1-21-8988/133
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 21)
TsMS § 196 kohaldamine kriminaalmenetluses on vastuolus kriminaalmenetluse erisuste ja põhimõtetega, s.o kannatanute õiguste kaitse tagamise eesmärgiga. (p-d 24–28)
KrMS § 39 lg-s 1 nimetatud isikut saab kaasata tsiviilkostjana menetlusse vaid siis, kui hagi on tema vastu KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtajaks esitatud. See tähendab, et tsiviilkostja kaasamine ei võimalda laiendada isikute ringi, kelle vastu hageja on nõude esitanud. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega ja KrMS §-st 39 ei tulene menetleja pädevust muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-105-10, p 7.1). (p-d 33–35)
Riigikohtule saab esitada täiendavaid tõendeid vaid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, aga mitte faktiliste asjaolude tuvastamiseks. (p 43)
|
| 1-21-8988/134
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.02.2023 |
|
KrMS § 385 p 20 järgi ei saa kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust (kahe seaduses nimetatud erandiga) määruskaebemenetluses vaidlustada. (p 17)
Asjaolu, et määrus ei ole määruskaebe korras edasikaevatav, ei tähenda, et selles tehtud otsustust ei saaks üldse vaidlustada. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ning võib takistada menetluse jätkamist. Selliseid menetlusotsustusi saab üldjuhul vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis. (Vt nt RKKKm nr 1-19-2279/437, p 15.) (p 18)
|
| 1-15-1446/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.02.2023 |
|
KarRS § 5 lg 1 kohaselt registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Need alternatiivid tähistavad situatsioone, kus seadus omistab isiku varasemale karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Nii on see karistusseadustiku nende sätete puhul, mille kohaselt on karistatusel õiguslik tähendus isiku vastutuse eeldusena süüteokoosseisu dispositsioonis või teatud õigusjärelmite kohaldamisel. Näiteks peab olema tegemist kehtiva karistusega teo toimepanemise ajal, et saaks rääkida korduvusest kvalifitseeriva tunnusena karistusseadustiku eriosa dispositsioonis (nt KarS § 199 lg 2 p 4). Vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). KarS § 200 lg 31 sätestab aga õigusjärelmina, et kui röövimise on pannud toime isik, keda on varem karistatud röövimise või tapmise eest seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise eest, ei saa mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Peale selle on mitmes seaduses norme, mis piiravad kriminaalkorras karistatud isikute õigusi, näiteks advokatuuriseaduse § 27 lg 1 p 3 järgi ei tohi advokatuuri liikmeks võtta isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Kõigil neil juhtudel peab olema tegu veel arhiveerimata karistusega, kuna nad on normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohustuslikuks eelduseks. (p 11)
Lisaks on seadusandja KarRS § 5 lg-s 2 langetanud üksikjuhtumite kaupa otsustuse spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, kus suurematest riskidest lähtuvalt on kohustus võtta enne õiguslike otsustuste tegemist arvesse ka juba arhiveeritud karistusi. Näiteks peab seaduses sätestatud juhtudel silmas pidama ka arhiveeritud karistusi isikul, kelle töö või teenistus oleks seotud alaealistega (KarRS § 5 lg 2 p 2), kes soovib asuda teenistusse prokurörina (KarRS § 5 lg 2 p 4) või kelle puhul tuleb hinnata tema kui tegevväelase sobivust kaitseväkke (KarRS § 5 lg 2 p 53). Ka nendel juhtudel on seadusega omistatud arhiveeritud karistustele kohustuslik toime. (p 12)
KarRS § 20 lg 1 p-s 8 on vanglateenistusele antud õigus saada ja teha arhiveeritud andmeist järeldusi kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamisel. Ühtlasi näeb VangS § 76 lg 1 p 2 ette, et kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab vangla esitama kohtule muu hulgas kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Ebaloogiline ja vastuolus seaduse eesmärgiga – vältida jätkuvalt ohtliku kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist – oleks see, kui kohtul ei oleks retsidiivsusriski hindamisel õigust tugineda arhiveeritud karistusandmetele olukorras, kus seda peab tegema vangla, andes kohtule hinnangu uue kuriteo võimalikkuse ja kinnipeetava ohtlikkuse kohta (VangS § 76 lg 1 p 2). Kuna seadusandja on leidnud, et sellisel juhul ei ole arhiveeritud karistusandmetel vanglateenistuse jaoks KarRS § 5 mõistes õiguslikku tähendust, ei saa asuda seisukohale, et kohtu jaoks saavad need andmed siiski õigusliku tähenduse ja nendele tuginemine on välistatud. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo muude asjaolude kõrval ka süüdlase isikut ja tema varasemat elukäiku. Kumbagi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, jättes samal ajal arvesse võtmata süüdimõistetu eelneva kokkupuute kriminaalõigussüsteemiga. Ennekõike retsidiivsusriski hindamise kontekstis oleks ainetu rääkida süüdimõistetu elukäigust, jättes sellest välja teabe tema minevikus toime pandud kuritegude kohta. Süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Kui seadusandja soovinuks, et süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustamisel tema varasemad kuriteod – või mingi osa neist – rolli ei mängiks, poleks ta pannud KarS § 76 lg-s 4 kohtule kohustust arvestada muu hulgas süüdlase varasemat elukäiku tervikuna. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. (p 15)
Hinnates isikut ja tema varasemat elukäiku KarS § 76 lg 4 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi ennetähtaegset vabastamist arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse ennetähtaegset vabastamist. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteo sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)
Hinnates kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu KrMS § 130 lg 2 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi vahistamistaotlust arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse vahistamistaotlust. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteokahtluse sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise või vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-22-2631/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Määratud kaitsja kohustustevastane käitumine on KrMS § 172 lg 2 p 2 tähenduses mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks (vt ka RKKKo nr 3-1-2-2-12, p 7.2; nr 3-1-2-3-13, p 17 ja nr 3-1-2-4-16, p 15). (p 6)
|
| 1-22-1949/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.01.2023 |
|
KrMS § 214 lg-s 3 kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ette nähtud trahviähvardus laieneb kõigile isikutele peale kahtlustatava ja süüdistatava. Isiku trahvimine kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest ei eelda, et ta oleks avaldatud andmetest teada saanud menetlustoimingu käigus, s.o menetlusega vahetult ise kokku puutudes. Samuti ei ole seaduses erandit, mis välistaks ajakirjaniku või ajakirjandusväljaande omaniku trahvimise kohtueelse menetluse andmete lubamatu avaldamise eest. (p-d 28-34)
Kohtueelse menetluse andmete avaldamine on õiguspärane, kui selleks on prokuratuuri luba. Loa andmisel või sellest keeldumisel ei tohi prokuratuur aga toimida meelevaldselt, vaid peab lähtuma KrMS § 214 lg-s 2 sätestatud kaalutlustest. Prokuratuuri keeldumist KrMS § 214 lg-s 1 nimetatud loa andmisest saab vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos ette nähtud korras. (p 36)
Kohtueelse menetluse andmetena KrMS § 214 lg 1 mõttes on käsitatav menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave. Viimane hõlmab eeskätt menetlusosaliste ja menetluses osalevate muude isikute (nt tunnistajad, eksperdid, tõlgid) ringi, samuti kriminaalmenetluse toimumise fakti, alust ja ajendit ning teavet menetluse senise ning tulevase käigu, sh kavandatavate menetlustoimingute kohta. (p 37)
Andmete prokuratuuri loata avaldamine on KrMS § 214 lg 1 kohaselt keelatud juhul, kui need andmed on avaldajale teatavaks saanud kriminaalasja materjalide, menetleja ametniku või menetlustoimingus osaleja kaudu, sh siis, kui avaldaja on saanud teabe ise menetlustoimingus osaledes. Seejuures ei ole oluline, kas teave on jõudnud avaldajani vahetult (nt ise menetlusdokumendiga tutvudes) või kolmanda isiku vahendatuna (nt kellegi poolt edasiräägituna). KrMS § 214 lg-s 1 sätestatud avaldamispiirang ei laiene aga kriminaalasja materjalides kajastuvale infole, millest isik on teada saanud sõltumata kriminaalmenetlusest (nt kuriteosündmust ise pealt nähes). (p 38)
Kohtueelse menetluse andmete avaldamine KrMS § 214 lg 1 mõttes tähendab nende ükskõik millisel viisil teatavaks tegemist isikule, kellel ei ole õiguslikku alust neid andmeid teada. Esitades ajakirjandusväljaande pidajale avaldamiseks kohtueelse kriminaalmenetluse andmeid sisaldava artikli, mis avaldatakse, on ajakirjanik käsitatav andmete avaldajana KrMS § 214 mõttes (p 40)
Ainuüksi prokuratuuri avaldamisloa puudumine KrMS § 214 lg 3 alusel trahvi määramist ei õigusta. Kohus peab asjakohastest kriteeriumitest lähtuvalt kaaluma, kas rahatrahvi määramine on iga üksikjuhtumi asjaoludel avaldamiskeelu rikkumisele reageerimiseks proportsionaalne abinõu. Selleks, et isikut kohtueelse menetluse andmete avaldamise keelu rikkumise eest trahvida, peab kohus KrMS § 214 lg-st 2 lähtudes kindlaks tegema kas a) selle, et andmete avaldamist ei õigustanud kriminaalmenetluse, avalikkuse ega andmesubjekti huvi, või b) selle, et osutatud huvi oli küll olemas, ent mõni KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud põhjustest, mis rääkis andmete avaldamise vastu, kaalus avaldamist õigustava huvi üles. Vastassuunaliste huvide olemasolu tuleb kindlaks teha ja nende kaalukust hinnata andmete avaldamise aja seisuga ex ante objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. (p-d 41-42)
Juhul, kui prokuratuur leiab, et KrMS § 214 lg 3 kohaldamise õigustamiseks on tarvis tugineda muu hulgas sellisele teabele, mille avaldamine oleks KrMS § 214 lg-ga 2 vastuolus, võib ta esitada kõnesoleva teabe kohtule trahvimistaotluse lisana koos tingimusega, et kohus neid andmeid vastaspoolele ei avaldaks. Kui kohus loeb prokuratuuri n-ö lisapõhjenduse aluseks olevate asjaolude avaldamiskeelu KrMS § 214 lg 2 järgi õigustatuks, saab ta osutatud põhjendusi trahvi määramisel arvestada, jättes need samas kohtumääruses uurimissaladusest hõlmatud osas avaldamata. Peaks kohus aga asuma seisukohale, et prokuratuuril pole alust trahvi määramist õigustavaid asjaolusid vastaspoole eest varjata, tuleb sellistele asjaoludele tuginevad prokuratuuri põhjendid tähelepanuta jätta. (p 44)
KrMS § 214 lg-st 2 tulenevate trahvi määramise eelduste kindlakstegemisel kehtib lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema avaldamiskeelu sisulist põhjendatust toetavate asjaolude olemasolus veendunud, vaid piisab, kui neid asjaolusid saab pidada usutavaks. Niisamuti ei pea tõenäosus mõne KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohu või kahju tekkimiseks tulevikus olema väga suur, ent see peab põhinema täpsemalt piiritletud faktidel ja olema juhtumi isepära arvestades usutav. Kindlasti on ebapiisav piirduda tõdemusega, et KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 nimetatud ohtu või kahju – või selle saabumist tulevikus – ei saa välistada. KrMS § 214 lg 2 p-des 1–4 sätestatud eelduste tuvastamisel on lubatav tugineda ka kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. (p-d 45-46)
Ennekõike siis, kui kohtueelse menetluse andmeid on avaldatud ajakirjanduses, tuleb kohtul KrMS § 214 lg-s 3 nimetatud trahvi määramise üle otsustades täiendavalt silmas pidada, kas isiku trahvimine on kooskõlas sõna- ja ajakirjandusvabadust tagava EIÕK artikliga 10. Selleks tuleb kohtul aluseks võtta EIK praktikas (Bédat vs. Šveits, p-d 55–81; Giesbert jt vs. Prantsusmaa, p-d 83–90; Sellami vs. Prantsusmaa, p-d 47–64) välja töötatud kriteeriumid. (p-d 47 ja 53)
KrMS § 175 lg 2 laieneb ka menetlusvälise isiku kulude hüvitamisele. (p 66)
|
| 3-22-2384/7
|
Riigikohtu erikogu |
31.01.2023 |
|
Kriminaalmenetlusega, sealhulgas kohtuotsuse täitmise käigus tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine on maakohtu pädevuses (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 ja § 17 lg 1). Seepärast tuleb ka riigi õigusabi andmise üle otsustada maakohtul. Siiski ei lahendata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise asja tsiviilkohtumenetluse korras. (p-d 4–6)
Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg 1 esimese lause kohaselt säilib riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile asja ülekandumisel mõneks teiseks riigi õigusabi liigiks ning üldjuhul jätkab varem nimetatud advokaat isikule riigi õigusabi osutamist. Tulenevalt kriminaalasja ja avaldaja eesmärgiks oleva nõude omavahelisest seotusest on põhjendatud lugeda õigus riigi õigusabile RÕS § 17 lg 1 alusel säilinuks. Kohus võib siiski uuesti hinnata, kas riigi õigusabi andmise alused jätkuvalt esinevad. Kuna kriminaalasja menetlus on lõppenud, tuli avaldajal esitada maakohtule riigi õigusabi jätkamise taotlus. (p-d 7 ja 8)
|
| 1-21-3514/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.12.2022 |
|
Teodelikt võib KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes olla toime pandud korraga mitmes kohas, hõlmates kõik süüteokoosseisu kaitsealasse kuuluvad teo osad. (p-d 13 ja 14)
Saates kannatanu telefonile ähvardava tekstsõnumi, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes ka kannatanu asukohas ja isiku tegutsemise koht ei piirdu vaid kohaga, kus ta tekstsõnumi saatis. (p 16)
Ähvardamine on teo-, mitte tagajärjedelikt (vt RKKKo nr 1-20-2133/99, p 64). (p 12)
KarS §-ga 120 kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet. Ähvardamise koosseisus on selgelt eristatavad tegu (nt ähvardava tekstsõnumi saatmine) ja teo realiseerumine (nt ähvarduse teatavaks saamine teises riigis asuvale kannatanule). (p 15)
Kui alles kohtumenetluses selgub, et kuritegu pandi toime välisriigis, ning menetluses on jäänud selgitamata teo karistatavus välisriigis, peab kohus andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-35-07, p 11). (p 17)
|
| 1-21-7255/57
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.12.2022 |
|
Vt RKKKo nr 3-1-1-55-09, p 12. (p 17)
Usalduse kuritarvitamise aegumistähtaeg hakkab kulgema, kui KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisuline tagajärg ehk suur varaline kahju on saabunud. (p 17)
|
| 1-22-2024/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.12.2022 |
|
KrMS § dega 50869–50877 võeti Eesti õigusesse üle EL Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsus 2005/214/JSK „Rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta“ (edaspidi raamotsus). Vastastikuse tunnustamise põhimõte tähendab raamotsuse artikli 6 kohaselt seda, et liikmesriigid peavad täiendavate formaalsusteta tunnustama neile artikli 4 järgi edastatud liikmesriigi otsust ja võtma viivitamata tarvitusele kõik vajalikud meetmed selle täitmiseks. Erandina võib tunnustamisest keelduda, kui tuvastatakse mõni raamotsuse artikli 7 lõigetes 1 või 2 sätestatud mittetunnustamise või mittetäitmise põhjus. (p 9)
Raamotsuse artikli 7 lõike 2 punkti g järgi saab tunnustamisest ja täitmisest keelduda muu hulgas siis, kui täitmiseks edastatud tunnistusest ilmneb, et isikut ei teavitatud kirjaliku menetluse korral otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt isiklikult tema õigusest otsus vaidlustada ja sellise õiguskaitsevahendi tähtaegadest. Eesti õiguses raamotsuse viidatud sätte täpne vaste puudub, kuid KrMS § 50871 p 7 kohaselt on keelatud tunnustada ja täita kohtuotsust, mis tehti tagaselja, v.a KrMS §-s 4897 ette nähtud juhtudel. Kõnesolev säte hõlmab keeldu tunnustada ning täita ka muu asutuse kirjalikus menetluses tehtud lahendit, millega määrati isikule rahatrahv, kuid millest isikut nõuetekohaselt ei teavitatud. (p 10)
Euroopa Kohtu praktika järgi jättis liidu seadusandja liikmesriikidele võimaluse otsustada, kuidas teavitada isikut tema kaebeõigusest, kaebetähtajast ning hetkest, mil see tähtaeg kulgema hakkab. Seejuures peab aga tagama isiku õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele. Kui rahalise karistuse või rahatrahvi määramise aluseks olev otsus toimetati otsuse teinud liikmesriigi õiguse kohaselt isikule kätte koos teabega selle kohta, missuguse tähtaja jooksul ta saab otsust edasi kaevata, ei või täitva liikmesriigi pädev asutus – juhul, kui isikul on olnud piisav tähtaeg selle otsuse edasikaebamiseks – keelduda otsuse tunnustamisest ja täitmisest. Täitva riigi kohus peab aga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades kontrollima, kas isik sai tegelikult otsusest teada ja kas tal oli piisavalt aega oma kaitse ettevalmistamiseks. (p 11)
Trahviteate saatmine lihtkirjaga ja sel moel trahviteate kättetoimetatuks lugemine ei tähenda, et isikut pole raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku mõttes nõuetekohaselt teavitatud. Kättetoimetamise mõiste võib hõlmata erinevaid saadetise kohaletoimetamise viise ning menetluse eripära arvestades võib seadusandja mõnel juhul pidada küllaldaseks nt seda, et menetleja saadab trahviteate lihtkirjaga ning selle saab lugeda isikule kättetoimetatuks kindla ajavahemiku möödumisel. Lihtsustatud kättetoimetamist võib õigustada muu hulgas see, et samalaadseid rikkumisi pannakse toime palju ning nende eest kohaldatav rahatrahv pole suur, samuti võib arvesse võtta vajadust vältida riigil tekkivaid ülemääraseid kulutusi. Niisugune kättetoimetatuks lugemise viis pole Eesti õiguse üldpõhimõtetega vastuolus ning sellele toetudes välisriigi otsuse tunnustamisest keelduda ei saa (KrMS § 436 lg 1 p 2). Samuti ei kujuta see endast üldjuhul ülemäärast kaitseõiguse riivet. (p 13)
Kui kaebaja keskseks kaitseteesiks on argument, mille kohaselt pole talle trahviteadet nõuetekohaselt kätte toimetatud, on iseenesest tegemist negatiivse asjaoluga, mille kohta isik üldjuhul tõendeid esitada ei saagi. Kuid isegi niisugusel juhul võib tõstatatud kahtlus jääda paljasõnaliseks, kui isik ei püüagi kohut veenda selles, et trahviteade pole tõepoolest temani jõudnud. (p-d 16 ja 17)
|
| 1-22-510/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.12.2022 |
|
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 8)
KrMS § 326 lg-t 3 ei saa tavaliselt kohaldada siis, kui apellatsiooni mõne väite paikapidavuse ja veenvuse üle ei saa otsustada pelgalt maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjenduste alusel. Teisisõnu saab apellatsiooni lugeda KrMS § 326 lg 3 tähenduses ilmselt põhjendamatuks, kui selle kõik väited on asjakohatud või saanud sisulise ja ammendava vastuse juba maakohtu otsuses. (p 9)
Vt RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.3 ja RKKKm nr 1-20-8166/54, p 9. (p 10)
Apellatsiooni ilmne põhjendamatus ei ole taandatav üksnes kahele varasemas praktikas märgitud kategooriale – apellatsiooni õiguslik asjakohatus või maakohtu otsuse kooskõla väljakujunenud kohtupraktikaga. Lahendades küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest tuleb silmas pidada kohtuasja eripära. Nii ei ole välistatud, et ringkonnakohus tunnistab ilmselt põhjendamatuks ka kaebuse, milles seatakse kahtluse alla maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud. Sellise kaebuse lugemiseks ilmselt põhjendamatuks võib anda alust see, kui maakohus on tuginenud isiku süüküsimuse lahendamisel küllaldasele ja laiapindsele tõendusteabele ning on apellatsioonis taasesitatud väidetele juba ammendavalt ja nõustumisväärselt vastanud. Kõnealuses olukorras võib tunnistada ilmselt põhjendamatuks ka apellatsiooni, milles ei ole ühtegi selgepiirilist kaitseväidet, mida ringkonnakohtul oleks võimalik apellatsiooni menetledes lahendada – näiteks väidetakse selles üldsõnaliselt, et isik ei ole maakohtu poolt tuvastatud tegu toime pannud, kuid samas ei osutata ühelegi maakohtu veale tõendite hindamisel. (p 11)
Vt RKKKo nr 1-19-7945/137, p-d 29–30 ja RKKKm nr 3-1-1-96-09, p 10.4. (p 12)
Apellatsioon on ilmselt põhjendamatu nende kolme üheaegse tingimuse esinemisel. Ringkonnakohus on maakohtu otsuse ja apellatsiooni põhjal jõudnud järeldusele, et a) kriminaalasjas ei ole ühtegi KrMS §-s 338 loetletud alust maakohtu otsuse tühistamiseks; b) ilma täiendava selgituseta on üheselt mõistetav, et apellandi asjakohastele väidetele on olemas nõustumisväärne ja ammendav vastus juba maakohtu otsuses, ning c) ringkonnakohtul ei ole seadusest tulenevat alust apellatsiooni piiridest väljumiseks. Kahtluse korral tuleb apellatsioon KrMS § 328 lg 1 p 1 kohaselt arutamisele määrata ja sisuliselt läbi vaadata. (p 13)
KrMS § 326 lg 3 alusel tehtav määrus peab olema kirjalik ja sisaldama põhjendust. Täpsemalt peab ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määrus koosnema järgmistest osadest: a) määruse sissejuhatus ehk päis, milles on märgitud ära määruse tegemise kuupäev ja koht, koostaja ametinimetus ning nimi ja kriminaalasja nimetus ehk kriminaalasja number ja kuriteo kvalifikatsioon või kahtlustatava või süüdistatava nimi (lg 2); b) põhiosa, mis koosneb määruse põhjendusest ja menetlusõiguslikust alusest (lg 3), ning c) lõpposa ehk resolutsioon, milles esitatakse kriminaalasja või selle üksikküsimuse lahendamisel tehtud otsustus (lg 4). (p 15)
KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määrus ei pea seaduse kohaselt sisaldama varasema menetluse käigu ja asjaolude kokkuvõtet. Varasema menetluse kokkuvõtete esitamine ei ole ühtlasi kooskõlas KrMS § 326 lg 3 eesmärgiga vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks. (p 16)
Ringkonnakohtul tuleb KrMS § 326 lg-le 3 tuginevas määruses apellatsiooni perspektiivitust põhjendada viisil, mis on vaidlustamise korral Riigikohtu poolt kontrollitav. Ringkonnakohtu määruse põhjendused peavad võimaldama apellandil mõista, millele tuginevalt on kaebus ilmselt põhjendamatuks loetud, ja vajaduse korral ka ringkonnakohtu sellist arusaama määruskaebemenetluses vaidlustada. Üksnes KrMS § 326 lg 3 tsiteerimine kohtumääruses seda aga ei võimalda. Samas ei tohi kohus asuda apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgitamise asemel apellatsiooni sisuliselt läbi vaatama ja lahendama. KrMS § 326 lg 3 mõttega ei ole kooskõlas see, kui ringkonnakohus vormistab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse, mis sisuliselt vastab kohtuotsuse tunnustele, kuid ei järgi selle tegemisel kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatüki 3. jao sätteid. Seega ei ole KrMS § 326 lg-s 3 nimetatud määruses kohane vastata apellandi väidetele näiteks ühe või mitme lehekülje ulatuses. Nii osutab apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata jätmise määruse üksikasjalik põhjendamine pigem sellele, et tegelikult ei ole kaebuse põhjendamatus ka kohtukolleegiumi enda hinnangul ilmne. Järelikult pole sellisel juhul ka alust KrMS § 326 lg-t 3 kohaldada ja apellatsioon tuleks läbi vaadata. Üldjuhul piisab apellatsiooni ilmse põhjendamatuse selgituseks paarist lausest või lõigust. Näiteks on varasemas praktikas loetud piisavaks apellandi väiteid kummutavale kohtupraktikale viitamist (nt RKKKm nr 3-1-1-5-10, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-70-13, p 8). Samuti saab apellatsioonis sisalduvate etteheidete õigusliku asjakohatuse puhul piirduda viitega õigusnormi(de)le, mille alusel on apellandi taotletu lubamatu. Ka juhul, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus seetõttu, et maakohus on apellatsioonis esitatud väited ammendavalt ja nõustumisväärselt kummutanud, ning ringkonnakohus ei pea apellatsiooni piiridest väljumist vajalikuks, piisab põhjendusena sellise hinnangu esitamisest ja vajadusel selle lühikesest sidumisest kohtuasja asjaolude või apellatsiooniväidetega. (p-d 17 ja 18)
Ilmselt põhjendamatu apellatsiooni läbi vaatamata jätmise aluste kohta märgitu kehtib mutatis mutandis ka ilmselt põhjendamatu määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele. (p 8)
Vt RKKKo nr 1-16-6115/67, p-d 30–31 ja RKKKo nr 1-18-8101/63, p 39. (p 9)
|
| 1-20-2133/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.12.2022 |
|
KarS § 832 lg 1 alusel saab konfiskeerida nii kuriteo täideviija kui ka sellest osavõtja vara. (p 51)
Kui kaitsepool esitab KarS § 832 lg 1 teise lause mõttes tõendid pangakontole makstud sularaha legaalse päritolu kohta, loob ta sellega menetlejale võimaluse enda väited kontrollida. Kui niisugused väited pole ilmselgelt põhjendamatud või otsitud ning sularaha kriminaalse päritolu eelduse kasuks ei kõnele uskumisväärselt ka menetletava kuriteo tehiolud, ulatus, kasumlikkus jmt, ei saa süüdistatavalt lisaks nõuda selle tõendamist, et ta pole varasematel aastatel legaalselt saadud suuremat sularahasummat oma arvele kandnud või ei ole seda ära kulutanud. Kaitseversiooni ja KarS § 832 lg 1 teise lause taustal peab prokuratuur esitama oma tõendid, mis kinnitaksid sellise tulu ärakulutamist või mittesäilimist ja lubaksid tõsikindlalt veenduda sularaha kriminaalses päritolus. (p 56)
KrMS § 1261 lg 3 täpsustab KrMS § 64 lg-s 1 sisalduvat üldnõuet, mille kohaselt ei tohi tõendeid koguda viisil, mis riivab kogumises osaleja au ja väärikust, ohustab tema elu või tervist või tekitab põhjendamatult varalist kahju. Menetlusõiguses kehtiva üldpõhimõtte kohaselt on mh keelatud juba isiku elu ja tervise ohustamine, rääkimata nende õigushüvede tegelikust kahjustamisest. (p 61)
Kuriteo matkimise lubatavust ei saa põhjendada proportsionaalsuse põhimõttega, kuna sellisel juhul mööndakse sisuliselt, et kaalukama õigushüve kaitseks võib ohustada või kahjustada vähem olulisi õigushüvesid. Niisugune arusaam poleks ühildatav kriminaalmenetluse aluspõhimõtete ja käsitusega, et matkija ei tohi ühelgi juhul kahjustada kuriteokoosseisuga kaitstavaid väärtusi tahtlikult. (p 62)
Olukorras, kus seadusandja on kriminaliseerinud karistatava käitumisena nö pelgalt mulje loomise, pole lubatav KarS § 120 või § 263 lg 1 p 2 tunnustele vastava kuriteo matkimine. Neid süütegusid jäljendav matkija ohustab kahju tekitamise kavatsusest teadaandmisega paratamatult kannatanu (ning pole välistatud, et ka kolmandate, asjasse mittepuutuvate isikute) vaimset tervist. Teisiti öelduna ei saa kõnesolevate kuriteokoosseisude puhul kahjuliku tagajärje realiseerumist vältida ning niisugusel moel tehtud jälitustoiming (kuriteo matkimine) ei vasta KrMS § 1261 lg 3 nõuetele. (p-d 64 ja 65)
Kuigi ähvardusest tingitud hirm ohustab isiku vaimset tervist ning kujutab endast KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisus kirjeldatud teo kahjulikku tagajärge, saab vaimse tervise kahjustamisest rääkida alles juhul, kui sellega põhjustatakse organismi normaalse talituse või tavalise seisundi hälve. Psüühika mõjutamise korral võib selleks olla nt organismi patoloogiline seisund. Lühiajalist hirmutunnet ei saa võrdsustada patoloogilise seisundiga ega kõneleda pelgalt seetõttu tervise kahjustamisest. (p 70)
Kui menetleja valib KrMS § 1261 lg 3 nõudeid rikkudes kuriteo matkimiseks viisi, mis tekitab isikus tõsist hirmu ning ohustab tema vaimset tervist, võidakse sellega alandada isiku inimväärikust põhiseaduse § 18 lg 1 mõttes ning see võib anda aluse süüteomenetluses tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. (p-d 71 ja 72)
|
| 1-22-250/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.12.2022 |
|
Vt RKKKm nr 1-20-8166/54, p-d 9-10. (p 9)
Apellatsioonides heideti maakohtule muu hulgas ette, et viimane ei uurinud kõiki tõendeid ja jättis kannatanu käitumist puudutava faktikogumi tähelepanuta. Seega esitati neis argumente, millega asetati kahtluse alla maakohtu tuvastatud kuriteo toimepanemise asjaolud. Apellantide sellistele väidetele saab ringkonnakohus vastata vaid asja sisulise arutamise järel. Arvestada tuleb ka, et apellatsioonides vaidlustati karistuse raskust olukorras, kus kohtu mõistetud karistus erines mitu korda prokuratuuri taotletust ning viimasel puudus kaebeõigus. Sellistel asjaoludel tulnuks ringkonnakohtul selgitada välja ka riikliku süüdistaja seisukoht. Sedagi saanuks teise astme kohus teha vaid sisulise arutamise käigus. Seetõttu ei saanud apellatsioone KrMS § 326 lg-s 3 sätestatud erandkorra alusel läbi vaatamata jätta. (p 10)
|
| 1-20-7059/120
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.12.2022 |
|
Olukorras, kus deponeerimine korraldati KrMS § 691 nõudeid ja kahtlustatava kaitseõigust eirates ning süüdimõistev kohtuotsus rajati tõenditele, mille allikat süüdistatav küsitleda ei saanud, rikkusid maa- ja ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses oluliselt menetlusõigust. (p 25)
KrMS § 691 lg 2 näeb ette kaks alternatiivset alust tunnistaja ütluste deponeerimise lubamiseks. Eeluurimiskohtunik rahuldab taotluse, kui asjaolud võimaldavad järeldada, et a) tunnistaja hilisem ülekuulamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib osutuda võimatuks või b) tunnistajat võidakse mõjutada valeütlusi andma. Üksnes tunnistaja hirm kahtlustatava ees ei ole deponeerimise alus KrMS § 691 lg 2 tähenduses. Tunnistaja hirm on tegur, mida kohus saab tunnistaja mõjutamise riski hindamisel arvestada ning see võib koostoimes muude asjaoludega anda alust järelduseks, et tunnistaja on kahtlustatava poolt mõjutatav. (p 13)
Asja arutaval kohtul tuleb ka deponeeritud ütlusi vastu võttes ja neile tuginedes veenduda, et tõendi kogumisel järgiti menetlusõigust. Deponeerimise lubamisel ei koosta eeluurimiskohtunik põhistatud määrust. Selleks, et kriminaalasja arutav kohus saaks tagantjärele hinnata deponeerimise seaduslikkust peab ülekuulamise protokollist koostoimes deponeerimise taotlusega nähtuma nii see, millisel KrMS § 691 lg-s 2 nimetatud alusel toiming tehakse, kui ka selle põhjendused. (p 14)
KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse ülekuulamisele eeluurimiskohtuniku juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. KrMS § 691 lg 4 kontekstis tuleb ohuna turvalisusele mõista sellist kahtlustatavast tingitud ohtu ülekuulatava elule või tervisele, mille maandamine kaitseõigust vähem riivavate meetmetega on välistatud. Hirmu tuvastamisest ei piisa. (p-d 16 ja 20)
Kriminaalasja materjalidest peab selgelt nähtuma, miks eeluurimiskohtunik leiab, et just kahtlustatava kohalviibimine ohustab ülekuulatava turvalisust. Jälgitavate põhjenduste olemasolu on iseäranis tähtis, kui kahtlustatav viibib vahi all. (p 18)
Kohtu käsutuses on erinevad füüsilised ja tehnilised lahendused, et tagada tõsiselt võetava vajaduse ilmnedes kahtlustatava osavõtt ütluste deponeerimisest kaudsemal moel ning ühtlasi ütluste andja turvatunne. Kohtus toimuva ülekuulamise puhul peab üldjuhul olema võimalik jälgida ütluste andmist, kuid küsimuste esitamise viis võib sõltuvalt kaitsevajadusest erineda. (p 22)
Kriminaalasja materjalidest peab selgelt nähtuma, miks eeluurimiskohtunik leiab, et just kahtlustatava deponeerimise juures viibimine ohustab ülekuulatava turvalisust. (p 18)
Deponeerimist toimetaval eeluurimiskohtunikul on kohustus kaaluda nii kahtlustatava kui ka ütluste andja õigusi ja korraldada ülekuulamine mõlema poole huve arvestades. (p 18)
Kohtu käsutuses on erinevad füüsilised ja tehnilised lahendused, et tagada tõsiselt võetava vajaduse ilmnedes kahtlustatava osavõtt ütluste deponeerimisest kaudsemal moel ning ühtlasi ütluste andja turvatunne. (p 22)
Kas ja kui palju saab kahtlustatav ülekuulatavaga deponeerimise käigus vahetult suhelda, on eeluurimiskohtuniku määrata. (p 22)
KrMS § 372 paneb menetlejale kohustuse hinnata kannatanu erikohtlemise ja kaitse vajadust ning otsustada tema turvalisust tagavate meetmete üle. Osutatud sätet tuleb tõlgendada koosmõjus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. a direktiiviga 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded. (p 19)
KrMS § 691 lg 4 kohaselt kutsutakse deponeerimise juurde prokurör, kaitsja, kahtlustatav ja tunnistaja. Kahtlustatav jäetakse tunnistaja või prokuratuuri taotlusel ülekuulamisele kutsumata üksnes siis, kui kahtlustatava ülekuulamisel viibimine ohustab tunnistaja turvalisust. KrMS § 691 lg 4 kontekstis tuleb ohuna turvalisusele mõista sellist kahtlustatavast tingitud ohtu ülekuulatava elule või tervisele, mille maandamine kaitseõigust vähem riivavate meetmetega on välistatud. (p-d 16 ja 20)
Riiki esindavate menetlusasutuste ülesanne on tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel, ilma et rikutaks süüdistatava konfrontatsiooniõigust. (p 22)
Deponeerimise lubamisel ei koosta eeluurimiskohtunik põhistatud määrust (KrMS § 691 lg 2 ls 2). Selleks, et kriminaalasja arutav kohus saaks tagantjärele hinnata deponeerimise seaduslikkust, tuleb deponeerimise käik talletada (KrMS § 691 lg 6). Ülekuulamise protokollist koostoimes deponeerimise taotlusega peab nähtuma nii see, millisel KrMS § 691 lg-s 2 nimetatud alusel toiming tehakse, kui ka selle põhjendused. (p 14)
Deponeerimist toimetaval eeluurimiskohtunikul on kohustus kaaluda nii kahtlustatava kui ka tunnistaja või kannatanu õigusi ja korraldada ülekuulamine mõlema poole huve arvestades. Ka erilise kaitsevajadusega kannatanu korral saavad kahtlustatava deponeerimise juurde kutsumata jätmist õigustada vaid erandlikud asjaolud. (p 21)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-22-607/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.11.2022 |
|
Kohtuliku arutamise uuendamise määrus ei ole KrMS § 385 p 21 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 8)
|
| 5-22-6/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
22.11.2022 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks peab esimese või teise astme kohus olema asja lahendanud ja välja selgitanud selleks vajalikud asjaolud. Vastasel juhul ei pruugi Riigikohtul olla võimalik hinnata põhiseadusvastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvust. Seda põhjusel, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ei saa Riigikohus asuda lahendama õigusvaidlust, millest menetlus esimeses või teises kohtuastmes alguse sai (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Põhiseaduslikkuse järelevalve asja menetlemist ei takista aga see, millises ulatuses on menetluse algatanud kohus kogunud tõendeid vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasuse kohta. Riigikohtul ei ole vajaduse korral keelatud ka ise koguda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks.(p-d 31 ja 32)
Riigikohus saab vajaduse korral põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ka ise koguda tõendeid, mis on vajalikud sätte põhiseaduspärasuse hindamiseks. (p 32)
I või II astme kohus ei saa jätta kehtivat õigusnormi kohaldamata seda põhiseadusvastaseks tunnistamata. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt saab kohus parlamendi kehtestatud õigusnormi jätta kohaldamata vaid tingimusel, et esitab Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Üksnes Riigikohtul on õigus tunnistada kehtiv seadusenorm põhiseadusvastasuse tõttu kehtetuks (PS § 152 lõige 2). (p 30)
Laste ja noorte treenerite ning treenimise toetamine on õiguspoliitiline valik, mille elluviimisel on seadusandjal avar otsustusruum, kuid seejuures tuleb kindlustada, et järgitakse PS § 12 lõikes 1 tagatud võrdsuspõhiõigust (vt ka RKPJKo nr 3-4-1-7-03, p 17 ja RKPJKo nr 5-20-6/11, p 19). (p 39)
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt ka RKPJKo nr 5-19-42/13, p 47). (p 40)
Vt p-d 37, 41, 42, 44, 50.
Põhiseadusandja on eriliselt rõhutanud vajadust lapsi kaitsta, sätestades selleks kohustuse PS § 27 lõikes 4, samuti tuleneb kaitsekohustus laste õiguste konventsiooni artiklist 19. (p 43)
Vt p-d 46, 47, 48, 49, 50.
|
| 1-22-2874/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.11.2022 |
|
Vara arestimise määruse tutvustamisele on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud erikord. KrMS § 142 lg 5 eristab määruse tutvustamist ja selle võimatuse korral määruse isikule edastamist. Vara arestimise määruse tutvustamine toimub üldjuhul uurimisasutuses ja see hõlmab määrust tervikuna, sealhulgas ka võimalust määrus koos kõigi selle põhjendustega läbi lugeda ehk tutvuda määruse sisuga. (p-d 17-18)
KrMS § 389 lg-d 3 ja 4 sätestavad kohtumääruse koostanud kohtu pädevuse määruskaebuse läbivaatamisel sõltuvalt sellest, kas kohus peab määruskaebust põhjendatuks või mitte. Kui kohus loeb määruskaebuse põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse viivitamata kõrgema astme kohtule (KrMS § 389 lg 4). Seejuures ei eelda KrMS § 389 lg-s 4 toodud otsustus kohtumääruse koostanud kohtult eraldi põhjendustega menetlusdokumendi koostamist. (p 21)
Ringkonnakohus ei saa kaebetähtaja ennistamise taotlust Riigikohtule edastada, vaid peab selle ise lahendama. Vastav põhimõte tuleneb KrMS § 319 lg-st 7 koostoimes § 390 lg-ga 1. Alles siis, kui ringkonnakohus jätab tähtaja määrusega ennistamata, saab seda määrust omakorda KrMS § 387 lg-s 1 sätestatud korras vaidlustada. (p 22)
|
| 1-21-1305/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.11.2022 |
|
Vt. RKKKm nr 1-21-5058/25 annotatsioone.
|
| 1-21-5229/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.11.2022 |
|
Vägivallasuhte infoleht ei ole iseseisev tõend, kuna ei võimalda teha tõsikindlat järeldust, et sellel kajastatud selgitus pärineb kannatanult, ega hinnata, kas kannatanu oli politseitöötajaga suhtlemise ajal veel tajutu mõju all või kas ta võis tõde moonutada. (p 20)
Olukorras, kus süüdimõistmine tugineb valdavas osas tunnistajate kohtueelses menetluses antud ning kohtumenetluses avaldatud ütlustele ning süüdistataval ega kaitsjal pole olnud võimalik neid küsitleda on tegemist KrMS § 15 lg 3 rikkumisega. (p 21)
Vt RKKKo nr 1-19-10157/71, p 10 ja RKKKo nr 1-18-1247/58, p 37. (p 17)
KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses on teine isik see, kes ise kogeb tõendamiseseme asjaolusid ja vahetult selle järel veel tajutu mõju all olles räägib tajutust tunnistajale.
Tunnistajate ristküsitlusel antud ütlused ei ole tõendid KrMS § 66 lg 21 p 2 tähenduses, kuna mõlema teadmine juhtunu kohta pärineb vahendlikult tunnistajalt. (p 19)
|
Facebook
Twitter