Kohtulahendite liigitus

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• looduskaitse
• ->
• looduskaitsealuse kinnisasja omandamine

Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13)

LKS § 20 lg 1¹ tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1¹ kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)

LKS § 20 lg 1¹ kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 1¹ laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14)

LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 1¹ sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 1¹ loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16)

Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17)

Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18)

Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jäätmed
• ->
• korraldatud jäätmevedu
• ->
• jäätmevedaja valik

Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.

Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1² p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)

Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jaht

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8)

Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis oli valdkonna eest vastutava ministri otsustada, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9)

Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11)

Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• üldosa keskkonnaalased kohustused

Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).

Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• keskkonnaorganisatsioon

Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9)

Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• vesi

Põhimõtteliselt on võimalik veepoliitika raamdirektiivist tuleneva pinnavee hea seisundi saavutamise kohustuse täitmise eesmärgil keelduda isikule vee erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lg 10 p 3 alusel, sest sellel eesmärgil on kohustuse, mitte pelgalt programmiline iseloom (Euroopa Kohtu otsus asjas C-461/13: Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, p-d 43 ja 51). Kõigil õigusaktides sätestatud keskkonnaeesmärkidel ei pruugi olla jäigalt siduvat iseloomu ning sel juhul on eesmärki võimalik arvesse võtta erikasutusloa kohta kaalutlusotsuse tegemisel. Niisuguses olukorras võib loa andmisest keeldumine kõne alla tulla VeeS § 9 lg 10 p 1 alusel ja selles sättes ettenähtud tingimustel. Kuigi direktiivist ja VeeS §-st 3⁵ tulenev kohustus parandada veekogude seisundit on otseselt pandud riigile, on riigil võimalus keelduda erikasutuse lubamisest, kui see takistab kõnealuse kohustuse täitmist. Tegemist ei ole aga absoluutse, vaid kaalumist võimaldava loa andmisest keeldumise alusega. VeeS § 3⁵ lg-te 1 ja 2 puhul lubab VeeS § 3¹⁰ lg 1 teatud tingimustel seada seaduses sätestatust leebema eesmärgi eriti halvas seisundis või inimtegevusest mõjutatud veekogumite puhul. Leebemad keskkonnaeesmärgid ja nende põhjendused esitatakse VeeS § 3¹⁰ lg 3 kohaselt veemajanduskavas ning need vaadatakse uuesti läbi veemajanduskava ajakohastamise käigus (vt ka veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 5). Lisaks annab VeeS § 3¹² lg 1 erandlikel juhtudel võimaluse ülekaalukast avalikust huvist lähtudes mitte arvestada veekogumi seisundi halvenemist või selle hea seisundi mittesaavutamist mh pinnaveekogumi füüsiliste omaduste uute muutuste tõttu (vt ka veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 7). Seega on põhimõtteliselt võimalik teha erand seatud eesmärgi saavutamise kohustusest (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades C-461/13: Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, p 50, ja C-529/15: Gert Folk, p 31). (p 25)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• keskkonnamõju hindamine (KMH)

Keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Seejuures peab arendajale antav tähtaeg olema piisav, arvestades KMH mahtu ja keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid. Keskkonnaloa andja antud tähtajaks KMH aruande esitamata jätmisel on loa andjal alus jätta taotlus läbi vaatamata. (p-d 13 ja 16)

Seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH menetluse läbiviimist. Seda lähenemist toetab lisaks HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetele keskkonnamõju hindamise eesmärk. KeHJS v.r § 3¹ järgi on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ja kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. KMH nõue teatud tegevuste puhul on ettevaatuspõhimõtte (KeÜS § 11) ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-392/96: komisjon vs. Iirimaa, p 62). Juhul kui taotlust pole nagunii võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt pole vajadust ka KMH järele. Seda järeldust ei väära KeHJS v.r § 24 lg 1, mis näeb ette otsustaja kohustuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestada KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid ebasoodsa keskkonnamõju vältimise või vähendamise meetmeid. Säte saab puudutada vaid olukordi, kus KMH on läbi viidud, ega reguleeri neid juhtumeid, kus loa andmisest keeldutakse KMH-d algatamata. (p 20)

Vee erikasutusloa puhul annavad aluse loa andmisest keeldumiseks väljaspool KeHJS regulatsiooni VeeS § 9 lg 10 p-d 1–4. Kui Keskkonnaametile on juba ilma KMH-d läbi viimata selge, et esineb mõni selles sättes nimetatud loa andmisest keeldumise alustest, ei ole KMH korraldamine eesmärgipärane. KMH on vaid üks võimalik info kogumise viis keskkonnaloa menetluses, mis on teatud juhtudel küll kohustuslik eeldus loa andmiseks, kuid arendajal pole õigust nõuda võimalust korraldada KMH, selleks et vältida loa andmisest keeldumist. (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• vesi
• ->
• veeluba

Keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Seejuures peab arendajale antav tähtaeg olema piisav, arvestades KMH mahtu ja keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid. Keskkonnaloa andja antud tähtajaks KMH aruande esitamata jätmisel on loa andjal alus jätta taotlus läbi vaatamata. (p-d 13 ja 16)

Paisutamine on loakohustuslik tegevus. VeeS § 17¹ lg 4 ei reguleeri paisutuse likvideerimise juhtumeid ammendavalt. Vee erikasutusloa olemasolu korral on võimalik see kehtetuks tunnistada muu hulgas siis, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Seda enam on paisutuse likvideerimine keskkonnaohu vältimiseks võimalik loata paisutamise korral. Kui luba pole, on tegemist õigusliku aluseta paisutamisega, mis sisuliselt tähendab korrarikkumist KorS § 5 lg 1 mõttes. Sellises olukorras saab Keskkonnainspektsioon teha paisutuse likvideerimise ettekirjutuse VeeS § 39⁴ lg 2 ning KorS § 28 lg 1 alusel. Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. Keskkonnaametil on võimalus anda vee erikasutusloa menetluse ajaks ajutiselt luba osa taotletavate tegevuste elluviimiseks (KeÜS § 56), sh näiteks olemasoleva paisutuse säilitamiseks. (p 17)

Vee erikasutusloa puhul annavad aluse loa andmisest keeldumiseks väljaspool KeHJS regulatsiooni VeeS § 9 lg 10 p-d 1–4. Kui Keskkonnaametile on juba ilma KMH-d läbi viimata selge, et esineb mõni selles sättes nimetatud loa andmisest keeldumise alustest, ei ole KMH korraldamine eesmärgipärane. KMH on vaid üks võimalik info kogumise viis keskkonnaloa menetluses, mis on teatud juhtudel küll kohustuslik eeldus loa andmiseks, kuid arendajal pole õigust nõuda võimalust korraldada KMH, selleks et vältida loa andmisest keeldumist. (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• üldosa põhimõtted
• ->
• ettevaatuspõhimõte

Seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH (keskonnamõju hindamise) menetluse läbiviimist. Seda lähenemist toetab lisaks HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetele keskkonnamõju hindamise eesmärk. KeHJS v.r § 3¹ järgi on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. KMH nõue teatud tegevuste puhul on ettevaatuspõhimõtte (KeÜS § 11) ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-392/96: komisjon vs. Iirimaa, p 62). Juhul kui taotlust pole nagunii võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt pole vajadust ka KMH järele. Seda järeldust ei väära KeHJS v.r § 24 lg 1, mis näeb ette otsustaja kohustuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestada KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid ebasoodsa keskkonnamõju vältimise või vähendamise meetmeid. Säte saab puudutada vaid olukordi, kus KMH on läbi viidud, ega reguleeri neid juhtumeid, kus loa andmisest keeldutakse KMH-d algatamata. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• üldosa põhimõtted

Vt p-d 22 ja 25.

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH)

Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) eesmärk on selgitada ja arvestada keskkonnamõju otsustusprotsessi varajases staadiumis, kui kavandatava tegevusega seotud põhimõttelised alternatiivid on veel otsustamiseks avatud. Mõju tuleks arvestada juba „raamistiku“ loomisel tulevase olulise keskkonnamõjuga projektide jaoks, kui tehakse strateegilisi valikuid. KSH ülesanne on kumulatiivsete ja laiahaardeliste mõjude väljaselgitamine varakult, tagades järgmiste põhimõtete realiseerimise: keskkonna kõrgetasemelise ja tervikliku kaitse põhimõte, lõimimispõhimõte, ettevaatuspõhimõte ja vältimispõhimõte. (p 22)

KSH toimub planeerimismenetlusega paralleelselt ning võimaldab välja selgitatava teabe jooksvat arvessevõtmist planeeringulahenduse väljatöötamisel. Seega peaks KSH mängima aktiivset rolli planeeringulahenduse kujunemisel, mitte piirduma planeerimisprotsessis väljatöötatud lahenduse mõjude hindamise, tagantjärgi korrigeerimise ja leevendusmeetmete väljapakkumisega. (p 23)

Otsustusprotsessi kõrgemal tasandil tehtav keskkonnamõju hindamine peab andma raamistiku edasiste hindamiste jaoks ja jätma tulevaste menetluste raames hindamiseks küsimused, mida saab tõhusamalt hinnata otsustusprotsessi madalamal tasandil. Nn reastamise põhimõte ei tähenda, et keskkonnamõju hindamine (KMH) saaks asendada KSH-d või et KSH raames võiks jätta hindamata need mõjud, mille hindamine on just KSH ülesanne. KMH-l ja KSH-l on erinevad meetodid ja eesmärgid (vt C-295/10, Valčiukienė jt, p-d 59 ja 60; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 65; C-160/17, Thybaut jt, p 64). Kui KMH puhul on üldjuhul keskseks küsimuseks, kuidas konkreetset arendustegevust teoks teha, siis KSH eesmärk on mõjutada arendustegevuse alternatiivide valikut otsustusprotsessi varases staadiumis, kui on veel võimalik analüüsida erinevaid alternatiive ja seeläbi mõjutada strateegilisi valikuid (C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 63; C-160/17, Thybaut jt, p 62). Ka dokumendi abstraktne olemus ei vabasta KSH direktiivi nõuetele vastava KSH tegemise kohustusest, kui dokument on kava või programm direktiivi mõttes (vt normatiivakti näitel C-290/15, D’Oultremont jt, p 52; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 60). Seejuures on oluline takistada KSH direktiivist tulenevatest kohustustest kõrvalehoidmise võimalike strateegiate kasutamist, mis võivad väljenduda meetmete osadeks jagamises, vähendades nii KSH direktiivi kasulikku mõju (C-290/15, D’Oultremont jt, p 48; C-671/16, Inter-Environnement Bruxelles jt, p 55; C-160/17, Thybaut jt, p 55). (p 24)

KSH aruanne peab sisaldama „põhjendatult nõutavat teavet, võttes arvesse olemasolevaid teadmisi ja hindamismeetodeid, kava või programmi sisu ja üksikasjalikkust, otsuse tegemise etappi ja mil määral saab mitmekordse hindamise vältimiseks teatavaid küsimusi täpsemalt hinnata otsustamise erinevatel tasanditel“ (KSH direktiivi art 5 lg 2). Viide „olemasolevatele teadmistele ja hindamismeetoditele“ (vt ka KeHJS v.r § 40 lg 3 p 1) ei tähenda seda, et piirduda võib juba teadaolevaga ja varem tehtud uuringutega, vaid viitab hindamise ajal mõistlikult kättesaadavatele, sh uute uuringutega kogutavatele teaduslikele andmetele. Vastasel korral ei saavutataks KSH direktiivi eesmärki tagada keskkonnakaitse kõrge tase. Teave eeltoodud sätte mõttes hõlmab nt teavet kavandatava tegevuse ja mõjutatava keskkonna kohta, samas piirkonnas paralleelselt toimuvate ja kavandatavate tegevuste kohta jne. Euroopa Kohus on KMH-d puudutavas kohtupraktikas rõhutanud, et on oluline selgitada välja erinevate projektide kuhjuv ehk kumuleeruv keskkonnamõju, kusjuures see kohustus ei piirdu ainult samalaadiliste projektidega (nt C-404/09, komisjon vs. Hispaania, p 80; C-531/13, Marktgemeinde Straβwalchen jt, p-d 43–47; C-141/14, komisjon vs. Bulgaaria, p-d 95–96). KSH direktiivi lisa I allmärkusest 1 ja KeHJS v.r § 40 lg 4 p-st 6 tulenevalt kehtib see ka KSH kohta. Samuti on oluline välja selgitada mõistlikud alternatiivid, mille puhul võetakse arvesse kava või programmi eesmärke ja geograafilist rakendusala. (p 25)

KSH raames ei tohi jätta mõju vajaliku täpsusega hindamata ja KSH ülesanded täitmata argumendiga, et kindlalt ei ole teada arendustegevuse parameetrid. Vaatamata maakonnaplaneeringu kõrgele üldistusastmele näeb seadus selle koostamisel ette KSH kohustuse. Põhjendatud pole väide, et täpsemat mõjuhindamist takistas määramatus seoses arendajate edasiste kavatsustega planeeringu elluviimisel. Riikliku tasandi (maakonna)planeeringu mõju hindamisel on lähtealusena määrav see, millist tegevust, millises asukohas ja millises mahus riik planeeringus kavandab ja põhimõtteliselt võimalikuks peab, mitte see, millises ulatuses ja kuidas täpselt arendajad kavandatu tulevikus tegelikult ellu viivad. (p 28)

Maakonnaplaneeringu ülesanne oli mh veealade üldiste kasutustingimuste määratlemine. Määratledes alad võimalike tuuleenergia tootmise aladena, pidi vastustajal planeerimismenetluse tulemusel kujunema veendumus, et need alad sobivad põhimõtteliselt, st vähemalt teatud tingimustel tuuleenergia tootmiseks. Vastustaja pidi ka veenduma, et paremad alternatiivid võimalike tuuleenergia tootmise alade kindlaksmääramiseks puuduvad, pidades seejuures silmas mh keskkonnakaalutlusi. Alternatiivide puudumine võib osutuda eriti oluliseks juhul, kui selgub vajadus kavandatava tegevuse elluviimiseks hoolimata selle ebasoodsast mõjust Natura 2000 võrgustiku alale. KSH ei tohi jääda formaalseks, jättes arendusalade põhimõttelise sobivuse lahtiseks ja piirdudes sisuliselt vaid tõdemusega, et selle küsimuse lahendamiseks alles tuleb asuda uuringuid tegema. (p 29)

KSH menetluse tõhusaks läbiviimiseks on hindajal esmalt võimalik näiteks lähtuda nn maksimumstsenaariumist, st kavandatava tegevuse elluviimisest suurimas mahus, mida koostatav planeerimisdokument võimaldaks. Kui maksimumstsenaarium osutub keskkonna seisukohast problemaatiliseks, on hindajal koostöös planeeringu koostajaga võimalik modelleerida ja hinnata täiendavaid tõenäolisi stsenaariume, mil planeering viidaks ellu tegevuse asukoha ja laadi mõttes piiratumal kujul. Väär on ka eeldada, et hinnatav planeeringulahendus peab juba KSH algstaadiumis olema lõplikult selge ning et KSH peaks piirduma vaid juba lõpliku ja selge lahenduse hindamisega. Hindamine peaks võimaluste paljususe korral andma soovitusi parima lahenduse valimiseks ja hinnatav planeeringulahendus peabki arenema käsikäes KSH menetluse käigus täienevate teadmistega. KSH aruande nõuetele vastavaks tunnistamise staadiumis aga pidid hinnatav stsenaarium ja selle alternatiivid olema selginenud sellisel määral, et oleks olnud võimalik otsustada tuuleenergia tootmise põhimõttelise lubatavuse üle väljavalitud aladel. Eelnev ei tähenda, et KSH peab detailideni välja selgitama kõik tingimused, mida maakonnaplaneeringu edasisel elluviimisel tuleb arvestada. Ka kõiki parameetreid, millest lähtudes KSH raames erinevaid variatsioone hinnatakse, ei ole tarvis planeeringuga siduvalt kehtestada, kui nende üle on hiljem kohasem otsustada loamenetlustes. Küll võib osutuda vajalikuks arvestada nende lähteparameetritega hilisemates loamenetlustes. Kuidagi ei saa maakonnaplaneeringu abstraktne iseloom aga õigustada planeeringuala olemasoleva keskkonnaseisundi uurimata jätmist. (p 30)

Geograafiliselt ja mõjult laiaulatuslike kumulatiivsete mõjude hindamist eeldavate uuringute tegemine on KSH, mitte üksikute üksnes piiratud alal asuvate tuuleparkide KMH ülesanne. Viimase vaatlusobjekt piirdub eeskätt konkreetse(te) ehitis(t)ega ja toimub pärast strateegilise valiku tegemist. Kõnealune teave tuleks välja selgitada võimalikult varases arendustegevuse staadiumis KSH käigus. Isegi kui hilisemates loamenetlustes on võimalik keskkonnakaalutlustele tuginedes keelduda loa andmisest, ei õigusta see mereplaneeringu kehtestamist tegevuse eelisarendamiseks, mille puhul pole teada, kas seda põhimõtteliselt üldse teha tohib. Seega tulnuks kirjeldatud teave välja selgitada mereplaneeringu KSH raames ning uuringute tulemusena väljaselgitatav keskkonnateave integreerida mereplaneeringu lahendusse. (p 31)

Maismaal paiknev ei ole mereplaneeringu reguleerimisesemes, st mereplaneeringuga ei saa maismaaga seonduvat õiguslikult siduvalt kindlaks määrata ega peagi. Eeltoodu ei tähenda, et seosed maismaaga tuleks jätta tähelepanuta, kui on selge, et mereplaneeringuga kavandatav mõjutab merekaablite kaldaga ühendamise tõttu ka maismaad. Maismaal avalduvad mereplaneeringu mõjud kuuluvad mereplaneeringu kontrolliesemesse, kuna mereplaneeringu kehtestajal peab kujunema veendumus, et tuuleparkidest lähtuvate merekaablite ühendamine maismaaga on põhimõtteliselt võimalik. Lisaks tuleb KSH aruande koostamisel arvesse võtta kogu olemasolev teadmine. See hõlmab ka kõigi juba teadaolevate paralleelsete arendustegevustega arvestamise kohustust. (p 33)

Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülese KSH menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• looduskaitse
• ->
• Natura 2000 võrgustik

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• Natura 2000 võrgustiku ala mõjutava tegevuse keskkonnamõju hindamine

Natura eelhindamisest ilmnes, et kavandatav tegevus võib mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala ja seda nii meres kui maismaal. Seega on KeHJS v.r § 45 lg-ga 2 vastuolus planeeringu kehtestamine ilma, et algatataks Natura hindamine ja selgitataks välja KeHJS v.r § 45 lg-s 2 sätestatud eelduste täidetus. Natura hindamine tuleb alati algatada ja läbi viia, kui on olemas ala olulise mõjutamise võimalus või oht, st võttes arvesse ala eriomaseid keskkonnatunnuseid ja -tingimusi, ei saa objektiivsete asjaolude alusel välistada, et kava või projekt mõjutab asjaomast ala olulisel moel (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 34 ja seal viidatud praktika). Seejuures on vajadusel nõutav kava või projekti alast väljapoole ulatuva mõju (st antud juhul merekaablite paigaldamise ja käitamise mõju maismaa elupaikadele) hindamine (C-142/16, komisjon vs. Saksamaa, p 29). (p 41)

Euroopa Kohtu praktikast nähtuvalt tähendab asjakohane hindamine seda, et „selle valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes tuleb teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju asjaomase ala kaitse-eesmärkidele“. Hinnangus „ei tohi olla lünki ja selles peavad olema täielikud, täpsed ja lõplikud seisukohad ning järeldused, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel kaitsealal kavandatud tööde mõju kohta“. (C-323/17, People Over Wind ja Sweetman, p 38 ja seal viidatud praktika; C-441/17, komisjon vs. Poola, p-d 113–114.) (p 42)

Euroopa Kohus on rõhutanud, et elupaikade direktiivi art 6 lg 3 mõttes nõusoleku kavale või projektile võib anda üksnes juhul, kui ala kaitsestaatus jääb soodsaks, st püsivalt säilivad ala olemuslikud tunnused, mis on seotud teatud loodusliku elupaigatüübi esinemisega, mille kaitse-eesmärk õigustas selle ala kandmist ühenduse tähtsusega alade loetellu direktiivi tähenduses. Püsiva negatiivse mõju puudumine ala terviklikkusele tähendab seda, et teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises (C-441/17, komisjon vs. Poola, p d 115–121 ja seal viidatud praktika.) (p 43)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• keskkonnamõju hindamine (KMH)

Kuna tuuleparkide ja neid teenindavate tehniliste rajatistega võib kaasneda oluline mõju naaberriikide keskkonnale, siis lasus riigil kohustus algatada piiriülene keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) menetlus sõltumata sellest, et vahetult vaidlusaluse maakonnaplaneeringu alusel keskkonda mõjutavat tegevust veel ei saa alustada ning vajalikud on täiendavad loamenetlused. Sarnaselt KSH direktiiviga on Espoo konventsiooni KSH protokolli eesmärk tagada teise mõjutatava riigi (ja selle avalikkuse) kaasamine võimalikult varases staadiumis, kui kõik variandid on lahtised. Viimast nõuab avalikkuse kaasamise puhul ka Århusi konventsiooni art 6 lg 4. Hiljem loamenetlustes, mille ajaks põhimõttelised otsused on juba tehtud, ei ole kaasatutel enam võimalik tuuleenergia tootmise alade valikul sama tõhusalt kaasa rääkida. (p 48)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jäätmed
• ->
• korraldatud jäätmevedu
• ->
• jäätmeveoga liitumine

Jäätmeseaduse eesmärgiks oli teha korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuslikuks tiheasustusaladel otse seadusest tulenevalt. Seejuures nähtub normide ja seletuskirja koostoimes tõlgendusest, et suvila (nagu ka elu- ja äriruumi) omanik loetakse automaatselt liitunuks korraldatud jäätmeveoga suvila (või elu- või äriruumi) asukohajärgses kohalikus omavalitsuses ning seda sõltumata sellest, kus on omaniku tegelik elukoht või registrijärgne aadress. Vastupidisel juhul ei oleks saavutatav seaduse eesmärk. Tulenevalt JäätS § 69 lg 1 esimesest lausest loetakse jäätmevaldaja liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas. See säte ei tähenda, et kohalik omavalitsus peab enne jäätmevaldaja jäätmeveoga liitunuks lugemist kontrollima, kas jäätmevaldaja elab või tegutseb asjaomasel kinnistul. JäätS § 69 lg 1 esimest lauset rakendatakse koos lõikega 4. Nende sätete koostoimest tuleneb, et kohalik omavalitsus võib jäätmeveo korraldamisel eeldada, et elamuomanik elab kinnistul, kuid omanikul on võimalik tõendada vastupidist ning taotleda enda vabastamist korraldatud jäätmeveoga liitumisest. (p 11)

Jäätmeseaduse sätetest koosmõjus seaduseelnõu seletuskirjaga järeldub, et isiku väitel, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse teavituskirjad korraldatud jäätmeveoteenusega liitumisest temani ei jõudnud, ei ole liitumise seisukohast tähtsust. 16. juunil 2010 vastu võetud "Jäätmeseaduse, maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse" eelnõu (700 SE) seletuskirjas märgitu kohaselt loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitunuks, kui kohalik omavalitsus on jäätmeveo korraldanud ning jäätmevaldaja on saanud jäätmeveoteenuse kohaliku omavalitsuse määratud miinimumpaketi ulatuses. Kuna kaebaja oli kõigi vaidlusaluste kinnistute puhul jäätmevaldaja, saab ta ka kohaliku omavalitsuse poolt teavitamata jätmisel või teavitamisega hilinemisel lugeda seaduse alusel korraldatud jäätmeveoga liitunuks alates 1. juunist 2013, mil äriühingul tekkis kohaliku omavalitsusega sõlmitud korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessiooni lepingu alusel õigus osutada kohaliku omavalitsuse territooriumil jäätmeveoteenust. (p 13)

Nii jäätmeseadusest kui ka selle eelnõu (105 SE) seletuskirjast ning jäätmeseaduse muudatustest tuleneb seadusandja tahe hõlmata kohaliku omavalitsuse territooriumil korraldatud jäätmekäitlusega kohustuslikult võimalikult suur hulk isikuid. Nende vabastamine korraldatud jäätmekäitlusega liitumisest on erandlik ja saab põhineda seadusest tuleneval alusel (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 51). Kohalikul omavalitsusel puudub seaduse alusel võimalus vabastada isikut tagasiulatuvalt korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Tulenevalt JäätS § 69 lõikes 4 sätestatust on liitumisest vabastamine võimalik vaid erandkorras ning lähtudes JäätS § 69 lõikest 4² on kohalikul omavalitsusel eelneva kontrolli kohustus. (p 14)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• atmosfääriõhk

Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Normtaseme piires müra põhjustavat tegevust on võimalik vaidlustada, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). (p 12)

Kehtetu:
• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• kalapüük
• ->
• (Kehtetu) Euroopa Kalandusfondi toetus

Olukorras, kus liikmesriik on kehtestanud siseriiklikus õiguses toetuse tagasinõudmiseks aegumistähtaja, mis on pikem kui see oleks Euroopa Liidu Nõukogu 18.12.1995. a määrust nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta“ otse kohaldades, on liikmesriik õigustatud lähtuma siseriiklikus õiguses kehtestatud aegumistähtajast. Kalandusturu korraldamise seaduses toodud toetuse tagasinõudmise tingimused ja tähtaeg ei ole haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid, vaid materiaalõiguse normid. Kui vaidluse all on materiaalõiguse normid, puudub PRIA-l alus haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 5 juhindumiseks.

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jäätmed

Põlevkivi kaevandamisel tekkiv aheraine on üldjuhul kaevandamisjääde, mis tuleb ladestada jäätmehoidlas. Samas on põlevkivi tootmise käigus võimalik aherainet töödelda ehitusmaterjali nõuetele vastavaks ehituskillustikuks. Aine või eseme kasutamise kindluse hindamiseks ei ole rangeid õiguslikke kriteeriume ning lähtuda tuleb konkreetse juhtumi asjaoludest kogumis. Kasutamise kindlusele viitavateks asjaoludeks on kohtupraktikale tugineva juhendmaterjali "Guidance on the interpretation of key provisions of Directive 2008/98/EC on waste" kohaselt muu hulgas lepingu olemasolu materjali tootja ja edasise kasutaja vahel (vt nt C-113/12, p 53), rahaline tulu materjali tootjale (samas, p‑d 57–59; C-188/07, p 46; C-194/05, p 52; C-9/00, p 37), stabiilse turu olemasolu, tõendus, et materjal täidab turul olevatele toodetele esitatavaid tehnilisi nõudeid (C-113/12, p 59; C-188/07, p 47). Kasutuse kindluse puudumisele viitavad aga turu puudumine, materjali osaline kasutamine ja ülejääva osa kõrvaldamine (sellisel juhul tuleks materjal juba esialgu lugeda jäätmeteks; vt nt C-9/00, p‑d 40 ja 44) ning tõik, et jäätmevaldaja jaoks on rahaline tulu vaid sümboolne võrreldes jäätmetöötluse kuludega (C-113/12, p 59). (p 14-16)

Kaevandamisjäätmete ja kõrvalsaaduste eristamine igal konkreetsel juhul saab tugineda kehtiva õiguse, sh JäätS § 2² lg 1 tõlgendamisele. Samas eeldab see kõigi asjassepuutuvate tegurite arvesse võtmist. Kuigi otsustusõigus on riigivõimul Keskkonnaameti kaudu, on küsimuse komplekssust arvestades põhjendatud Euroopa Komisjoni koostatud juhendmaterjali seisukoht, et lahendused tuleks leida eelkõige pädeva riigiorgani ja ettevõtja koostöös. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• vesi
• ->
• veeluba

VeeS § 17 lg 1 kohast nõusolekut on paisutamist kavandaval isikul vaja juhul, kui maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, vara (maa) puhul on tuvastatav KeÜS § 3 lg 1 tähenduses paisjärve rajamisest tingitud keskkonnahäiring. Veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmisel peab haldusorgan VeeS § 17 lg s 1 nimetatud asjaoludel kontrollima sellise nõusoleku olemasolu. (p 18)

Kuigi veekogu paisutamiseks nõusoleku saamise kohustus on pandud paisutamist kavandavale isikule, saab paisutamisega mõjutatud isikute ringi reaalselt määrata vee erikasutusluba väljastav haldusorgan, st Keskkonnaamet paisutamise mõjupiirkonna määramise kaudu. Kuigi eriregulatsiooni ei ole, peab haldusorgan sellise mõjupiirkonna määramisel lähtuma uurimispõhimõttest ning tõendamismenetluse reeglitest. Kui Keskkonnaamet tuvastab, et maa-alal avaldub keskkonnahäiring, kuulub see vältimatult sellisesse mõjupiirkonda ning tuleb kohaldada VeeS § 17 lg-t 1. (p 20)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• üldosa põhimõtted
• ->
• ettevaatuspõhimõte

KeÜS § 11 näeb ettevaatuspõhimõtte kohaldamise alusena eelkõige keskkonnariski olemasolu, st olukorda, kus on võimalik vähendamist vajav keskkonnahäiring. Seega eeldab ka ettevaatusprintsiibi kohaldamine keskkonnahäiringu või selle piisava tõenäosuse tuvastamist. Mõjupiirkonna määramine saab tugineda konkreetsetele arvutustele, mõõtmistele, aga ka teaduse ja praktika seisukohtadele. Samas on paljudel juhtudel tegemist siiski n-ö prognoosotsusega, mille puhul on ettevaatuspõhimõte otsustamise üheks kriteeriumiks. (p 21)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• keskkonnatasud

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• vesi
• ->
• veeluba

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• maapõu
• ->
• kaevandamine
• ->
• kaevandamisluba

2013. aastal laienesid KeTS § 13 lg‑d 1 ja 2 ka olukorrale, kus riigieelarvesse laekunud tasu summa muutus mingil põhjusel pärast KeTS-is sätestatud protsenti järgides tehtud ülekannet KOV üksuse eelarvesse. MKS § 3 lg 4 ja KeTS § 33¹ lg 1 nägid (näevad ka praegu) ette, et saastetasule, vee erikasutusõiguse tasule ja maavara kaevandamisõiguse tasule rakendatakse MKS-s maksu kohta sätestatut, kui KeTS-s ei ole sätestatud teisiti. MKS § 106 lg 5 sätestab, et enammakstud summa tagastatakse selle maksu laekumise kohast. Seega, näiteks kui riigil tuli enammakstud keskkonnatasu tasu maksjale tagastada, kaeti tagastamisele kuuluv enammakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse vahel samas proportsioonis, nagu toimus algselt laekunud keskkonnatasu jagamine. (p 10)

KOV üksus ei tegutse keskkonnatasu saamisel avaliku võimu kandjana, vaid „isikuna" RVastS § 22 lg 3 tähenduses. KOV üksuse õiguslik positsioon suhtes Eesti Vabariigiga on samasugune kui eraõiguslikul isikul, kellele riik on kohustatud maksma rahalist toetust või hüvitist. Niivõrd, kuivõrd avalikus õiguses ei ole sätestatud teisiti, on kohaldatavad VÕS sätted alusetu rikastumise kohta, muu hulgas ka usalduse kaitset tagav § 1033, ning eraõiguses ette nähtud menetluskord. Avalik-õiguslike nõuete puhul on tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel tasaarvestamisel. KeTS ei sisalda erinorme, mis annaksid MTA-le õiguse tasaarvestada ülekantavat ja tagastatavat keskkonnatasu. Samuti ei anna KeTS ega MKS MTA-le õigust määrata KOV üksuse poolt tagastamisele kuuluvat keskkonnatasu eraldist haldusaktiga. (p 11-12)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• õigus kasutada võõrast maatükki ja veekogu

Varem LKS-st ja praegu KeÜS-st tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab KOV mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Kuigi KOV peab planeerimismenetluses menetlusosalistega üksmeelt otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, ei saa see toimuda igavesti (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-32-16). Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab KOV otsustama, kas vastuväited on põhjendatud, kaaludes ja tasakaalustades seejuures erinevaid põrkuvaid huvisid. KOV-l tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (PlanS § 4 lg 2 p 6). (p 22)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• maapõu
• ->
• kaevandamine
• ->
• kaevandamisluba

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• maapõu
• ->
• kaevandamine
• ->
• põlevkivi

MaaPS § 25¹ lg-s 1 sätestatud põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 miljonit tonni piirab kaevandatava põlevkivi üleriigilist summaarset kogust kõigi loaomanike peale kokku. Maavara kaevandamise lubatud maksimaalne aastamäär seevastu on igale konkreetsele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale maavara kogusele (MaaPS § 26 lg 3). MaaPS § 26 lg-s 5¹ reguleeritud kaevandada lubatud aastamäär aga on sisuliselt igale kaevandamisloa või lubade omanikule määratud osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. Kaevandada lubatud aastamäära eesmärk on tagada, et sõltumata lubadele märgitud lubatud maksimaalsetest aastamääradest ei ületataks kõigi loaomanike peale kokku põlevkivi kaevandamisel 20 miljoni tonni piiri. (p 23)

MaaPS § 34 lg 1 p 6 koosmõjus MaaPS §-ga 25¹ ja Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirjaga nr 1319 välistab uute põlevkivi kaevandamise lubade väljastamise olukorras, kus ükski käskkirja nr 1319 kehtestamise ajal kehtinud kaevandamisluba ei ole kehtivust kaotanud. MaaPS § 34 lg 1 p 6 lähtub keeldumise alusena lubades fikseeritud lubatud maksimaalsete aastamäärade summast, mitte käskkirjaga nr 1319 kehtestatud kaevandada lubatud aastamäärade summast. Seega võimaldab säte loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärad endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamisluba on kaotanud kehtivuse ja selle tulemusena jääb kõigile põlevkivi kaevandamise lubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa alla MaaPS §-s 25¹ ettenähtud põlevkivi aastase kaevandamismäära. (p d 28–29)

Ükski MaaPS § 42 lg-s 1 sätestatud kaevandamisloa muutmise alustest ei võimalda luba muuta põhjusel, et loaomaniku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa on väiksem kui talle MaaPS § 26 lg 5¹ või § 42 lg 3 alusel määratud kaevandada lubatud aastamäär. Aluse sellises olukorras kaevandada lubatud aastamäärade muutmiseks annab aga MaaPS § 26 lg 5¹ teine lause. Tingimus, et kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär, tähendab, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära, tuleb tema kaevandada lubatud aastamäära vähendada. Vastasel korral ei ole tagatud MaaPS-s sätestatud piirangu järgimine. Seega, kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisele on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. (p 30)

MaaPS § 34 lg 1 p 6 välistab kaevandamisloa andmise, kui sama maavara kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud lubatud maksimaalsed aastamäärad ületavad põlevkivi aastast kaevandamismäära või kui loa andmise korral see ületataks. Seega ei võimalda säte kaevandamisluba anda olukorras, kus lõppema hakkav kaevandamisluba, mille asendamiseks uut luba taotletakse, veel kehtib. Sellest teeb erandi üksnes MaaPS § 30¹ lg 2. (p 34)

MaaPS § 30¹ lg 1 ei käsitle üksnes olukorda, kus kaevandajale kokku kaevandada antud põlevkivivaru ammendub viie aasta jooksul. Sättes on selgelt käsitletud konkreetse kehtiva loaga antud kaevandatavat maavaravaru, mitte kaevandajale kõigi lubadega kokku antud maavaravaru. Sätte eesmärgiks on tooraine tagamine põlevkivi kaevandamisega juba tegelevatele ettevõtetele, kusjuures silmas on peetud pidevat tooraine tagamist senises mahus, mitte üksnes enne viimase loa lõppemist. (p 35)

MaaPS § 30¹ lg t 2 koosmõjus § 34 lg 1 p-ga 6 ja §-ga 25¹ tuleb tõlgendada selliselt, et kaevandamisloa lõppemisel ei saa uut luba alati anda sama lubatud maksimaalse aastamääraga nagu kehtivuse kaotanud luba. Uue loa andmise tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ületada temale määratud kaevandada lubatud aastamäära. Kaevandada lubatud aastamäärade näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 miljoni tonni piiri järgimine ilma kehtivaid lubatud maksimaalseid aastamäärasid muutmata. Uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamislubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa § s 25¹ sätestatud põlevkivi aastast kaevandamismäära. Suurem paindlikkus kaevandamislubade kasutamisel ei ole piisavalt kaalukas eesmärk, mis õigustaks teistsugust tõlgendust. MaaPS § 1 lg 1 seab eesmärgi tagada lisaks maapõue kasutamise majanduslikule otstarbekusele ka selle keskkonnasäästlikkus. Sama põhimõtet väljendavad MaaPS § 34 lg 1 p-d 7 ja 12, millest tuleneb, et kui mõne maavaravaru kaevandamist alustatakse, tuleks see ammendada, mitte eelistada kaevandamisel uusi, majanduslikult soodsamalt kaevandatavaid maavaravarusid. Uue kaevandamisloa andmine selliselt, et see jätab isiku kaevandamislubadele kantud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa endiselt oluliselt suuremaks tema kaevandada lubatud aastamäärast, soodustab aga viimast. (p 38)

Arvestades MaaPS § 4 lg-s 1 sätestatut ning asjaolu, et MaaPS § 25¹ piirab oluliselt põlevkivi kaevandamismahtu ning sellest lähtuvalt on Keskkonnaministeeriumil alus põlevkivi kaevandamise loa andmisest keelduda, on põlevkivi kaevandamise lubade andmisel tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Euroopa Liidu toimimise lepingu konkurentsi kaitseks kehtestatud sätted ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huve, mida turgu valitseva seisundi kuritarvitamise ohu loomine selgelt riivab. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et EÜ asutamislepingu art-l 82 (praegu ELTL art 102) on vahetu õigusmõju üksikisikutevahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad isikutele õigused, millele nad võivad riigisiseses kohtumenetluses tugineda (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-453/99: Courage ja Crehan, p 23, ja C-282/95: Guérin Automobiles, p 39). (p 43)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• maapõu
• ->
• kaevandamine
• ->
• kaevandamisluba

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• maapõu
• ->
• kaevandamine
• ->
• põlevkivi

Keskkonnaministeeriumi 10. augusti 2009 käskkirja nr 1319 toime ei ole ammendunud, igale kaevandajale määratud kaevandada lubatud aastamäär kehtib ja on kantud kõigile kehtivatele kaevandamislubadele. Seetõttu seob käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäär Keskkonnaministeeriumi mh uute kaevandamislubade maksimaalsete aastamäärade üle otsustamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 38). (p 14)

Täiendav alus käskkirja nr 1319 muutmiseks tuleneb MaaPS § 26 lg 5¹ teisest lausest, mille kohaselt võib kaevandada lubatud aastamäär olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 30). Käskkirja tuleks seega muuta juhul, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. (p 15)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• kalapüük

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• keskkonnale tekitatud kahju hüvitamine

Enne 1. juulit 2015 loata kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise nõude aluseks oli KPS § 24 lg 4 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 122, mis nägid konkreetselt ette hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise määrad KPS-i nõuete rikkumise eest. Kehtivas õiguses on nõude aluseks kehtiva kalapüügiseaduse (KPS2015) § 73 lg-d 2-4 ja Vabariigi Valitsuse 19. juuni 2015. a määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm". Nõude aluseks ei ole VÕS § 133, mis reguleerib vaid keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Ka viitab VÕS § 133 lg 2 selgelt, et sellise kahju hüvitamiseks peab olema seaduses sätestatud kord. Tegemist on avalik-õigusliku suhtega ja avalik-õigusliku kahju hüvitamise nõudega. Kahjuhüvitise suurus on õigusaktis fikseeritud, hüvitatakse abstraktselt keskkonnale põhjustatud kahju, mille täpset suurust on raske (kui mitte võimatu) välja arvutada. Sel hüvitisel on ka selgelt sanktsiooniline iseloom, mis ei ole omane eraõiguslikele õiguskaitsevahenditele (vt sarnase toimega ülereostustasu kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-125-10, p 69). Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Loata kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju on sarnane kahjuga, mis on keskkonnale tekitatud looduskaitseseaduse (LKS), metsaseaduse (MS) või maapõueseaduse (MaaPS) sätete rikkumisega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 24; RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58). Sarnases situatsioonis keskkonnakahju heastamise kulude hüvitamist reguleerib keskkonnavastutuse seadus (KeVS). (p 12-13)

Ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale põhjustatud kahju hüvitise saab sisse nõuda riik Keskkonnainspektsiooni kaudu, esitades hagi tsiviilkohtumenetluses (vt sarnase sõnastusega MaaPS § 67 lg 12 kohta RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 25; RKKKo nr 3-1-1-67-14, p 58). Sellise hagi esitamise võimalus mh kaitsealuste liikide hävitamisega põhjustatud keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks on otse sätestatud nt LKS § 77 lg-s 2. Kahjuhüvitise sissenõudmise menetluskord ebaseaduslikult püütud kala eest ei tohiks oluliselt erineda üksnes tulenevalt sellest, kas tegu on kaitsealuse kalaliigiga või mitte. (p 17)

Keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Kuigi keskkonnakahju suurust ei saa määrata kindlaks tavapärase diferentsihüpoteesi abil (VÕS § 127 lg 1), peab ka keskkonnakahju hüvitamise nõude maksmapanekul kahju vähemalt keskkonnahäiringu mõttes olema tekkinud. Vette tagasilastud eluvõimeline kala ei saa keskkonnale vähemalt eeldatavasti kahju tekitada. (p 19-20)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• jäätmed

Jäätmete määratlemisel JäätS § 2 tähenduses on oluline lähtuda eelkõige valdaja tegevusest ja äraviskamise mõistest. Lugemaks vallasasja jäätmeks, on oluline arvestada nii seda, mida valdaja vallasasjaga teeb, kui ka seda, mida ta kavatseb vallasasjaga teha. Jäätmete mõiste sisustamisel ei ole vallasasja kasutuskõlblikkusel ja väärtusel määravat tähtsust. (p-d 10-12)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• kalapüük

KTKS v.r § 71 lg‑te 1 ja 2 sõnastuste võrdlemine viitab sellele, et seadusandja ei soovinud jätta Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmiseks esimeses lõikes nimetatud juhtudel kaalutlusõigust – esimese lõike sõnastus on imperatiivne, samas kui teises lõikes on kasutatud sõna "võib". Arvestades aga, et KTKS v.r § 71 lg 1 annab aluse nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt, on sätet võimalik tõlgendada ka selliselt, et selle alusel on võimalik kaaluda, kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda. Kuigi PRIA on seadnud osalise tagasinõudmise ulatuse sõltuvusse üksnes sellest, milline osa kulutustest oli mitteabikõlblik, säte sellist seost ette ei näe. Arvestades, et KTKS on kehtestatud EL õiguse elluviimiseks, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvestada ka EL õigusega ja Euroopa Kohtu praktikaga. (p 15)

Määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmas lause viitab vajadusele võtta Euroopa Kalastusfondi toetuse tühistamisel arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning Euroopa Kalandusfondi rahalist kahju. Sellest tuleneb liikmesriigi kohustus kaaluda, kas ja millises ulatuses toetus tagasi nõuda. (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• looduskaitse
• ->
• kohaliku omavalitsuse tasandil

Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (kehtiva PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (kehtiva PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-71-14). Roheline võrgustik on üldplaneeringu oluline osa ja seda tuleb üldplaneeringu alusel säilitada, kuid see ei välista aga täielikult selliseid maakasutusi, mis ei ole vahetult seotud rohelise võrgustiku säilitamisega. (p 16)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• maapõu
• ->
• kaevandamine
• ->
• kaevandamisluba

Kui kaevandamisloas on seatud kaevandamise õiguse tekkimiseks HMS § 53 lg 1 p 3 alusel lisatingimus (korraldada see, et karjäärialuse maa sihtotstarbe liigiks määratakse mäetööstusmaa), ei teki isikul veel loa saamisel tingimusteta subjektiivset õigust ega õiguspärast ootust selles karjääris kaevandamiseks. Kaevandamisluba küll annab subjektiivse õiguse kaevandamiseks, kuid isikul tuleb kaevandamiseks järgida ka muid õigusakte, sh üldplaneeringut. (p 14)

Seadusandja on kaevandamisloa menetluse näinud ette selleks, et otsustada selles etapis mh keskkonnahoidu ja KOV üksuse ruumilisse planeerimisse puutuvate küsimuste üle, tasakaalustades riiklikke, regionaalseid ja kohalikke huve ning erahuve. Tegemist on avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1), mis võimaldab mh kohalikel elanikel seisukohti avaldada. Kui KOV üksus ei nõustu kaevandamisloa andmisega, on võimalik kaevandamisluba anda üksnes Vabariigi Valitsuse nõusolekul (MaaPS § 34 lg 2). (p 22)

Kaevandamisele takistuste seadmine kaevandamisloa menetluse järel riivab kaevandamisloa saanud ettevõtja ettevõtlusvabadust ja kulutab mh kohtumenetlusele ebamõistlikult riigi ja KOV üksuse ressursse. Tegemist on vastuolulise halduspraktikaga, mis planeerimismenetluses kahandab KOV üksuse kaalutlusõigust asjassepuutuva lõppotsuse tegemisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14). (p 24)

Tõrjumaks kaevandamisloa menetluse järel kaevandamisloa adressaadi huve ja nendega samasuunalisi riiklikke ning regionaalseid huve kaevandamiseks, peavad kohalikust kogukonnast võrsuvad riigi maavarade kaevandamise vastased huvid olema ülekaalukad. KOV üksus peab sellisel juhul üldplaneeringu muutmisest keeldumisel näitama selgelt ära, miks kaevandamine põhjustaks väga raskeid tagajärgi kohaliku kogukonna heaolule. (p 27)

• Haldusõigus
• ->
• Keskkond
• ->
• atmosfääriõhk

Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)

Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)

Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)

Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)

Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)