3-2-1-141-12
|
Riigikohus |
26.11.2012 |
|
Kolleegium on 29. jaanuaril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud otsuse p-s 17 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
|
| 3-2-1-147-12
|
Riigikohus |
04.12.2012 |
|
Ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul peab kinnistu võõrandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud.
Ka kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul peab kinnistu võõrandamisele suunatud leping olema notariaalselt tõestatud. Vorminõude rikkumise tõttu on tehing tühine.
Ringkonnakohus, tehes otsuse alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisele tuginedes, ilma et oleks aegumist alusetu rikastumise nõude kontekstis pooltega arutanud, on teinud üllatusliku otsuse.
|
| 3-2-1-167-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 12)
TsÜS § 147 lg1 kohaselt algab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10).
Kahju hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud.
Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal lepingu rikkumisega kahju tekitanud isik sai või pidi teada saama kahju tekitamisest tulenevast kohustusest (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). (p 10)
|
| 3-2-1-57-13
|
Riigikohus |
15.05.2013 |
|
Kohus ei ole seotud hageja õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles enne tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. See nõue kehtib ka ringkonnakohtu kohta, kes ei ole seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.
Kohtul tuleb hageja esiletoodud asjaolude alusel tema nõue kvalifitseerida ning seda pooltega arutada, st õiguslik kvalifikatsioon ei tohi tulla pooltele üllatuslikult
Õigussuhte saab kvalifitseerida käsundita asjaajamiseks, kui isik ajab teise isiku asja, olemata selleks lepingu või seaduse järgi kohustatud. Käsundita asjaajaja võib täita kolmanda isikuna teise isiku kohustuse või teha muu teo teise isiku kasuks.
Võlasuhe võib tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Kohtul tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
Olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (vt selle kohta 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11).
Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema mingi võlasuhe VÕS § 2 lg 1 mõttes. Võlasuhe võib VÕS § 3 järgi tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Kohtul tuleb esmalt kontrollida, kas poolte vahel on mingi lepinguline võlasuhe, seejärel mõni muu seadusest tulenev eriregulatsioonile allutatud võlasuhe ja viimases järjekorras, kas poolte vahel võib olla käsundita asjaajamisest või alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe.
Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 esimese lause järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest.
|
| 3-2-1-102-13
|
Riigikohus |
18.12.2013 |
|
Selleks, et kahju hüvitamise nõue muutuks sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algaks, peaks kahju hüvitamise kohustus olema kahju hüvitama kohustatud isikul tekkinud.
Riigikohus on 7. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et kui töötaja põhjustab töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh maksete näol kolmandale isikule, saab tööandja nõuda töötajalt omakorda nende kulutuste hüvitamist, kui kulutused on kas tegelikult kantud või nende kandmine on kindel, nt jõustunud on tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga. Töötaja vastu suunatud töölepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei alga üldjuhul enne, kui tööandja kandis kulutused, mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Sellega saab võrdsustada aja, kui kulutuste väljamõistmise kohta tööandjalt kolmanda isiku kasuks jõustus kohtulahend või kui tööandja tunnustas hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes viimasega sõlmitud kokkuleppes.
Eelnimetatud lahendi seisukoht on kohaldatav ka muudel juhtudel, kui üks isik tekitab teisele isikule oma lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kahju selliselt, et teisel isikul tekib kohustus hüvitada kahju kolmandatele isikutele. Kulutuste (kahju) hüvitamise nõue muutub seega üldjuhul sissenõutavaks siis, kui kulutused on kantud, s.o kahjuhüvitis kolmandatele isikutele on tasutud, ja erandina ka siis, kui kulutuste kandmine on kindel, nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga. Kui kannatanud kohustatud isikult kahju hüvitamist ei nõua, ei saa öelda, et kohustatud isikul oleks kahju üldse tekkinud, sest hüpoteetilist kannatanute suhtes olevat hüvitamiskohustust ei saa pidada kahjuks, mida üks isik saaks teiselt lepingu rikkumise tõttu nõuda. (p 13)
|
| 3-2-1-104-13
|
Riigikohus |
28.10.2013 |
|
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht kõigi väidete ja vastuväidete kohta, mille pooled on maakohtu menetluses esitanud (TsMS § 654 lg 5). (p 14)
Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, mida tuli kostjal lepingu alusel vastusooritusena hagejale üle anda ehk kas poolte vahel oli tegemist müügilepinguga või vahetuslepinguga. Hagiavalduse kohaselt palus hageja täita ühe alternatiivsetest kohustusest (VÕS § 86 lg 1). Müügilepingu sõlmimisel tuleb müüjal tasuda ostuhind (VÕS § 208 lg 1), vahetuslepingu sõlmimisel antakse vastastikku teineteisele üle ese (VÕS § 254 lg 1) ning eelduslikult on vahetatavate esemete hind võrdne (VÕS § 255). Seega ei ole asja lahendamisel määravat tähtsust sellel, kas kvalifitseerida pooltevaheline suhe müügi- või vahetuslepinguks. VÕS § 254 lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt müügilepingu kohta sätestatut ning kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana. (p 11)
|
| 3-2-1-130-13
|
Riigikohus |
19.03.2014 |
|
Tagasivõtmatu hoiustamise korral võib kõne alla tulla VÕS §-de 122 ja 123 kohaldamine analoogia korras.
NotS § 35 lg 3 ei välista VÕS § 122 ja § 123 kohaldamist ka juhul, kui hoiustamine on toimunud muul põhjusel kui asjaolu tõttu, et võlausaldaja oleks vastuvõtuviivituses või ei teaks võlgniku isikut. Muu hulgas võiks analoogia korras tulla VÕS § 122 ja § 123 kohaldamine kõne alla siis, kui hoiustamine toimub ametikohustusega kaasneva tõestamistoiminguna NotS § 35 lg 2 alusel. (p 12)
|
| 3-2-1-143-13
|
Riigikohus |
18.12.2013 |
|
Pärast lepingu ülesütlemist on võimalik lepingut VÕS § 97 lg 4 järgi muuta alates kohustuste vahekorra muutumisest kuni lepingu ülesütlemiseni. Lepingut ei ole VÕS § 97 alusel võimalik muuta edasiulatuvalt, kuna ülesütlemisele järgneva aja osas on lepingulised kohustused ülesütlemisega lõppenud (vt ka VÕS § 97 kohaldamise võimalikkuse kohta pärast lepingu ülesütlemist Riigikohtu 12. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12). (p 10)
Kui lepingu muutmise nõue esitatakse VÕS § 97 alusel pärast seda, kui teine lepingupool on lepingu üles öelnud, siis sellises olukorras ei mõjuta lepingu tagasiulatuv muutmine lepingu ülesütlemise kehtivust. Vastupidine tulemus ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, arvestades seda, et VÕS § 97 alusel on võimalik lepingut muuta üksnes äärmiselt erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11). (p 11)
|
| 3-2-1-162-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).
Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).
Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
|
| 3-2-1-166-13
|
Riigikohus |
31.01.2014 |
|
Kui võlgnik soovib tuvastada, et võlausaldaja nõuded on osaliselt aegunud, saab kohus TsÜS § 143 järgi tuvastada hagi lahendamise aja seisuga, millised võlausaldaja nõuded on selle aja seisuga aegunud. (p 13)
Võlgnik saab olukorras, kus võlausaldaja ei ole tema vastu kohtusse hagi esitanud, esitada ise hagi nõude aegumise tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi. (p 12)
Kuna korteriühistu liikme küttekulude tasumise kohustus on perioodiline, s.o korduv kohustus, tuleb aegumistähtaega arvestada TsÜS § 154 järgi. (p 13)
Võlgnik võib VÕS § 88 lg 1 järgi määrata millise kohustuse ta täidab, nii otsese kui ka kaudse tahteavaldusega TsÜS § 68 lg-te 2 ja 3 mõttes. (p 14)
|
| 3-2-1-2-14
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Kui hagis esitatakse rahaline nõue kahes vääringus (nt sulgudes eurodes), peab kohus selgeks tegema, millises vääringus nõue esitatakse. Sellest sõltub väljamõistetav summa, mis võib tulenevalt vääringu kursi muutumisest olla erinev. (p 15)
Võlatunnistuses on lubatud intressi ja viivist arvestada vaid esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.
VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist. Sätte kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 29). (p 13) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 30.06.2015, nr 3-2-1-175-14)
|
| 3-2-1-15-14
|
Riigikohus |
26.03.2014 |
|
VÕS § 93 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb lähtuda kohustuse ümberarvutamisel vahetuskursist kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal. VÕS § 93 lg 4 teise lause kohaselt võib võlausaldaja küll nõuda tasumist kas kohustuse sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel, kui võlgnik ei ole rahalist kohustust õigel ajal täitnud. (p 13)
|
| 3-2-1-45-14
|
Riigikohus |
19.05.2014 |
|
Kui võla tagastamine kolmandale isikule toimus hageja nõusolekul või hilisemal heakskiitmisel, tuleb arvestada VÕS § 79 lg-ga 1. Selle sätte esimese lause järgi, kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. (p 14)
Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15). (p 11)
Võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, mis tähendab deklaratiivse võlatunnistuse puhul seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). (p 12)
|
| 3-2-1-110-14
|
Riigikohus |
05.11.2014 |
|
(p 13)
(vt 3-2-1-57-13, p 12)
(p 12)
(vt 3-2-1-57-13, p 14)
|
| 3-2-1-177-14
|
Riigikohus |
24.03.2015 |
|
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega üldreegli kohaselt peab laenuandja võla olemasolule tuginedes tõendama raha üleandmise fakti. Tõendamiskoormise üleminek teisele poolele saab tuleneda vaid seadusest või poolte kokkuleppest. Kostja pidi tõendama, et on laenusumma võlgnikule üle andnud. (p 10)
Lepingu alusel toimuva sundtäitmise puhul saab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi panna hagejale tõendamiskoormise üksnes osaliselt, kuna negatiivse asjaolu (võla puudumine) tõendamise võimalused on piiratud. Seetõttu piisab hagejale enda tõendamiskoormise täitmiseks, et ta põhistab (teeb usutavaks TsMS § 235 mõttes), et sissenõudjal ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust korraldada. Kui kostja ei suuda tõendamiskoormist täita, tuleb hagi rahuldada ja sundtäitmine tunnistada lubamatuks (Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16; 12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 22). (p 11)
Kohtud on tõendamiskoormise valesti jaotanud. Kuivõrd tõendamiskoormise ebaõige jaotus võis kaasa tuua ebaõige lahendi, siis tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. (p 10)
Kohtud ei tuvastanud, et lepingu punkti, mille kohaselt annab laenuandja laenusumma laenusaaja kasutusse ja käsutusse lepingu sõlmimise päevast, saaks lugeda kviitungiks raha kättesaamise kohta võlaõigusseaduse § 95 mõttes, mille laenusaaja peaks teiste tõenditega ümber lükkama (Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 37; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 10). (p 10)
|
| 3-2-1-33-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Juhul kui töövõtuleping lõpeb ülesütlemise tõttu, siis jõustub ka töövõtja tahteavaldus tasaarvestada ostja nõue saada tagasi töövõtjale makstud tagatisraha leppetrahviga. Sellisel juhul on ostjale kahju tekkimine (kohustus maksta leppetrahvi) kindel ning seda asjaolu tuleks arvestada aegumise vastuväite hindamisel. (p 11)
|
| 3-2-1-47-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel). (p 11)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
|
| 3-2-1-77-15
|
Riigikohus |
16.09.2015 |
|
Vaid erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). (p 23)
Võlausaldajal ei ole õigust keelduda täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult, kelle vara tagab võlgniku kohustuse täitmist ja kes võib täitemenetluse käigus varast ilma jääda (VÕS § 78 lg 3 p 1). Osalise täitmise vastuvõtmisest keeldumine võib olla vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 83 lg 1). (p 33)
Hüpoteegi asjaõiguslik sisu on määratud seaduse ja kinnistusraamatu kandega. Sama puudutab nende kohustuste täitmiseks tagamiseks sõlmitud leppetrahvikohustust (VÕS § 158). Võlaõiguslikud kohustused saavad teisele isikule üle minna üldjuhul vaid ülevõtja tahteavalduse ja võlausaldaja nõusoleku alusel kohustuse või lepingu ülevõtmisena (VÕS §-d 175, 179). (p 36)
Täitekutsest ei saa tuleneda võlgnikule kohustust maksta täituritasu, st täitekutse ei asenda täituritasu ega kulude väljamõistmise otsust. Täitedokumendiks täituritasu ja muude täitekulude osas saab TMS § 2 lg 1 p 16 järgi olla kohtutäituri otsus kohtutäituri tasu ja täitekulude ning sunniraha määramise kohta. Võlgnikule peab olema selge, milliseid täitekulusid temalt nõutakse, millal need tasuda tuleb ning vaidlustamise tähtaeg. (p 12) Täitekulude kohta tuleb teha selge vaidlustatav otsus. (p 14)
Võimalik täituritasu suurendamine seadusega pärast tasuotsuse tegemist ei õigusta muutma tasu juba tehtud toimingute eest. (p 16)
Vaid erandlikult saab lahendada täitekulude vaidlustamist hagimenetluses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga, seda eelkõige juhul, kui tasu on määratud diskretsiooniotsusega (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09, p 14). (p 23)
Kinnisasja täitemenetluses müümisel on täiturile tagatud tasu ja täitekulude saamine sel viisil, et täitur saab need tulemist maha arvata enne raha sissenõudjale jaotamist. (p 28)
Kui sissenõudja nõue rahuldatakse täielikult või osaliselt väljaspool täitemenetlust ja täitemenetlus seetõttu lõpetatakse, on täituril õigus vaid osale tasust. Seejuures kohaldub KTS § 41 lg 2, mille järgi maksab sissenõudja menetluse alustamise tasu ja pool menetluse põhitasust, mis on arvestatud sissenõudmata jäänud summalt, kui sissenõudja taotleb täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt ning kohtutäitur on nõude sissenõudmiseks teinud täitetoiminguid. Seega on kohustatud isikuks sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasuotsuse, arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt. (p 30)
|
| 3-2-1-85-15
|
Riigikohus |
30.09.2015 |
|
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisel piisab laenusaaja (hageja) omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (teeb TsMS § 235 mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16). (p 12)
Poolte sõlmitud tarbijakrediidilepingutes kokkulepitu järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut. Lepingutest tulenevalt on krediidiandjal (kostja) lepingute ülesütlemise õigus juhul, kui laenusaaja (hageja) ei täida talle antud täiendava tähtaja jooksul viivitatud maksete tasumise kohustust. Viivitatud maksete tasumise kohustus saab hõlmata vaid täiendava tähtaja andmise hetkeks sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kohustuste puhul, mis ei ole sissenõutavaks muutunud, ei saa kohustuste rikkumisest rääkida. Kui kohustus ei ole sissenõutav, siis ei saa selle täitmist nõuda ja küsimust kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmisest ei kerki. (p 14)
|
| 3-2-1-101-15
|
Riigikohus |
23.02.2016 |
|
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, saab kohustatud vanem nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 10–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on muutunud. (p 11–15)
Kui vanemad on sõlminud ülalpidamiskokkuleppe (sh kohese sundtäitmise klausliga), mille järgi peab üks vanem lapse ülalpidamiseks maksma teisele vanemale iga kuu elatist, ei saa kohustatud vanem nõuda elatise vähendamiseks elatise suuruse muutmist TsMS § 459 järgi, kuid saab nõuda ülalpidamiskokkuleppe muutmist VÕS § 97 järgi, kui ülalpidamislepingu aluseks olevad asjaolud on pärast kokkuleppe sõlmimist sedavõrd muutunud, et kokkulepitud elatise maksmise kohustus ühiselt poolt ning ülalpidamiseks õigustatud isiku seadusest tulenev ülalpidamisõigus ja kohustatud isiku ülalpidamiskohustus teiselt poolt ei ole omavahel enam tasakaalus. (p 11–15)
Kui kokkulepitud elatis ei kata lapse vajadusi, saab vanem esitada lapse nimel teise vanema vastu hagi elatise väljamõistmiseks. (p 16)
Mõjuval põhjusel võib vanem ülalpidamiskokkuleppe VÕS § 196 alusel erakorraliselt üles öelda. (p 17)
|
Facebook
X.com