3-1-1-50-08
|
Riigikohus |
24.09.2008 |
|
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslike asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 6 koos viidetega varasematele lahenditele). Seega lasub maakohtul kaebemenetluses kohustus hinnata kõiki kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusele isikule omistatud väärtegusid
VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sisalduvad kaks erinevat ja teineteist välistavat väärteomenetluse lõpetamise alust. Väärteomenetluse lõpetamine VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel eeldab, et menetlusalusele isikule omistatav tegu on nii koosseisupärane, õigusvastane kui süüline (KarS § 2 lg 2), kuid tema vähese süü ja avaliku menetlushuvi puudumise tõttu otsustab menetleja väärteomenetluse siiski lõpetada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-81-06, p 6; nr 3-1-1-146-03, p 8). Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel lähtub seega menetlusökonoomilistest kaalutlustest, kuid võimaldab lisaks ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevalt välistada karistuse kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (RKKKo nr 3-1-1-85-04, punktid 15 ja 16).
Seega on VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 30 lg 1 p-s 1 sätestatud menetluse lõpetamise alused järgmises loogilises vahekorras. Esmalt tuleb kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku teos on realiseeritud süüteokoosseis, õigusvastasus ja süülisus, s.o väärteo tunnused. Nendest kasvõi ühe puudumisel tuleb väärteomenetlus obligatoorselt lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Alust minna VTMS § 30 lg 1 p 1 juurde sellisel juhul ei ole. Alles siis, kui kohus jõuab veendumusele, et väärteo tunnused isiku käitumises on täidetud, võib kohus asuda vaagima, kas on alust väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt.
Kohtuvälise menetleja loobumine süüdistusest toob kaasa väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-94-07, p 8).
Alkoholiseaduse §-s 70 kehtestab vastutuse vaid sellise avalikku kohta joobnud olekus ilmumise eest, millega solvatakse inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet. Alkoholijoove ei tingi eraldivõetuna isiku vastutuselevõtmist ka siis, kui ta viibib seejuures tänaval, ühistranspordis või muus avalikus kohas. Omistamaks menetlusalusele isikule AS §-s 70 kirjeldatud väärtegu, tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul seega eraldi põhistada ja tõendada, mil viisil solvas konkreetsel juhul menetlusaluse isiku viibimine alkoholijoobes avalikus kohas inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet.
KarS §-s 278 sisaldub kaks alternatiivset süüteokoosseisu - teadvalt vale väljakutse tegemine ja teadvalt vale väljasõidu põhjustamine. Väljakutse on igasugune optiline või akustiline teadaanne, millega taotletakse eritalituse kohaletulekut seoses häda- või ohuolukorraga, näiteks õigusrikkumise toimepanemisega. Seega on vale väljakutse tegemine spetsiifilise teokirjeldusega formaalne delikt, kuna süüteokoosseisu realiseerituse aspektist on tähtsusetu, kas sellele järgneb ka faktiliselt mõne eritalituse väljasõit. Seevastu väljasõidu põhjustamine on tagajärjedelikt, mis eeldab erinevalt väljakutse tegemisest suvalist tegu (näiteks õnnetusjuhtumi või õigusrikkumise lavastamist), mille tulemina toimub eritalituse väljasõit. Sellisel juhul tuleb tuvastada ka põhjuslik seos teo ja väljasõidu vahel.
Politsei teadvalt vale väljakutsega on muuhulgas tegemist siis, kui isik teatab politseile, et toime on pandud õigusrikkumine, teades tegelikult, et seda toimunud ei ole, või esitab õigusrikkumise asjaolusid teadlikult ebaõigesti. Juhul kui isik ei ole teatamise hetkel kindel, kas õigusrikkumine on toimunud või teatab tühisest vahejuhtumist, kuid esitab faktid õigesti, ei ole KarS § 278 süüteokoosseis vale väljakutse tegemise osas täidetud.
|
| 3-1-1-60-07
|
Riigikohus |
28.01.2008 |
|
Alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on MKS § 154 erinorm KarS § 345 suhtes.
Sisendkäibemaksu summa alusetu suurendamine, mille eesmärk ei ole tagastusnõude tekitamine või selle suurendamine, vaid käibemaksukohustuse vähendamine, on käsitatav maksude maksmisest kõrvalehoidumisena, mitte maksukelmusena.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
Asjaolu, et süüdistuses ei kajastu teo karistatavus toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni kehtinud karistusseaduse kõigi redaktsioonide järgi, ei tähenda, et kohtul puudub võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi (RKÜK 3-1-1-120-03 p 36; RKKK 3-1-1-139-05 p 27).
Süüdistuses peaksid kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni ja seda sõltumata asjaolust, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 26). Olukorras, kus isikut süüdistatakse jätkuvas kuriteos, mille osateod jäävad karistusseaduse erinevate redaktsioonide kehtivusaega, tuleb isiku käitumine tervikuna kvalifitseerida küll viimase osateo toimepanemise ajal kehtinud karistusseaduse järgi, kuid samas on süüdistuses vaja ära näidata ka normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist.
Olukorras, kus süüdistuses ei kajastu normid, mille järgi olid karistatavad need osateod, mis pandi toime enne tervikteo kvalifitseerimise aluseks oleva karistusseaduse redaktsiooni jõustumist, kuid maakohtu otsuses nendele normidele viidatakse, ei ole süüdistatavate kaitseõigust kahjustatud määral, mis annaks alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast (Dallos vs. Ungari, otsus 1. märtsist 2001, p-d 48-52; Sipavicius vs. Leedu, otsus 21. veebruarist 2002, p-d 29-33) tulenevalt olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest polnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus võimalus esitada vastuväited kohtuotsuse aluseks olevale õiguskäsitlusele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p-d 29-31).
Põhiseaduse § 22 lg-s 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegist tulenevalt on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu - seda küll tingimusel, et valetõendite esitamisega ei kaasne aktiivne tegevus teise isiku alusetuks süüstamiseks. (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p 17).
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47 ja nr 3-1-1-22-07, p 14.1). Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt kohtuotsusele seoses tsiviilhagi lahendamisega esitatavaid nõudeid ega kõrgema astme kohtu volitusi tsiviilhagi lahendamise põhjendatuse kontrollimisel, tuleb ka nendes küsimustes juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse põhjendatus tähendab muu hulgas seda, et peab olema jälgitav, millistele õigusaktidele tuginedes on otsus tehtud (RKTK 3-2-1-73-07 p 12). Seega peab kohus mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue (RKTK 3-2-1-41-05). Kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu. Teatud juhtudel on kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja tuvastada täiendavalt asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole.
Kui kohtuotsusest ei selgu, millise õigusnormi alusel on kriminaalasja lahendav kohus kannatanu tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus, on tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtu poolt tsiviilhagi lahendamisel kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena. See tähendab kohtu kohustust osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, et menetlusosalistel oleks võimalik tuvastamisele kuuluvaid asjaolusid tõendada ja õiguse kohaldamise kohta oma arvamust avaldada (RKTK 3-2-1-135-02, RKTK 3-2-1-50-03).
Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise (vt nt RKTKo nr 3-2-1-99-02, p 10). Kuna kriminaalmenetluses tuvastatakse need tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud, mis on ühtlasi kuriteo koosseisulised asjaolud, isiku süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetluslikust tõendamiskoormisest lähtudes, tuleb eeltoodud tõendamiskoormise jaotust arvestada üksnes nende hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, mis süüdistuse esemesse ei kuulu.
TsMS § 363 kohaselt ei pea hagiavaldus sisaldama hagi õiguslikku alust. Samuti ei ole kohus seotud hageja poolt oma nõudele antud tsiviilõigusliku kvalifikatsiooniga ja võib kohaldada ka normi, millele hageja pole tuginenud.
Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. (Vt RKKKo nr 3-1-1-97-04, p 21 ja nr 3-1-1-108-06, p 8).
Teovalitsemise teooriast tuleb lähtuda ka nn spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul, kus seadusandja on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratlenud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks. Ka seda tüüpi süüteokoosseisude puhul ei piirdu täideviijate ring üksnes isikutega, kes panid ise vahetult toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid vaagida tuleb ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse. (Vt RKKKo nr 3-1-1-108-06, p-d 9-10.) Ka maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 38).
Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos. Selliseks teoks võib olla ka tegelikkusele mittevastatavate arvete esitamine maksudeklaratsiooni koostajale.
Kriminaalkoodeksi ja karistusseadustiku maksukuritegude koosseisud ei sätesta koosseisulise tunnusena riigile kahju tekitamist. Selleks, et tunnistada isik süüdi maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete esitamises, tuleb tuvastada, millises ulatuses makse deklareerimata jäeti või vähem deklareeriti (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 13).
MKS § 41 lg 1 alusel vastutavad üksnes isikud, kes on pannud maksualase kuriteo toime 1. septembril 2002 või hiljem, MKS § 168 on aga kohaldatav nende isikute suhtes, kes panid KrK § 1481 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime maksukorralduse seaduse ja karistusseadustiku jõustumise vahele jäänud perioodil, s.o ajavahemikus 1. juulist 31. augustini 2002. Enne 1. juulit 2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes MKS §-d 41 ja 168 kohaldatavad ei ole. ( RKKKo nr 3-1-1-11-07 p 50).
|
| 3-1-1-47-07
|
Riigikohus |
28.01.2008 |
|
Vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3 ja 13. Üksiktegude ajalise läheduse hindamisel ainumäärav kahe üksiku rikkumise vahele jääva perioodi pikkus. Oluline võib olla ka rikkumiste arvukus. Näiteks kui isikut süüdistatakse teatud ajavahemiku järel toime pandud kahes üksikrikkumises, võib olla tegemist iseseisvate tegudega, kuid kui sama ajavahemik eraldab üksikrikkumiste gruppe, millest igasse kuulub hulgaliselt episoode, võib tervikpilti arvestades olla tegemist ühe jätkuva teoga.
Maksudeklaratsioonis valeandmete tagajärjel laekumata jäänud maksusumma tuvastamisel tuleb omavahel liita erinevate maksustamisperioodide ja erinevate maksude lõikes laekumata jäänud maksusummad, kui maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine on käsitatav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona. Lubamatu on ühe isiku poolt erinevates maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tagajärjel laekumata jäänud maksusummade liitmine, kui puuduvad asjaolud, mis viitaksid üksikrikkumiste orgaanilisele seotusele. Eeskätt juhtudel, kus erinevat liiki maksud jäetakse deklareerimata ühelt ja samalt varjatud rahavoolt, võib karistusõiguslikult ühe teona võib olla käsitatav ka maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine erinevat liiki maksude kohta ja erinevatesse majandusaastatesse jäävatel maksustamisperioodidel.
Kuna töötuskindlustusmakse näol ei ole tegemist maksuga, ei vasta selle kohta valeandmete esitamine ka enne 15. märtsi 2007 kehtinud maksude väärarvutuse (KarS § 386, MKS § 152) koosseisule.
Residendist äriühingu poolt residendist füüsilisele isikule makstud dividendide äriühingu tuludeklaratsioonis kajastamata jätmine oli enne 15. märtsi 2007 kvalifitseeritav KarS § 386 (või MKS § 152) järgi maksude väärarvutusena, mitte aga KarS § 389 (või MKS § 153) järgi maksusumma kinni pidamata jätmisena.
Erinevalt maksukohustuslasest maksumenetluses ei lasu süüdistataval kriminaalmenetluses kaasaaitamiskohustust (RKKKo 3-1-1-57-07). See aga ei tähenda seda, et kriminaalmenetluses tuleks absoluutselt kõik kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ning et eranditult kõikidel juhtudel oleks välistatud süüdistatava kohustus oma kaitseargumente tõendada. Maksuõigus nõuab tehingute kohta käivate raamatupidamise algdokumentide säilitamist. Säilitamiskohustust rikkunud süüdistatav, kes väidab, et tehingud on vaatamata dokumentide puudumisele aset leidnud, ei saa maksusüüteo menetlemisel nõuda väidetavate tehingute arvestamist ilma, et ta looks menetlejale võimaluse kontrollida tehingute toimumist.
Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kriminaalmenetluse seadustikus on ainukene tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alus sätestatud § 272 lg-s 2. Lisaks tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. Erinevalt enne 1. juulit 2004 kehtinud kriminaalmenetluse koodeksi §-st 270 ei näe kehtiv kriminaalmenetlusõigus ette võimalust jätta hagi läbi vaatamata põhjusel, et kriminaalasja arutamist edasi lükkamata ei ole võimalik täpselt arvestada tsiviilhagi suurust. Kannatanu ja prokuröri erimeelsus küsimuses, millises ulatuses tuleks hagi rahuldada, ei vasta ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus või tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise alusele.
|
| 3-1-1-84-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Konkurentsiametile koondumisest tähtajaks teatamata jätmist sai tulenevalt KonkS § 736 lg-st 1 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) füüsilise isikuna toime panna üksnes juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liige.
Ainuüksi aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamise fakt ei anna alust heita isikule ette koondumisest tähtajaks teatamata jätmist seetõttu, et aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamine, isegi kui allkirjastamise hetkest läheb ostjale üle aktsiate omandiõigus, ei tähenda veel koondumist KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes. Üksnes aktsiate omandamine ei anna isikule võimalust oma aktsionäriõigusi teostada ja aktsiaseltsi tegevust mõjutada. Nimelt sätestab äriseadustiku § 229 lg 4 teine lause, et aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. See tähendab, et isik saab teostada oma aktsionäriõigusi arvates hetkest, mil ta on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse (vt 3-2-1-113-03, 353, p 16). Äriseadustiku § 233 lg 2 esimene lause näeb ette, et aktsiaraamatut peab Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja (vt ka 3-2-1-22-06, p 10). Seega ei saa KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes koondumisest rääkida enne ettevõtja kandmist aktsionärina Eesti väärtpaberite keskregistris peetavasse aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatu kande tegemine eeldab aga aktsiad omandanud isiku sellesisulist taotlust (vt ka 3-1-1-24-05, p 13).
Lähtuvalt KarS § 14 lg-st 1 tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04, p 11; nr 3-1-1-9-05, p-d 8 ja 10; nr 3-1-1-22-05, p 12; nr 3-1-1-4-06, p 5; nr 3-1-1-7-06, p 10 ja nr 3-1-1-19-07).
|
| 3-1-1-64-07
|
Riigikohus |
05.12.2007 |
|
Juriidilise isiku vastutuse puhul tuleb seda avada füüsilise isiku teo kaudu, seega peab tegemist olema sama teoga ehk etteheidetava käitumisega. Üks ja sama tegu ei saa aga üheaegselt olla nii tegevus kui tegevusetus. Kohtuvälises menetluses teo toimepannud füüsilise isiku tuvastamata jätmine on rikkumine, mida ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-06, p 5, nr 3-1-1-7-06, p 10 nr 3-1-1-80-06, p 6.3 ja nr 3-1-1-19-07, p 8).
Vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises. Tüüpilisteks vältavateks süütegudeks on näiteks pantvangi võtmine (KarS § 135), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (KarS § 136) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (KarS § 424) (RK kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-05 - RT III 2006, 13, 124, p 13).
Ei konkurentsiseaduse §-s 735 ega KarS § 399 ei nõua tagajärje - konkurentsi kahjustamise või konkurentsile ohtliku olukorra loomise - tuvastamist. Kriminaliseeritud on käitumine, mis tüüpiliselt moonutab vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi toimimist. Seega on tegemist abstraktse ohudeliktiga.
Ei konkurentsiseaduse §-s 735 ega KarS § 399 ei nõua tagajärje - konkurentsi kahjustamise või konkurentsile ohtliku olukorra loomise - tuvastamist. Kriminaliseeritud on käitumine, mis tüüpiliselt moonutab vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi toimimist. Seega on tegemist abstraktse ohudeliktiga. Samas tuleb väärteomenetluses tuvastada ja põhjendada asjaolusid, mis vastavad menetlusalusele isikule etteheidetava teo objektiivsetele tunnustele.
Otsepostituse turgu valitseval ettevõtjal on keelatud klientide sidumine kohustuse kaudu saada kõik või enamuse nende vajadusest rahuldatud eksklusiivselt nimetatud ettevõtja poolt, s.t ustavusallahindluste ehk lojaalsusboonuste rakendamine (vt Hoffmann-La Roche & Co. AG v Commission of the European Communities, case 85/76 [1979] ECR 461, p 89 ja Manufacture fran?aise des pneumatiques Michelin v Commission of the European Communities, case T-203/01 [2003] ECR II-4071, p-d 56-57, 65). Tegemist on olemuslikult konkurente välistava käitumisega, millel võib olla turu sulgemise efekt.
Õigusabikulud, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda mõistlikeks ning neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada, ning et mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjas nr 3-1-1-37-03, nr 3-1-1-98-03 ja nr 3-1-1-131-04, p 9).
|
| 3-1-1-57-07
|
Riigikohus |
22.10.2007 |
|
Füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada üksnes sellist rahalist hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva majandustegevuse tulemusena.
MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.
Põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneb süüdistatava õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele.
Isiku poolt maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletusi ei tohi kasutada isiku süü tõendamiseks kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tohi tõendina isiku vastu kasutada ka selliseid tema poolt maksumenetluses antud seletusi, mis ei ole otseselt süüstava iseloomuga.
Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada.
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohtuasjas John Murray vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Inimõiguse Kohus, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite rakendamisega. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).
Olukorras, kus pole tuvastatav, millal ja millistel asjaoludel isiku poolt väidetavalt deklareerimata jäetud tulu tekkis, puudub ka võimalus hinnata, kas selle tulu deklareerimata jätmine on käsitatav jätkuva teona või mitte.
MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.
Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. (Vt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 16 ja 17). Kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada.
Põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneb süüdistatava õigus mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele.
Isiku poolt maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletusi ei tohi kasutada isiku süü tõendamiseks kriminaalmenetluses. Kriminaalmenetluses ei tohi tõendina isiku vastu kasutada ka selliseid tema poolt maksumenetluses antud seletusi, mis ei ole otseselt süüstava iseloomuga.
Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada.
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕKonv) art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kohtuasjas John Murray vs. Ühendkuningriik leidis Euroopa Inimõiguse Kohus, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite rakendamisega. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45; Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).
Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste vastu. Maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. (Vt RKÜKo 3-1-1-120-03, p 16 ja 17). Kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi tunnistada.
MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2 kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel.
Kriminaalmenetluses ei saa ainuüksi selle põhjal, et füüsiline isik pole esitanud veenvaid tõendeid mingitel aastatel tehtud kulutuste katteallikate kohta, järeldada, et kõnealused kulutused on tehtud tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel. Samuti ei saa üksnes asjaolust, et füüsiline isik tegi teatud aastatel kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud tulu, järeldada, et nende kulude katteks kasutatud tulu - ja seega ka kohustus taoline tulu deklareerida - tekkis kulutuste tegemisega samade aastate lõikes. Isegi kui oletada, et füüsiline isik tegi kulutusi alusetult deklareerimata jäetud maksustatava tulu arvel, puudub kriminaalmenetluses alus presümeerida, et see tulu tekkis kulutuste tegemisega samadel aastatel, aga mitte varem.
|
| 3-1-1-22-07
|
Riigikohus |
22.06.2007 |
|
Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine on nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivse koosseisu tunnused. Kuid täiendavalt näevad kõnealused paragrahvid ette nõude, et andmed jäetakse esitamata või valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil toimepandud rikkumise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
Ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 ei olnud maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmine või kinnipeetud maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne ülekandmine maksuhalduri pangakontole süüteona karistatav mitte maksude väärarvutusena (KarS § 386; maksukorralduse seaduse (MKS) § 152) ega maksuhalduri tegevuse takistamisena (KarS § 390, MKS § 154), vaid moodustas eraldi delikti - maksusumma kinni pidamata jätmise (KarS § 389, MKS § 153). Kuriteona (KarS § 389) oli maksusumma kinni pidamata jätmine karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui teo tagajärjel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Piisab kui süüdistataval on tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamisel juhindutakse tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, seega tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada (vt RKKKo nr 3-1-1-11-07).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.
Alama astme kohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus maa- või ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maa- või ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud.
Kohus ei saa kohtuotsuse tegemisel lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele.
Lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja § 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist.
Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi (KrMS § 306 lg 1 p 11) ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Kohus ei saa aga lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Kuna kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada. (Vt ka RKKKo 3-1-1-11-07, p-d 47-48.)
Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalkohtumenetluses. Kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse korraldamisele. Selle üle otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole hagi rahuldava kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses.
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse.
Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 19.)
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
|
| 3-1-1-11-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
KrK § 1481 lg 2 kohaselt oli karistatav maksuhaldurile valeandmete esitamine nii enda kui ka teise isiku maksukohustuse kohta. Selleks, et tuvastada juriidilise isiku juhatuse liikmete karistusõiguslik vastutus maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete eest, tuleb kindlaks teha, kas ja kui, siis millises ulatuses erines juriidilise isiku deklareeritud maksukohustus tegelikust maksukohustusest.
Üks tagajärg ei saa olla paigutatud erinevate süüteokoosseisude alla (RKKKo 3-1-1-76-05, p 14; RKKKo 3-1-1-136-05, p 13).
Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. (RKKKo 3-1-1-43-06, p 9.) Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-101-05, p 8).
Nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseis näeb ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures on seadusandja tahte kohaselt kehtivas õiguses olukord selline, et juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Kriminaalasjas tehtavas kohtuotsuses maksu- või vastutusotsuse sisule esitatavate põhinõuete järgimise kohustus (RKÜKo 3-1-1-120-03) tähendab, et kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldused põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Kui maksumaksja ise ei kuulu maksukuriteos süüdistatavate hulka, ei ole kriminaalmenetluses võimalik kuriteo tagajärjel laekumata maksusummat maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata ega temalt välja mõista.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle.
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (RKTKo 3-2-1-41-05, p 19).
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-126-03, p 10; RKKKo 3-1-1-34-05, p 33).
MKS §-d 41 ja 168 on kohaldatavad üksnes pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude tagajärjel tekkinud maksuvõla suhtes.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (RKHKo 3-3-1-41-05, p 11). Kahju hüvitamisel ja vastutusel võõra maksuvõla eest on põhimõtteliselt erinevad alused (RKHKo 3-3-1-41-05, p 12).
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Selle nõude rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata, mis toob kaasa kohtuotsuse osalise tühistamise.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle.
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldusi põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKÜKo 3-1-1-120-03). Osutatud põhimõte kehtib ka juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust siduvalt kindlaks määratud.
Maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja) maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb selleks maksuotsuse või mitte. Maksuotsuse tegemata jätmine ei välista selle äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist. Isik on võimalik tunnistada maksukuriteos süüdi ka siis, kui kuriteoga seotud maksukohustus on lõppenud (RKÜKo 3-1-1-120-03). Kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada teatud maksuõigussuhte olemasolu või puudumine kui maksukuriteo koosseisutunnusele vastav faktiline asjaolu ei sõltu sellest, kas kohtu alla mitte antud maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Seejuures saab maksukohustuse olemasolu ja suuruse kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud (nt maksumaksja on likvideeritud), aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel (nt maksumaksja ilmse maksevõimetuse tõttu) maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud.
Tunnistamaks isikut süüdi kuriteos, mille koosseisulisele tunnusele vastav asjaolu on võõra maksukohustuse suurus, pole nõutav, et see asjaolu oleks tuvastatud maksumaksja jaoks siduval viisil. Seetõttu on kriminaalmenetluses võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks määratud. Tulenevalt MKS § 41 lg-st 3 on kehtivas õiguses maksukuriteos süüdimõistetud isiku maksuõiguslik vastutus kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest mitteaktsessoorne, s.t ei lõpe maksukohustuse lõppemisega (RKHKo 3-3-1-11-07, p 14).
Maksumenetluslik vastutusotsuse tegemise keeld ei tähenda kriminaalmenetluslikku takistust kontrollida, kas isiku käitumises on kuriteo tunnused.
Maksukuritegude menetlemisel on teatud ulatuses arvestatav maksumenetluslik põhimõte, mille kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo 3-1-1-83-05). Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
|
| 3-1-1-112-06
|
Riigikohus |
19.02.2007 |
|
Hiljem tuvastatud konkurentsi puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks (vt nt RKKKo nr 3-1-1-43-96 ja 3-1-1-138-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 29.10.2010, nr 3-1-1-66-10, p 11.4)
Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule.
Nii 13. jaanuaril 1995 jõustunud KrK § 148-1 lg-st 7 tulenenud tagajärg - maksude laekumata jäämine summas 100 000 krooni või enam - kui ka 1. juunil 2000 jõustunud KrK § 148-1 lg-s 10 ette nähtud tagajärg - maksude laekumata jäämine summas 1 000 000 krooni või enam - käsitatav raskendava asjaoluna, mis tingis sellise tagajärje põhjustanud rikkumise kvalifitseerimise asjakohase maksukuriteo põhikoosseisu asemel raskemat karistust ettenägeva KrK § 148-1 lõike 7 (enne 1. juunit 2000) või lõike 10 (alates 1. juunist 2000) järgi.
Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209). Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine on karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06).
KarS § 386 lg 1 järgi on maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine kuriteona karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või selle tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam.
|
| 3-1-1-94-06
|
Riigikohus |
12.02.2007 |
|
Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, on karistatav väärteona Maksukorralduse seaduse § 152 järgi. Juhul, kui süüdlasele on sama teo eest varem kohaldatud väärteokaristust või kui teo tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, on maksude väärarvutus karistatav kuriteona KarS § 386 järgi.
MKS § 152 lg 1 ja KarS § 386 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette erisubjekti, s.t ei piira maksude väärarvutuse eest karistatavate isikute ringi üksnes maksukohustuslase ja tema pädeva esindajaga. Maksude väärarvutuse kui tegevusdelikti puhul ei ole oluline, kas isik, kes esitab valeandmeid mingi maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate asjaolude kohta, on ise selle (väidetava) maksuõigussuhte pool (tema pädev esindaja) või hoopis kõrvaline isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks.
Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209), kuna seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud karistusõiguslik eriregulatsioon. Maksumenetluse raames toimepandud pettused, mis on suunatud riigi maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes maksusüütegudena.
Maksusüütegude ja kelmuse piiritlemisel ei ole oluline mitte see, kes valeandmete esitamisega riigilt raha välja petab, vaid see, kas pettus riigilt raha saamiseks leiab aset maksumenetluses maksuõiguslikke norme rikkudes või väljaspool maksumenetlust ja kas pettus on suunatud riigi maksulaekumiste või kolmanda isiku vara vastu.
Vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise objektina küll enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni järgi, ent mitte 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 sõnastuse kohaselt.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese. Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg 3. Nii karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05). Asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused (vt RKKKo nr 3-1-1-130-04).
Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu poolt tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist.
|
| 3-1-1-83-06
|
Riigikohus |
13.10.2006 |
|
Arvestades, et PakS § 20 lg 2 räägib "müüdud kauba müügipakendi ja -pakendijäätmete tagasivõtmise kohustusest, kusjuures tagasivõtmise nõue hõlmab vaid pakendit, mille tüüp, kuju ja suurus vastavad selles müügikohas müüdava kauba pakendile ja selle kauba müüja poolt üleantava kauba pakendile", on pakendi tagasivõtmise regulatsiooni mõte võimaldada klientidel ostetud kauba pakendi tagastamine kauplusele, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et pakendite tagastamise võimalus peab olema tagatud kaupluse lahtiolekuajal.
Nii kiirmenetluse otsuses (VTMS § 55 lg 1 p 6) kui maakohtu otsuses (VTMS § 110 p 1) peab olema kajastatud teo toimepanemise aeg.
Teo toimepanemise aeg tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele (vt RKKKo nr 3-1-1-146-05).
|
| 3-1-1-69-06
|
Riigikohus |
25.09.2006 |
|
KrMS § 268 lg 2 lubab üksnes prokuröril süüdistust muuta või täiendada. Kriminaalasja arutav kohus ei tohi asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Selliselt toimides asub kohus sisuliselt täitma süüdistusfunktsiooni, millist käitumist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse olulisteks rikkumisteks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Blanketse kuriteokoosseisu korral tuleb see sisustada seadusest või muudest õigusaktidest tulenevate kohustuste või keeldudega, mille rikkumises koosseisu realiseerimine seisneb (vt RKKKo nr 3-1-1-74-05 ja nr 3-1-1-158-05).
Kuna KarS § 393 ei sätesta vastutust mitte igasuguste toimingute eest, mida tehti tollisoodustustega sisseveetud või tollijärelevalve all oleva kaubaga, vaid üksnes ebaseaduslike toimingute eest, on sellise süüdistuse sisustamiseks vajalik viidata õigusnormile, mis tunnistab osa toimingutest ebaseaduslikeks. Seega on KarS § 393 näol tegemist blanketse normiga.
KrMS § 14 lg 1 kohaselt täidavad kriminaalmenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsiooni ja kriminaalasja lahendamise funktsiooni erinevad subjektid. KrMS § 268 lg-s 1 sätestatakse kriminaalasja kohtuliku arutamise piiridena süüdistusaktis sisalduv. Sama paragrahvi lõige kaks lubab üksnes prokuröril süüdistust muuta või täiendada.
Kriminaalasja arutav kohus ei tohi asuda omal initsiatiivil süüdistuse sisu õiguslikult "parandama". Selliselt toimides asub kohus sisuliselt täitma süüdistusfunktsiooni. KrMS § 331 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus arutada kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires.
|
| 3-1-1-55-06
|
Riigikohus |
30.06.2006 |
|
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Käibe- ja tuludeklaratsiooni maksuhaldurile esitamata jätmine on nii KrK § 1481 lg 2, 1. juunist 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 kui ka praegu kehtiva KarS § 390 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes juhul, kui see toimus tahtlikult - s.o vähemalt kaudse tahtlusega. (KrK järgi oli küll kuriteona karistatav ka deklaratsiooni ettevaatamatu esitamata jätmine, kuid seda üksnes juhul, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust).
Alates 27. maist 2004. a ei ole osaühingu majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamine enam nõutav, mistõttu ei saa tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 sellise teo eest - isegi kui see on toime pandud enne 27. maid 2004 - isikut enam karistada (vt RKKKo nr 3-1-1-23-04).
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
|
| 3-1-1-46-06
|
Riigikohus |
29.06.2006 |
|
Haiguse ravi või diagnoosimine on tervishoiuteenus ja sellele laienevad Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevad nõuded üksnes juhul, kui diagnostiline- või ravitegevus toimub majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole tervishoiuteenus näiteks isikliku teenena osutatav esmaabi.
Tervishoiuteenuseks kvalifitseerub üksnes selline majandus- või kutsetegevuse raames haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud toiming, mille nõuetekohane tegemine eeldab vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne, et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.
KarS § 372 ("Tegevusloata ja keelatud majandustegevus") jõustus 1. septembril 2002. a. Enne seda kehtinud Kriminaalkoodeksis oli sarnane kuriteokoosseis ette nähtud §-s 148 ("Ebaseaduslik ettevõtlus"), mis sätestas vastutuse tootmis- või teenindustegevuse eest alal, mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloa või litsentsita tegutsemise eest alal, kus selline tegevusluba või litsents on nõutav, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust ja puudusid Kriminaalkoodeksi paragrahvides 1487 või 1523 ettenähtud kuriteo tunnused.
Seega oli enne 1. septembrit 2002 nõutava tegevusloata tegutsemine kuriteona karistatav üksnes tingimusel, et selle tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust.
Nõelraviteenuse osutamine ilma Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 40 p-s 2 ette nähtud tegevusloata, vastab KarS § 372 lg-s 1 sätestatud tegevusloata majandustegevuse objektiivsele koosseisule.
|
| 3-1-1-7-06
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.
Asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-06 ja 3-1-1-9-05)
Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 18-3 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda vaid ministeerium pidanuks saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile, on VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Loterii, kui hasartmängu alaliik, on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.
Panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis) osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu mittesaamisel kaotab. Panuse tunnustele vastab üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.
Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3 lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse turuhinda.
|
| 3-1-1-155-05
|
Riigikohus |
03.03.2006 |
|
Maksudeklaratsiooni (sh tollideklaratsiooni) allkirjastamine ei ole käsitatav pelgalt formaalsusena. Just deklaratsiooni allkirjastaja pädevuses on langetada lõplik otsustus, millised andmed allkirjastatavasse deklaratsiooni kanda. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas deklaratsiooni täidab füüsiliselt allkirjastaja ise või mõni muu isik, samuti sellel, kelle initsiatiivil konkreetne kanne deklaratsiooni ühte või teise lahtrisse tehakse. Deklaratsiooni allkirjastades kinnitab allkirja andja deklaratsioonis sisalduvate andmete õigsust ja võtab selle eest vastutuse.
Tolliseaduse § 73 lg-s 1 sätestatud kauba vale tariifse klassifikatsiooniga deklareerimise väärteokoosseisu subjekt saab olla üksnes isik, kes on tollideklaratsiooni allkirjastanud.
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
|
| 3-1-1-75-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.
Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-70-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses, kuna kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04, 3-1-1-43-05).
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
Juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahendamise seotusest füüsiliste isikute käitumisega tuleneb arusaam, et enne seda, kui omistada mingi kuriteo toimepanemist juriidilisele isikule, peab sellele eelnevas süüteomenetluses igal juhul olema selgitatud juriidilise isiku organi liikme või tema juhtivtöötaja käitumise vastavust deliktistruktuurile (vt RKKKo-d 3-1-1-137-04, 3-1-1-82-04, 3-1-1-121-04).
Osaühingule süüks arvatud teo puhul ei ole tingimata vajalik, et sigaretid oleks kuulunud osaühingule. See-eest tuleb ära näidata teo - välismaiste maksumärkidega sigarettide müügi - seotus osaühinguga.
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
|
| 3-1-1-34-05
|
Riigikohus |
27.06.2005 |
|
Isikut võidakse karistada samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest.
Kuritegelikul teel saadud vara kasutamine ei ole mitte alati käsitatav rahapesuna. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.-ö. vahetusse lõpptarbimisse (nt ostetakse tarbeesemeid).
Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses.
Kui kohus suunab kannatanu nõude süüdistatavate vastu, keda pole tsiviilhagis nimetatud, ning keda kohus ei teavitanud sellise nõude läbivaatamisest ja kui kohus tugineb hagi otsustamisel VÕS asjassepuutumatule sättele, mille tulemusel on kohaldatud süüdistatavate solidaarvastutuse asemel ekslikult osavastutust, siis need rikkumised on olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised.
Kui kohus arutas süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi ilma süüdistatava kohalolekuta, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes (kriminaalasja arutamise süüdistatava puudumisel). Sellega rikutakse PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (vt ka RKKKo otsus 3-1-1-90-02).
Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
|
Facebook
Twitter