3-2-1-155-16
|
Riigikohus |
08.02.2017 |
|
Haldurile alammäärast väiksema tasu määramiseks peab kohus tuvastama, et halduri ülesanded pankrotimenetluses olid tavapärasest lihtsamad või esineb muu eriline asjaolu, mis seab kahtluse alla halduri õiguse saada alammääras tasu (vt nt RKTKm nr 3-2-1-12-16, p 11). Halduri tasu vähendamiseks ei anna alust üksnes asjaolu, et osa pankrotivarasse kuulunud varast müüdi koostöös kohtutäituriga ja sellest tulenevalt oli halduri vastutus müügi korraldamisel väiksem. (p 14-15)
Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus otsustamaks, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte (vt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p d 10-11). See tähendab, et kui esineb mõni PankrS § 171 lg 2 p des 1-5 sätestatud menetluse algatamata jätmise alus, võib kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keelduda. (p 16)
|
| 3-2-1-124-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Arestimise piirang TMS §-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt ka RKTKm nr 3-2-1-3-08, p 11). (p 12)
Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
Enammakstud tulumaksu tagastusnõue on töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes. Seega peab kohtutäitur arvestama TMS §-s 132 sätestatud arestimise piirangutega. (p 10)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus. TMS § 217 lg 1 alusel kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna TMS § 133 lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis. (p 11.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Alates 5. aprillist 2011 kehtiva PankrS § 173 lg 3 eesmärgiks on võrreldes eelneva regulatsiooniga tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla ja selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1 mõttes, tuleb see lugeda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. (p 13.1.)
Usaldusisik peab olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka RKTKm nr 3-2-1-110-16, p 16.3). (p 13.2.)
|
| 3-2-1-141-16
|
Riigikohus |
11.01.2017 |
|
Pankrotihaldurilt ei saa menetluses kasutatud õigusabi kinnimaksmist nõuda ega õigusabi kulusid lihtsalt halduri tasust maha arvata. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka RKTKm nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 15)
Kui kohus on pankrotitoimkonna liikmete tasu varem kinnitanud ja asjaolud vahepeal muutunud ei ole, siis seda tasu lõpparuande kinnitamisel üle ei kontrollita, kuigi tegemist on pankrotimenetluse kuluga. Pankrotitoimkonna liikmete tasu otstarbekuse kontroll on PankrS § 84 järgi kohtu pädevuses ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta (vt RKTKm nr 3-2-1-166-11, p-d 10 ja 11). Pankrotimenetluses on kohtul sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja otstarbekus. (p 14)
Kohustustest vabastamise menetlus ei saa PankrS § 171 lg 1 järgi alata enne pankrotimenetluse lõppemist. Kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine otsustatakse lõpparuande kinnitamisel, ei hakka kohustustest vabastamise menetluse algatamise määrus kehtima enne lõpparuande kinnitamise määrust. (p 13)
Sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt RKTKo nr 3-2-1-132-15, p 11). Järelikult on oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks olukord, kus maakohus kinnitab lõpparuande, kuigi pankrotihaldur ei olnud lõpparuande koostamisel järginud Riigikohtu juhiseid PankrS § 153 lg 2 kohaldamise kohta. (p 16)
|
| 3-1-1-103-16
|
Riigikohus |
08.12.2016 |
|
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (PankrS § 36 lg 1 ja § 35 lg 1 p 2). Seega ei sõltu pankrotivõlgniku vara valitsemise ja käsutamise õiguse üleminek pankrotihaldurile prokuratuuri toimingust või määrusest ning halduril ei ole põhjust taotleda prokuratuuri kaudu kriminaalmenetluses kohaldatud vara aresti lõpetamist. (p 20)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)
Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)
Pankrotihaldur saab pankroti väljakuulutamisel nõuda siiski üksnes sellise vara valduse üleandmist, mis kuulub pankrotivõlgnikule. (p 23)
Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Lahendades kaebust Riigiprokuratuuri määruse peale, on eeluurimiskohtunikul KrMS § 231 lg 3 kohaselt pädevus kas 1) jätta kaebus rahuldamata; 2) rahuldada kaebus täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada õiguste rikkumist; või 3) tühistada vaidlustatud määrus või peatada vaidlustatud menetlustoiming täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. Juhul, kui eeluurimiskohtunik teeb uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamisel ühe nimetatud lahenditest, tuleb ringkonnakohtul jätta määruskaebus KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel läbi vaatamata. Samas, kui eeluurimiskohtunik on aga jätnud Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluses käsitleda kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust. Sel juhul on määruskaebuse läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt KrMS § 231 lg 5 ja § 385 p 14 alusel ekslik. (p-d 13–15)
Pankroti väljakuulutamisest alates peab pankrotihaldur võtma viivitamata üle võlgniku vara valduse ja asuma pankrotivara valitsema (PankrS § 124 lg 1 esimene lause). Muu hulgas tähendab see pankrotivarasse sellise vara väljanõudmist, mis ei ole võlgniku valduses (PankrS § 124 lg 1 teine lause). Sellest lähtuvalt võib haldur nõuda valduse ülevõtmiseks pankrotivarasse ka enne pankroti väljakuulutamist kriminaalmenetluses arestitud võlgniku vara. Kui selline vara on kriminaalmenetluses kohaldatud arestiga KrMS § 142 lg 7 alusel ära võetud, tuleb pankrotihalduril vara väljanõudmiseks taotleda prokuratuurilt või uurimisasutuselt prokuratuuri kaudu pankrotivõlgniku aresti alt vabanenud vara üleandmist. (p 21)
Juhul, kui prokuratuur keeldub pankrotivõlgnikule kuuluva kriminaalmenetluses arestitud vara üleandmisest pankrotihaldurile, on pankrotihalduril võimalus vaidlustada KrMS § 228 lg-te 1 ja 2 alusel uurimiskaebe korras prokuratuuri toiming või määrus, millega keelduti pankrotivarasse kuuluva eseme üleandmisest. Nimetatud tegevuse peale uurimiskaebe korras esitatud kaebuse lahendamine vastab uurimiskaebemenetluse olemusele ja eesmärgile ning võimaldab ühtlasi saavutada kaebuse eesmärki. KrMS §-s 142 nimetatud vara arestimise määrus tehakse üksnes selle adressaadina nimetatud isiku või isikute kohta (RKKKm 3-1-1-95-13, p 10) ja seega on pankrotihaldur võlgniku vara valitsejana puudutatud isik. Sellest tulenevalt võib prokuratuuri tegevuse peale esitatud pankrotihalduri kaebuse rahuldamisel Riigiprokuratuur (KrMS § 229 lg 2) või eeluurimiskohtunik (KrMS § 231 lg 3) kohustada prokuratuuri andma pankrotihaldurile üle uurimisasutuse või prokuratuuri valduses oleva pankrotivõlgniku vara. (p 22)
Olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kriminaalmenetluses arestitud sõiduk ei kuulu registrijärgsele omanikule, vaid pankrotivõlgnikule, võib haldur taotleda pankroti väljakuulutamisest alates sellise sõiduki valduse üleandmist. (p 26)
Nii tsiviil- kui ka kriminaalkohtu praktikas on valitsemas arusaam, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete põhjal võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse kohta (vt RKKKm 3 1-1-79-13, p 12). Sõiduauto nagu mis tahes muugi vallasasja omand antakse üle asjaõigusseaduse (AÕS) § de 92‒94 alusel ning eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kanne liiklusregistris ei ole sõiduki omandi ülemineku eelduseks, samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt RKTKm 3-2-1-133-13, p d 21 jj). Ehkki kriminaalmenetluse raames sõiduki arestimise korral lähtutakse arestitava vara omaniku kindlaksmääramisel eelduslikult liiklusregistri kandest, ei ole välistatud, et tuginedes kõnealust presumptsiooni kummutavatele andmetele, jõutakse järeldusele, et vara saab arestida liiklusregistrijärgsest kandest erineva omaniku varana (RKKKm 3-1-1-79-13, p 13). Teiseks ei võta kriminaalmenetluses tehtud arestimismäärus sõiduki registrijärgselt omanikult õigust kaitsta enda väidetavat omandiõigust tsiviilkohtumenetluse korras (vt RKKKm 3-1-1-95-13, p-d 9-10). Pärast PankrS § 45 alusel kriminaalmenetluses kohaldatud aresti lõppemist on sõiduki registrijärgsel omanikul võimalik pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile taotlus (PankrS § 123 lg 3) kolmandale isikule kuuluva vara välistamiseks pankrotivarast või kohtule hagi vara pankrotivarast välistamiseks vajaduse korral koos vindikatsioonihagiga AÕS § 80 alusel (vt RKTKo 3-2-1-134-10). (p 27)
Kohtupraktikas valitseb arusaam, et vara arestimise menetlus ei ole sobiv omandivaidluste lahendamiseks ega võimalda tõhusalt tõendada arestimisobjekti kuuluvust. Seepärast ei saa enne asjas lõpplahendi tegemist kohus kriminaalmenetluses lõplikult otsustada, kellele arestitud ese kuulub (vt nt RKKKm 3-1-2-3-12, p 58 ja 3-1-1-79-13, p 9). (p 24)
|
| 3-1-1-68-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme PankrS § 123 lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda. Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest PankrS § 123 lg 4 ls 1 alusel hüvitist PankrS § 146 lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. (p 52)
NB! Seisukoha muutus!
Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (RKKKm 3-1-1-63-16, p 12.) (p 37)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada KrMS § 187 lg 2 mõttes riigi huvides esitatud määruskaebusena. (p 56)
Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. (p 56)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
Vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes hõlmab üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid. Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. (p-d 38 ja 42)
Pankroti väljakuulutamisega lõpeb PankrS § 45 alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. (p 46)
Vara, mis on PankrS § 45 kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida. (p 47)
|
| 3-2-1-119-16
|
Riigikohus |
22.11.2016 |
|
PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
|
| 3-2-1-31-16
|
Riigikohus |
02.11.2016 |
|
Ka hagita menetluses peab menetlusosaline tõendi esitamisel TsMS § 236 lg 3 esimese lause ja TsMS § 477 lg 1 järgi põhjendama, milliseid asjaolusid soovib ta konkreetse dokumendiga tõendada. (p 13)
PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. (p 15)
Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. (p 16)
PankrS § 172 lg 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. (p 18)
PankrS § 175 lg 4 alusel võlgnikku kohustustest vabastamast keeldumiseks peab kohus ka selgitama, millise teabe vande all andmata jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab. (p 19)
PankrS § 173 lg 2 mõttes annab võlgniku võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks alust tulude ja vara varjamine. Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173 lg 2 mõttes. Varjamisega on tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Kuna vara varjata saab põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (võlaõigusseaduse § 104 lg 5). Kui kohus tuvastab, et PankrS § 173 lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi kohus ka tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi. (p 15)
Kui kohus on tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. (p 16)
PankrS § 172 lg 6 järgi võib võlgniku usaldusisikuks määrata vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras, kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega. (p 18)
|
| 3-2-1-76-16
|
Riigikohus |
27.10.2016 |
|
Kui kohtulahendis esitatud arvutuskäik hinna alandamise ja kulutuste hüvitamise nõude kohta on arusaamatu, siis on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-st 1 ja § 639 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. (p 16)
VÕS § 161 lg-s 2 on tegemist nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata. Samas tuleb enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga kaetuks lugemist kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hüvitada sama kahju. (p 17)
VÕS § 641 lg 3 järgi on töövõtjal, kes tegi oma tööd varem tehtud tööde jätkuna, kohustus kontrollida, kas eeltööd sobivad selleks, et ta saaks teha enda töid lepingu nõuetekohaseks täitmiseks, või on eeltöödel puudusi, mis ohustavad ka tema tehtud tööde vastavust lepingutingimustele. Selliste puuduste esinemisel tuleb tellijat neist informeerida (RKTKo nr 3-2-1-32-12, p 13). Töövõtja, kellel tuleb oma töö teha, tuginedes kolmandate isikute koostatud plaanidele, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele. (p 15)
Pankrotihalduri võlgniku esindajaks märkimine ei ole oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mis mõjutaks asja menetlust sisuliselt (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-89-12, p 30). (p 13)
|
| 3-2-1-92-16
|
Riigikohus |
12.10.2016 |
|
Kui pankrotimenetluses on võlgniku ja tema abikaasa vahel varaühisuse varasuhe, ei saa rahaülekanded olla PankrS § 113 alusel tagasivõidetavad, sest PKS § 25 järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. (p 16)
Pankrotivõlgniku poolt raha maksmine ei ole käsutustehing, mida saab tehinguna tagasi võita. Rahaülekannete tagasivõitmise aluseks on PankrS § 113. (p 15)
Kui pankrotimenetluses on võlgniku ja tema abikaasa vahel varaühisuse varasuhe, ei saa rahaülekanded olla PankrS § 113 alusel tagasivõidetavad, sest PKS § 25 järgi on varaühisuse puhul ka abikaasade pangakontol olev raha eelduslikult ühisvara. Võlgniku osa eraldamiseks tuleb enne ühisvara jagada, milleks saab hagi esitada ka pankrotihaldur. (p 16)
Maakohtul tuleb kõigepealt selgeks teha, mis alusel hageja nõude on esitanud ning kas hageja on esitanud mitu alternatiivset nõuet (TsMS § 370 lg 2). Maakohus saab vajaduse korral määrata pooltele TsMS § 3401 lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade, asjaolude ja tõendite esitamiseks. (p 17)
|
| 3-2-1-85-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Kui saneerimismenetluses ei ole võlausaldajale esitatud saneerimisnõustaja aruannet ja võlausaldaja ei ole saanud selle kohta seisukohta esitada, kuid ringkonnakohus arvestab aruandega otsust tehes, ei ole see TsMS § 436 lg 4 rikkumine. (p 26.3)
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek (vt RKTKo nr 3-2-1-143-10). Pankroti- ja saneerimismenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda sarnaselt ning võlausaldajat, kelle kasuks on seatud jõustunud lahendiga enne saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamist kohtulik hüpoteek, tuleb ka saneerimismenetluses kohelda sarnaselt teiste pandipidajatega. AÕS § 363 lg-st 2 ei tulene, et kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, peab olema jõustunud. (p 24)
Võlausaldajate nõuete rühmitamine SanS § 21 lg 2 järgi muudab saneerimiskava üle toimuva hääletuse tingimusi ja saneerimiskava vastuvõtmise eeldusi ning lähtuda tuleb SanS § 24 lg-s 3 sätestatust (vt RKTKm nr 3-2-1-58-16, p 14). (p 24)
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek (vt RKTKo nr 3-2-1-143-10). Pankroti- ja saneerimismenetluses tuleb võlausaldajaid kohelda sarnaselt ning võlausaldajat, kelle kasuks on seatud jõustunud lahendiga enne saneerimiskava vastuvõtmise üle hääletamist kohtulik hüpoteek, tuleb ka saneerimismenetluses kohelda sarnaselt teiste pandipidajatega. AÕS § 363 lg-st 2 ei tulene, et kohtulahend, mille täitmise tagamiseks kohtulikud hüpoteegid seati, peab olema jõustunud. (p 24)
Kui puuduvad eeldused äriühingu saneerimiseks, on tegemist SanS § 28 lg 5 p-s 3 sätestatud saneerimiskava kinnitamata jätmise alusega. (p 26.2)
|
| 3-2-1-90-16
|
Riigikohus |
05.10.2016 |
|
Võlgnik/usaldusisik peab võlgniku sissetuleku näitamisel lähtuma Eesti kehtivast töötasu alammäärast, milleks on TMS § 132 mõttes Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära kehtestamine" ettenähtud töötasu alammäär. (p 12)
Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (vt ka nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 11). Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et ta on asunud elama ja töötama välisriiki. (p 12)
Võimalus vabaneda oma kohustustest ei ole pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku õigus. PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (RKTKm nr 3-2-1-49-16, p 15). (p 13)
|
| 3-2-1-58-16
|
Riigikohus |
14.09.2016 |
|
Kuigi võlausaldajate rühmade moodustamise kohustust SanS § 21 lg 2 esimesest lausest ei tulene, ei tähenda see, et faktiliselt võlausaldajaid saneerimiskavas õiguste kaupa grupeerides võiks vältida rühmitamisest tulenevaid tagajärgi üksnes seeläbi, et seda rühmadeks jagamiseks ei nimetata. Kui kavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajaid oluliselt erinevalt, olgu nende nõuete suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses (vt ka RKTKm 3-2-1-25-11 p 40). (p 14)
Kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajale makstakse saneerimiskava kohaselt välja proportsionaalselt suurem väljamakse kui pandiga tagamata nõudega võlausaldajatele, koheldakse pandiga tagatud ja pandiga tagamata nõudega võlausaldajaid oluliselt erinevalt. Sellest, et saneerimiskava järgi ei kohaldata pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid halvemini, kui neid oleks koheldud pankrotimenetluses, ei saa järeldada, et puudub alus pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid käsitada eraldi võlausaldajate rühmana SanS § 21 lg 2 järgi. Rühmitamiseks annab alust asjaolu, kas ka saneerimiskava järgi koheldakse pandiga tagatud nõudega võlausaldajaid erinevalt muudest võlausaldajatest. (p 14)
|
| 3-3-4-2-16
|
Riigikohus |
21.06.2016 |
|
Vaidlusi maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluse korral on pädev lahendama halduskohus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). (p 10)
Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel on võimalik lähtuda sellest, et maksunõuete tunnustamise vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ei pruukinud enne RKÜK otsust asjas nr 3-2-1-82-14 olla menetlusosalistele selged. Üldkogu ei selgitanud, mis saab üldkogu otsuse tegemise ajal maakohtu menetluses olevatest maksuhalduri nõuetest. (p 13)
|
| 3-2-1-49-16
|
Riigikohus |
20.06.2016 |
|
Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud, kui ta rikub tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust. (p 15)
Maakohus on PankrS § 175 lg-st 3 tuleneva ärakuulamise nõude võlgniku suhtes täitnud, kui võlgnik sai esitada andmed oma seotuse kohta maakohtu määruses nimetatud äriühingutega vastuses kohtule, samuti ka juba taotlustes kohustustest vabastamiseks. Tegemist on võlgniku sissetulekut ja vara mõjutavate andmetega. Kohus ei pea sellisel juhul küsima võlgnikult tema seotuse kohta konkreetselt ühe või teise äriühinguga. Kui võlgnik leiab, et maakohus on jätnud teda mingite andmete osas ära kuulamata, on tal võimalus esitada need andmed määruskaebuses ringkonnakohtule. (p 16)
Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud. Võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud, kui ta rikub tahtlikult PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustust. (p 15)
|
| 3-2-1-27-16
|
Riigikohus |
11.05.2016 |
|
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10)
Lõpparuande kinnitamisele esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole hädavajalik kaasata kõiki võlausaldajaid, kuigi nad on sellest menetlusest iseenesest puudutatud (vt RKTKm nr 3-2-1-25-11, p-d 25-29). (p 16)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10)
Jaotusettepaneku juures kontrollib kohus kulusid vaid esialgselt, et teha kindlaks, kas ei ole ilmselgeid kuritarvitusi. Jaotusettepaneku esmane mõte on määrata kindlaks jaotised suhtarvuna võlausaldajate vahel. Nii haldurid kui ka võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks. (p 11)
PankrS § 150 lg 5 ei välista määruskaebuse esitamist, kuna pankrotimenetluse lõpetamise (sh kõigi lõpparuande kinnitamisel kontrollitavate asjaolude) vaidlustamisele kehtib erikord. (p 10)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kohtu kontrollikohustust halduri kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud. (p 14)
Kui PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. See kehtib ka juhul, kui võlausaldajate nõusolek kulutuste tegemiseks on antud ajaliselt piiratuna. (p 15)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
|
| 3-2-1-19-16
|
Riigikohus |
04.05.2016 |
|
Kolme aasta jooksul võlausaldaja nõude rahuldamist üksnes 0,3% ulatuses ei saa pidada PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses, vaid see on marginaalne summa. Kui nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise obligatoorne eeldus puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt. Samuti puudub vajadus tuvastada seda, kas esinevad PankrS § 175 lg-te 2 ja 4 järgsed võlgadest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused. (p 13)
PankrS § 175 lg 5 rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4). (p 14)
Võla tasumise vähest perspektiivi kui menetluse lõpetamise alust seadus ette ei näe. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt RKTKm nr 3-2-1-46-13, p 11; RKTKm nr 3-2-1-121-11, p 12). (p 14)
|
| 3-3-1-4-16
|
Riigikohus |
18.04.2016 |
|
Pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel (vt ka RKTK 12. oktoobri 2006 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-71-06). Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes PankrS sätestatud korras. Pärast pankrotimenetluse lõppu saab täitmata jäänud osas võlga sisse nõuda pankrotimenetlust lõpetava määruse alusel (PankrS § 168). Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ning arvestades asjaolu, et PankrS § 168 ega TsÜS § 157 lg 3 ei sätesta sõnaselgelt erandit teatud liiki nõuete kohta, millele võivad kehtida muud aegumistähtajad, on kohtutäitur kohustatud võtma täitmiseks pankrotimenetluse lõpetamise määruse ning täitma seda TsÜS § 157 lõikes 3 toodud aegumistähtaega arvestades kõikide nõuete, sh maksunõuete osas. Eelnev ei välista maksuhalduri õigust anda pärast pankrotimenetluse lõppu võlgnikule MKS § 129 kohaselt korraldus tasuda maksuvõlg ning täita nimetatud korraldust MKS §‑s 132 toodud aegumistähtaegu arvestades. (p 12-14)
|
| 3-3-1-70-15
|
Riigikohus |
28.03.2016 |
|
Halduskohtu pädevuses on õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel kontrollida ärikeelu kohaldamise määruse sisulist õiguspärasust vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. Kui edasikaebeõigus on isikule õigusaktidega tagatud ning isik on seda kasutanud või jätnud teadlikult kasutamata, siis tuleb õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel lähtuda jõustunud kohtulahendi resolutsioonis kajastatust. Sellega tagatakse res judicata põhimõtte järgimine. (p 20)
Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks ei saa olla RVastS § 16. RVastS § 16 reguleerib kitsalt avalik-õiguslikus suhtes õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Ärikeelu kohaldamine pankrotimenetluses kohtu määrusega ei ole käsitatav haldusakti ega toiminguna, vaid õigusemõistmisena ning selle raames tekitatud kahju hüvitamist reguleerib ammendavalt erinormina RVastS § 15. (p 23)
Õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine on võimalik erandina, kui isiku põhiõigusi või -vabadusi on riivatud erakordselt intensiivselt. Ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust (PS § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32 lg 2) (vt ka RKTKo otsust asjas nr 3-2-1-124-09, p 15). Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamiseks ei ole ainuüksi põhiõiguste intensiivne riive aga piisav. Vajadus hüvitada õiguspäraselt tekitatud kahju võib tekkida siis, kui põhiõiguste riive on asjaolusid arvestades erakordselt intensiivne. Lisaks tuleb arvestada, et õiguste piiramise erakordsus ei ole taandatav ainuüksi riive intensiivsusele. Riive erakordsus eeldab lisaks intensiivsusele ka seda, et isikul puudub riigi sekkumise vajadusega selline seos, mis õigustaks sekkumise tõttu tekkinud kahju jätmist isiku kanda. Teisisõnu, õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamiseks peab olema tegemist olukorraga, kus riigi tegevus on vajalik ülekaaluka avaliku huvi tõttu, kuid tegevuse kahjulikud tagajärjed tekivad juhuslikult kannatanud isikul. Kui isik ise on aidanud kaasa sellele, et riigi sekkumine on muutunud vajalikuks või kui sekkumine toimub isiku enda huvides, siis ei saa isik nõuda, et sekkumisega kaasnenud kahjulikud tagajärjed peaks enda kanda võtma üksnes riik. Äriühingu juhtimisega seotud isik ei saa nõuda, et kohtu õiguspärase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise kaudu jäetaks ettevõtluse kahjulikud tagajärjed seotud isiku asemel ühiskonna kanda. Ärikeelu proportsionaalsus tuleb tagada ennekõike selle kohaldamise hoolika kaalumisega. (p-d 23-29)
Halduskohtul on kahjunõude lahendamisel võimalik ärikeelu kohaldamise sisulist õiguspärasust kontrollida vaid erandkorras juhul, kui isikul puudusid teises menetluses võimalused kontrollida kohtulahendi õiguspärasust edasikaebe korras. (p 20)
|
| 3-2-1-12-16
|
Riigikohus |
23.03.2016 |
|
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146 ja § 150 lg 1 p 5. Ka PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel. (p 17)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (RKTKm nr 3-2-1-71-11, p 13). (p 11)
Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 11)
Kui haldur taotleb tasu miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid, tuleb arvestada konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi ja vajadusel määrata alammäärast väiksem tasu. (p 12)
Pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. (p 16)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12)
Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
Kohtul on TsMS § 477 lg 7 mõttes muu hulgas kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. (p 13)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. (p 13-14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
|
| 3-2-1-4-16
|
Riigikohus |
16.03.2016 |
|
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
Olukorras, kus võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist käendajalt kui saneeritava ettevõtja solidaarvõlgnikult, kohaldub SanS § 45 lg 4 esimene lause. Viidatud sätte mõttes mõjutab põhivõlgniku kohustuste saneerimiskavaga ümberkujundamine üksnes põhivõlgnikku. (p 12)
Kuigi VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel, ei ole võlausaldajal saneerimiskava kinnitamise korral õigust nõuda kommertspandi ega hüpoteekide realiseerimist. SanS § 45 lg 5 ja § 47 lg 1 on VÕS § 149 lg 5 suhtes erisätted, mis välistavad VÕS § 149 lg 5 kohaldamise. (p 13)
Saneeritud ettevõtte kui põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb SanS § 45 lg 4 teise lause järgi üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu ulatuses, milles põhivõlgnik vastutab kohustuse täitmise eest saneerimiskava järgi. Selle sättega tuleb arvestada ka VÕS § 167 lg 1, VÕS § 173 ja asjaõigusseaduse § 349 lg 1 kohaldamisel (vt eelnimetatud sätete kohaldamise kohta RKTKm nr 3-2-1-123-15, p 10). (p 14)
|
Facebook
Twitter