/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 584| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-17-16 PDF Riigikohus 13.04.2016
Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda. (p 15)
Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. (p 11)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12) Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. (p 14)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
3-2-1-11-16 PDF Riigikohus 23.03.2016
3-2-1-187-15 PDF Riigikohus 16.03.2016
Töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)
Lihtsustatud korras saab asja menetleda üksnes maakohus. Asjaolu, et maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses, ei anna ringkonnakohtule õigust jätta otsus põhjendamata. (p 11)
Kui maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 järgi, ei anna see ringkonnakohtule õigust jätta otsus nõuetekohaselt põhjendamata. Üksnes maakohtus saab TsMS § 405 lg 1 alusel menetleda asja lihtsustatud korras. Kui ringkonnakohus on lihtmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtnud, peab ta asja läbivaatamisel ja otsuse tegemisel järgima mh TsMS §-des 652-654 sätestatut. (p 11)
Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. (p 13) Hoiatus saab olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)
TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustuse rikkumine võib anda tööandjale õiguse öelda tööleping erakorraliselt üles usalduse kaotuse tõttu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Töötaja lojaalsuskohustuse rikkumise ja seega ka tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise õiguse kindlakstegemiseks tuleb mh hinnata töötaja hoolsuse määra TLS § 16 järgi. (p 12) Ainuüksi asjaolu, et tööandjal on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa töösuhte jätkamist eeldada (TLS § 88 lg 1), ei tähenda üldjuhul, et tööandja võib töölepingu üles öelda töötajat enne hoiatamata. Tööandja kohustus töötajat hoiatada tuleneb TLS § 88 lg-te 1 ja 3 koostoimest. Hoiatamise eesmärk on anda töötajale võimalus oma käitumist parandada, et töösuhe saaks jätkuda. (p 13) Hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg-d 1 ja 2). (p 13)
3-2-1-10-16 PDF Riigikohus 16.03.2016
Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleb selle asemel määruse põhjendamise kohustuse osas kohaldada TsMS § 667 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. (p 10)
Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleb selle asemel määruse põhjendamise kohustuse osas kohaldada TsMS § 667 lg 1 esimest lauset, mille kohaselt lahendatakse määruskaebus põhjendatud määrusega. (p 10) Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleneb kaebeõigus ringkonnakohtu põhjendava osata tehtud määruse peale (200 eurot ületava summa korral) TsMS § 691 lg 1 teisest lausest. (p 9)
Kui ringkonnakohus ei ole TsMS § 178 lg-t 3 kohaldades lahendanud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust põhjendatud määrusega, ei lahenda ka Riigikohus ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebust sisuliselt. (p 10)
3-2-1-186-15 PDF Riigikohus 02.03.2016
Kui maakohus tühistab vahekohtu otsuse, saab selle määruse peale TsMS § 756 lg 4 esimese lause kohaselt kaevata ringkonnakohtule ning ringkonnakohtu maakohtu lahendit tühistava ning vahekohtu otsust tunnustava määruse peale saab TsMS § 696 lg 1 teise lause järgi kaevata Riigikohtule. (p 11)
Kui maakohus tühistab vahekohtu otsuse, saab selle määruse peale TsMS § 756 lg 4 esimese lause kohaselt kaevata ringkonnakohtule ning ringkonnakohtu maakohtu lahendit tühistava ning vahekohtu otsust tunnustava määruse peale saab TsMS § 696 lg 1 teise lause järgi kaevata Riigikohtule. (p 11) TsMS § 751 lg 2 p 2 hõlmab lisaks vahekohtu otsuse erandlikele, kuid olemuslikele materiaalõiguslikele probleemidele (nt otsus, millega mõistetakse välja karistuslik kahjuhüvitis vms) mh ka need olulised menetlusreeglite rikkumised, mida ei ole kirjeldatud TsMS § 751 lg-s 1. (p 12) TsMS § 751 lg 2 p 2 tähenduses oleks heade kommete ja Eesti avaliku korraga (public policy, ordre public) vastuolus, kui vahekohtu otsuse langetaks vahekohtunik, kes samal ajal esindab ühe vahekohtumenetluse poole huve. (p 12) Vahekohtu otsuse tühistamise aluse olemasolu peab tühistamise või tunnustamise menetluse iseloomu arvestades (vahekohtu otsuse tühistamise võimalused on erandlikud) tõendama isik, kellele vahekohtu otsuse tühistamine kasuks tuleks. (p 13) Vahekohtu otsuse tühistamine või selle tunnustamisest keeldumine vahekohtuniku erapoolikuse tõttu on võimalik, kui poolel ei olnud võimalik asjakohast vastuväidet varem maksma panna (nt TsMS § 726 ja § 727 alusel). (p 14)
3-2-1-148-15 PDF Riigikohus 18.02.2016
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
Riigikohus saab menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ise lahendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse. (p 8) Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka seda, kui menetlusosaline on teinud kõik endast oleneva menetlustoimingu tegemiseks, kuid menetlustoimingut ei võimalda lugeda tähtajal tehtuks kohtusüsteemist johtuv (tehniline) asjaolu. (p 10)
Dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. (p 9) Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
3-2-1-159-15 PDF Riigikohus 12.02.2016
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35) Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25) Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26) Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28) Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25) Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26) Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29) Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30) Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)
Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 2^1 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35) Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35) Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
3-2-1-171-15 PDF Riigikohus 11.02.2016
Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt nt RKTKo nr 3-2-1-86-07, p 12). (p 13)
Selleks, et kohtuotsus vastaks TsMS § 436 lg-st 1 tulenevetele nõuetele, tuleb kohtul enne asjas otsuse langetamist selgitada välja poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada võimalik. (p 17)
Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut. Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus hilisema muutmise mõistlik võimalus saab olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. (p 14)
Töövõtulepingu raames loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtja (RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 15). (p 12)
3-2-1-97-15 PDF Riigikohus 10.02.2016
Kui TsMS § 178 lg 3 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, tuleneb ringkonnakohtule maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel määruse põhjendamise kohustus TsMS § 667 lg 1 esimesest lausest. Ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasikaebamise õigus tuleneb sel juhul TsMS § 696 lg 1 teisest lausest. (p 11-12)
3-2-1-166-15 PDF Riigikohus 10.02.2016
Asjaolu, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses ei märgita, millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, ei tähenda, et kinnise asutuse juhil ei oleks TsMS §-s 543 sätestatud kaebeõigust. (p 15) TsMS § 543 mõttes on kinnise asutuse, kuhu isik Sotsiaalkindlustusameti suunamisotsusega suunatakse, juhil õigus esitada isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale määruskaebus. Seda ei muuda ka enne 1. jaanuari kehtinud SHS § 19 lg 6 p-st 1 (ja 1. jaanuaril 2016 jõustunud SHS § 105 lg 1 p-st 6) tulenev hoolekandeasutuse teavitamiskohustus. (p 16)
3-2-1-174-15 PDF Riigikohus 03.02.2016
TsMS § 637 lg 1 p 3 koosmõjus § 664 lg-tega 1 ja 2 ei võimalda jätta määruskaebust läbi vaatamata, kui sellelt on riigilõiv seaduses sätestatud suuruses kohtu määratud tähtajal tasutud. Viidatud sätted ei võimalda jätta määruskaebust menetlusse võtmata seetõttu, et maksedokumenti või riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavaid andmeid ei ole kohtule esitatud. Kohtul on võimalik kontrollida riigilõivu tasumist Maksu- ja Tolliameti juures asuva nõuete arvestamise programmi (NAP) kaudu, seega on menetlusosalise kohustus nõuetekohaselt täidetud ka juhul, kui summa hoolimata viitenumbri puudumisest jõudis kohtu näidatud kontole. (p 13-14)
3-2-1-152-15 PDF Riigikohus 08.12.2015
Võlgnikul on täitemenetluse käigus võimalik tugineda asjaolule, et ta on nõude juba sissenõudjale tasumisega rahuldanud. Sellekohased tõendid saab võlgnik esitada kohtutäiturile. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid ei keela kohustuse täitmist otse võlgnikule. Täitur peab TMS § 48 lg 1 p 2 järgi lõpetama täitemenetluse mh kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud, mh kui võlg on tasutud otse sissenõudjale või tehtud seda nt notari vahendusel (vt Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 18. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13, p 15). (p 16)
Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 4). See tähendab, et ringkonnakohtul tuleb iga kord hinnata, kas asjaolu või tõendi esitamiseks alles apellatsioonimenetluses oli mõjuv põhjus, ning oma hinnangut ka põhjendada. Olukorras, kus kohus on tõendi vastu võtnud, tuleb kohtul tõendit ka analüüsida (vt TsMS § 442 lg 8 kolmas lause), st tõendit hinnata TsMS § 232 järgi ning muuhulgas otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1, § 442 lg 8 esimene lause). Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (TsMS § 442 lg 8 neljas lause, vt ka TsMS § 238 lg 5). (p 11) Vastuoluline ja lubamatu oleks lubada poolel tugineda mingile asjaolule ja võtta vastu selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõend, kuid seejärel jätta vastav asjaolu tuvastamata TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel seetõttu, et asjaolu hilisemaks esitamiseks puudus mõjuv põhjus. Juba tõendi esitamisel peab menetlusosaline põhjendama, millise asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada (TsMS § 236 lg 3) (vt nt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17). Seega juhul, kui tõend esitatakse vaid ühe konkreetse asjaolu tõendamiseks, võtab kohus juba tõendi vastuvõtmisel seisukoha ka selle kohta, kas vastava asjaolu esitamine apellatsioonimenetluses on lubatav. (p 12)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis saab tugineda muuhulgas väitele, et võlgnik on täitedokumendis nimetatud kohustuse (osaliselt või täielikult) juba täitnud. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Lubatavaks võib pidada tuginemist võlgnevuse tasumisele enne kohtuotsuse täies ulatuses jõustumist olukorras, kus hageja tasus võlgnevuse pärast maakohtu lahendi tegemist ning ei esitanud selles osas ka apellatsioonkaebust. See tähendab olukorda, kus maakohtu otsus jõustub osaliselt, sest kumbki pool selles osas kaebust ei esita. Sellises olukorras võib ka enne tsiviilasjas lõpliku kohtuotsuse jõustumist tasutud võlgnevuse osas esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (vt Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-09, p 11). (p 15)
3-2-1-131-15 PDF Riigikohus 02.12.2015
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14) Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14) VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14
Kui kumbki pool ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles maakohus osades hageja nõuetes menetluse lõpetas, jõustub maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi. Tühistades maakohtu otsuse tervikuna, ületab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1. Apellatsioonkaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks selles osas sõltumata kassatsioonkaebuse ulatusest ja põhjendusest (vt ka RKTKm nr 3-2-1-119-14, p 17). (p 11)
Kui isik tugineb sellele, et teine pool on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning teiselt poolelt tuleb isiku kasuks välja mõista teisele poolele ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg 1 esimene lause), on isiku tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel teise poole arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud, sest tehing on tühine (kehtetu). (p 14) Kui isik on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab teine pool VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et teine pool oli rikkumise äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab teine pool tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. (p 14) VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ka siis, kui kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel. p 14 Kui rikastumise äralangemine on tuvastatud, tuleb kontrollida lisaks VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Ka VÕS § 1034 lg-s 1 sätestatud erandi korral on VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks see, et ei esine VÕS § 1035 lg-tes 1 ja 2 nimetatud asjaolusid. (p 14)
3-2-1-151-15 PDF Riigikohus 25.11.2015
Maakohtu otsust tühistades ja uut otsust tehes peab ringkonnakohus võtma seisukoha maakohtus esitatud kõigi väidete ja vastuväidete kohta ning põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist. (p 11)
Tööandjal on õigus nõuda töötajalt kahjuhüvitist üksnes juhul, kui töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu. Töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral vastutab töötaja lepingu rikkumise eest, määratakse TLS § 16 kohaselt tema töösuhte järgi, hinnates mh ka seda, kas töötaja teadis või pidi teadma, et kolmanda isiku ära viidavate asjade hulgas on tööandja asjad. (p 12-13) Töötajalt kahjuhüvitist välja mõistes tuleb arvestada mh sellega, kas ja mis ulatuses oleks tööandjal võimalik oma asjad tagasi saada. Tööandjale TLS § 74 lg 2 alusel hüvitise väljamõistmisel peab kohus märkima otsuses kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramise asjaolud. (p 14)
3-2-1-121-15 PDF Riigikohus 04.11.2015
Hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust. Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kui kohus jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, võib ta jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. (p 10) Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11)
Hagi tagamise menetluses tõendeid ei koguta ega hinnata. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12)
Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega (nt TsMS § 132 lg 5) kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel. (p 14)
Hüpoteegi seadmise tehingust kui asjaõiguslikust kokkuleppest ei ole võimalik taganeda ja seda ei saa ka üles öelda (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05 otsuse p 19). (p 13) Osas, milles võlaõiguslik tagatiskokkulepe (kokkulepe, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega) hõlmab määratlemata tulevasi kohustusi, on tegemist kestvuslepinguga, mida on võimalik VÕS §-des 195 ja 196 sätestatud tingimustel üles öelda, kuid VÕS § 195 lg 2 teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused kehtima. (p 13)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12)
Hagi tagamise menetluses on võimalik hinnata hagi lubatavust, sh küsimust, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust. Kui kohus leiab hagi tagamise menetluses, et hagil ei ole selle õigusliku perspektiivituse tõttu edulootust, võib kohus teha ka määruse hagi menetlusse võtmisest keeldumise või läbi vaatamata jätmise kohta TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 järgi. Kui kohus jätab hagi õigusliku perspektiivituse tõttu tagamata, võib ta jätkata hagi menetlemist ning ei ole välistatud, et ta hiljem siiski leiab hagi olevat õiguslikult perspektiivika ning rahuldab hagi. (p 10) Hagi õiguslikku perspektiivikust võib hagi tagamise määruse määruskaebe korras vaidlustamise korral hinnata ka ringkonnakohus. Kui ringkonnakohus tühistab hagi tagamise hagi õigusliku perspektiivituse tõttu, siis ei ole ringkonnakohtu seisukoht hagi õigusliku perspektiivituse kohta käsitatav maakohtule kohustusliku õigusliku juhisena TsMS § 658 lg 2 tähenduses, vaid üksnes seisukohana hagi tagamise menetluse kontekstis. (p 11) Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses esitatud hagi tagamise taotluse hoolikam kontroll aitab vältida täitemenetluse venitamist alusetute hagide esitamisega. Seda eelkõige juhtudel, mil võlgnik tugineb kohtulahendist mittetulenevale tasaarvestusolukorrale. See järeldus kehtib ka ringkonnakohtu jaoks, kuid hagi tagamise hoolikam kontroll saab siiski seisneda hagi õigusliku perspektiivikuse ja hagi tagamise asjaolude põhistatuse (TsMS § 381 lg 2) kontrollimises, mitte aga hageja nõude aluseks olevate tõendite hindamises. (p 12) TsMS § 390 lg 1 teise lause mõte ei ole välistada formaalselt sellised määruskaebused, mille korral hageja nõude väärtus on olnud suur, kuid seadusega (nt TsMS § 132 lg 5) kunstlikult madalale viidud hagihinna tõttu ei ületa see § 390 lg 1 teises lauses sätestatud piiri. Sellistel juhtudel tuleb analüüsida hageja nõude tegelikku väärtust. Kui hageja soovib täitemenetluses vabaneda nõudest, mille suurus on üle 63 900 euro, on võimalik esitada ka määruskaebus TsMS § 390 lg 1 teise lause alusel. (p 14)
3-2-1-175-14 PDF Riigikohus 03.06.2015
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et kostja nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud kostjal esitada nõude täpset arvestust. (p 12) Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 14)
Ringkonnakohus ei saa maakohtu otsust tühistada ja asja uueks läbivaatamiseks saata ainuüksi oletuse põhjal, et maakohus võib olla materiaalõigust valesti kohaldanud. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt nt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16). Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 24). Ringkonnakohus peab selgitama, miks ta ei saa asja ise lahendada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus muuhulgas määrata pooltele täiendava tähtaja asjaolude selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10; 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 14). (p 13)
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult (vt nt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-14, p 11; 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus andis küll tähtaja seisukohtade esitamiseks, kuid ei selgitanud, et nõude põhjendatust võib mõjutada VÕS § 113 lg 6, ega palunud esitada nõude täpset arvestust. (p 12)
Kohus ei ole VÕS § 113 lg-le 6 tuginedes apellatsioonkaebuse piiridest väljunud. Viivise võimalikku arvutamist intressilt peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 16; 6. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 11) VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p-d 28–29; 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-14, p 13; 12. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14, p 21). VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei saa kunstlikult vältida vaid näiteks maksetähtaja pikendamisega ehk sisuliselt olemasoleva lepingu muutmisega. VÕS § 113 lg 6 ei välista aga poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Kolleegium muudab eelviidatud lahendites võetud seisukohta. VÕS § 113 lg 6 piirab võlausaldaja õigust nõuda viivist nii intressilt kui ka viiviselt ehk viivitusintressilt (vt ka nt Riigikohtu 4. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). Seadus ei keela aga arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Kui võlgnik satub kohustuste täitmisega uuesti viivitusse, siis keelab VÕS § 113 lg 6 sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt viivise arvestamise. (p 16) VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna. Kuna VÕS § 113 lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis tuleb vastavaid asjaolusid tõendada võlausaldajal. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Ebaselgus võib muu hulgas puudutada sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17) Sõltumata sellest, kas poolte kokkulepe võlgnevuse refinantseerimise kohta kujutab endast varasema lepingu muutmist või kompromissilepingut, võib kokkulepe vastavalt asjaoludele olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega (TsÜS § 86) või rikutud võib olla vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4032 krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3), millest tulenevalt võib laenuvõtjal laenuandja vastu olla kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 18)
Kompromissi oluliseks tunnuseks on õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel, samuti poolte vastastikused järeleandmised (Riigikohtu 5. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-12, p 18). Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates, kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas õigussuhtes (vt nt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08, p 16). Ebaselgus võib puudutada muu hulgas sissenõutavusega seotud asjaolusid, näiteks ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustusi täita. Võlausaldajal (laenuandjal) on võimalik tõendada, et pooled on sõlminud just kompromissilepingu, st pidanud läbirääkimisi, mille tulemusel pooled lõpetasid varasemad võlasuhted, on teinud vastastikuseid järeleandmisi või muutnud ebaselge võlasuhte vaieldamatuks (nt olukorras, kus kasvava võlakoormuse või mitmete võlasuhete tingimustes ei ole enam kummalgi poolel võlgnevuse koosseisust täpset ülevaadet). Kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust peab tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule ja seega väitele, et VÕS § 113 lg 6 ei kohaldu. Tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust lähtudes. Kui poolte kokkuleppe ainsaks eesmärgiks on tähtaja pikendamine, siis võib eeldada, et tegemist on laenulepingu muutmisega (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 17), mitte kompromissilepinguga. Sellisel juhul kohaldub VÕS § 113 lg 6, mis keelab nõuda viivist sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisevõlalt. (p 17)
3-2-1-43-15 PDF Riigikohus 27.05.2015
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. Notarid peaksid tõestamisseaduse §-st 18 tuleneva selgitamiskohustuse täitmisel tehingu pooltele mh selgitama, et korteriomandi majandamise asjaolud on olulised ning lepingus tuleks kirjeldada korteriomandi müüjale teadaolevad puudused. (p 22)
Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel. (p 21)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11)
Korteriühistu võlgnevus tuleb lugeda ka müüdud korteriomandi puuduseks VÕS § 217 lg 2 p 4 tähenduses. Samuti saab lugeda müüdava asja tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 järgi selle, et asjal ei lasu vähemalt märkimisväärset võlga. (p 15) Müüdava korteriomandi tavaliseks omaduseks VÕS § 217 lg 2 p 2 tähenduses on ka see, et korteriomandit majandatakse nõuetekohaselt, vähemalt minimaalselt vajalikul määral. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22) Kui korteriomandi müügikuulutuses avaldatud teave „uus elektrijuhtmestik“ on saanud müügilepingu osaks, ei ole ka korteriomandi paiknemisel vanemas korterelamus võimalik eeldada, et ostja peab arvestama elektrijuhtmestiku uuendamise vajadusega. (P 18) Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22) Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. Korteriomandi puudused ei ole piiratud vaid reaalosaga, vaid ka kaasomandi mõttelise osaga ning ka elukeskkonnaga tervikuna, vähemalt korterelamu lähiümbruses. Ostjal on äratuntav oluline huvi nt teada saada, et naaberkorteris või korterelamu aias toimuvad sagedasti kärarikkad peod, kuulatakse valjusti muusikat, elamus pakutakse paljudele võõrastele isikutele majutusteenust, et korteriühistul on probleeme võlglastega jne. (p 22)
Kui müügilepingu esemel ilmnevad uued puudused, on ostjal õigus neile puudustele tugineda ka siis, kui varem ilmnenud puuduste alusel esitatud hagi on juba kohtu menetluses (TsMS § 329−331, § 652 lg 3 p 2 tingimustel). (p 11)
Kohtumenetluse ajal on poolel õigus varem tehtud taganemisavaldust täiendada. Lepingust taganemise mõistliku aja hindamisel tuleb eristada algset taganemisavaldust ja selle hilisemaid täiendusi. (p 11) Lepingust taganemise mõistlik aeg VÕS § 118 lg 1 p 1 tähenduses ei saa olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt. See kehtib juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle. (p 13) VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14)
VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda, mitte ainult esitada VÕS § 115 alusel kahju hüvitamise nõuet. (p 14) Korteriomandi ostjal on VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi saada teada korteriühistut ja sellega ka korteriomandit koormavast pangalaenust. (p 15) Kui korteriühistu ei toimi (ei korraldata üldkoosolekuid, ei koostata majandustegevuse aastakava, ei lahendata jooksvaid probleeme, ei suudeta tagada pangalt võetud laenu tagasimaksmist), on see asjaolu, mille vastu on korteriomandi ostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause tähenduses äratuntav oluline huvi. (p 17) Korteriomandi majandamise probleemidest tuleb korteriomandi ostjat teavitada sõltumata korterelamu majandamise viisist. (p 22)
Korteriomandi notariaalselt tõestatud müügilepingusse on otstarbekas, vajalik ning aus lisada punktid selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt korteriomandil on. (p 22)
3-2-1-42-15 PDF Riigikohus 13.05.2015
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid on jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine. (p 6) Riigikohus ei määra menetluskulusid TsMS § 174 järgi kindlaks, kui maa- ega ringkonnakohus ei ole oma lahendites asja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Sellisel juhul määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Maakohus annab sealjuures õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 8)
Kui Riigikohus ei ole jaotanud kassatsiooniastme kulusid, vaid jätnud menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu otsustada, ringkonnakohus aga ei ole määranud kindlaks Riigikohtu menetluskulude jaotust, siis sellega on ringkonnakohus jätnud täitmata Riigikohtu juhised kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramiseks. Nimetatu on oluline menetlusõiguse normi rikkumine, mistõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada osas, millega jäeti kassatsiooniastme menetluskulud kindlaks määramata ja saata asi samale ringkonnakohtule tühistatud osas uueks lahendamiseks. (p 6)
3-2-1-41-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Hindamaks, kas seadusega vastuolus olev tehing on tühine, tuleb kindlaks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 34; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 21). (p 12) Ainuüksi ettevõtja tegevusele kohalduvast riiklikust järelevalvest ning võimalikust avalik-õiguslikust vastutusest ei saa järeldada, et kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmisel puuduvad tsiviilõiguslikud tagajärjed. Lisaks ei saa tühist tehingut kehtivaks muuta ka see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, sest tehingu tühisuse hindamisel on oluline tehingu materiaalne alus (Riigikohtu 17. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-02, p 14; 26. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-05, p 11). ELTS § 73 lg-test 1 ja 4 ning § 71 lg-st 1 tuleneva kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine võrguteenuse tarbija suhtes. Seetõttu on Konkurentsiametiga kooskõlastamata võrgutasu kokkulepe TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see on vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. (p 13)
Võrgutasu kokkuleppe tühisusega ei kaasne automaatselt kogu võrguteenuse osutamise kokkuleppe tühisus, vaid TsÜS § 85 järgi tuleb hinnata kokkulepet tervikuna ja võtta seisukoht, kas võrguteenuse tasu kokkuleppeta oleks leping ilmselt sõlmitud või mitte (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 22). (p 14)
Konkurentsiametiga kooskõlastamata hindade puhul teenuse eest tasu nõudmisel tuleb kohaldada alusetu rikastumise regulatsiooni. Teenuse osutajal on õigus nõuda osutatud võrguteenuse hariliku väärtuse hüvitamist. (p 16)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). (p 19)
Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Asudes seisukohale, et menetlusosalise esitatud tõend on ebausaldusväärne, annab kohus esitatud tõendile hinnangu. Kohus võib sealjuures tugineda asjaoludele, mille esitas teine menetlusosaline. Tõendeid hindab kohus sõltumatult poolte väidetest. (p 21)
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohtu hinnangul on menetlusosalise nõuded ebaselged, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Maakohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18)
Kohtu peamine ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Nõude kvalifitseerimisel tuleb kohtul ka selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 2. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Kui maakohus on hinnanud menetlusosalise nõuded ebaselgeks, siis sellele peab maakohus eelmenetluses menetlusosalise tähelepanu pöörama ning andma võimaluse nõuete selgitamiseks (vt nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p-d 27–28; 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-07, p 12). Kohus ei või hinnata asjaolusid mõlemast poolest erinevalt, seda enne pooltega arutamata. Kui maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgituskohustust, on ringkonnakohtul võimalus rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9) (Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 18) Kohus ei pea juba eelmenetluse käigus võtma seisukohta, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1–4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Kohus ei riku eelmenetluse ülesandeid, kui annab menetlusosalise esitatud tõenditele hinnangu kohtuotsuses. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40). Kohus saab vajadusel kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse ulatus sõltub muuhulgas nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Üldjuhul on kohtul kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus olukorras, kus poolte esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendada erinevatel õiguslikel alustel ning poole avaldustest ei ole selge, millisele alusele ta tugineb (vt nt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Juhul, kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230 lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks. Kvalifitseerimiskohustus ei tähenda kohtu kohustust soovitada poolel esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi (Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. (p 19) Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis need rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei kujuta endast ka menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis tooks kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 1 mõttes, siis saavad eelmenetluse nõuete rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Kui menetlusosaline leiab, et maakohus on eelmenetluse nõudeid rikkudes teinud üllatusliku otsuse ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust, on menetlusosalisel võimalik menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks esitada asjaolusid ja tõendeid ka ringkonnakohtus (TsMS § 652 lg 3 p 2 ja lg 5). (p 20)
3-2-1-32-15 PDF Riigikohus 29.04.2015
Kuna hageja ei esitanud menetlussätete rikkumise kohta vastuväidet ringkonnakohtus, minetas ta TsMS § 333 lg 3 järgi õiguse tugineda väidetavale rikkumisele kassatsioonkaebuses. ( p 17)
CMR art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. (p 12) CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted. (p 13)
CMR-i toime alla kuuluvatest vedudest tulenevate nõuete aegumist reguleerib CMR art 32. (p 13) CMR art 32 lg 1 esimese lause järgi on CMR-i kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtestatud hagi üheaastane aegumistähtaeg. CMR art 32 lg 1 lit a järgi algab hagi aegumistähtaja kulg kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates. CMR art 32 lg 1 neljanda lause kohaselt ei arvata aegumistähtaja hulka päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg. (p 14) CMR art 32 lg 1 teine lause sätestab hagi kolmeaastase aegumistähtaja tahtliku õigusvastase tegevuse korral. Riigikohus on selles sättes sisalduva tahtliku õigusvastase tegevuse sisustamisel leidnud, et sobivaks võrdlusaluseks on VÕS-i regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta ning selle sätte tähenduses on ka raske hooletus võrdsustatav tahtliku õigusvastase tegevusega (vt selle kohta nt Riigikohtu 26. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-13, p 11; 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-14, p 14). (p 15) CMR art 32 lg 4 kohaselt ei või nõudeid, mille hagi aegumistähtaeg on möödunud, esitada vastuhagi või vastuvaidluse korras. Vastuvaidluse korras õiguse teostamise keeld tähendab CMR-i mõttes muuhulgas seda, et aegunud nõuet ei tohi tasaarvestada (vt 19. detsembri 2012. a otsuse nr 3-2-1-165-12, p 48). (p 16)

Kokku: 584| Näitan: 81 - 100

/otsingu_soovitused.json