https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 124| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-146-07 PDF Riigikohus 18.02.2008

VÕS § 96 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt, kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud. Poolte tõendamiskoormise kindlaksmääramiseks tuleb kõigepealt tuvastada, kas võlgnik oli andnud laenukohustuse kohta välja võladokumendid ning kas võlausaldaja on need talle tagastanud. Nõudes kohustuse, mille kohta on koostatud võladokument, täitmist, peab võlausaldaja kohtule esitama võladokumendi. Vastupidisel juhul tuleb eeldada, et võladokumendid on võlgnikule tagastatud kohustuse täitmise tõttu.

3-2-1-140-07 PDF Riigikohus 13.02.2008

TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.


Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.


Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.


TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.


VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.


Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.


AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.


Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.


Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist.

Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.


Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.


TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.


TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.


Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe.

Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.


Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.

Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.


Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.


Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.


Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.

3-2-1-71-07 PDF Riigikohus 26.09.2007

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.


Kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud.

Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.

Ostetud asja ülevaatamise kohustus pärast müügilepingu sõlmimist on VÕS § 219 järgi üksnes isikul, kes on müügilepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses.

Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.


VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingupool alandada tema poolt kohustuste täitmise eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse, kui ta võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise. VÕS § 103 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse mittevabandatava rikkumise eest (vt VÕS § 103 lõiked 2 ja 3), välja arvatud, kui seadusest või lepingust tulenevalt ei sõltu vastutus rikkumise vabandatavusest (vt VÕS § 103 lg 4).


Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.


VÕS § 14 lg-st 2 tuleneb kohustus teatada lepingueelsete läbirääkimiste teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu isikul on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui isik vajas korterit elamiseks, siis oli tema huviks enne müügilepingu sõlmimist muu hulgas saada teada, kas ja missugust remonti ostetav korter vajab selleks, et sinna saaks mõistliku aja jooksul pärast müügilepingu sõlmimist elama asuda.

3-2-1-3-07 PDF Riigikohus 21.03.2007

VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.


Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.

Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.

Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.


Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.

Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.

Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.

3-2-1-122-06 PDF Riigikohus 07.02.2007

Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 652 lg-s 4 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud alused.


Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud.


Lõpplao teatamata jätmisega rikkus ostja pooltevahelist lepingut ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Kuna tõendatud on, et ostja ei teatanud müüjale lõppladu, ei omagi asjas tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest müüjal puudus võimalus kaupa üle anda.


VÕS § 125 lg 3 eesmärgiks ongi reguleerida võlgniku kohustust võlgnetav asi müüa, et sellega vabastada ennast kohustuse täitmisest võlausaldaja ees ning vältida viivitusse sattumist.

Lõpplao teatamata jätmisega rikkus ostja pooltevahelist lepingut ning VÕS § 208 lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust. Kuna tõendatud on, et ostja ei teatanud müüjale lõppladu, ei omagi asjas tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest müüjal puudus võimalus kaupa üle anda.


Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta VÕS § 29 lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega.

3-2-1-137-06 PDF Riigikohus 29.01.2007

Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus.

Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002.

Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.


Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.

Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.


Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.

Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.


Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.


TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.

Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.


Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.


TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.

Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.


Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.


Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.


Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.

3-2-1-99-06 PDF Riigikohus 17.11.2006

Arve-saatelehtede alusel kaupade tarnimisest tekkinud võlgniku kohustus tasuda saadud kaupade eest ei ole isiklik kohustus. Tulenevalt TsK § 175 lg-st 2 saab sellise kohustuse täita võlgniku eest ka kolmas isik ja võlausaldaja on kohustatud kolmandalt isikult täitmise vastu võtma.

3-2-1-85-06 PDF Riigikohus 04.10.2006

Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 1992. a määrus nr 286 ja Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1992. a määrus nr 328 sätestasid abstraktselt kohaliku omavalitsuse võimaluse saada riigilt raha elanikkonnale soojusenergia hinna kompenseerimiseks. See võimalus ei anna aga kohalikule omavalitsusele subjektiivset õigust nõuda sellel otstarbel riigilt raha st tal ei ole riigi vastu nõudeõigust.

3-2-1-51-06 PDF Riigikohus 16.05.2006

Kindlustussuhtes on mõistlik eeldada, et kindlustusandja kohustuseks on teavitada enne kehtiva poliisi lõppemist kindlustusvõtjat kohustusest, mida viimane peab lepingu järgi täitma, ja esitada talle vastav arve ning hoiatus.


Asjaolu, et kindlustusandja ei ole õigeaegselt väljastanud poliisi või kindlustusvõtja ei ole tähtaegselt tasunud kindlustusmakset, ei too iseenesest kaasa liikluskindlustuse tavalepingu lõppemist.


VÕS § 119 lg 2 järgi vastutab võlgnik võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral oma kohustuste rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.


VÕS §-de 457 ja 458 näol on tegemist imperatiivsete normidega, mille eesmärk on kindlustusvõtja kui kindlustuslepingu nõrgema poole kaitse ning millest kõrvalekaldumine poolte kokkuleppega on VÕS § 427 lg-st 1 tulenevalt keelatud. Kuid nende sätete rakendamisel tuleb järgida ka VÕS §-s 7 sätestatud mõistlikkuse põhimõtet.

3-2-1-21-06 PDF Riigikohus 24.04.2006

Kui tehingud vajavad notariaalset tõestamist AÕS § 119 lg 1 järgi, siis selle vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine.


Ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu.

Heade kommetega ei saa üldjuhul olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest. Erandina võib selle vastuolu heade kommetega kõne alla tulla, kui heade kommetega on vastuolus võlatunnistuse andmine ise.


Kohtud peavad otsuse tegemisel kontrollima poolte andmeid. Ka menetlusosalised peavad oma andmete muutumisest kohut viivitamata teavitama.


Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi.


Tühiste lepingute tagasitäitmine toimub alusetu rikastumise sätete järgi vastastikuse restitutsiooni põhimõttel.


Lõpetamiskokkulepped võivad olla käsitatavad ka kapitalirendilepingu muutmisena või selle tagasitäitmise korra kokkuleppena lepingu lõpetamisel.


Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.


Võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Kuid võlgnikul on samas võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud.

VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.

Kui varem tunnustati tulenevalt TsK-st notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis, siis VÕS järgi on see asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.

Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.


VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.

Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

3-2-1-28-06 PDF Riigikohus 18.04.2006

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-111-98.


Üürilepingus, sh eluruumi tähtajalises üürilepingus kokku lepitud üüri suurust on võimalik ühe või teise poole nõudel muuta ka vastavalt VÕS §-le 97.


Vastavalt VÕS §-le 300 on tähtajalise üürilepingu puhul üüri tõstmine võimalik vaid juhul, kui tagastatud elamu üürnik ja üürileandja on üüri tõstmises või tõstmise alustes kokku leppinud. Vastav kokkulepe kehtib vaid juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga, üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud. Seetõttu ei too üüri piirmäärade kaotamine tähtajalise lepingu puhul kaasa märkimisväärseid muutusi üürnike ja üürileandja suhetes.

3-2-1-140-05 PDF Riigikohus 05.12.2005

Muuhulgas tuleneb TsMS §-st 228 see, et kohus peab kontrollima tüüptingimuste võimalikku kasutamist iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel.


Asjaolu, et kinnistu ostja on kohustatud täitma nn ebaehtsa lepingu kolmanda isiku (maakleri) kasuks, kellel iseseisvat nõudeõigust ei ole, ei tähenda, et müüja kohustuse täitmisest vabaneks, kui ostja lepingut ei täida. Müüja võib kohustuse täitmist nõuda ostjalt.


Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel.

3-2-1-100-05 PDF Riigikohus 07.11.2005

Vaikimist ja tegevusetust loetakse VÕS § 20 lg 2 kohaselt nõustumuseks (aktseptiks) üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.


Pooltevahelise praktika korral, kus enne tarnet kirjalikke müügilepinguid ei sõlmitud tuli hinnata, kas ostja vaikimine ja tegevusetus pärast kauba vastuvõtmist ja müüjalt arvete saamist tähendab aktsepti müüja poolt arvetes sisalduvate maksetähtaegade ja viivise osas. Kui kohus leiab, et vaikimine ja tegevusetus ei tähenda maksetähtaegade ja viise suuruse osas aktsepti, tuleb rakendada maksetähtaegade kindlakstegemiseks VÕS § 82 lg-t 3 ning mõista maksetähtaegade rikkumise korral kostjalt hageja kasuks välja seadusest tulenev viivis.

3-2-1-91-05 PDF Riigikohus 11.10.2005

Juhtudel, mil võlgniku kohustuse täidab VÕS § 78 järgi kolmas isik, saab VÕS § 88 kohaldada tõlgendusnormina vaid siis, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitu täitmata kohustust. Kui VÕS § 88 ei saa kohaldada, tuleb täidetud kohustuse väljaselgitamisel juhinduda TsÜS §-s 75 sätestatud üldistest tahteavalduse tõlgendamise reeglitest.

3-2-1-75-05 PDF Riigikohus 05.10.2005

TsÜS § 132 reguleerib vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes, mitte aga lepinguvälist suhet. Seega juhul, kui teenuse osutaja kasutab teist isikut enda asemel teenuse tegemiseks ja viimane tekitab tellijale kahju, vastutab teenuse osutaja tellija ees TsÜS § 132 lg 1 või 2 alusel, s.o lepingust tulenevalt. TsÜS § 132 lg-t 1 või lg-t 2 võib kohalduda ka juhul, kui kahju tekitatakse lepinguga kaitstud kolmandale isikule (VÕS § 81).


Solidaarkohustust jagatakse VÕS § 137 alusel üksnes solidaarvõlgnike omavaheliste suhete raames. VÕS § 138 lg-te 2 ja 3 kohaldamiseks peab esinema olukord, kus on teada mitu võimalikku kahju tekitanud isikut, kuid ei suudeta kindlaks teha, kes neist kahju tekitas.


VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses. Teise isiku oma majandus- või kutsetegevuses kasutamine VÕS § 1054 lg 1 eeldusena tähendab seda, et üks isik kasutab teise isiku teenuseid.

3-2-1-58-05 PDF Riigikohus 24.05.2005

Ringkonnakohus ei põhjendanud, millisele lepingu punktile tuginedes leidis, et kuna pooled on lepinguga piiranud kindlustushüvitise väljamaksmist kindlustusvõtjale, ei saa kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt enda kasuks kindlustushüvitise väljamaksmist. Ringkonnakohus ei ole vastanud kindlustusvõtja apellatsioonkaebuse väitele selle kohta, et kindlustatu on loobunud nõude esitamisest kindlustusandja vastu.


Kindlustusandja ei vabane oma lepinguliste kohustuste täitmisest ainuüksi seetõttu, et soodustatud isik otsustas tema vastu nõude esitamata jätta.


Kohus pidi tuvastama seadusega lubatud täitmisnõude esitamist välistava kokkuleppe.


Kolmanda isiku kasuks sõlmitud kindlustuslepingu täitmist saavad üldjuhul nõuda nii lepingu sõlminud isik kui ka kolmas isik. Vastavalt TsK § 172 lg-le 1 ei ole lepingu sõlminud isikul sellist õigust juhul, kui seaduse või lepinguga on ette nähtud teisiti või see on vastuolus kohustise olemusega.

3-2-1-55-05 PDF Riigikohus 23.05.2005

Tulenevalt TsK § 188 lg-st 5 on kohustuse täitnud käendajal tagasinõudeõigus ka teiste käendajate vastu.


Kuigi seaduse järgi on käendajal kohustuse täitmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas, võib käendaja sellest õigusest ka VÕS § 207 järgi loobuda. Käesoleval juhul kuigi kokkuleppe tekstis ei ole sõnaselgelt väljendatud, et hageja oleks tagasinõudeõigusest loobunud, võib seda kokkuleppest siiski järeldada.


Võlgnik ei pea TsK § 175 lg 2 järgi täitma kohustust isiklikult. Seega võib käendaja oma kohustuse täita isiklikult, kuid seda võis tema eest teha ka kolmas isik.


TsK § 209 lg 3 ei välista mitme käendaja omavahelisi tagasinõudeid. Mitme käendaja olemasolul kannavad käendajad põhivõlgniku maksevõimetuse riisikot ühiselt. Kohustuse täitnud käendaja tagasinõudeõigus teiste käendajate vastu tuleneb TsK § 188 lg-st 5.


Käendaja võib kohustuse täitmise korral VÕS § 207 järgi loobuda tagasinõudest kaaskäendajate vastu omavahelises suhtes neile langevas osas.

3-2-1-116-04 PDF Riigikohus 04.11.2004

Uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonimenetluses tuleb erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.

Kui esimese astme kohus keeldus tõendit põhjendamatult vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada, võib selle esitada asja sisulise arutamise lõppemiseni apellatsioonikohtus, m.h ringkonnakohtu istungil.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-108-02.

Uute asjaolude ja tõendite esitamist apellatsioonimenetluses tuleb erandina tunnustada olukorras, kus menetluslik olukord asjas on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.


Kolmandal isikul on õigus vaidlustada tervikuna kohtulahendeid. Kolmanda isiku iseseisvat kaebeõigust ei saa tunnustada olukorras, kus hageja või kostja, kelle poolel kolmas isik menetluses osaleb, ise on edasikaebamisele vastu vaielnud ja kaebusest tulenevalt ei saa see mõjutada poole ja kolmanda isiku vahelisi õigussuhteid.


Kui võlgnik ei vaidle vastu kohustuse täitmisele kolmanda isiku poolt, siis ei või võlausaldaja keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest kolmandalt isikult (VÕS § 78 lg 2). Nõusoleku kolmanda isiku poolt kohustuse täitmiseks võib anda ka võlgniku pankrotihaldur, kuna ta esindab võlgnikku tema varaga seotud tehingutes ja toimingutes.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-107-01.

Võlgniku seadusliku esindajana saab pankrotihaldur kahtluse korral nõude põhjendatuse üle nõudele või pandiõigusele vastu vaielda nõuete kaitsmise koosolekul.

3-2-1-102-04 PDF Riigikohus 13.09.2004

Võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku poolt rahalise kohustuse täitmisest.


Võlgnik saab võlausaldaja suhtes vahetuda üksnes viimase teadmisel ja tahtel. Kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmine peab olema kirjalik (TsK § 221).


Tasaarvestuse eelduseks on vastastikuste samaliigiliste nõuete olemasolu.

3-2-1-56-04 PDF Riigikohus 11.05.2004

Kui aktsiate ostu-müügilepingu täitmise tähtaja saabumisel on aktsiate väärtus langenud, saab analoogia alusel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, mis reguleerivad mittenõuetekohase kvaliteediga (puudustega) asja müüki.


Aktsiate ostu-müügilepingut tuleb täita, kui aktsiad on kohustuse täitmise tähtaja saabumisel olemas, kuid nende väärtus on langenud ning aktsiatega seotud õiguste maht on vähenenud.

Kokku: 124| Näitan: 81 - 100

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json