt RKKKo nr 1-16-6179/111, p 58.) (p 32)
Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu (RKKKo asjas nr 3-1-1-90-11, p 13). (p-d 27–34)
Endise kaaskahtlustatava või -süüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid ja neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Ka selliste isikute ütluste hindamine taandub lõppkokkuvõttes sellele, kas tõendiallikat saab pidada usaldusväärseks. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid. (p 39)
KrMS § 911 annab üldise aluse isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale sisenemiseks, nähes ette, et seejuures tuleb järgida KrMS §-s 91 sätestatud korda. KrMS § 911 p-des 1 ja 2 toodud erandid käsitlevad olukordi, mil nende kiireloomulisusest tulenevalt KrMS §-s 91 sätestatud korda järgida ei tule. Eelkõige tähendab see seda, et neil erandjuhtudel ei eelda tahtevastane sisenemine läbiotsimismäärust. Järelikult juhul, kui läbiotsimiseks on vaja isiku tahte vastaselt hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale siseneda, tuleb kohaldada mõlemat sätet – KrMS § 911 annab aluse tahtevastaseks sisenemiseks ja KrMS § 91 läbiotsimiseks, sätestades samas mõlema toimingu jaoks menetluskorra. (p 45)
Kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist menetlustoimingutega, mis on kirjeldatud KrMS §-s 91 (läbiotsimine) ning §-s 86 (vaatlus) (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 460). (p-d 47-48)
Arvutisüsteemidele ligipääsu võimaldamise kohustust meie seadusandja seni kehtestanud ei ole. Seega saab selline kaasabi olla üksnes vabatahtlik, mis omakorda eeldab, et isik teab enda õigust sellise kaasabi osutamisest keelduda. Kui ta otsustab seda õigust kasutada, ei välista see iseenesest andmekandjal asuva info kasutamist tõendina, kui menetlejal õnnestub sellele muul viisil ligi pääseda. Vaidluse korral peab menetleja suutma seadmesse ligipääsu saamise asjaolusid, sh isikule tema õiguste selgitamist, tõendada. (p-d 49–52)
|
| 3-21-150/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.06.2022 |
|
HKMS § 20 lg 1 järgi on isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse kaasamine kohustuslik, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Kolmanda isiku kaasamine ei nõua täit kindlust, et kohtuotsusega tema õiguste või kohustuste üle ka tegelikult otsustatakse. Üldkorralduse vaidlustamisel tuleb kolmanda isikuna kaasata need puudutatud isikud, kelle õigusi või vabadusi võib kohtulahend riivata ulatuslikumalt või intensiivsemalt kui ülejäänud puudutatud isikuid. Näiteks eristuvad teiste hulgast need isikud, kellele kuuluvad kinnistud maa-alal, mille avalik-õiguslikku seisundit üldkorraldus reguleerib. (p 16)
Juhul kui vaidlusalune haldusakt on kaasamist taotlevale isikule üksnes koormav ja võimalik kohtulahend saab tema õigusi ja kohustusi mõjutada ainult soodsalt, ei ole tema kolmanda isikuna kaasamine õigustatud. Sellisel juhul oleks tal soovi korral võimalus oma õigusi kaitsta ise halduskohtule kaebust esitades. (p 17)
Erinevalt kolmanda isiku kaasamisest on HKMS § 24 lg 1 alusel haldusorgani kaasamise osas kohtul ulatuslik kaalutlusruum. Haldusorgani kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust. (p 18)
Haldusakt, mis kehtestab kinnistutele muinsuskaitselised piirangud, reguleerib kinnistute avalik-õiguslikku seisundit. Selline haldusakt seab kinnistutel omandiõiguse realiseerimisele MuKS-st tulenevad kitsendused, kuid samas on sellel kinnistuomanike õigustele ka soodne mõju, olles suunatud kinnisasjade ja neil paiknevate ehitiste kaitsmisele ja säilitamisele. (p 17)
|
| 3-19-897/45
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.06.2022 |
|
AudS § 87 lg 4 p 1 alusel saab lugeda rikkumisi korduvateks, kui rikkumised on toime pandud kahe aasta jooksul enne tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemist. Arvesse tulevad rikkumised peavad olema toime pandud kahe aasta jooksul enne otsuse tegemist. (p 13) Korduva rikkumisena saab arvesse võtta üksnes sellist varasemat rikkumist, mis on seaduses sätestatud menetluses tuvastatud. Isikul peab olema võimalus oma tegevust korrigeerida. Seepärast ei saa rikkumise korduvuse tuvastamisel arvestada üksnes ühe ja sama kvaliteedikontrolli tulemusel tuvastatud rikkumisi. (p 14)
AudS § 87 lg 4 p-s 1 kasutatud määratlemata õigusmõiste „olulisel määral“ rikkumine eeldab, et tegemist oleks õigusaktis konkreetselt sätestatud nõude või keelu rikkumisega. AudS kasutab nii terminit „oluline rikkumine“ (nt § 32 lg 4 p 1) kui ka „olulisel määral rikkunud“ (nt § 87 lg 4 p 1). Kolleegiumi hinnangul on need samatähenduslikud. (p 15)
Selleks, et standardi nõuete rikkumist saaks käsitada sedavõrd olulisena, et õigustada tegevusloa kehtetuks tunnistamist AudS § 87 lg 4 p 1 alusel, ei piisa ainuüksi rikkumiste suurest arvust. Olulise rikkumise mõõtu välja andev standardi nõuete rikkumine peaks kujutama endast selge nõude või keelu rasket rikkumist, mille tõttu tekivad tõsised ja põhjendatud kahtlused audiitorteenuse osutaja AudS § 54 lg 1 kohase auditi arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte usaldusväärsuses. Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsuses peaks olema selgelt ja konkreetselt esile toodud, milline mõju oli või võis olla etteheidetaval rikkumisel auditi arvamuse või ülevaatuse kokkuvõtte tulemusele. AJN otsus peab sellisel juhul sisaldama asjakohast põhjendust, mis võimaldab kohtul veenduda, et audiitorettevõtjale etteheidetav rikkumine kahjustab audiitorettevõtja töö tulemuse usaldusväärsust. (p 17)
AudS § 87 lg 4 p 9 näeb ette võimaluse tunnistada tegevusluba kehtetuks, kui audiitorühingut seaduse alusel esindav isik on rikkunud korduvalt või olulisel määral tema tegevust reguleerivates õigusaktides sätestatut ja nendest rikkumistest tulenevalt on karistatud audiitorühingut või audiitorühingut seaduse alusel esindavat isikut distsiplinaar- või väärteomenetluse korras. Aegunud distsiplinaarkaristused ei tule AudS § 87 lg 4 p 9 kohaldamisel arvesse. (p 18)
AudS § 32 lg 4 p 3 näeb ette, et audiitorilt võib kutse ära võtta juhul, kui ta ei vasta enam seadusega vandeaudiitorile ettenähtud nõuetele. See on viitenorm, mida vastustaja on sisustanud AudS § 39 lg 2 ja lg 3 p 3 kaudu. AudS § 39 lg 2 nõuab, et vandeaudiitor peab olema hea mainega ja usaldusväärne. Hea maine või usaldusväärsuse kaotus standardite nõuete rikkumise tõttu võiks tulla kõne alla, kui rikkumise raskuse tõttu ei saa audiitori töö kvaliteeti enam usaldada. Pelgalt standardi puudulik täitmine selliseks hinnanguks alust ei anna. Audiitori kutse äravõtmine on raskuselt kõige karmim haldusmeetmete reas ning hea maine ja usalduse kaotus selle alusena väga karm etteheide, mis peab olema veenvalt põhjendatud (vt ka RKHKo nr 3-18-2294/44, p-d 22 ja 23). (p 19)
AudS § 39 lg 3 p 3 näeb ette, et vandeaudiitori ja vandeaudiitori kutse taotlejate mainet või usaldusväärsust tuleb pidada igal juhul kahjustatuks isikul, kelle varasem õigusvastane tegevus või tegevusetus on kaasa toonud äriühingu pankroti või sundlõpetamise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise ja pankroti väljakuulutamisest või sundlõpetamisel kohtu poolt likvideerija määramisest või tegevusloa kehtetuks tunnistamisest on möödunud vähem kui kolm aastat või kui karistusandmed pole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. AudS § 39 lg 3 p 3 koosseisu täitmiseks piisab audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui see on tingitud sama vandeaudiitori tegevusest. Norm ei välista ka seda, et audiitorettevõtja tegevusloa kehtetuks tunnistamine ja audiitori kutse äravõtmine sisaldub ühes otsuses, sest oluline on, et vandeaudiitori tegevus oleks varasem äriühingu pankrotist või tegevusloa kehtetuks tunnistamisest ning sellega põhjuslikus seoses. (p 20)
Kuna praegusel juhul tegi audiitortegevuse järelevalve nõukogu kvaliteedikontrolli aruande põhjal otsuse kaebaja I tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks ja kaebajalt II kutse äravõtmiseks, ei ole kvaliteedikontrolli tulemusel iseseisvat tähendust. Kaebaja I tegevusloa kehtetuks tunnistamise tõttu ei saanud tal tekkida kohustust välja töötada parandusmeetmeid. (p 21)
Võimalik, et AJN otsuses toodud nõuete rikkumistest mõni vastab olulise rikkumise tunnustele, kuid sellisel juhul peaksid need rikkumised siiski selgelt eristuma kirja pandud rikkumiste hulgast. Kohtu võimalused asuda ise olulisi rikkumisi tuvastama on piiratud, sest haldusakti faktiliste aluste otsimine ei saa suures mahus üle kanduda kohtumenetlusse (vt nt RKHKo nr 3-17-1994/89, p 26). Lisaks on tegemist kaalutlusõiguse alusel tehtava otsusega. Seega ei ole AudS § 87 lg 4 p 1 koosseisu täidetus tuvastatav. (p 26)
|
Facebook
Twitter