https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1337| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-103/114 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018

PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)


Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23)

Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)


Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.


Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.


Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.

3-17-1182/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018

Kaebuse korduvus eeldab esitatud kaebuste samasust ehk vaidluse esemete kattuvust. HKMS § 41 lg 1 esimese lause järgi määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue HKMS § 37 kohaselt ja kaebuse alus. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Samasusega on tegemist, kui kaebaja hilisema kaebuse nõue ja alus kattuvad tema varasema kaebuse nõude ja alusega. Samasuseks ei piisa üksnes nõuete või üksnes aluste kattuvusest.

Praegusel juhul ei saa pidada nõuetekohaseks põhjendust, et kaebuse ja varasemate kaebuste nõuded ja alused kattuvad ning seetõttu on tegemist korduva kaebusega. Lisaks kahjuhüvitise nõuete ajavahemike ja varasemate kohtuasjade numbrite väljatoomisele peab ära näitama, et nõuete aluseks olevad asjaolud on varasemates kohtuasjades samad, mis hilisemas kaebuses. (p-d 10 ja 12)

3-17-2024/21 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.06.2018

Määruskaebemenetluse eripära tõttu ei kohaldu sellele kõik apellatsioonimenetluse nõuded. HKMS ei nõua, et määruskaebuse lahendamisel ringkonnakohtus tuleb menetlusosalistele eelnevalt teatada asja lahendava kohtu koosseis (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 8 ja 9). Samuti ei keela seadus kaasata ringkonnakohtus haldusasja lahendamisel kohtukoosseisu teiste kolleegiumide kohtunikke. (p 8).


Kui tegemist on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimusega KrMS § 431 mõttes, on sellise vaidluse lahendamiseks seaduses sätestatud teistsugune menetluskord ja vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Kohtulahendi täitmisest tekkinud küsimused lahendab KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgides maakohus (vt RKEK määrus asjas nr 3-18-170, p-d 11 ja 12, vt ka p 10). (p 9).

3-18-111/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.04.2019

VangS § 16 lg 1 p-de 2 ja 7 ning justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 1 lg 21 p 2 järgi peavad ITK-s olema märgitud planeeritud sekkumised (st ITK-järgsed tegevused ja abinõud) või muud tingimused, mille täitmisel on võimalik otsustada kinnipeetava avavanglasse paigutamine, või kui seaduse alusel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatud, siis viide sellele. Määruse nr 21 § 1 lg 21 p 2 eesmärk on motiveerida kinnipeetavat ITK-d täitma ning seeläbi saavutama ITK ja ühtlasi vangistuse eesmärke (vt määruse nr 21 § 1 lg 2). (p 22)


Vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta võib vangistusaja kestel muutuda. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viie tööpäeva jooksul viiakse läbi korduv riskihindamine (määruse nr 21 § 8 lg 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse § 3 lg 4 p 10). Pärast korduva riskihindamise läbiviimist vaatab inspektor-kontaktisik ITK tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab ITK rakendamist (määruse nr 21 § 8 lg 3 teine lause). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse nr 21 § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6). (p 14)


Praeguses asjas on kohtud leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26). (p 13)


Kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel (justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 6), ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. (p 14)

Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 172 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt praeguse määruse p 18). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust. (p 15)

Seega pole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. (p 18)

Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lg 1 p 3 tuleb kohaldada koosmõjus VangS § 20 lg-ga 1. VangS § 20 lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi. VangS § 20 lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. (p 19)


ITK-s märgitud ohuhinnang ei piira kinnipeetava õigusi seoses vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustab maakohus (KarS § 76). Vangla esitab maakohtule muude dokumentide seas kinnipeetava isikliku toimiku ja iseloomustuse. Kuigi kinnipeetava isiklikus toimikus on ka ITK (VangS § 16 lg 4 teine lause), esitab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkuse kohta kinnipeetava iseloomustuses (VangS § 76 lg 1). Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei otsustata ITK-s märgitud ohuhinnangu alusel. (p 16)


3-16-2349/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.03.2019
3-17-1649/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2018
3-18-1891/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2019

Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.


Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (HKMS § 158 lg 3). Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, vt ka RKHK otsus nr 3-16-2088/69, p 18). (p 18)


Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)


Vt p 16 ja RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p-d 33 ja 34 ning nende annotatsioonid.

Kaebaja praegune abikaasa ootas juba vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise ajal last. See pole asjaolu, mis välistaks igal juhul lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise, kuid tegemist on olulise asjaoluga, mida tuleb lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamise ja kehtivusaja määramise kaalumisel arvesse võtta (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). (p 19)


Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)


Vt p 17.

Vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20 ja selle annotatsioon.


Kaalutlusõigust teostavalt haldusorganilt saab HMS § 4 lg 2 kohaselt nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis olid talle teada. Haldusorganil on küll kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), kuid uurimispõhimõte pole piiramatu. Asjaolu uurimiseks peab esinema mõistlik ajend (vt RKHK otsus nr 3-17-1110/84, p 23, ja otsus asjas nr 3-3-1-6-07, p-d 9–13). Kolleegium on hiljem asunud rangemale seisukohale haldusakti andmise ajal eksisteerinud, kuid haldusorganile mitte teada olnud asjaolude puhul, mis rangelt välistavad haldusakti andmise. Haldusorgani vabandatav mitteteadmine haldusakti andmist välistavast asjaolust ei muuda keelunormivastaselt antud haldusakti materiaalses mõttes õiguspäraseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-7-17, p 11). See seisukoht vastab HKMS § 158 lg 2 teises lauses sätestatule, sest asjaolu mitteteadmine ei tähenda, et asjaolu haldusakti andmise ajal ei eksisteeri. Eeltoodu ei mõjuta kolleegiumi praktikat ohuhinnangute ja muude prognoosotsuste kohta, mille sisulise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusorganile teada olnud asjaoludest (vt nt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-10-17, p 17; 3-3-1-36-15, p 14.4; 3-3-1-88-14, p 16; 3-3-1-63-09, p 16). (p 19)


3-16-2436/48 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.08.2019
3-17-1268/31 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2019

JahiS § 25 lg 1 kohaselt tuleb jahiseltsil sõlmida suurulukijahi korraldamiseks moodustatud jahipiirkonnas (vt JahiS § 5, JahiS eelnõu 351 SE seletuskirja lk 6) jahipidamiseks maaomanikega lepingud. Üldjuhul tohib siiski päikesetõusust päikeseloojanguni jahti pidada ka nendel kinnistutel, mille omanikuga lepingut sõlmitud ei ole. Jahti ei või pidada üksnes kinnistutel, millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (JahiS § 25 lg 2).

Lisaks võib maaomanik oma kinnistu jahipidamiseks kasutamist reguleerida sellele piirdeid rajades või seda tähistades (JahiS § 25 lg 2). Nimetatud norm haakub KeÜS igaüheõiguste normidega, mille kohaselt võib igaüks eeldada luba viibida võõral maal (v.a õuemaa), kui maaomanik pole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste sealviibimist (KeÜS § 32 lg 2) (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 18).

Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3).

Lisaks eeltoodule võib omanik alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega. (p-d 10 ja 11)

JahiS § 6 p-s 1 on sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti. Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (JahiS § 22 lg 3 p 1, JahiS § 40 lg 5). Jahiselts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (JahiS § 40 lg 4).

JahiS seletuskirjas on maaomanike väikeulukijahi korraldamise õigust selgitatud sellega, et seaduses eristatakse suur- ja väikeulukite küttimise põhimõtteid, mh ei moodustata väikeulukite küttimiseks jahipiirkondi. Maaomanikele on antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi (vt seletuskirja lk-d 3 ja 5). (p 13)

JahiS § 6 p 1 (maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukite jahti) on erinorm JahiS § 13 suhtes (jahiseltsi õigus korraldada jahipiirkonnas jahti). Maaomaniku korraldusõigus on seejuures piiratud tema kinnisasjaga ja üksnes väikeulukijahiga. Maaomanikul on ka õigus seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (JahiS § 6 p 3). JahiS § 6 p 3 annab maaomanikule võimaluse ka jahiseltsi korraldatava jahi tingimustes kaasa rääkida.

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Kui maaomanik ei keela jahiseltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele takistusi, hüvitab jahiselts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (JahiS § 43, § 44 lg 1, lg 5 p-d 1 ja 8). Seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida jahiseltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)

Kolleegiumi tõlgendus ei suurenda ohtu, et väikeulukeid kütitakse liiga palju. Väikeulukite küttimismahu otsustab oma kinnisasja piires maaomanik. Üksnes juhul, kui maaomanik pole piiranguid seadnud, otsustab küttimismahu jahiselts (JahiS § 22 lg 3). Ei ole põhjust arvata, et väikeulukeid kütitaks vähem juhul, kui maaomanik lubab oma kinnistul lisaks enda korraldatavale jahile ka jahiseltsi korraldatavat jahti. (p 17)


Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (RKTK otsus nr 2-16-13427/34, p 19).

KeÜS norme (vt § 32 lg 2) täpsustavad normid JahiS-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad võib jahipidamiseks kasutada. JahiS-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist jahisaaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (JahiS § 25 lg 3). (p 11)

JahiS võimaldab maaomanikul samal ajal keelata jahiseltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (PS § 32 lg 2). (p 14)

Tõlgendus, mis seab maaomaniku võimaluse kaitsta ise oma kinnistut väikeulukikahju eest sõltuvusse tema valmidusest lubada ka jahiseltsi korraldatavat jahipidamist oma kinnistul või sõlmida jahiseltsiga leping, misläbi jahiselts saaks survestada maaomanikku temaga lepingut sõlmima või kinnistul jahiseltsi korraldatavat jahti lubama, ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitsega. (p 15)

Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil (vt JahiS § 25 lg 2). Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. (p 16)


3-17-740/46 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.11.2019

Suurem kulu kassatsiooniastmes on tingitud sellest, et apellatsioonkaebuse esitas vastustaja. Kassatsioonkaebuse koostamine võib nõuda rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamine. (p 26)


Vastustaja otsus jätta projekteerimistingimused kooskõlastamata ei olnud õiguspärane. Vastustaja lähtus eeldusest, et kinnistule suvila rajamine on igal juhul lubamatu, kuna kinnistu on üleni kaetud kadastike elupaigatüübiga. Kolleegium leiab aga, et suvila rajamine võib olla lubatav, kui sellega ei kahjustata loodusala kaitse eesmärke. (p 12)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 31 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Natura võrgustiku abil kaitstakse selliseid elupaigatüüpe, mis on üleeuroopalises kontekstis ohustatud, st eeldatavasti nende pindala väljaspool kaitsealuseid alasid väheneb ja/või seisund halveneb. Seetõttu on oluline, et nende pindala Natura võrgustikku arvatud aladel oleks stabiilne või suureneks. Otsustades selle üle, kas elupaigatüübi pindala on stabiilne või suurenemas ja milline on elupaigatüübi seisund alal, tuleb lisaks juba toimuvatele ja alles kavandatavatele elupaigatüüpi mõjutavatele tegevustele arvestada ka ettenähtavate arengutega, mida põhjustavad erinevad antropogeensed või looduslikud protsessid (nt kliimamuutus, karjatamine või selle lakkamine, elupaigatüübi võsastumine). (p 22)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, keskkonnamõjude hindamine (KMH), peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 31 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)


LKS § 32 lg-te 1 ja 2, § 3 lg 1, § 14 lg 1 p 7 ja lg 2 abil täidab Eesti riik talle Euroopa Liidu Nõukogu 21.05.1992. a direktiiviga 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv ehk elupaikade direktiiv) pandud kohustust kaitsta Natura võrgustikku arvatud erikaitsealasid. Loodusdirektiivi art 6 lg 3 kohaselt tuleb iga kava või projekti, mis tõenäoliselt avaldab Natura võrgustiku alale olulist mõju kas eraldi või koos muude kavade või projektidega, asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse eesmärgile avaldab. Pädevad riigisisesed asutused saavad kavale või projektile nõusoleku anda alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju.

Seega tuleb otsustusprotsessis esmalt selgitada, kas kavandatav tegevus võib Natura alale olulist mõju avaldada (n-ö Natura eelhindamine). Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, tuleb asjakohase hindamise (n-ö Natura hindamise, mis tehakse keskkonnamõjude hindamise – KMH – menetluses) käigus välja selgitada mõju ulatus. Loodusdirektiivi järgi ei ole välistatud igasugune negatiivne mõju Natura alale, vaid negatiivne mõju ala terviklikkusele. Ala terviklikkusele avalduva mõju kindlaks tegemisel on keskne tähendus ala kaitse eesmärkidel. (p 14)

Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

LKS § 32 lg 2 ja § 14 lg 2 tõlgendades ja kohaldades tuleb arvestada nii eelviidatud selgitusi Natura alade kaitserežiimi aluseks oleva Euroopa Liidu õiguse kohta kui ka proportsionaalsuse põhimõtet (PS § 11 teine lause). Kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike. Selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõju avaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest. (p 23)

Kui menetluses on nõutav Natura eelhindamine ja, olenevalt eelhindamise tulemustest, KMH, peavad need olema tehtud enne lõpliku otsuse langetamist, st enne projekteerimistingimuste väljastamist. Kaitstava loodusobjekti valitseja otsustab, kas tal on hindamisest saadavat infot vaja juba kooskõlastuse andmise üle otsustamiseks (HMS § 6). Seejuures tuleb arvestada põhimõttega, et KMH peab keskkonna kõrgel tasemel kaitsmiseks (KeÜS § 8) andma teavet projekteerimistingimuste lahenduse väljatöötamiseks, mitte piirduma juba valminud lahenduse tagantjärele hindamisega (vt ka KeHJS § 31 lg 1, keskkonnamõju strateegilise hindamise kontekstis RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). (p 24)

Suvilaehituse lubatavus sõltub sellest, kas see kahjustab eraldi või koosmõjus muude tegevuste, kavade, projektide ja arengutega ala kaitse eesmärke. Asjassepuutuvaks eesmärgiks on praegusel juhul kadastike pindala suurenemine. Vastustajal tuleb kooskõlastuse andmine uuesti otsustada, lähtudes kolleegiumi antud selgitustest. Esmalt tuleks välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine. Seejärel tuleb selgitada suvilaehituse mõju kaitse eesmärkidele – mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt. Kui vastustaja peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, keskkonnamõjude hindamine. (p 25)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). Mõju olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka teiste alale mõju avaldavate kavade või projektidega. „Kui ei võeta arvesse projektide kumulatiivset mõju, võivad selle tulemusel kõik projektid või teatud tüüpi projektid jääda tegelikkuses hindamise kohustusest kõrvale, samas kui tervikuna võivad nad keskkonda oluliselt mõjutada“ (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-418/04: komisjon vs. Iirimaa, p 245). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

Ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei tohi kavale või projektile luba anda, kui hindamistulemuste alusel ei ole võimalik veenduda, et kava või projekt ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju (Waddenzee, p-d 57 ja 58). Kava või projekt avaldab ala terviklikkusele negatiivset mõju, kui see võib takistada ala Natura võrgustikku arvamise aluseks olnud esmatähtsa elupaigatüübi olemuslike tunnuste püsivat säilimist (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-258/11: Sweetman jt, p 48). Sweetman jt asjas oli erinevalt praegusest asjast tegu esmatähtsa elupaigatüübiga, kuid seda tõlgendust on peetud asjakohaseks ka selliste elupaigatüüpide puhul, mis ei ole esmatähtsad (Euroopa Komisjoni teatis „Natura 2000 alade kaitsekorraldus. Elupaikade direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 sätted (2019/C 33/01)“, Euroopa Liidu Teataja C 33, 25.01.2019 (edaspidi „komisjoni teatis“), lk 34). Sweetman jt asjas selgitas Euroopa Kohus ka, et pädevad riigisisesed asutused ei tohi heaks kiita tegevust, mis võib kaasa tuua Natura alal esineva esmatähtsa elupaigatüübi kadumise või osalise ja pöördumatu hävimise (p 43).

Euroopa Komisjon on selgitanud, et kui olulist mõju ei avaldata ühelegi elupaigatüübile ega liigile, mille kaitseks ala on määratud, siis võib otsustada, et ala terviklikkusele ei avaldata negatiivset mõju. Kui aga tegevus avaldab olulist mõju kasvõi ühele elupaigatüübile või liigile, mille kaitseks ala on määratud, mõjutab see paratamatult negatiivselt ka ala terviklikkust (komisjoni teatis, lk 33). Mõju olulisus sõltub selle suurusest, liigist, ulatusest, kestusest, intensiivsusest, avaldamise ajast, tõenäosusest ja kumulatiivsusest ning asjaomaste elupaikade ja liikide haavatavusest (komisjoni teatis, lk 29). (p 17)

Arvestades Euroopa Kohtu selgitusi Waddenzee ja Białowieża metsa asjades ning proportsionaalsuse põhimõtet (Euroopa Liidu lepingu art 5 lg 4), on selge, et negatiivseks mõjuks asjaomase ala terviklikkusele, sh elupaigatüübi osaliseks pöördumatuks hävimiseks asjaomasel alal Sweetman jt otsuse tähenduses, ei pruugi olla kuitahes väikesel alal taimestiku asendamine ehitisega. Tegevuse negatiivset mõju ala terviklikkusele loodusdirektiivi art 6 lg 3 mõttes saab sedastada juhul, kui negatiivne mõju elupaigatüübile või liigile on oluline. (p 18)

Kui kavandatava ehitise rajamine võib avaldada eraldi või koostoimes muude tegevustega olulist ebasoodsat mõju Natura võrgustiku ala kaitse eesmärgile, tuleb keskkonnamõjude hindamise vajalikkust kaaluda juba projekteerimistingimuste menetluses (EhS § 31 lg 1, vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtinud KeHJS § 7 p 4). Projekteerimistingimused võib anda, kui otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt ala terviklikkust ega kaitse eesmärki (KeHJS § 29 lg 2). (p 19)

Kavandatava tegevuse mõju olulisuse hindamiseks tuleks välja selgitada, kui suurt ala suvilaehitus kokku mõjutaks. Oluline pole seejuures üksnes suvila (ja võimaliku kõrvalhoone), vaid ka kinnistusiseste teede, suvilat teenindavate rajatiste, prügikonteinerite ja õueala alla jääv ala. Seejuures ei pruugi elupaigatüüp kogu õueala raames hävida, kui õueala kasutamiseks on võimalik seada elupaigatüübile omaste liikide säilimist tagavaid tingimusi. (p 21)


Seoses eelhindamisega on Euroopa Kohus selgitanud, et iga kava või projekti, mis ohustab ala kaitse eesmärke, tuleb pidada alale tõenäoliselt olulist mõju avaldavaks. Ettevaatuspõhimõttest lähtudes on oht olemas alati, kui objektiivsete asjaolude põhjal ei saa olulist mõju välistada (otsus asjas nr C-127/02: Waddenzee, p-d 44 ja 49). (p 15)

Kui eelhindamise järeldused kinnitavad olulise mõju võimalikkust, tuleb läbi viia asjakohane hindamine, mille käigus tehakse valdkonna parimatest teadussaavutustest lähtudes kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis võivad eraldi või koostoimes muude kavade või projektidega avaldada mõju asjaomase ala kaitse eesmärkidele (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-441/17: Białowieża mets, p 113). (p 16)

3-18-207/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.10.2020

Kohus võib otsust tehes tugineda nii haldusaktis märgitud põhjendustele kui ka kohtumenetluses menetlusosaliste täiendavalt esitatud seisukohtadele. Samas ei tohi kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 12)


Direktiivist 2007/46/EÜ tulevad lisaks sõiduki üldistele tehnonõuetele autoelamu varustuse miinimumnõuded ning nendele nõuetele vastav sõiduk tuleb registreerida. Liikmesriik peab määrama autoelamu varustuse miinimumnõuded direktiivi alusel ja ei saa kehtestada lisanõudeid, mis välistavad shgõiduki registreerimise. Selliselt tuleb mõista ka määruse nr 42 § 2 lõiget 3, mis kohaldub üksnes juhul, kui tegemist on määruse nr 42 lisades 1¬-3 reguleerimata olukorraga. (p 20)

Maanteeamet võib sõiduki ümberregistreerimise üle otsustades võtta arvesse autoehituse üldpraktikat. Direktiiv 2007/46/EÜ nõuab sõiduki autoelamuna kvalifitseerimiseks majutusvõimaluse olemasolu ja loetleb autoelamu varustusse minimaalselt kuuluvad seadmed ja esemed. Nende nõuete täidetust, sh seda, mis on konkreetsel juhul käsitatav magamisaseme või toiduvalmistamise seadmena, peab haldusorgan sisustama oma hindamisruumi kasutades. Samas ei välista ega piira haldusorgani hinnang kohtulikku kontrolli määratlemata õigusmõiste sisustamise üle (nt RKHKo 3-15-443/54, p 28). (p 21)

Autoelamu magamisasemete või toiduvalmistamise seadmetena direktiivi 2007/46/EÜ tähenduses ei saa mõista selliseid seadmeid või esemeid, mida pole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada. Autoelamu nõuetele vastavuse hindamisel on võimalik arvestada ka seda, kas sõiduk on seeriaviisiliselt autoelamuna toodetud või selleks ümber kohandatud olemasolevaid tehnilisi lahendusi ümber kujundades ja konkreetse kasutaja vajadusi silmas pidades. (p 22)

Direktiivist 2007/46/EÜ ega teistest õigusaktidest ei tulene konkreetseid nõudeid autoelamus kasutatavate magamisasemete laiusele, asendile ega ühel magamisasemel magavate isikute arvule. Samuti ei ole ette nähtud, et magamisase ei võiks olla moodustatud sõiduki istmetest neile lisaplaadi ja madratsi asetamise teel, kui on tagatud nende kindel kinnitamine. Kuna direktiivi kohaselt võivad sõiduki istmed olla magamisasemeks muudetavad, võib autoelamu magamiskoha laiuse määramisel aluseks olla sõiduki istmelaius. (p 23)

Elektriline lauapliit, kui see on kohakindlalt alusele kinnitatud, on direktiivi 2007/46/EÜ nõuetele vastav toiduvalmistamise seade. Valamu ei kuulu vältimatult vajalike toiduvalmistamise seadmete hulka, sest selle puudumine sõidukist ei muuda toidu valmistamist võimatuks. (p 24)

3-20-349/51 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.11.2020

Esialgse õiguskaitse abinõu peab olema proportsionaalne kõigi protsessiosaliste suhtes. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (vrd TsMS § 378 lg 4). Kaebaja õiguste kõrval tuleb samaväärselt arvestada ka avalike huvidega ja võimalike kolmandate isikute õigustega. Kohtu ülesanne on prognoosida nii esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise kui ka kohaldamise tagajärgi. Esialgne õiguskaitse ei tohiks muuta haldusakti täitmist lõplikult võimatuks (RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). (p 11)


Selleks, et kaitsta kaebajat kohtumenetluse ajal väljasaatmise eest, kuid jätta PPA-le võimalus teha ettevalmistusi kaebaja väljasaatmiseks, piisab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamisest (vt HKMS § 251 lg 1 p 2). (p 12)

Eristada tuleb lahkumisettekirjutuse kehtivust ja täitmist. PPA poolt väljasaatmiseks vajalike toimingute tegemine (kaebaja reisidokumentide hankimine) eeldab lahkumisettekirjutuse kehtivust. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine (erinevalt kehtivuse peatamisest) ei takista PPA-d selle täitmist tagavaid meetmeid kasutamast (vt RKHKm 3-3-1-32-15, p 11). Seejuures ei välista lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole täitmise peatamise otsustamise hetkel kindel (vt RKHKm 3-3-1-67-01, p 3). (p 13)

3-17-1646/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.10.2020

Käibemaksu tasumise kohustuse tekkimisel ei ole oluline, kas tehing, mille alusel käive tekkis, reaalselt toimus. KMS § 38 lg 1 järgi peab maksukohustuslane tasuma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks ka käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. (p 10)

Müüjat ei vabasta käibemaksu arvestamise kohustusest esitatud arvete ühepoolne tühistamine, kui müüja ostjalt laekunud raha ostjale ei tagasta (KMS § 29 lg 9). (p 13)


Põhjendatud on eeldus, et tahteavalduse on andnud isik, kelle isikutunnistust ja PIN-koode on tahteavalduse väljendamiseks kasutatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on isikutunnistust kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. (p 12, vt ka RKTKo 2-16-124450, p 22)

3-19-2448/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.12.2020

HKMS § 121 lg 2 p 1 on diskretsiooniline alus, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (vt nt RKHKm 3-17-981/16, p 11). (p 10)

RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)

Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


RVastS § 6 lg 3 ei puuduta kaebuse protsessuaalset lubatavust, vaid tegu on materiaalõigusnormiga, millega on reguleeritud, millal tekib haldusorganil kohustus haldusakt anda või toiming teha. Seega võib sättest lähtudes jätta kaebuse rahuldamata, kuid mitte seda tagastada. Samuti ei mõjuta kaebeõigust küsimus, kas kehtiv haldusakt võimaldab vastustajat kohustada või mitte. Sellele küsimusele tuleb vastata kaebuse sisulise lahendamise käigus. Põhimõtteliselt tuleks neil põhjustel kaebuse tagastamine kõne alla üksnes HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. (p 10)

RVastS § 6 lg-test 1 ja 3 ei tulene, et haldusorganile taotluse esitamine on alati vaide- või kohtumenetluses kohustamisnõude rahuldamise või esitamise eelduseks. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus, mis võib sõltuda sellest, kas isik on esitanud haldusorganit tegutsema kohustava taotluse, juhul kui mõni õigusakt näeb ette taotluse esitamise kohustuse (RKHKm 3-17-2610/32, p 13.2; 3-3-1-97-16, p 10 ja 3-3-1-91-13, p 20). See nõue ei ole asjassepuutuv juhtudel, kui haldusorgan peab haldusakti andma või toimingu sooritama omal algatusel (RKHKm 3-3-1-81-14, p 14). (p 11)


Keskkonnaametile on KeÜS § 53 lg 1 p-dega 6–11, MaaPS § 56 lg 1 p-ga 9 ja lg-ga 2 ning KeHJS § 24 lg-ga 1 pandud kohustus seada kaevandamisloale kõrvaltingimused keskkonna kaitseks, seejuures kõrvaltingimuste seadmise eelduseks ei ole mõne huvitatud isiku taotlus. Ka kaevandamisloa muutmine ei ole piiratud MaaPS §-s 66 loetletud alustega, vaid selles sättes viidatakse lisaks KeÜS §-s 59 ettenähtud loa muutmise alustele. KeÜS § 59 lg 2 p-i 1 järgi võib keskkonnaloa andja keskkonnaloa tingimusi muuta muu hulgas juhul, kui ilmneb, et luba oli selle andmise ajal õigusvastane. Seejuures ei nõua KeÜS § 59 lg 2 taotluse esitamist. (p 13)

Kuigi nii MaaPS § 56 lg-s 2 kui ka KeÜS § 59 lg 2 p-s 1 on kasutatud sõna „võib“, st loa andjale on antud kaalutlusõigus otsustamaks, kas kõnealuseid kõrvaltingimusi sätestada/muuta, ei tähenda see siiski seda, et teatud juhtudel ei võiks haldusorganile neist sätetest tuleneda kohustus tegutseda, kui kaalutlusõigus on redutseerunud (vt ka RKHKo 3-3-1-14-15, p 25 ja 3-3-1-78-11, p 12). (p 13)


Ebaselgus on haldusakti vormiviga, mis muudab selle õigusvastaseks (HMS § 54 ja § 55 lg 1), kuid ei pruugi tingimata tuua kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). (p 14)

Põhimõtteliselt on võimalik põhiasja lahendamisel jõuda seisukohale, et haldusaktil on küll teatavad vormivead, st see on formaalselt õigusvastane, kuid vead ei ole piisavalt olulised, et tuua kaasa haldusakti tühistamine. Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole selle ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik sel põhjusel tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. (p 14)

Haldusakti oluline ebaselgus või selle tingimuste täitmise võimatus annab aluse haldusakt tühistada või toob ilmselgel juhul kaasa isegi haldusakti tühisuse (HMS § 63 lg 2 p 5; vt ka RKHKo 3-3-1-35-13, p 12 ja 3-3-1-21-03, p 13). Puudustega haldusakti võib jõusse jätta üksnes siis, kui vead on väheolulised. (p 15)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

Nõudes kõrvaltingimuse muutmist, peab kaebaja selgelt esile tooma, milles tingimuse õigusvastasus seisneb ja millisel viisil tuleks tingimust tema arvates muuta. Kaebajad ei pea siiski alati nimetama konkreetseid arvväärtusi, mille lisamist nad mõnda tingimusse soovivad, juhul kui nende määramiseks vajaliku oskusteabe olemasolu saab eeldada pigem kolmandalt isikult ja vastustajalt. (p 16)


Juhul kui mõne täiendava tingimuse puhul jõuab asja lahendav kohus järeldusele, et see on muus osas õiguspärane, kuid selle täitmist pole ebatäpsuse või üldsõnalisuse tõttu võimalik kontrollida, ei pruugi olla mõistlik tühistada kogu haldusakt, vaid kõne alla võib tulla vastustaja kohustamine konkreetset tingimust muutma. Ka HKMS §-st 42 nähtub, et seadusandja on pidanud võimalikuks teatud juhtudel haldusakti kõrvaltingimuste vaidlustamist haldusakti põhiregulatsioonist eraldi. Haldusakti tervikuna tühistamine olukorras, kus kaebajate õiguste kaitse on võimalik tagada ka haldusakti adressaati vähem koormava meetmega, võib olla ülemäärane. Kui aga kõrvaltingimus(t)e muutmine mõjutaks olulisel määral haldusaktist tulenevate õiguste ja kohustuste vahekorda, viitab see vajadusele tühistada haldusakt tervikuna, et vastustajal oleks võimalik erinevaid huvisid tervikuna uuesti kaaluda ja tasakaalustada (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 14)

3-19-1501/203 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2019

Vaidlusaluses sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusena korraldatud riigihankes tuleb pakkuja kvalifikatsiooni kontrollimisel lähtuda RHS §-dest 46 ja 98. Kuna hankedokumendid kordavad RHS § 98 lg-s 4 sätestatut, on hankija ennast selle sättega RHS § 126 lg 2 alusel sidunud. (p 13)

RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)

Euroopa Kohus on selgitamise nõudega seonduvalt öelnud, et põhimõtteliselt ei tohi pakkumust pärast selle esitamist muuta. Võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega pole siiski vastuolus see, kui pakkumusega seonduvaid andmeid parandatakse või täiendatakse, eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead. Hankijal on talle antud kaalutlusõiguse alusel õigus küsida taotlejatelt nende pakkumuse kohta selgitusi ning kaalutlusõiguse teostamisel kohustus kohelda taotlejaid võrdselt ja lojaalselt nii, et valikumenetluse lõppedes ja selle tulemust arvestades ei näiks, et ühte või mitut selgituste nõude saanud taotlejat on alusetult koheldud teistest soodsamalt või ebasoodsamalt. Hankija võib nõuda andmete täpsustamist või parandamist tingimusel, et see nõue puudutab selliseid dokumente või andmeid (nagu näiteks avaldatud majandusaasta aruannet), mille puhul saab objektiivselt kontrollida, et need on varasemad kui taotluste esitamise tähtaeg. Hankija peab sealjuures rangelt kinni pidama enda poolt kindlaks määratud tingimustest (otsus asjas nr C-336/12: Manova, p-d 36 ja 37, 39 ja 40).

Euroopa Kohtu seatud selgitamise nõude lubatavuse kriteeriumid on praegusel juhul täidetud ja hankija võis pakkujalt selgitusi küsida. Ringkonnakohus on sedastanud, et asjas puuduvad igasugused andmed, et pakkuja ei oleks pakkumuse esitamise ajal sisuliselt vastanud HKTS §-s 12 sätestatud usaldusväärsuse kriteeriumitele. Ka oli ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei saanud pakkumuse esitamise tähtpäevaks kinnituse esitamata jätmisega märkimisväärset eelist teiste pakkujate ees. Kuna kaebaja oli pakkumuse esitanud, pidi olema hankijale selge, et kaebaja soovis pakkumuses kinnitada enda vastavust vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele ning et pakkumuse ebatäpsus tekkis tahtmatult. Pärast pakkumise esitamise tähtaja möödumist „Jah“ valiku tegemisega kaebaja üksnes täpsustanuks juba esitatud pakkumust. (p 17)

Hankija pidi kaaluma kaebajale võimaluse andmist täpsustada, et ta vastab vaidlusalusele kvalifitseerimistingimusele. Hankija seda ei teinud, vaid on lähtunud ekslikust seisukohast, et täpsustuse küsimine oli välistatud. Sellest järeldub, et hankija on jätnud talle antud kaalutlusõiguse kasutamata. Hankija ei ole esitanud ka ühtegi muud argumenti, miks oleks pidanud jätma kaebajale selgitamise võimaluse andmata. Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)


RHS § 46 lg 4 aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL art 56 lg 3 võimaldab siseriiklikus õiguses sätestada dokumentide ja selgituste nõudmise teisiti kui direktiivis. Siiski on RHS § 46 lg 4 rakendamisel oluline lähtuda direktiivis seatud tingimusest, et selline täienduste tegemise nõue oleks täielikus kooskõlas võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõttega ning Euroopa Kohtu praktikaga nende põhimõtete sisustamisel. (p 16)

Praegusel juhul ei rikuks pakkumuse täpsustamine võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti ei kannataks seetõttu riigihanke läbipaistvus. Pakkuja peab olema küll hoolas, aga see ei tähenda, et hankija peaks ilma kaalukat põhjust omamata kõrvaldama hankemenetlusest pakkuja, kes on esitanud pakkumuses ebaselgeid andmeid, mille ebaselgus on lihtsalt kõrvaldatav. (p 18)


3-19-823/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2019

HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Avalik-õiguslikus suhtes, sealhulgas õigusemõistmise käigus tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on sätestatud RVastS-is. Erinev menetluskord on ette nähtud üksnes süüteomenetluses kohtu tekitatud kahju hüvitamise asjades (vt SKHS § 1 lg 3, § 4 ja § 7 lg 3 ning RKEK määrus nr 3-18-1652/15, p 9 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 7)


RVastS § 17 lg 1 teise lause kohaselt esitatakse kohtu tekitatud kahju hüvitamise taotlus Justiitsministeeriumile. Viimati nimetatud säte ei näe ette kohustuslikku kohtueelset menetlust. Kohtu tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse Justiitsministeeriumile või kaebuse otse halduskohtule. (p 8)

3-16-1603/75 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2019

Riigiabi andmisega tekitatud kahju hüvitamist on konkurendil liikmesriigi kohtus võimalik nõuda sõltumata Euroopa Komisjoni eripädevusest ja sellest, kas riigiabi mõjutas sellega seotud riigihanke õiguspärasust. (p 12)


Otsused ja toimingud, mida kaebaja keelatud riigiabi andmisena käsitab, ei ole vaadeldavad hankemenetluse otsuste, toimingute ega dokumentidena. Seetõttu ei ole pakkujal vaidlustuskomisjonis ega halduskohtus RHS v.r § 117 lg 3 alusel õigust nõuda kahju hüvitamist vahetult riigiabi õigusvastasusele tuginedes. RHS v.r § 117 lg 3 alusel saab riigiabi tõttu kahju hüvitamist nõuda vaid siis, kui keelatud riigiabi tõi kaudselt kaasa hankemenetluse otsuse, toimingu või dokumendi õigusvastasuse. (p 14)


Keelatud riigiabi ei muuda iseenesest hankemenetlust õigusvastaseks. Kui pakkujale antud riigiabi ei too kaasa põhjendamatult madalat pakkumust, ei ole hankija kohustatud teda hankemenetlusest kõrvaldama ning puudub ka alus tema pakkumuse kõrvale jätmiseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-50-15, p 20). (p 16)


Kaebuse nõude ja aluse peab määratlema kaebaja. Kohus ei tohi asuda lahendama kahjunõuet alusel, mida kaebaja pole välja toonud (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 15)

3-16-1050/68 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2018

Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p 22)

Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)


Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)


Ekslik on seisukoht, et järelevalvemenetluses ei saa kohustada ehitusloa omanikku loa saanud ehitusprojektist kõrvale kalduma. On olukordi, kus ehitusjärelevalve asutus ei saa piirduda üksnes formaalse kontrolliga, kas ehitamine vastab ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektile, mis ei pruugi veel olla koostatud ehitamist võimaldavas täpsusastmes. Vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada järelevalve eesmärki. Kuna praegusel juhul ei sisaldanud ehitusloa aluseks olnud projekt vundamendi deformatsioonivuugi lahendust, ei saa pelgalt deformatsioonivuugi lahendust puudutav ettekirjutus olla ehitusloaga vastuolus. Tööprojektis kajastatud deformatsioonivuugi lahendus ei muutnud ega mõjutanud praegusel juhul ka muid ehitusloa andmise aluseks olnud projektis ettenähtud lahendusi. (p 19)


Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded ehitusprojektile“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral.

Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine.

Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p-d 20–22)


Ehitusprojekti detailsus on erinevates staadiumites (eel-, põhi- ja tööprojekt) erinev. Eelprojektis esitatakse ehitise arhitektuurilahendus ja insener-tehniliste lahenduste põhimõtted, mida täpsustatakse järgmistes staadiumites („Nõuded ehitusprojektile“ § 8 lg 1). Põhiprojekti staadiumis esitatakse ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab määrata ehitise maksumust, korraldada ehitushanget ja koostada hinnapakkumust („Nõuded ehitusprojektile“ § 9 lg 1). Alles tööprojektis tuleb esitada ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab nõuetekohaselt ehitada. Tööprojektis täpsustatakse eelnevate staadiumite lahendusi selliselt, et ehitis oleks võimalik valmis ehitada („Nõuded ehitusprojektile“ § 10 lg-d 1 ja 3). Eelneva staadiumi ehitusprojekt on siduvaks lähteülesandeks järgneva staadiumi projekti koostamiseks („Nõuded ehitusprojektile“ § 5 lg 3).

Ehitusloa taotlemisel võib piirduda eelprojekti esitamisega. Ehitusloa taotlemisel esitatavas ehitusprojektis esitatakse ehitise kohta need andmed ja ehitusprojekti osad, mis on asjakohased ja mida on otstarbekas ja võimalik määrata („Nõuded ehitusprojektile“ § 14 lg 1). Ehitusloa taotlemisel esitatav projekt peab vastama EhS § 13 nõuetele, sealjuures peab ehitusloa andjal olema võimalik selle alusel kontrollida vähemalt ehitise põhilahenduste ohutust.

Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1). (p-d 16–18)


Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on järelevalvemenetluses võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. (p 22)


Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1, RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9 ja otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 37). (p 18)

Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)


Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine. (p 21)


Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)


Kohalikule omavalitsusele on pandud ülesanne teha riiklikku järelevalvet ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavuse üle (ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p 2). Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitise ohutust kogu tema kasutusea vältel (EhS § 11 lg 1), ehitamise vastavust ehitusprojektile (EhS § 12 lg 1) ja kohustust rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale (EhS § 8 teine lause). Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt KorS § 4). Ehitusseadustiku eelviidatud sätted kaitsevad ka naaberhoone omanike õigusi. (p-d 10 ja 12)


Kolleegium ei pea põhjendatuks, et kolmanda isiku esindajal kulus kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamiseks. (p 34)

3-18-2420/77 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.03.2021
3-20-1285/50 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.08.2021

Ringkonnakohus ei või HKMS § 187 lg 3 p 3 alusel tagastada apellatsioonkaebust selle määrusega, millega ta jätab rahuldamata menetlusabi taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Pärast nimetatud menetlusabi taotluse rahuldamata jätmist peab ringkonnakohus jätma apellatsioonkaebuse käiguta ja andma apellandile mõistliku tähtaja riigilõivu tasumiseks. Kui apellant jätab riigilõivu tähtpäevaks tasumata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega apellandile (vt HKMS § 187 lg 4 teine lause). (p 11)

Kokku: 1337| Näitan: 81 - 100

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json