3-2-1-103-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 12 alusel, s.o põhjusel, et õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu, on hagejal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus, kuid ei ole õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule.
Hagi läbivaatamise staadium PankrS § 43 lg 1 mõttes algab hagi menetlusse võtmisest kohtu määrusega TsMS § 372 lg 1 järgi.
Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib TsMS § 682 lg 1 ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).
|
| 3-2-1-87-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Kohus peab algatama menetlusosalisele eestkostja määramise menetluse omal algatusel, kui kohtul on kahtlus isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimes, mistõttu võib isik vajada eestkostet.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus nimetatud sätte alusel avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkoste seadmise menetluseks tuleb piiratud teovõimega täisealisele isikule määrata esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, v.a. kui teda esindab advokaat või muu kohane esindaja.
Eestkostjat määrava kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse.
Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust.
Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele.
Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses.
Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda.
Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.
Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama.
Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.
Kolleegiumi arvates ei ole eestkostja seadusest tulenevaid üldisi õigusi ja kohustusi vaja kohtumääruse resolutsioonis märkida, küll aga peab kohtumääruse resolutsioonist nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus. Määruse resolutsiooniga peab kohus TsMS § 442 lg 5 ja § 463 lg 2 järgi lahendama selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja taotlused ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 21)
Piiratud teovõimega täisealine isik peab oma asjade ajamiseks teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks.
|
| 3-2-1-97-11
|
Riigikohus |
27.10.2011 |
|
Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul juhatuse liikmelt.
Hagita menetluses, kus ei ole peale avaldaja teisi menetlusosalisi, jäävad TsMS § 172 lg 2 järgi esindajakulud avaldaja kanda ka määruskaebuse rahuldamise korral. Küll võiks sellisel juhul TsMS § 150 lg 1 p 5 ja § 172 lg 2 teise lause alusel nõuda tasutud riigilõivu tagastamist.
Vt TsMS § 198 lg 3 esimese lause kohaldamise kohta Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p-d 25 ja 26.
Erandlikus olukorras, kus esinevad üheaegselt järgmised asjaolud:
• avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse juhatuse liikmetena;
• registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse liikmeks valitud;
• avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid,
saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4 alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist lahendatakse(vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12).
Kohtulikku registrisse tuleb teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18).
Juriidilise isiku lepinguline esindaja saab oma esindusõiguse kohtumenetluses TsÜS § 119 lg 2 ja TsMS § 217 lg 4 järgi (nende koostoimes) juriidilise isiku seaduslikult esindajalt, osaühingu puhul juhatuse liikmelt.
Määruse kandeavalduse lahendamise kohta saab teha üksnes kandeavalduse alusel. Kandemääruse peale, millega kandeavaldus jäeti rahuldamata, võib TsMS § 599 esimese lause järgi esitada määruskaebuse üksnes avaldaja. Sellest tulenevalt saab ka määruskaebuse rahuldamata jätmist ringkonnakohtus TsMS § 696 lg-le 4 tuginedes vaidlustada Riigikohtus üksnes avaldaja.
Erandlikus olukorras, kus esinevad üheaegselt järgmised asjaolud:
• avaldaja nimel on kandeavalduse allkirjastanud isikud, kes on palunud end kanda äriregistrisse juhatuse liikmetena;
• registripidaja keeldub avaldust rahuldamast, kuna taotletavad isikud ei ole tema arvates juhatuse liikmeks valitud;
• avaldajal ei ole rohkem esindusõiguslikke isikuid,
saab tunnustada, et avaldajat esindavad TsMS § 599 esimese lause ja § 696 lg 4 alusel määruskaebuse esitamisel samad isikud, kelle juhatuse liikmetena äriregistrisse kandmist lahendatakse(vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-05, p 12).
Kohtulikku registrisse tuleb teha üksnes selliseid kandeid, mis on arusaadavad ja ülevaatlikud, ei ole vastuolulised ning on realiseeritavad, st et nendele tuginedes on võimalik korraldada mõistlikult registriesemega seotud õigussuhteid ega tekitata eeldatavasti uusi õiguskonflikte (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p 18).
Äriühingu organi koosoleku otsuse esitamisel peab registripidaja kontrollima peale dokumendi enda olemasolu mh ka koosoleku pädevust ja otsuse vastuvõtmise protseduurilise korra järgimist, nt kvooruminõude täitmist, samuti seaduses nõutud andmete märkimist otsuses, lisaks on registripidajal õigus keelduda kande tegemisest, kui dokument on selgelt heade kommete vastane või vastuolus avaliku korraga või seadusest tuleneva keeluga või kui dokumendiga rikutakse kolmandate isikute seadusega kaitstud õigusi (vt Riigikohtu 4. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8).
Registrimenetluses kui formaalses menetluses tuleb põhikirja tõlgendamisel vähemalt üldjuhul piirduda objektiivse tõlgendamisega, tuginedes mh TsÜS § 75 lg 1 teisele lausele ja VÕS § 29 lg-le 4.
Kohus võib hagi tagamise korras määrata äriühingule ajutise juhatuse liikme (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11).
Seadus ei näe ette juhatuse liikmeks olemise suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes, st juhatuse liikme ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku ametiaega pikendab (vt ka Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus avaldaja suhtes tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p-d 33-36).
ÄS § 174 lg 3 on erisäte, mille järgi loetakse isiku valimisel valituks kandidaat, kes sai teistest enam hääli, ning häälte võrdsel jagunemisel heidetakse liisku, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-11, p 14; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-08, p-d 12 ja 13).
Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Põhikirjas võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.
Osanikul on võimalik taotleda ÄS § 184 lg 6 alusel kohtu järelevalvele (vt TsMS § 4772) alluva ajutise juhatuse liikme määramist TsMS §-des 602-605 sätestatud korras (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 15). Ajutise juhatuse liikme võib kohus määrata äriühingule ka hagi tagamise korras (vt Riigikohtu 25. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-10, p 11).
Vt Riigikohtu 4. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-09, p 13.
Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
Nii ÄS § 174 lg 1 kui ka § 174 lg 2 võimaldavad osaühingu põhikirjas otsuse vastuvõtmiseks ette näha seaduses sätestatust suurema häälteenamuse nõude. Põhikirjas võib ette näha ka suurema häälteenamuse nõude ÄS § 174 lg-s 3 sätestatust (vt Riigikohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-06, p 14). Vähemalt üldjuhul ei tohiks hääletamise viis oluliselt mõjutada hääletustulemust. Tagada tuleks, et osaühingu juhatus või osanik ei saaks hääletusprotseduuri kuritarvitades saavutada endale meelepärast otsust.
Osaühingu juhatusel tuleb ka kirjalikus menetluses tagada osanikele ÄS § 174 lg 3 järgimine, mh võimalus osanikele esitada kandidaate juhatuse liikmeks sarnaselt osanike koosolekuga ja nende vahel valida.
|
| 3-2-2-1-11
|
Riigikohus |
03.10.2011 |
|
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus.
Füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel muutub võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda kohtumenetluses sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Sellisel juhul peab võlgnikku esindama kohtumenetluses pankrotihaldur.
Pankrotivara puudutavas vaidluses peab võlgnikku esindama kohtumenetluses pankrotihaldur. Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur).
|
| 3-2-1-31-11
|
Riigikohus |
11.05.2011 |
|
Raseduse katkestamist saab pidada tervishoiuteenuse osutamiseks.
Piiratud teovõimega patsiendile peab tervishoiuteenuse osutamiseks olema üldjuhul tema seadusliku esindaja nõusolek, kuid piiratud teovõimega patsiendi huve kahjustava keeldumise korral saab tervishoiuteenuse osutaja osutada teenust ka ilma seadusliku esindaja nõusolekuta.
Tervishoiuteenuse osutaja ei saa üldjuhul piiratud teovõimega isiku rasedust katkestada ilma piiratud teovõimega isiku soovi väljendava tahteavalduse ja tema seadusliku esindaja nõusolekuta. Sellise tahteavalduse või nõusoleku puudumisel tuleb raseduse katkestamisest huvitatud isikul pöörduda loa saamiseks kohtu poole - üldjuhul enne, erandjuhtudel viivitamatult pärast raseduse katkestamist.
Kohus peab raseduse katkestamise üle otsustades hindama üksnes piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet perekonna loomise tähendusest ja tagajärgedest, mitte hindama meditsiinilise näidustuse olemasolu raseduse katkestamiseks, mida peab kontrollima rasedust katkestama asuv arst.
Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus ka tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.
Kui piiratud teovõimega naine keeldub ka pärast kohtu loa saamist rasedust vabatahtlikult katkestamast, saab iseenesest nõuda kohtumääruse täitmist täitemenetluse korras, kuid sunniviisiline raseduse katkestamine ei ole võimalik.
Isikul võib olla ka üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Selles ulatuses, milles isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud.
Ulatuses, milles isik on piiratud teovõimega, määrab tema huvide kaitseks talle eestkostja.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime sõltub menetlusosalise teovõime piiratuse ulatusest.
Sõltumata isiku tsiviilkohtumenetlusteovõimest, on isikul õigus esitada iseseisvalt määruskaebus tema raseduse katkestamist lubava või keelava määruse peale.
|
| 3-2-1-179-10
|
Riigikohus |
22.02.2011 |
|
Kui kolmas isik kaasatakse menetlusse staadiumis, kus asjas on avalik kohtuistung toimunud ning kohus leidnud, et asja on arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis, ei ole kohtul tulenevalt TsMS §-dest 213 ja 214 uue avaliku istungi korraldamise kohustust, kui kohus saadab kaasatud kolmandale isikule kohtuteatega hagimaterjalid ja selgitab talle õigust esitada hagi kohta oma seisukohad kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 393 lg 1 ja 21, § 394).
Kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-08, p-d 10-12).
|
| 3-2-1-143-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks PankrS § 106 lg 1 teise lause järgi haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. PankrS § 106 lg 1 teise lause enne 1. jaanuari 2010 kehtinud redaktsiooni järgi oli sel juhul kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagi tagamise korras eseme käsutamine on võrdsustatav eseme käsutamisega täitemenetluses ja seega tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt.
Hagi läbi vaatamata jätmisega PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea kaasnema hagi tagamise tühistamine ja kohtuliku hüpoteegi kustutamine.
Kostja pankroti väljakuulutamise tõttu hagi läbi vaatamata jätmisel suunatakse hageja nõue sisuliselt pankrotimenetlusse, mis iseenesest ei too kaasa hagi tagamise aluse äralangemist. Selliselt jääb kohtulik hüpoteek tagama sama nõuet, mille tagamiseks see seati, ja mis esitatakse tunnustamiseks pankrotimenetluses, ning see on aluseks ka nõude tunnustamisel pandiga tagatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 1 mõttes. Hagi tagamise saab tühistada ja võlgniku taotlusel kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes juhul, kui hageja nõuet või selle rahuldamisjärku pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks alates 01.01.2010 haldur. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kui nõuete kaitsmisel on nõudele või pandiõigusele vastu vaielnud haldur, on kostjaks alates 01.01.2010 haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Nõude tunnustamise vaidluses, mis algas enne 1. jaanuari 2010, võib menetlusliku ebaselguse vältimiseks jätkuvalt olla kostjaks võlgnik, keda esindab haldur.
Kohtulik hüpoteek annab hüpoteegipidajale pankrotimenetluses samasugused õigused nagu n.ö tavaline hüpoteek.
Hagi läbi vaatamata jätmisega PankrS § 43 lg 2 alusel ei pea kaasnema hagi tagamise tühistamine ja kohtuliku hüpoteegi kustutamine.
Hagi tagamise saab tühistada ja võlgniku taotlusel kohtuliku hüpoteegi kustutada üksnes juhul, kui hageja nõuet või selle rahuldamisjärku pankrotimenetluses ei tunnustata ja võlausaldaja ei esita hagi nõude või rahuldamisjärgu tunnustamiseks või kui see hagi jäetakse rahuldamata.
Kohtuliku hüpoteegiga on tagatud ka pankrotimenetluses (olgu kohtuväliselt või hilisemas kohtumenetluses) tunnustatud nõue.
Kui kohtulik hüpoteek on seatud vahetult enne pankrotimenetlust hüpoteegiga tagatud nõuet omavat võlausaldajat ebaõiglaselt eelistades, saab kohtuliku hüpoteegi PankrS § 114 järgi tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Hagi tagamise korras eseme käsutamine on tagasivõidetav PankrS § 109 lg-st 3 tulenevalt.
|
| 3-2-1-116-10
|
Riigikohus |
05.01.2011 |
|
KPS § 4 lg 1 esimese lause järgi pandilepingu sõlmimine ning KPS § 4 lg 3 ja § 16 lg 2 järgi avalduse alusel kande tegemine kommertspandiregistrisse. Kui pandileping ei kehti või kandeavaldus on esitatud teise isiku nimel selleks õigust omamata, on pant kantud registrisse alusetult. Kuna kommertspandiseaduses puudub selgesõnaline võimalus ja regulatsioon alusetult registrisse kantud kommertspandi kustutamiseks vajaliku pandipidaja nõusoleku nõudmiseks, on selles olukorras võimalik kohaldada analoogia korras antud olukorda kõige lähemalt reguleerivat AÕS § 65 lg-t 1, mis võimaldab nõuda pandipidajatelt nõusolekut alusetult registrisse kantud pantide kustutamiseks. Pandipidajate kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi (aga ka KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 2973 lg 2 nende koostoimes) kohtulahend. Samuti saab kohaldada kolleegiumi varasemat praktikat hüpoteegi kustutamisel kinnistusraamatust (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 16).
Kommertspantide kustutamist ei takista iseenesest asjaolu, et laenulepingu tühisuse korral võib kostja olla kohustatud laenusumma hagejatele tagastama alusetu rikastumise sätete järgi, kui selliseid nõudeid kommertspandiga tagatiskokkuleppe järgi ei tagatud.
Hüpoteegi kustutamise vaidluses määratakse asja hind eelduslikult hüpoteegisummaga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22 ja nr 3-2-1-153-09, p 27). Samamoodi arvestatakse asja hind kommertspandi kustutamise vaidluse puhul.
Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Arvestades seda, et nii haginõudeid kui ka vastuhaginõudeid tuleb käsitleda eraldi, kuna nii hagejad kui ka kostjad on igas nõudes eraldiseisvad ega sõltu üksteisest, tuleb lähtuda TsMS § 137 lg-st 1. Seetõttu tuleb iga nõuet käsitleda ka kaebuse hinna määramisel iseseisvalt. Küll ei tule TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi liita hagi ja vastuhagi hindu, kuna nõuded välistavad üksteist. Iga hageja hagi rahuldamine (kehtiva) laenulepingu alusel välistaks tema vastu suunatud kostja vastuhagi rahuldamise pandi kustutamiseks. Seetõttu tuleb TsMS § 137 lg 2 teise lause järgi lähtuda suurema hinnaga hagist. Hagejate kaebuste hinnad tuleb määrata iga hagi ja vastuhagi kaupa, kus pooled on samad.
Kui hagejad on esitanud hagiavalduse küll ühiselt, kuid vaidluse esemeks on igaühe rahaline nõue kostja vastu eraldi, osalevad hagejad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2 mõttes.
Tasaarvestusavalduse lahendamist ei takista see, et hagejad on sellele vastu vaielnud (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10). Samuti on lubatav kostja tasaarvestusavalduse esitamine menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus hagi rahuldab, st tegemist ei ole tingimusliku avaldusega VÕS § 198 teise lause mõttes.
Äriseadustiku § 34 lg 2 esimene lause sätestab, et äriregistri kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. See tähendab, et kolmandad isikud, kes näevad äriregistrist isikut juhatuse liikmena, võivad seda uskuda ega pea uurima lähemalt isiku suhteid äriühinguga. Ebaõige kande riski kannab sel juhul äriühing.
Äriseadustiku §-s 34 ei ole välistatud osaühingu osanikke kolmandate isikutena, kes sättele tugineda võivad. Osaühingu juhatuse liikme kande puhul ei ole ÄS § 34 lg 2 mõttes kolmandateks isikuteks üksnes juhatuse liige ja osaühing.
Tehingu teine pool ei saa äriregistri kandele tugineda, kui ta ise esindas tehingu teinud äriühingut või kui tema esindaja oli samal ajal ka selle äriühingu esindaja.
Maakohus saab TsMS § 136 lg 4 alusel ka vastuhaginõuete hinda muuta, kui ta leiab, et nt hind on tegelikult Riigikohtu määratust madalam, arvestades tagatud nõuete suurust ja nõuete panditud vara arvel realiseerimise võimalusi. Seejuures tuleks poolte seisukohad enne ära kuulata ja vajadusel võimaldada esitada tõendeid. Lisaks on maakohtul TsMS § 147 lg 3 järgi võimalus jätta nt vastuhagi kas või mõne hageja suhtes läbi vaatamata, kui kostja nõutud riigilõivu ei tasu. Seejuures peab kohus kostjale selgitama, et ta peab täpsustama, millist nõuet millises ulatuses ta lahendada soovib.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks.
Kui dividendi maksmise otsus ei kehti, tuleb hinnata, kas on õigus nõuda dividendi tagastamist ÄS § 158 lg 1 (kui VÕS § 1028 erinormi) alusel (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Seejuures tuleb hinnata ka seda, kas osanikud teadsid või pidid dividendi saamisel selle alusetusest teadma (ÄS § 158 lg 2).
Äriühing võib põhimõtteliselt vabalt otsustada, kas ta jaotab oma kasumit ja maksab dividendi, kui sellega ei kahjustata osanike ega ühingu võlausaldajate huve. Kord kehtivalt otsustatud dividendi väljamaksmist ühing osaniku või aktsionäri nõusolekuta üldjuhul enam muuta ei saa (vt Riigikohtu 10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p-d 14-16). Hoopis teine küsimus on see, kas osade müüjad ja ostja olid võlaõiguslikult kokku leppinud, kas osanikud võivad enne osade võõrandamist n.ö välja võtta ühingust dividendi või tuleb see raha jätta ühingusse. See on aga müügilepinguline vaidlus, mille saab lahendada mh VÕS §-dele 217 jj tuginedes. Seejuures võib kõne alla tulla nt ostuhinna alandamine, kui müügiese ei vastanud kokkulepitud tingimustele (nt kapitaliseeritus). Samuti võib kõne alla tulla müüja(te) vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel ostja eest olulise info (dividendi maksmine) varjamise eest või ka ostjapoolne lepingu eksimuse (või pettuse) alusel tühistamine (vt TsÜS §-d 92-95).
Hageja võib hagi esitades tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, nt paluda kontrollida kahju hüvitamise nõuet nii lepingulise kui ka deliktilise nõudena. Samuti võib hageja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3).
Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad menetluses ei osalenud. Siiski erandlikel asjaoludel saab eelpool nimetatule tuginemist pidada vastuolus olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks. Sellisel juhul saab osaühingu osanike otsuse tühisuse üle kohtumenetluse raames uuesti otsustada (vt ka TsÜS § 38 lg 7 esimene lause).
Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Hageja õigus tugineda hagi esitades alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele, samuti menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele, ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3), ei muuda kohtu kohustusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel.
Kohtu õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).
Kui menetluses on üksteisest sõltumatult mitu haginõuet ja mitu vastuhaginõuet, tuleb seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Õigusabikulude põhjendatuse kindlaksmääramisel saab aga nõuete ühist menetlemist ja hagejate ühist esindust arvestada.
|
| 3-2-1-96-10
|
Riigikohus |
02.12.2010 |
|
Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.
Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.
VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).
TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav.
Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.
VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).
|
| 3-2-1-85-10
|
Riigikohus |
28.10.2010 |
|
TsMS § 217 lg 4 ja TsÜS § 116 lg 1 koosmõjust tulenevalt saab esindaja teostada kohtumenetluses esindatava tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi, sh esitada hagi, üldjuhul otseselt esindatava nimel, kuid esindatava esindusõigus võib tuleneda ka menetlustoimingu tegemisega seotud asjaoludest, sh hagiavalduse sisust ja sellele lisatud dokumentidest. Seejuures peab nii kohtule kui ka muudele menetlusosalistele olema väliselt äratuntav, et isik tegutseb kohtumenetluses esindajana teise isiku õiguste ja huvide kaitseks.
Kohus saab lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
1. juulil 2010 jõustunud PKS § 97 p 3, samuti enne seda kehtinud PKS § 63 järgi, on ülalpidamist saama õigustatud isikuks täisealiseks saanud laps. Seetõttu saab kohtule oma õiguste kaitseks hagi esitada täisealiseks saanud laps ja vastuhagi juba väljamõistetud elatise vähendamiseks või selle maksmise lõpetamiseks tuleb esitada täisealiseks saanud lapse vastu. Sellest johtuvalt saab täisealiseks saanud lapsele elatise väljamõistmise asja menetluses olla hagejaks ja elatise vähendamise või välja mõistmata jätmise vastuhagis kostjaks (menetlusosaliseks) üksnes täisealine laps ise.
Piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.
Kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel.
Isiku piiratud teovõime ei mõjuta isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet, s.o isiku võimet omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi, mis TsMS § 201 lg-te 1 ja 2 järgi on igal isikul, kellel on tsiviilõiguse kohaselt olemas õigusvõime. Küll aga mõjutab isiku piiratud teovõime tema tsiviilkohtumenetlusteovõimet, s.o isiku võimet teostada kohtus oma tegudega tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Piiratud teovõimega isikul tsiviilkohtumenetlusteovõimet TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul ei ole.
Piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.
Kohus saab lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
|
| 3-2-1-98-10
|
Riigikohus |
21.10.2010 |
|
Kuigi filiaal ei ole tulenevalt äriseadustiku § 384 lg-st 2 juriidiline isik, saab välismaine äriühing osaleda menetluses filiaali kaudu (vt ka Riigikohtu 23. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-10, p 10).
PankrS § 193 lg 3 kohaselt, kui pankrot kuulutati välja enne PankrS § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. aasta 1. jaanuari kehtinud PankrS § 44 lg 3 redaktsiooni. Praegusel juhul on haldur hüpoteegiga koormatud kinnisasja müünud. 1. jaanuarini 2010 kehtinud PankrS § 139 lg-te 2 ja 4 sõnastuse kohaselt, kui haldur müüb pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki, ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse aga lõppenuks ja kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut.
2009 oli kujunenud olukord, et ühelt poolt ei pidanud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku pankrotimenetlus mõjutama hüpoteegipidaja õigusi, kel puudus võlaõiguslik nõue võlgniku vastu. Teisalt, kui see hüpoteek asus järjekoha poolest tagapool nende hüpoteegipidajate hüpoteekidest, kes omasid nõudeid pankrotimenetluses (olid võlausaldajateks pankrotiseaduse mõttes), loeti pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppenuks, ilma et selleks oleks olnud vaja hüpoteegipidaja nõusolekut. Pankrotiseaduses puudus regulatsioon, kuidas selline hüpoteegipidaja pidi saama oma õigusi kaitsta, kui haldur koormatud kinnisasja pankrotivarana realiseerib. Seetõttu on põhjendatud viidata TsÜS § 4 alusel täitemenetluse seadustiku kinnisasja müügist saadud tulemi jaotamist reguleerivatele sätetele. Kuna pankrotiseadus ei reguleeri eelnimetatud olukorda, ei takista hüpoteegipidaja nõude kajastamist jaotusettepanekus ka jaotusettepaneku sisu reguleeriv PankrS § 143 lg 1. TMS § 176 lg 1 kohaselt, kui isiku kinnistusraamatusse kantud õigus kinnisasja müügiga lõpeb, võib õiguse omaja tulemist nõuda TMS § 108 lg-s 2 sätestatud korras hüvitist kustutatud õiguse eest vastavalt kustutatud õiguse endisele järjekohale. TMS § 108 lg 2 kohaselt võib isik, kelle õigus sundtäitmisega lõpeb, enne asja müüki esitada kohtutäiturile avalduse, milles ta taotleb lõppenud õiguse eest hüvitist tulemist. Avaldusele tuleb lisada õigust tõendavad dokumendid.
|
| 3-2-1-72-10
|
Riigikohus |
30.09.2010 |
|
TsMS § 445 lg 1 esimeses lauses sätestatu kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel mh kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra. Nimetatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi, näiteks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude korral näidata täpselt koht ja viis, kuidas andmed tuleb ümber lükata. See säte ei ole kohaldatav hilisemal vaidluse tekkimisel otsuse sisu üle.
TsMS § 214 lg 3 ei reguleeri iseseisva nõudeta kolmanda isiku kaebeõigust, vaid iseseisva nõudeta kolmanda isiku menetlusõiguse piirangut nn järelprotsessis, kui tema vastu esitatakse eelneva protsessi tulemuste põhjal hagi.
Varasemas menetluses tehtud otsus on TsMS § 214 lg-s 3 ettenähtud ulatuses siduv vaid siis, kui varasemas menetluses on jäetud kasutamata lg-s 4 sätestatud võimalused. Selline piirang on menetlusökonoomiliselt põhjendatud.
TsMS § 214 lg 4 võimaldab iseseisva nõudeta kolmandal isikul ka nn järelprotsessis esitada teatud tingimustel vastuväiteid, mis puudutavad eelnenud menetlust. Nt võib iseseisva nõudeta kolmas isik TsMS § 214 lg 4 esimese lause kohaselt esitada järelprotsessis vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. TsMS § 214 lg 4 teine ja kolmas lause võimaldavad esitada täiendavaid vastuväiteid.
Vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 46.
|
| 3-2-1-34-10
|
Riigikohus |
28.05.2010 |
|
TsMS § 207 lg 3 järgi, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kõigi kaashagejate või -kostjate suhtes ühiselt ja kas või üks kaashageja või -kostja esitab kaebuse, kehtivad tema toimingud ka teiste kaashagejate või -kostjate suhtes. Sama kinnitab kassatsioonimenetluse kohta TsMS § 680 lg 2 kolmas lause (vt selle kohta ka Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 17 ja 13. veebruari 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 17). Üürnike perekonnaliikmete õigus vallata eluruumi tuleneb üürniku õigusest valdusele. Juhul kui esitatakse hagi eluruumi vabastamiseks üürniku ja tema perekonnaliikmete vastu, on nad kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 järgi.
VÕSRS § 15 lg 4 rakendumiseks 1. juuli 2002 seisuga piisas, kui isik kasutas enne nimetatud kuupäeva tööandja eluruumi, samuti piisas, kui üürnik vastas selle kuupäeva seisuga ES § 60 lg-s 4 sätestatud ühele tingimusele.
Seadusandja ei soovinud võlaõigusseaduse jõustumisel muuta senikehtinud regulatsiooni nii oluliselt, et võtta isikutelt, kelle õigused eluruumile olid seni tagatud elamuseadusega, ära tagatised, mis nad olid juba välja teeninud ja millele oli neil alust loota. Kehtima jäi sama õiguslik olukord, mis oli sätestatud kuni 1. juulini 2002 kehtinud ES § 60 lg-s.
VÕSRS § 15 lg 4 alusel võib üürileandja sellise kasutusõiguse erakorraliselt üles öelda analoogia korras näiteks juhul, kui üürnik on viivituses üüri ja/või kõrvalkulude maksmisega VÕS § 316 lg-s 1 sätestatud ulatuses.
|
| 3-2-1-42-10
|
Riigikohus |
17.05.2010 |
|
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 115 lg 1 teise lause järgi tekivad kehtivast esindusest õigused ja kohustused esindatavale, mitte esindajale.
Üldjuhul ei tohiks asja lahendus menetlusliigist oleneda, seda eriti lihtmenetluse asjade puhul (TsMS § 405), kus kohtul on menetlusreeglite kujundamise vabadus märkimisväärselt suur (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 10, 11).
Juurdepääsuasjade lahendamisel tuleb TsMS § 198 lg 3 esimese lause ja TsMS § 6182 lg 1 esimese lause kohaselt asja lahendamisse kaasata kõigi kinnisasjade omanikud, keda avalduse lahendamine puudutab (st kõigi kinnisasjade, mille kaudu juurdepääsu määramine võib kõne alla tulla, omanikud), samuti kinnisasjade asukohajärgne vallavalitsus. Nimetatud reegel on üks olulisemaid põhimõtteid juurdepääsuasjade lahendamisel, kuna selle järgimisega tagatakse, et vaidlus lahendatakse tervikuna ja korraga kõigi naabrite suhtes siduvalt ning seejuures arvestatakse ka avaliku võimu seisukohtadega.
Kuna sisulise vaidlusasja lahendamine hagita menetluses on esmajoones seadusandja otstarbekusest lähtuv otsustus, ei ole hagita asja lahendamine hagimenetluses vähemalt üldjuhul selline menetlusõiguse rikkumine, mis annaks aluse ainuüksi sel põhjusel kohtulahend tühistada. Sama põhimõte peaks kehtima ka juhul, kui asi, mis tuli lahendada hagimenetluses, lahendati hagita menetluses Et hiljem tugineda menetlusliigi valiku ebaõigsusele, peab menetlusosaline TsMS § 333 lg 1 järgi esitama kohtule õigel ajal vastava vastuväite.
AÕS § 156 lg 1 järgi ei eelda juurdepääsu nõude rahuldamine, et taotletud juurdepääsu asukohas paikneks tee teeseaduse § 2 lg 1 tähenduses. Juurdepääsu määramine ise võib olla alles tee rajamise aluseks. Juurdepääsu määramist ei välista see, kui kinnisasjale, mille kaudu juurdepääsu soovitakse, on omanik naaberkinnisasja omaniku juurdepääsu soovist teades rajanud juurdepääsu takistavana rajatisi, istutanud puid vms. Sellist tegevust saab hinnata pahauskse käitumisena AÕS § 156 lg 1 järgse nõude realiseerimise takistamiseks.
AÕS § 156 lg 2 eesmärk on säilitada tavana väljakujunenud ühendus avalikult kasutatava teega, koormamata omanikke, kelle kinnisasja ei ole avalikult kasutatava teega ühenduse pidamiseks kasutatud (vt Riigikohtu 28. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-09, p 10).
AÕS § 156 lg-t 3 tuleb kohaldada eelkõige juhul, kui kinnisasja omanik on ennast faktilise tahtliku teoga ise juurdepääsust avalikult kasutatavale teele ilma jätnud.
|
| 3-2-1-164-09
|
Riigikohus |
04.03.2010 |
|
Isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel võib olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).
Lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne. Nimelt sätestab PS § 32 lg 2 teine lause, et omandi kitsendused sätestab seadus ning kolmas lause, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt.
Valdkondades, nagu side, ühistransport, haridus või pangandus, aga ka elektri, soojuse ja veega varustamine, mis on inimestele esmavajalikud, tuleb avalikult teenust pakkuvate ettevõtjate lepinguvabadust avalikes huvides paratamatult piirata nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas.
Kolleegiumi arvates ei piirdu lepingu sõlmimise sund aga üksnes seaduses otse sätestatud juhtudega, vaid võib tulla kõne alla ka muul juhul. Nimelt võib isikuga lepingu sõlmimisest keeldumine või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikel tingimustel olla keelatud, kui leping on isikule hädavajalik ja tal ei ole lepingu sõlmimiseks alternatiivset mõistlikku võimalust. Selline lepingu sõlmimisest keeldumine (või keeldumine lepingu sõlmimisest mõistlikult vastuvõetavatel tingimustel) võib olla lubamatu vastuolu tõttu hea usu põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).
Seadus (TsMS § 210 lg-d 1 ja 2) ei kohusta vaidlusaluse kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamise korral poolt asendama (vt TsMS §-de 210 ja 211 rakendamise kohta ka Riigikohtu 11. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p-d 15-17 ja 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p-d 14-17). Ka kostja asendamiseta kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 1 esimese lause järgi isiku kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosalise õigusjärglaseks, v.a kui ta vaidlusaluse eseme omandamise ajal ei teadnud kohtuotsusest või hagi esitamisest. Seega ei olnud iseenesest hädavajalik kostjat üldse asendada. Siiski võimaldab TsMS § 211 kinnisasja või kinnisasjaõiguse võõrandamisel asendada poole mh vaidluses kinnisasjaga seotud kohustuste üle. Hoonestusõiguse seadmisega kinnisasjale ja selle laienemisega vaidlusalusele ühisveevärgi ja ühiskanalisatsioonile (ÜVK) võõrandati ÜVK hoonestajale, kellega võib menetluses kostja asendada.
Hageja soovib, et talle osutataks ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) teenust kohaliku omavalitsuse kehtestatud hinnaga. Kostja on olnud valmis osutama ÜVK teenust hinnaga 79 krooni 30 senti 1 m3 eest. Hageja taotleb kostjalt sisuliselt varalist hüvet enda soovitud hinna ja kostja pakutud hinna vahe ulatuses, st tegemist ei ole mittevaralise hagiga. Hagi hinna kindlakstegemiseks tuleb esmalt kindlaks teha hageja soovitud hind. Seejärel tuleb see lahutada kostja pakutud hinnast ning korrutada hinnavahe hageja keskmise veetarbimisega kuus ja seejärel korrutada saadud summa 12-ga (analoogselt TsMS § 128 lg 1 esimese lausega).
Rajatise ühisveevärgiks ja ühiskanalisatsiooniks (ÜVK) lugemisel ei ole tähtis kes ja kuidas on sõlminud lepingu ÜVK teenuse osutamiseks, vaid teenindatavate elanike arv.
Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) järgi peab ÜVK teenuse osutaja olema eraõiguslik juriidiline isik, kelle kohaliku omavalitsus on määranud vee-ettevõtjaks mingis piirkonnas. Muu kui kohaliku omavalitsuse omandis oleva ÜVK puhul saab eraõigusliku juriidilise isiku vee-ettevõtjaks tunnistada aga üksnes juhul, kui ta seda ise soovib.
Vee-ettevõtjaks tunnistamata ei ole ÜVK omanikul (valdajal) kohustust hagejale viimase soovitud tingimustel ÜVK teenust osutada. Lähtudes ÜVVKS-st (vt otsuse p 27), peaks ÜVK omanik ise pöörduma kohaliku omavalitsuse poole palvega, et talle kehtestataks avalik koormis, eelkõige kehtestataks talle ÜVK teenuse osutamiseks (piiratud) hind, mille vastu tal huvi olla ei pruugi.
Kolleegiumi arvates ei saa pidada mõistlikult vastuvõetavaks olukorda, kus ÜVK-ga liitunud hagejale ei ole tagatud ÜVK teenuse osutamine ega kontroll teenuse eest makstava hinna üle.
Kortermaja puhul sõlmitakse ühisteenuste osutamise lepingud üldjuhul ühiselt või maja haldava korteriühistu vahendusel (vt ka KOS § 8 lg 1 teine lause, korteriühistuseaduse § 2 lg 1). Sama järeldub põhimõtteliselt ka ÜVVKS § 8 lg-st 5. Just korteriühistut on näinud ühisteenuste, sh ÜVK teenuse osutamise lepingu sõlmimiseks õigustatud subjektina ka Riigikohus (vt Riigikohtu 30. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-04, p 19; 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-05, p 15; 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 12). Seega võib korteriühistu sõlmida lepingu tema hallatavate majade veega varustamiseks ja reovee ärajuhtimiseks.
Seadus tagab õiguse saada ühisveevärgi ja ühiskanalisatsiooni (ÜVK) vahendusel vett ja juhtida ära reovett üksnes isikule, kes on sõlminud teenuse osutamiseks lepingu vee-ettevõtjaga.
Kolleegium juhib tähelepanu siiski ka sellele, et kui korteriomanikud tarbivad ÜVK teenuseid lepinguta, võib olla tegu käsundita asjaajamisega (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15).
Kui kohus jätab hagi rahuldamata, peab ta hagi tagamise TsMS § 386 lg 4 esimese lause järgi kohtuotsusega tühistama. Just otsuse resolutsiooniga kohustab kohut rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused lahendama ka TsMS § 442 lg 5 esimene lause. Selliselt tagatakse eelkõige, et hagi tagamise tühistamine ei jõustuks enne hagi rahuldamata jätvat kohtuotsust. Kolleegiumi arvates võib kohus lahendada hagi tagamise tühistamise siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava kohtuotsuse jõustumisega.
|
| 3-2-1-149-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on kaebuse esitanud poolel, s.o kostjal, mitte kohtul. Tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-09.
Olukorras, kus riigilõivu määrad ei muutusid enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja algust, tuleb riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel lähtuda mitte hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest, vaid apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivu määradest. Tsiviilasja hind ei ole kohtuastmeti muutunud, vaid muudetud on riigilõivu määrasid.
|
| 3-2-2-6-09
|
Riigikohus |
02.12.2009 |
|
Maksekäsu määruse peale vastuväite esitamist ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud. Võlgnik esitas maksekäsu määruse peale vastuväite, milles avaldas selget tahet maksekäsu määrus vaidlustada. Seetõttu tuleb lugeda võlgniku esitatud vastuväide määruskaebuseks. Üldjuhul võib määruskaebuseks lugeda ka makseettepanekule hilinenult esitatud vastuväite, kui see esitatakse määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul.
TsMS § 204 lg 1 järgi peab kohus muu hulgas kontrollima menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ega tohi selle puudumisel lubada isikul menetluses osaleda. Menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet tuleb kontrollida ka maksekäsu kiirmenetluses.
TsMS § 702 lg 1 kohaselt võib teistmisavalduse esitada jõustunud kohtulahendi peale. Maksekäsu määruse peale vastuväite esitamist ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud. Võlgnik esitas maksekäsu määruse peale vastuväite, milles avaldas selget tahet maksekäsu määrus vaidlustada. Seetõttu tuleb lugeda võlgniku esitatud vastuväide määruskaebuseks. Kuna asjas ei ole tehtud lahendit, millega võlgniku määruskaebus jäetakse rahuldamata või läbi vaatamata, ei ole maakohtu maksekäsu määrus jõustunud ja selle teistmine ei ole TsMS § 702 lg 1 järgi lubatud.
Maksekäsu määruse peale vastuväite esitamist ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud. Võlgnik esitas maksekäsu määruse peale vastuväite, milles avaldas selget tahet maksekäsu määrus vaidlustada. Seetõttu tuleb lugeda võlgniku esitatud vastuväide määruskaebuseks. Üldjuhul võib määruskaebuseks lugeda ka makseettepanekule hilinenult esitatud vastuväite, kui see esitatakse määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul.
TsMS § 204 lg 1 järgi peab kohus muu hulgas kontrollima menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ega tohi selle puudumisel lubada isikul menetluses osaleda. Menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet tuleb kontrollida ka maksekäsu kiirmenetluses.
|
| 3-2-1-101-09
|
Riigikohus |
02.12.2009 |
|
Olukorras, kus ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidis, et hagejate nõude eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
Olukorras, kus ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidis, et hagejate nõude eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
TsMS § 353 lg 2 kohaselt füüsilisest isikust poole surma korral menetlus ei peatu, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja.
Eluruumi kui vallasasja baasil korteriomandi kinnistamine erineb märkimisväärselt kinnistusraamatusse muude kannete tegemise korrast. Vallasasjast eluruumi omanik saab sisuliselt omapoolsete toiminguteta minimaalsete kuludega korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks oleva hoone aluse ja selle juurde kuuluva maa erastamisest. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-16-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-46-07.
|
| 3-2-2-1-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
TsMS § 702 lg 2 p 2 kohaselt on teistmise üheks aluseks olukord, kus menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. TsMS § 217 lg 3 sätestab, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist esindab kohtus tema seaduslik esindaja. Järelikult ei oma õiguslikku tähendust menetlusdokumentide kättetoimetamine tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja.
Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 kehtivad TsMS § 204 ja § 219 lg 1 ka maksekäsu kiirmenetluse kohta. Maksekäsu kiirmenetluse korraldamine on üldjuhul üle antud kohtunikuabide pädevusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda kohtunikuabil määrata ekspertiise ega algatada menetlusosalisele eestkostja määramiseks menetlust. Selline õigus on üksnes kohtunikul. TsMS § 595 lg 2 p 3 sätestab, et registriasjas peab kohtunikuabi määruse või kande tegemise andma pädevale kohtunikule, kui avalduse läbivaatamisel ilmnevad õiguslikud raskused. TsMS § 595 lg 2 p 3 tuleb analoogia alusel kohaldada ka maksekäsu kiirmenetluses. Seega kui maksekäsu kiirmenetlust korraldaval kohtunikuabil tekib kahtlus maksekäsu kiirmenetluse poole tsiviilkohtumenetlusteovõimes, peab ta andma maksekäsu kiirmenetluse üle kohtunikule.
Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 kehtivad TsMS § 204 ja § 219 lg 1 ka maksekäsu kiirmenetluse kohta. Maksekäsu kiirmenetluse korraldamine on üldjuhul üle antud kohtunikuabide pädevusse. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda kohtunikuabil määrata ekspertiise ega algatada menetlusosalisele eestkostja määramiseks menetlust. Selline õigus on üksnes kohtunikul. TsMS § 595 lg 2 p 3 sätestab, et registriasjas peab kohtunikuabi määruse või kande tegemise andma pädevale kohtunikule, kui avalduse läbivaatamisel ilmnevad õiguslikud raskused. TsMS § 595 lg 2 p 3 tuleb analoogia alusel kohaldada ka maksekäsu kiirmenetluses. Seega kui maksekäsu kiirmenetlust korraldaval kohtunikuabil tekib kahtlus maksekäsu kiirmenetluse poole tsiviilkohtumenetlusteovõimes, peab ta andma maksekäsu kiirmenetluse üle kohtunikule.
|
| 3-2-1-37-08
|
Riigikohus |
08.05.2008 |
|
Arvestades kahju hüvitise VÕS § 135 lg 2 kohaselt abstraktselt, ei peaks hüvitise arvestamisel üldjuhul kohalduma VÕS § 127 lg-d 2 ja 3. Kui aga VÕS § 127 lg 3 kuuluks kohaldamisele, ei arvestata selle järgi kahju ettenähtavust, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Seadusesätte põhiseadusevastaseks tunnistamise taotlus ei ole menetluslik taotlus, millele peaks vastama otsuse resolutsioonis, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mida kohus otsustab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 kohaselt omal algatusel.
Apellatsiooni piiride ületamine ringkonnakohtu poolt tuleb lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 mõttes.
TsMS § 654 lg-t 5 kohaselt peab ringkonnakohus vastama apellatsioonkaebuse põhjendustele ka siis, kui tühistab maakohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja võtab seejuures seisukoha mõne maakohtu otsuse järelduse kohta, mida on apellatsioonkaebuses vaidlustatud.
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes.
Üürnike ostueesõiguse teostamisel tuleb juhinduda võlaõigusseaduse sätetest ostueesõiguse kohta.
Seadusest ei tulene, et ühist ostueesõigust omavad isikud peavad esitama ostueesõiguse teostamise avalduse koos. Kui nad soovivad eraldi ostueesõiguse teostamist müügilepingu järgi tervikuna, tähendab see ikkagi, et üürnikud teostavad müügilepingu alusel ühist ostueesõigust. Ühise ostueesõiguse teostamise korral on ostueesõigust teostanud isikud müügilepingu esemeks oleva vara üleandmise nõude (st ostja lepingu täitmise nõude) suhtes ühisvõlausaldajad VÕS § 72 mõttes, st müüja võib täita oma üleandmiskohustuse nende suhtes üksnes ühiselt. Ostja ostuhinna tasumise kohustuse täitmise osas on ühist ostueesõigust teostanud isikud aga müüja suhtes solidaarvõlgnikud.
Ostueesõiguse teostamise tulemusena sõlmituks loetud müügilepingute järgsed õigused ja kohustused laienevad sel juhul üksnes nendele üürnikele, kelle ostueesõiguse teostamise avaldused olid tähtaegsed. Kuigi üürnike ostueesõigus on ühine, on selle teostamiseks igal ostueesõiguslasel iseseisev tähtaeg. Ostueesõiguse teostamise tähtaegsuse hindamisel tuleb muuhulgas arvestada VÕS § 6 lg-ga 2.
Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 8 mõttes ei ole tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks see, kui isik ostab asja isikult, kellel võib tekkida sama asja suhtes müügilepingust tulenev kohustus ostueesõiguse teostamise tõttu, ning seda isegi juhul, kui see isik teab ostueesõiguse kasutamise võimalusest.
|
Facebook
X.com