3-2-1-49-15
|
Riigikohus |
03.06.2015 |
|
Kohtul tuleb hinnata, kas poolte esitatud asjaoludel ja majavalitseja tavapäraseid ülesandeid ning positsiooni KOS § 21 järgi arvestades võisid laenuandja ja käendaja mõistlikult eeldada TsÜS § 118 lg 2 alusel talumisvolituse olemasolu. (p 17)
Kuna korteriomanike nimel lepingute sõlmimiseks oli vajalik üldkoosoleku otsus, siis on korteriomanike esindajal talumisvolitus vaid juhul, kui kõik korteriomanikud teadsid või pidid teadma, et esindaja nende nimel tegutseb. (p 18)
Korteriomanike üldkoosoleku otsus on mitmepoolne tehing (vt korteriühistu koosoleku otsuse kohta Riigikohtu 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10), mille formaalsed nõuded sätestab KOS.
Põhimõtteliselt on võimalik esindatava sõlmitud lepinguid TsÜS § 129 mõttes heaks kiita ka korteriomanike otsusega, millega korteriomanikud kinnitavad endale lepinguga võetud kohustuste täitmist. Muuhulgas võib heakskiit väljenduda ka majanduskava kinnitamise otsuses (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-05, p 10), kui see vastab KOS-is esitatud nõuetele nii kvoorumi kui ka otsuse vastuvõtmiseks vajalike häälte osas. On oluline, et otsuses väljenduks selge heakskiit varasemale tehingule (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 24).
Majanduskava kinnitamisega lepingute heakskiitmist ei välistaks asjaolu, et majanduskava kinnitamise hetkeks oli majavalitseja vahetunud. TsÜS § 129 lg 1 tähenduses heaks kiidetavad lepingud loetakse sõlmituks laenuandja või käendaja ühelt poolt ja korteriomanike vahel teiselt poolt. Samuti ei ole üldjuhul tehingu heakskiitmine ajaliselt piiratud, v.a TsÜS § 129 lg-s 4 nimetatud juhul. (p 20)
Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis (TsÜS § 129 lg 6). Põhimõtteliselt on võimalik esindatava sõlmitud lepinguid TsÜS § 129 mõttes heaks kiita ka korteriomanike otsusega, millega korteriomanikud kinnitavad endale lepinguga võetud kohustuste täitmist. Muuhulgas võib heakskiit väljenduda ka majanduskava kinnitamise otsuses (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-05, p 10), kui see vastab KOS-is esitatud nõuetele nii kvoorumi kui ka otsuse vastuvõtmiseks vajalike häälte osas. On oluline, et otsuses väljenduks selge heakskiit varasemale tehingule (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 24).
Majanduskava kinnitamisega lepingute heakskiitmist ei välistaks asjaolu, et majanduskava kinnitamise hetkeks oli majavalitseja vahetunud. TsÜS § 129 lg 1 tähenduses heaks kiidetavad lepingud loetakse sõlmituks ühelt poolt laenuandja või käendaja ja teiselt poolt korteriomanike vahel. Samuti ei ole üldjuhul tehingu heakskiitmine ajaliselt piiratud, v.a TsÜS § 129 lg-s 4 nimetatud juhul. (p 20)
Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool oleks selle kätte saanud (TsÜS § 69 lg 1). (p 21)
Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis (TsÜS § 129 lg 6). Korteriomanike üldkoosoleku otsus on mitmepoolne tehing (vt korteriühistu koosoleku otsuse kohta Riigikohtu 25. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-06, p 10), mille formaalsed nõuded sätestab KOS. (p 20)
TsÜS § 118 lg 2 kohaselt loetakse, et esindatav on volituse andnud, st esindajal on talumisvolitus, kui:
• esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks;
• esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana;
• esindatav talub selle isiku sellist tegevust. (p 16)
TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 18). Kohtul tuleb hinnata, kas poolte esitatud asjaoludel ja majavalitseja tavapäraseid ülesandeid ning positsiooni KOS § 21 järgi arvestades võisid laenuandja ja käendaja mõistlikult eeldada volituse olemasolu. (p 17)
Esindaja tegevusest teadma pidamine eeldab esindatava hooletust, mille tõendiks võib olla muu hulgas asjaolu, et tegemist on tehingutega, mille tegemist esindatav raske hooletuse tõttu ei avastanud. Talumisvolituse tuvastamiseks ei piisa sellest, kui esindaja tegevusest teadsid või pidid teadma vaid mõned korteriomanikud. Kuna korteriomanike nimel lepingute sõlmimiseks oli vajalik üldkoosoleku otsus, siis on korteriomanike esindajal talumisvolitus vaid juhul, kui kõik korteriomanikud teadsid või pidid teadma, et esindaja nende nimel tegutseb. (p 18)
Tegevuse talumine selle sätte mõttes tähendab, et esindatavad korteriomanikud ei püüa katkestada ega lõpetada esindaja tegevust (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-12, p 12). (p 19)
Mõlemad hagejad on Riigikohtule avaldanud, et toetavad kassatsioonkaebust ja paluvad selle rahuldada. Seega ei ole hagejate poolel osaleva iseseisva nõudeta kolmanda isiku kassatsioonkaebus vastuolus hagejate avaldustega ning kolmandal isikul on TsMS § 214 lg 2 järgi kassatsioonkaebuse esitamise õigus (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 16). (p 11)
Heakskiidu kehtivuse eelduseks on, et tehingu teine pool oleks selle kätte saanud (TsÜS § 69 lg 1). Tahteavaldusi on võimalik teha ka kohtumenetluse kestel (vt nt Riigikohtu 10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-09, p 12). Majanduskava kinnitamise otsuse esitas kohtule tsiviilasja menetluse kestel kolmas isik ja kohus võttis otsuse ka asja juurde. (p 21)
|
| 3-2-2-2-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses on teistmise aluseks asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldati Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrust nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", sest Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve korras tunnistanud TsMS § 175 lg 4 ja nimetatud määruse põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. (p 9).
|
| 3-2-1-42-15
|
Riigikohus |
13.05.2015 |
|
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Riigikohus ei määra menetluskulusid TsMS § 174 järgi kindlaks, kui maa- ega ringkonnakohus ei ole oma lahendites asja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Sellisel juhul määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Maakohus annab sealjuures õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 8)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mistõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, millega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kindlaks määramata ja saata asi samale ringkonnakohtule tühistatud osas uueks lahendamiseks. (p 6)
|
| 3-2-2-1-15
|
Riigikohus |
06.05.2015 |
|
Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur). (p 11-12)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Pankrotiseaduse sätestest tulenevalt (enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja 2, ning § 54 lg 1 ja 4 ja alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg 1 ja 4) muutub füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda pankrotivaraga seotud vaidlustes. (p 11)
Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 9)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9).
|
| 3-2-1-41-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16)
Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12)
Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11).
ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13)
Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata.
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata.
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21)
|
| 3-2-1-32-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Kuna hageja ei esitanud menetlussätete rikkumise kohta vastuväidet ringkonnakohtus, minetas ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda väidetavale rikkumisele kassatsioonkaebuses. ( p 17)
CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. (p 12)
CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted. (p 13)
CMR-i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. (p 13)
CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates. CMR art 32 lg 1 neljanda lause kohaselt ei arvata aegumistähtaja hulka päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg. (p 14)
CMR art 32 lg 1 teine lause sätestab hagi kolmeaastase aegumistähtaja tahtliku õigusvastase tegevuse korral. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamisel leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 11; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). (p 15)
CMR art 32 lg 4 kohaselt ei või nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes muuhulgas seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada (vt 19. detsembri 2012. a otsuse nr 3-2-1-165-12, p 48). (p 16)
|
| 3-2-1-152-14
|
Riigikohus |
19.03.2015 |
|
Olukorras, kus kindlustusandja on rikkunud VÕS § 489 lg-s 1 sätestatud kahju kindlakstegemise kohustust, on tema tuginemine sellele, et kindlustusvõtja ei ole tõendanud kahju suurust, hea usu põhimõttega vastuolus olev käitumine. Kohus saab sellisel juhul kahju suuruse määramisel tugineda VÕS § 127 lg-le 6, arvestades seejuures ka kindlustuslepingus sätestatud kindlustusväärtuse suurust. (p 15)
Kindlustusriskide määratlemine on üheks oluliseks teguriks kindlustusmaksete suuruse kujunemisel. Seega puudutab kindlustusriskide määratlemine vähemalt üldjuhul hinna ja üleantu väärtuse suhet. See kehtib eeldusel, et tegemist ei ole „varjatud" hoolsuskohustuste ettenägemisega kindlustusvõtjale (Riigikohtu 23. detsembri 2014.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-14, p 14). (p 11)
Ringkonnakohus oleks pidanud TsMS § 653 kohaselt põhjendama, miks ta tunnistaja ütlusi teisiti hindab. Ringkonnakohus ei ole aga vastava tunnistaja ütluseid otsuses üldse käsitlenud. Selline rikkumine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 järgi, sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust ringkonnakohtus. (p 9)
|
| 3-2-2-5-14
|
Riigikohus |
12.03.2015 |
|
Kuivõrd teistmise aluseks praegusel juhul on TsMS § 702 lg 2 p-d 2 ja 3, siis tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaja määramisel lähtuda TsMS § 704 lg 1 teisest lausest (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 11). Seega võis teistmisavalduse esitada kahe kuu jooksul alates päevast, millal tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosalise seaduslikule esindajale lahend kätte toimetati.
Teistmisavalduse esitamise tähtaja arvutamisel TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi ei arvestata sama sätte kolmanda lause kohaselt avalikku kättetoimetamist. TsMS § 704 lg 1 kolmas lause kehtib ka juhul, kui menetlusosaline on pärast lahendi tegemist võtnud lepingulise esindaja. (p 12)
Kui kohtul ei õnnestu hagimaterjale kostjale kätte toimetada, kuid kohtul on andmeid, et võivad esineda TsÜS § 8 lg-s 2 nimetatud asjaolud, saab kohus algatada omal algatusel eestkostja määramise TsMS § 204 lg 2 kohaselt või vähemalt teavitada oma kahtlustest valla- või linnavalitsust TsMS § 204 lg 4 järgi (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-07, p-d 11–12; 9. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 16–17). Seadusliku esindaja menetlusse astumiseni on kohtul võimalik määrata TsMS § 219 lg 1 kohaselt ajutine esindaja. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule ei pea TsMS § 219 lg 3 järgi määrama esindajat siis, kui teda juba esindab advokaat või muu kohane esindaja. Pärast esindaja või eestkostja määramist on võimalik materjalid esindajale kätte toimetada ja asja menetlust jätkata. (p 14)
TsMS § 702 lg 2 p 3 kohaselt on teistmise aluse olemasolu hindamisel määravaks, kas isik oli seaduse kohaselt esindatud menetluse ajal. Eeltoodud järeldust ei muuda ka TsMS § 219 lg 3 ega asjaolu, et pärast kohtulahendi tegemist astus menetlusse kostja lepinguline esindaja. (p 10)
Kuna menetlusdokumendid tuli TsMS § 318 lg 1 järgi kätte toimetada kostja seaduslikule esindajale, siis ei vastanud tsiviilasja materjalide ja kohtuotsuse avalik kättetoimetamine seaduse nõuetele. Hinnangut kohtumaterjalide kättetoimetamise seaduslikkusele ei mõjuta asjaolu, et praeguse tsiviilasja menetlemise ajal kostjal eestkostjat kui seaduslikku esindajat veel ei olnudki (vt ka Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-07, p-d 11–12; 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 13). (p 9)
TsMS § 703 lg 2 ei ole kohaldatav, kui teistmise alus tuleneb TsMS § 702 lg 2 p-st 2 (Riigikohtu 3. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-14, p 12). Lisaks on teistmisaluste olemasolul menetlusosalisel õigus esitada teistmisavaldus maakohtu jõustunud otsuse peale kaja esitamata (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-06, p-d 9–10; 6. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-3-09, p 6). (p 13)
TsMS § 702 lg 2 p 81 kohaldub olukorras, kus menetluse peatumise alus ilmneb menetluse ajal, kuid see ei olnud kohtule lahendi tegemise ajal teada (TsMS § 354), mitte aga juhul, kui menetlusosaline kaotas tsiviilkohtumenetlusteovõime juba enne menetluse algust. (p 11)
|
| 3-2-1-170-14
|
Riigikohus |
18.02.2015 |
|
Kuigi TsMS § 693 lg 2 ja § 695 järgi on Riigikohtu lahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud üksnes sama asja uuesti läbivaatavale kohtule, kujundab Riigikohus ühtset kohtupraktikat riigis tervikuna. (p 10)
TsMS § 378 lg 1 p 4 ei näe ette piirangut, mille kohaselt saaks garantii väljamaksmise hagi tagamise korras peatada üksnes juhul, kui kostja on rikkunud hea usu põhimõtet.
Hagi tagamine garantii väljamaksmise peatamise teel võib olla põhjendatud ainult siis, kui garantii realiseerimine kostja poolt oleks hageja ja kostja vahelises suhtes vastuolus töövõtulepingus kokkulepituga, s.t kostja rikuks garantii esitamisega töövõtulepingut. Kui hageja toetub hagiavalduses nimetatud asjaolule, tuleb kohtul TsMS § 378 lg-st 4 tulenevalt poolte huve kaaluda. Selleks tuleb hinnata hagi tagamisest või tagamata jätmisest pooltele tekkida võivaid võimalikke negatiivseid tagajärgi. Kui kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed (nt garandi tagasinõue, intressi maksmise kohustus) hüvitada (sh ei ole kahtlust kostja maksevõimes) ja garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi, ei tuleks vähemalt üldjuhul garantii kui mitteaktsessoorse õigusinstrumendi olemuse säilitamise huvides eelistada hageja huve, ja selline hagi tuleb jätta tagamata. Kaalumiseks vajalikud asjaolud peab esitama hageja, vajaduse korral võib hagi tagamiseks ära kuulata ka kostja seisukoha (Riigikohtu 31. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p-d 12−13).
TsMS § 378 lg 1 p 4 õigeks kohaldamiseks tuleks hagi tagamise avalduse rahuldamise korral keelata garantii alusel väljamakse tegemine, mitte garandi poole pöördumine garantiisumma väljamaksmiseks. Sellisel juhul ei mööduks hagi tagamise abinõu kehtivuse ajal garandi poole pöördumise tähtaeg. (p 11)
|
| 3-2-2-6-14
|
Riigikohus |
04.02.2015 |
|
TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses on teistmise aluseks asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegi TsMS § 174 lg 8 alusel kohtunikuabi, samuti asjaolu, et menetluskulude kindlaksmääramisel kohaldati Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrust nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", sest Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevale korras tunnistanud TsMS § 174 lg 8 ja nimetatud määruse põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. (p 9)
|
| 3-2-2-4-14
|
Riigikohus |
21.01.2015 |
|
TsMS § 174 lg 8 ja TsMS § 669 lg 1 p 3 rikkumine (lahendi tegemine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt) tuleb lugeda teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 7 tähenduses, kui Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevale korras tunnistanud TsMS § 174 lg 8 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks põhjusel, et menetluskulud määras kindlaks kohtunikuabi. (p 5)
|
| 3-2-2-3-14
|
Riigikohus |
07.01.2015 |
|
TsMS § 317 lg 1 p-st 1 tulenevalt on menetlusdokumendi avaliku kättetoimetamise esmasteks eeldusteks asjaolud, et isiku aadressi ei nähtu registrist või isik ei ela sellel aadressil. Samuti eeldab avalik kättetoimetamine, et isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumenti kätte saama volitatud isikule või muul TsMS 6. osas sätestatud viisil. (p 7)
TsMS § 322 lg 1 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et dokument toimetati kätte saaja eluruumis elavale või perekonda teenivale vähemalt 14-aastasele isikule. (p 10)
Teistmisavaldus on lubatav, kui kostja ei ole tagaseljaotsuse peale kaja esitanud, tagaseljaotsus on jõustunud ning kostjal on õigus valida, kas esitada kaja või teistmisavaldus. (p 8)
|
| 3-2-1-132-14
|
Riigikohus |
15.12.2014 |
|
Maakohtu määruse peale, millega maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab. (p 11-12)
Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)
Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)
Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. (p 17)
Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)
Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)
Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta.
üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. (p 18)
|
| 3-2-1-127-14
|
Riigikohus |
10.12.2014 |
|
TsMS § 524 lg 1 ja lg 5 p 2 järgi eestkostemenetluses isikust vahetu mulje loomise ja tema ärakuulamise eesmärk on tagada (saavutada kõrge veendumuse aste selles), et eestkostet ei seataks põhjendamatult. Samuti aitab isiku vahetu ärakuulamine paremini tagada seda, et eestkoste seadmise korral eestkostetava teovõimet piirataks nii vähe kui võimalik ja ka seda, et eestkostja ülesanded määrataks sellised, mis oleksid võimalikult asjakohased ja põhjendatud, s.o eestkostetava seisundit, olukorda ja vajadusi kõige enam arvestavad. (p 15)
Kui kohus peaks vahetu mulje põhjal saavutama veendumuse, et isik on võimeline tahet avaldama, tuleb isik TsMS § 524 lg 1 kohaselt ära kuulata ja järgida selleks mh kas sama menetlustoimingu (ärakuulamise) raames või vajadusel ka hiljem uue ärakuulamise käigus TsMS § 525 lg 1 nõudeid. (p 18)
Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. Vahetu mulje kujundamata jätmine võib olla õigustatud vaid erandjuhtumitel, nt mil isik on koomaseisundis. Sel juhul on ka täiesti ilmne, et isikut ei ole võimalik ära kuulata. (p 18)
Vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Isiklik ja suuline kohtumine on vajalik, et kohus tajuks isiklikult isiku vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada. Eestkoste seadmise asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil. (p 15)
TsMS § 524 lg 5 p 2 rakendamise tagajärg, st kohtu järeldus vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu kohta peab olema nähtav hiljemalt kohtulahendist. See tuleneb mh TsMS § 477 lg 4 viiendast lausest. Sama kehtib ka isiku ärakuulamise tulemuste kohta. Vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu ja isiku ärakuulamise tulemused võib kohus TsMS § 477 lg 8 kohaselt vajalikus ulatuses protokollida, kui ta peab protokolli koostamist vajalikuks. (p 18)
TsMS § 525 lg 3 kohaselt kuulab kohus enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja. Selle sätte eesmärk on saavutada veendumus eestkostja isiku sobivuses. Ärakuulamist ei asenda avaldus seada isiku üle eestkoste. (p 19)
Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. (p 18)
|
| 3-2-2-1-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
TsMS § 703 lg 1 mõte on välistada teistmise võimalus eelkõige selliste määruste puhul, millega korraldatakse ja juhitakse menetlust ning mille võimalikele õiguslikele puudustele saab tugineda asjas tehtud lõpplahendi peale kaevates. (p 9)
Asjaolu, et maakohus ei teatanud menetlusosalisele vahekohtu otsuse tunnustamise menetlusest, kuigi lahend tehti tema suhtes, saab olla maakohtu määruse tühistamise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt. (p 12)
Maakohtu jõustunud määruse peale, millega tunnistati täidetavaks Eestis tehtud vahekohtu otsus, võib esitada teistmisavalduse.
Kuna vahekohtumenetlus riivab isiku põhiõigust kohtulikule kaitsele, tuleb kohtul olla vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisel tähelepanelik ja kontrollida, ega isiku põhiõigusi ei olnud vahekohtumenetluses rikutud. Minimaalselt tuleb selgitada, kas kostjat on vahekohtumenetlusest teavitatud ja kas tal on olnud võimalik selles oma õigusi kaitsta. Selleks tuleb kitsendavalt tõlgendada TsMS § 756 lg 1 teist lauset, mille järgi tuleb vastaspool enne otsustamist ära kuulata, kui see on mõistlik. Olukorras, kus on esitatud avaldus just selle asja lahendamiseks loodud (nn ad hoc) vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamiseks, eriti kui tegu on ühe vahekohtuniku otsusega ning vahekohtunik on või on olnud ühtlasi ühe poole esindajaks, tuleb vastaspool alati ära kuulata. Lisaks tuleb sellise menetluse jaoks kitsendavalt kohaldada TsMS § 477 lg 9 esimest lauset, mis lubab avaldusi edastada hagita menetluses kohtu valitud viisil. Kostjale vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistamisega kaasnev õiguste riive eeldab, et tehtud oleks kõik võimalik tema menetlusest teavitamiseks. Seega peaks kohtul olema kõrvaldatud mõistlik kahtlus, et kostja ei ole avaldust kätte saanud. Selleks on õige lähtuda eelkõige kättetoimetamise sätetest. (p 13)
|
| 3-2-2-2-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15)
Teadvalt valeandmetel põhineva maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisega võib kaasneda kriminaalvastutus (vt ka Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 24). Lisaks võib sellise lahendiga teisele isikule kahju tekitamist pidada mh heade kommete vastase tahtliku käitumisega kahju tekitamiseks võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8 mõttes. (p 13)
Maakohtu selgituses avaldajale on viidatud, et maksekäsk toimetati võlgnikule kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 28. augustil 2011.
Kolleegiumile ei ole teada, miks maksekäsk avalikult kätte toimetati, ega ole võimalik kontrollida ka TsMS § 317 eelduste täitmist. Seega ei saa kolleegium lugeda maksekäsku avaliku kättetoimetamisega võlgnikule kätte toimetatuks. (p 9)
Kolleegium märgib kohtupraktika ühtlustamiseks, et maakohtul on ka maksekäsu kiirmenetluse avalduse saamisel TsMS § 75 järgi kohustus määrata, kas asja lahendamine allub rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite kohaselt Eesti kohtule. Kui asja arutamine ei allu Eesti kohtule, tuleb maksekäsu kiirmenetluse avaldus jätta rahuldamata. (p 15)
Maksekäsu kiirmenetluse alustamiseks ei pea avaldaja tõendama maksekäsu aluseks oleva nõude olemasolu (TsMS § 482 lg 1) ja nõuet sisuliselt maksekäsu kiirmenetluses ei kontrollita. Seetõttu ei saa maksekäsu aluseks oleva nõude põhjendatuse või tõendamisega seotud asjaolud olla ka maksekäsu kiirmenetluses teistmise aluseks. Maksekäsu kiirmenetluses sõltub makseettepaneku ja maksekäsu määruse tegemine ainuüksi sellest, kas võlgnik vaidleb makseettepanekule vastu või mitte. Sealjuures ei pea võlgnik vastuväidet põhjendama (TsMS § 485 lg 2 teine lause). (p 13)
Asja materjalide kohaselt toimetati makseettepanek kätte võlgniku emale. Seda saab TsMS § 322 lg 1 alusel lugeda võlgnikule kättetoimetamiseks üksnes juhul, kui tegu oli võlgniku eluruumiga (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas
nr 3-2-2-1-13, p 11). (p 8)
Võlgniku väitel sai ta makseettepanekust ja maksekäsust teada 20. aprillil 2014, kui tema esindaja avas need dokumendid e-toimiku süsteemi vahendusel (tl 2 pöördel). Avaldaja ei ole ka seda väidet vaidlustanud. Muid andmeid kolleegiumil makseettepaneku ega maksekäsu kättetoimetamise kohta ei ole.
Seega on alust lugeda makseettepanek ja maksekäsk kättetoimetatuks TsMS § 307 lg 3 (või ka TsMS § 3111 lg 3) alusel 20. aprillil 2014. (p 10)
TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema TsMS § 704 lg 1 teise lause järgi päevast, millal menetlusosalisele lahend kätte toimetati. Kuigi TsMS § 704 lg 1 teine lause viitab sõnaselgelt vaid TsMS § 702 lg 2 p-s 3 nimetatud esindaja puudumise juhule, tuleb teistmisavalduse esitamise tähtaega kolleegiumi arvates sama sätte kohaselt analoogselt lugeda ka sisuliselt sarnase TsMS § 702 lg 2 p-s 2 nimetatud teistmise aluse puhul. Sellist järeldust kinnitab ka TsMS § 704 lg 3 teine lause, mille kohaselt teistmisavalduse maksimumtähtaeg kümme aastat on sama nii TsMS § 702 lg 2 p 2 kui ka 3 alusel. Olukorras, kus menetlusosaline ei olnud menetluses üldse seaduse kohaselt osalenud (TsMS § 702 lg 2 p 2) või esindatud (TsMS § 702 lg 2 p 3), arvutatakse teistmisavalduse esitamise tähtaega lahendi kättetoimetamisest võlgnikule.
Isegi kui maksekäsu avalik kättetoimetamine lugeda iseenesest lubatuks, ei oleks sellel TsMS § 704 lg 1 kolmanda lause järgi teistmise tähtaja arvutamisel pealegi tähendust. (p 11)
|
| 3-2-1-46-14
|
Riigikohus |
28.05.2014 |
|
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest.
AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas kinnistu võõrandanud isik on võimalik asendada kinnistu uue omanikuga TsMS §-s 211 sätestatud korras. (p 13)
Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)
AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast. (p 14)
AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. (p 13)
Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)
|
| 3-2-1-48-14
|
Riigikohus |
26.05.2014 |
|
Ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks, peab kohus järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, p 10). (p 15)
TsMS § 663 lg 2 teine lause ei ole põhiseadusega vastuolus.
Viidatud sättes sisalduv kaebeõiguse piirang ei riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. (p 13)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil (määrus koos kirjeldava ja põhjendava osaga). (p 14)
Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12). (p 11)
|
| 3-2-1-22-14
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kui otsusele kirjutab alla kohtunik, kes ei osalenud kohtuistungil ja ei ole järgitud kohtukoosseisu vahetumise nõudeid, siis on tegemist TsMS § 669 lg 1 p-s 3 nimetatud rikkumisega. (p 10)
|
| 3-2-1-162-13
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kui ostja ja müüja on kokkuleppinud kõrgemas ostuhinnas, kui seda on kajastatud notariaalselt tõestatud müügilepingus, võib olla tegemist näiliku tehinguga, millega varjatakse teist tehingut (notariaalselt tõestamata kokkulepet) TsÜS § 89 lg 3 mõttes (p 38).
Vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12 (p 20).
Kui hageja nõuab laenulepingu järgi eraldi raha kummaltki kostjalt, on hagejal haginõuded eraldi mõlema kostja vastu ja kostjad osalevad haginõuete osas TsMS § 207 lg 2 mõttes menetluses iseseisvalt (p 18).
Läbirääkimised peatavad aegumise üksnes juhul, kui need sisuliselt ka toimuvad. Aegumise peatumise aluseks ei ole ainuüksi võlgnikule korduvate kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (vt Riigikohtu 22. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-10, p 28) (p 32).
Üldjuhul saab TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (p 43).
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra ( p 29)
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Kui võlgnik on andnud konstitutiivse võlatunnistuse, peab ta sellest tuleneva haginõude rahuldamise vältimiseks esitama vastuhaginõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu VÕS § 1028 jj alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Sisuliselt on vastuhagi esemeks võlatunnistusega antud nõudeõiguse lõpetamine võlgnikule loovutamise (kokkulangemise) kaudu (VÕS § 206) või võlatunnistusele edasise tuginemise keelamine (p 41).
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist kui lepingu tühisuse alust peab kohus asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21; 8. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-10, p 14).
Kehtivaks saaks vormipuudusega leping muutuda üksnes AÕS § 119 lg 2 kohaselt, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 23). (p 38).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis. (p 39)
VÕS § 396 lg 2 rakendamiseks peab võlgnik olema isiklikult võlgu laenuks vormistatud nõude saanud isikule (vt Riigikohtu 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 11) ( p 37)
Aastates arvutatava tähtaja puhul saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 2 järgi viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kolleegiumi arvates peetakse selle all aegumistähtaja puhul silmas kohustuse täitmise tähtpäevale või kohustuse täitmise tähtaja viimasele päevale vastavat päeva aastates arvutatava tähtaja möödumisel (p 29). Vastavaks päevaks ei saa lugeda TsÜS § 147 lg-s 1 märgitud nõude sissenõutavaks muutumise päeva. (p 32) Nõude maksma panekuks on võlausaldajal aega kolm täisaastat. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgse nõude sissenõutavaks muutumise ja ühtlasi aegumise alguspäeva väljaarvamine aegumistähtajast pikendaks aastat kunstlikult ühe päeva võrra (p 29).
Aegumistähtaja viimase päeva sattumine riigipühale või muule puhkepäevale pikendab TsÜS § 136 lg 8 järgi aegumist (vt Riigikohtu 24. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-13, p 12) (p 31).
Vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud, st vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (p 25).
Kui lepingus on märgitud kinnitus raha saamise kohta, ei ole tegu lepingulise kokkuleppega, vaid kviitungiga raha kättesaamise kohta VÕS § 95 mõttes, mille saab teiste tõenditega ümber lükata (vt Riigikohtu 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 11) (p 37).
Tõendamaks, et võlgnikud tunnistasid laenulepinguga kohustusi võlausaldaja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb võlausaldajal esmalt tõendada võlgnike tahe luua iseseisev kohustus (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-16, p 13; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p-d 9 ja 10; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p-d 20 ja 21). Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 , p 17; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 22). Kui võlausaldaja tõendab konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu, saavad võlgnikud välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel (p 36).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata (p 44).
Võlatunnistus peab olema antud kirjalikus vormis (p 39).
Deklaratiivse võlatunnistuse alusel esitatud hagile saab vastuväiteid esitada ka vastuhagi esitamata. (p 44)
|
Facebook
Twitter