3-16-1603/75
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.10.2019 |
|
Riigiabi andmisega tekitatud kahju hüvitamist on konkurendil liikmesriigi kohtus võimalik nõuda sõltumata Euroopa Komisjoni eripädevusest ja sellest, kas riigiabi mõjutas sellega seotud riigihanke õiguspärasust. (p 12)
Otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. Seetõttu ei ole pakkujal vaidlustuskomisjonis ega halduskohtus RHS v.r § 117 lg 3 alusel õigust nõuda kahju hüvitamist vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginedes. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi õigusvastasuse. (p 14)
Keelatud riigiabi ei muuda iseenesest hankemenetlust õigusvastaseks. Kui pakkujale antud riigiabi ei too kaasa põhjendamatult madalat pakkumust, ei ole hankija kohustatud teda hankemenetlusest kõrvaldama ning puudub ka alus tema pakkumuse kõrvale jätmiseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15, p 20). (p 16)
Kaebuse nõude ja aluse peab määratlema kaebaja. Kohus ei tohi asuda lahendama kahjunõuet alusel, mida kaebaja pole välja toonud (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 15)
|
| 3-18-1891/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
01.10.2019 |
|
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.
Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)
Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
Vt p 17.
Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.
Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)
|
| 3-19-557/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.09.2019 |
|
Vt p 8.
Vt vangla kodukorra kui individuaal-abstraktse iseloomuga üldkorralduse kohta ka RKHK määruse nr 3-17-749/24, p 12 ja selle annotatsiooni.
Vt üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kohta ka RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
Nõustuda ei saa seisukohaga, et kaebajale ei saanud soovitada, et ta esitaks põhinõudena vangla kodukorra vastava punkti tühistamisnõude, sest läbimata oli selle nõude kohustuslik kohtueelne menetlus (vt HKMS § 47 lg 1). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja varasemad pöördumised seondusid peaasjalikult nõudega kustutada tema tervist mõjutav öötuli või muuta öötule asukohta. Sellises olukorras ei saanud eeldada esitatud nõuete eduväljavaadete puudumist ega seda, et kaebaja esitaks samal ajal ka nõude kodukorra silmaklappe keelava sätte tühistamiseks. On usutav, et kodukorra vastava punkti mõju ilmnes kaebaja suhtes hiljem, alates hetkest, mil sai selgeks, et öötuld ei kustutata ja selle asukohta ei muudeta ning on vaja kasutusele võtta muud abivahendid, et vähendada öötule kahjulikku mõju. (p 9)
Vt p 8 ja RKHK määruse asjas nr 3-3-1-95-07 p 14 ja selle annotatsiooni.
|
| 3-17-842/44
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.06.2019 |
|
Viivise väljamõistmine menetluskuludelt on võimalik TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kuid HKMS sellist võimalust ette ei näe. (p 37)
Kavatsedes salvestise teenistusalaselt edastada, et tõendada töökiusamist, ei töödelnud isik andmeid isiklikul otstarbel (vt nt Euroopa Kohtu otsus František Ryneš, C-212/13, p-d 32–33). (p 13)
IKS v.r ning sellest tulenevate õiguste ja kohustuste laienemist arenguvestluse salvestamisele ei välista asjaolu, et asutuse ametnikud täitsid arenguvestlust pidades teenistusülesandeid. Ametnikud on samal ajal ka füüsilised isikud, kellel on õigus isikuandmete kaitsele. Kas isikuandmete töötlemine on konkreetses olukorras lubatav, sõltub töötlemise õiguslikust alusest ja töötlemise põhimõtete järgimisest. (p 14).
Arenguvestluse salvestamisel ning hiljem salvestise edastamisel sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile, on tegu isikuandmete töötlemisega IKS v.r § 5 mõttes. Seega on kaebaja IKS v.r § 7 mõttes isikuandmete töötleja ning arenguvestlusel osalenud juhtivad ametnikud IKS v.r § 8 mõttes andmesubjektid. Asutuse sisekontrolli osakonna ametnik ja peadirektor kui salvestise saajad olid IKS v.r §-st 9 tulenevalt kolmandaks isikuks, sest nad ei olnud andmetöötlejaks, andmesubjektiks ega töödelnud isikuandmeid isikuandmete töötleja alluvuses. (p 16)
Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette, et liikmesriigid sätestavad, et isikuandmeid võib muuhulgas töödelda juhul, kui töötlemine on vajalik vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles art 1 lg 1 kohaselt kaitstavate andmesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.
IKS v.r ega ükski teine riigisisene õigusakt art 7 p-s f sisalduvat isikuandmete töötlemist võimaldavat õiguslikku alust ette ei näe. Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt (vt ASNEF, C-468/10 ja C-469/10, p-d 51–55). Praegusel juhul vastab andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f nendele tingimustele. Samuti on tegemist riigi ja üksikisiku vahelise teenistusalase vaidlusega. Seetõttu tuleb kohaldada otse direktiivi art 7 punkti f ja kontrollida, kas kaebaja oli õigustatud salvestama arenguvestlust ilma andmesubjektide nõusolekuta. (p 18)
Andmekaitsedirektiivi art 7 punkt f näeb ette kolm kumulatiivset tingimust hindamaks, kas isikuandmete töötlemine oli seaduslik: esiteks peab isikuandmete töötlemine toimuma vastutava töötleja või andmeid saava kolmanda isiku või kolmandate isikute õigustatud huvide elluviimiseks, teiseks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, ja kolmandaks võib seda teha tingimusel, et selliseid huve ei kaalu üles andmesubjekti põhiõigused ja vabadused (Euroopa Kohtu otsus Rīgas satiksme, C-13/16, p 28). Määratlemata õigusmõiste „õigustatud huvi“ sisustamisel saab lähtuda kõigepealt sellest, et vastutava töötleja huvi peaks olema seadusega kooskõlas selleks, et seda oleks võimalik ellu viia. Samuti saab sättest järeldada, et isikuandmete töötlemise vajadus peaks olema reaalne, mitte hüpoteetiline. (p 19)
Õigustatud huvi hindamisel pole oluline, kas isikuandmete töötlemine lõpptulemusena võimaldas töötleja õigustatud huvi realiseerida. Isikuandmete töötlemise ajal ei olegi võimalik seda kindlalt teada. Praegusel juhul on oluline, et isikuandmeid töödeldi õigustatud huvi elluviimiseks ning kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt avaldanud salvestise vaid asutuse teenistujatele, kellel ka tegelikult oli töökiusamise hindamisel määrav roll. (p 22)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)
Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. (p 26)
Isikuandmed on IKS v.r § 4 lg 1 kohaselt mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Isikuandmete all tuleb normis kasutatud väljendist tulenevalt mõista igasugust teavet, mis konkreetset isikut puudutab (vt selle kohta ka Euroopa Kohtu otsus Nowak, C-434/16, p-d 34 jj). Salvestiselt on isikud tuvastatavad hääle järgi ning salvestis sisaldab nii kaebaja kui tema vahetu juhi ja teiste vestlusel osalenud juhtivate ametnike seisukohti, arvamusi ja hinnanguid kaebaja teenistuse ja suhete kohta teiste ameti teenistujatega, samuti mõlema poole hinnanguid kollektiivis tekkinud konflikti põhjuste ja lahendusvariantide kohta. Seega võivad kvalifitseeruda isikuandmeteks ka arenguvestlusel osalenud ametnike hinnangud ja arvamused. (p 15)
Teenistusest kõrvaldamine distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 78 lg 1 alusel eeldab, et süütegu esialgselt hinnates peetakse tõenäoliseks karistuseks isiku teenistusest vabastamist. (p 29)
Teenistuskohustuste täitmist kontrollib asutus, kus isik ametnikuna töötas, ning tal on õigus tuvastada kõik rikkumist puudutavad asjaolud. (p 31)
Andmesubjektide, st arenguvestlust pidanud ametnike eraelu puutumatuse osana võib näha õigust, et nende tegevust teenistusülesannete täitmisel ei salvestataks ega seda salvestist ei edastataks kolmandatele isikutele. Need õigused on praegusel juhul siiski vähem kaalukad kui kaebaja huvi avaldada teenistusalase vestluse salvestis ametiasutuse juhtkonnale. Seejuures oli tegemist teenistusalase vestlusega, mille tulemused tuli vormistada kirjalikult. Seega oli sekkumine andmesubjektide eraellu minimaalne. Lisaks on andmesubjektide puhul tegemist kaebaja juhtivate ametnikega, kes peavad olema valmis selleks, et nende juhtimisvõtetest, sh arenguvestluse pidamise vormist ja viisist, teavitatakse asutuse juhti. Huvide kaalumisel saab arvesse võtta ka seda, et kaebaja edastas salvestise üksnes peadirektorile ja sisekontrolli osakonna ametnikule, kes töökiusamist uurisid. (p 25)
Kaebaja võis tugineda arenguvestluse salajasel salvestamisel ja salvestise edastamisel andmekaitsedirektiivi art 7 punktile f, sest tema õigustatud huvi ja vajadus tõendada töökiusamist oli kaalukam kui andmesubjektide õigus eraelu puutumatusele. Praegusel juhul on kolleegium hinnanud vaid salvestise sisekontrolli osakonna ametnikule ja peadirektorile üleandmise mõju andmesubjektidele. Juhul, kui kaebaja avaldab salvestise määramata isikute ringile, võib tulemus olla teistsugune, sest riive tugevus arenguvestlust pidanud ametnike isikuandmete kaitseõigusele sõltub ka sellest, kellele ja kuidas andmeid avaldatakse. (p 26)
|
| 3-17-1276/35
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.04.2019 |
|
HKMS § 2 lg 6, § 51 lg-te 1–4 ja § 62 lg 1 koostoimest tuleneb, et eelmenetluses vastust ja tõendeid nõudes ning nende esitamiseks tähtaega määrates peab kohus tagama teistele menetlusosalistele võimaluse esitatuga vajalikul määral tutvuda, et neil oleks tõhus ja võrdne võimalus esitada ja põhjendada oma seisukohti, sh vastu vaielda teiste menetlusosaliste seisukohtadele. Eelmenetlus lõppeb kohtuistungi avamisega (HKMS § 125 lg 1 p 1). (p 16)
Halduskohus on, määrates vastustajale kaebusele vastuse ja tõendite esitamise tähtajaks kohtuistungi toimumise päeva, mõistnud valesti eelmenetluse eesmärki. Kui vastustaja esitab alles kohtuistungil vastuse ja tõendid, ei ole pooltele tagatud võrdset võimalust oma seisukohti põhjendada. (p 17)
Olukorras, kus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist esitatakse tõend, tulnuks halduskohtul kas keelduda tõendi vastuvõtmisest põhjendatud määrusega või otsuses (HKMS § 62 lg-d 1–5, § 178 lg 1 esimene lause, § 162 lg 1) või mõjuval põhjusel hilinenult esitatud asjakohane tõend vastu võtta ja asja arutamine uuendada (HKMS § 51 lg 4, § 130 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-17, p-d 13–16). Mõjuvaks põhjuseks võib seejuures olla ka kohtu minetus menetluse korraldamisel. Halduskohus ei teinud kumbagi otsustust, rikkudes seeläbi menetlusnorme. (p 18)
Kohtud ei ole mitmeid asja lahendamisel tähtsust omavaid tõendeid välja nõudnud (HKMS § 2 lg 4, § 59 lg 3). Nii pole toimikus vaidlusalust distsiplinaarmenetluse protokolli, milles sisalduva lausega tekitatud kahju hüvitamise üle pooled vaidlevad, ega ka muid kaebaja ja tema kambrikaaslase distsiplinaarmenetlusi puudutavaid materjale, mis annaksid tervikpildi toimunust. Haldusasja toimik peab sisaldama kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid dokumente, mille alusel teeb kohus kindlaks menetlusosaliste nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (TsMS § 56 lg 1, HKMS § 56 lg 1, § 87 lg 1, § 122 lg 2 p 5). Vastasel juhul ei saa kohus neile asjaoludele lahendis tugineda (HKMS § 157 lg 2) ning ka kõrgemal seisval kohtul on raskem lahendi õigsust kontrollida. Eelöeldu ei tähenda vajadust koormata toimikut asjas tähtust mitte omavate tõenditega või tõenditega, millega tõendatavate asjaolude üle ei vaielda. (p 20)
IKS v.r § 10 lg-s 2 oli sätestatud, et haldusorgan võib isikuandmeid töödelda avaliku ülesande täitmise käigus seadusega ettenähtud kohustuse täitmiseks. Tegu on üldise volitusnormiga, mis täpsemate erinormide puudumisel annab aluse töödelda isikuandmeid seaduses sätestatud avaliku ülesande täitmiseks. Vanglas julgeoleku tagamine ja selleks vajaliku distsiplinaarmenetluse läbiviimine on vangla pädevuses ja ülesandeks (VangS § 64 lg-d 1 ja 4, § 66). Seega oli vastustajal õiguslik alus kaebaja isikuandmeid töödelda. Küsimused, kas, mil määral ja milliseid töötlemisviise kasutades on isikuandmete töötlemine, sh avalikustamine vajalik, on küsimused, mis tuleb otsustada isikuandmete töötlemise põhimõtteid (IKS v.r § 6) ja täidetava avaliku ülesande eripärasid arvestades. Haldusorgan peab ka haldusmenetluses neist põhimõtetest juhinduma (HMS § 7 lg 4 (kuni 14.03.2019 kehtinud redaktsioonis)). (p 23)
|
| 3-18-913/25
|
Riigikohtu halduskolleegium |
25.04.2019 |
|
Harjutusväli on eriotstarbel kasutatav maa-ala, kus on võimalik korraldada RelvS § 85 lg-s 1 nimetatud tegevusi. Harjutusvälja asutamine, st õiguse andmine kasutada konkreetset maa-ala harjutusväljana, on Vabariigi Valitsuse pädevuses (RelvS § 85 lg 3). Vaidlustatud valitsuse korralduses on määratud harjutusvälja asukoht, otsuse osaks on asukohakaart. Otsuse seletuskirjas on märgitud harjutusvälja pindala ja välispiiri pikkus. Seletuskirjas on seejuures küll mööndud võimalust, et harjutusvälja piire täpsustatakse edaspidise planeerimismenetluse käigus lähtuvalt keskkonnamõju hindamise tulemustest. (p 10, vt ka p 11)
Kui harjutusvälja asukoht kajastub maakonnaplaneeringus, saab EhSRS § 9 lg 1 järgi alustada riigi eriplaneeringu menetlemist detailse lahenduse koostamisest (vt ka PlanS § 43 lg 1). Seega ei pruugi kaebaja saada oma õigusi tõhusalt kaitsta ainult kavandatud riigi eriplaneeringu menetluses osaledes. Kui kaebaja tahab oma õigusi tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaebust täiendada, lisades sellele nõude, et ministri maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus tühistataks osaliselt. Vabariigi Valitsuse korralduses määratud harjutusvälja asukohta on kajastatud ka nimetatud planeeringus, mis on kehtiv haldusakt. (p 13)
Kui harjutusvälja asukoht kajastub maakonnaplaneeringus, saab EhSRS § 9 lg 1 järgi alustada riigi eriplaneeringu menetlemist detailse lahenduse koostamisest (vt ka PlanS § 43 lg 1). Seega ei pruugi kaebaja saada oma õigusi tõhusalt kaitsta ainult kavandatud riigi eriplaneeringu menetluses osaledes. Kui kaebaja tahab oma õigusi tõhusamalt kaitsta, tuleks tal kaebust täiendada, lisades sellele nõude, et ministri maakonnaplaneeringu kehtestamise otsus tühistataks osaliselt. (p 13)
|
| 3-17-2890/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.04.2019 |
|
Vt p 9.
Vt asja nr 3-17-2784 annotatsioone.
|
| 3-17-2352/16
|
Riigikohtu halduskolleegium |
02.04.2019 |
|
Vt p 9.
Vt asja nr 3-17-2784 annotatsioone.
|
| 3-16-647/19
|
Riigikohtu halduskolleegium |
29.03.2019 |
|
KNS § 4 lg 1 p 5 järgi (vt ka KNS § 3 lg 7 p-d 1 ja 2) saab nime määrata kas a) olemasolevale sadamale või b) planeeritud sadamale ehk sadamale, mida ei ole varem olemas olnud, kuid mille rajamist kavandatakse. (p 8)
KNS § 4 lg 1 p 5 näeb ette nime määramise planeeritud sadamale. Seejuures ei ole seisukoht, nagu eeldaks planeeritud sadam kui kohanimeobjekt kohanimeseaduse tähenduses planeerimismenetluse läbiviimist, põhjendatud. Kohanimeseadusest ega sadamaseadusest ei tulene, et nime saaks määrata vaid planeerimisseaduse mõttes (vt nt PlanS § 56 lg 1 p 2, § 75 lg 1 p 1 ja § 125 lg-d 1, 2) planeeritud sadamale. Määratlus „planeeritud“ on KNS § 4 lg 1 p 5 puhul tõlgendatav viisil, et sadam oleks nime määramiseks piisaval määral kavandatud.
Isegi juhul, kui sadama rajamine eeldab mõnel konkreetsel juhul planeerimismenetluse läbiviimist, on kohalikul omavalitsusel ulatusliku kaalutlusõiguse tõttu võimalik nimeobjektile nimi määrata enne planeeringu kehtestamist. (p 9)
Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda.
Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10)
Kohaliku omavalitsuse kohustamiseks määrama nimeobjektile nime selle kavandamise ükskõik millises etapis puudub aga seadusest tulenev alus. Vastustajalt ei saa eeldada kohanime määramist sadamale kui nimeobjektile, mille puhul eksisteerivad põhimõttelised küsitavused selles, kas vastavasse asukohta eraldiseisva sadama rajamine on lubatav või mitte. Olukorras, kus SadS § 2 p 1 mõistet arvestades olemasolev sadam puudub (nt puudub sadamateenuse osutamiseks määratud veeala ehk akvatoorium) ja kohalik omavalitsus on seisukohal, et sadama kavandamisel on olulised etapid läbimata (nt on vaja koostada uus detailplaneering), on kohalikul omavalitsusel üldjuhul õigus nime määramisest keelduda.
Selliste kaalutluste arvestamine võib aga olla piiratud, kui kohalik omavalitsus on sõlminud nime taotlejaga kohtuliku kompromissi. (p 10)
Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)
Vastustajal on võimalik otsustada sadamale nime määramine enne sadamana tegutsemiseks vajalike muude tingimuste täitmist juhul, kui ta annab nime määramise haldusakti koos kõrvaltingimusega (HMS § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p-d 2 ja 3).
Vastustaja saanuks otsuses, millega ta määrab kaebaja planeeritavale sadamale nime, seada tingimuse, et otsus jõustub, kui kaebajal on täidetud muud sadama sadamaregistris registreerimiseks vajalikud tingimused. Nime määramine kõrvaltingimusega on sadama sadamaregistris registreerimise eesmärgi täitmiseks piisav. (p 13)
Arvestades poolte vahel sõlmitud kompromissi, sai vastustaja praeguses olukorras kontrollida eelkõige vaid nime vastavust KNS § 6 lg 10 p 1 (KNS 3. ptk ehk kohanime keelsus, õigekirjutus, samanimelisuse piirangu järgimine jms) nõuetele. Nime määramisest keeldumine KNS § 6 lg 10 p 2 alusel põhjendusega, et puudub selgesti eristatav nimeobjekt, oli vastuolus sõlmitud kompromissiga, sest keeldumine hõlmas endas ka põhjendusi sadamana tegutsemise võimalikkuse, sh akvatooriumi määramise võimalikkuse kohta. (p 11)
|
| 3-16-799/63
|
Riigikohtu halduskolleegium |
21.03.2019 |
|
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)
Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista.
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). Ringkonnakohus ei saa aga halduskohtu võimalikku viga parandada, kui halduskohtu määrust pole selles osas vaidlustatud. (p 10)
Kolmanda isiku vaikimisi, ilma määrust tegemata kaasamine ei ole õiguspärane. HKMS § 21 lg 3 näeb ette, et kolmanda isiku kaasamise määruse peale võivad teised menetlusosalised esitada määruskaebuse. Kolmanda isiku määrusega kaasamine tagab, et menetlusosalised on kursis menetlusse kaasatud kolmandate isikute ringiga, teavad arvestada nende menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimise võimalikkusega ja saavad vajaduse korral kaasamise vaidlustada. HKMS § 120 lg 1 p 7 kohaselt tuleb kohtul kolmandad isikud kaasata juba enne kaebuse menetlusse võtmist, kui nende seisukoht on vaja välja selgitada enne eelmenetlust. Kohus saab kolmanda isiku kaasata ka selleks, et kuulata ära tema seisukoht esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel (vt ka HKMS § 252 lg 1). Kolmanda isiku nõuetekohane kaasamine hoiab ära vaidlused selle üle, kas ta saab kasutada menetlusosalistele tagatud õiguseid, mh edasikaebamise õigust ja õigust nõuda menetluskulude hüvitamist.
Praegusel juhul pole siiski kahtlust, et kolmanda isiku menetluses osalemine on olnud põhjendatud, mistõttu saab ta menetluskulude jaotamise kontekstis lugeda vaikimisi kolmanda isikuna kaasatuks (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-15, p 13). (p 8)
Kehtiva HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse tagastamise korral menetluskulud kaebaja. Praegusel juhul tuleb HKMS § 285 lg 1 alusel kohaldada menetluskulude jagamisele aga HKMS § 108 lg 4 v.r, mille kohaselt kandis kaebaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral. Enne 1. jaanuari 2018 polnud seadustikus sätestatud alust jätta menetluskulud kaebuse tagastamise korral kaebaja kanda. Sellist võimalust ei saanud tuletada ka HKMS § 108 lg 4 v.r kohaldamisest kaebuse tagastamisele analoogia korras (vrd RKHK määrus asjas nr 3-3-1-33-09, p 13). (p 9)
Ringkonnakohus saab halduskohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kontrollida üksnes määruskaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1 koos § 203 lg-ga 2). On mõistetav, et kolmas isik ei pidanud halduskohtu määruse tervikuna vaidlustamist vajalikuks, kuna oli nõus sellega, et asja sisuline menetlemine ei jätku. Siiski oleks kolmas isik pidanud aru saama, et kui määruse see osa, millega kaebus tagastati, jääb jõusse, pole menetluskulusid võimalik välja mõista. (p 10)
Kaebuse nõudeid ja eesmärke saab täpsustada ka eelmenetluses pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kaebus tuleb jätta käiguta üksnes siis, kui puudused on olulised ja takistavad asja menetlusse võtmist (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 24). (p 10)
|
| 3-14-52793/59
|
Riigikohtu halduskolleegium |
18.03.2019 |
|
Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)
ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20)
ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)
Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)
Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)
Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22)
ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23)
Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)
Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21)
Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)
Vt p 36.
Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37)
Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)
PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Vt p 26.
Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
|
| 3-17-2784/20
|
Riigikohtu halduskolleegium |
12.03.2019 |
|
KOKS § 47 lg 13 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10)
NB! Seisukoha osaline muutus ja osaline täpsustus!
Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7)
Kolleegium jääb seisukoha juurde, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja omavalitsuse organi vahelised suhted teabe taotlemisel on omavalitsuse sisesuhted, millest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-04, p 14). Ka otsus volikogu komisjonide koosseisu kinnitamise kohta ei ole suunatud väljapoole, vaid see on haldusesisene akt, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani sisesuhteid. Kolleegium jääb ka seisukohale, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p-d 12–13). (p 8)
Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 13) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11)
Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalust takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
NB! Seisukoha osaline muutus ja osaline täpsustus!
Kohaliku omavalitsuse volikogude sisevaidluste lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuid volikogu liikmel puudub nende vaidluste algatamiseks praegu kehtiva õiguse kohaselt kaebeõigus. (p 7) Vrd RKHK otsus ajas nr 3-3-1-55-04, p-d 14 ja 15, ja määrus asjas nr 3-3-1-74-08, p 9, ning nende lahendite annotatsioonid.
PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. Volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi. (p 9)
KOKS § 47 lg 13 räägib erakonna või valimisliidu proportsionaalsest esindatusest volikogu komisjonides, pidades silmas fraktsioonide esindatust. Kuid fraktsioon ei ole igaüks PS § 15 lg 1 mõttes ega ka isik, kellel on kaebeõigus PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg-te 1 ja 2 järgi. Fraktsioonile kui volikogu liikmetest koosnevale korporatiivsele ühendusele saaks kaebeõiguse anda HKMS § 44 lg-s 3 nimetatud eriregulatsiooni kehtestamisega. Praegu pole seda tehtud. (p 10)
Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta erinormi puudumisel kaebeõiguse laiendamist organisisestele vaidlustele. Kollegiaalorgani ja selle liikme vahel sisesuhtest tekkinud vaidlust saab halduskohus läbi vaadata vaid juhul, kui seadus selle selgelt ette näeb. Riigikogu liikmete tarbeks on selline regulatsioon (vt PSJKS §-d 16 ja 17) kehtestatud ning seadusandjal on võimalik asjakohane regulatsioon kehtestada ka volikogu liikmetele olulistes sisevaidlustes kaebeõiguse andmiseks (HKMS § 44 lg 2). Seejuures tuleks vältida võimalusi takistada volikogu tööd kaebeõiguse kuritarvitamisega protseduurilistes küsimustes. (p 11)
HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Praegune vaidlus on tekkinud omavalitsusüksuse ja volikogu liikme vahelises õigussuhtes ning see õigussuhe on oma laadilt avalik-õiguslik. Selle lahendamiseks ei ole seadus ette näinud teistsugust menetluskorda. Seega ei saanud kaebust tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal puudub selles asjas ilmselgelt kaebeõigus. (p-d 7 ja 8)
KOKS § 47 lg-tes 1 ja 13 sätestatud õigused ei ole subjektiivsed õigused, st õigused PS § 15 lg 1 ja HKMS § 44 lg 1 mõttes. Sellised õigused annavad volikogu liikmele võimu nõuda volikogult teatud viisil tegutsemist vaid volikogusiseste õigussuhete raames. PS § 15 lg-s 1 ja HKMS § 44 lg-s 1 peetakse silmas vaid õigusi erinevate isikute vaheliste suhete raames, sh üksikisiku subjektiivseid avalikke õigusi avaliku võimu kandja suhtes. (p 9)
Kohtuliku kaebeõiguse puudumine ei väära volikogu liikme õigust kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Samas ei anna seadus volikogu liikmele õigust kuuluda just talle enesele meelepärasesse komisjoni. Komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatliku esindatuse printsiipi ning tagama ka volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse (KOKS § 47 lg 13) komisjonide koosseisus. Asjaolu, et muud võimalikud meetmed (nt KOKS §-s 46 ette nähtud umbusaldusmenetlus) võivad osutuda volikogu liikme poliitilise tahte realiseerimiseks ebatõhusaks, ei õigusta kaebeõiguse laiendamist erinormi puudumisel organisisestele vaidlustele. (p 11)
|
| 3-16-2349/59
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.03.2019 |
|
|
| 3-17-1545/81
|
Riigikohtu halduskolleegium |
19.02.2019 |
|
Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34)
Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)
Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)
Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)
Avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Seevastu avalik julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut. (Vt pikemalt nt C-82/16, K. A. jt, p 91.) (p 23)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. (p 21)
HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 31 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94).
Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (p 22)
Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)
Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)
EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 on sätestatud, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (ingl an actual and sufficiently serious threat to publicpolicy or public security, sks eine gegenwärtige, hinreichend schwere Gefahr für die öffentliche Ordnung oder die öffentlicheSicherheit, pr une menace réelle et suffisamment grave pour l'ordre public ou la sécurité publique). Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Ka direktiivi põhjenduses 16 rõhutatakse pikaajalise elaniku tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (p 17)
VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)
Kolleegiumi hinnangul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31, vt ka p 27)
Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)
Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)
VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.
VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)
Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)
Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt RKHK otsus ajas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22). (p 15)
Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 149 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)
VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 74 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.
VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)
Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)
Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.
VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)
Praegusel juhul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31)
Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et „kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur“ (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.
Praegusel juhul on kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod iseenesest puudutanud üksnes nende omandamist ja valdamist ning teda ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Ka on kaebajale mõistetud karistused olnud pea alati süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased. Toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Küll ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik. (p 27)
Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.
VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.
Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)
Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)
Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. (p 32)
PPA keeldus oma otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel. Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)
Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas praegusel juhul isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavuse kohta Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)
|
| 3-17-1151/92
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2019 |
|
Käiguta jätmise määrusega anti kaebajale mh võimalus põhjendada, miks tema hinnangul on määruskaebus tähtaegne – st esitada vastuväited kolleegiumi seisukohale hankeasja reeglite kohaldamise kohta. Tegemist ei olnud seega lõpplahendiga, mida saaks pidada üllatuslikuks kaebaja ära kuulamata jätmise tõttu. (p 4)
Käiguta jätmise määrusega anti kaebajale mh võimalus põhjendada, miks tema hinnangul on määruskaebus tähtaegne – st esitada vastuväited kolleegiumi seisukohale hankeasja reeglite kohaldamise kohta. Tegemist ei olnud seega lõpplahendiga, mida saaks pidada üllatuslikuks kaebaja ära kuulamata jätmise tõttu. (p 4)
Vt ka annotatsiooni lahendile asjas nr 3-3-1-58-13.
Nn erandhankest tuleneva vaidluse puhul on tegemist hankeasjaga, millele kohaldub HKMS 28. peatükk. RHS v.r § 14 lg-s 1 anti selgelt üksnes hankijale võimalus mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, mitte ei välistatud erandhangete puhul kogu RHS-i, ammugi mitte HKMS 28. peatüki kohaldamist. HKMS 28. peatüki kohaldamist ei reguleeri RHS v.r § 14, vaid HKMS § 266 lg-d 1 ja 2 koostoimes RHS v.r § 2 lg-ga 2. (p 5)
Vt ka annotatsiooni lahendile 3-17-1151/90.
See, et Riigikohus asub menetlusnormide kohaldatavuse küsimuses teistsugusele seisukohale kui haldusorganid või madalama astme kohtud, ei ole käsitatav menetlusnormide muutmisena kohtumenetluse ajal. (p 5)
RHS v.r § 117 lg-st 1 tulenevalt saab VAKO-sse pöördudes tugineda üksnes RHS rikkumisele hankija poolt (RKHK määrused asjades nr 3-3-1-30-12 (p 20) ja 3-3-1-52-11 (p 17)). Olukorras, kus isik ei soovi hankija tegevust vaidlustada mitte RHS, vaid muude normide või põhimõtete rikkumise tõttu, võib ta nii tavapärase kui ka erandhanke puhul pöörduda otse halduskohtusse (määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 18). Sellist kaebust tuleb aga endiselt menetleda hankeasjana HKMS 28. peatüki mõttes. Kui kaebaja kaebuses RHS v.r-le ei tuginenud, siis ei olnud tal kohustust ka kohtueelset menetlust läbida.
Vaatamata RHS v.r § 117 lg 1 sõnastusele peab VAKO vaidlustusmenetluses kohaldama ka Eesti ja Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid, PS-t ning Euroopa Liidu riigihankeõiguse norme. VAKO pädevus selleks tuleneb PS § 3 lg-st 1, PSTS §-st 2 ning Euroopa Liidu lepingu art 4 lg-st 3. Kuna aga neile põhimõtetele ja normidele tugineva vaidluse kohtueelseks lahendamiseks puudus RHS v.r § 117 lg 1 ja puudub RHS u.r § 185 lg 1 valguses sõnaselge kohustus, siis on neile põhimõtetele ja normidele, aga mitte RHS v.r-le (sh selle §-le 3) või RHS u.r-le tuginev kaebus lubatav ka ilma kohtueelset korda läbimata. See mööndus on vajalik ebaselgest kaebekorrast tingitud minetuste vältimiseks ja tõhusa õiguskaitse tagamiseks.
Nagu märgitud juba asjas nr 3-3-1-52-11 (p 18), ei saa mõistlikuks ega otstarbekaks pidada olukorda, kus kohtueelse menetluse kohustuslikkus sõltub kaebuses viidatud õiguslikest alustest ning sama nõudega võib olla vajalik pöörduda samaaegselt nii vaidlustuskomisjoni kui ka halduskohtusse. (p 6)
|
| 3-17-1151/90
|
Riigikohtu halduskolleegium |
22.01.2019 |
|
Kõrgema astme kohus võib üldjuhul jätta kaebuse läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu isegi siis, kui alama astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-13, p 12). Üksnes juhul, kui nõue on tekkinud kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine takistuseks nõude lahendamisele halduskohtus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-92-16, p 24). Riigihangete puhul esineb erand ka olukorras, kus kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaeg on möödunud ja kaebajal oli eriti kaalukas põhjus kohtueelse menetluse läbimata jätmiseks. See on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, sest RHS ei võimalda vaidlustuskomisjonil vaidlustuse esitamise tähtaega ennistada. Selline eriti kaalukas põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus kohus on andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. (p 2.3)
HKMS § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sh hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Ka RHS v.r § 14 lg 1 alusel läbiviidava nn erandhanke puhul on tegemist riigihankega RHS v.r § 2 lg 2 mõttes. Erandhanke raames tehtavate otsuste ja sõlmitava lepingu näol on tegemist hankija otsuste ja hankelepinguga. (p 2.1)
RHS v.r § 14 lg 1 võimaldab erandhanke korraldamisel hankijal mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, kuid ei reguleeri vaidlustusmenetlust, mida ei vii läbi hankija. RHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamine ei mõjuta seega ei vaidlustamiskorda vaidlustuskomisjonis ega kohtumenetlust. Kuigi RHS vaidlustusmenetluse korda ja HKMS 28. peatüki sätteid tuleb erandhankest võrsunud vaidluse korral kohaldada erandhanke olemusest tulenevate erisustega, on võimalik ka erandhanke puhul vaidluse ese määratleda RHS v.r § 117 kaudu. Isik saab ka erandhanke puhul üldjuhul kohtusse pöörduda alles pärast vaidlustusmenetluse läbimist vaidlustuskomisjonis (HKMS § 268 lg 1). Arvestades, et RHS v.r § 117 lg 1 piirab vaidlustuskomisjoni pöördumise olukordadega, kus hankija on rikkunud RHS-i, on vaidlustuskomisjonil võimalik erandhanke puhul kontrollida nii seda, kas hankija on õigesti kohaldanud RHS v.r § 14 (st kas erandhanke korraldamine oli lubatud), kui ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtete järgimist. (p 2.2)
HKMS § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sh hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Ka RHS v.r § 14 lg 1 alusel läbiviidava nn erandhanke puhul on tegemist riigihankega RHS v.r § 2 lg 2 mõttes. Erandhanke raames tehtavate otsuste ja sõlmitava lepingu näol on tegemist hankija otsuste ja hankelepinguga. (p 2.1)
RHS v.r § 14 lg 1 võimaldab erandhanke korraldamisel hankijal mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, kuid ei reguleeri vaidlustusmenetlust, mida ei vii läbi hankija. RHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamine ei mõjuta seega ei vaidlustamiskorda vaidlustuskomisjonis ega kohtumenetlust. Kuigi RHS vaidlustusmenetluse korda ja HKMS 28. peatüki sätteid tuleb erandhankest võrsunud vaidluse korral kohaldada erandhanke olemusest tulenevate erisustega, on võimalik ka erandhanke puhul vaidluse ese määratleda RHS v.r § 117 kaudu. Isik saab ka erandhanke puhul üldjuhul kohtusse pöörduda alles pärast vaidlustusmenetluse läbimist vaidlustuskomisjonis (HKMS § 268 lg 1). Arvestades, et RHS v.r § 117 lg 1 piirab vaidlustuskomisjoni pöördumise olukordadega, kus hankija on rikkunud RHS-i, on vaidlustuskomisjonil võimalik erandhanke puhul kontrollida nii seda, kas hankija on õigesti kohaldanud RHS v.r § 14 (st kas erandhanke korraldamine oli lubatud), kui ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtete järgimist. (p 2.2)
Kõrgema astme kohus võib üldjuhul jätta kaebuse läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu isegi siis, kui alama astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-13, p 12). Üksnes juhul, kui nõue on tekkinud kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine takistuseks nõude lahendamisele halduskohtus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-92-16, p 24). Riigihangete puhul esineb erand ka olukorras, kus kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaeg on möödunud ja kaebajal oli eriti kaalukas põhjus kohtueelse menetluse läbimata jätmiseks. See on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, sest RHS ei võimalda vaidlustuskomisjonil vaidlustuse esitamise tähtaega ennistada. Selline eriti kaalukas põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus kohus on andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. (p 2.3)
|
| 3-17-911/161
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.01.2019 |
|
VVS kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)
Kuna HKMS 25. peatükis menetluse lõpetamist kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimise tõttu ei käsitleta, kohalduvad üldised menetluse lõpetamise sätted. HKMS § 258 lg-s 4 on sätestatud, et kui kohus leiab, et protesti esitajal puudub protestiõigus, tagastab ta protesti või jätab selle läbi vaatamata. Kuna protestiõiguse tekkimise eelduseks oli ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusüksusele, ei ole ettepaneku esitamise tähtaja ületamise korral kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbitud, mille tagajärjeks on protesti tagastamine või läbi vaatamata jätmine. (p 19)
VVS kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 753 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)
VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 753 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 753 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)
VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 753 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)
Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. (p 26)
HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus kohtusse pöördumise tähtaja ületamise korral menetluse. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise korral aga kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt RKHK määrus nr 3-16-519/21, p 15). Teisisõnu, erinevalt kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimisest, mil menetlus võidakse lõpetada, tuleb kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaja mittejärgimisel olenevalt olukorrast kaebus kas tagastada või jätta läbi vaatamata. (p 18)
Kuna HKMS 25. peatükk ei sisalda määruskaebeõiguse osas erisätteid, tuleb HKMS § 256 lg 2 alusel lähtuda kaebuse läbi vaatamata jätmist käsitlevatest normidest. HKMS § 155 lg 5 ei anna õigust vaidlustada kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-23-15, p 13). Kui menetluse lõpetamise puhuks on HKMS § 124 lg-s 4 sätestatud erandkorras edasikaebeõigus juhul, kui menetlusosaline on seda taotlenud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse kohta sarnast sätet pole. (p 21) Asjaolule, et kaebus või protest tulnuks sisulise lahendamise asemel jätta läbi vaatamata, võib siiski tugineda ka asja edasises menetluses (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 22)
Asjakohane ei ole protesti esitaja ja kaasatud haldusorgani väide, et vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada riigi julgeoleku tagamise eesmärgist lähtudes. VVS v.r §-s 85 ette nähtud järelevalve eesmärgiks ei olnud riigi julgeoleku tagamine, vaid tegemist oli üldise järelevalvega kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse üle. Sellist üldise iseloomuga sätet ei ole põhjendatud tõlgendada vastuolus normi sõnastuse ja regulatsiooni üldise loogikaga erijuhtumi asjaoludest lähtudes. (p 28)
Kui ehitustegevus või juba valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või kui on möödunud protesti esitamise tähtaeg. Näiteks võib kõne alla tulla riiklik järelevalve ehitiste nõuetekohasuse üle EhS § 130 alusel, mida lisaks kohalikule omavalitsusele võib teatud tingimustel teostada ka Tehnilise Järelevalve Amet. Seejuures võimaldab EhS § 132 lg 3 p 1 korrakaitseorganil otsustada isegi ehitise lammutamise, kui ehitis ei vasta nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Kui vastab tõele protesti väide, et vaidlusaluste elektrituulikute käitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule, võib selline oht olla hõlmatud EhS § 132 lg 3 p-ga 1. (p 29)
|
| 3-18-982/26
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.01.2019 |
|
Kuna kaebuses taotletud haldusakt on antud, tuleb asja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata lõpetada. Tartu linna menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Eriplaneeringu lõpetamise määravaks põhjuseks ei olnud Tartu linna kaebus halduskohtule. Eriplaneeringu lõpetamise tingis Vabariigi Valitsuse otsuse põhjenduste kohaselt Tartumaa kohalike omavalitsuste ja kogukonna väljendatud tugev vastuseis tehase rajamisele, mille põhjal vastustaja leidis, et riigi huvi tehase rajamiseks ei kaalu üles huvi väljakujunenud elu- ja looduskeskkonna säilimiseks. Tartu linna kaebus halduskohtule oli küll vastuseisu üheks väljenduseks, kuid mitte otsustavaks teguriks, mis mõjutas vastustajat eriplaneeringu lõpetamise otsust tegema. Seejuures olid haldus- ja ringkonnakohus planeerimismenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajaks leidnud, et linnal puudub ilmselgelt kaebeõigus. (p-d 9 ja 10)
Tartu linna menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda (vrd HKMS § 108 lg 6). Eriplaneeringu lõpetamise määravaks põhjuseks ei olnud Tartu linna kaebus halduskohtule. Eriplaneeringu lõpetamise tingis Vabariigi Valitsuse otsuse põhjenduste kohaselt Tartumaa kohalike omavalitsuste ja kogukonna väljendatud tugev vastuseis tehase rajamisele, mille põhjal vastustaja leidis, et riigi huvi tehase rajamiseks ei kaalu üles huvi väljakujunenud elu- ja looduskeskkonna säilimiseks. Tartu linna kaebus halduskohtule oli küll vastuseisu üheks väljenduseks, kuid mitte otsustavaks teguriks, mis mõjutas vastustajat eriplaneeringu lõpetamise otsust tegema. Seejuures olid haldus- ja ringkonnakohus planeerimismenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajaks leidnud, et linnal puudub ilmselgelt kaebeõigus. (p 10)
|
| 3-16-517/32
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.11.2018 |
|
Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10)
Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)
Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)
Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12)
Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)
Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)
|
| 3-15-1699/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
07.11.2018 |
|
Kaebusest loobumise määrus (vt p-d 5 ja 6).
|
Facebook
Twitter