3-2-1-15-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05.
Kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Eeltooduga saab kohus arvestada vaid juhul, kui pooled on selliselt hüvitise kindlaksmääramist taotlenud. Analoogset seisukohta kaasomandi lõpetamise kohta on kolleegium väljendanud ka 9. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05.
Omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kui pooled seda apellatsioonikohtus õigel ajal ei tee, pole neil hiljem võimalust sellele tugineda.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-61-05, lahend nr 3-2-1-99-04 ja lahend nr 3-2-1-164-05.
|
| 3-2-2-1-06
|
Riigikohus |
18.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
|
| 3-2-1-46-06
|
Riigikohus |
07.06.2006 |
|
Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kuid lahusvara müügist saadud raha muutumine ühisvaraks ei tähenda seda, et nimetatud asjaoluga ei saaks ega peaks arvestama ühisvara jagamisel.
|
| 3-2-1-65-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Omandi kaotamise eest tagatakse õiglane hüvitis juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 6 ei ole kohus perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega. Kõigi asjas tuvastatud asjaolude suhtes peab pooltel olema võimalik avaldada oma arvamust.
|
| 3-2-1-83-06
|
Riigikohus |
03.10.2006 |
|
PKS § 60 lg 2 alusel hagi esitamiseks peab olema täidetud kaks tingimust: hageja peab õppima ühes selles sättes nimetatud õppeasutustest ja olema saanud õppimise ajal täisealiseks.
|
| 3-2-2-4-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
Hagita menetluses peab kohus enne otsuse tegemist olema veendunud, et ka asjast huvitatud isik hagita menetluses on saanud kätte kohtukutse.
Kohtumenetlus põlvnemise tuvastamiseks puudutab ka selle isiku vanemate, abikaasa ja täisealiste laste, kellest põlvemise tuvastamist taotletakse, õigusi ning kohustusi ning kohus peab nad menetlusse kaasama.
|
| 3-2-1-98-06
|
Riigikohus |
01.11.2006 |
|
Kuigi kohus andis pooltele tähtaja vaid avalduste ja seisukohtade esitamiseks, tuleb enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul lugeda seda tähtaega siduvaks ka enne nimetatud kuupäeva kehtinud TsMS § 60 lg-s 3 sätestatud kohtukulude hüvitamiseks esitatavate kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise osas. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene kohtukulude välja mõistmata jätmise alust juhul, kui pool ei esita kohtukulude nimekirja ja kuludokumente enda lubatud tähtpäeval.
Kuna füüsilisest isikust ettevõtja ei ole eraõiguslik juriidiline isik, teostab ta oma tsiviilprotsessiõigusi füüsilise isikuna, ning kuludokumendiks saab TsMS § 60 lg 3 mõttes olla ka õigusabiteenuse osutamise eest füüsilisele isikule esitatud arve.
VÕS § 1015 alusel saab hagi rahuldada juhul, kui isikul on õigustatud huvi teise isiku valduses oleva dokumendiga tutvumiseks. Õigustatud huvi võib seisneda kas selles, et dokument on koostatud esimese isiku huvides või dokumendis on kajastatud nende isikute vaheline õigussuhe või dokumendis on kajastatud nende isikute vahelise tehingu ettevalmistamine. Selle sätte alusel saab hagi mh rahuldada juhul, kui õigustatud huvi tuleneb nende isikute vahelistest õigussuhetest, sh abikaasade ühisvarasuhetest.
PKS ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. PKS §-st 15 ega ka muudest sätetest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja vara oleks selle abikaasa lahusvara.
PKS ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. PKS §-st 15 ega ka muudest sätetest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja vara oleks selle abikaasa lahusvara.
VÕS § 1015 alusel saab hagi rahuldada juhul, kui isikul on õigustatud huvi teise isiku valduses oleva dokumendiga tutvumiseks. Õigustatud huvi võib seisneda kas selles, et dokument on koostatud esimese isiku huvides või dokumendis on kajastatud nende isikute vaheline õigussuhe või dokumendis on kajastatud nende isikute vahelise tehingu ettevalmistamine. Selle sätte alusel saab hagi mh rahuldada juhul, kui õigustatud huvi tuleneb nende isikute vahelistest õigussuhetest, sh abikaasade ühisvarasuhetest.
|
| 3-2-1-123-06
|
Riigikohus |
06.12.2006 |
|
Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud Haagi 1980. a konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused. Juhul kui lapse äraviimine või kinnihoidmine ei ole õigusvastane Haagi 1980. a konventsiooni mõttes, ei saa lapse tagastamise avaldust nimetatud konventsiooni alusel rahuldada.
Haagi 1980. a konventsiooni kohaldamisel tuleb arvestada konventsiooni preambulis sätestatud lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ja sellega, et konventsiooni eesmärk on kaitsta last tema õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kahjulike tagajärgede eest. Samas ei saa ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu olla aluseks lapse tagastamisest keeldumisele. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12 (2), 13 ja 20. Lapse saab jätta tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel.
Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid siis, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 (1) b ja ka teiste lapse tagastamisest keeldumise aluste avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine.
Last ei saa jätta Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Seejuures ei tule nimetatud konventsiooni alusel last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia tema hariliku viibimiskoha riiki.
Tulenevalt Haagi konventsiooni art-ist 13 (3) on lapse huvide paremaks kaitseks vajalik välja selgitada, milline on selle riigi, kust laps õigusvastaselt ära viidi, lastekaitseks pädeva asutuse arvamus lapse tagastamata jätmise kohta.
Lapse tagastamise avaldus vaadatakse kohtus läbi hagita menetluses. Nii 1. jaanuaril 2006. a jõustunud kui ka enne seda kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi peab kohus olema hagita menetluses ise aktiivne. Seetõttu peab kohus ka vastavate vastuväidete puudumisel kontrollima lapse tagastamisest keeldumise aluste olemasolu ning vajadusel koguma nende asjaolude tõendamiseks tõendeid.
Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud Haagi 1980. a konventsiooni art-s 3 sätestatud mõlemad eeldused. Juhul kui lapse äraviimine või kinnihoidmine ei ole õigusvastane Haagi 1980. a konventsiooni mõttes, ei saa lapse tagastamise avaldust nimetatud konventsiooni alusel rahuldada.
Haagi 1980. a konventsiooni kohaldamisel tuleb arvestada konventsiooni preambulis sätestatud lapse huvi ülimuslikkuse põhimõttega ja sellega, et konventsiooni eesmärk on kaitsta last tema õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kahjulike tagajärgede eest. Samas ei saa ainuüksi konventsiooni preambulis sätestatu olla aluseks lapse tagastamisest keeldumisele. Lapse tagastamisest keeldumise alused on ammendavalt sätestatud konventsiooni art-tes 12 (2), 13 ja 20. Lapse saab jätta tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel.
Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid siis, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 (1) b ja ka teiste lapse tagastamisest keeldumise aluste avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine.
Last ei saa jätta Haagi 1980. a konventsiooni art 13 (1) b alusel tagastamata üksnes seetõttu, et väikelapsele on oluline ema hoolitsus ja et laps on seni olnud pidevalt koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Seejuures ei tule nimetatud konventsiooni alusel last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia tema hariliku viibimiskoha riiki.
Tulenevalt Haagi konventsiooni art-ist 13 (3) on lapse huvide paremaks kaitseks vajalik välja selgitada, milline on selle riigi, kust laps õigusvastaselt ära viidi, lastekaitseks pädeva asutuse arvamus lapse tagastamata jätmise kohta.
Lapse hooldusõiguse, sh lapse elukoha määramise saab lapse tagastamise avalduse esitamise korral otsustada pärast seda, kui on lahendatud lapse viivitamata tagastamise küsimus.
|
| 3-2-1-142-06
|
Riigikohus |
22.02.2007 |
|
Ka lapse õigusvastase kinnipidamise korral ei pea kohus igal juhul last hariliku viibimiskoha riiki tagastama.
Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamisel tuleb esmalt tuvastada, kas tegemist on lapse õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega konventsiooni mõttes, ja alles seejärel on võimalik kohtul kaaluda, kas lapse tagastamata jätmiseks on piisavalt alust. Eelduslikult on lapse huvides tema tagastamine hariliku viibimiskoha riiki ning üksnes konventsioonis ammendavalt sätestatud alustel võivad lapse huvid kaaluda üles lapse tagastamise. Seejuures ei tohi nimetatud aluseid tõlgendada laiendavalt.
Tulenevalt Haagi 1980. a konventsiooni mõttest ja eesmärgist võib selle art 13 lg 2 alusel jätta lapse tagastamata üksnes siis, kui lapse vastuseis tagastamisele on äärmiselt tõsine. Laps peab mõistma, millised on tema vastuseisu tagajärjed pikemas perspektiivis. Asjaolu, et laps hetkesituatsioonis on oma hariliku viibimiskoha riiki naasmise vastu, ei ole piisavaks aluseks lapse tagastamata jätmisele. Oluline on ka see, et laps peab olema vastu teise riiki naasmisele, mitte teise vanema juurde elama asumisele. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele asjaoludele. Samuti peab lapse seisukoht olema kujunenud vanemate mõjutusteta. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme, mida tuleb igal konkreetsel juhul hinnata. Kuigi PKS § 58 järgi tuleb lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestada vähemalt 10-aastase lapse soovi, ei ole kohus nimetatud vanusepiiriga seotud Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise üle otsustades. Küll tuleb lähtuda eeldusest, et mida vanem laps, seda tõsisemalt võetav on tema vastuseis tagastamisele.
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. See kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-06. Lapse tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata.
|
| 3-2-1-4-07
|
Riigikohus |
01.03.2007 |
|
PKS §-st 54 tuleneb, et kohus võib vanemalt vanema õigused ära võtta siis, kui vanem on oma õigusi kuritarvitanud või jätnud lapse suhtes vanema kohustused täitmata õigusvastaselt ja süüliselt. Üksnes vanema poolt lapse ülalpidamiskohtuse rikkumine ei anna PKS § 54 lg 1 p 1 järgi alust vanema õiguste äravõtmiseks. Vanema kohustuste täitmata jätmine lapse eest hoolitsemisel on PKS § 54 lg 1 p 1 mõttes eelkõige vanema huvi puudumine lapse käekäigu vastu ja temaga mittesuhtlemine.
PKS § 54 lg 1 p-s 4 nimetatud lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes.
Vanemalt lapse suhtes vanema õiguste äravõtmine on äärmuslik õiguskaitsevahend lapse huvide kaitseks. Seaduse mõte ei ole vanema õiguste äravõtmisega karistada vanemat, vaid kaitsta last vanema eest, kes ei täida vanema kohustusi nõuetekohaselt ilma mõjuvate põhjusteta või kahjustab oma tegevusega lapse huve. Vanema õiguste äravõtmine on suunatud ka sellele, et mitte võimaldada vanemal last esindada.
|
| 3-2-1-145-06
|
Riigikohus |
02.03.2007 |
|
Isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei saa põhjendada majanduslike vahendite ebapiisavusega, nt asjaoluga, et isikule ei ole võimalik leida eluruumi. SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu.
Kohus määrab tulenevalt TsMS § 520 lg-st 1 eestkoste seadmise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, ning TsMS § 535 lg-st 1 kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. Kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal endal oma huvisid kaitsta ja talle ei ole määratud eestkostjat või tal ei ole esindajat ning isiku huvid võivad seetõttu jääda kaitseta, peab kohus määrama piiratud teovõimega isikule esindaja ka eestkoste lõpetamise ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise menetluses.
Eestkoste lõpetamise avalduse esitamise õigus on ka isikul, kelle üle on eestkoste seatud. Eestkostetav saab nõuda eestkoste lõpetamist ka juhul, kui talle ei ole kohtuotsusega eestkostjat määratud ja eestkostet korraldab PKS § 95 lg-st 5 tulenevalt eestkosteasutus.
Kohus määrab tulenevalt TsMS § 520 lg-st 1 eestkoste seadmise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, ning TsMS § 535 lg-st 1 kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. Kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal endal oma huvisid kaitsta ja talle ei ole määratud eestkostjat või tal ei ole esindajat ning isiku huvid võivad seetõttu jääda kaitseta, peab kohus määrama piiratud teovõimega isikule esindaja ka eestkoste lõpetamise ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise menetluses.
|
| 3-2-2-2-07
|
Riigikohus |
07.03.2007 |
|
Elatishagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ei mõjuta see, et isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige. Isik oli elatishagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Kuna esitatud asjaolu ja tõend ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks, siis ei ole ka TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi kohtuotsuse teistmiseks alust.
Vanema kande vaidlustamise õigus sõltub isiku, kes on isana lapse sünniakti kantud, kande ebaõigsusest teada saamisest või teadma pidamisest ja selle õiguse kasutamine on seotud tähtajaga. Kui aga vanem avalduse esitamisel teadis, et ta pole lapse isa, siis perekonnaseadus talle vanema kande vaidlustamist ei võimalda.
Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 72 lg-le 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.
Elatishagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ei mõjuta see, et isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige. Isik oli elatishagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Kuna esitatud asjaolu ja tõend ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks, siis ei ole ka TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi kohtuotsuse teistmiseks alust.
Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 72 lg-le 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.
|
| 3-2-1-12-07
|
Riigikohus |
08.03.2007 |
|
Ühisvara jagamise menetluses kantud kohtukulude jaotamisel enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 järgi ei ole õige jagada kohtukulusid poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Ühisvara jagamisel on põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.
Ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 18 lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus.
Perekonnaseadus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid otseselt ei reguleeri. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06.
|
| 3-2-1-19-07
|
Riigikohus |
12.03.2007 |
|
PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb tõlgendada selliselt, et elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. PKS-st ei tulene küll töövõimetuse määratlust, kuid tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja PKS § 61 lg 6 p 1 mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Töövõimetus peab seejuures olema püsiva iseloomuga, et anda alust elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust.
Isiku töövõimetus on mõjuv põhjus vanema elatise võlgnevusest osaliselt või täielikult vabastamiseks. Mõjuvaks põhjuseks elatise võlgnevuse tasumisest vabastamisel võib olla ka see, kui vanemalt kohtuotsusega välja mõistetud elatis ei vasta enam kohustatud isiku tegelikule varalisele seisundile ega maksevõimele.
PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb tõlgendada selliselt, et elatise vähendamiseks alla elatise miinimummäära ei pea ülalpidamiseks kohustatud vanem olema täielikult töövõimetu. PKS-st ei tulene küll töövõimetuse määratlust, kuid tulenevalt ülalpidamiskohustuse olemusest ja PKS § 61 lg 6 p 1 mõttest saab siiski järeldada, et töövõimetus tähendab kohustatud vanema tervisehäirest või puudest tingitud funktsioonihäirega kaasnevat võimetust teenida tööga nii enda kui oma pereliikmete ülalpidamiseks vajalikke vahendeid. Töövõimetus peab seejuures olema püsiva iseloomuga, et anda alust elatise vähendamiseks alla kehtestatud miinimummäära. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust.
Ei ole mõistlik kohustada vanemat miinimummääras elatist maksma juhul, kui isiku varaline seisund ei võimalda isikul ilma riigi abita toime tulla ega end ülal pidada.
Isiku töövõimetus on mõjuv põhjus vanema elatise võlgnevusest osaliselt või täielikult vabastamiseks. Mõjuvaks põhjuseks elatise võlgnevuse tasumisest vabastamisel võib olla ka see, kui vanemalt kohtuotsusega välja mõistetud elatis ei vasta enam kohustatud isiku tegelikule varalisele seisundile ega maksevõimele.
|
| 3-2-1-3-07
|
Riigikohus |
21.03.2007 |
|
VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.
Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.
Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.
Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.
Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.
Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.
|
| 3-2-1-13-07
|
Riigikohus |
21.03.2007 |
|
Hoolimata PKS §-s 49 sätestatud vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal. Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.
See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga.
Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta. Teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini.
Kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa üldjuhul täita täitemenetluse korras. Täitetoiminguid saab teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.
Omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
Ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 4 alusel tuleb abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest.
PKS § 14 lg 2 alusel saab abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara arvel. Kuid samas ei ole PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.
Isiku tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara.
Abikaasade ühisvaraks ei ole PKS § 14 lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt.
Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema.
|
| 3-2-1-21-07
|
Riigikohus |
28.03.2007 |
|
Kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks juba väljamõistetud elatise vähendamisele.
Elatise vähendamiseks vanema varalise seisundi muutumisel on alust eelkõige siis, kui vanema varaline seisund ei võimalda pärast väljamõistetud elatise maksmist kohustatud vanemal oma teisi alaealisi lapsi võrdväärselt ülal pidada.
Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel. Lapsi tuleb kohelda võrdselt.
Kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks juba väljamõistetud elatise vähendamisele.
Elatise vähendamiseks vanema varalise seisundi muutumisel on alust eelkõige siis, kui vanema varaline seisund ei võimalda pärast väljamõistetud elatise maksmist kohustatud vanemal oma teisi alaealisi lapsi võrdväärselt ülal pidada.
|
| 3-2-1-38-07
|
Riigikohus |
18.04.2007 |
|
Poolte ühisvarasse kuuluva korteriomandi turusituatsioonist tingitud väärtuse kasvu osa ei kuulu tingimusteta pooltele võrdsetes osades ka siis, kui jagatav ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Lahusvara arvel omandatud ühisvara turusituatsioonist tingitud väärtuse (keskmise turuhinna) oluline kasv või langus (majanduslikus tähenduses kasum või kahjum) on PKS § 19 lg 1 p 3 järgi aluseks, et vara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Kui abikaasade ühisvarasse kuuluv asi on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel ning abielu kestel ei ole seda ühisvara arvel parendatud, siis peaks selle asja jagamisel väärtuse muutumise riski kandma see abikaasa, kelle lahusvara arvel asi omandati.
|
| 3-2-1-52-07
|
Riigikohus |
15.05.2007 |
|
Kohustatud isikul üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta teda PKS § 61 alusel elatise maksmisest.
Enne perekonnaseaduse jõustumist (enne 1. jaanuari 1995. a) väljamõistetud elatise võla suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda kohtuotsuses märgitud suurusest.
Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa täitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see otsuses kirjas on.
|
| 3-2-1-51-07
|
Riigikohus |
16.05.2007 |
|
Ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks hagetava harilik väärtus, s.o vara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada. Sellest summast lähtuvalt tasutakse hagiavalduse esitamisel ka riigilõivu.
|
Facebook
X.com