3-2-1-69-11
|
Riigikohus |
28.09.2011 |
|
Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi vastab kujundushagi tunnustele. Hagi esemeks on nõue tunnistada kehtetuks enampakkumine. Hagi eesmärk on kujundada kohtulikult ümber olemasolevat õiguslikku olukorda (õigussuhet) juhtudel, mil seda seaduse kohaselt kokkuleppel teha ei saa (nt abielu lahutamine, sundtäitmise lubamatuks tunnistamine).
Tulenevalt TMS § 223 tuleb hagi esitamisel taotleda õigussuhte ümberkujundamist kõikide puudutatud täitemenetluse osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. Nimelt näevad TMS § 223 lg 2 ja TMS § 98 lg 2 ette mitmeid enampakkumise kehtetuks tunnistamise tagajärgi erinevatele täitemenetluse osalistele. Enampakkumise kehtetuks tunnistamise otseseks tagajärjeks on see, et enampakkumisel ostetud asjale ei teki TMS § 98 lg 2 kohaselt omandit. TMS § 223 lg 2 p 1 kohaselt võib võlgnik nõuda enampakkumisel müüdud asja välja ostjalt asjaõigusseaduse § 80 alusel, ostja omakorda nõuda sissenõudjalt müügihinna tagastamist (TMS § 223 lg 2 p 3, samuti TMS § 98 lg 4), menetlusosaline võib nõuda ka kohtutäiturilt kahju hüvitamist (TMS § 223 lg 2 p 4).
Kui võlgnik esitab hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuleb kostjatena käsitada kohtutäiturit, ostjat ja sissenõudjat. Kui võlgnik ei ole esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, võib see anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtul on eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu.
Vt Riigikohtu 27. aprilli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-09 p-d 16 ja 24.
Menetlusdokumendi kättetoimetamise põhimõtted tsiviilkohtumenetluses on kohaldatavad ka täitemenetluses dokumentide kättetoimetamise korral (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-10 p 18).
Kui võlgnik esitab hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, tuleb kostjatena käsitada kohtutäiturit, ostjat ja sissenõudjat. Kui võlgnik ei ole esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, võib see anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Kohtul on eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu.
Kohtutäitur kui riikliku sunni kohaldaja peab oma kohustusi täitma nõuetekohaselt ning menetlusosalistele kätte toimetama seaduses ettenähtud menetlusdokumendid. Kui kohtutäitur on kättetoimetamise kohtute jaoks usutavalt tõendanud, on teise menetlusosalise kohustus tõendada, et ta sai väljastusteatega koos tegelikult kätte mõne muu dokumendi (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-10 p 18). Menetlusdokumendi kättetoimetamise põhimõtted tsiviilkohtumenetluses on kohaldatavad ka täitemenetluses dokumentide kättetoimetamise korral.
TMS § 74 lg 5 (kehtib TMS § 137 kohaselt ka kinnisasja müümisel) sätestab põhimõtte, mille kohaselt lähtub kohtutäitur asja hindamisel selle harilikust väärtusest, arvestades mh asja koormavaid kolmandate isikute õigusi. Alles kordusenampakkumiseks on võimalik müüdavat vara alla hinnata. Samuti võib vara hind olla alla turuhinna menetlusosaliste kokkuleppel TMS § 74 lg 3 järgi.
Hinna vaidlustamise soov peab kaebusest selgelt nähtuma, kuna kohtutäitur peab TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral kohtult eksperdi määramist. Samuti ei eelda hinna vaidlustamine õigusalaseid teadmisi, kaebuses piisab selle märkimisest, et ei olda kohtutäituri määratud hinnaga nõus. Hinna vaidlustamise tähtaja kohta saab võlgnik teavet arestimisaktist (ja ka täitmisteatest), milles viidatakse mh TMS § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevasele kaebuse esitamise tähtajale. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel on võimalik TMS § 217 lg 2 järgi taotleda tähtaja ennistamist.
TMS § 217 lg 6 eesmärk on teiste menetlusosaliste (eelkõige sissenõudja ja enampakkumise korral ka ostja) huvides tagada õigusselgus, et mh enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagis ei tuldaks välja vastuväidetega, mida oleks saanud varem kaebuses esitada. Teistsugune on õiguslik olukord siis, kui menetlusosaline ei olnud teadlik täitetoimingust, st tal puudus enne enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi esitamist selle toimingu vaidlustamise võimalus. Sel juhul võib tegu olla arestimise tühisuse alustega (TMS § 55), mis toob TMS § 223 lg 1 alusel kaasa enampakkumise kehtetuks tunnistamise.
Hinna vaidlustamise soov peab kaebusest selgelt nähtuma, kuna kohtutäitur peab TMS § 74 lg 8 kohaselt taotlema hinna vaidlustamise korral kohtult eksperdi määramist. Samuti ei eelda hinna vaidlustamine õigusalaseid teadmisi, kaebuses piisab selle märkimisest, et ei olda kohtutäituri määratud hinnaga nõus. Hinna vaidlustamise tähtaja kohta saab võlgnik teavet arestimisaktist (ja ka täitmisteatest), milles viidatakse mh TMS § 217 lg-s 1 sätestatud 10-päevasele kaebuse esitamise tähtajale. Kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmisel on võimalik TMS § 217 lg 2 järgi taotleda tähtaja ennistamist.
|
| 3-2-1-26-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Nõude rahuldamine TMS § 48 lg 1 p 2 mõttes tähendab VÕS § 186 p 1 järgi, et võlasuhe on lõpetatud kohase täitmisega. TMS § 48 lg 1 p 2 ei saa tõlgendada laiendavalt, st viidatud sätte tähenduses ei saa nõude rahuldamisena käsitada teisi VÕS §-s 186 sätestatud võlasuhte lõppemise viise.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
TMS § 49 lg-s 2 tagatakse sissenõudjale kindlus juhuks, kui täitedokumendist tulenev nõue jääb tegelikult täitmata (nt juhul, kui sissenõudja esitab TMS § 48 lg 1 p 1 alusel täitemenetluse lõpetamise avalduse, sest võlgnik lubas võla tasuda, kuid ei pea hiljem sellest kokkuleppest kinni). Nii ei piira täitemenetluse lõpetamine sissenõudja õigust pöörduda sellisel juhul uuesti kohtutäituri poole oma nõude täitmiseks.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11).
Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 19).
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.
|
| 3-2-1-166-10
|
Riigikohus |
04.02.2011 |
|
TMS §-s 222 nimetatud kolmanda isiku õigust taotleda kohtult hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist on kolleegium käsitlenud 13. jaanuaril 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09 tehtud otsuse p-s 17. Kui kolmas isik on esitanud TMS § 222 lg 1 alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, saab ta taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 26. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-09, p 20 ja 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 9).
HKMS § 471 lg-s 3 sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg kohaldub menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruste vaidlustamisele. HKMS § 11 lg-st 8 tulenevalt kohaldub kaebuse tagastamise määruse vaidlustamisele, mille halduskohus võtab vastu asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamisel, 10-päevane kaebetähtaeg. Küsimus, kas halduskohus tagastas määruse HKMS § 11 lg 4 alusel põhjendatult või mitte, on vastava määruse peale esitatud määruskaebuse sisulisel läbivaatamisel lahendatav küsimus.
HKMS § 11 lg 8 kohaselt on kaebetähtaja algus seotud ajaga, mil menetlusosaline kaebuse tagastamise määruse kätte saab. Seega ei ole kaebetähtaja kulgemise alguse seisukohalt oluline see, kas määrus on avaldatud avaliku e-toimiku süsteemis, ega see, kas koos kaebuse tagastamise määrusega on kaebus koos lisadega ka reaalselt selle esitajale tagastatud.
Riigikohtu praktikas (määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10) on peetud riigilõivu regulatsiooni läbivaks põhimõtteks lõivu tagastamist, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (kehtiva RLS § 3, § 15 lg 1 p d 5 ja 6). Samas lahendis (p 11) on leitud ka, et HKMS v.r § 84 sõnastus jõustus 1. septembril 2006 kui halduskohtumenetluses ei olnud ette nähtud muid riigilõive kui kaebuselt ja apellatsioonkaebuselt tasutavad lõivud. Riigilõivu tasumise kohustus määruskaebuse esitamisel kehtestati alates 1. jaanuarist 2009 (enne 1. jaanuari 2011 kehtinud RLS § 56 lg 181). Hoolimata täiendavate riigilõivude kehtestamisest, ei nähtud viidatud kohtuasjas alust tõlgendada HKMS v.r § 84 sätte algsest redaktsioonist laiemalt ega peetud võimalikuks kohaldada riigilõivu tagastamise norme määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu puhul.
HKMS v.r § 84 lg 4 p 2 ja HKMS § 104 lg 5 p 2 vahel puudub põhimõtteline erinevus. Seetõttu tuleb eelnimetatud seisukohta kohaldada ka alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva HKMS puhul.
TMS § 222 lg 1 järgi võib vara arestist vabastamise või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamise hagi esitada ka kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus. Seega on hagejal õigus nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamist oma abikaasa suhtes algatatud täiteasjas sundtäitmise esemeks oleva korteriomandi kui ühisvara omanikuna. Selline hagi tuleb esitada sissenõudja ja võlgniku (abikaasa) vastu (TSM § 222 lg 3).
Kuivõrd sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuded on menetlusõiguslikud nõuded, ei kohaldu nende aegumisele tsiviilseadustiku üldosa seaduses (materiaalõiguslikele nõuetele) kehtestatud aegumistähtajad, vaid juhinduda tuleb TMS §-des 221 ja 222 sätestatust. TMS § 221 lg 3 järgi võib sama sätte alusel hagi esitada täitemenetluse lõpuni, kuid mitte hiljem kui 30 päeva pärast täitmisteate kättetoimetamist. Erinevalt TMS §-s 221 märgitust ei sätestata sellist kindlat tähtaega TMS § 222 alusel esitatava hagi kohta. Kolleegium järeldab eeltoodust, et kolmandal isikul on õigus oma nõudeõigus maksma panna kuni täitemenetluse lõpuni. Seadusandja sellise regulatsiooni eesmärgiks on tagada menetlusest kõrvale jäänud kolmandale isikutele oma õiguste mõistlik ja tegelik kaitse.
Asja edasist menetlus takistab ringkonnakohtu määrus, millega jäeti jõusse halduskohtu määrus, millega määruskaebuse esitamise tähtaeg jäeti ennistamata ja määruskaebus tagastati selle esitajale. Seega on HKMS § 741 lg-s 1 sätestatud teise aluse järgi lubatud määruse vaidlustamine Riigikohtus. Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus on halduskohtumenetluses reguleeritud HKMS § 741 lg-s 1. Seetõttu ei kohaldu halduskohtumenetluses TsMS § 663 lg-st 2 tulenev piirang.
|
| 3-2-1-134-10
|
Riigikohus |
19.01.2011 |
|
Kohtud jätsid pooltele selgitamata, et neil mõlemal on ka TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi menetlemisel õigus esitada hagi täitedokumendist tulenevate õiguste või kohustuste tuvastamiseks. Sellega rikkusid kohtud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt, ning TsMS § 351 lg-t 1, mille järgi on kohtul kohustus arutada menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 2 järgi.
Kui võlgnik soovib saavutada juba alustatud sundtäitmise lõpetamist, peab täitemenetlus olema tunnistatud lubamatuks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise kaudu. Kui võlgnik leiab, et ta on täitedokumendi täitnud, saab ta samuti esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (vt 28. aprillil 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10).
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks ei ole täitedokumendi ebaselgus.
Täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib TsMS § 368 lg 2 järgi sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise hagi võib pool esitada ka TMS § 221 lg 1 järgi esitatud hagi menetlemisel.
|
| 3-2-1-113-10
|
Riigikohus |
08.12.2010 |
|
Vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10.
Kui ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu hagi tagamise määruse esitatakse määruskaebus, kohaldub TsMS § 390 lg 1 esimene lause ja ringkonnakohtu määruse peale võib esitada määruskaebuse.
TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.
Hageja on kostjaga sõlminud hüpoteegi seadmise lepingu kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Hageja ei ole laenulepingust tulenevat, hüpoteegiga tagatud kohustust täitnud ning kostja avalduse ja hüpoteegi seadmise lepingu alusel on alustatud täitemenetlust laenulepingust tulenevate kostja nõuete, sh viivisenõude täitmiseks. Hagi eesmärk on vältida viivise sundtäitmist. See eesmärk on omane sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagile. Sellist hagi on võimalik TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel tagada. Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Vt Riigikohtu on 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10.
TsMS § 390 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et enne hagi tagamist tühistava määruse täitmist on vajalik oodata määruskaebuse esitamise tähtaja möödumiseni.
Kuigi TsMS § 378 lg 1 p 6 on sõnastuslikult mõnevõrra ebatäpne, seades hagi tagamise abinõuna täitemenetluse peatamise tingimuseks täitedokumendi vaidlustamise hagi esitamisega, on siiski silmas peetud sissenõudjale kuuluva materiaalõigusliku nõude vaidlustamist TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
|
| 3-2-1-117-10
|
Riigikohus |
01.12.2010 |
|
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.04.2004, lk 15-39, edaspidi Määrus)eesmärk ja sisu avatakse eelkõige preambulis ja art-s 1.
Kokkuvõtvalt on Määruse eesmärgiks luua vastastikusel usaldusel baseeruv süsteem, mis võimaldab lihtsustatud korras tunnustada ja täita ühe liikmesriigi kohtuotsuseid ja ametlikke juriidilisi dokumente teises liikmesriigis. Seejuures on kohustatud isiku vaidlustamisvõimalused Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise vastu piiratud. Vastastikusel usaldusel baseeruva süsteemi loomine tähendab mh ka seda, et Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandja peab täpselt ja hoolikalt järgima täitekorralduse tõendi väljaandmise reegleid,tehes seda ka ametliku juriidilise dokumendi korral Määruse lisas III kinnitatud tüüpvormi täitmisel.
Määruse Lisa III tüüpvormi punkt 1 kohaselt tuleb päritoluliikmesriikide loetelus tähistada Euroopa täidekorraldusena kinnitatud dokumendi päritoluriik sellekohase märke tegemisega õiges ruudukeses. Punktis 2 tuleb märkida andmed kohtu või pädeva asutuse kohta,kes on Euroopa täitekorralduse tõendi välja andnud. Punktis 3 tuleb märkida samad andmed kohtu või pädeva asutuse kohta,kes on koostanud või registreerinud ametliku juriidilise dokumendi, mille kohta tõend välja antakse. Samas täidetakse p3 ainult sellisel juhul, mil täitekorralduse tõendi väljaandja ning ametliku juriidilise dokumendi koostaja või registreerija on erinevad.
Määruse lisa III tüüpvormi p 2 täitmata jätmine tähendab tõendi väljastamata jätmist. Kui Euroopa täitekorralduse tõendit ei ole välja antud, ei ole ka täitedokumenti TMS § 2 lg 1 p 5 tähenduses. Määruse art 10 lg 1 p b näeb ette täitekorralduse tõendi väljaandmisele vastuväite esitamise võimaluse. Art 10 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb vastuväide esitada täitekorralduse tõendi väljaandnud päritoluriigi kohtule ja see lahendatakse päritoluriigi õiguse alusel. Määruse art 30 järgi peavad liikmesriigid teatavaks tegema oma riigisisese menetluskorra art 10 lg 2 tähenduses ning selline menetluskord on avaldatud mh Euroopa Justiitsatlase kodulehel.
Määruse art 3 lg 1 p d ja art 4 lg 3 tulenevalt on ametliku juriidilise dokumendi alusel Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmiseks vajalik vähemalt kahe eelduse täitmine. Esmalt peab olemas olema pädeva asutuse koostatud ametlik juriidiline dokument ja teiseks peab võlgnik olema selles ametlikus juriidilises dokumendis väljendanud oma nõusolekut nõudega. Euroopa täitekorralduse tõendilt ei pea nähtuma võlgniku nõusolek nõudega. Euroopa täitekorralduse tõendi väljaandmise menetlusse ei pea võlgnik olema kaasatud.Küll peab võlgniku nõusolek nõudega nähtuma ametlikust juriidilisest dokumendist, mille kohta antakse välja täitekorralduse tõend.Notariaalselt tõestatud lepingu korral on nõusolekuks Määruse tähenduses piisav võlgniku allumine kohesele sundtäitmisele, mis võib olla toimunud nii enne nõude sissenõutavust kui ka pärast sissenõutavust. Määruse art 10 lg 1 p b alusel esitatud avaldust kontrollides tuleb tuvastada ka Euroopa täitekorralduse aluseks oleva sellise ametliku juriidilise dokumendi olemasolu millest nähtuks võlgniku nõusolek.Piisav ei ole lihtkirjalik dokument, selline dokument ei vasta ametliku juriidilise dokumendi nõuetele Määruse tähenduses, sest neid ei ole koostanud/tõestanud notar või muu pädev asutus. Euroopa Kohtu praktika järgi(vt Euroopa Kohtu 17. juuni 1999. a otsus kohtuasjas C-260-97: Unibank A/S v. Flemming G. Christensen)ei ole võlgniku allkirjaga võlatunnistus,mida ei ole ametiasutus või muu pädev asutus kinnitanud,ametlik juriidiline dokument 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsiooni art 50 tähenduses.
Vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08.
|
| 3-2-1-104-10
|
Riigikohus |
17.11.2010 |
|
Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).
Kui tuvastusnõue ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on esitatud sama eseme kohta samal alusel, tuleb tuvastushagi TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-08 (p 13)).
Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg.
See tähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).
TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane hagi aegumistähtaeg ei ole menetlustähtaeg, mida saab TsMS § 67 lg 1 järgi ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10).
TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.
Tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele kohaldub TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg. Seda tähtaega ei saa ennistada (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-07 (p 11) ja Riigikohtu 14. novembri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 (p 10)).
Täitemenetluse ajatamine või peatamine ei ole hagi esitamisega võrdsustatud asjaoluks, mis oleks aegumise peatumise aluseks TsÜS § 160 järgi.
Vt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 (p 19).
TMS § 221 lg-s 3 sätestatud 30-päevane aegumistähtaeg kohaldub ka tasaarvestuse vastuväitel põhineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel. TMS § 221 lg-te 2 ja 3 koostoimest tulenevalt on tasaarvestuse vastuväide lubatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel üksnes siis, kui tasaarvestus on tehtud pärast kohtulahendi jõustumist, kuid enne täitmisteate kättetoimetamist.
|
| 3-2-1-78-10
|
Riigikohus |
29.09.2010 |
|
SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada, kuid enne täitemenetluse alustamist ei ole välistatud TMS § 221 lg 1 järgse hagi (sundtäitmise lubamatuks tunnistamine) esitamine, kui seda võib lähitulevikus eeldada (vt Riigikohtu 28. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p 19). Selliselt on võimalik täitemenetluse alustamist takistada ja hagi rahuldamata jätmise korral ei kaasneks viivitust täitemenetluses.
SanS § 45 lg 5 järgi on kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete suhtes, mille täidetavust ei saa VÕS § 101 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades kõrvaldada.
|
| 3-2-1-49-10
|
Riigikohus |
31.05.2010 |
|
TMS § 217 lg 1 alusel esitatud kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (vt Riigikohtu 9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-09, p 9).
TsMS § 336 lg 2 järgi loetakse elektrooniline dokument kohtule esitatuks, kui see on salvestatud kohtudokumentide vastuvõtmiseks ettenähtud andmebaasi. Saates määruskaebuse tähtaja viimasel päeval kell 23.59, ei saa määruskaebuse esitaja eeldada, et see jõutakse veel samal kuupäeval salvestada ettenähtud andmebaasi. Saates tähtaja viimasel minutil määruskaebuse, võtab määruskaebuse esitaja ise riski, et määruskaebus ei ole TsMS § 336 lg 2 mõttes esitatud tähtaegselt.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (TMS § 221 lg 1) iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 25).
|
| 3-2-1-31-10
|
Riigikohus |
28.04.2010 |
|
Kui kohus rahuldab haginõude, peab ta TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi oma otsuse resolutsiooni formuleerima selliselt, et otsus oleks üheselt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt selle kohta ka nt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13). Mitme hageja või kostja osalemisel menetluses peab otsus lisaks vastama TsMS § 446 nõuetele, st eelkõige peab olema selge, milleks on igal hagejal otsuse järgi õigus või kostjal kohustus. Eriti oluline on resolutsiooni täpsus lahendite puhul, millega kohustatakse isikut midagi faktiliselt tegema või mingist tegevusest hoiduma, kus võib eeldada poolte vaidlust täitemenetluses. Otsuse muude osade või muude dokumentide kaasamise vajadus resolutsiooni mõistmiseks ja täitmiseks näitab üldjuhul resolutsiooni ebapiisavat kvaliteeti. Samas peab lahendi detailsus jääma mõistlikesse piiridesse, kuna liigne detailsus võib kaasa tuua omakorda vaidlusi. Kohtulahendi resolutsioonist peavad nähtuma selle täitmise üldised parameetrid.
Kohus saab kohtuotsusega tunnustatud lepingu täitmise nõude kui õiguskaitsevahendi (VÕS § 108 lg 6, § 222 lg 1) ulatuse määramisel lähtuda samadest põhimõtetest kui tingimuste määramisel lepingus.
Kohus on hagi lahendades TsMS § 439 järgi seotud hageja esitatud nõude piiridega ega või teha otsust nõude kohta, mida ei esitatud. Seega ei saa kohus resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest.
Kui võlgnik leiab täitemenetluses, et ta on täitedokumendi täitnud või et sundtäitmine on tema suhtes muul põhjusel lubamatu, võib ta TMS § 221 lg 1 järgi esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Täitemenetluse alustamise takistamiseks saab TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitada ka enne täitemenetluse alustamist. Lisaks on võlgnikul õigus kaevata täituri otsuste ja tegevuse peale TMS §-des 217 ja 218 sätestatud korras.
Põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine, sest sellega ei saavutata menetluslikult rohkem kui üksnes TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamisega.
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei oleks rahuldamise puhul täidetav, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. Selleks on hagejal enamasti hagi muutmata võimalus ka TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud tingimustel.
Kui võlgnik soovib saavutada juba käimasoleva sundtäitmise lõpetamist, ei ole selleks kohane õiguskaitsevahend TsMS § 368 lg 1 järgse tuvastushagi esitamine. Täitemenetluse lõpetamiseks peab täitemenetlus olema TMS § 48 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on aga võimalik üksnes TMS § 221 lg-s 1 nimetatud hagi rahuldamise teel. Seetõttu ei peaks kohus võlgniku esitatud TsMS § 368 lg 1 järgset hagi täitedokumendi täidetuks tunnistamiseks TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlema, menetlusse võetud hagi tuleks aga jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-06, p 16).
Kui esitatakse kaks erinevat tuvastusnõuet, tuleb haginõuded hagihinda arvutades TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita.
TsMS §-le 125 järgi võib hagejate nõude täpsustamise järel ilmneda ka tegelik varaline huvi asja lahendamise vastu. See võib seisneda nt hagejate ja kostjate soovitud otsuse täitmise viiside rahalises erinevuses. Sel juhul tuleb määrata asja hind uuesti.
Apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamisel on TsMS § 137 lg 1 järgi asja hind sama kui esimeses kohtuastmes (vt ka nt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46). Asja hind määratakse TsMS § 123 järgi hagi esitamise aja seisuga. See ei välista alama astme kohtus valesti määratud hinna korrigeerimist (TsMS § 137 lg 11).
TsMS § 368 lg-st 2 tuleneva spetsiifilise tuvastusnõude esitamiseks piisab õigusliku huvi olemasoluks sellest, kui hageja põhistab, et täitedokumendi täitmiseks on algatatud täitemenetlus, mille toimingute tegemisel on tekkinud vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel või kohtutäituriga selle üle, kuidas täitmine peab toimuma. Hagis tuleb kohtult paluda tuvastada, et mingil konkreetsel viisil täitedokumenti täites saab selle lugeda täidetuks. Mõistlik on esitada mitu alternatiivset nõuet, sest kui kohus hageja pakutud täitmise viisidega ei nõustu, jääb hagi rahuldamata. Lubamatu on hagi, milles kohtult taotletakse täitedokumendi täitmise viisi kindlaksmääramist, kuid ise mingit viisi välja ei pakuta, või milles üksnes palutakse täitedokumenti selgitada.
|
| 3-2-1-14-10
|
Riigikohus |
06.04.2010 |
|
Kinnisasjale arestimise käigus keelumärke seadmise üldnorm on TMS § 145 lg 1, mille kohaselt peab keelumärke seadmisele eelnema kinnisasja arestimisakti koostamine. TMS § 145 lg 4 kui erinormi kohaldamise eeldusena peavad esinema koos kaks asjaolu - täitmisteate kättetoimetamisega tekkiv võimalik ajaline viivitus ja sellest lähtuv oluline oht sundtäitmise eesmärgi saavutamisele. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigustega.
TMS § 145 lg 4 kohaldamise eeldusena on vajalik sellise asjaolu olemasolu, mis annab alust arvata, et keelumärke sissekandmisega viivitamine võib seada ohtu sissenõudja nõude rahuldamise. Üheks selliseks erandlikuks asjaoluks võib olla olukord, kus sissenõudja kasuks ei ole seatud hüpoteeki, ning vara võõrandamise või varjamise kahtlus. Samas võib TMS § 145 lg 4 kohaldamine olla võimalik ka hüpoteegi korral, kui muud asjaolud, nt võlgniku tegevus, mille eesmärgiks on võõrandada vara, annavad alust arvata, et sissenõudja nõude rahuldamine ei ole ilma olulise viivituseta võimalik.
Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. märtsi 2010.a määruse p 9 ja p 10.
TMS § 145 lg 4 rakendamise otsustamine on kohtutäituri diskretsiooniotsus. Normi rakendamist ei ole vaja põhjendada kohtu kinnistusosakonnale esitatavas keelumärke seadmise avalduses, sest kohtunikuabi sundtäitmisele olulise ohu olemasolu kande tegemise eeldusena ei kontrolli. Soovituslik oleks, kui kohtutäitur märgiks TMS § 145 lg 4 rakendamise lühikese põhjenduse täitetoimikusse. Kindlasti peab aga kohtutäitur suutma TMS § 145 lg 4 rakendamist põhjendada juhul, kui võlgnik esitab sellekohase kaebuse.
Kohtutäitur peab TMS § 145 rakendamise otsustamiseks kaaluma ka võlgniku õigustatud huvisid.
TMS § 53 lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine. Nimetatud säte ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega. TMS § 53 lg 1 lubab nt teatud ulatuses arvestada hindade langemise võimalusega täitemenetluse ajal, samuti sellega, et sissenõudja nõue võib nt viivise tõttu täitemenetluse kestel suureneda. Keelumärke seadumine kinnisasjale TMS § 145 lg 4 alusel ei tähenda, et kinnisasja ei ole vaja hinnata. Samas ei pea kinnisasja hindamine olema viivitamatu toiming, kui võlgnik on pärast TMS § 145 lg 4 alusel keelumärke seadmist täitmisteate kätte saanud ja asunud tegema koostööd võla tasumiseks. Kinnisasja täitemenetluse eesmärk ei ole kinnisasja müümine (milleks on vajalik hindamine), vaid sissenõudja nõude rahuldamine. Seega võimaldab TMS kinnisasja hindamise erandjuhul edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa. Küll annab kinnisasja hindamine mh võimaluse teada saada, kas on järgitud TMS § 53 lg-s 1 sätestatut. Sissenõudja keeldumine vabastada vara osaliselt arestist ei ole kohtutäiturile siduv, kui keelu järgimine tooks kaasa TMS § 53 lg 1 rikkumise.
Kui võlgniku arvates on TMS § 145 lg-t 4 rakendatud valesti, tuleb esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Kui menetlusosaline ei esita kaebust, kaotab ta TMS § 217 lg 6 järgi õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.
|
| 3-2-1-153-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.
Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
|
| 3-2-1-107-09
|
Riigikohus |
18.11.2009 |
|
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50.
Täitemenetlust ei lõpeta mitte nõude rahuldamine, vaid täitemenetluse lõpetamise alused on sätestatud TMS §-s 50. Olukorras, kus võlgnik on nõutud summa enne täitemenetluse alustamist hüvitanud, võib võlgnik teda ähvardava kordustäitmise vältimiseks esitada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
TMS § 221 lg 2 järgi saab kohtulahendi puhul vastuväited esitada üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul tasus isik kohtuotsuses välja mõistetud summa enne kohtuotsuse jõustumist. Sellises olukorras võis isik ka selle summa osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
|
| 3-2-1-116-09
|
Riigikohus |
09.11.2009 |
|
Kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal TMS § 217 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik TMS § 221 lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi 2. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid.
PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Sama isiku kohta teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses.
Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega.
|
| 3-2-1-102-09
|
Riigikohus |
13.10.2009 |
|
Ka neil juhtudel, mil on tuvastatud kaebuse kohtutäiturile esitamine, kuid kohtutäitur ei ole kaebust mingil põhjusel läbi vaadanud, võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitada kaebuse kohtule. Kaebuse esitaja on sel juhul teinud endast oleneva, et läbida kohustuslik kohtueelne menetlus.
Kui asja läbivaatamisel tuvastatakse, et avaldaja vastu suunatud tsiviilnõue oli faktiliselt täidetud enne täitemenetluse alustamist, siis on kohtutäituri tasu osas alust kaaluda analoogia alusel KTS § 2518 lg 1 kohaldamist.
|
| 3-2-1-88-09
|
Riigikohus |
13.10.2009 |
|
Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Sellisel juhul on pigem tegemist materiaalõigusliku vaidlusega TMS § 221 lg 1 tähenduses võlgniku ja kohtutäituri kui sissenõudja vahel.
Kohtutäituril tekib õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. KTS § 23 lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes KTS § 23 lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2). KTS § 23 lg-te 2 ja 3 koostoimes kohaldamine kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel. KTS § 23 lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. KTS § 23 lg-d 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda KTS § 23 lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. Kui kohtutäitur on otsuses määranud kohtutäituri tasu kindlaks nn diskretsiooniotsusena, on sellise otsuse vaidlustamiseks kohane õiguskaitsevahend sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
KTS § 23 lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades KTS § 23 lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist. Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades. See ei muuda kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Kohtutäituril on õigus tasule ja täitekulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist. Küsimuses, millal muutub rahalise nõude korral kohtutäituri tasu sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 tähenduses, tuleb arvestada erinevaid võimalusi täitemenetluse kulgemises. Kui võlgnik rahuldab nõude nt vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis muutub kohtutäituri tasu maksimaalselt 50% ulatuses seaduses ettenähtud täismäärast sissenõutavaks nõude rahuldamisest. Kui rahalisest nõudest õnnestub kohtutäituril sisse nõuda osaliselt, tekib sissenõudmise hetkest õigus saada osalist tasu KTS § 23 lg 3 järgi. Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega.
|
| 3-2-1-64-09
|
Riigikohus |
17.06.2009 |
|
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Kuna TMS § 221 lg 2 kohaselt võib vastuväide kohtulahendi korral põhineda vaid sellisel asjaolul, mis on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist, siis ei ole võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis vaidlustada neid asjaolusid, mis on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Muu hulgas võib TMS § 221 alusel esitada hagi leppetrahvi või viivise vähendamiseks aja eest pärast kohtulahendi jõustumist. Seda aga vaid juhul, kui leppetrahv või viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani).
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
Kuna aktsiaseltsi kasuks on jõustunud kohtuotsusega nõue rahuldatud, siis tuli PankrS § 103 lg 4 alusel aktsiaseltsi nõuet tunnustada ilma selle kaitsmiseta hagimenetluse korras. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu või vahekohtu jõustunud lahendiga rahuldatud.
Enne nõuete kaitsmise koosolekut esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagiga vaidlustatud nõue on tunnustamata nõue seni, kuni jõustub selle hagi kohta tehtav kohtulahend. Kui eelnimetatud hagi rahuldatakse, mõjub tehtud kohtuotsus nõude tunnustamise menetluses nagu iga muu jõustunud kohtulahend PankrS § 103 lg 4 järgi. Leppetrahvi või viivise vähendamiseks pankrotihalduri esitatud sundtäitmise täidetavuse vaidlustamise hagi rahuldamise korral on varasema kohtulahendiga rahuldatud nõue tunnustatud PankrS § 103 lg 4 järgi üksnes osas, milles leppetrahvi uue kohtulahendiga ei vähendatud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07. Juhul kui võlgnik on täitemenetluses esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ning pärast seda on välja kuulutatud võlgniku pankrot, võib pankrotihaldur PankrS § 43 lg 1 järgi astuda protsessi võlgniku seadusliku esindajana.
Seadus ei näe ette võimalust kohaldada TMS § 221 lg-t 1 olukorras, kus võlgniku vastu ei ole algatatud sundtäitmise menetlust, kuid on algatatud pankrotimenetlus. Kuna aga pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et pankrotihalduril on õigus esitada võlgniku seadusliku esindajana hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Sellise hagi aegumise tähtaeg on TMS § 221 lg 3 analoogia järgi samuti 30 päeva. See tähtaeg hakkab kulgema ajast, millal pankrotihaldurile teatati nõudest võlgniku vastu PankrS §-s 93 jj sätestatud korras.
Juhul kui võlgniku vastu oli algatatud täitemenetlus, võlgnikule oli kätte toimetatud täitedokument, kuid pärast seda algatati võlgniku pankrotimenetlus, siis hakkab jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamise hagi 30-päevane tähtaeg kulgema TMS § 221 lg 3 järgi, s.o alates võlgnikule täitmisteate kättetoimetamisest.
|
| 3-2-1-45-09
|
Riigikohus |
27.04.2009 |
|
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi on kohtul kohustus kontrollida kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §-s 55 sätestatud arestimise tühisuse alused, sh seda, kas võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud, ka juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta täitma väärteo kohta tehtud otsust, mille jõustumisest on möödunud kaheksateist kuud. VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 järgi tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud. Erandina võib väärteootsust täita pärast KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaega juhul, kui väärteokaristusena mõistetud rahatrahvi täitmine on VTMS § 209 lg 2 järgi edasi lükatud.
TMS § 25 lg-st 1 tulenevalt ei piisa täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks kohtutäituri ja võlgniku kokkuleppest. Juhul kui vabatahtliku täitmise tähtaeg on sissenõudja nõusolekul pikem kui 30 päeva, ei ole kohtutäituril õigust pöörata sissenõuet võlgniku varale enne vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist.
TMS § 46 lg 1 p 8 ega lg 2 p-d 1 ja 4 ei kohusta kohtutäiturit täitemenetlust peatama. Täitemenetluse peatamise õigus on TMS § 45 järgi ka kohtul, kuid peatamise eelduseks on sellisel juhul võlgniku avaldus.
Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus määrama tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta. Kui puudusi ei kõrvaldata kohtu määratud tähtpäevaks, jätab maakohus avalduse menetlusse võtmata ja tagastab selle avalduse esitajale (TsMS § 3401 lg 1).
TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 ning TsMS § 5 lg-s 3 väljendub hagita menetlusele iseloomulik uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid.
|
| 3-2-1-20-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
TMS § 217 lg 6 kohaselt juhul, kui menetlusosaline ei esita kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel kaebust kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kaotab ta õiguse tugineda hiljem asjaoludele, mida ta oleks võinud esitada kaebuses.
|
| 3-2-1-42-08
|
Riigikohus |
02.06.2008 |
|
Üldjuhul peab notariaalne leping kui täitedokument olema sundtäidetava sisu osas sama selge nagu kohtulahendi resolutsioon. Selle selguse tagamise kohustus on lisaks lepingupooltele ka notaril, kes tõestamisseaduse § 18 kohaselt peab pooltele muu hulgas selgitama tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi ning kajastama osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Kohtutäitur ei tohi iseseisvalt asuda täitedokumendile täidetavat sisu andma. Siiski on piisav, kui täidetav summa on kohtutäituril võimalik leida avalikkusele kättesaadavate andmete alusel, nt korrutades lepingus väljendatud summad lepingus sellekohase kokkuleppe olemasolul ametliku elukallidusindeksiga vms. Lisaks on piisavad ka sissenõudja poolt kohtutäiturile esitatavad andmed, tingimusel et nendega ei tõlgendata lepingu sisu, vaid need puudutavad lepingu täitmise käiku. Selline mõistele "kindlaksmääratud rahasumma" antav tõlgendus põhineb ühelt poolt kohesele sundtäitmisele allutamise instituudi eesmärgil (kiire majanduskäive ning kulusid tekitava kohtuvaidluse vältimine). Teiselt poolt on võlgnikule tagatud õiguskaitsevõimalus, kui ta on seisukohal, et täitedokumenti ei tohiks täitmisele võtta.
Täitmisavaldustes on samuti märgitud viivitatud päevade arv. Sellisel juhul on kohese sundtäitmise korras täidetav üksnes summa, mis saadakse 0,02% korrutamisel ostuhinnaga. Kui sissenõudja on seisukohal, et 0,02% tuleb arvestada iga viivitatud päeva (või nt nädala või muu ajavahemiku) kohta, tuleb tal esitada täitedokumendi selgitamiseks tuvastushagi TsMS § 368 lg 2 kohaselt või hagi viivise nõudes. Sellisel juhul ei määrataks sundtäidetavat summat kindlaks mitte lepingu täitmise kohta esitatud andmete põhjal, vaid sissenõudja esitab kohtutäiturile oma tõlgendusvariandi poolte võimaliku tahte kohta lepingu sisu kujundamisel. Sellises küsimuses ei saa kohtutäitur otsuseid teha ning peab lähtuma täitedokumendis kirjapandud kokkuleppest.
TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. TMS § 217 alusel saab kaebuse kohtutäituri tegevuse peale esitada ka siis, kui võlgniku arvates ei ole olemas täitedokumenti, mida kohtutäitur võinuks täitmisele võtta. Sel juhul ei vaielda materiaalõiguslikult täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle, vaid selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument. Üksikjuhtudel võib kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.
Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Üksikjuhtudel võib kaebuse kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale ning sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi piiritlemine olla raske.
Kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse lisaks materiaalõiguslikele väidetele ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks tohtinud täitmisele võtta, tuleb ka see väide lahendada hagimenetluses. Kui aga sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatakse üksnes väide täitedokumendi puudumise tõttu täitmisele esitatud dokumendi täitmisele võtmise vastu, toomata nõude vastu materiaalõiguslikke põhjendusi, siis tuleb see hagi jätta menetlusse võtmata või läbi vaatamata.
|
Facebook
Twitter