3-2-1-93-04
|
Riigikohus |
29.09.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-97-99.
Kohtuotsuse resolutsioon ei või sisaldada seisukohta nõude osas, mida apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud ja läbi ei vaadatud.
|
| 3-2-1-35-04
|
Riigikohus |
30.03.2004 |
|
Kui poolte ühine tahe pole üheselt selge, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
Leides, et pooled leppisid kokku võimatus lepingutingimuses, ületas apellatsioonikohus TsMS § 229 mõttes haginõude piire, kuna kumbki pooltest ei tuginenud asjaolule, et tegemist oleks olnud võimatu tingimusega, mille kohta oli tehingu tegemise ajal teada, et ta kindlasti ei saabu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-90-02 ja nr 3-2-1-19-03.
|
| 3-2-1-41-04
|
Riigikohus |
29.03.2004 |
|
Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust.
Olukorras, kus TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad võivad olla möödunud kohtu tegevuse tulemusel, saab lepingupoole hagiavalduse lugeda tehingu tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis teise pooleni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-108-02.
Tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02.
Ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus analoogiliselt apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamise kohustusega vastama otsuses ka apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Asjaõigusseaduse hüpoteeki reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb kaitsta omaniku huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses ning seetõttu tuleb eeldada, et kinnisasi vastutab ainult omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Omanik võib AÕS § 349 lg-s 1 sätestatud nõude esitada ka siis, kui nõuet ei ole tekkinud ja pooled ei ole juba hüpoteegi seadmisel leppinud kokku konkreetses või vähemalt piisavalt määratletavas nõudes, mida hüpoteek peaks tagama.
|
| 3-2-1-22-04
|
Riigikohus |
08.03.2004 |
|
Kahju liigi määratlemine on õiguslik küsimus, mille lahendamisel pole kohus seotud hageja arvamusega.
Kui apellatsioonikohus otsustab erinevalt esimese astme kohtust hagi rahuldamata jätta, siis tuleb tal TsMS § 330 lg-st 4 tulenevalt võtta seisukoht kõigi hageja poolt hagi põhjendamiseks esitatud asjakohaste asjaolude kohta.
Kokkuleppe kehtetuks tunnistamist kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 74 lg-s 1 sätestatud asjaoludel ei välista see, et kannatanul oli võimalus otsida tõlk ega see, kas kokkulepet tõlgiti talle õigest või valesti.
|
| 3-2-1-26-04
|
Riigikohus |
08.03.2004 |
|
Lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping.
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Konkreetse lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping.
Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, miks kohus jätab õigussuhte kindlakstegemisel arvestamata poolte väited tagatislepingu sõlmimise kohta, miks ei kinnita kohtu arvates lepingupoolte esitatud tõendid tagatislepingu sõlmimist ja milliste tõendite põhjal on kohus teinud järelduse hoiulepingu sõlmimise kohta.
Kuni 01.09.1994 kehtinud TsK § 5 ei sätestanud võlasuhete tekkimise aluste ammendavat loetelu ega välistanud poolte kokkulepet sellises kohustise täitmise tagamise viisis, mida polnud seaduses nimetatud, kuid mis ei olnud sellega vastuolus. Samal ajal kehtinud AÕS §-de 1 ja 5 järgi said lepingupooled kokku leppida üksnes seaduses sätestatud asjaõiguslikes tagatistes.
Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Konkreetse lepingu kohta käivate sätete kohaldamiseks tuleb tuvastada, et poolte tegelikuks vastastikuseks tahteks oli sõlmida just see leping.
|
| 3-2-1-139-03
|
Riigikohus |
10.12.2003 |
|
TsK §-d 214 ja 215 ei välista poolte vahel ka teistsugustes garantiina tähistatud tagatistes kokkuleppimist, kui sellega ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. Tsiviilõigused ja -kohustused võivad kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 58 kohaselt tekkida ka õigustoimingutest, mis ei ole küll seaduses sätestatud, kuid ei ole vastuolus tsiviilseaduse sisu ega mõttega. Tsiviilkoodeks ei sätestanud võlasuhete ammendavat loetelu.
Riigikohtul puudub TsMS § 353 lg-st 3 tulenevalt pädevus ümber hinnata alama astme kohtu tuvastatut.
TsK §-d 214 ja 215 ei välista poolte vahel ka teistsugustes garantiina tähistatud tagatistes kokkuleppimist, kui sellega ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega. Garantiikirjaga võetud kohustus tuleb täita TsK § 173 lg-s 1 sätestatud korras.
|
| 3-2-1-136-03
|
Riigikohus |
02.12.2003 |
|
Edasikindlustuslepingu tõlgendamisel rikkus ringkonnakohus kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 64 lg 1, mille kohaselt lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Edasikindlustuslepingus väljendus poolte tahe aktsepteerida ühtse büroodevahelise lepingu tingimusi ning lugeda edasikindlustusjuhtum saabunuks kahjuhüvitise välja-maksmisega nimetatud rahvusvahelise lepingu alusel. Edasikindlustusleping ei andnud kindlustuspoliisi kehtivusele teistsugust tähendust, kui see oli määratletud rahvusvahelises lepingus.
Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 ja § 231 lg-s 4 sätestatule, kuna selles pole märgitud mitte ühtegi materiaalõiguse normi, mida kohus vaidluse lahendamisel kohaldas. Selline protsessiõiguse normi rikkumine viis tuvastatud asjaoludest väära järelduse tegemiseni ning materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni.
Rahvusvahelise liikluskindlustuse lepingu tingimusi ei saanud vaadelda lahus ühtses büroodevahelises lepingus (Casablanca leping) märgitust.
|
| 3-2-1-127-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Lepingu sõlmimise ajal kehtinud AÕSRS § 13 lg 6 redaktsiooni järgi pidi ehitise või selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks oli tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehitise kui väärtusliku vallasasja võõrandamisel - notariaalse tõestamise hoiatusfunktsioon. Hoiatusfunktsiooni täitmiseks tuli notariaalselt tõestada ka võlaõiguslik leping.
Asjaolu, et lepingu järgi ei toimunud ehitise omandamist, ei välista, et tegemist oli müügilepinguga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 kohustas küll müüjat andma asja ostja omandisse, kuid omandiõigus ei läinud üle müügilepinguga. Omand ehitisele kui vallasasjale anti AÕS § 92 lg 1 järgi üle asjaõiguslepinguga ehk kokkuleppega omandi ülemineku kohta.
Poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada ka terminoloogiat, mida pooled oma majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes kasutavad. Samuti seda, kuidas lepingupooled ise on sõlmitud lepingut mõistnud.
Tsiviilkoodeks ei reguleerinud kohustusega ühinemist. Seaduse analoogia alusel on sellisele suhtele võimalik kohaldada tsiviilkoodeksi käenduse sätteid, kuna teise võlgniku astumine esimese võlgniku kõrvale toimub võla tasumise tagamise eesmärgil. Sellisele suhtele tuleb kohaldada ka TsK § 208 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt on käendajal õigus esitada kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mida oleks võinud esitada võlgnik ise.
|
| 3-2-1-113-03
|
Riigikohus |
05.11.2003 |
|
Aktsionäride üldkoosoleku otsus on oma õiguslikult olemuselt aktsionäride kui aktsiate omanike mitmepoolne tehing.
Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei näinud ette võimalust tahteavaldusest vabanemiseks. TsÜS § 71 lg 4 sätestas tehingu eksinud poole õiguse vaidlustada tehing kohtus.
Aktsia omandanud isikut saab ÄS § 229 lg 4 mõttest tulenevalt pidada aktsia omanikuks aktsiaraamatu kandest sõltumata ning aktsiaraamatusse aktsia omaniku kohta tehtud kanne annab isikule üksnes õiguse teostada aktsionäri õigusi aktsiaseltsi suhtes. Seega ei tõenda aktsiaraamatu kanded omandiõigust aktsiatele.
Aktsiate jagunemise kokkuleppe aluseks olevaid vastastikuseid tahteavaldusi võivad aktsionärid teha ka aktsionäride üldkoosolekul ning vormistada aktsiate jagunemise kokkuleppe üldkoosoleku otsusena. Aktsionäride ühehäälse aktsiate jagunemise otsustuse näol on tegemist aktsionäride mitmepoolse abstraktse käsutustehinguga, milles aktsionärid tunnustavad vastastikku omandiõigust aktsiatele.
|
| 3-2-1-98-03
|
Riigikohus |
23.09.2003 |
|
Lepinguliste vaidluste lahendamisel tuleb arvestada ka lepingu sõlmimisele eelnenud pooltevahelisi suhteid, mis kujunesid riigihanke käigus, ning poolte käitumist lepingu täitmise ajal.
Apellatsioonikohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 171 lg 1, jättes protsessiosalistele tagamata asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Tsiviilõiguses kehtib üldine põhimõte, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu.
Saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel tuleb kahju saanud isiku reaalselt võimalikust sissetulekust maha arvata vajalikud kulutused, mis kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidanuks tegema.
Tuvastatud ei ole, et tööettevõtjale oleks esitatud lepingu kohaseid pretensioone töö koguse ja kvaliteedi suhtes. Seega ei olnud tellijal õigust lepingut enne tähtaega lõpetada.
|
| 3-2-1-93-03
|
Riigikohus |
10.09.2003 |
|
Apellatsioonikohus on kindlustuslepingu tõlgendamisel poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel võtnud põhjendatult aluseks kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevad kodukindlustuse tingimused, kodukindlustuse soovi-avalduse ning kindlustatava vara nimekirja.
Kindlustusinspektsiooni arvamused, mis sisaldavad õiguslikku hinnangut pooltevahelistele lahkarvamustele (seoses kindlustuslepingu tõlgendamisega), ei ole käsitatavad TsMS § 117 lg-s 3 nimetatud asja tundva asutuse arvamusena, sest selle sätte mõtte kohaselt ei ole mõeldud arvamust, mis on antud õiguslikes küsimustes.
|
| 3-2-1-72-03
|
Riigikohus |
09.06.2003 |
|
Kuna pärandi vastuvõtmise tühistamise avalduse tegemisel ei pruugi avaldajale teada olla kõik tema avaldusest puudutatud isikud, tuleb pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus TsÜS § 98 järgi teatavaks teha avalikkusele.
Pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus on tühine, kuna see ei olnud tehtud avalikkusele. Seega ei olnud ka alust täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks.
Kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka lahendi muid osi arvestamata.
TMS § 34 lg 1 p 4 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse vara arestist vabastamise hagi esitamise korral selle vara osas, mille suhtes hagi esitati. Vastasel korral võiks õiguskord olla liigselt koormatud hilisemate nõuete lahendamisega.
Seaduse lünkade korral on kohtul seaduse analoogia alusel võimalik lüngad täita, sh vajalikel juhtudel laiendada TMS § 34 lg-s 1 märgitud täitemenetluse peatamise aluseid, mil kohtutäitur peab menetluse peatama.
Pärimisseaduse § 115 lg-s 1 nimetatud pärandi vastuvõtmine on ühepoolne tehing, sest see sisaldab kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust (TsÜS § 67 lg 1).
|
| 3-2-1-49-03
|
Riigikohus |
13.05.2003 |
|
Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg 8 kohtleb erinevalt laevaomanikke, kes taotlevad laeva kustutamist laevakinnistusraamatust omandi ülemineku tõttu välismaisele isikule, ja laevaomanikke, kes taotlevad laeva kustutamist laevakinnistusraamatust seetõttu, et laev on hukkunud või loetud hukkunuks või kui laev on muutunud kasutamiskõlbmatuks (LaevaRS § 51 lg 3). Erinev kohtlemine on sätestatud seadusega, vastab õigusselguse põhimõttele ning ei ole meelevaldne ja selleks on mõistlik põhjus.
Põhiõigus heale haldusele kohaldub kohtumenetluses, kui menetluse eesmärgiks ei ole sisuliselt õigusemõistmine, vaid haldustoimingud. Tsiviilkohtumenetluses on selleks hagita menetlus, eelkõige avalike registrite pidamine.
Laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduse § 55 lg 8 riivab PS § 32 lg-s 2 sätestatud igaühe õigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Riive on formaalselt ja materiaalselt põhiseaduspärane ning seega kooskõlas PS § 32 lg-ga 2.
TsMS § 211 lg 1 kohaselt on kohtumäärus kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustata. Vaidlusalusel juhul on kaevatavaks kohtulahendiks nimelt kohtulahend, millega asja sisuliselt ei lahendatud, vaid määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Seega oleks kohus pidanud määrusele esitatud vastulause lahendama määrusega.
Laevakinnistusraamatu pidajale esitatud avalduse puhul on tegemist küll avaldusega avaliku võimu kandjale avalik-õiguslikus suhtes, kuid tegemist on ka kindla õigusliku tagajärje - laeva kustutamine laevakinnistusraamatust - saamise tahteavaldusega. Seepärast on sellisele tahteavaldusele kohaldatavad tehingu vorminõuded.
LAÕS § 9 järgi on laevakinnistusraamatusse kantud laeva omandiõiguse üleminekuks kaks eeldust - kokkulepe omandi ülemineku kohta ja kande tegemine laevakinnistusraamatusse. Omandi üleandmise kokkulepe peab olema alati notariaalselt tõestatud, kui omanik vahetub nii, et sellega ei kaasne laeva kustutamist laevakinnistusraamatust.
|
| 3-2-1-34-03
|
Riigikohus |
01.04.2003 |
|
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu kinnitamiseks tõendeid.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega. TKS § 5 lg 3 kehtestas, et tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks.
Kindlustushüvitise maksmise üldreegli kehtestas kuni 01.07.2002. a kehtinud KS § 12, mille kohaselt kindlustushüvitist ei maksta rohkem, kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemad reguleeringud tulenevad kindlustuslepingust, mille tõlgendamisel tuleb tuvastada poolte kokkulepe hüvitise maksmise kohta.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise oluliste osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.
Kuni 01.07.2002. a kehtinud KS §-des 4 ja 5 sätestatu ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas isik. Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga.
Enne 01.07.2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg-s 1 sätestatud poolte tahte ülimuslikkusest kui tehingu tõlgendamise lähtealusest järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist lepingutingimust ei sisalda. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega.
|
| 3-2-1-147-02
|
Riigikohus |
23.12.2002 |
|
Kohtud on tuvastanud, et mõlemad pooled asusid lepingut täitma ilma lepingus märgitud tingimuse saabumiseta, mistõttu võib TsÜS § 64 lg-st 1 tulenevalt järeldada, et pooled ei pidanud seda tingimust kohustuslikuks eeltingimuseks lepingu sõlmimisele ning ei pidanud seda ka edasilükkavaks tingimuseks.
Tunnustamisele kuuluva nõude suuruse kindlakstegemisel oleks kohus pidanud juhinduma PankrS § 21 g-s 1 sätestatust, mille kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist loetakse võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks.
AS Eesti Maapank (pankrotis) taotleb kostjaga sõlmitud garantiikirja väljastamise lepingust tuleneva nõude tunnustamist kostja pankrotimenetluses. Kuna kolmanda isiku nõuet hageja vastu on tunnustatud ja ta on õigustatud saama hagejalt garanteeritud summa, on põhjendatud ka hageja kui garandi nõude tunnustamine samas summas.
Arvestades TsÜS § 81 lg-s 2 sätestatut võib edasilükkavaks tingimuseks olla ühe poole kohustus teha teatud toiming.
Seaduse ja lepinguga on kooskõlas kohtute järeldus, et hageja garanteeris ostja poolt müügihinna tasumise kohustust. Garantiiga saigi tagada vaid rahalist kohustust.
Isikul, kes maksis kohustuse täitmiseks, mis oli teise isiku poolt täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda saajalt saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 järgi. See, et nõuet on tunnustatud (kohtuotsusega), ei välista isiku alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires.
|
| 3-2-1-113-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Äriühingu asutamislepingul on õiguslikult kahekordne toime: ühelt poolt on tegemist äriühingu loomise ja selle juhtimise korraldamise organisatsioonilise lepinguga, teiselt poolt kohustuvad asutajad äriühingu suhtes mingiteks tegudeks ja neil on õigus nõuda äriühingult äriühingu aktsia või osa väljaandmist. Sellisele lepingutüübile ei saa otse kohaldada võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid.
Aktsiate märkimisleping on mittetäielik kahekülgne vastastikune leping, millega märkija kohustub tasuma aktsiate eest, kuid aktsiaselts kohustub välja andma aktsiad märkijale juhul, kui aktsiakapital on suurenenud. Sellisele lepingutüübile ei saa otse kohaldada võlaõiguslike lepingutena reguleeritud müügi või vahetuse sätteid.
TsK § 86 ja ka TsÜS § 116 kohaselt algab aegumistähtaeg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest.
AS Tirp asutamislepingu kohaselt saab ALMAVÜ kohalik klubi asutatavas äriühingus osa aktsiaid, tasudes nende eest mitterahaliseks sissemakseks oleva hoonega. Hoone üleandmise-vastuvõtmise aktil on hoone üleandmiseks kohustava tehingu (asutamislepingu) täitmise tähendus hoone valduse üleandmise kui faktilise toimingu näol. Aktis väljendatut saab lugeda TsK-le tuginedes omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks, mistõttu akt on käsitletav tehingu või õigustoiminguna.
TsK § 28 ja 53 tõlgendamise tuleb arvestada, et juriidiline isik võis teha üksnes selliseid tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik see, mis ei olnud lubatud.
TsK § 28 ja 53 tõlgendamise tuleb arvestada, et juriidiline isik võis teha üksnes selliseid tehinguid, milleks tal oli õigus. Muud tehingud olid selle põhimõttega vastuolus, st keelatud oli kõik see, mis ei olnud lubatud. Tehing oli nimetatud §-dega vastuolus, kuna põhikirjas polnud sätestatud luba kostja osalemiseks äriühingus.
Tulenevalt TsMS § 353 lg-st 2 ei saa kassatsioonimenetluses nõuda hagi aegumise kohaldamist.
Tulenevalt 1990. a kehtinud TsK §-dest 138 ja 139 sai omandiõigus hoonele tekkida hoone üle andmisel (valdusse andmisel), kuna teistsuguste kokkulepete sõlmimist tuvastatud ei olnud. Tuvastatud pole ka, et hoonet poleks üle antud või et üleandmine oleks toimunud muul ajal, mistõttu võib eeldada, et hoone üleandmise-vastuvõtmise aktis väljendatut saab lugeda omandiõiguse ülemineku kokkuleppeks.
|
| 3-2-1-108-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
|
| 3-2-1-100-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
Tulenevalt TsÜS § 61 lg- st 1 eeldatakse tahteavalduse vastavust tahtele, TsÜS § 61 lg 4 kohaselt ei loeta tahteavaldust isiku tahtega vastuolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes tegeliku tahte avaldamata. Hageja nõue tehingu tühisuse tunnustamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna tema tahte puudumine vaidlusaluse tehingu sõlmimiseks pole tõendatud.
Hagi ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks TsÜS § 70 alusel, kuna notariaalse ostu-müügilepinguga püüti varjata pandilepingut, mida pooled tegelikult silmas pidasid, tuleb jätta rahuldamata. Arvestades TsÜS §-s 61 sätestatut vastas sõlmitud tehing poolte tahtele.
Andes hinnangu väidetele, milledele linnakohus oli oma otsuses juba hinnangu andnud ei ole ringkonnakohus rikkunud TsMS § 95 lg 1 nõuet hinnata seadusest juhindudes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.
|
| 3-2-1-80-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku.
Kuigi hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus istungi toimumise ajaks, kus ta osales, lõppenud, võib esindamise lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt.
TsÜS § 74 alusel tehingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.
Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise ning on kohaldatav juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS-i nimetatud §-dega. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Leping sõlmiti hageja elukohas, järelikult oli kostja hageja elukohast teadlik. Seega, kui täitmise koht ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori elukohas. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.
Laenulepingus sätestatavas intressimääras lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku ning seadus siin kitsendusi ei tee. 60 %-line aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel küll ebaproportsionaalne, kuid intresside kindlat ülempiiri ei ole siiski võimalik kindlaks määrata.
|
| 3-2-1-102-02
|
Riigikohus |
15.10.2002 |
|
Vara aktiga üleandmine-vastuvõtmine on õiguslike tagajärgedega õigustoiming, kuna sellega toimus kasutusvalduse lepingu täitmine ja kasutusvaldus vallasasjale tekib AÕS § 202 kohaselt asja üleandmisega omanikult kasutusvalduse saajale ning kasutusvalduse kokkuleppe sõlmimisega.
Vaidlusaluse kasutusvalduse lepingu ja vara üleandmise-vastuvõtmise akti tühisus ei tulene PankrS § 12 lg-st 3, kuna vallasasju ei võõrandatud, vaid sooviti koormata asjaõigusega - kasutusvaldusega, millega ei kaasne vara väljumine kasutusvaldusse andja omandist.
Nimetatud tehingute tühisus ei tulene ka Riigi poolt eraõiguslike juriidiliste isikute asutamise ja nendes osalemise seaduse § 10 lg-st 1, kuna ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang oli seostatud asjade omandamise ja võõrandamisega, seega kasutusvalduse lepingu sõlmimiseks üldkoosoleku otsuse puudumine kolmandate isikute suhtes ei kehtinud.
Ühiskonna üldisele arusaamisele kõlblusest ei vasta pankrotimenetluse ajal kogu hageja valduses ja kasutuses olnud vara üleandmine kasutusvalduse lepingu alusel, mis oli sisuliselt suunatud ettevõtte tegevuse lõpetamisele ja võlausaldajate nõuete rahuldamise võimatuks tegemisele. Selline leping on TsÜS § 66 lg 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.
Kuna hagi oli esitatud vara väljanõudmiseks ja kostja väitis, et ta on saanud pärast esimese astme kohtu otsust väljanõutud vara omanikuks, siis pidi ringkonnakohus TsMS § 308 kohaselt arvestama uute asjas tähtsust omavate asjaoludega.
AÕS § 90 lg 1 järgi loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
|
Facebook
X.com