/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2016| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018
Vt p 12. Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.
Vt p 12. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)
3-16-517/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.11.2018
Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10) Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)
Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)
Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16) Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)
Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12) Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)
Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)
3-16-2290/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2018
Kaebaja õigused oleksid tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. Praeguse kohtuasja raames oleks see tühistamisnõue tähtaegne, kuna kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Praeguses olukorras on kaebajal võimalik kaebust uue nõudega täiendada ka apellatsiooniastmes (HKMS § 49 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3). (p 12)
Kui õppetasu nõuti õigusvastaselt, on kaebajal õigus nõuda see tagasi sõltumata sellest, et ta on õppetasu maksmata jätmise tõttu eksmatrikuleeritud, kuid on tasu maksnud pärast eksmatrikuleerimist. Õppetasu saaks tagasi nõuda, kui tühistataks see haldusakt, millega tasu määrati. Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, et kaebaja pole eksmatrikuleerimise korraldust vaidlustanud. (p 11) Kaebaja õigused oleksid samas tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. (p 12)
ÜKS §-st 42 tuleneb üliõpilase õigus saada tervislikel põhjustel akadeemilist puhkust, ilma et sellega kaasneks kohustus maksta õppetasu või eksmatrikuleerimise ohtu. Seda hoolimata haigestumise ajast, mida üliõpilasel ei ole võimalik valida. Kohtul tuleb asja sisulisel lahendamisel otsustada, kas ülikoolis õppetööd reguleerivat õppekorralduseeskirja (ÕKE) on võimalik tõlgendada kooskõlas ÜKS-ga või on kaebuse lahendamiseks vaja kaebust täiendada ka ÕKE kui üldkorralduse tühistamise nõudega osas, milles see takistab ÜKS §-st 42 tuleneva õiguse realiseerimist. (p 16)
Ülikoolis õppetööd reguleeriv õppekorralduseeskiri (ÕKE) on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. ÕKE õppetööd reguleerivad normid on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud, piiratud isikute ringile – ülikooli liikmetele (vt ÕKE p 1) (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7, ja RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 55). Eeltoodut ei väära ka ÜKS § 15 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. ÜKS § 15 lg 1 on pädevusnorm, mis annab ülikooli nõukogule õiguse võtta vastu määruseid. ÜKS § 15 lg 2 sätestab, et ülikooli nõukogu seisukoht, mis sisaldab üldisi eeskirju, vormistatakse määrusena. Õigusakt, mis sisaldab küll üldisi eeskirju, aga on adresseeritud piiratud isikute ringile, on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 järgi. Seega on see haldusaktina halduskohtus vaidlustatav hoolimata selle vormistamisest määrusena. (p 17)
3-16-1709/43 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018
Vt p-d 19 ja 21. Vt ka RKPJK otsus asjas nr 5-17-43 ja RKÜK otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 132.
Kolleegium möönab, et KRAPS § 2 lg 2 sõnastus ei pruugi vastata seadusandja algsele tahtele. Kuid seaduse selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud sättele ei saa tõlgendamisega anda sätte sõnastusega risti vastupidist sisu. Sellise tõlgendusviisi laiem levik külvaks ainult õigusselgusetust. (p 19)
3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018
Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13) LKS § 20 lg 1^1 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1^1 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1) LKS § 20 lg 1^1 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 1^1 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14) LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 1^1 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 1^1 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16) Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17) Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18) Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)
LKS § 20 lg 1^1 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1^1 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)
Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)
3-17-1613/156 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2018
3-15-1699/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2018
3-17-1410/77 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.11.2018
RHS v.r § 117 lg 2^1 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15)
RHS v.r § 117 lg 2^1 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15) Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18) Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord. Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord. Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)
Vastustaja tugines edasikaebetähtaja ennistamise taotluses asjaolule, et ringkonnakohus eksitas teda edasikaebetähtaja ja -korra selgitamisel. Kolleegium ei pea seda praegusel juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 mõttes, mis annaks alust kaebetähtaja ennistamiseks. Olukorras, kus vastustaja ise tugineb kassatsioonkaebuses argumendile, et tegu on hankeasjaga, ei saanud ringkonnakohtu vaidlustamisviide teda eksitada, sest ta oli eksitusest teadlik. Menetlusosalisel tuleb oma väidetes ja toimingutes olla järjekindel. Vastustaja on avaliku sektori hankija ning ta kasutas kassatsiooniastmes kvalifitseeritud õigusabi. Hankeasjade erimenetluse normid (sh lühikesed tähtajad) on loodud vaidluse kiireks ja tõhusaks lahendamiseks, et seeläbi tagada riigihanke korraldamise üldpõhimõtete tegelik elluviimine. (p 17)
Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18)
Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 19.2)
Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord. Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2) Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)
3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018
Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)
KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10) Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11) Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12) Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)
Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)
3-18-763/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 01.11.2018
HKMS § 121 lg 2 p 2^1 on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus. Vähese intensiivsusega riivega on varaliselt hinnatava hüve puhul tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 teine lause). Praegusel juhul ei pruugi kaebajale tee sulgemisest tekkida võiv negatiivne tagajärg olla vähene. Isegi juhul, kui kaebaja väide igakuise kahju kohta on oluliselt liialdatud, pole välistatud, et tema varaline kahju võib ületada 1000 eurot. (p 9) Ülekaalukas avalik huvi praeguses asjas ei muuda kaebust perspektiivituks, võimalik on kohtulik kontroll loa tingimuste, loamenetluses välja selgitatud asjaolude, kokku lepitud kohustuste ning haldusmenetluse osalise õiguste järgimise üle ja praeguste asjaolude kohaselt ei ole kaebuse väited ilmselgelt põhjendamatud. (p 11)
Liikluse üldise korraldamise kohustus ning liikluse piiramisel liiklejate juurdepääsu tagamise kohustus on esmajoones teeomanikul ehk praegusel juhul linnal (LS § 6 lg 4 ja § 12 lg 2). Linn võib liikluse korraldamisel ja juurdepääsu tagamisel, muu hulgas sellega kaasneval asjaajamisel ja liikluslahenduste kooskõlastamisel, kasutada eraisikute, sh tee sulgeja abi, kuid ei vabane seeläbi õigusaktidest tulenevatest enda kohustustest ega vastutusest sulgemispiirkonna ettevõtjate ja elanike ees. (p 10)
Liikluse üldise korraldamise kohustus ning liikluse piiramisel liiklejate juurdepääsu tagamise kohustus on esmajoones teeomanikul ehk praegusel juhul linnal (LS § 6 lg 4 ja § 12 lg 2). Linn võib liikluse korraldamisel ja juurdepääsu tagamisel, muu hulgas sellega kaasneval asjaajamisel ja liikluslahenduste kooskõlastamisel, kasutada eraisikute, sh tee sulgeja abi, kuid ei vabane seeläbi õigusaktidest tulenevatest enda kohustustest ega vastutusest sulgemispiirkonna ettevõtjate ja elanike ees. (p 10) Majandus- ja taristuministri 13. juuli 2015. a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 3 lg 3 teine lause sätestab, et juhul, kui juurdepääsu ei ole võimalik tagada tee ajutisel sulgemisel, lepitakse selles eelnevalt kokku kinnisasja omaniku või valdajaga. Selle sätte ning HMS § 4 lg 2 ja § 6 järgi lasus vastustajal kohustus veenduda, et ajutise juurdepääsu tagamine on võimalik, ning et vastustajal on olemas nõusolekud kolmandatelt isikutelt, kelle kinnistuid tuleb ajutise juurdepääsu tagamiseks kasutada, või kokkulepped isikutega, kellele juurdepääs jääb tagamata. Kolmandate isikute õiguste tagamises, sh vajalike juurdepääsude olemasolus, saab linn veenduda näiteks liikluskorralduse projekti kooskõlastamise käigus (vt määruse nr 90 § 4). Kui liikluskorralduse projekti pole võimalik esitada enne sulgemisloa andmist, on sulgemisluba võimalik anda lisatingimusega, mille järgi jõustub luba pärast liikluskorralduse projekti tagantjärele kooskõlastamist (HMS § 53 lg 1 p 3). (p 12)
Majandus- ja taristuministri 13. juuli 2015. a määruse nr 90 „Liikluskorralduse nõuded teetöödel“ § 3 lg 3 teine lause sätestab, et juhul, kui juurdepääsu ei ole võimalik tagada tee ajutisel sulgemisel, lepitakse selles eelnevalt kokku kinnisasja omaniku või valdajaga. Selle sätte ning HMS § 4 lg 2 ja § 6 järgi lasus vastustajal kohustus veenduda, et ajutise juurdepääsu tagamine on võimalik, ning et vastustajal on olemas nõusolekud kolmandatelt isikutelt, kelle kinnistuid tuleb ajutise juurdepääsu tagamiseks kasutada, või kokkulepped isikutega, kellele juurdepääs jääb tagamata. Kolmandate isikute õiguste tagamises, sh vajalike juurdepääsude olemasolus, saab linn veenduda näiteks liikluskorralduse projekti kooskõlastamise käigus (vt määruse nr 90 § 4). Kui liikluskorralduse projekti pole võimalik esitada enne sulgemisloa andmist, on sulgemisluba võimalik anda lisatingimusega, mille järgi jõustub luba pärast liikluskorralduse projekti tagantjärele kooskõlastamist (HMS § 53 lg 1 p 3). (p 12)
Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 20). HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Isikud tuleb kaasata loa andmise menetluses, mitte pärast loa andmist. Kaasamine võimaldab selgitada menetlusosaliste kohustusi, määrata võimalikke kõrvaltingimusi ning konflikti vältida. Haldusmenetluse võib menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata läbi viia HMS § 40 lg 3 p-des 1–7 sätestatud alustel. Ärakuulamisõiguse rikkumise korral tuleb selgitada, kas see võis mõjutada lõpptulemust (HMS § 58). (p 13)
3-15-2023/55 PDF Riigikohtu halduskolleegium 31.10.2018
Euroopa Liidu ega Eesti õigusaktid ei sätesta konkreetset aega, millal tuleb maksukohustuslane kontrollimenetlusse kaasata (vrd HMS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3). Selle üle otsustamine on vormivabaduse põhimõttest lähtudes jäetud maksuhalduri pädevusse, kes peab menetlustoimingute tegemise aja ja vormi määramisel järgima kaalutlusõiguse põhimõtteid (MKS § 10 lg 3, § 12, HMS § 5 lg 1 ja § 4). Kontrollakt koostatakse maksumenetluse lõppfaasis ja maksuhaldur on selle koostamise ajaks kujundanud esialgse seisukoha maksu määramise kohta. Deklarandi teavitamine kontrollimenetlusest alles rohkem kui poolteist aastat pärast menetluse alustamist on vastuolus isiku õigusega teada tema suhtes käimasolevast menetlusest ning võib riivata tema menetluslikke õigusi, nagu õigus tutvuda dokumentide ja toimikuga ning esitada tõendeid (MKS § 14 ja § 45, HMS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1, § 37 lg 1). (p 11, vt ka p-d 18 ja 19)
Isiku teavitamine menetlusest kontrollakti edastamisega ei tähenda iseenesest tema ärakuulamisõiguse rikkumist. Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, st millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Samuti peab tal olema võimalus esitada haldusorganile küsimuse õigeks otsustamiseks vajalikke andmeid (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-76-12, p 10 ja seal toodud viited). Ainuüksi väide, et hilisema menetlusse kaasamise tõttu oli kaebajal raskendatud suhtlemine deklareeritud kauba tootnud ettevõttega, ei anna alust rääkida ärakuulamisõiguse rikkumisest. Tolliagentuurina pidi kaebaja teadma ebaõigest tollideklaratsioonist tuleneva maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ja olema selle tähtaja jooksul vajaduse korral valmis esitama kontrollimenetluses täiendavaid tõendeid või selgitusi. (p 12)
Praegusel juhul oli kaebajal kui deklarandil kohustus esitada dumpinguvastasest tollimaksust vabastamiseks alust andvad dokumendid juba kauba impordil. Seda asjaolu ei muuda aeg, millal kaebaja kontrollimenetlusse kaasati. Samuti ei muuda importijal lasuvat dokumentide esitamise kohustust see, et ta oli varem teinud samasisulisi tehinguid sama tootjaga. Seega, kui kaebajal olid teada asjaolud või dokumendid, mis oleksid kontrollakti järeldused ümber lükanud, tulnuks need pärast kontrollakti saamist maksuhaldurile esitada. (p 16)
Maksuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist hinnates tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas maksuotsusest selguvad arusaadavalt maksustamise tinginud asjaolud ja õiguslik alus. Vaatamata maksuotsuse põhjenduste ebaõnnestunud sõnastusele peab maksuotsus olema arusaadav ja kontrollitav. (p 17)
3-17-911/156 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.10.2018
Tuuliku püstitamise eelduseks oleva killustikaluse rajamise puhul oleks tegemist elektrituuliku ehitamisega EhS § 4 lg 1 mõttes. Kui aga elektrituuliku püstitamine eeldaks killustiku ümberpaigutamist ja teistsugusel viisil tihendamist, ei saa sellist killustiku kuhjamist pidada elektrituuliku ehitamiseks. Tegevuse tulemusena ei teki sel juhul ehitist. Kuigi ka katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale, on EhS § 4 lg 1 kohaselt käsitatav ehitamisena, on selle täiendavaks eelduseks funktsionaalne seos ehitisega (s.o praegusel juhul elektrituulikuga). Kui killustikukuhjale elektrituulikut püstitada ei saa, siis funktsionaalne seos ehitisega puudub. Iseenesest ei muuda ehitamise vastuolu ehitustehniliste nõuetega tegevuse õiguslikku olemust. Ehitamiseks ei saa siiski pidada tegevust, mis ei saa ehitise püstitamisele kaasa aidata. (p-d 15 ja 17)
Trahvi määramist sama esialgse õiguskaitse määruse rikkumise eest teist korda ei takista praegusel juhul asjaolu, et eelmise trahvi määramine ei olnud vaidlusaluse tegevuse ajal veel jõustunud. Esialgse õiguskaitse määrus on kehtiv ning kohtu ettekirjutus selge ja täidetav. Ehituslubade kehtivus on peatatud ja seetõttu on keelatud nendes ehituslubades nimetatud ehitiste ehitamine, st tegevus, mis vastab ehitusseadustikus sätestatud ehitamise definitsioonile. Tegemist ei olnud olukorraga, kus tulnuks enne uue trahvi määramist oodata, kuni möödub mõistlik aeg eelmise rahatrahvi määramisest. See HKMS § 248 lg 2 teises lauses esitatud tingimus puudutab situatsiooni, kus uuesti määratakse rahatrahv sama tegevuse (või tegevusetuse) eest. Praegusel juhul on iga trahvitaotlus puudutanud tegevusi erinevate ehituslubade alusel, nii et tegemist ei ole sama tegevuse eest korduva trahvimisega. (p 19)
4-18-137/29 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.10.2018
Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust. Teeregister on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine, kuid millel on vaid informatiivne tähendus. (p 17)
LS § 2 p 81 lausete 1, 2 ja 6 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada. (p 16) Teeregistri andmetel pole rajatise või muu ala LS § 2 p 81 mõttes teeks lugemisel määravat tähendust, tegemist on üksnes abipakkuva kriteeriumiga. (p 17) RiPS § 10 lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsus 25. juunil 2002. a määruse nr 205 „Rahvusvaheliseks liikluseks avatud piiripunktid“ § 2 lg 1 p 1 ning lisa 1 kohaselt on Tallinna-Narva maanteel asuv Narva piiripunkt rahvusvaheliseks liikluseks avatud (maantee-)piiripunkt. Kuivõrd Narva piiripunkti puhul on järelikult tegemist liikluseks avatud maanteelõiguga RiPS § 10 lg 1 mõttes, siis on ilmselge, et Narva piiripunkt ja seda teenindav teeosa tuleb lugeda teeks LS § 2 p 81 mõttes, millele kohaldub liiklusseadus. (p 19) RiPS § 8 lg 1 p-de 1 ja 5 ning Vabariigi Valitsuse 17. septembri 1997. a määruse nr 176 „Piirirežiimi eeskirja kinnitamine“ p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib piirirežiim Eesti territooriumile saabumist ja siit lahkumist ning piirirežiimist tulenevad normid kujutavad selles valdkonnas endast muude õigusaktide suhtes erinorme. Osas, kus piirirežiim aga teisiti ette ei näe, kehtivad Eesti seadused piiripunktides nii nagu mujalgi Eesti Vabariigi territooriumil. Kuivõrd piirirežiim ei sätesta riigipiiri ületamisel mootorsõiduki juhtimise õiguse osas erandeid, siis kehtib liiklusseaduses sätestatud keeld juhtida mootorsõidukit vastava kategooria juhtimisõigust omamata ka Eesti piiripunktides. (p 20)
3-15-3228/37 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.10.2018
Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)
Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20) Seejuures tuleb kaaluda kahte vastandlikku põhiõigust: õigust saada teavet kohalikult omavalitsuselt tema tegevuse kohta (PS § 44 lg 2) ja kohaliku omavalitsuse töötajate õigust eraelu puutumatusele (PS § 26). Eri tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-73-04, p 36). (p 14) Kohaliku omavalitsuse töötajate töötasude avalikustamise eesmärk on kohaliku omavalitsuse vara kasutamise läbipaistvus ja korruptsiooni vältimine (vt AvTS § 1). Asudes kohaliku omavalitsuse teenistusse töötajana, peab inimene arvestama avalikus sektoris töötamisest tingitud erisustega võrreldes erasektoriga. Nii on avalikule sektorile omased suurem avalikkuse tähelepanu, eelarvevahenditest tingituna piiratumad läbirääkimisvõimalused töötasu suuruse üle, õigusnormidest tulenevad nõuded ja piirangud tööle jms. (p 16) Sõltumata sellest, milliseid ülesandeid kohaliku omavalitsuse töötaja täidab (vt ATS § 5 p 2, § 7 lg 4; KOKS § 35 lg 1, VVS § 43 lg-d 1 ja 2), on igal juhul vajalik kontroll lubamatutest kaalutlustest lähtuva töötaja valiku, töötasu suuruse määramise ja lisatasude maksmise ennetamiseks. Töötasu avalikkus on meede nii töötaja kui ka tööandja kontrollimiseks. Teabe isikustamata kujul väljastamise korral ei oleks see sama tõhus. (p 17) Avatud ühiskonnas on avalike rahaliste vahendite väärkasutuse ennetamisel oluline osa ka avalikkusel, sh ajakirjandusel, mida avaliku võimu enda tehtav kontroll ei saa ega suuda täielikult asendada. Nii on teabe avalikkusel oluline roll võimalike rikkumiste toimepanemisest heidutamisel ja nende ennetamisel. Kui avaliku võimu kontroll piirdub enamasti õiguspärasusele hinnangu andmisega, siis avalikkus juhib tähelepanu ka eetilistele küsitavustele. See aitab kaasa demokraatia ja avatud ühiskonna põhimõtetele rajatud riigis legitimatsiooni- ja vastutusahela tegelikule toimimisele. (p 18)
Seadusandja seisukoht töötasude avalikkuse kohta ei ole üheselt tuvastatav AvTS-i, PalS-i ja ATS-i eelnõude menetlemise materjalidest. Lisaks on eri aegadel olnud erinevaid lähenemisi, kelle töötasu on avalik. Põhimõte, et hilisem seadus murrab varem kehtinu (AvTS jõustus 2001., TLS 2009. ja ATS 2013. aastal), koostoimes süstemaatilise tõlgendusega ei anna praegusel juhul samuti selget tõlgendusjuhist. Asjaolu, et ATS § 65 ja AvTS § 28 lg 1 p 25 näevad 1. aprillist 2013 ette ametniku palga aktiivse avalikustamise, võimaldab järeldada, et töötaja töötasu ei tule aktiivselt avalikustada veebilehel. See tõdemus ei anna vastust passiivse avaldamise, s.o teabenõude vastusena teabe väljastamise kohta. AvTS § 36 lg 1 p 9 formuleeringut „eelarvest makstud tasu“ saab valla töötajate töötasu kohta käiva teabe osas sisustada kahetiselt: isikustatult ja isikustamata kujul. Seejuures töötajate nimede aktiivset avalikustamiskohustust AvTS-i üldregulatsioon ette ei näe (vt AvTS § 28 lg 1 p 6). (p-d 12 ja 13) Põhiseadus võimaldab avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu nii isikustatud kui ka isikustamata kujul. AvTS-i ja TLS-i tuleb tõlgendada viisil, mille järgi AvTS § 36 lg 1 p 9 on erinorm TLS § 28 lg 2 p 13 suhtes. Viidatud AvTS-i säte kohustab kohalikku omavalitsust teabenõude saamisel andma kohaliku omavalitsuse töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta andmeid isikustatud kujul ning seda sõltumata töökohast. Sellist kohustust avaldada kohaliku omavalitsuse töötajate töötasu ei väära ka AvTS-i eraelu puutumatust kaitsvad normid (nt AvTS § 4 lg 3, § 35 lg 1 p 12). Kohustus teabenõude korras töötasu kohta teavet väljastada ei tähenda teabe aktiivset avalikustamiskohustust. (p 20)
3-16-2231/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.10.2018
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis oli valdkonna eest vastutava ministri otsustada, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8) Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9) Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11) Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
HÕNTE § 29 lg-s 3 on silmas peetud üksnes neid norme, mille vastuvõtmise kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Sellistel juhtudel lisatakse nii seaduseelnõule kui ka määruse eelnõule normitehniline märkus, milles esitatakse muuhulgas ka viidatud õigusakti muutva õigusakti andmed (HÕNTE § 27 lg 4 ja § 51). Neil puhkudel on tegemist dünaamilise viitenormiga ja normitehniline märkus aitab tagada, et dünaamiline viitenorm oleks kooskõlas õigusselguse põhimõttega. (p 9) Praegusel juhul tuleb liikmesriigi pädevuses olevas valdkonnas kehtestatud riigisiseses määruses sisalduvat Euroopa Liidu õigusega seotud viitenormi mõista staatilise viitenormina. Staatiline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna praeguseks kehtetus Euroopa Komisjoni rakendusmääruses sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu siseriikliku määruse osaks, ei tähenda selle määruse kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas siseriiklikus määruses sisalduv viide kehtetule Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda rakendusmääruse redaktsioonist, mis kehtis siseriikliku määruse kehtestamise ajal. (p 11)
1-17-1219/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.10.2018
KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8) Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-70^1 ning § 4^1 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9) Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10) KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11) Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13) Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)
Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)
3-17-2132/17 PDF Riigikohtu halduskolleegium 11.10.2018
Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11)
Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22). Sellegipoolest annab KeÜS § 18 lg 1 keskkonnakaalutlustele käitise asukoha valikul olulise kaalu. Seetõttu ei tohiks asukohta, kus käitise rajamise või hilisema käitamisega võiksid kaasneda väiksemad keskkonnahäiringud, juba ette valikust välistada üksnes põhjusel, et sinna käitise rajamine oleks käitajale mõnevõrra kulukam või selle käitamisel saadav tulu väiksem. (p 15)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10) Käitise asukohavalikul tuleb arvestada KeÜS § 18 lg-ga 1, mis sätestab käitajale kohustuse lähtuda käitise asukoha valikul eesmärgist vähendada võimalikult suures ulatuses keskkonnahäiringuid. Norm on suunatud küll käitajale, kuid sellest kinnipidamist peavad planeeringute kehtestamise ja lubade andmise käigus jälgima haldusorganid. Seejuures tuleb silmas pidada mõistlikkuse põhimõtet (KeÜS § 22).
Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt läbi riigi eriplaneeringu. (p 11)
Vabariigi Valitsuse otsus riigi eriplaneeringu algatamiseks on menetlustoiming, mille vaidlustamise õigus on määratletud HKMS § 45 lg-s 3. Haldusakti andmisega päädivas menetluses tehtava menetlustoimingu peale võib esitada kaebuse kahel juhul. Esmalt olukorras, kus menetlustoiming rikub iseseisvalt ja tulevasest haldusaktist sõltumatult kaebaja materiaalseid õiguseid. Teiseks olukorras, kus menetlustoimingu õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise tulevikus. (p 8) Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9) Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Kui keskkonnaorganisatsioonil on kaebeõigus (KeÜS § 30 lg 2) haldusakti vaidlustamiseks, siis tuleb tunnustada ka tema kaebeõigust akti andmise menetluses tehtavate toimingute vaidlustamiseks. Seda juhul, kui on täidetud menetlustoimingu vaidlustamise eeldused. (p 9) Vaidlusaluse menetlustoimingu vaidlustamiseks puudub keskkonnaorganisatsioonil ilmselgelt kaebeõigus. Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. Kaebaja õigusi ei riku ka asjaolu, et tal tuleb oma huvide kaitseks osaleda riigi eriplaneeringu menetluses. Olulise keskkonnamõjuga otsuste tegemise menetluses osalemine on keskkonnaorganisatsioonide tavapärane ja oluline funktsioon. (p 10)
Vabariigi Valitsus on PlanS § 28 lg 1 kohaselt pädev riigi eriplaneeringut algatama. See, kas praegusel juhul on valitud tehase rajamiseks õige planeeringu liik, on planeeringu materiaalse õiguspärasuse küsimus, mille saab vajaduse korral tõstatada planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisel. (p 10) Suur riiklik huvi PlanS § 27 lg 1 tähenduses võib esineda ka siis, kui ehitis teenib eeskätt ettevõtja huve. Ehitise asukoha või toimimise vastu võib esineda suur riiklik huvi ka seetõttu, et ehitisel või selle kasutamisel võib olla oluline negatiivne kõrvalmõju üleriigilise tähtsusega avalikele huvidele. Kohaliku omavalitsuse üksused asuvad Eesti riigi territooriumil ning põhiseadusega pole vastuolus suure riikliku huvi esinemise korral planeerimispädevuse teostamine riigi poolt. (p 11) PlanS § 27 lg 2 järgi on riigi eriplaneering võimalik koostada kas riigi territooriumi või selle osa kohta. Seda, milliste kriteeriumite alusel planeeringuala kindlaks määratakse, planeerimisseaduses lähemalt ei selgitata. Märgitud on üksnes niipalju, et kui eriplaneeringu algatamiseks on esitanud taotluse mitu isikut, tuleb kaaluda ka nende taotlustes märgitud asukohti (§ 30 lg 2 teine lause). (p 12) Planeeringu algatamise korralduses märgitud esialgne teadaolev planeeringuala ei piira ehitise asukoha valikut üksnes selle alaga (vt PlanS § 28 lg 5 p 1 ja lg 1, § 30 lg 1 ja lg 2 esimene lause, §-d 32, 33, 35, § 41 lg 2; vt ka RKHK otsus nr 3-16-1472/92, p 23). See oleks vastuolus asukohavaliku menetluse eesmärkidega, milleks on muuhulgas avalikkuse ja huvitatud isikute tõhus kaasamine otsustusprotsessi ning käitisele ka keskkonnakaalutluste seisukohast sobivaima asukoha leidmine. (p 14, vt ka p 13)
2-17-12525/53 PDF Riigikohtu erikogu 10.10.2018
Kehtiva MKS § 168^4 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. (p 15.1) Kehtiva MKS § 165 lg-st 1 järeldub, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal. (p 15.2) Kuna MKS §-s 132 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mail 2006 haldusasjas nr 3-3-1-11-06 tehtud otsuse p-s 11 ja tsiviilkolleegiumi 12. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06 tehtud määruse p-s 10 enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine. Maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lg-t 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus on kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele. (p 17.2) Praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Praeguses lahendi p-s 17.2 väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Erikogu hinnangul saab hagejate nõudeid tunnistada vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine nende täiteasjades lubamatuks TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud.
3-18-400/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13) Kaebaja polnud kaasatud maakohtu menetlusse. Seega sai ta esitada taotluse SKHS § 21 lõike 1 järgi ringkonnakohtule, järgides sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega. Kuigi tähtaeg on praeguseks möödunud, võimaldab SKHS § 13 lõige 2 taotleda tähtaja ennistamist. (p 14)
Seadusandja tahe SKHS kehtestamisel oli muu hulgas muuta olukorda, kus halduskohtul oli teatud hüvitamisnõuete lahendamisel pädevus anda sisulisi hinnanguid kriminaalmenetluse toimingutele ja kriminaalmenetluses tehtud kohtulahenditele. Seadusandja tahe oli reguleerida süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine ammendavalt SKHS-s. Samas ei sätesta SKHS KarS § 85 lõikest 2 tulenevat nõude alust. (p-d 11 ja 12, vt ka p 10) SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13)
Kuna SKHS sätestab menetluskorra kaebaja kaebuse lahendamiseks, siis ei ole vaidluse lahendamine HKMS § 4 lõike 1 järgi halduskohtu pädevuses. (p 13)
3-16-478/44 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
Põhimõtteliselt on võimalik veepoliitika raamdirektiivist tuleneva pinnavee hea seisundi saavutamise kohustuse täitmise eesmärgil keelduda isikule vee erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lg 10 p 3 alusel, sest sellel eesmärgil on kohustuse, mitte pelgalt programmiline iseloom (Euroopa Kohtu otsus asjas C-461/13: Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, p-d 43 ja 51). Kõigil õigusaktides sätestatud keskkonnaeesmärkidel ei pruugi olla jäigalt siduvat iseloomu ning sel juhul on eesmärki võimalik arvesse võtta erikasutusloa kohta kaalutlusotsuse tegemisel. Niisuguses olukorras võib loa andmisest keeldumine kõne alla tulla VeeS § 9 lg 10 p 1 alusel ja selles sättes ettenähtud tingimustel. Kuigi direktiivist ja VeeS §-st 3^5 tulenev kohustus parandada veekogude seisundit on otseselt pandud riigile, on riigil võimalus keelduda erikasutuse lubamisest, kui see takistab kõnealuse kohustuse täitmist. Tegemist ei ole aga absoluutse, vaid kaalumist võimaldava loa andmisest keeldumise alusega. VeeS § 3^5 lg-te 1 ja 2 puhul lubab VeeS § 3^10 lg 1 teatud tingimustel seada seaduses sätestatust leebema eesmärgi eriti halvas seisundis või inimtegevusest mõjutatud veekogumite puhul. Leebemad keskkonnaeesmärgid ja nende põhjendused esitatakse VeeS § 3^10 lg 3 kohaselt veemajanduskavas ning need vaadatakse uuesti läbi veemajanduskava ajakohastamise käigus (vt ka veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 5). Lisaks annab VeeS § 3^12 lg 1 erandlikel juhtudel võimaluse ülekaalukast avalikust huvist lähtudes mitte arvestada veekogumi seisundi halvenemist või selle hea seisundi mittesaavutamist mh pinnaveekogumi füüsiliste omaduste uute muutuste tõttu (vt ka veepoliitika raamdirektiivi art 4 lg 7). Seega on põhimõtteliselt võimalik teha erand seatud eesmärgi saavutamise kohustusest (vt ka Euroopa Kohtu otsused asjades C-461/13: Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, p 50, ja C-529/15: Gert Folk, p 31). (p 25)
Keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Seejuures peab arendajale antav tähtaeg olema piisav, arvestades KMH mahtu ja keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid. Keskkonnaloa andja antud tähtajaks KMH aruande esitamata jätmisel on loa andjal alus jätta taotlus läbi vaatamata. (p-d 13 ja 16) Seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH menetluse läbiviimist. Seda lähenemist toetab lisaks HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetele keskkonnamõju hindamise eesmärk. KeHJS v.r § 3^1 järgi on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ja kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. KMH nõue teatud tegevuste puhul on ettevaatuspõhimõtte (KeÜS § 11) ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-392/96: komisjon vs. Iirimaa, p 62). Juhul kui taotlust pole nagunii võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt pole vajadust ka KMH järele. Seda järeldust ei väära KeHJS v.r § 24 lg 1, mis näeb ette otsustaja kohustuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestada KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid ebasoodsa keskkonnamõju vältimise või vähendamise meetmeid. Säte saab puudutada vaid olukordi, kus KMH on läbi viidud, ega reguleeri neid juhtumeid, kus loa andmisest keeldutakse KMH-d algatamata. (p 20) Vee erikasutusloa puhul annavad aluse loa andmisest keeldumiseks väljaspool KeHJS regulatsiooni VeeS § 9 lg 10 p-d 1–4. Kui Keskkonnaametile on juba ilma KMH-d läbi viimata selge, et esineb mõni selles sättes nimetatud loa andmisest keeldumise alustest, ei ole KMH korraldamine eesmärgipärane. KMH on vaid üks võimalik info kogumise viis keskkonnaloa menetluses, mis on teatud juhtudel küll kohustuslik eeldus loa andmiseks, kuid arendajal pole õigust nõuda võimalust korraldada KMH, selleks et vältida loa andmisest keeldumist. (p 22)
Keskkonnaloa andja võib keskkonnamõju hindamise (KMH) aruande esitamata jätmise puhul menetluse venimise vältimiseks anda arendajale KMH aruande esitamiseks või täiendamiseks tähtaja ning selle tähtaja eiramise korral jätta taotluse läbi vaatamata. Seejuures peab arendajale antav tähtaeg olema piisav, arvestades KMH mahtu ja keerukust, vastust vajavate küsimuste hulka jm olulisi asjaolusid. Keskkonnaloa andja antud tähtajaks KMH aruande esitamata jätmisel on loa andjal alus jätta taotlus läbi vaatamata. (p-d 13 ja 16) Paisutamine on loakohustuslik tegevus. VeeS § 17^1 lg 4 ei reguleeri paisutuse likvideerimise juhtumeid ammendavalt. Vee erikasutusloa olemasolu korral on võimalik see kehtetuks tunnistada muu hulgas siis, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Seda enam on paisutuse likvideerimine keskkonnaohu vältimiseks võimalik loata paisutamise korral. Kui luba pole, on tegemist õigusliku aluseta paisutamisega, mis sisuliselt tähendab korrarikkumist KorS § 5 lg 1 mõttes. Sellises olukorras saab Keskkonnainspektsioon teha paisutuse likvideerimise ettekirjutuse VeeS § 39^4 lg 2 ning KorS § 28 lg 1 alusel. Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. Keskkonnaametil on võimalus anda vee erikasutusloa menetluse ajaks ajutiselt luba osa taotletavate tegevuste elluviimiseks (KeÜS § 56), sh näiteks olemasoleva paisutuse säilitamiseks. (p 17) Vee erikasutusloa puhul annavad aluse loa andmisest keeldumiseks väljaspool KeHJS regulatsiooni VeeS § 9 lg 10 p-d 1–4. Kui Keskkonnaametile on juba ilma KMH-d läbi viimata selge, et esineb mõni selles sättes nimetatud loa andmisest keeldumise alustest, ei ole KMH korraldamine eesmärgipärane. KMH on vaid üks võimalik info kogumise viis keskkonnaloa menetluses, mis on teatud juhtudel küll kohustuslik eeldus loa andmiseks, kuid arendajal pole õigust nõuda võimalust korraldada KMH, selleks et vältida loa andmisest keeldumist. (p 22)
Paisutamine on loakohustuslik tegevus. VeeS § 17^1 lg 4 ei reguleeri paisutuse likvideerimise juhtumeid ammendavalt. Vee erikasutusloa olemasolu korral on võimalik see kehtetuks tunnistada muu hulgas siis, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Seda enam on paisutuse likvideerimine keskkonnaohu vältimiseks võimalik loata paisutamise korral. Kui luba pole, on tegemist õigusliku aluseta paisutamisega, mis sisuliselt tähendab korrarikkumist KorS § 5 lg 1 mõttes. Sellises olukorras saab Keskkonnainspektsioon teha paisutuse likvideerimise ettekirjutuse VeeS § 39^4 lg 2 ning KorS § 28 lg 1 alusel. Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. Keskkonnaametil on võimalus anda vee erikasutusloa menetluse ajaks ajutiselt luba osa taotletavate tegevuste elluviimiseks (KeÜS § 56), sh näiteks olemasoleva paisutuse säilitamiseks. (p 17)
Seadus ei nõua keskkonnaloa andmisest keeldumise puhul igal juhul KMH (keskonnamõju hindamise) menetluse läbiviimist. Seda lähenemist toetab lisaks HMS § 5 lg-s 2 sätestatud põhimõtetele keskkonnamõju hindamise eesmärk. KeHJS v.r § 3^1 järgi on KMH eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. KMH nõue teatud tegevuste puhul on ettevaatuspõhimõtte (KeÜS § 11) ja ennetamispõhimõtte väljendus, mille eesmärgiks on keskkonnahäiringute tekkimist ennetada, et vältida nende tagajärgede hilisema kõrvaldamise vajadust (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-392/96: komisjon vs. Iirimaa, p 62). Juhul kui taotlust pole nagunii võimalik rahuldada, ei saa tekkida olulist keskkonnamõju. Sellest tulenevalt pole vajadust ka KMH järele. Seda järeldust ei väära KeHJS v.r § 24 lg 1, mis näeb ette otsustaja kohustuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel arvestada KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid ebasoodsa keskkonnamõju vältimise või vähendamise meetmeid. Säte saab puudutada vaid olukordi, kus KMH on läbi viidud, ega reguleeri neid juhtumeid, kus loa andmisest keeldutakse KMH-d algatamata. (p 20)
Järelevalvemeetmete kohaldamise vajaduse üle otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõtet (KorS § 7), mistõttu saab ettekirjutuse tegemisel arvesse võtta loa taotleja osa menetluse venimises. (p 17)

Kokku: 2016| Näitan: 81 - 100

/otsingu_soovitused.json