3-1-1-113-10
|
Riigikohus |
10.02.2011 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseks muuhulgas põhjusel, et vaidlusküsimust võib vähemalt põhimõtteliselt tõstatada hilisema apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse raames (vt RKKKm nr 3-1-1-69-08, p 8 ja nr 3-1-1-117-09, p 10). Nende KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste puhul, mis kujutavad endast kriminaalasjas tehtavat lõplikku lahendit, tuleb aga kaebeõiguse puudumises proportsionaalsuse hindamisel silmas pidada konkreetse lahendi tegemisele seatud nõudeid ja kohtukaebeõiguse piiramise eesmärki. KrMS § 202 alusel tehtav kohtumäärus kujutab endast kriminaalasja terviklahendust, sest juhul, mil isik täidab talle pandud kohustused, on kriminaalmenetluse uuendamine välistatud ja määruses väljendatu jääb viimaseks kriminaalmenetlusega kaasnenud reaktsiooniks väidetava kuriteo toimepanemisele. Asjaolu, et kõnealune kriminaalasja terviklahendusena käsitatav määrus ei ole vastavalt KrMS § 385 p-le 7 vaidlustatav, on eeskätt põhjendatav kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuga. Nõusoleku andmine peaks tähendama seda, et kahtlustatav või süüdistatav on teadlik kriminaalmenetluse lõpetamise eranditult kõigist järelmitest ja ka sellest, et tal puudub õigus määrust vaidlustada. Andes kriminaalmenetluse lõpetamiseks nõusoleku, nõustub kahtlustatav või süüdistatav ühtlasi sellega, et tema kohtuasja üld- või lihtmenetluses läbi ei vaadata ja tema süüküsimuses sisulist otsustust ei tehta. Seega kujutab KrMS § 202 alusel tehtav otsustus endast lõppkokkuvõttes konkreetses kohtuasjas konsensuse ja õigusrahu saavutamist. Kaebeõiguse andmine kohtumenetluse poolele sellise lahendi vaidlustamiseks oleks vastuolus seadusandja taotletud eesmärkidega. Kooskõlas KrMS § 206 lg 1 p-ga 3 tuleb eranditult kõigis kriminaalmenetluse lõpetamise määrustes muuhulgas lahendada ka konfiskeerimise küsimus. KrMS § 202 grammatilise tõlgenduse pinnalt ei pea kahtlustatava või süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks hõlmama nõusolekut konfiskeerimiseks. Ka kriminaalmenetluse otstarbekusega lõpetamisel peab kahtlustatavat või süüdistatavat teavitama kõigist asjaoludest, mille osas tuleb kohtul vastavalt KrMS § 206 lg-le 1 seisukoht kujundada. Kui kohtul tekib kahtlus selles, kas kahtlustatavat või süüdistatavat on kõigist nõutavatest asjaoludest teavitatud, on tal KrMS § 202 lg 4 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks ja täiendavate asjaolude selgitamiseks õigus välja kutsuda prokurör, kahtlustatav või süüdistatav ning viimatinimetatute taotlusel ka kaitsja. Taotluse lahendamiseks vajalikke täiendavaid asjaolusid selgitades on kohtul õigus KrMS § 202 lg 5 alusel tagastada kriminaalasi prokuratuurile menetluse jätkamiseks. KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise õigust tuleb jaatada olukorras, mil määrusega on lahendatud küsimus, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava nõusolekust hõlmatud, mis lahendati nõusolekust hälbivalt või mille suhtes otsustuse tegemisest kahtlustatavat või süüdistatavat eelnevalt ei teavitatud ja nõusolekut ei küsitud. KrMS § 385 p-s 7 sätestatut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja viisil, et selles normis sisalduv edasikaebe keeld hõlmab vaid sellist kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekut järgivalt. Kohtumääruse või selle osa vaidlustamisele, mis on tehtud kahtlustatava või süüdistatava nõusolekuta, KrMS § 385 p-s 7 sätestatu aga ei laiene.
|
| 3-1-1-86-10
|
Riigikohus |
08.11.2010 |
|
Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks.
Ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.
Kohtuniku pädevus eelistungil tõkendit kohaldada või muuta ei ole sõltuvuses sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.
Ringkonnakohus võib saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.
Otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise küsimust, peab kohus iga vahistatu puhul eraldi analüüsima ja põhjendama, kas tema suhtes esinevad vahistamise alused.
|
| 3-1-1-76-10
|
Riigikohus |
16.09.2010 |
|
Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 3 annab kohtule võimaluse menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kõne all oleva lõike teise lause kohaselt jätab kohus osa menetluskuludest riigi kanda, kui nende hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu. Seega peab kohus süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut arvestades hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 180 ei tulene võimalust jätta süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud või osa menetluskuludest kellegi kolmanda, näiteks advokaadi kanda.
Eesti Advokatuuri juhatuse poolt RÕS § 21 lg 3 alusel 15. detsembri 2009 otsusega kehtestatud tasude ja kulude hüvitamise korra p-i 52 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu vastavalt kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise koht asub advokaadibüroo, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohast vähemalt 40 kilomeetri kaugusel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on riigi õigusabi osutamise põhimõtete vastane siduda advokaadi taotluse põhjendatust sellega, kas riigi õigusabi oleks saanud tulla osutama riigi õigusabi osutamise koha piirkonnas asuva advokaadibüroo advokaat või mitte. Advokaadid tegutsevad riigi õigusabi osutamise valdkonnas vaba konkurentsi tingimustes ning on õigustatud avaldama riigi õigusabi osutamise soovi mistahes Eesti piirkonnas. Seega tuleb menetlejal korra p-s 52 sätestatud advokaadi taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kontrollida kitsalt konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas ja kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega. Samuti peab menetleja kaaluma, kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita - nt ei saa üldjuhul põhjendatuks lugeda, et advokaat külastab vahi all viibivat kaitsealust ühe kaebuse koostamise ettevalmistamiseks korduvalt. Sama kehtib ka sõidukulude osas. Korra p 57 kohaselt määrab kohus, uurimisasutus või prokuratuur riigi õigusabi osutanud advokaadi taotluse alusel kindlaks hüvitamisele kuuluvad advokaadi või advokaadibüroo pidaja poolt riigi õigusabi osutamisega seoses kantud sõidukulud, kui riigi õigusabi on osutatud linnas või vallas, mis ei hõlma advokaadibüroo või selle osakonna, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab, asukohta. Korra p 59 sätestab, et p-s 57 nimetatud juhtudel riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 2 krooni iga läbitud kilomeetri kohta. Järelikult tuleb menetlejal ka sõidukulude puhul kontrollida advokaadi taotluse põhjendatust, kuid nagu eespool märgitud, ei hõlma põhjendatuse kontroll seda, kas riigi õigusabi osutamise piirkonnast oleks mõni advokaat saanud riigi õigusabi osutada või mitte.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 391 kohaselt on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Riigikohtu praktikas on esinenud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe. Sellisteks juhtumiteks on olnud olukorrad, kui määruskaebusest nähtub ilmselgelt, et ebaseadusliku kohtulahendiga on rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi - näiteks õigust vabadusele (vt nt RKKKm nr 3-1-1-20-08, p 8) või kui määrus, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, on sisult õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08 ja nr 3-1-1-69-08). Kui ringkonnakohus jätab osa kaitsjatasust advokaadi enda kanda tehes sellega ebaseadusliku määruse, on ringkonnakohus süüditatava olukorda kergendanud ning seetõttu ei too ringkonnakohtu määrus kaasa süüdistatava ega teiste menetlusosaliste põhiseaduslike õiguste kahjustamist. Seega puudub Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata.
|
| 3-1-1-54-10
|
Riigikohus |
18.06.2010 |
|
Ainuüksi tõkendi olemasolu ei ole selleks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Selliseks juriidiliseks faktiks olla ka näiteks isiku tagaotsitavaks kuulutamine.
Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.
Ei Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ega kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat ega ka mitte seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist.
Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud.
Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.
Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.
Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.
|
| 3-1-1-117-09
|
Riigikohus |
18.02.2010 |
|
KrMS § 385 ei piira eeluurimiskohtuniku KrMS § 126 lg 4 alusel tehtava määruse vaidlustamist määruskaebemenetluses.
Kohus otsustab asitõendi suhtes võetavate meetmete üle prokuratuuri taotlusel vaid asitõendi kuuluvuse ebaselguse korral ehk siis, kui kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kellele asitõendiks olev ese tuleb tagastada. Prokuratuuri taotluses peab sisalduma põhjendus selle kohta, miks on vaja otsustada asitõendi tagastamine kohtueelses menetluses.
Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).
Eeluurimiskohtuniku ülesanne ei ole asitõendi kuuluvuse (omandi) küsimuse lõplik lahendamine. Asitõendi tagastamisel kohtueelses menetluses võib vaidlus vara kuuluvuse üle jätkuda nii tsiviilhagi esitamisel kriminaalasja kohtulikus menetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Eeluurimiskohtunik peab otsustama, kas vara tagastamine konkreetsele isikule kohtueelses menetluses on piisavalt põhjendatud, sh kas on kindlustatud teiste menetlusosaliste õigustatud huvid ja kriminaalmenetluse läbiviimine. Muu hulgas tuleb hinnata seda, kas on tagatud vara säilimine selle kuuluvuse lõpliku otsustamiseni (näiteks vara arestimise või muude tsiviilhagi tagamise abinõude kaudu).
|
| 3-1-1-62-09
|
Riigikohus |
24.07.2009 |
|
Vahistamismäärust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, mille järgi on keelatud vaidlustada kohtumäärust, mis on tehtud kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamiseks. Selline järeldus tuleneb esmalt KrMS § 385 punktist 6, milles tehakse muuhulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Kooskõlas KrMS § 385 p-s 6 sätestatuga nähakse ka KrMS §-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras.
|
| 3-1-1-47-09
|
Riigikohus |
22.06.2009 |
|
KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna.
KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Prokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses.
Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 13).
Kriminaalmenetluses kehtib legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle on seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras. Pole mõistlikku põhjust piiramata kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis, kui sellekohase määruse teeb KrMS § 202 lg 7 alusel prokurör. Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud õigusi.
Kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7 ja nr 3-1-1-1-06, p 9).
|
| 3-1-1-69-08
|
Riigikohus |
04.12.2008 |
|
KrMS § 385 p-st 13 lähtuvalt ei saa kohtu alla andmise määrust määruskaebuse korras vaidlustada (vt ka RKKKo nr 3-1-1-25-04). Kuid KrMS §-s 385 sisalduvaid edasikaebeõiguse piiranguid ei ole õige vaadata lahus KrMS § 383 lg-s 2 sätestatust. Nende sätete süstemaatilise tõlgendamise pinnalt on alust väita, et KrMS §-s 385 loetletud piiranguid saab hinnata proportsionaalseteks muuhulgas ka seetõttu, et vaidlusküsimust on vähemalt põhimõtteliselt võimalik tõstatada hiljem - kas apellatsioonis või kassatsioonis. Kuid olukorras, mil kohe algselt on täiesti selge, et kohtumääruse, eriti aga kogu kohtulikku arutamist määrava kohtu alla andmise määruse on teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, ei ole asjakohane arutleda kohtumääruse hilisemate põhimõtteliste vaidlustamisvõimaluste üle. Jõusse ei saa jätta määruskaebust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt eeldab nimelt KrMS § 258 lg 1 p-s 1 sätestatu eelistungi korraldamist esiteks juhul, kui (prokuratuuri poolt) on taotletud tõkendi kohaldamist või teiseks, kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta. Kohtulikku eelmenetlust toimetava kohtuniku eelnevat siseveendumust, et tõkendi muutmise taotlus tuleks jätta rahuldamata, ei ole senises kohtupraktikas tõepoolest loetud "tõkendi muutmise otsustamiseks" KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes.
Tõlgendades KrMS § 257 lg-s 2 ja § 258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes on põhjust väita, et 15. juulil 2008. a jõustunud seadusemuudatuste järgselt ei näe kriminaalmenetluse seadustik enam ette võimalust otsustada üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist ilma selleks eelistungit korraldamata.
KrMS § 257 lg 1 kohaselt annab süüdistatava kohtu alla süüdistusakti saanud kohtunik. Käesoleva kriminaalasja puhul oleks selleks pidanud olema Harju Maakohtu kohtunik A. Möldre. Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja lõpuni. Normi eesmärgiks on tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene.
KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine prokuratuuri poolt on kõigepealt oluline tagamaks kaitsjale reaalne võimalus KrMS § 227 lg-s 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks - seega tõkendi tühistamise või muutmise, aga ka teiste taotluste esitamiseks, samuti tema arvates kohtusse kutsumist vajavate isikute nimekirja esitamiseks. Teiseks on KrMS § 226 lg-s 6 nimetatud tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe üldjuhul ette võimalust anda kohtumenetluses osa menetlustoimingute tegemise õiguse teisele kohtunikule (v.a KrMS §-s 29 ettenähtu juhul, s.o kohtuvaheline menetlusabi). Kohtu alla andmine on kohtumenetluse osa (seda reguleeritakse 10. peatükis "Kohtumenetlus maakohtus"), millele eeluurimiskohtuniku pädevus ei laiene. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandud ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna (vt ka RKKKo nr 3-1-1-41-08).
15. Juulil 2008. a jõustunud KrMS § 226 lg 6 kohaselt juhul, mil kriminaalasjas on kohaldatud tõkendina vahistamist ning prokurör peab vajalikuks tõkendi kohaldamist jätkata, peab prokuratuur tegema käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toimingud hiljemalt viisteist päeva enne KrMS § 130 lõikes 3 või 31 sätestatud tähtaja lõppu. Tähtaja järgimine oluline ka tagamaks üldmenetluse asjades süüdistatava kohtu alla andmine viisil, mida eeldab kohtuliku arutamise katkematuse ja viivitamatuse põhimõte. See põhimõte eeldab, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks.
|
| 3-1-1-64-08
|
Riigikohus |
01.12.2008 |
|
KrMS §-st 136 tuleneb, et ringkonnakohtu määruse vaidlustamise õigus on ka prokuratuuril juhul, kui ringkonnakohus rahuldab kaitsja määruskaebuse maakohtu vahistamismääruse peale. KrMS § 136 sätestab prokuratuuri, kaitsja ja vahistatu õiguse esitada vahistamise või vahistamisest keeldumise määruse peale määruskaebus kriminaalmenetluse seadustiku 15. peatükis sätestatud korras.
Juhul kui ringkonnakohus jätab maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse muutmata, on ringkonnakohtu määrus KrMS § 391 mõttes lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Kui aga ringkonnakohus teeb maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud lahendist vastupidise määruse, on tegemist esmakordse vahistamise või vahistamisest keeldumise määrusega ja seda saab KrMS §-st 136 tulenevalt Riigikohtus vaidlustada. (Vt RKKKo nr 3-1-1-126-05).
Kui ringkonnakohus ei tuvasta põhjendatud kuriteokahtluse või vahistamisaluse olemasolu olukorras, kus maakohus on isiku vahistanud, tuleb ringkonnakohtul maakohtu määrus tühistada ja isik vahi alt vabastada (koostada vahistamisest keeldumise määrus KrMS § 136 mõttes). Vahistamisest keeldumise määruses tuleb ringkonnakohtul esitada põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt puudub kohtu arvates põhjendatud kuriteokahtlus või vahistamisalus. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 6; nr 3-1-1-16-04, p 12; nr 3-1-1-89-06, p 10).
|
| 3-1-1-80-07
|
Riigikohus |
03.03.2008 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 61 välistab määruskaebuse esitamise võimaluse vahistatuse põhjendatuse kontrollimise määruse peale, kuid kuna vahistatuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon ei laiene kautsjoni kohaldamisele, ei välista see säte kautsjoni põhjendatuse kontrolli vaidlustamist määruskaebe korras. KrMS § 385 p 16 kohaselt on määruskaebuse esitamine välistatud üksnes kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale.
Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.
Vahistamise näol on kriminaalmenetluses tegemist kahtlustatava või süüdistatava põhiõiguste kõige intensiivsema riivega. Seetõttu on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 kohaldamispraktikas korduvalt rõhutatud vajadust iga üksiku kriminaalasja puhul kogu kriminaalmenetluse vältel jälgida, et vahi all peetaks isikuid üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik (vt nt Sulaoja vs. Eesti (2005); Pihlak vs. Eesti (2005)).
Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada. Vahistamisel on eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku vabadusõiguse riivega, kuid vähemal määral võib vahistamine riivata teisigi põhiõigusi. Ka kautsjon seab isiku liikumisvabadusele piiranguid ja on seega tema vabadusõiguse riiveks. Kuid mõistetavalt on kautsjoni puhul (kui isik viibib vabaduses) vabadusõiguse riive intensiivsus oluliselt väiksem kui vahistamise korral. Samas aga on kautsjoni puhul eeskätt ja põhiliselt tegemist isiku omandiõiguse riivega. Selline riivatavate põhiõiguste erinevus vahistamise ja kautsjoni puhul annabki aluse käsitada vahistamist ja kautsjonit iseseisvate tõkendiliikidena.
Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.
Kautsjonile ei laiene KrMS § 130 lg-s 3 märgitud üldine vahistamistähtaeg, samuti lg-s 31 sisalduvad üldise vahistamistähtaja pikendamise tingimused. Üldise vahistamistähtaja puhul on tegemist eranditult vaid vahistuse kui kriminaalmenetluses põhiõiguste kõige intensiivsema riive piiramisele suunatud täiendava garantiiga, millel ei pruugi olla seost vahistamisaluse olemasoluga. Sellises olukorras on vahistatu vabastamiskohustus tingitud vabadusõiguse eeliskaitsmise vajadusest. Vabadusõiguse samasugune eeliskaitsmise vajadus ei aktualiseeru aga isiku puhul, kes viibib vabaduses kuid kellele kohaldatud kautsjon on väldanud 6 kuud. Sellisel isikul puudub õigus taotleda kautsjonisumma tagastamist KrMS § 130 lg-le 3 tuginevalt.
Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste pidev kohustus. Seetõttu peab ka menetleja kriminaalmenetluse igal ajahetkel hoolitsema selle eest, et kõik põhiõiguste riived oleksid kestvalt põhjendatud. Demokraatlikus õigusriigis võib põhiõigusi riivata vaid juhul ja niivõrd, kui ja kuivõrd see on vältimatult vajalik. See tähendab, et kautsjon tuleb isikule tagastada, kui selle kohaldamise alused on ära langenud ning kahtlustatav või süüdistatav ei ole rikkunud kautsjoni tingimusi. Kriminaalkolleegium leiab, et aluse kautsjoni tagastamiseks, kui selle kohaldamise alused (vahistamise alused) on äralangenud ja isik ei ole kautsjonitingimusi rikkunud, annab KrMS § 135 lg 7 p 1.
Kahtlustataval on õigus kohtueelses menetluses taotleda eeluurimiskohtunikult kontrollimist, kas kautsjoni jätkuv kohaldamine on enam põhjendatud. Aluse sellise taotluse esitamiseks kahtlustatavale ja süüdistatavale annavad KrMS § 34 lg 1 p 8, § 127 lg 2 ja § 135 lg 1 nende koostoimes. Kahtlustataval ja süüdistataval on õigus taotleda ka talle kohaldatud kautsjoni, kuid mitte selle suuruse (vt RKKKo nr 3-1-1-59-99) muutmist ja tühistamist ning selle taotluse lahendamisel tuleb lähtuda samadest reeglitest nagu kautsjoni kohaldamiselgi. Selle taotluse läbivaatamisel tuleb kontrollida vahistamisaluse põhimõttelist olemasolu isiku suhtes, kellele oli kohaldatud kautsjonit. Kui kontrollimisel sedastatakse, et enam ei ole põhjust rääkida vahistamisalusest, tuleb kautsjon tagastada.
Kautsjoni kohaldamine vahistamise asendamisel tähendab kautsjoni kohaldamise keeldu sellisele kahtlustatavale või süüdistatavale, kelle puhul ei ole kohtunik tuvastanud ja kohtumääruses fikseerinud ning nõuetekohaselt põhjendanud vähemalt ühe KrMS § 130 lg-s 2 märgitud vahistamisaluse (kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtluse) olemasolu (vt RKKKm nr 3-1-1-59-99 ja nr 3-1-1-118-02). Eelmärgitust tuleneb, et kui kriminaalmenetluse mingil ajahetkel ei saa menetleja arvates kahtlustatava või süüdistatava puhul enam rääkida vahistamisaluse olemasolust, siis tuleb tühistada ka sellele isikule kohaldatud kautsjon ja kautsjonisumma talle tagastada.
Kautsjoni kohaldatavus vaid kahtlustatava või süüdistatava taotlusel tähendab seda, et kahtlustatav või süüdistatav on ise avaldanud soovi asendada vahistamine enda jaoks soodsama põhiõiguste riivega.
|
| 3-1-1-27-07
|
Riigikohus |
21.06.2007 |
|
KarS § 83 lg-s 1 ettenähtud tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärk ei saa olla täiendava, varalise iseloomuga karistusliku meetme kohaldamine süüdimõistetule. Selline tõdemus lähtub asjaolust, et KarS § 83 paikneb karistusseadustikus muid mõjutusvahendeid sätestavas 7. peatükis. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, s.o asjade, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine.
KarS § 83 lg-s 1 ettenähtud tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise eesmärk ei saa olla täiendava, varalise iseloomuga karistusliku meetme kohaldamine süüdimõistetule. Selline tõdemus lähtub asjaolust, et KarS § 83 paikneb karistusseadustikus muid mõjutusvahendeid sätestavas 7. peatükis. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise absoluutseks sihiks on ühiskondlikku julgeolekut ohustavate esemete, s.o asjade, mis ohustavad ümbrust oma liigi poolest või mida võidakse ka edasiselt kasutada õigusvastaste tegude toimepanemiseks, kõrvaldamine.
Eseme tunnistamisel süüteo toimepanemise vahendiks KarS § 83 lg 1 mõttes ei saa kitsalt lähtuda ainult eseme kasutamisfaktist õigusvastase teo toimepanemiseks, vaid tuleb alati täiendavalt tuvastada konkreetse eseme ohtlikkus ümbrusele. Vastasel korral hõlmatakse karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamisel laialdaselt kasutusel oleva ekvivalentsusteooria tõttu KarS § 83 lg-s 1 toodud süüteo toimepanemise vahendi mõistesse ka esemeid, mille olemus ei ole üldse suunatud õigusvastaste tegude toimepanemisele nagu nt korter narkootilise aine hoidmise korral, maalimistarbed intellektuaalse omandi vastase süüteo toimepanemisel jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ka personaalarvutit iseenesest ei saa lugeda ühiskondlikku julgeolekut ohustavaks esemeks KarS § 83 lg-s 1 mõttes.
Vastavalt KrMS §-le 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Riigikohtu praktikas on siiski üksikutel juhtudel erandkorras vaadatud sisuliselt läbi ka selliseid kaebusi, mille vaidlustamist Riigikohtus ei olnud seadusandja ette näinud. Selliselt toimides lähtus Riigikohus kaalutlusest, et vastasel juhul oleks jäetud reageerimata kohtumenetluses asetleidnud põhiõiguse riivele (vt RKKK määrused nr 3-1-1-121-01 ja 3-1-1-127-02). Käesoleva kohtuasja puhul tähendab õigeksmõistetu arvuti konfiskeerimine kahtlemata tema omandiõiguse riivet ja puudub igasugune sisuline põhjus keelata sellist põhiõiguse riive vaidlustamist. Eelkirjeldatud kaalutlustest lähtuvalt leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 318 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud edasikaebeõiguse piirang saab puudutada kitsalt vaid kriminaalmenetluse keskset küsimust - vastavalt kas süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist või siis tema õigeksmõistmist. Kõnealune edasikaebeõiguse piirang ei puuduta aga ülejäänud küsimusi, mis seaduse kohaselt samuti peavad olema kohtuotsuses kajastatud ja mille lahendamisega ei pruugi kohtumenetluse pooled nõustuda.
|
| 3-1-1-103-06
|
Riigikohus |
11.12.2006 |
|
KrMS 15. peatükis ja KrMS §-s 136 sätestatut tuleb nende koostoimes tõlgendada selliselt, et ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise määruse peale, saab vahistatu ja tema kaitsja määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.
Vahistamismenetlus ei ole kriminaalasja sisuline arutamine ega isiku süüküsimuse lõplik lahendamine. Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistusaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt ja põhiliselt prokuratuuril ning nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon peab sisalduma ka vahistamistaotluses.
Põhjendatud kuriteokahtlus on vahistuse kui kahe põhiõiguse - üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni - kõige tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus. Põhjendatud kuriteokahtlusest vahistamise eeltingimuse mõttes on alust rääkida siis, kui kohus jõuab senise kohtueelse menetluse tulemuste pinnalt veendumusele, et suure tõenäosusega on kahtlustatav või süüdistatav kas kuriteo täideviija või sellest osavõtja. Kuriteokahtluse põhjendatus peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele ja vahistusmääruses ei saa piirduda üksnes ühelauselise tõdemusega, et toimikumaterjalide pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus. Aktsepteeritavaks tuleb pidada sedagi, kui kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse täiendavalt ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele.
Alles siis, kui kohus on lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele tuvastanud ka Põhiseadusega kooskõlas oleva ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vahistamisaluse olemasolu, on kohus pädev isikut vahistama.
Ka kõige raskema kuriteo toimepanemises põhjendatud kahtlus saab olla üksnes vahistuse eeltingimus mitte aga samaaegselt ka vahistamisalus. Eesti Vabariigi Põhiseaduses ega kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta ette isiku vahistamist ainuüksi kuriteo raskuse tõttu.
KrMS § 127 lg-s 1 sätestatu kohaselt arvestatakse tõkendit valides kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid.
Kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus vahistamisalusena võib aga tähendada ka konkreetsetele asjaoludele tuginevat kahtlust, et isik jätkab kuritegude toimepanemist ilma, et need uued kuriteod oleks suunatud tõendite hävitamisele, muutmisele või võltsimisele menetletavas kriminaalasjas. Kuritegude sellise jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika pinnalt suur. Vältimatult on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja karistatud.
Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond.
|
| 3-1-1-38-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
Apellatsiooni korras on kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamine KrMS § 318 lg 3 p 4 kohaselt lubatav üksnes KrMS 9. peatüki 2. jao sätete rikkumise motiivil. Ehkki üldreeglina toimub esimese astme kohtu otsuse ringkonnakohtus vaidlustamine apellatsiooni korras, sätestab KrMS § 189 lg 3, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt (s.t määruskaebemenetluses). Kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduva kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebe korras vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 ei ole ette nähtud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 sätestatuga analoogilist kaebepiirangut.
Kohtulahendi peale esitatud kaebuse või selles sisalduva üksiktaotluse võib jätta kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata üksnes juhul, kui kaebus või selles sisalduv üksiktaotlus ei mahu ühegi seaduses konkreetse kohtulahendi vaidlustamiseks ette nähtud kaebuseliigi raamidesse.
Kaebeõiguse piires esitatud taotlust ei saa jätta läbi vaatamata põhjusel, et see esitatakse samas dokumendis taotlusega, mille esitamise võimalust seadus ette ei näe.
|
| 3-1-1-125-05
|
Riigikohus |
14.11.2005 |
|
Eeluurimiskohtuniku määrust ja kohtumäärust, mille alusel isik ametist kõrvaldatakse, tuleb käsitada loana menetlustoimingu tegemiseks KrMS § 385 p 6 mõttes ja neid määrusi ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses.
Riigikohtu varasemas praktikas on esinenud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe, kuid seda üksnes olukorras, kus ebaseadusliku kohtulahendiga rikuti isiku põhiseaduslikke õigusi (nt õigust vabadusele). Antud juhul ringkonnakohtu ebaseaduslik määrus ei toonud kaasa kahtlustatava põhiseaduslike õiguste kahjustamist.
|
| 3-1-1-57-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu (KrMK § 168-1) on kriminaalasja n.-ö. lõpliku lahendiks (terviklahenduseks) ja edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides peab seda saama erikaebe korras vaidlustada (vt Riigikohtu määrused nr 3-1-1-109-00, 3-1-1-119-02 ja 3-1-1-25-04).
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMK § 168-1 (avaliku menetlushuvi puudumine) alusel tuleb pöörata suurt tähelepanu asjaolule, kas lõpetatava kriminaalmenetluse tulemustel on või võib olla tähtsust mõne teise kriminaalasja lahenduse seisukohalt. Üldjuhul on väga raske rääkida avaliku menetlushuvi puudumisest kriminaalmenetluse jätkamise vastu olukorras, mil jätkatakse kriminaalmenetlust teises asjas, mille esemeks on sama kuriteosündmus.
Kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise ja isiku süü väiksuse tõttu (KrMK § 168-1) on kriminaalasja n.-ö. lõpliku lahendiks (terviklahenduseks) ja edasikaebeõiguse tegeliku efektiivsuse tagamise huvides peab seda saama erikaebe korras vaidlustada (vt Riigikohtu määrused nr 3-1-1-109-00, 3-1-1-119-02 ja 3-1-1-25-04).
|
| 3-1-1-43-04
|
Riigikohus |
24.05.2004 |
|
|
| 3-1-1-25-04
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
Kohtu alla andmise määrus ei kuulu nende määruste hulka, mida tulenevalt AKKS § 68 lg-st 1 oleks võimalik erikaebe korras vaidlustada ning samuti ei lahendata kohtu alla andmise määrusega kriminaalasja lõplikult. Erikaebe korras kohtumääruse vaidlustamise võimalus on nähtud erandina ette nendeks juhtudeks, kui kaebuses tõstatatud küsimus on vaja lahendada kiiresti ja seda on võimalik teha lahus kriminaalasjast kui tervikust.
|
| 3-1-1-34-04
|
Riigikohus |
07.04.2004 |
|
|
| 3-1-1-154-03
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud läbi vaatamata erikaebuse sellise vahi alla võtmise määruse peale, mida pole õiguslikult enam olemas (vahi alla võtmise määrus lakkab õiguslikult olemast siis, kui selle peale esitatud erikaebuse menetlemise ajaks on isiku vahi all pidamise tähtaega pikendatud ja tema vahi all pidamise õiguslik alus tuleneb uuest kohtumäärusest), pole rikutud EIÕK artiklis 13 ja artikli 5 lõikes 4 sätestatud õigust tõhusale menetlusele, sest nii vahi alla võtmine kui ka vahi all pidamise tähtaja pikendamine toimub kohtuniku poolt ning tänases kriminaalmenetluses on reaalselt tagatud võimalus vaadata erikaebemenetluses läbi vahi all pidamise tähtaja pikendamise määrust (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-27-97).
|
| 3-1-1-81-03
|
Riigikohus |
12.06.2003 |
|
Kohtusse ilmumata jäämise eest trahvitud isikul on õigus kaevata trahvimääruse peale trahvi määranud kohtule, mitte kõrgemal seisvale kohtuinstantsile (KrMK § 78-2 lg 5 ja AKKS § 68 lg 1 p 7). Erikaebemenetluses saab vaadata läbi erikaebust üksnes rahatrahvi tühistamise või sellest keeldumise määruse peale (AKKS § 68 lg 1 p 7).
|
Facebook
Twitter