3-2-1-164-05
|
Riigikohus |
11.04.2006 |
|
Maa ostueesõigusega erastamise korral abielussuhte ajal tekib erastatud maa osas abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühe abikaasa lahusvara hulka.
Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
Et lugeda kinnistu abikaasade ühisvara hulka ja seda abielusuhete lõppemisel jagada, ei pea kinnistu ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmata jäetud abikaasa esitama eraldi hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks. Kinnisasja abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks ei ole mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja ühiste omanikena. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi sõltumata sellest, kas ta on eelnevalt kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna. Kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks PKS § 17 lg 5 alusel selleks, et välistada abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnistu heauskne omandamine AÕS § 561 alusel.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04.
Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05.
Kui vallasasjaks oleva korteri baasil tekib korteriomand abielusuhete ajal, ei muutu korteriomand PKS § 14 lõikest 1 tulenevalt abikaasade ühisvaraks, kui see kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka.
PKS § 17 lg 2 esimeses lauses sätestatu rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja kohta tehtud käsutustehingu tühisust.
Kinnisasja ei saa heauskselt omandada tasuta tehinguga, mis sõlmitakse esimese ja teise järjekorra seadusjärgsete pärijatega. See kehtib ka PKS § 17 lg 2 rikkumise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-18-06
|
Riigikohus |
04.04.2006 |
|
Õppelaen on sihtotstarbeline laen, mis antakse hariduse omandamiseks, ning laenu eest omandatud haridus ei ole hüve, mis kuuluks ühisvara hulka. Seetõttu ei ole õppelaenu korral eeldatavasti tegemist perekonna huvides võetud varalise kohustusega PKS § 20 lg 2 mõttes. Kuid samas võivad PKS-i sätted ühisvara moodustumise ja koosseisu kohta teatud juhtudel kaasa tuua ebaõiglase ühisvara jagamise. Sel juhul, kui ühe abikaasa võetud rahaliselt hinnatava kohustise arvel on toimunud ühisvara juurdekasv, tuleb kohtutel vastava poole taotluse alusel kaaluda ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist PKS § 19 lg 2 p 3 alusel. See aga eeldab, et vastava väite esitanud pool tõendab mitte perekonna huvides võetud kohustuse arvel ühisvara tekkimise.
Ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Seda asjaolu tuleb ühisvara jagamisel kaaluda ka sel juhul, kui eluruum on elukohaks vaid ühele abikaasadest, sõltumata tema mõttelise osa suurusest.
Põhiõiguste kasutamisel tuleb alati silmas pidada ka seda, et nende õiguste kasutamine ei koormaks või ei kahjustaks liigselt kohustatud isikut.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-05.
|
| 3-2-1-158-05
|
Riigikohus |
30.01.2006 |
|
Heade kommete vastane tehing on seotud õigluse ning moraaliga ning eeldab objektiivset heade kommete vastast käitumist. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks.
Ainuüksi see, et käendaja isik ei ole lepingus üheselt nimeliselt fikseeritud, ei tähenda veel, et leping oleks vastuolus heade kommetega.
|
| 3-2-1-83-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Tehingu võib täitmisega heaks kiita eeldusel, et täitmisega saadi aru või oleks pidanud aru saama sellest, et täitmine toob endaga kaasa tehingu kehtivuse. Ainult makseülekannetel märgitud lepingu number ei ole piisavaks tõendiks, et kostja on lepingu täitmisele asunud ning sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud.
Ainuüksi asjaolu, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-81-02.
Kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult laenutaja ees mingit kohustust ei ole.
Äriühingu ümberkujundamisel äriühingu võlausaldajatele ÄS § 483 kohaselt ettenähtud kahekuuline tähtaeg tähendab, et ümberkujundatav äriühing peab tähtaja jooksul esitatud võlausaldajate nõuded kas piisavalt tagama või rahuldama. Võlausaldajad, kes nõudeid selle tähtaja jooksul ei esita, saavad oma nõuded esitada üldkorras.
|
| 3-2-1-80-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-62-05
|
Riigikohus |
15.06.2005 |
|
Hagi aluseks oleva asjaolu tuvastamata jätmine on TsMS § 231 lg 4 oluline rikkumine, mille kõrvaldamine võib olla võimalik apellatsioonimenetluses.
Kui vara anti üle hiljem kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel, siis ei tekkinud vara saajal üleantud varale omandiõigust ka üleandmisakti alusel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-01.
ORAS § 18 lg 1 eesmärk on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Õigusvastaselt võõrandatud vara munitsipaalomandisse andmisel ei ole selle tagastamine võimatu. ORAS § 18 lg 1 eesmärgist tulenevalt ei saa ka enne 01.03.1997 vara munitsipaalomandisse andmist lugeda selle sätte alusel kehtetuks.
|
| 3-2-1-19-05
|
Riigikohus |
13.05.2005 |
|
Enne 20.01.1996 puudus eluruumide erastamise seaduses keeld võõrandada kohustatud subjekti omavahendite arvel ehitatud erastamise objektiks olevat eluruumi kellelegi teisele kui erastamise õigustatud subjektile. Seega ei ole varasemad müügitehingud selliste eluruumidega seadusega vastuolu tõttu tühised.
Asjas, kus osaleb mitu kostjat, kellel on vastuväited kogu hageja nõudele, ei anna ühe kostja omaksvõtt alust lugeda TsMS § 116 alusel asjaolu tõendatuks, kuna automaatne ühe kostja omaksvõtuga asjaolu tõendatuks lugemine rikuks teise kostja õigust esitada omapoolseid vastuväiteid hageja nõudele.
|
| 3-2-1-147-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-2-02.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-66-02.
Vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu määrus nr 3-2-1-34-96.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-03.
|
| 3-2-1-151-04
|
Riigikohus |
20.12.2004 |
|
Lepingu tühisuse korral tekkis lepingupooltel kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel võlasuhe, mille sisuks oli kummagi poole kohustus tagastada tühise tehingu järgi saadu või hüvitada see rahas. Kuna TsK §-st 183 tulenevalt tuli lepingujärgsed vastastikused kohustused üldjuhul täita üheaegselt, siis tehingu tühisuse korral võis lepingupool keelduda saadu tagastamisest kuni teise poole vastava kohustuse täitmiseni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-03.
Lihtkirjalikus vormis sõlmitud ehitise müügileping on kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 järgi notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmise tõttu tühine.
|
| 3-2-1-79-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Kui vorminõude järgimata jätmise tõttu on pooltevaheline leping tühine, siis on tühine ka kokkulepe kõrvalkohustuste kohta.
Tehingu vorminõue hõlmab kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 mõtte kohaselt kõiki kokkuleppeid, s.h kokkuleppeid kõrvalkohustuste ja kõrvalkohustuste tagamiseks sõlmitud leppetrahvi kohta.
Ostu-müügilepingu olemusest tulenevalt ei saa põhikohustustega seotud kõrvalkohustusi eraldada põhikohustustest. Nii ei saa kinnistu jagamise ja koormatistest vabastamise kohustust käsitada iseseisva kohustusena TsK §-s 242 sätestatud ostu-müügilepingu põhikohustuste kõrval.
Kui vorminõude järgimata jätmise tõttu on pooltevaheline leping tühine, siis on tühine ka kokkulepe kõrvalkohustuste kohta.
Tehingu vorminõue hõlmab kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 91 mõtte kohaselt kõiki kokkuleppeid, s.h kokkuleppeid kõrvalkohustuste ja kõrvalkohustuste tagamiseks sõlmitud leppetrahvi kohta.
|
| 3-2-1-34-04
|
Riigikohus |
15.04.2004 |
|
Vahekohtu kokkulepe on vormipuuduse tõttu tühine, kui kirjaliku vormi nõue ei ole täidetud.
Põhilepingu tühisus ei too reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vahekohtu kokkuleppe tühisus tuleb tuvastada põhilepingust eraldi.
New Yorki konventsiooni art 2 p 3 väljendab rahvusvaheliselt tunnustatud vahekohtu kokkuleppe iseseisvuse põhimõtet, mille kohaselt ei too põhilepingu tühisus reeglina iseenesest kaasa vahekohtu kokkuleppe tühisust. Vahekohtu kokkulepe on vormipuuduse tõttu tühine, kui kirjaliku vormi nõue ei ole täidetud.
|
| 3-2-1-29-04
|
Riigikohus |
31.03.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-04.
Kui kohtumenetluses väidetakse, et laenuintress on heade kommetega vastuolus, siis tuleb kindlaks teha tehingu tegemine äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja sunnitus teha selline tehing raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning sellise olukorra ärakasutamine teise poole poolt (kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 74). Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-02.
Ka enne 01.07.2002 tehtud tehingute korral võib tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada laenulepingu tasulisust, kui pooled on sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses.
|
| 3-2-1-41-04
|
Riigikohus |
29.03.2004 |
|
Hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta lepingu kehtivust.
Olukorras, kus TsÜS §-s 99 sätestatud tehingu tühistamise tähtajad võivad olla möödunud kohtu tegevuse tulemusel, saab lepingupoole hagiavalduse lugeda tehingu tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis teise pooleni.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused nr 3-2-1-80-02 ja nr 3-2-1-108-02.
Tehing ei saa liigkasuvõtmise tunnusel olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02.
Ringkonnakohus peab otsuses vastama apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Poolte võrdsuse põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus analoogiliselt apellatsioonkaebuse põhjendustele vastamise kohustusega vastama otsuses ka apellatsioonkaebuse vastuse põhjendustele vähemalt neil juhtudel, mil vastuses on juhitud tähelepanu probleemile, mis on esimese astme kohtus eelnevalt teistmoodi otsustatud ja mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Asjaõigusseaduse hüpoteeki reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb kaitsta omaniku huvi olla kindel kinnisasja vastutuse ulatuses ning seetõttu tuleb eeldada, et kinnisasi vastutab ainult omaniku ja hüpoteegipidaja vahel sõlmitavatest lepingutest tulenevate nõuete eest. Omanik võib AÕS § 349 lg-s 1 sätestatud nõude esitada ka siis, kui nõuet ei ole tekkinud ja pooled ei ole juba hüpoteegi seadmisel leppinud kokku konkreetses või vähemalt piisavalt määratletavas nõudes, mida hüpoteek peaks tagama.
|
| 3-2-1-131-03
|
Riigikohus |
19.11.2003 |
|
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale ja sama paragrahvi 4. lõike järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
TsMS § 319 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega sai apellatsioonikohus otsuse teha vaid vaidlustatud nõude osas.
Apellatsioonikohus ei ole otsuses õiguslikult põhjendanud, millisel materiaalõiguslikul alusel ta leidis, et tehing, mis oli suunatud renditud vara ostu-müügilepingu sõlmimisele tulevikus, on kehtiv ja kostja on kohustatud kohustuste täitmata jätmise tõttu maksma hagejale viivist ja leppetrahvi.
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 93 lg 3 kohaselt on seaduses või poolte kokkuleppega nõutud tehingu notariaalse tõestuse nõude järgimata jätmise korral tehing tühine. TsÜS § 66 lg 4 järgi ei pea tühist tehingut täitma. Sellest järeldub, et kui müügileping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, siis ei teki kohustust, mille täitmisega viivitamise eest peaks maksma viivist ja leppetrahvi.
|
| 3-2-1-68-03
|
Riigikohus |
16.06.2003 |
|
Seaduse analoogia alusel saab ka täitemenetluses kohaldada AÕS § 93. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuleb müüdud vallasasja väljanõudeõiguse loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise aeg. Seega saab asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks lugeda ostuhinna täieliku tasumise aja.
Ilma teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta tehtud tehing on kuni 01. 07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi seadusevastase tehinguna tühine, sh on tühine ka asjaõigusleping.
AÕS § 83 lg 1 võimaldab kostjal ilma vastuhagi esitamata omandikaitse hagi vaidlustamiseks tõendada, et asja omanik on tema. Ka alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 83 lg 1 sõnastus ei nõua kostjalt vastuhagi esitamist.
AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigus omandit üle anda. Selle eeldusteks on asjaõiguskokkuleppe sõlmimine omandi ülemineku kohta ning asja valduse või väljanõudeõiguse üleandmine. Lisaks on heauskse omandamise eelduseks, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.
|
| 3-2-1-72-03
|
Riigikohus |
09.06.2003 |
|
Kuna pärandi vastuvõtmise tühistamise avalduse tegemisel ei pruugi avaldajale teada olla kõik tema avaldusest puudutatud isikud, tuleb pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus TsÜS § 98 järgi teatavaks teha avalikkusele.
Pärandi vastuvõtmise tühistamise avaldus on tühine, kuna see ei olnud tehtud avalikkusele. Seega ei olnud ka alust täitemenetluse peatamiseks või lõpetamiseks.
Kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka lahendi muid osi arvestamata.
TMS § 34 lg 1 p 4 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse vara arestist vabastamise hagi esitamise korral selle vara osas, mille suhtes hagi esitati. Vastasel korral võiks õiguskord olla liigselt koormatud hilisemate nõuete lahendamisega.
Seaduse lünkade korral on kohtul seaduse analoogia alusel võimalik lüngad täita, sh vajalikel juhtudel laiendada TMS § 34 lg-s 1 märgitud täitemenetluse peatamise aluseid, mil kohtutäitur peab menetluse peatama.
Pärimisseaduse § 115 lg-s 1 nimetatud pärandi vastuvõtmine on ühepoolne tehing, sest see sisaldab kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldust (TsÜS § 67 lg 1).
|
| 3-2-1-65-03
|
Riigikohus |
03.06.2003 |
|
Nii Eesti Vabariigi ühistuseaduse, tulundusühistuseaduse kui ka kostja põhikirja kohaselt lõppes hageja liikmesus ühistus alates juhatuse otsuse vastuvõtmisest hageja väljaarvamise kohta. Ühistud võivad oma põhikirjas ise ette näha väljaarvamisprotseduurile täiendavad reeglid ja peavad neid siis otsuste tegemisel ka järgima. Ühistust väljaarvamine peab olema põhjendatud ja sellega ei tohi diskrimineerida mõnda ühistu liiget teiste liikmetega võrreldes.
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse aluseks sai 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 (kehtiva TsÜS § 38 lg 2) kohaselt olla vastuolu põhiseadusliku korra või heade kommetega. Tühine saab juriidilise isiku organi otsus vastuolu tõttu seadusega olla üksnes juhul, kui tühisus seaduserikkumise soovitava tagajärjena seadusest endast tuleneb. Muul juhul saab otsust seadusega vastuolu tõttu üksnes vaidlustada.
Kohtuotsuse resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka otsuse muid osi arvestamata.
Üheks kostja tsiviilõiguseks on TsÜS § 114 lg 2 kohaselt õigus nõuda kohtult aegumise kohaldamist. Aegumise kohaldamise taotluse võib jätta rahuldamata õiguse kuritarvitamise tõttu.
|
| 3-2-1-30-03
|
Riigikohus |
03.04.2003 |
|
Nõue tunnustada oma omandiõigust võib olla esitatud eraldi nõudena, kuid ei pea tingimata selliselt esitatud olema. Kui asjaoludest ilmneb, et hageja on esitanud hagi asja kostja valdusest tagasisaamiseks ja on tõendanud, et tema on omanik ja et kostja valdus on õigusliku aluseta ning nõude aluseks ei ole leping, siis tuvastab kohus hagi rahuldades muuhulgas ka hageja omandiõiguse.
Nii TsÜS § 66 lg 5 kui TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Kuna hageja ei ole kehtetu tehingu pool, puudub tal ka restitutsiooniõigus tehingu alusel.
Kuigi hageja ei ole oma nõuet korrektselt sõnastanud, võib järeldada, et tegemist on vindikatsiooninõudega AÕS § 80 alusel. Kohus võib TsMS § 228 järgi seda sätet kohaldada, vaatamata sellele, et hageja oma hagis sellele normile ei tuginenud.
|
| 3-2-1-108-02
|
Riigikohus |
22.10.2002 |
|
Põhiseaduse § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Laenuandjal on põhimõtteliselt õigus otsustada, millise intressiga ja millest lähtuva intressiarvestusega ta laenu annab ning kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ja kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
TsÜS § 74 annab poolele võimaluse hageda tehingu kehtetuks tunnistamist, kui füüsilisest isikust lepingupool tõendab, et ta tegi tehingu talle äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, et ta oli sunnitud tehingu tegemiseks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul ning et teine pool kasutas seda olukorda ära (käitus liigkasuvõtjalikult laenulepingu intressi või viivist kehtestades).
TsÜS § 66 lg 1 kohaldamine tuleb kõne alla juhtudel, mis ei ole olemuslikult kaetud TsÜS §-dega 69, 70, 72-74, kuid millega on moraalinorme jämedalt eiratud muul põhjusel. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 319 lg-s 1 sätestatut, rahuldades apellatsioonkaebuse suuremas ulatuses, kui apellant seda taotles.
Kui viivis ületab ilmselgelt tekkinud kahju, ei tähenda veel sellise kokkuleppe vastuolu seadusega. TsK § 194 annab kohtule võimaluse leppetrahvi vähendada.
Pooled on vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida ilma seaduses sätestatud aluseta intressi suurust.
|
| 3-2-1-80-02
|
Riigikohus |
16.10.2002 |
|
Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seadus laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas kitsendusi ei tee ja selles lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku.
Kuigi hagiavaldusele lisatud volikirja järgi oli esindaja volitus istungi toimumise ajaks, kus ta osales, lõppenud, võib esindamise lugeda kehtivaks TsÜS § 103 lg-st 2 tulenevalt.
TsÜS § 74 alusel tehingu liigkasuvõtjalikuks ja kehtetuks tunnistamiseks tuleb tehingut vaadelda tervikuna, arvestades lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimusi, tagatiste olemasolu, intressi suurust, tehingupoolte varasemat praktikat sarnaste tehingute tegemisel ja nende täitmist jne. Ka peab kohus kontrollima selliste asjaolude esinemist, nagu ühe lepingupoole kogenematus, sundolukord või muu tema tahet mõjutanud asjaolu, mis samuti annavad aluse pidada intressikokkulepet sõlmituks raskete asjaolude kokkusattumise mõjul.
Olemuslikult katab TsÜS § 66 lg 1 muuhulgas TsÜS §-des 69, 70, 72-74 sätestatud koosseise ning on kohaldatav juhtudel, mis ei ole kaetud TsÜS-i nimetatud §-dega. Need sätted on TsÜS §-st 3 lähtuvalt kohaldatavad erinormina TsÜS § 66 lg 1 suhtes.
Leping sõlmiti hageja elukohas, järelikult oli kostja hageja elukohast teadlik. Seega, kui täitmise koht ei olnud kindlaks määratud, tuli rahaline kohustis TsK § 179 lg 2 p 2 kohaselt täita kreeditori elukohas. Ka rahasumma deponeerimist loeti TsK § 181 järgi kohustuse täitmiseks.
Laenulepingus sätestatavas intressimääras lepivad pooled lepingu sõlmimisel ise kokku ning seadus siin kitsendusi ei tee. 60 %-line aastaintressi puhul on vahe laenatava ja tagasimakstava summa vahel küll ebaproportsionaalne, kuid intresside kindlat ülempiiri ei ole siiski võimalik kindlaks määrata.
|
Facebook
X.com