3-1-2-1-17
|
Riigikohus |
20.03.2017 |
|
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)
Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
|
| 3-1-1-112-16
|
Riigikohus |
23.02.2017 |
|
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
Ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. (p 32)
KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 1261 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 1261 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)
Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)
Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta ei tohi olla sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises mingit liiki kuriteo (nt maksukuriteo) asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. KrMS § 1261 lg 2 mõtte kohaselt ei saa eeldada, et mingit liiki kuritegude puhul on jälitustoimingud vajalikud. (p 33)
Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Näiteks argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu, sest tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu. (p 36)
Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud. (p 43)
KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima ratio-nõude järgimist iga toimepanija osas eraldi. (p 50)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks. (p 53)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)
Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale. (p 56)
Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista. (p 56)
Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 770). (p 28)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse kohta KrMS § 1261 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14 p 771). (p 28)
Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 772). Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775). Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-68-14, p 22.3). (p 31)
Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. (p 33)
Õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 775). (p 44)
Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. (p 47)
KrMS § 1261 lg 4 kohaselt tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Sellises olukorras puudub jälitustoimingu loa andmise määruse peale esitatud määruskaebust lahendaval kohtul vajadus tunnistada oma määruse resolutiivosas maakohtu määrusest eraldi õigusvastaseks ka selle määruse alusel tehtud jälitustoimingud. (p 48)
Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega KrMS § 1261 lg 2 viimase alternatiivi mõttes võib olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine KrMS § 1261 lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul. (p 30)
|
| 3-1-1-113-16
|
Riigikohus |
23.02.2017 |
|
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 47.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 32.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 48.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 30, 31, 33, 36, 43, 48, 50.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 44.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 53, 56.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 56.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 28, 31, 33, 44, 47-48.
Vt RKKKm nr 3-1-1-112-16, p 30.
|
| 3-1-1-109-16
|
Riigikohus |
01.02.2017 |
|
Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3 (vt RKKKo nr 3-1-1-64-13, p 11.2). (p 11)
Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 2901, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)
KrMS § 2901 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)
KrMS § 70 lg 4 teise lause ja § 2901 lg 1 sõnastus on küsitlemisõiguse osas omavahel osaliselt vastuolus. KrMS § 70 lg 4 sätestab, et tunnistajale küsimuste esitamise õigus on nii kahtlustataval kui ka tema kaitsjal. KrMS § 2901 lg-s 1 nähakse seevastu ette, et tõendi esitamise eeldus on see, kui tunnistaja küsitlemise võimalus on kohtueelses menetluses olnud just kaitsjal. Tuleb aga silmas pidada, et kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest on üldjuhul kohustuslik alles alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lg-s 3 sätestatud korras. Juhud, mil kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest, on ette nähtud üksnes KrMS § 45 lg-s 2. Osutatud normist ei nähtu, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest oleks kohustuslik ka KrMS § 2901 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud kriminaalasjade puhul. Järelikult pole välistatud, et juhtudel, mil kahtlustatav ei ole endale kaitsjat valinud ega taotlenud ka kaitsja määramist, pole tal võimalik realiseerida ka KrMS § 2901 lg-s 1 ette nähtud kaitsja vahendusel toimuvat alaealise küsitlemise õigust. Seda õigust saab kahtlustatav kasutada seeläbi, et ta valib endale kaitsja või taotleb kaitsja määramist. Kaitsja valimisest või määramisest keeldumise korral loobub kahtlustatav aga sisuliselt KrMS § 2901 lg-s 1 nimetatud küsitlemisõigusest. Kirjeldatud olukorras ei sõltu kaitsja olemasolu menetleja tegevusest või tegevusetusest, mille tõttu ei saa ka väita, et üks kõnealuses sättes nimetatud tõendi esitamise eeldus on jäetud täitmata. Vastupidine arusaam tooks kaasa olukorra, kus kaitsjast loobumisega võidakse menetlusõigust kuritarvitada, et saavutada kohtueelses menetluses kogutud tõendi kõrvalejätmine kohtumenetluse raames. Ainuke võimalus seda vältida tähendaks aga alaealise korduvat ülekuulamist kohtumenetluses, mis oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga. Järelikult peab kahtlustatav küsitlemisõiguse saamiseks ilmutama oma aktiivsust ega saa ainuüksi kaitsja puudumisele tuginevalt väita, et KrMS §-s 2901 loetletud tõendi esitamise eeldused pole täidetud. KrMS § 2901 lg 1 nõuete täitmiseks tuleb sarnasel juhul pidada piisavaks, kui küsitlemisvõimalus kohtueelses menetluses on olnud üksnes kahtlustataval. (p 14-15)
KrMS § 288 lg 2 esimeses lauses sisalduva keelu eesmärk on vältida küsimuste sugestiivset toimet ülekuulatavalt saadavale tõendusteabele. (p 21)
Tunnistaja ülekuulamisest tehtud videosalvestis ei ole käsitatav eraldi tõendina, vaid ülekuulamisprotokolli lahutamatu osana. Kuna tegemist pole eraldi tõenditega, vaid samast tõendiallikast pärineva, kuid erinevas vormis talletatud teabega, ei saa ka videosalvestise avaldamise ja uurimise küsimust lahendada lahutatult ülekuulamisprotokolli avaldamisest ning uurimisest. (p 18)
KrMS § 2901 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)
Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 2901, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)
|
| 3-1-1-95-16
|
Riigikohus |
25.11.2016 |
|
2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)
NPALS § 31 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)
Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)
Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)
Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks
KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)
Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)
Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)
Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
|
| 3-1-1-76-16
|
Riigikohus |
23.11.2016 |
|
Arvestades rääkimisvõimetu lapse piiratud võimekust välismaailmaga suhtlemisel, saab ja ka tuleb last puudutavad järeldused rajada eeskätt lapse häälelisele väljendusele, nt nutt. Öeldut ei tule mõista selliselt, nagu oleks iga valutunde tekitamine, millega kaasneb lapse nutt, kriminaalkorras karistatav. Näiteks mingite vastumeelsete harjutuste kohustuslik tegemine on puhuti vältimatu ning seega ka sotsiaalselt aktsepteeritav, mistõttu teise isiku keha füüsilist mõjutamist, millega kaasneb teatud ulatuses valuaisting ja nutt, ei saa mõistagi alati karistusõiguslikult hukka mõista. (p 12)
Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)
Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
Kriminaalasja arutamine apellatsioonimenetluses ei ole esimese astme kohtu menetluse kordamine samasuguses mahus. See väljendub selgelt ka KrMS § 15 lg 2 p-s 2 ja § 331 lg-s 2, mille kohaselt sõltub see, missuguseid küsimusi ringkonnakohtu otsuses käsitleda tuleb ning missuguseid tõendeid on vajalik vahetult uurida, menetletava kohtuasja eripärast. Maakohtu õigeksmõistva otsuse apelleeris üksnes prokurör, mis tähendab, et KrMS § 331 lg 2 kohaselt pidigi ringkonnakohus kriminaalasja arutama esmajoones tema apellatsioonis esitatud põhjenduste ja taotluste alusel. Erandlikult saanuks ja ka pidanuks ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel väljuma apellatsiooni piiridest juhul, kui ta oleks tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, millega süüdistatava olukorda on raskendatud. (p 8)
Kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, siis väljakujunenud kohtupraktika järgi peab tagajärje vältimise lootus KarS § 18 lg-s 2 määratletu tähenduses tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje saabumata jäämisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt kontrollimatust juhuslikkusest (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 6). (p 16)
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)
Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)
Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)
Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)
Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17)
Omal käel õpitud võimlemisharjutusi äärmise intensiivsusega ning ülemäärast jõudu kasutades verbaalse väljendusoskuseta lapse peal rakendades ning samal ajal tema instinktiivset vastupanu maha surudes ja tugevat nuttu ignoreerides on alust rääkida kaudsest tahtlusest ka kehavigastuste kui tagajärje suhtes. Et ülemäärase jõuga ning oskamatult inimese jäsemeid ebaloomulikesse asenditesse painutades võib olla tagajärjeks nt luumurd, on seejuures arusaadav igale nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt ka RKKKo 3-1-1-50-13, p 12.2). (p 19)
Ka koduselt käepäraste vahenditega inimese tervise parandamisele suunatud tegevus on üldjuhtumil sotsiaalselt aktsepteeritud ning seega ka probleemideta lubatav. Olgu siinkohal nimetatud kasvõi kodused ravimeetodid, kus käepäraste ning ajalooliselt väljakujunenud võtete abil vähendatakse palavikku viinasokkide abil, kasutatakse soodaaure rögalahtistina või ka vähendatakse lihaspinget üldteada harjutuste/massaaži abil jne. Siiski tuleb tõdeda, et teatud juhtudel võivad ka kodustes tingimustes või üldse väljaspool ametlikku meditsiiniteenust rakendatavad meetodid olla sellised, mis enda organismi sekkumise intensiivsuselt ja ka võimalikelt tagajärgedelt on kaalukamad kui lihtne eespool kirjeldatud rahvameditsiin, külgnedes ka olemuslikumalt juba spetsiifilisi teadmisi ja oskusi nõudva tervishoiuteenusega, mis nõuab selle osutamist teatud kvaliteediga. Sellistel juhtudel ei ole paslik enam rääkida kodusest rahvameditsiinist, vaid pigem juba tervishoiuteenusest, mis peab võlaõigusseaduse § 762 kohaselt vastama arstiteaduse üldisele tasemele, s.t eeldab arstiteaduse sisulisemat tundmist konkreetse tervishoiuteenuse osutamiseks, juhindumist konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetoditest jne (vt täpsemalt RKKKo 3-1-1-79-10, p 15 jj). Iseäranis oluline on selliste eriteadmiste olemasolu juhtudel, kui mõjutatakse organismi viisidel, mis kulgevad n-ö silmale nähtamatult (nt mõne eksperimentaalse aine manustamine, mille mõju ja toime ei ole väliselt tajutav), ning ka juhul, kui ettevõetava sekkumise ambitsiooniks on teise isiku tervise kaalukas mõjutamine (nt mõnest raskekujulisest haigusest vabanemine). Kui sellise teise inimese tervisesse sekkumise tagajärjeks peaks olema tervisekahjustus, on sellise kontrollimatu riski loomine ja kulgeda laskmine tunnismärkideks, millele toetuvalt on samuti alust tõstatada tõsiselt võetav kahtlus kaudse tahtluse esinemisest toimepanija käitumises. (p 20)
|
| 3-1-1-64-16
|
Riigikohus |
09.11.2016 |
|
TMS § 55 p 1 kohaselt on arestimine tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral vaid juhul, kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita. Täitedokumendid on aga loetletud TMS § 2 lg-s 1 ja vara arestimise akti pole selles kataloogis nimetatud (vt ka RKTKo 3-2-1-1-14, p 15). Seega isegi juhul, kui arestimise akt on ebaõigesti vormistatud, ei tulene sellest veel automaatselt arestimise tühisust ning välistatud ei ole täitemenetluse tagamiseks üleskirjutatud vara loata käsutamise või kasutamise karistusõiguslik omistamine süüdistatavale, s.o vastutus KarS § 308 lg 1 järgi. (p 16)
Praktikas on kinnistunud arusaam, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima, näidates ära, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 17). (p 6)
Nn põhjendatud kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒20). (p 11)
|
| 3-3-1-33-16
|
Riigikohus |
02.11.2016 |
|
PPA peab kuriteoteatele reageerides võetavates seisukohtades kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises olema hoolikas mitte üksnes resolutsioonis (alustada/mitte alustada kriminaalmenetlust), vaid ka põhjendustes. Kuigi põhjendustes sisalduv ei oma iseseisvat õiguslikku tähendust, võib see kaasa tuua isiku õiguste iseseisva rikkumise, kui põhjendustes avaldatakse ebaõigeid faktiväiteid või ebakohaseid väärtushinnanguid. Lisaks võib see riivata süütuse presumptsiooni (PS § 22 lg 1, KrMS § 7 lg 1). Riigi autoriteedi tõttu on tema jagataval teabel avalikkuse silmis suurem tõeväärtus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-3-12). Avalik võim peab sõnakasutuses olema hoolas ja vältima väärtõlgendusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise näol on selles sisalduva andmetöötluse osas tegemist haldustoiminguga. (p 12.3)
Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)
Tegevuse haldustoiminguks kvalifitseerimisest ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks. Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra (HKMS § 4 lg 1). PPA teatises sisalduva isikule õigusrikkumise toimepanemise omistamise tagajärgedeks on sunniraha määramine täitemenetluses ja tulevikus võimalik kriminaalmenetluse alustamine KarS § 3312 tunnustel. Nende olukordade kohtulikuks arutamiseks on ette nähtud teistsugused menetluskorrad: tsiviilkohtumenetlus ja kriminaalasja kohtulik menetlus. Halduskohtu funktsioon ei ole läbi viia eeltõendamismenetlust teist liiki kohtumenetluste jaoks. (p 14)
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusmenetluse ja süüteomenetluse piiritlemisel saab ja tuleb lähtuda mh toimingu eesmärgist ja olemusest ning menetleja tahtest ja selle avaldamisest. KorS § 1 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku järelevalve menetluse või süüteomenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk. (p 12)
|
| 3-1-1-80-16
|
Riigikohus |
02.11.2016 |
|
Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)
Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)
Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)
Kuigi KrMS § 214 lg 3 teises lauses nimetatakse kahtlustatava kõrval menetlusosalisena ka süüdistatavat, ei saa sellest siiski järeldada, et vaadeldava sätte toime võiks laieneda kohtumenetluse ajale ja anda trahvi määramise õiguse kriminaalasja menetlevale kohtule. KrMS § 35 lg 1 järgi on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti KrMS § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. Kirjeldatud määratluse järgi saab isik olla süüdistatava staatuses seega ka ajal, mil kriminaalasja pole veel kohtusse saadetud. (p 14)
Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)
Ajaks, mil süüdistusakt on saadetud kohtusse, on vähemalt prokuratuuri eeldatava hinnangu kohaselt kõik tõe tuvastamiseks vajalikud tõendid kogutud ja loodud ühtlasi nõutavad eeldused kriminaalasja kohtulikuks arutamiseks. Seetõttu ei saa menetluse selles staadiumis ainult KrMS § 214 eesmärkidega isiku trahvimist selle paragrahvi 3. lõike alusel õigustada. Vajalik on osutada ka tõsiasjale, et kohtumenetluse tingimustes ei saa kohtueelse menetluse andmete avaldamine enam sõltuda prokuratuuri loast, sest tõendeid esitatakse, avaldatakse ja uuritakse KrMS 10. peatüki 4. jaos sätestatud korras. Kuna eeluurimiskohtuniku volitused on selleks ajaks lõppenud, tähendab öeldu, et kõneks olevas menetlusetapis ei ole võimalik KrMS § 214 alusel menetlusandmete avaldamist piirata ja trahvi määramise õigus on kriminaalasja arutaval kohtul üksnes KrMS § 12 alusel. Seda aga juhul, kui avaldatakse kinnise kohtuistungi, mitte kohtueelse uurimise andmeid. (p 12)
Olukorras, kus isik avaldab kohtueelse menetluse andmeid kohtuliku arutamise ajal, ei saa teda trahvida KrMS § 214 lg 3 alusel. Sellel alusel trahvi määramine, kui seejuures ei ole tegemist kinnisel kohtuistungil kõlanud menetlusandmetega, mille avaldamise eest on isikut hoiatatud KrMS § 12 lg 4 alusel, kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p 15)
|
| 3-1-1-74-16
|
Riigikohus |
24.10.2016 |
|
Kuna KrMS § 287 lg 1 ja § 288 kohaselt kuulatakse tunnistaja kohtuistungil üle ristküsitluse vormis, peab ristküsitluse kasutamine aitama muu hulgas selgitada, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh kindlaks teha, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks ka menetletava kriminaalasja kohta ajakirjanduses avaldatud teave. Üheks tunnusmärgiks sellise mõju kohta saab pidada ka varem antud ütluste muutmist. Kuivõrd ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, peavad eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid aitama tasakaalustada mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave. Samuti peab KrMS § 13 lg-s 1 tehtud muudatus, mille kohaselt ei ole enam alates 1. septembrist 2011 lubatud kohtuistungi helisalvestamine kohtu loata, koostoimes KrMS § 287 lg-ga 2 aitama vältida kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist veel üle kuulamata tunnistajaile. Arvestades, et istungisaalis viibivad isikud võivad kohtu loata teha vaid kirjalikke märkmeid, on see meede seadusandja hinnangul üldjuhul ka piisav, vältimaks ütlusi andnud isikute räägitu detailselt taasesitamist. Kuigi ei saa välistada, et mõni saalis viibiv isik suudab isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe talletada maksimaalse täpsusega ka kirjalike märkmete kujul, ei luba kehtiv kriminaalmenetluse seadustik selliselt saadud teabe avaldamist avaliku kohtuistungi puhul piirata. Vastavasisulise keelu sätestamiseks peaks seadusandja kaaluma menetlusseadustiku muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju aluseks võttes. (p-d 17-19)
KrMS § 267 (Kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes võetavad meetmed) eesmärk on tagada kohtuistungi korrakohane läbiviimine. Seetõttu saab vaadeldavas sättes kirjeldatud meetmeid rakendada siis, kui isik rikub kohtuistungi korda ega allu kohtu korraldusele või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu. Korraldus, millega kohus keelab aga avalikul kohtuistungil kõlanud menetlusandmete avaldamise, KrMS § 267 reguleerimisalasse ei kuulu. Nimelt reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja selle piiramisega seonduvat eeskätt KrMS §-d 11 ning 12. KrMS § 11 lg-s 1 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt on igal isikul võimalik jälgida ja talletada kohtuistungit KrMS §-s 13 sätestatud korras. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt toimib avalikkuse põhimõte kohtuistungi avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni KrMS §-des 12 ja 13 sätestatud piirangutega. Öeldust järeldub, et kohtuistungi avalikkust saab kohus piirata üksnes menetlusseaduses ette nähtud alustel, s.o KrMS §-des 11 ja 12 sätestatud tingimusi järgides. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on võimalik aga vaid kinnisel kohtuistungil KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatada kohtumenetluse pooli ja istungisaalis viibijaid, et menetlusandmeid pole lubatud avaldada. (p-d 10-12)
KrMS § 267 (Kohtuistungi korda rikkuva isiku suhtes võetavad meetmed) eesmärk on tagada kohtuistungi korrakohane läbiviimine. Seetõttu saab vaadeldavas sättes kirjeldatud meetmeid rakendada siis, kui isik rikub kohtuistungi korda ega allu kohtu korraldusele või väljendab oma käitumisega lugupidamatust kohtu vastu. Korraldus, millega kohus keelab aga avalikul kohtuistungil kõlanud menetlusandmete avaldamise, KrMS § 267 reguleerimisalasse ei kuulu. Nimelt reguleerivad kohtuistungi avalikkuse ja selle piiramisega seonduvat eeskätt KrMS §-d 11 ning 12. KrMS § 11 lg-s 1 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt on igal isikul võimalik jälgida ja talletada kohtuistungit KrMS §-s 13 sätestatud korras. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt toimib avalikkuse põhimõte kohtuistungi avamisest kuni kohtulahendi kuulutamiseni KrMS §-des 12 ja 13 sätestatud piirangutega. Öeldust järeldub, et kohtuistungi avalikkust saab kohus piirata üksnes menetlusseaduses ette nähtud alustel, s.o KrMS §-des 11 ja 12 sätestatud tingimusi järgides. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt on võimalik aga vaid kinnisel kohtuistungil KrMS § 12 lg 4 alusel hoiatada kohtumenetluse pooli ja istungisaalis viibijaid, et menetlusandmeid pole lubatud avaldada. (p-d 10-12)
Võrreldes teiste kohtumenetluse liikidega on kriminaalasja arutava kohtu volitused menetlusandmete avaldamise keelamise osas piiratumad. Tsiviilkohtumenetluses võib kohus menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid määrusega kohustada asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma ka juhul, kui menetlus ei ole kinniseks kuulutatud, kuid saladuse hoidmine on ilmselt vajalik tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 38 nimetatud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 41 lg 3). Halduskohtumenetluse seadustiku § 77 lg 1 järgi juhindutakse kohtumenetluse avalikkuse ja tagamise osas tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Kriminaalmenetluse seadustik sarnast võimalust ette ei näe. (p 13)
Kohtuistungi kinniseks kuulutamisel KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel peavad kohtuistungi kinniseks kuulutamise tinginud põhjused olema kaalukad. Seda järeldust kinnitab samas sättes esitatud näitlik loetelu, mille kohaselt võib kohtuistungi kinniseks kuulutada siis, kui kohtuistungi avalikkus võib ohustada kohtu või kohtumenetluse poole või tunnistaja julgeolekut. Seega võib õigusemõistmise huvides KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel kohtuistungi kinniseks kuulutada vaid nendel juhtudel, kui ilmnevad erandlikud asjaolud (nt julgeoleku tagamise vajadus). Seisukoht, nagu võiks ka üle kuulamata tunnistajate mõjutamise vältimiseks kohtuistungi KrMS § 12 lg 1 p 4 alusel osaliselt või täielikult kinniseks kuulutada, tähendaks, et suuremat avalikku huvi tekitavate ja isikuliste tõendite vahetut uurimist eeldavate kriminaalasjade arutamine hakkaks valdavalt toimuma kinnistel kohtuistungitel. Samuti satuks see käsitlus vastuollu KrMS §-s 11 ette nähtud põhimõttega, mille järgi on avalikkuse esindajatel üldjuhul võimalik vahetult kohtuistungit jälgida ja talletada. (p 16)
Kuna KrMS § 287 lg 1 ja § 288 kohaselt kuulatakse tunnistaja kohtuistungil üle ristküsitluse vormis, peab ristküsitluse kasutamine aitama muu hulgas selgitada, kas tunnistaja ütlusi saab pidada usaldusväärseks, sh kindlaks teha, kas ütluste sisu on mõjutanud näiteks ka menetletava kriminaalasja kohta ajakirjanduses avaldatud teave. Üheks tunnusmärgiks sellise mõju kohta saab pidada ka varem antud ütluste muutmist. Kuivõrd ristküsitluse käigus on lubatud seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral avaldada isiku varem antud ütlusi, peavad eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid aitama tasakaalustada mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave. Samuti peab KrMS § 13 lg-s 1 tehtud muudatus, mille kohaselt ei ole enam alates 1. septembrist 2011 lubatud kohtuistungi helisalvestamine kohtu loata, koostoimes KrMS § 287 lg-ga 2 aitama vältida kohtulikul uurimisel ilmnevate asjaolude teatavaks saamist veel üle kuulamata tunnistajaile. Arvestades, et istungisaalis viibivad isikud võivad kohtu loata teha vaid kirjalikke märkmeid, on see meede seadusandja hinnangul üldjuhul ka piisav, vältimaks ütlusi andnud isikute räägitu detailselt taasesitamist. Kuigi ei saa välistada, et mõni saalis viibiv isik suudab isikulistest tõendiallikatest pärineva teabe talletada maksimaalse täpsusega ka kirjalike märkmete kujul, ei luba kehtiv kriminaalmenetluse seadustik selliselt saadud teabe avaldamist avaliku kohtuistungi puhul piirata. Vastavasisulise keelu sätestamiseks peaks seadusandja kaaluma menetlusseadustiku muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustiku eeskuju aluseks võttes. (p-d 17-19)
|
| 3-1-1-58-16
|
Riigikohus |
06.10.2016 |
|
KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)
Miinimumpalka saav vanem peab kulutama lapse ülalpidamise kohustuse täitmiseks üldjuhul vähemalt poole oma igakuisest sissetulekust. Miinimumpalgale vastavast sissetulekust iga kuu kõigest ca 1–10 euro maksmine elatiseks on üldjuhul vaadeldav elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes. (p 42)
Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes saab käsitada ka seda, kui tööl käiv, kuid sellele vaatamata puuduliku maksevõimega isik jätab elatise osaliselt või täielikult maksmata olukorras, kus ta pole astunud usutavaid samme tasuvama töö leidmiseks, ehkki viimane oleks arvestatava tõenäosusega võimalik. (p 45)
Olukorras, kus maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on omavahel (osaliselt) vastuolus, ei pruugi KrMS § 363 lg 5 võimaldada Riigikohtul teha KrMS § 361 lg 1 p-s 5 nimetatud lahendit isegi siis, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust. (p 46)
KarS § 169 järgi esitatud süüdistuses võib elatusraha maksmisest kõrvalehoidumist sisustades tugineda samal ajal (alternatiivselt) nii ülalpidamiskohustuse täitmist võimaldava vara olemasolule kui ka sellele, et süüdistatav jättis tegemata temalt mõistlikult eeldatavad jõupingutused elatise maksmiseks vajaliku vara hankimiseks. Kohtul on sellise süüdistuse alusel võimalik kontrollida esmalt väidet süüdistataval elatise maksmiseks piisava vara olemasolu kohta ja kui see kinnitust ei leia, siis seda, kas süüdistatav on jätnud tegemata mõistlikud jõupingutused selleks, et tal oleks elatise maksmiseks piisavalt vara. (p 29)
Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)
Negatiivsete asjaolude tõendamist ei saa üldjuhul kohtumenetluse poolelt nõuda (vt nt RKKKo 3-1-1-83-10, p 35 ja RKKKm 3-1-1-10-16, p 37). Seda, et KarS § 169 järgi süüdistataval oli töötamist häiriv haigus, peavad tõendama süüdistatav ja kaitsja. Niisamuti lasub süüdistataval ja kaitsjal kohustus tõendada neid jõupingutusi, mis puuduliku maksevõime tõttu ülalpidamiskohustust rikkunud süüdistatav oma varalise seisundi parandamiseks tegi, nt et ta otsis tõemeeli, ehkki edutult, (tasuvamat) tööd. Süüdistatava ja kaitsja sellise tõendamiskohustuse tekkimise eelduseks on siiski see, et prokuratuur on järginud nn kirjeldamiskohustust, s.t näidanud süüdistuses ära, milliste sissetulekute suurendamisele suunatud jõupingutuste tegemata jätmist süüdistatavale ette heidetakse. (p 43)
Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 231 lg-test 2–4 ei näe kriminaalmenetlusõigus isiku süüküsimuse lahendamisel tõendamisest vabastamise alusena ette asjaolu(de) omaksvõttu. (p 32)
Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)
Tuvastamaks, milline oli mingil perioodil isiku tegelik varaline seisund, saab tavaliselt ühe – kaudse – tõendina kasutada ka tõendeid, mis kajastavad isiku majanduslikku olukorda uuritavale perioodile eelneval ajal. Seda eriti siis, kui ajaline erinevus tõendites kajastuva ning uuritava perioodi vahel on suhteliselt väike, on tekkinud kahtlus, et isik on asunud oma vara varjama ja tema väidetud varaline seisund erineb varasemast drastiliselt, kusjuures pole andmeid sellise muudatuse põhjuste kohta. (p 37)
Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)
Ainuüksi ristküsitlusest keeldumine ei anna alust lugeda KrMS § 294 p 1 alusel avaldatud süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ebausaldusväärseteks. (p 33)
Kui sularahasissemakse tegemisega seotud asjaolud iseenesest ei viita, et sissemakse tegija maksis pangakontole võõrast raha, pole alust rääkida kõrvaldamata kahtlusest, et sularaha ei kuulunud mitte sissemakse tegijale, vaid kellelegi teisele. Olukorras, kus süüdistatav vaatamata sellele väidab, et tema poolt pangakontole makstud sularaha kuulus mõnele muule isikule, peab ta oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vrd ka RKKKo 3-1-1-49-11, p 25 ja 3-1-1-133-13, p 23). (p 41)
|
| 3-1-1-59-16
|
Riigikohus |
06.10.2016 |
|
Elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses on vaadeldav see, kui kohustatud isik rikub lapse ülalpidamise kohustust olukorras, kus tal on – või võiks temalt mõistlikult eeldatava käitumise korral olla – võimalik ülalpidamiskohustus täita või vähemalt teha seda suuremas ulatuses. Eeskätt on elatusraha maksmisest kõrvalehoidumisega KarS § 169 mõttes tegemist järgmistel juhtudel: 1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustiku §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud "enese tavalise ülalpidamise" ja "enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud; 2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või 3) kohustatud isik, kellel ei ole elatise nõutavas summas maksmiseks piisavalt vara, jätab elatise täielikult või osaliselt maksmata olukorras, kus ta ei ole teinud mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal ülalpidamiskohustust võimalikult suures ulatuses täita, või kus ta on end ise asetanud maksejõuetuse seisundisse. Sellise olukorraga on tegemist näiteks siis, kui elatise jätab osaliselt või täielikult maksmata isik, kes pole otsinud piisava intensiivsusega tööd või muud legaalset sissetulekuallikat; kes pole müünud elatise maksmiseks vara, mis pole tarvilik tema enda ülalpidamiseks PKS §-st 102 tulenevas ulatuses; kes on lahkunud vabatahtlikult töölt, ehkki tal pole uut töökohta ega vara ülalpidamiskohustuse täitmiseks või kes võõrandab oma vara moel, et selle tagajärjel muutub ülalpidamiskohustuse täitmine võimatuks. Lisaks eeldab elatise maksmata jätmise kvalifitseerimine selle maksmisest kõrvalehoidumiseks kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel. Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses. (p 25–26)
KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)
Kohus saab ülalpidamiskohustuse täitmise võimalikkust kinnitavad asjaolud, mis annavad aluse käsitada elatise maksmata jätmist selle maksmisest "kõrvalehoidumisena" KarS § 169 mõttes, tuvastada üksnes siis, kui need asjaolud on süüdistuse sisus välja toodud. Seda ka juhul, kui tegemist on selliste negatiivsete asjaoludega, mille tõendamise koormus lasub erandina süüdistataval ja kaitsjal. (p 28)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKKKo-d 3-1-1-24-05, p 14; 3-1-1-84-12, p 10 ja RKKKm 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas. (p 21–22)
KarS § 169 subjektiivne koosseis eeldab alates 1. jaanuarist 2015 toimepanijalt elatusraha maksmisest kõrvalehoidumise suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), kusjuures KarS § 5 lg 2 kohaselt on sellel seadusemuudatusel tagasiulatuv jõud ka isikute suhtes, kes panid teo toime enne 1. jaanuari 2015. (p 24)
|
| 3-3-1-32-16
|
Riigikohus |
14.09.2016 |
|
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)
Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)
Mõistliku menetlusaja hindamisel SKHS kontekstis tuleb jätkuvalt lähtuda nii Riigikohtu kui ka EIK varasemast praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt nt RKKK otsus asjas nr 3-1-1-14-14). (p 13)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). (p 11)
Kui kriminaalmenetlus, mille ebamõistliku pikkuse eest isik mittevaralise kahju hüvitamist taotleb, lõppes enne kui jõustus SKHS, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt (SKHS § 23 lg 3 ja § 5 lg 1 p 6). Reeglina oleks selline nõue tulnud esitada prokuratuurile, v.a juhtumil, kui halduskohus oli kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud (SKHS § 23 lg-d 4 ja 5). Ringkonnakohtul oleks tulnud asja lahendamisel kohaldada SKHS-i tagasiulatuvalt. (p 11)
Tõendada tuleb asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-78-11). Muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine SKHS § 11 lg-s 3 ette nähtud ebamõistliku menetlusaja ületamise korral. Seega, kui tegemist on ebamõistliku menetlusajaga ületamisega, ei ole täiendavalt vaja teiste põhiõiguste rikkumise tuvastamist. (p 14)
Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)
Üldjuhul on mittevaralise kahju täpne ulatus subjektiivne ja sõltub nii konkreetsest isikust kui ka üksikjuhtumi asjaoludest. Kohus ei mõista isikule välja suuremat hüvitist, kui ta on ise nõudnud, kuna vastasel korral ületaks ta nõude piire (HKMS § 41 lg 1 teine lause). (p 17)
|
| 3-1-1-49-16
|
Riigikohus |
27.06.2016 |
|
Vaatamata sellele, et KrMS § 344 lg 2 järgi on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puudutavas osas, ulatub kannatanu kaebeõigus ka menetluskulude väljamõistmise kasseerimiseni. See tuleneb otseselt KrMS § 189 lg-st 3, mis sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15. peatüki kohaselt. Kuna menetluskulude hüvitamise vaidlustamisel kehtib eriregulatsioon, ei mõjuta KrMS § 344 lg-s 2 sätestatud edasikaebepiirang kannatanu õigust vaidlustada ringkonnakohtu otsus tema menetluskulude väljamõistmise osas kassatsiooni korras. (p 23)
Menetluskuluks on muu hulgas kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu (KrMS § 175 lg 1 p 1). Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral hüvitab tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud KrMS § 182 lg 4 järgi riik. Ehkki selle sätte sisuks on üksnes tsiviilhagi tagamisest tingitud menetluskulud, tuleb seda tõlgendada laiendavalt ja asuda seisukohale, et KrMS § 182 lg-s 4 sätestatu hõlmab kõiki tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud kulusid, sh kannatanu esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. 1. jaanuaril 2017 jõustuv KrMS § 182 lg 5 ls 1 sätestab otsesõnu, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud riik. (p 25)
Tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt RKKKo 3-1-1-87-11, p 7), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt RKKKo 3-1-1-89-12, p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-114-13, p 10). (p 19)
Isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest KrMS § 7 lg 3 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 18-19). (p 21)
Liisingueseme teadmata asukohta toimetamine, selle varjamine ja asukoha avaldamisest keeldumine pärast liisingulepingu ülesütlemist muudab omaniku käsutusvõimaluse võimatuks. Niisuguses käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena. Kui kohus tuvastab, et liisinguandja ja liisinguvõtja vahel oli sõlmitud liisinguleping, mille liisinguandja ütles õiguspäraselt üles liisinguvõtja olulise lepingurikkumise tõttu, siis on eeldatav, et liisingueseme tagastamata jätmise ja selle asukoha aktiivse varjamisega soovib toimepanija asja faktilise omanikustaatuse üle võtta. Sellises olukorras tuleb kaitsepoolel usaldusväärselt tõendada, et süüdistatav tagastas liisingueseme omanikule või et tagastamine oli süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel võimatu. (p 18)
|
| 3-1-1-44-16
|
Riigikohus |
06.06.2016 |
|
KarS § 121 subjektiivse koosseisutunnuse ei täida pelgalt süüdistatava eesmärk kannatanule „koht kätte näidata“. Niisugusest eesmärgist ei saa tuletada kannatanule tervise kahjustamise või valu põhjustamise tahtlust. Teo toimepanemise eesmärk ja motiiv on subjektiivsete tunnustena tahtlusest eristatud (KarS § 12 lg 3 teine lause). Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub KarS § 121 koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist. (p 19)
Erinevalt varem kehtinud redaktsioonist tuleb 29. märtsil 2015 jõustunud KrMS § 345 lg 1 järgi teatada kassatsiooniõiguse kasutamise soovist üksnes siis, kui ringkonnakohus kuulutab või teeb kantselei kaudu teatavaks kohtuotsuse resolutiivosa. Kui aga apellatsioonikohus teeb kohe tervikotsuse, ilma kohtuotsuse lõpposa eraldi vormistatud menetlusdokumendina kuulutamata, ei ole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamine enam nõutav ning kohtumenetluse poolel on õigus esitada kassatsioon KrMS § 345 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, sõltumata kassatsiooniteate esitamisest. (p 10)
Suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus on sätestatud kindel tähtaeg. KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Juhul, kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. (p 14)
Apellatsioonimenetluse poole asjakohase taotluse puudumisel peab ringkonnakohus ka ise hindama, kas konkreetses kriminaalasjas on võimalik tagada õiglast kohtumenetlust süüdistatavat ja vajadusel tunnistajaid vahetult üle kuulamata. KrMS § 331 lg 12 kohaselt toimub asja suuline läbivaatamine ringkonnakohtus muu hulgas juhul, kui seda peab vajalikuks ringkonnakohus. Suulise menetluse vajalikkuse küsimus tekib iseäranis juhul, kui süüdistatav on esimese astme kohtus õigeks mõistetud ning tema süüküsimuse otsustamine apellatsioonimenetluses sõltub peaasjalikult isikulistele tõenditele antavast hinnangust (vt nt EIK 4. juuni 2013. a otsus Hanu vs. Rumeenia, p-d 34-42; 13. detsembri 2011. a otsus Valbuena Redondo vs. Hispaania, p-d 30–40; 19. veebruari 1996. a otsus Botten vs. Norra, p-d 48–53). (p 17)
|
| 3-1-1-47-16
|
Riigikohus |
13.05.2016 |
|
KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)
KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)
KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)
KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt RKKKm 3-1-1-120-12, p 7). (p 7)
KrMS § 245 lg 1 p 12 kohaselt kuuluvad kokkuleppe esemesse ka süüdistatava poolt hüvitatavad kriminaalmenetluse kulud. Seetõttu peavad prokurör, süüdistatav ja kaitsja jõudma läbirääkimiste käigus kokkuleppele nii kohtueelses menetluses tekkinud kui ka kohtumenetluses tekkida võivate menetluskulude hüvitamises, samuti võimalikus menetluskulude vähendamises ja menetluskulude ositi hüvitamises KrMS § 180 lg 3 alusel. Võimaldamaks kohtul kontrollida kokkulepitud summa väljamõistmise seaduslikkust, peab KrMS § 180 lg 3 kohaldamise korral nähtuma kokkuleppest ka riigi kanda jäetavate menetluskulude suurus (vt RKKKm 3-1-1-7-16, p 5.2). (p 5)
KrMS § 245 lg 4 kohaselt on kokkulepe sõlmitud küll juhul, kui prokurör, süüdistatav ja kaitsja on sellele alla kirjutanud, kuid ainuüksi see ei välista võimalust maakohtu istungi käigus kokkulepet kohalolijate õigusi ja kohustusi puudutavas osas muuta või täiendada. Olukorras, kus kokkuleppe muutmine ei eelda uusi või lisaläbirääkimisi, toetavad sellist seisukohta ka menetlusökonoomia huvid. (p 7)
|
| 3-1-1-110-15
|
Riigikohus |
04.05.2016 |
|
Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 341 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17)
Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)
Ka vahistamistaotlust arutav kohus on pädev hindama kohtule esitatud ja vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsust keeldumise seaduslikkust. Nimelt on kahtlustataval KrMS § 341 lg 2 kohaselt õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks ning kinnipidamise ja vahistamise vaidlustamiseks kohtus, ning tulenevalt KrMS § 8 p-st 2 peab kohus tagama kahtlustatavale reaalse võimaluse end kaitsta. Vahistamismenetluses hõlmab see kohustus vältimatult ka vahistamistaotluse aluseks olevatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamist. Seega on lõppkokkuvõttes vahistamisküsimust lahendava kohtu pädevuses hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud juurdepääsuõiguse piiramine isikut süüstavatele tõenditele konkreetses menetlusetapis ning esitatud kahtlustuse valguses. Kuigi KrMS § 341 lg 3 ls 1 järgi otsustab sama paragrahvi 2. lõikes nimetatud tõenditele juurdepääsu võimaldamise prokuratuur, ei kujuta see säte KrMS § 8 p 2 suhtes erinormi. Vastasel juhul oleks tõenditele juurdepääsust keeldumist võimalik vaidlustada üksnes KrMS § 341 lg-s 4 ja §-s 228 sätestatud korras. Nimetatud kaebevõimaluse realiseerimise ajaks on vahistamistaotluse arutamine aga juba eelduslikult läbi ja isiku vahistamise korral tema vabaduspõhiõigus riivatud. Teisisõnu jätaks vahistamistaotlust arutava kohtu pädevuse piiramine isiku ilma õigeaegsest ning efektiivsest kohtulikust kaitsest. (p 17)
Juhul, kui kohus asub tõendi(te)le juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Eelnevalt saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Kolleegium märgib sedagi, et tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevate raskuste tasakaalustajana on kohtul teistsugune roll kui vahistamistaotluse põhjendatuse hindamisel, kus kohus ei pea tuginema uurimisprintsiibile, s.o otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda (vt RKKKm 3-1-1-105-11, p 17). Nimelt tuleb kohtul tõendusteabele vahetust juurdepääsust keeldumise korral vahistamisküsimuse igakülgseks uurimiseks kontrollida kaitseväidete põhjendatuse hindamise käigus omal algatusel kahtlustatavat õigustavate asjaolude olemasolu. (p 18)
Vaidlust kuriteokahtluse põhjendatuse üle ei saa samastada isiku süüküsimuse käsitlemisel otsustatavate küsimustega selle kohta, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas teo on toime pannud süüdistatav ja kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Põhjendatud kuriteokahtlust kinnitavad tõendid ei pea olema sedavõrd kaalukad, et nende alusel oleks võimalik teha süüdimõistev kohtuotsus. Samuti ei saa eeldada, et kohtueelses menetluses kuriteokahtluse põhjendatust kontrollides peaks menetleja suutma lõplikult ja veenvalt ümber lükata kõik vastuväited kuriteokahtlusele ja olema muu hulgas suuteline hindama kõigi vahistatava esitatud tõendite usaldusväärsust. Kuriteokahtluse põhjendatust peab eitama eeskätt siis, kui kahtluse aluseks olevaid asjaolusid kinnitavad tõendid puuduvad üldse või on ilmselgelt ebapiisavad või ebausaldusväärsed või kui kuriteokahtluse aluseks olevad väidetavad asjaolud ilmselgelt ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele (vt RKKKm 3-1-1-135-13, p 13). (p 21)
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista elektroonilise valve kohaldamise taotluse läbivaatamist samal ajal maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse lahendamisega. KrMS § 1371 lg 1 esimese lause kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise elektroonilise valvega kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul. Tulenevalt sama paragrahvi 3. ja 4. lõikest teeb eeluurimiskohtunik või kohus vahistamise asendamise taotluse saamisel kahtlustatava või süüdistatava elukoha järgsele kriminaalhooldusametnikule ülesandeks esitada viie tööpäeva jooksul arvamus elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse kohta, kuulab taotluse lahendamiseks ära vahistatu, prokuröri ja kaitsja arvamuse ning otsustab elektroonilise valve kohaldamise määrusega. Arvestades, et KrMS § 390 lg te 3 ja 4 kohaselt vaatab ringkonnakohus maakohtu vahistamismääruse peale esitatud kaebuse läbi selle saamisest alates kümne päeva jooksul kohtuistungil, on määruskaebemenetluse käigus võimalik lahendada ka määruskaebuses sisalduv elektroonilise valve kohaldamise taotlus. Samuti toetab vahistamise alternatiivide võimalikult varast kaalumist EIÕK art 5 lg 3. Riigil on kohustus kaaluda kriminaalmenetluse tagamisel leebemate alternatiivide kohaldamise võimalikkust ning juhul, kui kriminaalmenetlust on võimalik tagada kautsjoni või muude meetmetega, tuleb isik vabastada (vt nt EIK 6. detsembri 2007. a otsus asjas Lind vs. Venemaa, p 82 ja 23. septembri 2008. a otsus asjas Vrenčev vs. Serbia, p-d 72 ja 76). Lisaks ülaltoodule võib elektroonilist valvet kohaldada ka kaitsja taotlusel. KrMS § 47 lg 1 p 3 kohaselt on kaitsjal õigus esitada taotlusi ja tulenevalt sama paragrahvi 2. lõikest on kaitsja kohustatud kasutama kõiki kaitsmisvahendeid- ja viise, mis ei ole seadusega keelatud. (p 25)
Ausas menetluses peab pooltele olema tagatud võrdne võimalus kohtu siseveendumuse kujunemise mõjutamiseks, mis aga ei tähenda, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist tuleks alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest ebaausa kohtumenetluse ilminguna on põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. EIK praktikast tuleneb, et kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhusa läbiviimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite küllaldase avamise vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teis(t)e isiku(te) olulisi õigusi. Eelnevast tulenevalt ei eira KrMS § 341 lg 3 ls 2 ausa kohtupidamise põhimõtet. (p-d 16-17)
|
| 3-1-1-30-16
|
Riigikohus |
12.04.2016 |
|
KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)
Kuna üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja puhul on vaja planeerida kohtuliku arutamise aeg, aga sageli lahendada ka tõkendi kohaldamine või muutmine või kohtumenetluse poolte taotlused, ja kuna KrMS § 259 lg-te 2 ning 3 kohaselt kutsutakse erinevalt kaitsjast ning prokurörist teised menetlusosalised eelistungile üksnes vajaduse korral, siis küsimust eelistungil protokollilise kohtu alla andmise määruse tegemise võimalikkuse kohta üldjuhul ei saagi tekkida. See tõdemus ega ka KrMS §-s 263 ja § 279 lg-s 2 märgitu aga ei tähenda, nagu ei võiks maakohus mõnel juhul siiski kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamise nõudest kõrvale kalduda ning vormistada vastavasisulise otsustuse protokollilise määrusena. Protokollilise määrusega kohtu alla andmise otsustamise võimalus sõltub suuresti lahendatava kohtuasja eripärast, s.t sellest, kes kohtumenetluse pooltest kohtu alla andmise otsustamiseks peetavast eelistungist osa võtavad, missuguseid küsimusi maakohus kohtu alla andmise raames lahendab ja millisele seisukohale jõutakse kohtuasja sisulise arutamise küsimuses. (p 8)
Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)
KrMS § 262 lg-st 1 ja §-st 263 ilmneb, missuguseid andmeid peab eelistungi tulemina tehtud kohtu alla andmise määrus kajastama. KrMS § 279 kohaselt tuleb aga kohtuistungi rakendamise käigus kontrollida, kas süüdistatav on kohtu alla andmise määruse koopia kätte saanud, vajadusel tuleb määruse koopia isikule kätte anda ja tema enda või kaitsja taotlusel määrata aeg sellega tutvumiseks või lükata kohtuistung edasi. Kuivõrd KrMS § 263 kohaselt peab kohtu alla andmise määrus muu hulgas sisaldama andmeid selle kohta, millal ja kus kohtuistung toimub (kui see on määruse koostamise ajaks teada) (p 3), kas kriminaalasja arutatakse avalikul või kinnisel istungil (p 4), kes ning missugusel ajal on kohtuistungile kutsutud (p 5), kas kohaldatakse või muudetakse tõkendit (p 7) ja lahendust esitatud taotluste kohta (p 8), on kõnealused sätted mõeldud tagama nii kriminaalasja igakülgset ja takistusteta arutamist kui ka süüdistatava kaitseõigust. Eeskätt KrMS §-s 263 loetletud andmete kirjalik esitamine määruses on süüdistatava jaoks tähtis just olukorras, kus eelistung ja kohtuasja sisuline arutamine on üksteisest ajaliselt lahutatud. (p 7)
Erandliku olukorrana, mil maakohus võib süüdistatava kohtu alla andmise lahendada protokollilise määrusega, saab käsitada KrMS §-s 2651 toodud menetlussituatsiooni, kus eelistung jätkub kõigi kohtumenetluse poolte nõusolekul kohtuliku arutamisega ja kohtumenetluse pooled on sõnaselgelt või ka konkludentselt avaldanud, et nad ei soovi kirjaliku kohtu alla andmise määruse koostamist ning kirjaliku määruse koostamata jätmisega ei rikuta ühegi kohtumenetluse poole õigusi. Teistsuguse arusaama korral peaks maakohus eelistungi järel tegema vaheaja, koostama kirjaliku kohtu alla andmise määruse, selle saalis kuulutama, andma määruse koopia nii prokurörile, kaitsjale kui ka süüdistatavale, võimaldama sellega tutvuda ja alles seejärel alustama kohtuliku arutamisega. Kirjeldatu oleks aga vastuolus KrMS §-ga 2651 taotletava eesmärgiga, milleks on tagada kohtumenetluse katkematus ja viivitamatus, kuna sellega võib menetlusele kuluv aeg hoopis pikeneda ja ühtlasi võivad suureneda ka menetluskulud. Olukorras, kus eelistungit on kõigi kohtumenetluse poolte hinnangul võimalik kohe jätkata kriminaalasja sisulise arutamisega, ei sisaldaks eraldiseisva dokumendina vormistatud kohtu alla andmise määrus endas mingit menetluse tõrgeteta ning sujuvat kulgemist garanteerivat väärtust. (p 9)
Seadus ei piira kohtumenetluse poole õigust jätta KrMS § 2651 lg-s 1 ette nähtud nõusolek andmata, samuti ei pea kohtumenetluse pool nõusoleku andmata jätmist põhjendama. Kui kohtumenetluse pool siiski selgitab eelistungil, miks ta ei ole nõus kohe kohtuliku arutamisega jätkama, ei ole sellel otsest õiguslikku tähendust ning eelistungi jätkamine kohtuliku arutamisega on välistatud, olenemata sellest, kas kohus peab esitatud põhjendust veenvaks või mitte. Sama paragrahvi teisest lõikest järeldub ühemõtteliselt, et nii nagu eelistungil, on ka enne eelistungit võimalik teha otsustus selle kohta, et kohtulik arutamine toimub vahetult pärast eelistungit, üksnes kohtu ja kohtumenetluse poolte kokkuleppel. Kohtul puudub nii eelistungil kui ka enne seda menetluslik pädevus ühepoolselt määrata, et eelistungit jätkatakse kohtuliku arutamisega. (Vt RKKKo 3-1-1-19-11, p 11.) Nendest seisukohtadest saab järeldada, et KrMS § 2651 lg-tes 1 ja 2 märgitud nõue peab esmajoones tagama selle, et nii kohus kui ka kõik kohtumenetluse pooled oleksid valmis üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja sisuliseks kohtulikuks arutamiseks. (p 13)
Kui kannatanu ei esitanud kohtulikul arutamisel ega ka hiljem ühtegi etteheidet selle kohta, et tema menetluslikke õigusi oleks eelistungile kutsumata jätmise ja kohtuliku arutamise alustamisega vahetult pärast eelistungit mingilgi kujul rikutud ega ka avaldanud, et ta soovinuks esitada omapoolseid tõendeid või taotlusi või vajanuks lisaaega kohtuliku arutamise ettevalmistamiseks ning ta ei esitanud tsiviilhagi ega vaidlustanud maakohtu otsust, ei ole tema õiguste rikkumine mingistki aspektist tuvastatav. Tema eelistungilt puudumine ei saanud sellisel juhul kriminaalasja edasist lahendamist mõjutada ja sellega ei saanud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. (p 16)
|
| 3-1-1-24-16
|
Riigikohus |
30.03.2016 |
|
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)
Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)
Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)
Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)
Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)
Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)
Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
|
| 3-1-1-6-16
|
Riigikohus |
09.03.2016 |
|
KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)
Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)
Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)
KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
|
Facebook
Twitter