3-1-1-124-03
|
Riigikohus |
20.10.2003 |
|
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul materiaalse süüteo korral intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Nende eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele.
KrK kehtivuse ajal toimepandud teise astme kuriteo arutamisel kohtuniku poolt ainuisikuliselt KarS kehtivuse ajal, kui see tegu kvalifitseeruks KarS järgi esimese astme kuriteona, tuleb lähtuda KarSRS § 3 lg-te 2 ja 3 nõuetest ning käsitleda toimepandut süüdlase suhtes leebema seaduse alusel.
|
| 3-1-1-125-03
|
Riigikohus |
20.10.2003 |
|
KrK § 204 lg 1 on kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine), mis tuleb sisustada väljapoole KrK jäävate õigusaktidega.
KarS § 424 erisubjektiks on isik, kes on KrK § 204 lg 1 alusel süüdi mõistetud ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, kui sõiduki joobes juhtimine oli põhjuslikus seoses tagajärjega.
KrK § 204 lg 1 on kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine), mis tuleb sisustada väljapoole KrK jäävate õigusaktidega.
KarS § 424 erisubjektiks on isik, kes on KrK § 204 lg 1 alusel süüdi mõistetud ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, kui sõiduki joobes juhtimine oli põhjuslikus seoses tagajärjega.
|
| 3-1-1-100-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Ülekuulamisprotokollis tehtud märget "olen tutvunud" ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud ütlusteks (tõendiks), sest see ei sisalda faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.
Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks. Kõnealusel juhul on tuvastatud, et autojuht täitis tööandja korraldust. Samas pole aga tõendatud, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt ning juriidilise isiku huvides oleks antud korraldust auto koormamiseks üle lubatud piirnormide. Isegi kui selline korraldus oleks antud, ei välistaks see KarS § 14 lg-st 2 tulenevalt autojuhi vastutust.
Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks.
|
| 3-1-1-106-03
|
Riigikohus |
09.10.2003 |
|
Intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona kaudse tahtluse vormis.
Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik. Olukorras, kus kannatanu haarab kohtualust käest ning tõmbab ta autosse tagasi hetkel, mil viimane soovib kannatanu autost lahkuda, võib kannatanu tegevust küll vaadelda kui rünnet kohtualuse individuaalõigushüvele (liikumisvabadusele), kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele ning seetõttu on kannatanu teo õigusvastasus välistatud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 04.02.2005, nr 3-1-1-111-04, p 11)
|
| 3-1-1-108-03
|
Riigikohus |
08.10.2003 |
|
KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilisele isikule ei saa inkrimineerida vastutust teo eest, mis ei seondu töötaja tööülesannete täitmisega ja on toime pandud väljaspool tööaega.
|
| 3-1-1-113-03
|
Riigikohus |
26.09.2003 |
|
Lähtudes Riigikohtu üldkogu otsusest nr 3-1-3-10-02 (nn Brusilovi kaasus) tuleb vähendada ka nende isikute karistust, kes kannavad KrK järgi mõistetud vabaduskaotuslikku karistust sellise kuriteo eest, mille eest KarS võimaldab karistada üksnes rahalise karistusega, sest vangistuse kandmine kuriteo eest, mille eest kehtiv karistusseadus enam vabaduskaotuslikku karistust mõista ei võimalda, riivaks PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õigusi nende koostoimes veelgi intensiivsemalt kui sanktsiooni ülemmäärast pikema vangistuse kandmine. Kuna karistusõiguse reformiga kaasneb jõustunud kohtuotsustega mõistetud karistuste KarS-ga kooskõlla viimine üksnes piiratud ulatuses, siis ei ole kõikidel juhtudel võimalik vabaduskaotuslikke karistusi rahaliste karistustega asendada, kuna see võiks "muul viisil halvendada isiku olukorda" KarS § 5 lg 3 tähenduses. Ei oleks võimalik määratleda kindlaid kriteeriume vangistuse asendamiseks rahalise karistusega näiteks juhtudel, mil asendatav üksikkaristus kuulub kuritegude kogumisse, mille eest on isikule mõistetud lõplik karistus karistuste osalise liitmise või kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.
|
| 3-1-1-90-03
|
Riigikohus |
19.09.2003 |
|
Kui uue seaduse kehtima hakkamisega eelneva seaduse alusel määratud halduskaristus osutub mitte ainult kehtivaks, vaid lisaks sellele ka kriminaalõiguslikku erisubjektsust tingivaks, on tegemist olukorraga, mis KarS § 5 lg 3 mõttes "...muul viisil halvendab isiku olukorda...".
|
| 3-1-1-102-03
|
Riigikohus |
18.09.2003 |
|
KarS § 262 ei nõua avaliku korra rikkumise subjektiivse koosseisu tunnustena tahtluse, motiivi, eesmärgi ega ajendi tuvastamist.
Avaliku korra all mõistetakse tavadega, heade kommetega, normidega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi (vt ka RT III 1996, 12, 167 ja 25, 334).
Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud.
Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu (nt lärmamine, ebasündsate väljendite kasutamine). Avaliku korra muu rikkumisena tuleb käsitada näiteks avaliku asja rikkumist, lõhkumist või omavolilist teisaldamist, kui puuduvad kuriteo tunnused KarS § 204 järgi, samuti alkoholi pruukimist avalikus kohas või alkoholijoobes avalikku kohta ilmumist jms. Seejuures tuleb silmas pidada, et iga pisirikkumist ei ole õige käsitada väärteona KarS § 262 järgi. Väärteona on võimalik käsitada vaid tegusid, millega ilmselgelt rikutakse avaliku korra sisuks olevaid norme ja reegleid.
Eravalduses (korteris) toimepandud tegu, mille tagajärjel ei rikuta avalikku korda, ei ole kvalifitseeritav avaliku korra rikkumisena KarS § 262 järgi ehkki sellel teol võisid olla muud selle väärteo koosseisu tunnused.
|
| 3-1-3-12-03
|
Riigikohus |
17.09.2003 |
|
|
| 3-1-1-96-03
|
Riigikohus |
16.09.2003 |
|
Riigikohus kordab oma varasemat seisukohta, et tingimuslikult mittekohaldatud vabadusekaotuse liitmisel katseajal toimepandud kuritegude eest mõistetud vabadusekaotusega tuleb lõplik karistus määrata ärakandmisele kuuluvaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-26-96). Vangistusest tingimuslikul vabastamisel on karistuse liigiks ikkagi vangistus. KarS § 73 lg 6 keelab kohaldada karistusest tingimisi vabastamist isikule, keda on varem karistatud vangistusega.
|
| 3-1-1-111-03
|
Riigikohus |
05.09.2003 |
|
Puudub alus lühendada KrK järgi alammääras mõistetud vangistusi põhjusel, et KarS-s on samasuguse kuriteo eest ette nähtud karistuse alammäära vähendatud (vt ka Riigikohtu määrust 17. aprillist 2003. a nr 3-1-1-40-03).
KarS järgi tuleb röövimisena kvalifitseerida ka tegu, mida enne KarS jõustumist käsitati kui avalikku vargust, millega kaasnes elule või tervisele mitteohtlik vägivald või sellise vägivalla kasutamise ähvardus. Nimetatud kuriteo eest nägi KrK § 140 lg 2 p 1 võimaliku karistusena ette rahatrahvi või vabadusekaotuse ühest kuni seitsme aastani, s.o sanktsiooni, mille alamäär oli madalam nii KarS § 200 esimese kui ka teise lõike sanktsiooni alammäärast. Seega on röövimise mõiste KarS-s võrreldes KrK-s sätestatuga avaram, mistõttu KarS § 200 ja KrK § 141 sanktsioonid ei ole täielikult võrreldavad.
Kohtunik, kes on olnud isiku süüditunnistanud kohtukoosseisu liige, tohib samas asjas lahendada isiku karistusest vabastamise või karistuse lühendamise küsimust karistusõiguse reformi läbiviimise ajal, sest see ei tähenda KrK järgi tehtud süüdimõistva kohtuotsuse osalist ega täielikku ebaseaduslikuks tunnistamist, vaid üksnes selle kooskõlla viimist KarS-ga. Seega puudub alus rääkida kohtuotsuse teinud kohtuniku erapoolikusest karistusest vabastamise või selle vähendamise menetluses.
|
| 3-1-1-112-03
|
Riigikohus |
28.08.2003 |
|
Riigikohtu Üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus (Brusilovi kaasus) ei anna alust korrata KrK järgi jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud isikute suhtes ühte kohtuotsuse tegemise etappi - karistuse mõistmist, - mille käigus kaaluks kohus uuesti karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ning asendaks seega varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga. Taoline lahendus kahjustaks erinevalt karistuste sanktsiooni ülemmäärani viimisest oluliselt kohtuotsuse seadusjõudu ja õigusrahu. Samuti suurendaks selline karistuste uuesti läbivaatamine oluliselt kohtute töökoormust ja tooks kaasa kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise sellises ulatuses, et oleks tõsiselt kahjustatud kohtusüsteemi efektiivsus (vt ka Riigikohtu määrused nr 3-1-1-40-03 ja nr 3-1-1-69-03).
|
| 3-1-1-91-03
|
Riigikohus |
28.08.2003 |
|
Pärast kohtuotsuse kuulutamist toimepandud kuriteo eest mõistetud karistusele kuulub eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistus liitmisele täies ulatuses, sest karistuste osalise liitmise või kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise võimalust KarS sellisel juhul ette ei näe.Rakendades kohtualuse suhtes mitme kohtuotsusega mõistetud karistuste osalise liitmise põhimõtet, on kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust (KarS § 5 lg-d 1 ja 2 ning § 65 lg 2).
Lähtudes KarS § 5 lg-st 1 ja KarS § 65 lg-st 2, tuleb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist süüdimõistetu poolt uue kuriteo toimepanemise korral lähtuda liitkaristuse moodustamisel uue kuriteo toimepanemise ajal kehtivast seadusest - KarS-st.
Rakendades kohtualuse suhtes mitme kohtuotsusega mõistetud karistuste osalise liitmise põhimõtet, on kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust (KarS § 5 lg-d 1 ja 2 ning § 65 lg 2).
|
| 3-1-1-88-03
|
Riigikohus |
20.06.2003 |
|
Isikute grupp tähendab kuriteo kaastäideviimist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-83-01 ja 3-1-1-106-01). Kaastäideviimist on Riigikohus sisustanud materiaal-objektiivse teooriaga, mille kohaselt on täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks. (Kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb) (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-01).
Kui konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust raskendava asjaoluna (nt väljapressimine), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on.
Väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-98 ja nr 3-1-1-88-95).
Omavoli puhul, mis on avaliku julgeoleku vastane süütegu, heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks.
|
| 3-1-1-79-03
|
Riigikohus |
19.06.2003 |
|
Karistuse kergendamise põhjendus ringkonnakohtus peab olema proportsionaalne karistuse kergendamise määraga (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-86-96). Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud.
KarS kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud.
Ringkonnakohus ei ole väljunud apellatsiooni piiridest, kui on kergendanud ka karistust, kuigi apellatsioonkaebuses on taotletud üksnes õigeksmõistmist ilma karistuse küsimust eraldi vaidlustamata.
Karistuse kergendamise nõuetekohaselt põhjendamata jätmine on käsitatav AKKS § 39 lg-s 3 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-57-03
|
Riigikohus |
19.06.2003 |
|
Rahatrahvi, erinevalt rahalisest karistusest, saab mõista ka nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, kellel puudub iseseisev sissetulek.
Mootorsõiduki mõiste määratlemisel, tuleb lähtuda vaid Liiklusseadusest (§ 12 lg 2). Sõidukil tüübikinnituse puudumisest ja sõiduki kohta liiklusregistris kande puudumisest ei saa teha järeldust selle kohta, kas selle sõiduki puhul on tegemist mootorsõidukiga Liiklusseaduse mõttes või mitte.
|
| 3-1-3-11-03
|
Riigikohus |
17.06.2003 |
|
|
| 3-1-1-84-03
|
Riigikohus |
17.06.2003 |
|
Üldkasulik töö on vangistuse alternatiiviks ja tähendab sisuliselt isiku vabaduse ulatuslikku piiramist. Üldkasulik töö paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. Vangistuse üldkasuliku tööga asendamise võimalused pole piiramatud. Üheks selliseks piiranguks on vangistusest tingimisi vabastatud isiku poolt katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemine.
|
| 3-1-1-80-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
Väärtegude reaalkogumi puhul mõistetakse iga väärteo eest eraldi karistus (KarS § 63 lg 3), kuid karistuste liitmist ja liitkaristuse moodustamist ette nähtud pole.
|
| 3-1-1-58-03
|
Riigikohus |
11.06.2003 |
|
Hoolimata asjaolust, et isikule esitatud süüdistuses on tema tegevuse kirjeldamisel kasutatud tsiviilõiguslikult ebatäpseid termineid, pole need ebatäpsused sellised, mis oleksid takistanud isikul kui majandusalaste eriteadmistega isikul aru saamast, milles teda süüdistatakse.
Ametiisiku poolt suurte summadega tehingute tegemine isikutega, kelle majanduslikku ja varalist tausta ei ole kontrollitud või kellel puuduvad võimalused tehingust tuleneda võivate kahjude hüvitamiseks, võib olla käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena.
Kahju KrK § 161 tähenduses võib olla ka saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu nõude puhul tuleb hinnata tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks täidetud nõuetekohaselt.
|
Facebook
Twitter