Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1990| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-17-725/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.04.2018
Ettekirjutus, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua sunnivahendi kohaldamise, peab sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures peab resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka ilma otsuse muude osadeta (vt HKMS § 162 lg 4, samuti RKHK 28.03.2006 määrus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12, ja 29.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-11-14, p 9). (p 11) Asjaolu, et kohtuotsuses ei kirjutatud ette tagajärgede kõrvaldamise täpset meedet, ei muuda kohtuotsust arusaamatuks ega selle täitmist võimatuks. Võimalik, et tagajärgede kõrvaldamise abinõu tuleb leida kaalutlusõiguse alusel. Kui kohtu ettekirjutus jääb menetlusosalisele ebaselgeks, on võimalik taotleda täiendava otsuse tegemist (HKMS 170 lg 1 p 2) või lahend vaidlustada. (p 11) Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)
Sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kui ehitusloa on valla kui pädeva haldusorgani (vt kehtiva EhS 39 lg 1 ning kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 23 lg 1) nimel alla kirjutanud vallavalitsuse ametnik, kellel puudub selleks valla poolt antud volitus, ei tähenda see, et ehitusluba ei ole andnud pädev haldusorgan (vald). Tegemist on menetlusveaga, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas asja otsustamist. (p 20)
Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)
RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12)
RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12) Kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ja korduvate vaidluste vältimiseks peab kohus heastamiskaebuse rahuldamisel tegema võimalikult täpse ettekirjutuse. Kui asutusel on tagajärgede kõrvaldamise abinõu valimisel ulatuslik kaalutlusõigus ja juhtumi asjaolud ei tingi ühe kindla abinõu rakendamist, võib kohus teha ettekirjutuse, et asutus otsustab tagajärgede kõrvaldamise enda valitud viisil. Ka heastamiskaebuse lahendamisel ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 13)
3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)
Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)
Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12) Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav. Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12) Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13) KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14) Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15) Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)
Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)
Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)
Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)
Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)
Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15) Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine. Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)
KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32) Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.
3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11) Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)
3-17-2226/118 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2018
Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)
Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)
Euroopa Kohus on selgitanud, et isik, kes on tegelenud teadusuuringute, katsete, uurimustööde või arendustegevusega, mis olid seotud riigihankega, võib olla oma pakkumuse koostamisel eelisseisundis teabe tõttu, mille ta võis riigihanke sisu kohta ettevalmistustöid tehes saada, kuid kõigil pakkujatel peavad pakkumuste koostamisel olema samad võimalused. Teisest küljest võib kõnealune isik sattuda huvide konfliktini viivasse olukorda ja mõjutada ka ilma, et tal endal oleks kavatsust, riigihanke tingimusi tema jaoks soodsal viisil (liidetud kohtuasjad C-21/03 ja C-34/03: Fabricom, otsuse p-d 28–30). Kohus leidis, et sellisele isikule tuleb anda võimalus tõendada, et see olukord ei mõjutanud tema käitumist hankemenetluses ja et kõnealusel juhul ei kahjusta saadud kogemus konkurentsi (samas, p 36; vt ka C‑538/07: Assitur, p 30). Mis tahes vormis mõju ilmnemine on seevastu piisav selleks, et seotud ettevõtjad hankemenetlusest kõrvaldada (C-538/07, p 32). Hankija peab igal juhul kontrollima võimalike huvide konfliktide olemasolu ja võtma asjakohased meetmed huvide konfliktide ennetamiseks, tuvastamiseks ja heastamiseks. Seejuures ei saa tõendamiskoormust panna kaebajale (C-538/13: eVigilo, p-d 43–44). (p 17) Automaatset kõrvaldamist isikutevahelise seose esinemise korral on kohtupraktikas peetud ebaproportsionaalseks (C-538/07, p 30). Tõendamiskoormus huvide konfliktist tuleneva eelise puudumise osas on samas siiski kolmandal isikul ja hankijal. (p 18) Kui leiab kinnitust, et isik sai hanke ettevalmistamisel osaledes teavet, mille (varasem) teadmine võis anda eelise pakkumuse koostamisel, tuleb järgmiseks välja selgitada, kas hankija võttis asjakohased meetmed eelise mõju vältimiseks – eelkõige avaldades kogu vastava teabe ka teistele pakkujatele ning andes pakkumuste esitamiseks piisavalt pika tähtaja. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (riigihangete kohta) art-test 40 ja 41 tulenevalt on nimetatud kohustusega hõlmatud ka turu-uuringute käigus vahetatud teave. (p 21)
Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)
3-16-884/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.04.2018
Põllumajandusminister on 8. aprilli 2010. aasta määruse nr 44 „Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 17 lg-t 6 sätestades kasutanud riigile komisjoni määruse (EÜ) nr 1974/2006 art 44 lg-ga 3 antud kaalutlusruumi, sisustanud täpsemalt selle, mida mõeldakse väiksema muutuse all põllumajandusettevõtte olukorras, ja näinud ette kohustusealuse pinna vähendamise maksimaalse lubatud määra, ilma et selle maa kohta eelmistel aastatel antud toetusi tagasi nõutaks. Samuti on määrusega ette nähtud, et toetus nõutakse tagasi üksnes lubatud vähendamise määra ületava pindala eest. Määruse nr 44 § 17 lg 6 on rangelt siduv norm ega anna PRIA-le enam kaalutlusruumi tagasinõutava toetussumma määramisel. Kui enne 2012. aasta 2. maid kohustuse võtnud toetuse saaja vähendab § 3 lg-s 3 nimetatud algse kohustuse aluse maa pindala üle 30%, nõutakse selle maa pindala kohta eelmistel aastatel makstud toetus tagasi. Samamoodi kohaldatakse seda normi ka juhtudel, mil toetuse saaja kohustuseperiood on teise isiku kohustuse ülevõtmise tõttu määruse nr 44 § 10 lg 3 alusel pikenenud. (p 14) Määruse nr 44 § 17 lg 6 kohaldamine ei anna ebaproportsionaalset tulemust ja on kooskõlas muude õiguspõhimõtetega (RKHK 4.12.2017 otsus asjas nr 3-15-1791). Isikul on kohustuse ülevõtmist kaaludes võimalik arvestada määruse nr 44 § 10 lg-st 3 tuleneva kohustuse pikenemisega. Euroopa Kohtu otsustes kohtuasjades C-273/15 ja C-454/11 on analoogiliste põllumajanduse keskkonnatoetuste tagasinõudmise puhul leitud, et kui toetuse saamiseks võetakse mitmeaastane kohustus, tuleb toetuse andmise tingimusi täita tervel põllumajanduse keskkonnaprojekti perioodil ning ka ainult ühe tingimuse rikkumine toob kaasa toetuse saajate hulgast väljaarvamise ja abi tagasimaksmise. Euroopa Kohus on leidnud, et sellisel juhul ei saa asuda seisukohale, et toetuse saaja on esialgu deklareeritud pindala suhtes kohustusi täitnud, sest esineb alus tema väljaarvamiseks toetuse saajate hulgast ja toetuse andmine on muutunud seetõttu põhjendamatuks kogu toetuse ulatuses, mistõttu pole ebaproportsionaalne ka varasemate aastate eest makstud abi tagasimaksmise nõue, näiteks toetuse iga-aastase maksetaotluse esitamata jätmise korral. (p 15)
3-18-327/12 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 12.04.2018
Kui kinnipeetava käitumisele distsiplinaarmenetluses karistuse määramisega antav hinnang võib olla õiguspärane, siis iseseisvate distsiplinaarmenetluste tulemusena määratud karistuste järjestikuse täitmise koosmõju võib siiski olla kinnipeetava suhtes ülemäärane põhiõiguste riive, pidades silmas ka vangistuse täideviimise eesmärke. Kui kaebaja ei saa oma õigusi tõhusalt kaitsta distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade vaidlustamisega ega vanglale esitatavate taotlustega käskkirjade täitmise peatamiseks või karistuse täitmise edasilükkamiseks, siis on kohtule keelamiskaebuse esitamine kaebaja õiguste kaitseks lubatav.
3-15-1590/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.04.2018
HKMS § 95 lg 1 alusel on kohtul menetluse peatamise üle otsustamisel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse ulatus sõltub sellest, kui tugev on kohtuasjade vaheline seos ja kui suur on oht eksliku otsuse või vastuoluliste otsuste tegemiseks asja edasise menetlemise korral. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb kohtumenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada (vrd RKTK otsus asjas nr 3-2-1-111-11, p 17). (p 10)
Maaomaniku nõusoleku puudumine piiriüleseks ehitamiseks ei anna alust ehitise kasutusloa andmisest keeldumiseks (EhS § 55). Kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut. (p 11.5.)
3-17-1649/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2018
4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 4^1järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 19^2 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
3-16-84/24 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.03.2018
Kui maksuhaldur tasaarvestab kaebaja tagastusnõuded, kuid tasaarvestuste aluseks olnud maksuotsus hiljem tühistatakse, langeb ära MKS § 105 lg-st 4 tulenev õiguslik alus tasaarvestuste tegemiseks. Õiguslik alus tasaarvestusteks ei saa tuleneda hilisemast maksuotsusest isegi juhul, kui sellega tagantjärele tuvastatakse, et maksukohustuslasel oli tasaarvestamise ajal tasaarvestatud summaga võrdne või sellest suurem maksuvõlg. (p 15) MKS § 116 lg 1 eesmärk on hüvitada kahju, mis maksukohustuslasele võib tekkida juhul, kui maksuhalduri haldusakt kohustas isikut tasuma suurema maksusumma, kui see oli ette nähtud maksuseaduses. Võimalus täitmist tagavate toimingute sooritamiseks enne rahalise nõude või kohustuse määramist ei muuda õigusliku aluseta tehtud tasaarvestust õiguspäraseks ega muuda selliselt tasaarvestuselt maksukohustuslasele intressi maksmise kohustust. (p 16) Kui maksuhaldurile alusetult tasutud summa ja sellelt arvutatud intress tagastatakse maksukohustuslase ettemaksukontole (vt MKS § 116 lg 6), on maksuhalduril võimalik seda tasaarvestada muude maksuhalduri hallatavate nõuetega. Kui maksukohustuslane taotles enne haldusakti kehtetuks tunnistamist või muutmist alusetult tasutud summa ja sellelt arvutatud intressi tasumist oma pangakontole, ei ole tasaarvestus ettemaksukontol võimalik. (p 17)
3-16-340/39 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.03.2018
Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. See võimaldab koondataval kontrollida, kas ametiasutus on püüdnud koondamist vältida, ja nimetada ametikohad, mis koondatava arvates on talle sobivad. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05, p 15). Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu koondatavale esitamata jätmine iseenesest ei too kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivaid vabu ametikohti ei olnud. (p 14) ATS § 90 lg 7 kohustab ametiasutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte aga nõudma ametnikult sooritust (vrd PPVS § 39 lg 1) või saama temalt nõusolekut (vrd PPVS §-d 42 ja 45^1). Seetõttu ei pea PPA koondatavale ametnikule pakkuma politseiametniku ametikohta. (p 15)
Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivaks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. See võimaldab koondataval kontrollida, kas ametiasutus on püüdnud koondamist vältida, ja nimetada ametikohad, mis koondatava arvates on talle sobivad. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-5-05, p 15). Koondatava poolt osutatud ametikohtade pakkumata jätmist peab põhjendama ametiasutus. Vabade ametikohtade loetelu koondatavale esitamata jätmine iseenesest ei too kaasa koondamise õigusvastasust juhul, kui sobivaid vabu ametikohti ei olnud. (p 14) ATS § 90 lg 7 kohustab ametiasutust tegema koondatavale konkreetset pakkumist, mitte aga nõudma ametnikult sooritust (vrd PPVS § 39 lg 1) või saama temalt nõusolekut (vrd PPVS §-d 42 ja 45^1). Seetõttu ei pea PPA koondatavale ametnikule pakkuma politseiametniku ametikohta. (p 15)
3-17-1531/54 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 21.03.2018
Planeerimisseaduse alusel on igaühel õigus avalikes huvides vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise otsust (vt PlanS §-d 54, 94, 123, 141), kuid mitte kohaliku omavalitsuse poolt väljastatud ehitusluba. PlanS § 125 lg-st 5 ei tulene samuti õigust ehitusloa vaidlustamiseks avalikes huvides. Ka ei näe avalikes huvides kaebuse esitamise võimalust ette ehitusseadustik (EhS). Århusi konventsioon avardab keskkonnaasjades üldsuse osalemise ja kohtusse pöördumise võimalusi, kuid ehitusloa vaidlustamisel ei ole see asjassepuutuv. (p 15)
3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Vt p 4. Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)
Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)
3-17-643/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.03.2018
Kohtulahendi täitmise menetluses ei ole kohane arutada, kas jõustunud kohtulahendiga säilitati haldusorganile piisav otsustusruum või oleks valikuvõimalusi tulnud jätta rohkem. Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13) Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11) Sh planeerimismenetluse senist ja valla poolt eeldatavat järgnevat kestust arvestades on põhjendatud rahuldada trahvitaotlus ja määrata vastustajale RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 täitmata jätmise eest rahatrahv 7000 eurot. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16.
Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)
Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. PlanS kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni § 45 p 2 sätestas kohustuse kehtestada üldplaneering hiljemalt 1. juuliks 2007. (p 13) Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14) Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14) Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11) Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. Kui volikogu pidas otstarbekaks mõnd muud põhilahendust kui see, mis sisaldus juba vastuvõetud ja avaliku väljapaneku läbinud planeeringus, siis oleks tal tulnud jätta viidatud planeering kehtestamata ning seda otsust põhjendada. Kaebajal oleks seejärel olnud võimalik taotleda volikogu kaalutluste sisulist kohtulikku kontrolli. Praegu puudub endiselt volikogu sisuline otsus vastuvõetud planeeringu kohta, mistõttu kaebajal ei ole jätkuvalt võimalik pöörduda sisulises küsimuses ka kohtusse. (p 11) Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.
Halduskohtul ei ole kohtulahendi täitmise menetluses ning ringkonnakohtul ei ole määruskaebuse lahendamise menetluses kohustust anda menetlusosalisele tähtaega kuludokumentide esitamiseks. Menetlusosaline peab ise hoolitsema selle eest, et kuludokumendid saaks esitatud trahvitaotlust või määruskaebust lahendavale kohtule (vrd RKHK seisukohad asjades nr 3-3-1-6-15 ja nr 3-17-1206/20). (p 15)
3-16-1810/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.03.2018
Kui isik on loetud Eesti kodanikuks seetõttu, et tema üleneja sugulane on loetud isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuks, välistab KodS § 32 lg 4 tema määratlemise teisiti kui Eesti kodanikuna. (p 18)
Õigusemõistmisel tuleb kodakondsusele läheneda kui normatiivselt määratletud õigusinstituudile ja kodanike ring määratakse kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-13, p 16). Tartu rahuleping, Maanõukogu määrus "Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta" ega 1922. a kodakondsuse seadus ei reguleerinud otsesõnu Tartu rahulepingu artikli IV alusel Eesti kodakondsuse saamist ega täpsustanud, millisel hetkel omandasid optandid kodakondsuse. (p-d 10–11) Tartu rahulepingu artikli IV tõlgendamisel tuleb silmas pidada ka selle eesmärki. Tartu rahulepingu eesmärgiks ei saanud olla arvestatava Eesti kodanikkonna loomine välisriigi territooriumile. Rahulepingu artikkel IV nägi Eesti kodakondsuse taotlemisel ette kaks tingimust: Eesti kodakondsuse opteerimine, millest oli Eesti valitsusel õigus keelduda, ja Venemaa piiridest lahkumine (Eestisse sõitmine). Seega tuleb kolleegiumi hinnangul opteerumist vaadelda kui protsessi, mis ei lõppenud Eesti kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistuse väljaandmisega. Opteerujatele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistus andis isikutele kindluse, et pärast seda, kui ta on saabunud Eestisse, loetakse ta Eesti kodanikuks. (p-d 11–13) Eesti riik ei teinud teadaolevalt takistusi opteerumise lõpuleviimiseks. See nõudis aga selget isikute tahet määratleda end ainult Eesti kodanikena, kes elavad Eestis. Eesti õigus välistas 1920. aastatel topeltkodakondsuse ja seega oli eriti väljaspool Eesti territooriumi elavate isikute puhul oluline roll sellel, kas isik määratles end ise Eesti või mõne muu riigi kodanikuna. Ei ole välistatud, et niisugune tahe võis olla väljendatud konkludentselt, st Eestisse saabumise ja Eesti isikutunnistuse taotlemise kaudu. (p-d 14–16) Okupeeritud Eestisse elama asumist ei saa samuti käsitada tahteavaldusena viia lõpule Eesti Vabariigi kodakondsuse omandamine. Hoolimata sellest, et Eesti võimud olid mõnel juhul aktsepteerinud rahulepingus ettenähtust hilisemat Eestisse asumist, puudus Eesti võimudel pärast Eesti okupeerimist faktiline võimalus hilisemaid ümberasumisi aktsepteerida. Eesti riigil ei olnud aga võimalik sekkuda Nõukogude Venemaa (hiljem Nõukogude Liidu) siseasjadesse ega kõrvaldada objektiivseid takistusi, mis ei pruukinud võimaldada optantidel Eestisse saabuda. (p 16) Optantidele välja antud kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistustele olid märgitud nimeliselt kõik isikud (sh lapsed), kelle suhtes see kehtis. Tegemist oli haldusaktiga, millest tulenevad õigused olid lahutamatult seotud selle adressaatidega. Kui kodakondsusesse vastuvõtmise tunnistusele märgitud isikud ei viinud kodakondsuse omandamist lõpule, ei omandanud nende lapsed sünniga Eesti kodakondsust. Samuti ei saanud ega saa nende järeltulijad ise kodakondsuse omandamist lõpule viia. (p 17) KodS § 32 lg 1 järgi loetakse isikud, kellele on ekslikult väljastatud Eesti kodaniku isikut tõendavad dokumendid, Eesti kodakondsuse omandanuks sellel õiguslikul alusel, nagu nad ekslikult Eesti kodanikena määratleti, välja arvatud sama paragrahvi lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. See tähendab, et kui isik ei ole esitanud võltsitud dokumente või valeandmeid ja ta käitub õiguskuulekalt ega ole ohuks Eesti julgeolekule või põhiseaduslikule korrale, siis tuleb teda ka edaspidi lugeda Eesti kodanikuks. Kui isik on loetud Eesti kodanikuks seetõttu, et tema üleneja sugulane on loetud isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuks, välistab KodS § 32 lg 4 tema määratlemise teisiti kui Eesti kodanikuna. (p 18)
3-15-1607/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2018
Kolleegium ei pea korteriomandite mõtteliste osade suhtes ehitusõiguslike ettekirjutuste tegemisel solidaarkohustuste mudeli kohaldamist üldjuhul põhjendatuks. Ettekirjutus on haldusakt ning sellega pandud kohustus on oma olemuselt avalik-õiguslik. Sellise avalik-õigusliku kohustuse saab isikule panna eelkõige juhul, kui isiku vastav kohustus tuleneb kehtivast õigusest, on proportsionaalne ja seega ka õiguspäraselt täidetav. (p 12) Ettekirjutus, mis puudutab korteriomandi reaalosa, tuleb teha vastava korteriomandi omanikule. Asja omaniku seisundil põhinev ettekirjutus (KorS § 15 lg 4) korteriomandi kaasomandis olevate osade puuduste kõrvaldamiseks tuleb üldjuhul teha korteriomanikele ühiselt (vrd RKTK määrus asjas nr 3-2-1-117-14, p 12; vt ka alates 1.01.2018 kehtiva KrtS § 34 lg-d 2 ja 3). KorS § 15 lg-st 4 tulenevalt on võimalik ettekirjutuse tegemine ka ühele korteriomanikest, kui tal on ohu või korrarikkumisega oluliselt tihedam seos kui teistel korteriomanikel. Seda ennekõike juhul, kui ettekirjutusega kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav. Ettekirjutuse korteriomandi mõtteliste osade nõuetekohaseks hooldamiseks ja korrastamiseks saab teha korteriühistule (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-05, p 11; KrtS §-d 12 ja 35). (p-d 13–14, 19; vt ka p-d 10–12)
Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseadusest ja 1.07.2015 jõustunud ehitusseadustikust tulenevate kohustuste subjektina käsitatakse valdavalt ehitise omanikku. Samas seadus ei konkretiseeri seda mõistet juhtudel, kui omandisuhted on keerukamad (ühisomand, kaasomand jne), mistõttu ei tulene seadusest täpsemaid reegleid, millisel moel ja millises ulatuses kannavad ehitise ja selle asukoha maaüksuse korrashoiukohustust korteriomandite eseme kaasomanikud eraldivõetuna või ühiselt. (p 10) Kuni 31.12.2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p-st 1, § 13 lg-st 1, § 15 lg-st 1, § 21 lg 1 p-st 2, kuni sama ajani kehtinud KÜS § 2 lg-st 1 ega §-st 15^1 ei tulene, et konkreetsel korteriomanikul oleks lasunud iseseisev õiguslik kohustus tagada korteriomandite mõtteliste osade korrashoid. Korteriomaniku õigust teha ka mõtteliste osade korrashoiuks vajalikke kulutusi, mis ületavad talle kuuluva kaasomandi suurusele vastava määra, ühes õigusega nõuda nende kulude proportsionaalset katmist teiste korteriomanike poolt ei saa üldjuhul käsitada korteriomandist vahetult tuleneva õigusliku kohustusena. (p 13) Ettekirjutus, mis puudutab korteriomandi reaalosa, tuleb teha vastava korteriomandi omanikule. Asja omaniku seisundil põhinev ettekirjutus (KorS § 15 lg 4) korteriomandi kaasomandis olevate osade puuduste kõrvaldamiseks tuleb üldjuhul teha korteriomanikele ühiselt (vrd RKTK määrus asjas nr 3-2-1-117-14, p 12; vt ka alates 1.01.2018 kehtiva KrtS § 34 lg-d 2 ja 3). KorS § 15 lg-st 4 tulenevalt on võimalik ettekirjutuse tegemine ka ühele korteriomanikest, kui tal on ohu või korrarikkumisega oluliselt tihedam seos kui teistel korteriomanikel. Seda ennekõike juhul, kui ettekirjutusega kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav. Ettekirjutuse korteriomandi mõtteliste osade nõuetekohaseks hooldamiseks ja korrastamiseks saab teha korteriühistule (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-05, p 11; KrtS §-d 12 ja 35). (p-d 13–14, 19; vt ka p-d 10–12)
Isik saab olla avaliku korra eest vastutavaks isikuks üksnes juhul, kui tema õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõttu on tekkinud oht või ohukahtlus (vt KorS § 28 lg 1, § 15 lg 1 käitumisvastutus). KorS § 15 lg-st 4 tuleneb asja omaniku korrakaitsekohustus ning KorS § 15 lg-st 6 asja üle tegelikku võimu omava isiku korrakaitseülesanne (seisundivastutus). (p 14)
2-15-2894/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). (p 13)
2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15) Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16. Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14) Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)
3-15-2526/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 27.02.2018
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
Eelnõu seletuskiri on küll seaduse tõlgendamisel oluline, kuid ei ole lõpptulemusena alati määrav. Seletuskiri võib, aga ei pruugi alati peegeldada seadusandja tegelikku tahet. Seletuskirja laused võivad mõnel juhul olla pelgalt näitlikud, üldistavad, kujundlikud või koguni eksitavad. Võimaluse korral tuleb lähtuda tõlgendusvariandist, mis on enam kooskõlas põhiseadusega. (p 15, vt ka p 28)
Seadus ei sätesta, et SKA on tegevteenistuspensioni määramisel seotud pensioni määramise õigusliku alusega, mis on märgitud kaitseväe teatises. Pensioni määramise õiguslikust alusest sõltub ka pensioni arvutamine. RPKS § 32 järgi määrab pensioni ja seega ka otsustab pensioni määramise õigusliku aluse üle SKA. Seega ei riku Kaitseväe teatises ebaõigesti märgitud pensioni määramise õiguslik alus kaebaja õigusi. (p 33)
KVTRS § 38 lg 4 ei sisalda tingimust, et õigus selles sättes ette nähtud pensionile on üksnes isikutel, kellel oli 1. aprillil 2013 sama auaste, mis teenistusaja pikendamise ajal. Sellest sättest ei nähtu ka nõuet, et teenistusaja pikendamine peaks olema toimunud vahetult enne uue KVTS jõustumist. KVTRS § 38 lg 4 eesmärk ei piirdu seega teenistusse jäämise võimaluse puudumise kompenseerimisega isikutele, kes ei olnud jõudnud uue seadusega sätestatud piirvanusesse. KVTRS § 38 lg 4 laieneb ka isikutele, kes olid uue seaduse jõustumise ajaks ületanud uue seadusega kehtestatud piirvanuse. Nimelt võimaldas KVTS v.r § 112 lg 2^1 teenistusaega üle piirvanuse pikendada kuni RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudmiseni. (p-d 14, 17) KVTRS eelnõu (173 SE) seletuskirjas esitatud põhjendus võrreldavate gruppide erineva kohtlemise õigustamiseks ei ole õige ega ka asjakohane. Võrreldavatesse gruppidesse kuuluvaid isikuid ühendab see, et nad olid kehtiva KVTS jõustumisel Kaitseväe tegevteenistuses (olid tegevväelased) ja neil on vähemalt 13-aastane, kuid alla 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž. Võrreldavaid gruppe eristab ilma mõistliku põhjuseta see, et ühte gruppi kuuluvad isikud olid uue KVTS jõustumisel teenistuses selle auastmega, mille teenistusaega oli üle piirvanuse pikendatud. Puudub mõistlik põhjendus sellele, et samasuguse staaži ja vanusega isikute pensioni suurus erineb ainuüksi seepärast, et ühtedel oli enne seaduse jõustumist teenistusaega üle piirvanuse pikendatud varasemal, teisel aga samal auastmel, millel nad teenisid seaduse jõustumise hetkel. Puudub põhjus, miks peaks KVTRS § 38 lg-s 4 sätestatud suuremast pensionist jääma ilma isik, kelle teenistusaega üle piirvanuse oli pikendatud, kuid kelle auastet tõsteti enne kehtiva seaduse jõustumist. (p-d 18–22, vt ka p-d 23 ja 26) Kuna tõlgendus, mille järgi kaebajale ei laiene KVTRS § 38 lg 4, oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega ja säte võimaldab ka põhiseaduspärast tõlgendust, siis tõlgendab kolleegium KVTRS § 38 lg-t 4 selliselt, et säte laieneb kõigile 1. aprillil 2013 Kaitseväe tegevteenistuses olnud isikutele, kelle teenistusaega on KVTS-i v.r kehtivuse ajal pikendatud üle piirvanuse. (p 29)
3-16-1565/41 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 21.02.2018
VSS § 27¹ lg 3 järgi algab sissesõidukeelu kehtivusaeg sissesõidukeelu kohaldamise otsuse tegemise päeval, kui otsuses ei nähta ette hilisemat sissesõidukeelu kehtivusaja algamise päeva. VSS §-d 29 ja 31 ei nõua kaalutluste esitamist otsuse täitmise võimalikkuse ega sellega seotud konkreetsete asjaolude kohta. (p 13)

Kokku: 1990| Näitan: 81 - 100