/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 162| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-60-12 PDF Riigikohus 28.11.2012
Isiku kinnipidamine ei ole seaduslik, kui selleks puudub siseriiklikust õigusest tulenev alus. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on peetud isiku kinnipidamist ilma selge õigusliku aluse ja kohtu loata konventsiooni art 5 rikkumiseks ja selle eest on mõistetud välja ka mittevaralise kahju hüvitisi. Õiguskaitseorganite õigusvastase käitumise ja kaebaja õiguste rikkumise tõttu tuleb eeldada kaebajal kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist. Kaebaja taotleb nii saamata jäänud tulu kui mittevaralise kahju hüvitamist. Kuigi saamata jäänud tulu puhul võib kaebuse perspektiiv olla kaheldav, ei saa mittevaralise kahju tekkimist ilmselgelt välistada. Kohtul tuleb otsustada, kas olemasolevate asjaolude korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada. Tõendeid saab esitada ka kohtumenetluses ja kohus võib neid ka ise koguda. Tõendite hindamine toimub asja sisulise läbivaatamise käigus. Mittevaralise kahju tekkimist ei ole üldjuhul võimalik tõendada, vaid usutavalt põhistada. Kaebust ei saanud kahju tõendamatuse argumendiga juba ettevalmistavas menetluses tagastada. Kohus saab kontrollida, kas faktiväidete tõendatust eeldades oleks kaebajal kaebeõigus või puudub see ilmselgelt. Kuna tegemist on PS ja EIÕK rikkumisega, ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks.
Pärast õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamist oli kohus kohustatud isiku koheselt vahi alt vabastama. Kuna kohus isikut istungisaalis vahi alt ei vabastanud, siis on isikule tekitatud kahju õigusemõistmise käigus ning kahju hüvitamise kaebus tuleb lahendada RVastS § 15 alusel.
Vt määruse p 9.
3-3-1-53-12 PDF Riigikohus 24.10.2012
Rahvusvaheline lapsendamise komisjoni tegevus on käsitatav avalik-õiguslikuna, sest see komisjon on moodustatud Sotsiaalministeeriumi juurde perekonnaseaduse alusel, mistõttu on tegemist haldusorganiga. Komisjoni tegevus ei ole käsitatav eraõiguslikus suhtes osalemisena, sest eraisikutel ei ole pädevust otsustada seda, kas teise isiku laps lapsendada välisriiki või mitte. Rahvusvahelise lapsendamise korral peab olema rahvusvahelise lapsendamise komisjoni luba (heakskiit) selleks, et maakohus saaks otsustada lapsendamise kasuks. Kui komisjon luba ei ole andnud, ei ole lapsendamise eeldus täidetud ja maakohus ei saa lapsendamise kasuks otsustada. Kuna selles olukorras ei kontrolli maakohus seda, kas komisjon tegevus oli õiguspärane või mitte, siis puudub vaidluse lahendamiseks teistsugune menetluskord kui halduskohtumenetlus. Seetõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse.
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei garanteeri õigust luua perekonda ega lapsendada. Õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. Praegusel juhtumil ei nähtu, et lapsed ja lapsendamist soovivad isikud oleksid elanud koos ja nende vahel oleksid tekkinud emotsionaalsed, isiklikud, majanduslikud sidemed, mis lubaksid järeldada perekondlike sidemete olemasolu. Sellest tulenevalt ei riiva lapsendamist keeldumine lapsendamist soovivate isikute õigust perekonnaelule.
Halduskohtusse saab pöörduda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitseks. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 8 ei garanteeri õigust luua perekonda ega lapsendada. Õigus perekonnaelule eeldab perekonna olemasolu või vähemalt potentsiaalseid sidemeid, mida on võimalik arendada. Praegusel juhtumil ei nähtu, et lapsed ja lapsendamist soovivad isikud oleksid elanud koos ja nende vahel oleksid tekkinud emotsionaalsed, isiklikud, majanduslikud sidemed, mis lubaksid järeldada perekondlike sidemete olemasolu. Sellest tulenevalt ei riiva lapsendamist keeldumine lapsendamist soovivate isikute õigust perekonnaelule. Nii Haagi kui lapse õiguste konventsioonid rõhutavad, et siseriiklikud menetlused peavad tagama lapse huvide kaitse. Ka rahvusvahelist lapsendamist reguleeriv siseriiklik õigus peab olema loodud lapse huvides. Konventsioonidest ei ole välja loetav, et siseriiklikud menetlused rahvusvaheliseks lapsendamiseks peaksid kaitsma ka lapsendamist soovivate isikute huve luua konkreetse lapse lapsendamisega endale perekond. Rahvusvahelist lapsendamist puudutavad perekonnaseaduse sätted ja rahvusvahelise lapsendamise komisjoni tegevust reguleerivad Vabariigi Valitsuse 17. juuni 2010. a määruse nr 75 ja Sotsiaalministri 18. juuni 2010. a määrus nr 41 tagavad laste huvide kaitse kasvada kindlas ja turvalises perekonnas. Nimetatud regulatsioonid ei kaitse lapsendamist soovivate isikute huve luua endale perekonda laste lapsendamise teel. Lapsendamisest huvitatud isikud ei saa halduskohtule esitatud kaebusega kaitsta lapsendamata lapse huve ja õigusi.
3-3-1-44-11 PDF Riigikohus 03.07.2012
PS § 27 lg 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, on erisätteks PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse suhtes. Eelnimetatud kohustusele vastab abivajava pereliikme õigus saada pereliikmelt hoolitsust. PS § 27 lg 5 tähenduses hõlmab hoolitsus nii pereliikme õigust saada ainelist abi, kui ka õigust saada pereliikmetelt isiklikku hooldust. PS § 26 tähenduses hõlmab perekond üldjuhul vanemaid ja nende alaealisi lapsi, kelle vahel on sõltuvussuhe. PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustus hõlmab sõltuvalt asjaoludest ka täisealisi pereliikmeid. PS §-st 26 kui ka § 27 lg-st 5 tuleneva põhiõiguse kandjaks on ka Eestis viibivad välismaalased ja seda sõltumata sellest, kas nad viibivad Eestis seaduslikult.
PS § 27 lg-st 5, mis sätestab perekonnaliikme põhikohustuse hoolitseda abivajava pereliikme eest, ei tulene õigust asuda Eestisse elama. Kui abivajav pereliige ei ela Eestis, siis tuleb arvestada ka riigi õigust otsustada selle üle, kellele anda riigis elamiseks õigus. Riigi õigus takistada PS § 27 lg-s 5 sätestatud kohustuse täitmiseks või õiguse realiseerimiseks Eestisse elama asumist sõltub juhtumi asjaoludest, eelkõige abi vajalikkusest ja selle osutamise võimalikkusest väljaspool Eestit.
Riiklik julgeolek on legitiimne eesmärk selleks, et elamisloa andmisest keeldumisega riivata põhiseaduse § 27 lg-ga 5 tagatud põhiõigust. VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 riivavad intensiivselt elamisloa taotleja PS § 27 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Elamisloa taotluse menetlemisel kaalutlusõiguse puudumine aitab hoida kokku ressursse ja vältida võimalikke kaalumisega kaasnevaid vigu, kuid oht riigi julgeolekule ei kaalu üles PS § 27 lg 5 sätestatud põhiõiguse riivet, mis tuleneb elamisloa andmisest ilma kaalumisõiguseta keeldumisest. Kuni 1. oktoobrini 2010 kehtinud VMS § 12 lg 9 p 4 koostoimes VMS § 123 lg-ga 5 on osas, milles need sätted keelasid ilma kaalutlusõiguseta anda tähtajalise elamisloa VMS § 123 lg 1 p-s 3 sätestatud alusel, vastuolus põhiseaduse §-ga 11 ja § 27 lg-ga 5. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 12 lg 9 p 4 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba ja selle pikendamisest keeldutakse, kui isik on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist lahkumiseks toetust. See säte lisati seadusesse, et Ameerika Ühendriikide abiprogrammis osalenud isikud täidaksid programmis osalemisel vabatahtlikult võetud kohustust lahkuda Eestist ja edaspidi saabuda Eestisse üksnes viisa alusel. Piirangu üks eesmärk on tagada vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ja kaitsta sellega Eesti riigi julgeolekut. Endise NSVL-i sõjaväelaste olukorda ja väljasaatmist Eestist puudutasid ka Eesti ning Venemaa vahel 1994. aasta juulis sõlmitud kokkulepped. EIK on pidanud soovi kaitsta riigi rahvuslikku julgeolekut legitiimseks EIÕK artikli 8 lg 1 riivamiseks. VMS § 12 lg 4 p-d 7 ja 14 on sõnastatud kui kaalutlusõigust mittevõimaldavad sätted, kuid VMS § 12 lg 5 annab nende sätete kohaldamisel siiski kaalutlusõiguse. Kaalutlusõiguse andmine tähendab ühtlasi ka haldusorganile kaalutlusõiguse kasutamise kohustuse panekut. Seetõttu ei saa VMS § 12 lg 4 p-de 7 ja 14 alusel elamisloa andmisest keeldumist põhjendada pelgalt sellega, et välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, samuti sellega, et tegemist on niisuguse isiku abikaasaga.
VMS § 123 lg 1 p 3 seostatakse vanemale elamisloa andmine täisealise lapse juurde elama asumiseks sellega, et vanemal ei ole võimalik hooldust saada oma asukohariigis või muus riigis. Välisriiki peetakse silmas ka juhul, kui elamisloa taotleja elab Eestis. Säte ei täpsusta hoolduse olemust välisriigis. Tuleb asuda seisukohale, et hoolduse all välisriigis peetakse silmas ka laste poolt välisriigis elavatele vanematele raha saatmist põetaja palkamiseks, samuti välisriigi või selle hoolekandesüsteemi osutatavat hooldust. Seejuures ei ole piisav üksnes abstraktne tõdemus, et hoolduse erinevatel viisidel osutamise võimalikkusest, vaid tuleb hinnata hoolduse erinevate viiside välisriigis osutamise võimalikkust ning nende prognoositavat tulemust hoolduse osutamisega Eestis. Üksnes välisriigi seaduse sättega, mis kehtestab abstraktse normina õiguse hooldusele ja sellele vastava kohustuse, ei saa põhjendada seisukohta, et hooldus välisriigis on ka tegelikkuses võimalik. Seaduse iga säte elab koos rakendamispraktikaga, mille on kujundanud asjaomane välisriik.
3-3-1-18-12 PDF Riigikohus 19.06.2012
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega on kohtul kaalutlusruum hüvitise suuruse üle otsustamisel. EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
VangS § 69 lg 1 näeb ette täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused ja lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks on ohjeldusmeede. Ohjeldusmeetme kohaldamine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamisele peab eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Kuna kinnipeetav käitus enne käeraudade kasutamist agressiivselt, ähvardades põlema panna temale väljastatud voodivarustuse ning lõhkuda kambri akna klaasi, siis tingis tema käitumine vajaduse vangla julgeoleku tagamiseks ohjeldusmeetme kohaldamiseks. Vangla vara lõhkumine ning tulekahju tekitamine on vangla julgeolekut ohustavad rikkumised. Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-11, p 16). Ohjeldusmeetme kasutamise akti kohaselt kinnipeetavat küll kontrolliti, kuid ohjeldusmeetme kohaldamise jätkamise põhjendati vaid sõnaga "rahutu", mis ei taga mitte ühelgi juhul kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrolli mis tahes menetlusstaadiumis. Kaalutlusõiguse teostamise jälgitavuse puudumine on viga, mis muudab võimatuks kohtuliku kontrolli ja käesoleval juhul tingib rakendatava meetme õigusvastasuse.
Kui vangla rakendab VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid järjestikku, tuleb järgneva meetme kohaldamisel ära näidata kaalutlused, miks eelneva meetme kohaldamise asjaolude äralangemisel on vaja kohaldada uuesti täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kohtupraktika kohaselt (vt määrus haldusasja nr 3-3-1-10-12 p 9) ei sätesta VangS § 69 lg 1 seda, et ka ohu tekkimise ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet. Sama põhimõte kehtib ohjeldusmeetme kõrval ka kõigi teiste VangS § 69 lg-s 2 märgitud täiendavate julgeolekuabinõude kohta.
Kahjunõue võib olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (vt nt 21. aprilli 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-10, p 12). Sellises olukorras, kus kinnipeetava ohjeldusmeetmena käeraudadega voodi külge fikseerimise kasutamine oli küll õiguspärane, kuid selle meetme pikaajaline kohaldamine oli põhjendamata, puudusid kinnipeetaval kahju ärahoidmiseks kohased õiguskaitsevahendid. Kuna kinnipeetav esitas vanglale kahjunõude eraldatud lukustatud kambris viibimise ajal, siis saab tema tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVastS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
EIK praktika kohaselt saab pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. EIK seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p 11). Õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Kinnipeetavale on põhjustatud mittevaraline kahju, kuna talle on pikaajalise käeraudadega fikseerimisega tekitatud alusetult kannatusi. Peale selle pidi ta viibima 10 päeva kambris, millega rikuti vangla sisekorraeeskirja nõudeid.
3-3-1-3-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
HMS § 40 lg 1 nõuab andmesubjekti ärakuulamist enne isikuandmete avalikustamist haldusorgani poolt ning selleks on omakorda vältimatult vajalik andmesubjekti teavitamine avalikustamise kavatsusest. Samuti on andmesubjekti teavitamine vajalik juhul, kui andmete avalikustajaks on ajakirjandusväljaanne. IKS § 11 lg 2 kohustab ajakirjanduslikul eesmärgil isikuandmete töötlemisel järgima ajakirjanduseetika põhimõtteid.
Kohtute pädevuse piiritlemisel on lähtekohaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt nt määrus asjas nr 3-2-1-63-07, p 8). Kui avaliku võimu kandja rikkus võlaõigussuhtest tulenevat kohustust või tegutses muul viisil eraõiguslikus vormis, loetakse kahju tekitatuks eraõiguslikus suhtes. Kui teavet avaldab riik, kohalike omavalitsusüksus ja avalik-õiguslik juriidiline isik, eeldatakse, et see on avalik-õigusliku iseloomuga tegevus. Selle eelduse võib kummutada vaid avaldatava teabe ülekaalukas ja tihe seos eraõiguslikus vormis täidetavate ülesannetega. Vangistuse täideviimise ja vanglate korraldamise funktsioonide raames on kinnipeetava õigussuhe riigiga avalik-õiguslik. Erijuhtudel võib riigi õigussuhe kinnipeetavaga olla eraõiguslik, nt vangla poolt raviteenuse osutamisel või vangla kaupluse kaudu kaupade vahendamisel (RVastS § 1 lg 3 p 1; vt ka nt määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9, otsus asjas nr 3-3-1-72-11, p 10). Kuigi avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamisel võidakse täiendavalt kohaldada eraõiguse, sh võlaõigusseaduse sätteid, ei muuda see kahju eraõiguslikus suhtes tekitatud kahjuks.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt. Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kuuluvad täiendavalt kohaldamisele ka VÕS §-d 1046 ja 1047 niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Oluline on rõhutada, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047. Riigikohtu praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime teotamise üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Põhimõtted, mis on väljendatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17 ja otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15 (koos täiendavate viidetega), on kohaldatavad ka au ja head nime riivavate haldustoimingute puhul, arvestades eespool rõhutatud erisusi.
IKS § 11 lg 1 ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks. Direktiivi 95/46/EÜ art 7 kohaselt ei ole andmete varasem avalikustamine aluseks andmete uuele töötlemisele. Varem avalikustatud andmete uus töötlemine on võimalik kõigil IKS §-s 14 sätestatud alustel, samuti kohaldub IKS § 11 lg 2. See võimaldab nii ajakirjandusel andmeid avalikustada kui ka teistel isikutel, samuti haldusorganitel, neid ajakirjandusele edastada. Riigiasutuse sisekommunikatsiooni väljaanded ja –kanalid ei ole IKS § 11 lg 2 mõttes meediaks ega toimi ajakirjanduslikul eesmärgil. Riik ei saa oma väljaannetes isikuandmete avaldamisel tugineda põhiseaduslikule sõna- ja ajakirjandusvabadusele, sest riik ei ole põhiõiguste kandja, vaid adressaat.
Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas eraelu puutumatuse rikkumise ja au või hea nime teotamise korral. Au ja hea nime kaitse hõlmab selle sätte tähenduses ka süütuse presumptsiooni kaitse. Süütuse presumptsiooni rikuvad poolelioleva kriminaalmenetluse kohta tehtud ametnike avaldused eesmärgiga panna üldsus uskuma kahtlusalune süüd ja mõjutada asjaolude hindamist kohtu poolt.
3-3-1-11-12 PDF Riigikohus 16.05.2012
Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Põhiseadus kaitseb isikut riigivõimu meelevaldse sekkumise eest perekonna- ja eraellu. Kohtupraktika kohaselt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-05). Seega tähendab perekonnaelu puutumatus ka õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (vt otsuskohtuasjas nr 3-4-1-9-10). Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.
RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15).
Kinnipeetavale võimaldatav pikaajaline kokkusaamine on üks vanglavälise suhtlemise võimalusi, mis aitab vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist. Pikaajalise kokkusaamise puhul on tegemist kinnipeetava põhiseadusliku õigusega perekonnaelu puutumatusele. Perekonnaelu kaitseala hõlmab eelkõige perekonnaliikmete õigust elada koos, et rahuldada üksteise emotsionaalseid ning sotsiaalseid vajadusi. Ühe olulisema osa perekonnaelust moodustavad vanema ja lapse suhted ning perekonnaelu kaitsealasse kuulub vanema suhtlemine lapsega. Kinnipeetaval on õigus kasutada pikaajalist kokkusaamist oma lähedastega, sh lapsega, kooselamiseks selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta vähemalt ühe ööpäeva kestel. Pikaajalise kokkusaamise katkestamine on lubatav üksnes erandlikel asjaoludel.
RVastS § 9 lg 1 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist eraelu puutumatuse rikkumise korral. Nimetatud sätte mõttes hõlmab eraelu ka perekonnaelu (vt otsus asjas nr 3-3-1-78-11 p 15). Pikaajalise kokkusaamise õigusvastast katkestamist vangla poolt ei saa pidada väheintensiivseks riiveks ning sellisel alusel esitatud kaebuse puhul ei ole tegemist mitteolulise õiguse rikkumise alusel esitatud kaebusega.
3-3-1-80-11 PDF Riigikohus 14.03.2012
Ohjeldusmeetme rakendamise otsustamisel tuleb meetme valikut kaaluda. Meetme kestval rakendamisel tuleb pidevalt kontrollida selle kohaldamise aluste olemasolu ja kaaluda, kas meetme rakendamist jätkata või mitte. Sarnaselt jõu kohaldamisega tuleb ka ohjeldusmeetme kohaldamiseks teha kindlaks kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus. Vaidluse korral peab vangla tõendama, et meetme kohaldamine oli vajalik või et selle jätkuv kohaldamine oli vajalik ning leebemate meetme kohaldamine ei oleks väidetavat ohtu vangla julgeolekule või isikutele kõrvaldanud. Ohjeldusmeetmena rahustusvoodi kohaldamine peab olema kontrollitav. Selleks peavad koostatavas dokumendis olema täpselt, vajadusel detailselt märgitud asjaolud, miks otsustatakse kohaldada rahustusvoodit, ja prognoos õigushüve kahjustuse saabumise tõenäosuse kohta.
Julgeolekuabinõu kohaldamise üldalus on sätestatud VangS § 69 lg-s 1 ning lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, sealhulgas ohjeldusmeede, millena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki, kuid meedet ei tohi kasutada üle 12 tunni. Rahustusvoodit tuleb pidada fikseerimiseks. Isiku rahustusvoodisse fikseerimisega kitsendatakse maksimaalselt tema füüsilist vabadust, mis võib põhjustada olulisi kannatusi isiku kestvalt sundasendis viibimise ja sellest tuleneva kõrgendatud terviseriski tõttu (nt lämbumisoht, südame rütmihäired, tromboosi tekkimise oht). Riigikohus on rõhutanud, et ohjeldusmeede on rangeim täiendav julgeolekuabinõu (vt ka Riigikohtu 25.09.2006 asjas nr 3-3-1-49-06, p 12). Samuti on osutatud, et ohjeldusmeetme kohaldamise kord on puudulik, sest sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu ei pruugi olla tagatud õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue (vt Riigikohtu 13.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 14). Riigikohtu hinnangul puuduvad mittemeditsiiniliste ohjeldusmeetmete rakendamise reguleerimata jätmist õigustavad asjaolud. Seejuures peetakse silmas rahustusvoodi kohaldamise dokumenteerimist, ohjeldatava tervisekontrolli korraldamist, meetme jätkuva rakendamise korral järelevalve korraldamist ja meetme jätkamise vajaduse otsustuse põhjendamist.
Prognoosotsuse kohtuliku kontrolli käigus ei saa kohus ise ametnike eest prognoosotsust teha. Kohus tohib tuvastatud asjaolude pinnalt anda hinnangu, kas kaitstava hüve kahjustamise oht oli tõenäoline. Vangla koostatud aktist ei nähtu, millistest kaalutlustest on lähtutud isiku jätkuvalt agressiivseks tunnistamisel ja sellest tulenevalt ohjeldusmeetme rakendamise jätkamise otsustamisel. Agressiivsus üldiselt on üks inimesele iseloomulikest käitumisviisidest. Agressiivsus rahustusvoodi kohaldamise alusena eeldab, et tuvastatakse, milles seisneb või miks tehakse järeldus ohtliku agressiivsuse kohta.
3-3-1-78-11 PDF Riigikohus 30.01.2012
Tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 82 lg 1 p-st 1 peab vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Seetõttu võis kartus väljasõidul alkoholi tarvitamise ning sellega kaasneda võivate ekstsesside osas olla teatud määral põhjendatud, kuid kõnealust ohtu ei saa pidada piisavaks, et väljasõidust keelduda. Arvestades kinnipeetava isa tervislikku seisundit oli loa andmisest keeldumisel tegemist tõsise perekonnaellu sekkumistega, mida võis õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Kinnipeetava ülekaalukat õigust külastada raskes terviseseisundis lähedast on sarnastel asjaoludel tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus 29. novembri 2011. a otsuses asjas nr 40195/08: Giszczak vs. Poola, p 31.
Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise võimalikkust, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele on Riigikohus selgitanud 10.03.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-77-04. Kohtu võimalusi põhjusliku seose tuvastamisel on täpsustatud 22.10.2009 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-66-09. Kaalutlusõiguse vähenemine on põhjusliku seose eelduseks saamata jäänud tulu hüvitamisel, kuid ka teiste kahju liikide, sh mittevaralise kahju puhul. Kuna kinnipeetaval oli ülekaalukas õigus külastada raskes terviseseisundis lähedast, siis oli vangla kaalutlusõigus vähenenud selliselt, et õiguspärane keeldumine väljasõiduks loa andmisest ei olnud võimalik.
Mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, sest valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul piisab asjaolude tõendamisest, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (vrd Riigikohtu 13.01.2010 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-152-09, p 16, ja 09.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Kui isik ei saa haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu külastada oma raskelt haiget lähedast, siis on usutav, et sellega kaasnevad märkimisväärsed hingelised üleelamised, sh teadmatus ja mure, mis on oma intensiivsuse tõttu käsitatavad kannatustena. Sellistel asjaoludel saab mittevaralise kahju tekkimist eeldada.
Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine erakorralise perekondliku sündmuse puhul riivab õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle põhiõiguse kandjaks on ka kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähem kui ühe aasta, sh kinnipeetavad, kelle karistusaeg on lühem kui üks aasta. Erakorralise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse ebaproportsionaalse riive. Seetõttu tuleb VangS § 32 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see kehtestab erandi kõikide VangS § 32 lg-s 1 sätestatud piirangute suhtes.
3-3-1-68-11 PDF Riigikohus 12.01.2012
Kinnisasja omaniku omandiõigus ei ulatu selleni, et ta saaks nõuda naaberkinnistu kaitse alla võtmist hoiualana. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub üksnes avalikes huvides, mitte naaberkinnistute omanike omandiõiguse kaitsmise eesmärgil. See, et kaitseala laiendamise korral võiksid naaberkinnistute omanikel olla avaramad võimalused nt planeerimismenetluses enda omandiõiguse või huvide kaitseks, ei loo hoiuala moodustamise ja naaberkinnistute omanike omandiõiguse vahel piisavat seost.
LKS § 8 lg 1, mis sätestab igaühe õiguse esitada ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, annab ettepaneku esitajale subjektiivse õiguse ning see õigus on kohtulikult kaitstav. Ettepaneku esitamise õigust ei ole piiratud ka juhul, kui sama loodusobjekti kaitse alla võtmist on varem juba kaalutud.
LKS § 8 lg-d 3-5 ei anna ettepaneku esitajale subjektiivset õigust, mille kaitsmiseks oleks võimalik pöörduda kohtusse. Keskkonnakaitse küsimustes saab kohtusse pöördumise õiguse aluseks olla subjektiivsete õiguste rikkumine ning ka kaebuse esitaja muu puutumus vaidlustatava haldusakti või toiminguga. Puutumus tähendab, et mõju isikule peab olema oluline ja reaalne (vt Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-86-06 p 16). Kuigi nii PlanS § 26 lg 2 kui ka LKS § 8 lg 1 näevad ette üldsuse kaasamise, ei näe looduskaitse seadus ette populaarkaebuse esitamise võimalust.
3-3-1-61-11 PDF Riigikohus 13.12.2011
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga ning piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Seadusandjal on avar otsustusruum ning sotsiaalõiguse valdkonnas raha ümberjagamisel koheldakse paratamatult erinevaid gruppe erinevalt. Samas ei saa erinevate gruppide erinev kohtlemine viia võrdsuspõhiõiguse rikkumiseni, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus. Vanemahüvitise seadus peab tagama isiku varasema sissetuleku taseme säilimine läbi vanemahüvitise, kuid vältida soovitakse ka olukordi, kus vanem oleks mitme lapse järjestikuse sünni korral pikka aega töölt eemal. VHS § 3 lg-s 8 sätestatud erineva kohtlemise eesmärgiks võib pidada riigieelarvevahendite säästlikku kasutamist, mis väljendub selles, et vahe hüvitatakse eelkõige isikutele, kes on piiritletud VHS § 3 lg-ga 8. VHS § 3 lg 8 esimese lause esmaseks mõtteks on, et ei kaotataks oma vanemahüvitise suuruses, kuid ühtlasi võimaldatakse pere ja tööelu ühitamist, kuna tööle saab minna ka osalise koormusega. Nende eesmärkide rakendamise tagab ka vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamine üksnes VHS § 3 lg 8 esimeses lauses sätestatud isikutele. Isikutele, kelle ühe kalendrikuu keskmine tulu suureneb, on tulu suurenemine tõenäoliselt piisav motiiv asuda tööle pärast esimese lapse sündi. Kehtiv regulatsioon võimaldab vanemal valida, millises suuruses soovitakse varasemat sissetulekut säilitada ja kuidas ühildada töötamist pereeluga.
Kuigi VHS § 3 lg 8 esimese ja teise lause vahelist seost ei ole sõnaselgelt sätestatud, on tõlgendamisel mõistetav, et vanema- ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise õigus on üksnes esimeses lauses nimetatud isikutel. Normitehnilise võttena esimese ja teise lause samasse lõikesse koondamine lubab eeldada sätete vahelist seost. See tõlgendus vastab ka seaduse eelnõu seletuskirjas märgitule. Sarnaselt on tõlgendanud VHS § 3 lg 8 teist lauset ka Vabariigi Valitsuse 1. aprilli 2004. a määruse nr 94 "Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe hüvitamise kord" (vanemahüvitise kord) vastu võtmisel. Vanemahüvitise korra § 1 määratleb, et sünnitushüvitisele õigust omavale isikule kohaldub määrus üksnes siis, kui täidetud selles paragrahvis nimetatud neli kumuleeruvat tingimust. Kolmanda tingimuse kohaselt hüvitatakse vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe, kui vanemahüvitis arvutatakse varasemast tulust VHS § 3 lg 8 mõttes. Kuna VHS § 3 lg 8 teises lauses mõeldakse sama lõike esimeses lauses sätestatud isikuid, siis vastab vanemahüvitise kord selle tingimuse osas volitusnormi (VHS § 3 lg 8) piiridele, mõttele ja eesmärgile haldusmenetluse seaduse mõttes.
3-3-1-22-11 PDF Riigikohus 29.11.2011
Põhiseadusest tuleneb igaühe õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Halduskohtule esitatud kahju hüvitamise nõudelt riigilõivu tasumise kohustuse ettenägemine ja selle suurus riivavad kohtusse pöördumise õigust. Isik saab oma õiguste väidetava rikkumise korral kohtusse pöörduda vaid juhul, kui ta tasub riigilõivu või ta vabastatakse riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult. Vastasel korral on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsustuse saamine välistatud.
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju.
Halduskohtumenetluses on riigilõivu legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia, et vältida mh põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste menetlemist. Samuti on legitiimne eesmärk, et haldusasjades kahju hüvitamise kaebuste puhul kannab menetlusosaline riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele oma kohtuasjas üksnes osaliselt. Seejuures on oluline, et halduskohtusüsteem peab õigusvaidluse lahendamisele viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kohtuvõim kontrollib ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust ning seetõttu ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt. Kõrged riigilõivud võivad ära hoida küll põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist, kuid sellisel juhul tegelevad kohtud ka enam riigilõivust vabastamise taotluste lahendamistega. Lisaks tagab kaebuste tagastamise regulatsioon riigilõivust sõltumata, et halduskohtud ei peaks menetlema sisutühje asju. 130 000 krooni suurune riigilõiv ei ole vajalik abinõu menetlusökonoomia ega õigusemõistmise kulude osalise kandmise eesmärgi täitmiseks. PSJKS § 15 lõike 1 punkti 5 alusel oli RLS § 56 lõige 11 ja lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes vastuolus põhiseadusega osas, milles need nägid ette, et halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tuli nõudelt 2 500 000 kuni 3 000 000 krooni tasuda riigilõivu summas 130 000 krooni.
3-3-1-33-11 PDF Riigikohus 22.11.2011
Halduskohtu otsuse vaidlustamisega ringkonnakohtus realiseeritakse PS § 24 lõikes 5 sätestatud õigust enda kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras kõrgemalseisvale kohtule edasi kaevata. Edasikaebeõigus laieneb selle olemusest tulenevalt PS § 9 lõike 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Selles kohtuasjas riivab edasikaebeõigust HKMS § 91 lõike 1 teine lause, mis ei luba ringkonnakohtul arvestada äriühingu tegelikku majanduslikku võimet riigilõivu tasuda ja lähtuvalt sellest otsustada, kas äriühing tuleb apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastada või mitte. HKMS § 91 lõike 1 teises lauses sätestatu tõttu ei ole äriühingul võimalik esitada apellatsioonkaebust ning realiseerida oma PS § 24 lõikest 5 tulenevat õigust. Seadusandja peab tagama tegeliku võimaluse PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõiguse kasutamiseks ka neile äriühingutele, kellel pole ajutise maksevõimetuse tõttu võimalik riigilõivu tasuda. Kui seadusandja otsustab luua süsteemi, kus apellatsioonkaebuse riigilõivud on võrdlemisi kõrged, tuleb lisaks avada ka ajutiselt maksejõuetutele äriühingutele võimalus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu maksmisest osaliselt või täielikult vabastamiseks. HKMS § 91 lõike 1 teine lause on PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel põhiseadusega vastuolus olev ja kehtetu osas, milles see ei võimalda apellatsiooniastmes vabastada täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest äriühingut, mis ei vasta selles sättes märgitud kriteeriumitele.
PS § 24 lõikes 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus, mida saab piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Riigikohus on tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõude legitiimseteks eesmärkideks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet ja menetlusökonoomiat (vt Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-60-10 punkti 53; ja nr 3-2-1-62-10 punkti 45). Halduskohtumenetluses on PS § 24 lg 1 5 riive legitiimseks eesmärgiks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude osalise kandmise põhimõte. HKMS § 91 lõike 1 teise lausega tekitatud riive aitab tagada menetlusökonoomiat eelkõige läbi selle, et vähendatakse apellatsiooniastmes kohtuasjade ja riigilõivust vabastamise taotluste hulka. Õigusemõistmise kulude menetlusosaliste kanda jätmisel tuleb aga arvestada, et halduskohtusüsteem peab viima ellu ka võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet. Kuna kontrollitakse ka täidesaatva ja seadusandliku riigivõimu tegevust, ei tule haldusasjades menetlusosalisel osaleda kohtuasja läbivaatamisel tekkinud kulude kandmisel kogu ulatuses, vaid üksnes osaliselt.
Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 91 lõike 1 tõlgendamise kohta märkinud, et kui taotlusest, majandusliku seisu teatisest ja muudest kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et isikul ei olnud kaebust esitades riigilõivu tasumine faktiliselt võimalik, tuleb ta üldjuhul riigilõivu tasumisest osaliselt või täielikult vabastada. Taotluse võib jätta rahuldamata vaid siis, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on perspektiivitu (vt 04.10.2010 määrus nr 3-3-1-64-10 punkti 7; 22.06.2010 määruse nr 3-3-1-20-10 punkti 15). Tsiviilasjas eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmise otsustamisel tema majandusliku seisundi hindamise kohta on Riigikohus kujundanud oma seisukoha kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 (p-d 62.2 ja 62.3). Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid. Kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on riigilõiv võimalik katta suuremate raskusteta müüdava vara arvel, tuleb menetlusabi andmisest keelduda ning anda tähtaeg riigilõivu tasumiseks seejuures arvestades, et asja müümiseks jääks piisav tähtaeg. Valdavalt on selles otsuses väljendatud seisukohad kohaldatavad ka halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtul tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu vabastamise taotluse lahendamisel kaaluda eeskätt taotluse rahuldamata jätmise majanduslikke tagajärgi apellandi suhtes. Riigilõivu tasumise kohustus ei tohi viia äriühingut sellisesse majanduslikku seisu, kus on tõenäoliselt vajalik pankrotiavalduse esitamine. Samuti ei tohi riigilõivu tasumine ülemääraselt kahjustada äriühingu ettevõtlusvabadust.
3-3-1-27-11 PDF Riigikohus 21.11.2011
Kuna põhiõiguste esemelist kaitseala tuleb tõlgendada võimalikult laialt, siis on PS § 28 lg 2 esemelises kaitsealas ka õigus saada hüvitist tööta oleku puhul. Tegemist on seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigusega, millega ei kirjutata seadusandjale ette, millises õiguslikus vormis ja milliste seadustega tuleb isikule tagada abi. Seadusandja on kehtestanud töökoha kaotanud isikule abi tagamiseks kaks seadust - töötuskindlustuse seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse. Ka juhul, kui töö kaotamise juhuks põhiseadusega nõutavat abi pole sundkindlustusega mittehõlmatud isiku jaoks sätestatud ühegi seadusega, ei oleks põhjendatud seada küsimust töötuskindlustusseaduse enese põhiseadusevastasusest. Abi töökoha kaotuse puhul ei pea andma ilmtingimata sundkindlustussüsteemi kaudu vaid seda võib anda ka teistes vormides.
TTTS § 26 lg-s 1 on sätestatud, millisel juhul on töötul õigus saada töötutoetust. Sellest regulatsioonist ei selgu üheselt, kas tööga hõivatuks saab lugeda ka isikut, kelle töö- või teenistussuhe oli peatatud või peatunud. Vastus on tuletatav sotsiaalministri 13. aprilli 2009. a määrusega nr 33 vastu võetud töötutoetuse taotlemise avaldusele kantavate andmete ja sellele lisatavate dokumentide loetelu § 3 lg 1 p-st 1. Seadus ega nimetatud määrus ei anna alust järelduseks, et töötutoetust ei saa isik, kelle töö- või teenistussuhe oli TTTS § 26 lg-s 1 nimetatud perioodil peatunud. Seega on tööga hõivatuks lugemisel oluline see, kas isik oli seadusega nõutud aja kestel töö- või teenistussuhtes. Töö- või teenistussuhtes on ka isik, kelle töö- või teenistussuhe on peatatud ning seetõttu on tal õigus saada ka töötutoetust.
TKindlS § 7 sätestab isikud, kellel on töötuskindlustusstaaž ning erand on sätestatud sama seaduse § 6 lg-ga 5. Mõlemal juhul on töötuskindlustushüvitise saamiseks nõutav vastavale perioodile eelneval perioodil kindlustusmaksete tegelik kinnipidamine. Kui kindlustusmaksed on jäänud kinni pidamata, siis vastavat perioodi kindlustusstaaži hulka ei arvata. Puudub mõistlik ning sundkindlustuse põhimõtetega kooskõlas olevat põhjendust, miks peaks erinevalt kohtlema neid isikuid, kellele makstud tasust sundkindlustusmakseid tegelikult kinni ei peetud, ja isikuid, kelle puhul sundkindlustusmaksete kinnipidamine polnud palga puudumise tõttu võimalik, ning tunnustama viimaste õigust töötuskindlustushüvitisele. Põhiseadusest ei tulene ka nõuet, et teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isikud omaksid samasugust õigust kui isikud, kes kasutasid rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust. Erireeglistik viimatinimetatud isikute jaoks on kehtestatud seadusandja äranägemisel selleks, et soodustada põhiseaduse § 27 lg-te 1 ja 3 toimimist. Kui isikul puudub töötuskindlustusstaaži põhjusel, et kriminaalmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise periood ei arvestata töötuskindlustusstaaži hulka, siis see ei seondu põhiseaduse § 22 lg-ga 1 tagatud süütuse presumptsiooniga. Nimetatud perioodil ei käsitatud isikut kuriteos süüdi olevana.
3-3-1-28-11 PDF Riigikohus 10.11.2011
Edasikaebeõigus peab põhimõtteliselt olema tagatud kõigi kohtulahendite puhul sõltumata nende nimetusest. Seetõttu peab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus olema põhimõtteliselt tagatud ka MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks loa andmise määruse peale kui kohtuotsuse peale laiemas mõttes. PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Nimetatud säte annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele seadusega nii menetluslikke piiranguid (riigilõivu tasumise kohustus, menetlustähtajad ja kaebuse esitamise kord), kui ka materiaalseid piiranguid, välistades mingit liiki (eelkõige korralduslike) lahendite edasikaevatavuse põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel.
PS § 24 lõikest 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid.Edasikaebeõiguse piiramine võib olla põhimõtteliselt lubatav selleks, et tagada maksude parem laekumine. MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 sätestatud toimingute tegemiseks antud kohtu loa peale määruskaebuse esitamine ei takista selle haldustoimingu sooritamist, milleks maksuhaldur MKS § 136^1 lõike 1 alusel halduskohtult luba taotles. Selles olukorras ei kahjusta edasikaebeõiguse andmine eesmärki saavutada maksude parem laekumine. MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingute sooritamine MKS § 136^1 lõike 1 alusel riivab intensiivselt selle isiku omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust, kelle suhtes täitmist tagavaid toiminguid tehakse. Ka ei sätesta maksukorralduse seaduse tähtaega maksuotsuse või vastutusotsuse tegemiseks olukorras, kus isiku vara suhtes on ennetavalt tehtud MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoiminguid. Mõistliku aja jooksul maksukohustuse määramata jätmisel või maksu- või vastutusotsuse mittetegemisel võib jätkuv abinõude kohaldamine osutuda ebaproportsionaalseks. Kui isikul ei ole edasikaebeõigust, siis ei ole tal võimalik oma ettevõtlusvabadust või omandipõhiõigust täitetoimingutega põhjustatavate intensiivsete riivete eest kaitsta. HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 74^1 lõikega 1 on seetõttu PS § 24 lõikega 5 vastuolus ja kehtetu osas, milles need sätted ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule.
HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 74^1 lõikega 1 ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Määruskaebuse esitamise õigust välistavad sätted on põhiseadusega vastuolus. Täpsemalt on PS § 24 lõikega 5 vastuolus HKMS § 30 lõike 2 punkt 2 koostoimes HKMS § 74^1 lõikega 1, ja seda osas, milles need ei võimalda isikul, kelle vara suhtes andis MKS § 136^1 alusel MKS § 130 lõikes 1 nimetatud täitetoimingu tegemiseks esimest korda loa ringkonnakohus, esitada loa andmise määruse peale määruskaebust Riigikohtule. Need sätted tuleb eelmises lauses sõnastatud osas tunnistada kehtetuks.
Maksuhalduril on maksukorralduse seadusest tulenevalt õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid seejuures tuleb arvestada asja omandiõigusega. Maksumenetlusega mitteseotud menetlusvälise isiku omandiõiguse intensiivset riivet ei õigusta isiku seos maksukohustuslasega. MKS § 136^1 saab kohaldada maksumenetluses maksukohustuslase vastu esitatavatele nõuetele. Enne rahalise nõude või kohustuse määramist saab maksuhaldur MKS § 136^1 korras taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist vaid maksukohustuslasele kuuluvale kinnisasjale. Menetlusvälise isiku kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmist ei õigusta asjaolu, et täitemenetluse seadustikus sätestatakse võlgniku vara tagasivõitmise ühe eeldusena täitedokumendi olemasolu, mida aga MKS §-s 136^1 sätestatud olukorras veel olla ei saa. MKS § 136^1 lõige 1 ei ole erinorm TMS § 187 lõike 2 suhtes ning tagasivõitmist saab praegu kehtiva regulatsiooni järgi nõuda ainult pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist. Kui maksuhaldur soovib pärast maksuotsuse kättetoimetamist vara tagasi võita, siis tuleb lähtuda TMS § 187 lg-st 1 ning esitada hagi maakohtusse.
3-3-1-43-11 PDF Riigikohus 20.10.2011
Põhiseadusest tulenev õigus sõnumite saladusele on igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitstakse selliste sõnumite saladust, mida edastatakse üldkasutataval teel. Selle põhiõiguse kaitseala hõlmab ka kõiki vahendeid sõnumi edastamisel, st nii posti teel kui ka mitmesuguste tehniliste vahendite abil sõnumite vahetamist. Erandeid võib teha kohtu loal. EIK praktikas ei ole tehtud kindlat vahet erasõnumite ja mitteprivaatse olemusega kommunikatsiooni vahel. Pigem viitab praktika sellele, et sõnumisaladuse kaitsealasse võib kuuluda ka teave sõnumi edastamise fakti, kestuse, viisi, vormi, edastaja ja vastuvõtja kohta ning tegemist võib olla ka eraelu puutumatuse riivega. Sõnumi sisu kuulub sõnumite saladuse esemelisse kaitsealasse. Kaitstavad sõnumid võivad olla vormiliselt mitmekesised. Ka postkaartide puhul, mis olid adresseeritud isikule personaalselt, kuigi kasutati tootja poolt valmistrükitud teksti, võis olla tegemist isikule suunatud sõnumiga, mis kuulub PS § 43 kaitsealasse.
Kaebuse HKMS § 11 lg 3^1 p 5 alusel tagastamist õigustab selle ilmselge perspektiivitus. Kahju nõuet ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks olukorras, kus kaebaja on väitnud talle adresseeritud sõnumi sisuga tutvumist ja selle ettelugemist. Kui vaidlusalused saadetised on käsitatavad sõnumitena, mille saladus on põhiseaduse tasandil kaitstud, ei saa nende sisuga tutvumise korral välistada sõnumisaladuse riive ning eraelu riive võimalikkust. Sõnumi ettelugemisega võidakse asjaoludest sõltuvalt teha selle sisu kättesaadavaks ka kolmandatele isikutele.
Põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14). Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt ka Riigikohtu 11.12. 2009 otsuse asjas nr 3-3-1-80-09 p-i 12 ja 05.10.2006 otsuse asjas nr 3-3-1-44-06 p-i 14).
3-3-1-35-10 PDF Riigikohus 31.08.2011
Igaühel on õigus nõuda talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Üksnes seadusandjal on õigus piirata isiku põhiõigust nõuda kahju hüvitamist. Seadusandjal on ka kohustus sätestada tõhus menetlus põhiõiguste kasutamiseks ja kaitsmiseks. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või kahju hüvitamist välistav regulatsioon riivab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust ning PS §-dest 14 ja 15 koostoimes tulenevat õigust tõhusale kohtumenetlusele.
Vt lahendi nr 3-3-1-15-10 annotatsiooni.
Haldusmenetluses antud aktide ja tehtud toimingute õiguspärasust kontrollib halduskohus haldusmenetluse seaduse ning halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt. Halduskohtumenetluse seadustik ei anna vastust küsimusele, kas ja millises ulatuses saab halduskohus kaebust läbi vaadates hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse aktide või toimingute õiguspärasust. Kriminaalmenetlus on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ning otsustuste õiguspärasuse kontroll toimub üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtutes. Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise eriregulatsiooni puudumise tõttu riigivastutuse seaduse sätete kohaldamine kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisele võib kaasa tuua üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile (Riigikohtu 22.03.2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-85-09 p-d 127–128).
NB! Praktika muutus! Kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ei tule kohaldada RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu 31. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, p 74). Samuti muudab Riigikohus varasemat praktika (vt nt Riigikohtu 20.11. 2008 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 11) ja asub seisukohale, et kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisel ei saa kohaldada RVastS § 7. Selle sätte alusel saab kahju hüvitada juhul, kui kahju on tekitatud õigusvastase haldusakti või haldustoiminguga. Kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud RVastS § 7 tähenduses. Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt põhiõigust nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas. Kahju hüvitamise aluseid ja korda sätestava regulatsiooni puudumise korral tuleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitada PS § 25 alusel, arvestades kahju hüvitamise üldpõhimõtteid.
HKMS ja RLS reguleerivad ammendavalt riigilõivu tasumise halduskohtumenetluses ning seetõttu ei ole alust kohaldada HKMS § 5 lg-t 1 ja TsMS § 145. Ei HKMS ega RLS näe Eesti Vabariigile ja teda esindavatele haldusorganitele ette vabastust riigilõivu ja kautsjoni tasumisest. RLS § 2 lg 1 p-s 3 on ammendavalt sätestatud alused, millal kaebus on riigilõivuvaba. Riigilõivuvabastust ametikohalt kõrvaldamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamisel seadus ei sätesta. Kriminaalmenetluse tagamise vahendite kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamisel on lõivuvabastus ette nähtud üksnes vahi alla võtmisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude puhul. Ametikohalt kõrvaldamine ei mahu ka RLS § 22 lg 1 p-s 3 kasutatud mõiste "kriminaalvastutusele võtmine" alla, mis tuleneb kehtivuse kaotanud kriminaalmenetluse koodeksist ja kriminaalkoodeksist. Riigikohtu praktikas on kriminaalvastutusele võtmist käsitatud ajas kulgeva protsessina, mis algas süüdistatava kohtu alla andmisest (vt Riigikohtu 12.03.1996 otsust kohtuasjas nr 3-1-1-32-96; samuti 03.10.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-1-1-42-08 p-i 11). Kohtu alla andmisega lõppes kuriteo aegumine. Kriminaalvastutusele võtmine ei hõlmanud enne kohtu alla andmist tehtud kriminaalmenetlustoiminguid ja nendega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebus ei olnud riigilõivuvaba. Kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja karistusseadustikus puudub iseseisev kriminaalvastutusele võtmise instituut, seetõttu ei ole RLS § 22 lg 1 p 3 sõnastus enam ajakohane.
3-3-1-15-10 PDF Riigikohus 30.08.2011
Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju õiglases ulatuses hüvitada. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas.
Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128).
Kuna jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avalikustamine on jätkuv tegevus, siis on HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kohaldatavad ka nende taotluse lahendamisel, kus jõustunud kohtuotsus haldusasjas on juba avalikustatud. HKMS § 175 on erinormiks isikuandmete kaitse seaduse § 11 suhtes ning reguleerib ammendavalt haldusasjades kohtulahendite avalikustamist. (RKÜK 26.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-10, p 5)
Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4). Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. Kahju hüvitamise aluseid pole sätestatud riigivastutuse seaduses, mis on avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv üldseadus, ega üheski teises seaduses. Kohaldada ei saa RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist ega ka RVastS § 16 lg 1, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga (vt Riigikohtu 31.03.2011. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-e 74 ja 77). RVastS § 16 ei saa kohaldada kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ka analoogiat kasutades. Riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise eelduseks on haldustoimingu või haldusakti õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. Riigivastutuse seadus ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust.
Omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või õiglase hüvitise maksmist välistav regulatsioon riivab omandipõhiõigust ning PS §-dest ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Sellisel juhul puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada (sarnaselt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119).
Isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, siis võib ametikohalt kõrvaldamisega kaasneda ka omandipõhiõiguse riive. Ajal, mil isik on kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud, ei saa ta oma senisel ametikohal töötada ega saada töötasu ja kasutada muid töökohaga kaasnevaid varalisi hüvesid. Ametikohalt kõrvaldamine võib seega põhjustada kahtlustatavale või süüdistatavale varalise kaotuse. Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).
3-3-2-2-10 PDF Riigikohus 08.06.2011
TsMS § 703 lg-st 2 tulenevalt ei ole teistmine võimalik, kui isik oli kohtumenetluses teadlik asjaolust, mille ta esitab teistmise alusena, kuid jättis selle asjaolu kohtumenetluses vastuväites või kaebuses esitamata. Samuti ei ole teistmine võimalik, kui isik kohtumenetluses esitas vastuväites või kaebuses asjaolu, mille ta esitab teistmise alusena, kuid kohus jättis vastuväite või kaebuse rahuldamata. TsMS § 703 lg-st ei saa tuletada nõuet, et TsMS § 702 lg 2 p-s 8 sätestatud alusel on teistmine võimalik vaid siis, kui isik on kohtuasjas, milles Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud konventsiooni rikkumise, eelnevalt ammendanud siseriikliku kohtutee. Sellist nõuet pole sätestatud ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku teistes sätetes ega halduskohtumenetluse seadustikus. Teistmist võimaldavaks asjaoluks TsMS § 702 lg 2 p 8 mõttes on Euroopa Inimõiguste kohtu lahend, millega on tuvastatud konventsiooni rikkumine selles kohtuasjas, milles tehtud lahendit soovitakse teista.
3-3-1-85-10 PDF Riigikohus 31.05.2011
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida. Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada. Sellest tulenevalt ei kohaldu enam sätte alusel antavale aktile õigustloovat akti puudutavad normid, sealhulgas vaidlustamise reeglid. See tähendab, et LKS § 10 lõike 1 alusel antav akt on halduskohtus vaidlustatav, nii nagu näeb ette halduskohtumenetluse seadustik üksikjuhtumit reguleerivate aktide puhul (HKMS § 4 lõige 1). Järelikult ei ole normi osa kehtetuks tunnistamise tagajärjel isiku PS § 15 lõikes 1 sätestatud kaebeõigus enam piiratud.
LKS § 10 lõige 1 piirab intensiivselt isiku põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning see piirang on ebaproportsionaalne. LKS §-s 9 ette nähtud erikord ei kompenseeri määruse menetluse puudujääke üksikisiku õiguste kaitse seisukohalt. Kuigi määrusele tuleb lisada seletuskiri, ei viita määrus sellele ning seletuskiri ei ole määruse enda lisaks. Kinnisasja omanikule ei toimetata määrust kätte, talle saadetakse kuue kuu jooksul kaitse alla võtmise otsusest arvates kaitsekohustuse teatis. LKS § 10 lõike 1 alusel antava määruse puhul saab isik paluda täiendavat informatsiooni üksnes selgitustaotlusega märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse alusel, mis viib selleni, et isik saab tõenäoliselt määruse põhjendustest niivõrd hilja teada, et tal ei ole enam õigel ajal võimalik oma vastuargumente haldusorganile esitada. LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" on PS §-ga 14 vastuolus ja tuleb kehtetuks tunnistada.
Kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud. Käesoleval juhul ei nähtu ala kaitsealana või hoiualana kaitse alla võtmise aktist õigusnormi, mis oleks sisuliseks aluseks aktis loetletud hoiualade kaitse alla võtmisele. Selliseks normiks saaks olla eelkõige LKS § 7 ning märkida oleks tulnud milline selles sättes nimetatud alternatiividest konkreetsel juhul hoiualade kaitse alla võtmise tingis, koos asjakohaste selgitustega faktiliste asjaolude kohta. Kui vaidlustatud akti õiguslikud põhjendused on ebapiisavad, siis ei ole kohtul võimalik akti sisulist õiguspärasust kontrollida. Riigikohtu praktikas on leitud (vt otsuse asjas nr 3-3-1-57-09 p 12), et piisavaks põhjenduseks hoiuala kaitse alla võtmisel ei saa pidada loetelu linnuliikidest, kelle kaitseks hoiuala moodustatakse, kui puuduvad põhjendused hoiuala piiride kohta, viited tõenditele nimetatud linnuliikide elamise kohta kaitse alla võetaval alal ning kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Ka praegusel juhul on esitatud üksnes loetelu kogu hoiualal kaitstavate elupaigatüüpide ja linnuliikide kohta. Puuduvad viited muudele dokumentidele (nt eksperthinnangud, loodusväärtuste asukohta näitavad kaardid jm), millest võiks selguda hoiuala piiride põhjendused, selgitused, kus konkreetsed loodusväärtused hoiualal asuvad, kaitserežiimi valiku argumendid ja muud põhjendused.
Õigusakti vorm peab olema vastavuses selle materiaalse sisuga. Õigusaktide andmisel on aga juhtusid, kus normatiivse regulatsiooni ning individuaalse ettekirjutuse range eristamine on komplitseeritud ega pruugi vastata regulatsiooni ökonoomsuse põhimõttele. Vältimatult ei ole põhiseadusevastane seaduse regulatsioon, mis näeb ette isiku subjektiivseid õigusi ja vabadusi vahetult riivava õigustloova akti andmise. Määravaks on, kas isikule on piisavalt tagatud PS §-st 14 tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ning PS §-st 15 tulenev õigus vaidlustada kohtus tema suhtes kehtestatud piiranguid. Määruse kui üldakti ja haldusakti andmise menetlus, formaalne õiguspärasus ja vaidlustamine on erinevad. Üldkorralduse andmine ei tohi ülemääraselt kitsendada isiku menetluslikke õigusi ja kaebeõigust. Kui seadusandja on valinud akti liigiks määruse, siis võib ta näha erinormidega ette täiendavad akti andmise menetlus- või vaidlustamisreeglid, mis üldiselt on omased teistsugusele akti liigile ja isiku õiguste kaitse seisukohalt konkreetsel juhul vajalikud.
Kuna hoiualade kaitse alla võtmise otsuste puhul ei ole tegemist materiaalses mõttes määrustega, ei kohaldu neile LKS § 10 lõike 1 tekstiosa "määrusega" kehtetuks tunnistamise järel mitte HMS § 93 lõige 1, vaid HMS § 61 lõige 2.
Iga üksiku hoiuala kaitse alla võtmist tuleb mõista eraldiseisva loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusena looduskaitseseaduse teise peatüki mõttes. Hea halduse põhimõte tähendab muu hulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (vt nt otsuse asjas nr 3-3-1-33-04 punkti 16; otsuse asjas nr 3-3-1-102-06 punkti 21 jt). Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas menetluse läbiviimine menetlusosalise teadmata ja menetlusosalisega suhtlemata. Praeguses vaidluses sai kinnistute omanik küll esitada ettepanekud ja vastuväited hoiuala kaitse alla võtmise otsuse avaliku väljapaneku ajal, kuid sellest ajast kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni jäi enam kui kahe aasta pikkune ajavahemik, mille kestel võisid faktilised asjaolud muutuda. Ala hoiualana kaitse alla võtmisel ei oleks küll tulnud läbi viia uut täiemahulist avatud menetlust, kuid kinnistuomanikke oleks tulnud teavitada menetluse jätkumisest ning neile oleks tulnud enne hoiuala kaitse alla võtmist anda uuesti võimalus oma seisukoha esitamiseks.
Hoiuala moodustamine oli esimene vaidlusalustel kinnistutel püsivaid looduskaitselisi piiranguid kehtestav otsus, mille tegemisel oli Vabariigi Valitsusel ulatuslik kaalutlusruum. Otsuse vastuvõtmise ajal puudus riigil loodusdirektiivi artikli 4 lõikest 4 tulenev kohustus määrata ala erikaitsealaks. Seetõttu ei ole õige Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 vastu võetud määruse nr 156 "Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a määruse nr 176 "Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas" muutmine" seletuskirjas hoiualade kaitse alla võtmise põhjendusena toodud väide, et määrusega kaitse alla võetavad hoiualad on oma loodusväärtuste tõttu arvatud üleeuroopalisse kaitstavate alade võrgustikku Natura 2000. Seletuskirjas toodud põhjendus , isegi kui need oleksid asjakohased, ei saaks HMS § 56 lõike 1 kohaselt määruse põhjendustena arvestada, kuna sellele dokumendile ei ole määruses viidatud ning seda ei ole koos määrusega menetlusosalistele teatavaks tehtud.
3-2-1-62-10 PDF Riigikohus 12.04.2011
Kui hageja ei nõustu puuduste kõrvaldamisega ja nõutud riigilõivu ei maksa, jäetakse kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause (ja § 147 lg 1 kolmanda lause) järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Selle määruse peale saab hageja TsMS § 3401 lg 2 teise lause järgi esitada määruskaebuse, mille lahendamisel kontrollitakse ka puuduste kõrvaldamise määruse õigsust.
Rahalise nõudega hagi hind määratakse TsMS § 124 lg 1 esimese lause järgi nõutava rahasummaga. Koos põhinõudega esitatud kõrvalnõudeid (sh viivist) TsMS § 133 lg 2 järgi hagihinna määramisel ei arvestata, kui kõrvalnõuete summa hagi esitamise seisuga põhinõuet ei ületa. Määruse peale, millega kohustatakse hagejat maksma apellatsioonkaebuselt riigilõiv (TsMS § 3401 lg 1 ja § 147 lg 1 kolmas lause), ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud määruskaebuse esitamise õigust, sõltumata sellest, kas määruse teeb maakohus või ringkonnakohus. Seda, et kaebuselt riigilõivu maksma kohustav määrus ei ole vaidlustatav ja kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kinnitab ka tsiviilkolleegiumi senine praktika (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8). TsMS § 136 lg 5 esimese lause järgi võib esitada määruskaebuse maakohtu tsiviilasja hinna kindlaksmääramise määruse peale, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Kolleegiumi senise praktika järgi saab tsiviilasja kindlaksmääramist vaidlustada ka juhul, kui tsiviilasja hind määratakse kindlaks hagi käiguta jätmise määruses (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11). Sama sätte alusel on kolleegiumi senise praktika järgi vaidlustatav ka ringkonnakohtu määrus tsiviilasja hinna määramise kohta apellatsiooniastmes (vt Riigikohtu 22. detsembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-09, p 14; 14. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-10, p 8).
Apellatsioonkaebuse esitamisel on asja hind TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Erisus tuleneb aga TsMS § 137 lg-st 4, mille järgi võetakse otsuse vaidlustamise korral kõrvalnõuete osas otsuse tegemiseni arvestatud kõrvalnõuded kaebuse hinna määramisel arvesse täies ulatuses, sõltumata sellest, kas otsus vaidlustatakse ka põhinõude osas. Apellatsioonkaebuselt TsMS § 139 lg 2 p-st 3 ja RLS § 56 lg-st 19 tulenev riigilõivu tasumise kohustus ja selle suurus kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 71).
Riigilõivu esmaseks eesmärgiks on riigi tehtava avalik-õigusliku toimingu kulutuste täielik või osaline hüvitamine toimingu osalise poolt. Riigilõivu lubatavaks eesmärgiks on, et hagimenetluses kantakse vähemalt rahaliste vaidluste puhul riigi tehtavad kulud õigusemõistmisele eelkõige menetlusosaliste endi makstavate lõivude arvel (menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte), st teised maksumaksjad ei pea seda menetlust vähemalt üldjuhul finantseerima. Küll ei saa seda põhimõtet laiendada selliselt, et sarnaselt peaks menetlusosalised tervikuna finantseerima ka kohtumenetlusi, kus on mängus avalikud huvid, nt lapsi ja perekonda puudutavates vaidlustes, vaidluseid riigiga või ka nt süüteomenetlusi. Riigilõivu legitiimseks eesmärgiks põhiseaduse tähenduses on ka menetlusökonoomia, et vältida põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemist, kuna see võib kaasa tuua kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Legitiimseks ei saa lugeda kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile lisatulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui see on vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 44-45) Apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni asja hinnast 3% suuruse riigilõivu tasumise kohustus ei ole mõõdukas abinõu ei menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtte järgimiseks ega menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks. Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. Olukorras, kus riik on näinud üle 10 000 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna puhul ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3% asja hinnast, võib selline kohustus tähendada, et isikul puudub tegelik võimalus oma kaalukaid põhiõigusi kohtus kaitsta, st et kahjustatud on edasikaebeõiguse tuum ja olemus. Edasikaebeõiguse riive ebamõõdukust suurendab oluliselt see, et apellatsioonkaebuse esitamiseks tuleb hagi esitamisel juba tasutud lõiv samas ulatuses teist korda tasuda, st et tegelikult tuleb hagejal asja apellatsiooniastmesse viimiseks hagi rahuldamata jätmise korral tasuda hagilt riigilõivu kokku 6% asja hinnast. Lisaks on abinõu mõistlikkuse ja kaalukuse osas vaja hinnata ka ühiskonnaolusid, st majanduslikku ruumi, kus õiguslik regulatsioon toimib. (p-d 48-48.3)
PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus. PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ning seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. (p 38) Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus on iseenesest kooskõlas PS § 24 lg-ga 5. (p 42) Kohtuotsuse peale edasikaebeõiguse tagamise vajadus kaalub menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu eesmärgid üles, kui sääst menetlusökonoomias ja menetlusosaliste osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest saavutatakse sellega, et isikul puudub üldse tõhus võimalus oma põhiõigusi kohtus kaitsta. Kohtu poole pöördumine ei tohi olla tagatud ainult kindla eduväljavaatega asjades. (p 48.1)

Kokku: 162| Näitan: 81 - 100

/otsingu_soovitused.json