3-3-1-39-15
|
Riigikohus |
29.03.2016 |
|
Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
|
| 3-3-1-58-15
|
Riigikohus |
10.02.2016 |
|
Elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka ei arvata üldjuhul seda maad, mida ei ole kasutatud õiguspärasel alusel. Isikul puudub õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteolnud maa talle ostueesõigusega erastamist, küll aga võib sellises olukorras kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas kooskõlas MaaRS ja selle alusel vastu võetud õigusaktidega suurendada erastatavat maad avalduses märgitud ulatuses ja piirides või mitte (vt ka RKHK 12. novembri 2007 otsus asjas nr 3-3-1-57-07, p 16). (p 13)
Maa taotlemine munitsipaalomandisse selleks, et tagada Peipsi järvele kui avalikule veekogule juurdepääs, on piisavalt kaalukas avalik huvi, et kaaluda üles füüsilise isiku huvi erastada endale rohkem maad ka ulatuses ja piirides, mis ei ole olnud tema õiguspärases kasutuses. (p 16)
|
| 3-3-1-37-15
|
Riigikohus |
11.11.2015 |
|
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
Kohtuistungile sõitmise aja eest makstava tasu menetluskuluna väljamõistmisel saab rakendada analoogiat RÕS-st tuleneva riigi õigusabi hüvitamise korraga (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-67-14, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 25)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)
See, et kaevandamine halvendaks ümbruskonna elanike elutingimusi, on iseenesest kaalukas ja asjakohane argument, mis muudab tulevase kaevandamisega nõustumise vähetõenäoliseks. Miljööväärtuslikkuse ja rohevõrgustiku puhul on aga tegemist üksnes maakonnaplaneeringu täpsusega määratud maakasutustingimustega. Maakonnaplaneeringute üldisuse tase on selline, et täpsemate selgitusteta ei ole võimalik väita, et kaevandamine ei ole võimalik. Seega ei piisa uuringuloa kooskõlastamata jätmiseks üksnes maakonnaplaneeringutele viitamisest. Selgitada tuleb ka seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (vt ka RKHK otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-13, p d 13 ja 17). (p 17)
KOV keeldumine geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest on loa andjale siduv menetlustoiming (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-38-10, p 18). Loa andjal on võimalik kohaliku omavalitsuse keeldumisest mööda minna üksnes juhul, kui selleks annab nõusoleku Vabariigi Valitsus, kellel tuleb kaaluda üleriigilisi sotsiaalseid, keskkonnahoiu- või majandushuve, mis tingiksid vajaduse väljastada luba just konkreetsesse asukohta. Nõusoleku andmise otsustamisel teostab KOV oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust. KOV lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muuhulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-09). (p 11)
MaaPS kaevandamise regulatsioonidest ei ole võimalik järeldada, et nõustumine uuringuloa andmisega piiraks mingilgi moel KOV võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. (p 12)
Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. (p 13)
Kui tegevus põhjustab keskkonnaohtu (KeÜS § 5), tuleb vältimispõhimõtte alusel loa kooskõlastamisest eelduslikult keelduda. Sellisel juhul saaks loa anda üksnes ülekaaluka huvi esinemisel, mõistlike alternatiivide puudumisel ja keskkonnaohu vähendamiseks vajalike meetmete võtmisel (KeÜS § 10). Kui tegevusega kaasnev mõju vastab keskkonnariski mõistele (KeÜS § 4), aga keskkonnaohu künnist ei ületa, võib osutuda vajalikuks tingimusliku kooskõlastuse andmine, millega nähakse ette meetmed riski vähendamiseks (KeÜS § 11). (p 22)
Uuringuloa kooskõlastamisel on KOV-l lai kaalumisruum. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse muuhulgas juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekkivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja otsus asjas nr 3-3-1-54-03, p 40). (p 20)
|
| 3-3-1-22-15
|
Riigikohus |
02.11.2015 |
|
Kui hoiatusel puudub regulatiivne sisu, ei ole vaidlustatud hoiatus haldusakt (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-44-10, p-d 11–13; 3-3-1-72-14, p-d 11–14). Haldusaktiga saaks olla tegemist näiteks siis, kui hoiatusest nähtuks haldusorgani tahe panna isikule peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või keeldu või muuta isiku õiguslikku staatust. Püüd suunata isiku käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist. (p 9-10)
Seaduse reservatsiooni põhimõttest (PS § 3 lg 1 esimene lause, HMS § 3 lg 1) tulenevalt ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul. Seaduses sätestatud õiguslik alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi või vabadusi (HMS § 107 lg 1 teine lause). Kui hoiatus isiku ettevõtlust ei takistanud, ei olnud selle tegemiseks tarvis seadusega sätestatud õiguslikku alust. Samuti polnud riive puudumise tõttu tarvis isikut ära kuulata (HMS § 40 lg 2). (p 23)
Kui hoiatusel puudub regulatiivne sisu, ei ole vaidlustatud hoiatus haldusakt (vt RKHK otsused asjades nr 3-3-1-44-10, p-d 11–13; 3-3-1-72-14, p-d 11–14). Haldusaktiga saaks olla tegemist näiteks siis, kui hoiatusest nähtuks haldusorgani tahe panna isikule peale kohustus või keeld või konkretiseerida üksikjuhtumil seadusest tulenevat üldist kohustust või keeldu või muuta isiku õiguslikku staatust. Püüd suunata isiku käitumist tema informeerimise abil ei kujuta endast juriidilise kohustuse pealepanekut ega tema õigusliku staatuse muutmist. (p 9-10)
Seaduse reservatsiooni põhimõttest (PS § 3 lg 1 esimene lause, HMS § 3 lg 1) tulenevalt ei pea seaduses sätestatud õiguslikku alust olema igasugusel toimingul. Seaduses sätestatud õiguslik alus peab toimingul olema siis, kui sellega piiratakse isiku õigusi või vabadusi (HMS § 107 lg 1 teine lause). Kui hoiatus isiku ettevõtlust ei takistanud, ei olnud selle tegemiseks tarvis seadusega sätestatud õiguslikku alust. Samuti polnud riive puudumise tõttu tarvis isikut ära kuulata (HMS § 40 lg 2). (p 23)
Tuvastamiskaebuse esitamise õigus on isikul halduskohtus vaid juhul, kui kaebuse esitamine on vajalik isiku õiguste kaitseks ning kaebeõigus ei ole muude normidega täiendavalt piiratud. Kui vaidlustatud hoiatusest ei tulene käske ega keelde, ei riiva hoiatus otseselt isiku vabadusõigusi. Asutuse poolt isikule antav teave ei tohi olla eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave võib panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Seega sõltub riive lõplik tuvastamine sisulisest hinnangust hoiatuses toodud faktiväidetele ja hinnangutele. Lisaks õiguste riivele peab tuvastamiskaebuse esitamiseks isikul HKMS § 44 lg-st 1 tulenevalt olema põhjendatud huvi. Preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt RKHK lahendid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10 ja 3-3-1-8-11; 3-3-1-8-14 ja 3-3-1-60-14) ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-61-13). (p-d 12-15)
|
| 3-3-1-11-15
|
Riigikohus |
07.10.2015 |
|
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)
Tegevusluba ei anna õigust kasutada elektri tootmiseks ehitusloata rajatud või rekonstrueeritud või kasutusloata ehitisi. Kohustus ehitus- ja kasutuslubade taotlemiseks tulenes vahetult EhS-st ning selle nõudeid ei olnud tarvis dubleerida elektritootmise tegevusloas. (p 17)
Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)
Põhjusliku seose sisustamisel RVastS § 7 lg 4 alusel tuleb lähtuda VÕS § 127 lg-st 4. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku. (p 12)
Kui faktiliselt võib elektri tootmine ja sellest tulu saamine olla võimalik kohe pärast maakaabelliini valmimist, tuleb põhjusliku seose tuvastamiseks siiski selgitada, millal said majandustegevus ja sellelt tulu teenimine õiguslikult lubatavaks. Valla kui tulu teenija käitumisest sõltumatud õiguslikud takistused tulu teenimisel võivad välistada põhjusliku seose saamata jäänud tulu ja valla õigusvastase käitumise vahel. (p 15)
Menetluse sujuvuse ja proportsionaalsuse tagamine on haldusmenetluse läbiviija üks põhikohustusi (HMS § 3 lg 2, § 5 lg 2). Haldusorgan peab võimalikult aegsasti otsustama, milliseid dokumente ja tõendeid taotlejal menetluse tõrgeteta kulgemiseks esitada tuleb (HMS § 36 lg 1 p 3). (p 29)
Projekti osadeks jagamise teel ei tohiks arendajal olla võimalik vabaneda keskkonnamõju hindamise kohustusest. (p 29)
Kui kahjunõue hõlmab elektrituru spetsiifiliste mõistete ja regulatsiooni analüüsimist, mis väljub valla igapäevatöö raamest ja ehitusõiguslike lubade andmise käigus uuritavate asjaolude ringist, võib olla õigusabikulude väljamõistmine HKMS § 108 lg 1 esimese lause ja § 109 lg 6 alusel põhjendatud (vt RKHK 30. novembri 2010. otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 32)
EhS § 23 lg 8 eesmärgiks oli võimaldada ehitist mõistliku aja jooksul kasutama hakata, sh teenida ehitise kasutamisega tulu ning hoida ära olukorda, kus pikaleveniv ehitusloa menetlus takistab ehitise kasutamist kaupade või teenuste müügiks. Teisisõnu oli EhS § 23 lg 8 eesmärk kaitsta ehitisega seonduvaid vabadusõigusi – omandipõhiõigust (sh omandi vaba kasutamise õigust) ja ettevõtlusvabadust. (p 22)
Lisaks süü sedastamisele on oluline ka süü vormi kindlaks määramine, kuna kergem süüvorm võib olla oluline vastutuse piiramise otsustamisel RVastS § 13 lg s 1 sätestatud alustel. (p 28)
|
| 3-3-1-26-15
|
Riigikohus |
11.09.2015 |
|
Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
TTTS § 19 lg 8 sõnastusest tuleneb, et see paneb toetuse saajale kohustuse toetus tagasi maksta punktides 1–4 sätestatud juhtudel, kui Töötukassa seda nõuab. Samas ei pane TTTS § 19 lg 8 Töötukassale imperatiivset kohustust toetust tagasi nõuda, kui on ilmnenud punktides 1–4 nimetatud asjaolud. Sättest tuleneb, et TTTS § 19 lg 8 võimaldab haldusorganil teostada kaalutlust toetuse saajalt toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel punktides 1–4 sätestatud asjaolude tuvastamisel. (p 13)
Töötukassa vajadus hinnata kuludokumente toetuse tagasinõudmise üle otsustamisel kinnitab haldusorgani kaalutlusruumi olulisust. Kaalutlusruumi välistamise korral tähendaks see Töötukassalt toetuse saajate suhtes seda, et ka saadud toetuse eest tehtud marginaalse kulutuse kohta dokumendi puudumine tingiks haldusorgani kohustuse TTTS § 19 lg 8 alusel nõuda kogu toetus tagasi. See tuleneb asjaolust, et TTTS § 19 lg 8 p 4 ei näe ette ühtegi alust sellise võimaliku ebaproportsionaalse tagasinõude tegemata jätmiseks, s.h. juhul, kui kuludokument puudub mõjuval põhjusel. Selline tagasinõue ei oleks aga kooskõlas ettevõtluse alustamise toetuse ja laiemalt TTTS eesmärgiga. (p 14)
|
| 3-3-1-14-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. Eeltoodu ei välista aga kaalutlusõiguse redutseerumist. See, kas definitiivne ettekirjutus on võimalik, sõltub kaalutlusõigust andva sätte ning konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude koosmõjust. (p 25)
MaaRS § 233 lg 6 viienda lause sõnastusest „on õigus eelistada“ järeldub kaalutlusõigus. Säte ei anna kohaliku omavalitsuse volikogule mitte ainult olulist valikuvõimalust otsustada, millist sättes nimetatud isikut maavanemale kinnitamiseks esitada, vaid ka valikuvõimaluse eelistada väga kaalukate põhjuste korral kedagi muud. (p 25)
Halduskohtus õiguste kaitsmiseks peab esinema subjektiivsete õiguste riive. Edasikaebeõiguse puhul tuleb arvestada, et kohtuasi peab vaidlustatud osas puudutama edasikaebuse esitanud isiku õigusi. Edasikaebuse esitamine teiste isikute õiguste kaitseks ei ole lubatud. (p 22)
Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede. Definitiivne ettekirjutus välistab haldusorgani poolt asjaolude täiendava kaalumise. Definitiivse ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani, menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid (vt nt halduskolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsust asjas nr 3-3-1-52-13, p 33 ja 25. septembri 2008. a otsust asjas nr 3-3-1-15-08, p 8, alap 1). (p 27)
Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda. (p 30)
Kui kohtuotsuse resolutsioon ja kohtuotsuse põhjendavas osas kaebuse lahendamise kohta märgitud järeldused on omavahel vastuolus, siis on tegemist HKMS § 157 lg-s 1 nimetatud kohtuotsuse põhjendatuse nõude rikkumisega, mis võib kaasa tuua otsuse tühistamise. Kohtuotsuse põhjendamiskohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse põhjendavas osas (HKMS § 165) resolutsiooni (HKMS § 162) kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad põhjendused, mille alusel oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav (vt nt kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 21). Selleks, et hinnata, kas tegemist on olulise rikkumisega, tuleb vaadelda otsuse resolutsiooni ja vastuolulisi põhjendusi kogumis koos muude põhjendustega.
(p 20)
|
| 3-3-1-5-15
|
Riigikohus |
28.04.2015 |
|
Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib ravimi määratlemise kriteeriumeid kokku võttes öelda, et toote võib määratleda ravimina tutvustuse (s.t millegi raviks ette nähtud, sellisena määratletud või soovitatud toode) või toime alusel. Ravim toime alusel on toode, mis vastab küll direktiivi 2001/83 art 1 p 2 a mõistele (aine või ainete kombinatsioon, mille omadused on ette nähtud inimeste haiguste raviks või nende ärahoidmiseks), kuid mida sellisena ei presenteerita. (p 13) Toote määratlemisel ravimina toime alusel tuleb võtta aluseks selle tarbimine tavatingimustes. (p 19)
Ravimiamet ei ole elektroonilisi sigarette ravimiks liigitades arvesse võtnud, et tavasigarette, mis samuti sisaldavad nikotiini ja mille tarbimise eesmärk on sama, ei ole ravimina määratletud. (p 22)
Ravimiamet ei ole E-Lites toodete määratlemisel kaalunud, kas tarbijate teavitamine toote võimalikust ohtlikkusest ja muude müügipiirangute seadmine oleks olnud võimalik ilma ravimi müügiloast tulenevate rangete piiranguteta. Direktiivi 2001/83 tõlgendamine ei või viia kaupade vaba liikumise takistusteni, mis oleksid taotletava eesmärgi (inimese tervise kaitse) suhtes ebaproportsionaalsed. Näiteks tagaks märgistuse nõue tarbijate hoiatamiseks toote tarbimisega seotud võimalike ohtude eest rahvatervise kaitse ilma rangete piiranguteta kaupade vabale liikumisele (Komisjon vs. Saksamaa, C-319/05, p-d 62, 71 ja 95; Van der Velt, C-17/93, p 19). Kaalumist ei välista see, et leebemate meetmete kehtestamine ei ole Ravimiameti pädevuses. (p 24)
Otsustamaks, kas toodet saab määratleda ravimina toime alusel direktiivi 2001/83 tähenduses, peavad riigisisesed asutused tegema otsuse juhtumipõhiselt, võttes arvesse kõiki toote omadusi, sh eriti selle koostist, selle farmakoloogilisi, immunoloogilisi või ainevahetuslikke omadusi sellisena, nagu neid on võimalik olemasolevate teaduslike andmete põhjal tuvastada, toote kasutamisviisi, kasutamisulatust, tarbijate teadlikkust tootest ja ohte, mis selle kasutamisega võivad kaasneda (vt Laboratoires Lyocentre, C-109/12, p 42). (p 14)
Euroopa Kohus on selgitanud, et ehkki kahte direktiivi 2001/83 sätet (toime ja tutvustuse alusel määratlemine) eraldab sõna „või“, ei saa neid pidada teineteisest lahutatuks ja neid tuleb lugeda koostoimes. Inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse eesmärk ei tähenda pelgalt inimese tervisele avaldatava toime neutraalsust, vaid eeldab, et see toime on kasulik. Mõistet „ravim“ tuleb tõlgendada nii, et see välistab niisugused ained, mis evivad pelgalt füsioloogilise talitluse modifitseerimisega piirduvat toimet, ilma et neil oleks võimet avaldada inimorganismi talitlusele ja seega ka inimese tervisele – kas vahetult või vahendatult – kasulikku mõju. (p 17)
E-Lites tooteid ei kasutata ravieesmärgil ning nende tarvitamine on inimese tervisele eelkõige kahjulik. (p 18)
Põhjendatud menetluskulud ei saa apellatsiooniastmes olla üldjuhul suuremad kui esimese astme kohtus. Samamoodi ei saa ka kassatsiooniastmes olla menetluskulud üldjuhul suuremad kui apellatsiooniastmes. (p 32)
Direktiiv 2014/40/EL ei välista Ravimiameti kaalutlusõigust elektroonilise sigareti ravimina määratlemisel. Direktiivi 2014/40/EL artikkel 20 p 1 teise lause kohaselt ei kuulu direktiivi reguleerimisalasse elektroonilised sigaretid ja täitepakendid, mille suhtes kohaldatakse direktiivi 2001/83/EÜ (ravimidirektiiv) kohast loa olemasolu nõuet või direktiivis 93/42/EMÜ (meditsiiniseadmete direktiiv) sätestatud nõudeid. (p 28)
Tegemist ei ole RVastS § 6 lg-s 4 kirjeldatud olukorraga, kus Ravimiamet ei saaks asja uuel otsustamisel E-Lites toodete ravimina mitte määratlemisest ühelgi tingimusel keelduda. (p 29)
|
| 3-3-1-16-15
|
Riigikohus |
27.04.2015 |
|
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus.(p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 14 ja p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõudele, ei tähenda, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul toime pandud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane.
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkte). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 11, p 14 ja p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 eesmärk on hinnata, kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga. Kui taotluse esitamise ajal FIE-na tegutsev isik on taotluse esitamisele eelnenud aasta jooksul pannud toime keskkonnanõuete rikkumise, võib see anda alust kahtluseks, kas sama isik FIE-na kavatseb keskkonnanõudeid järgida. (p 13)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vasta toetuse saamise nõudele, ei tähenda, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul toime pandud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane.
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka 3-3-1-85-14 p 11, p 14 ja p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotleja täidab taotlemise hetkel keskkonnanõudeid, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 24 lg 2 punkte). Sätte kohaldamisel tuleb arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega. Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse eesmärkide (põllumajandusettevõtete moderniseerimine, keskkonna ja loomade heaolu parandamine) saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 11) (Vt ka RK lahendit nr 3-3-1-85-14 p 14 ja p 15)
|
| 3-3-1-85-14
|
Riigikohus |
11.03.2015 |
|
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (HMS § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole ca aasta jooksul karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Kuigi ELÜPS § 62 lg 2 p st 1 tulenes imperatiivselt taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise nõudele, ei tähenda see, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul asetleidnud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Hindamine, kas väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud rikkumise tagajärjeks on toetuse taotluse rahuldamata jätmine, ei tähenda teise asutuse töö ümberhindamist, nagu väidab vastustaja. Süüteomenetluses määratud karistus jääks kehtima, PRIA hindaks üksnes seda, milline on selle tagajärg tema läbiviidavas haldusmenetluses.
Kuna määrus nr 89 on kehtestatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks, tuleb määruse kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu õigust. (p 11)
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (haldusmenetluse seaduse § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse alus-põhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsustamisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on põllumajandusettevõtete moderniseerimine, et parandada nende majanduslikku suutlikkust, parandades seejuures põllumajandus-ettevõtetes ka keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu (EÜ määruse nr 1698/2005 preambula p 21). Eesti maaelu arengukava 2007–2013 nimetab mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse eesmärkide seas nii tehnoloogia taseme tõstmist ja põllumajandussektori ajakohastamist kui ka keskkonna ja loomade heaolu parandamisele ning vastavate nõuete täitmisele kaasaaitamist. Põllumajandusettevõtete moderniseerimise ega keskkonna parandamise eesmärkide saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 alusel arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 15)
Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 "Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 3 lg 1 p 11 ei sea tingimust, et taotlejat ei ole ca aasta jooksul karistatud ühegi keskkonnaalase süüteo toimepanemise eest, vaid käsitleb üldsõnaliselt keskkonnanõuete täitmist. Kuigi ELÜPS § 62 lg 2 p st 1 tulenes imperatiivselt taotluse rahuldamata jätmise kohustus juhul, kui taotleja ei vastanud vähemalt ühele toetuse saamise nõudele, ei tähenda see, et PRIA ei saaks hinnata, kas konkreetsel juhul on põhjendatud anda üldine hinnang, et taotleja ei täida keskkonnanõudeid. Arvestades, et KKI ei teavita PRIA-t üksnes keskkonnanõuete rikkumise faktist, vaid ka sellest, millist nõuet on taotleja rikkunud, on PRIA-l võimalik hinnata, kas rikkumine annab konkreetsel juhul alust asuda seisukohale, et taotleja viimase aasta jooksul asetleidnud rikkumine on toetuse andmise üle otsustamisel asjakohane. Hindamine, kas väärteoasjas tehtud otsusega tuvastatud rikkumise tagajärjeks on toetuse taotluse rahuldamata jätmine, ei tähenda teise asutuse töö ümberhindamist, nagu väidab vastustaja. Süüteomenetluses määratud karistus jääks kehtima, PRIA hindaks üksnes seda, milline on selle tagajärg tema läbiviidavas haldusmenetluses.
Kuna määrus nr 89 on kehtestatud Euroopa Liidu õiguse rakendamiseks, tuleb määruse kohaldamisel arvestada ka Euroopa Liidu õigust. (p 11)
Arvestades Põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 abstraktset sõnastust, on Riigikohus seisukohal, et säte ei välista kaalutlusõigust. Sättes ei peeta silmas mitte seda, kas taotlejal on parasjagu käsil õigusrikkumine, vaid kas tegemist on õiguskuuleka ja usaldusväärse isikuga (vt ka EL määruse nr 65/2011 art 24 lg 2 punkt e). Seega tuleb sätte kohaldamisel arvestada mh proportsionaalsuse põhimõttega (haldus¬menetluse seaduse § 54). Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte, mille kohaldatavust ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas on Euroopa Kohus korduvalt kinnitanud. Proportsionaalsuse põhimõtet peavad järgima nii EL ja riigisisesed seadusandjad kui ka liidu õigust kohaldavad riigisisesed kohtud ja pädevad ametiasutused (Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-37/06 ja C-58/06: Viamex Agrar Handels GmbH ja Zuchtvieh-Kontor GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, p 33). Proportsionaalsuse põhimõte ei ole asjakohane mitte üksnes juba määratud toetuse vähendamisel, vaid ka toetuse taotluse rahuldamise üle otsusta-misel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-79-08). (p 14)
Põllumajandusettevõtete investeeringutoetuse eesmärk on põllumajandusettevõtete moderniseerimine, et parandada nende majanduslikku suutlikkust, parandades seejuures põllumajandus-ettevõtetes ka keskkonna- ja tööohutust, hügieeni ja loomade heaolu (EÜ määruse nr 1698/2005 preambula p 21). Eesti maaelu arengukava 2007–2013 nimetab mikropõllumajandusettevõtete arendamise investeeringutoetuse eesmärkide seas nii tehnoloogia taseme tõstmist ja põllumajandussektori ajakohastamist kui ka keskkonna ja loomade heaolu parandamisele ning vastavate nõuete täitmisele kaasaaitamist. Põllumajandusettevõtete moderniseerimise ega keskkonna parandamise eesmärkide saavutamiseks ei ole proportsionaalne meede, millega välistatakse eelmisel aastal ükskõik millise tegevuse käigus toime pandud keskkonnanormide rikkumise tagajärjel järgmisel aastal investeeringutoetuse saamine, arvestamata näiteks rikkumise raskust ja korduvust, seda, kas rikkumine on taotlemise ajaks lõppenud, ning rikkumise seost toetatava tegevusega. Toetatava tegevusega mitteseotud rikkumisi saab määruse nr 89 § 3 lg 1 p 11 alusel arvesse võtta vaid juhul, kui rikkumine seab kahtluse alla isiku üldise õiguskuulekuse ning tema poolt nõuete täitmise ka tulevikus. (p 15)
|
| 3-3-1-78-14
|
Riigikohus |
06.03.2015 |
|
PS § 9 lg 2 kohaselt laienevad põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Mittevaraline kahju ei ole kooskõlas juriidilise isiku olemusega, sest juriidilisel isikul ei ole valu ega kannatusi. Juriidilise isiku osanike ja töötajate valu ja kannatusi ei saa omistada juriidilisele isikule. (p 22)
Osa juriidilisele isikule tekkida võivast mittevaralisest kahjust, millele viitab Euroopa Inimõiguste Kohus, on Eestis hüvitatav varalise kahjuna (nt äriühingu maine ja ettevõtluse takistamine). (p 23)
Peamiseks õiguskaitsevahendiks, mida haldusmenetluses viivituse korral kasutada, on haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue (RVastS § 6). Kui leitakse, et menetluse liiga pika kestusega on rikutud subjektiivseid õigus, on võimalik pöörduda kohtusse kohustamisnõudega haldusmenetluse lõpuleviimiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Kohustamiskaebuse raames saab taotleda esialgse õiguskaitse korras menetlustoimingute kiiret läbiviimist. (p 19)
Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena. (p 18)
Maksuhaldurilt on võimalik taotleda ebamõistliku menetlusaja osas intressinõude kustutamist. (p 21)
Tühistamisnõude ülesanne ei ole pikaleveninud haldusmenetluse kompenseerimine. See oleks vastuolus halduse seaduslikkuse põhimõttega.
Ebamõistlik viivitus on menetlusviga. Kui ebamõistlik viivitus mõjutab otsuse sisu, siis toob see HMS § 58 järgi kaasa haldusakti tühistamise.
Menetlustähtaja, mis eeldab maksukohustuslase käitumises tahtluse tuvastamist, jooksul maksuotsuse tegemise õiguspärasuses ja tahtluse olemasolus saab veenduda vaid maksuotsuse sisulise kohtuliku kontrolli tulemusena.(p 18)
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16)
Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus.
Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17
Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 6 omab tähendust mõistliku menetlusaja hindamisel kohtumenetluses, mitte haldusmenetluses.
Halduskohtumenetluse pikkust hakatakse üldjuhul lugema nõuetekohase kaebuse esitamisest pädevale kohtule. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib kohtumenetluse kestus hakata kulgema varem: kohtumenetluse kestuse sisse võib olla vajalik arvestada ka eelnev haldusmenetlus, kui see on kohustuslik tingimus kohtusse pöördumiseks (24258/07, Hermenegild Schneeweiss jt vs. Austria, p 60) või kui haldusmenetlus on halduskohtumenetlusega vahetult seotud (vt 77669/12, Szepes vs. Ungari, p 14). Praeguses asjas ei ole selliste juhtumitega tegemist. (p 14)
Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud EIK-i kohtupraktika). (p 16)
Mõistliku menetlusaja hindamisel arvesse võetavateks asjakohasteks kriteeriumiteks on muu hulgas asjaolud nagu maksukohustuslase kaasaaitamine, kontrollitavate tehingute ja äripartnerite arv, maksustamisperioodi pikkus, tehingute iseloom ja kontrollimise keerukus, võimaliku maksusumma suurus ja avaliku huvi kaalukus.
Mõistliku menetlusaja määramine saabki kõiki väljatoodud asjaolusid arvesse võttes olla vaid hinnanguline. (p 17)
Rikkumise tuvastamine võib olla piisavaks ja õiglaseks hüvitiseks (vt halduskolleegiumi 11. detsembri 2009. a otsust asjas nr 3-3-1-80-09, p 12). (p 20)
Menetluse ebamõistlikul venimisel võib ekstreemsetel juhtudel kerkida üles küsimus menetluse proportsionaalsusest (vt halduskolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsust asjas nr 3-3-1-79-11, p 13). (p 24)
|
| 3-3-1-74-14
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
Taotluse lahendamisel ei ole haldusorgan seotud taotleja õiguslike seisukohtadega, vaid taotluse eesmärgiga – sellega, milliseks tegevuseks taotleja luba soovib. Tegevuse õiguslik kvalifitseerimine haldusmenetluses on haldusorgani ülesanne. (p 13)
Õigusaktid ei välista iseenesest loataotluse osalist rahuldamist. Küll aga tuleb taotleja enne taotluse osalist rahuldamist ära kuulata, sest sel juhul kavatsetakse otsus teha osaliselt taotleja kahjuks (HMS § 40 lg 3 p 3). Praeguses olukorras oli selge, et taotleja eelistas loa andmata jätmist selle osalisele rahuldamisele. Seetõttu ei olnud taotluse osaline rahuldamine õiguspärane. Kaebajale antud vee erikasutusluba on soodustav haldusakt, kuid sellega kaasnevad ka kohustused. (p 14)
LKS § 51 lg 1, ei reguleeri erilist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. (p 17)
Keskkonnaministri 27. juuli 2009. a määruse nr 39 § 10 lg 3, mille kohaselt enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist rajatud paisuga veekogudel tuleb säilitada olemasolev veerežiim, kui vee erikasutusloa tingimustega ei ole määratud teisiti, on üleminekusäte, mis puudutas paisusid, millele ei olnud veel antud vee erikasutusluba. Sama määruse § 8 lg 1 järgi pidi vee erikasutusloa omaja juhul, kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei olnud paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja keeldus uue loa andmisest, olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Määruse § 10 lg 4 sätestas, et kui enne määruse jõustumist veekogu paisutamiseks antud vee erikasutusloas ei ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab isik, kellele on antud vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks, taotlema veekogu veetaseme alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. See ei tähenda siiski, et juhul, kui isik uut vee erikasutusluba veetaseme alandamiseks ei taotle, § 8 lg 1 ei kohaldunud. Vee erikasutusloa omandamisega lubas VeeS § 401 lg 11 oodata 1. jaanuarini 2012 ainult nendel paisu omanikel või valdajatel, kes ei olnud seaduse kehtivuse ajal omanud vee erikasutusluba. (p 18)
Vee erikasutusloa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-12, p 27). Hinnates vee erikasutuse mõju muutunud keskkonna-oludele, tuleb arvesse võtta Natura 2000 võrgustikku kuulumist ja ala kaitse-eesmärke. Samuti tuleb arvestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, seatud eesmärki parandada pinnavee seisundit. (p 19)
VeeS § 9 lg 10 p 1 järgi keeldutakse vee erikasutusloa andmisest, kui vee erikasutus ohustab otseselt inimese tervist või keskkonda. Sätte kohaldamisel tuleb kaaluda keskkonnale tekkiva võimaliku kahju olulisust võrreldes muude asjaoludega, sh taotleja õiguste ja huvidega. Kaebaja soovib alustada Nõmmeveski paisul hüdroenergia tootmist, s.o ettevõtlust. Seega tuleb vee erikasutusloa andmise otsustamisel kaaluda, kas praegusel juhul on avalik huvi keskkonna kaitseks kaalukam kaebaja huvist alustada ettevõtlusega või kas on võimalik leida lahendus, mis neid huvisid tasakaalustaks. (p 20)
LKS § 51 lg 1, ei reguleeri erilist olukorda, kus paisu rekonstrueerimine on vajalik avarii tagajärgede likvideerimiseks. Sätte eesmärgiks on reguleerida töid olukorras, kus soovitakse tõsta väljakujunenud veetaset. Avarii tagajärgede kõrvaldamise välistamine ei saanud selle sätte kehtestamisel olla seadusandja eesmärk. (p 17)
Vee erikasutusloa andmise otsustamisel ei saa tähelepanuta jätta asjaolude muutumist menetluse kestel. Riigikohus on ka varasemas praktikas pidanud oluliseks menetluse kestel muutunud asjaolude arvestamist lõppotsuse tegemisel (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-47-12, p 27).
|
| 3-3-1-62-14
|
Riigikohus |
11.02.2015 |
|
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 esimese lause järgi on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama haldusaktide põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28. jaanuari 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). (p 16)
Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)
KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)
Kolleegium märgib, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes. /.../ ainuüksi andmete esitamisest ei ole alust järeldada, et isik teadis andmete ebaõigsusest. (p-d 22, 23)
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)
Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67). (p 27)
Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tuleneb nõue selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel. Tulenevalt haldusaktide rasketest tagajärgedest adressaadi suhtes, peavad asjaolud kassaatori Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamiseks ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumiseks olema tõendatud (p 18)
KodS § 32 lg 2 sõnakasutus „võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu“ viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha. (p 19)
Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 2. märtsi 2010 otsus nr C-135/08: Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 55). Proportsionaalsuse põhimõttega peab kooskõlas olema ka haldusorgani otsus tunnistada kehtetuks või keelduda väljastamast elamisluba isiku suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu kodanik Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 20 tähenduses, juhul kui temaga sõltuvussuhtes olev Eesti kodanik jääks selle tagajärjel ilma tegelikust võimalusest kasutada Euroopa Liidu kodakondsusest tulenevaid põhilisi õigusi (vt ka Euroopa Kohtu suurkoja 8. märtsi 2011. a otsus nr C-34/09: Gerardo Ruiz Zambrano vs. Office national de l’emploi (ONEm), p 42; Euroopa Kohtu suurkoja 15. novembri 2011. a otsus C-256/11: Murat Dereci jt vs. Bundesministerium für Inneres, p-d 62–67).“ (p 27)
Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi. (p 26)
|
| 3-3-1-77-14
|
Riigikohus |
18.12.2014 |
|
Proportsionaalsuse põhimõte on Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Proportsionaalne ei ole vähendada toetust formaalsete rikkumiste eest, mis on kontrolli käigus antud tähtaja jooksul kõrvaldatud, suuremas ulatuses kui sisuliste keskkonna- vm nõuete rikkumise eest. Ka EL määrustega sarnases ulatuses toetuste vähendamine oleks piisavalt tõhus meede, et tagada nõuete järgimine. (p 19)
Hindamismaatriks, mille alusel PRIA määrab toetuse vähendamise ulatuse, on halduse siseeeskiri, mille PRIA võib kehtestada praktika ühtlustamiseks ja kaalutlusõiguse ühetaoliseks kohaldamiseks, kuid selle olemasolu ei takista konkreetse otsuse proportsionaalsuse hindamist. Kuigi halduse siseeeskiri abistab haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduse siseeeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduse siseeeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-81-07 (p 14)). (p 18)
Proportsionaalsuse põhimõte on ka Euroopa Liidu õiguse aluspõhimõte ning Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten (p 29), C-275/06: Promusicae (p 68) ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt (p 28)). Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab liikmesriigi poolt EL õiguse alusel loodud sanktsioonisüsteem vastama nii tõhususe, võrdse kohtlemise kui ka proportsionaalsuse põhimõtetele (Euroopa Kohtu otsused liidetud kohtuasjades 201/85 ja 202/85: Klensch jt (p 10), kohtuasjas C-313/99: Mulligan jt (p 35), liidetud kohtuasjades C-231/00, C-303/00 ja C-451/00: Cooperativa Lattepiù arl jt (p 57) ning kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch Ex- und Import GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas (p 40); samuti Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-80-08 (p 12) ja 3-3-1-79-08 (p 15)). (p 17)
Põllumajandusministri (PMM) 21.aprill 2010. a määruses nr 46 on PMM kehtestanud EL määruste alusel ja rakendamiseks. Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 lg 2 järgi on EL määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EL õiguse ülimuslikkuse tõttu (Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL) tuleb PMM määrus nr 46 jätta kohaldamata vastuolu korral EL õigusega (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4). (p 12)
Nõuetele vastavus on defineeritud komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga nõukogu määruses (EÜ) nr 1698/2005 kasutatakse abi-kõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2)
Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. PMM määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume.
Mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust ei saa liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu nähtub Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud PMM 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asja-kohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
Nõuetele vastavus on defineeritud määruse nr 65/2011 art 19 lg s 1 kui vastavus kohustuslikele majandamisnõuetele ja headele põllumajandus- ja keskkonnatingimustele, millele osutatakse määruse nr 1698/2005 art 50a lg 1 esimeses lõigus, ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuetele, millele osutatakse kõnealuse määruse art 51 lg 1 teises lõigus. Abikõlblikkuse kriteeriumide mõistet ei ole määruses defineeritud, aga määruses nr 1698/2005 kasutatakse abikõlblikkuse mõistet üldiselt sisuliste eelduste kohta toetuse saamiseks (nt art 50 – abikõlblikud piirkonnad). Määruse nr 65/2011 art 18 lg 1 näeb ette toetuse vähendamise nii (a) kohustuslike nõuete, väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuete ning määruse nr 1698/2005 art 39 lg s 3, art 40 lg s 2 ja art 47 lg s 1 osutatud muude asjakohaste kohustuslike nõuete või sellistest nõuetest kaugemale ulatuvate nõuete kui ka (b) muude kui deklareeritud pindala suuruse või loomade arvuga seotud abikõlblikkuse kriteeriumide täitmata jätmise korral. (p 13.2)
Seega nähtub EL õigusest tõepoolest, et eristatakse nõuetele mittevastavust ja abikõlbmatust kui erinevaid toetuse vähendamise aluseid. Määruses nr 46 ei ole neid aga võimalik selgelt eristada – määruses ei kasutata abikõlblikkuse mõistet. Samuti ei ole Eesti maaelu arengukavas 2007–2013 alameetme 2.3.1 (keskkonnasõbralik majandamine) kirjelduses loetletud abikõlblikkuse kriteeriume.
Kolleegiumi hinnangul ei saa mullaproovide võtmise ja väetusplaani koostamise kohustust liigitada abikõlblikkuse kriteeriumide hulka näiteks koos sobivasse piirkonda kuulumisega. Nagu leidis ringkonnakohus ja nähtub ka Eesti maaelu arengukavast 2007–2013, on tegemist formaalsete kohustustega, mille eesmärgiks on aidata tagada väetiste kasutamise miinimumnõuete järgimist, mis kuulub nõuetele vastavuse kategooriasse. Kuigi eesmärgist lähtudes võiks väetusplaani koostamise ning mullaproovide võtmise ja analüüsimise kohustus seega tõepoolest kuuluda väetiste kasutamise miinimumnõuete hulka, ei ole seda märgitud põllumajandusministri 8. märtsi 2010. a määruse nr 19 "Pool-loodusliku koosluse hooldamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord aastateks 2007–2013" lisas 1, mis sätestab ELÜPS § 23 lg 4 alusel väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamise miinimumnõuded. Määruse nr 1698/2005 art 39 lg 3 nimetab lisaks kohustuslikele majandamisnõuetele, headele põllumajandus- ja keskkonna-tingimustele ning minimaalsetele väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse nõuetele ka muid asjakohaseid siseriiklike õigusaktidega kehtestatud ja programmis kindlaksmääratud kohustuslikke nõudeid. Kolleegium on seisukohal, et nende muude kohustuslike nõuete hulka saab paigutada ka määruse nr 46 § 6 lg s 21 ja § s 7 kirjeldatud nõuded. (p 14)
|
| 3-3-1-49-14
|
Riigikohus |
10.12.2014 |
|
Vedelkütuse seadus (VKS) alusel läbiviidavas tagatise suurendamise menetluses on haldusakti adressaadil õigus olla ära kuulatud (VKS § 1 lg-st 4 ja HMS § 40). Ärakuulamisõiguse tagamiseks ei ole piisav, kui vedelkütuse valdkonnas tegutsevale äriühingule on teada üksikjuhtumi kontrollimenetluse alustamine, millel võib, kuid ei pruugi olla mõju määratud tagatise suurusele. Üksnes maksumenetluse algatamise faktist ei nähtu ega ole äriühingule piisava selgusega ette nähtav, et samal ajal toimub tema suhtes veel teinegi menetlus, millega võidakse olulisel määral muuta varem määratud tagatise suurust ja sellega riivata isiku ettevõtlusvabadust. Kontrollimenetluste läbiviimine ja nendes isikule ärakuulamisõiguse tagamine ei ole tagatise suurendamise menetluses isikule ärakuulamisõiguse tagamiseks piisav ka seetõttu, et nende menetluste ese ei kattu täies ulatus. (p 25)
Vedelkütuse seadus (VKS) § 4² lg s 4 on sätestatud näitlik loetelu asjaoludest, millest lähtudes võib esineda alus ja vajadus määratud tagatise suurendamiseks. Maksuhaldur võib kaalumise tagajärjel tugineda tagatise suurendamisel ühele või mitmele VKS § 4² lg-s 4 nimetatud või nimetamata asjaolule. Varem määratud tagatise suurendamise menetluses hinnatakse äriühingu tegevusest tulenevaid riske käibemaksu tasumisel ja senise tagatise piisavust nende riskide maandamiseks. Tagatise suurendamise menetlus on haldusmenetlus, mille üheks eesmärgiks on ennetavalt tagada tekkida võiva käibemaksukohustuse täitmine. Tagatise eesmärgiks on ka tagada maksupettuste vähenemine, soodustada ausat konkurentsi kütuseturul ja kaitsta seeläbi teiste kütuseturul tegutsevate ettevõtjate ettevõtlusvabadust (vt RKPSJK 31. jaanuari 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p-d 53–54). Selle menetluse korraldamine ja otsuse tegemine võib olenevalt asjaoludest olla kiireloomuline. (p 11-12)
VKS § 4² lg 4 sõnastus ei piira tekkida võiva käibemaksukohustuse arvestamist ajaliste kriteeriumitega. Tekkida võiva käibemaksukohustuse tuvastamisel ei ole põhjendatud piirduda üksnes kütusega tehtud tehingutega, vaid maksuhalduril tuleb arvesse võtta kütusevaldkonnas tegutseva äriühingu kõiki tehinguid. Äriühingu käibemaksukohustuse suurus oleneb otseselt maha arvatava sisendkäibemaksu ulatusest. Võltsarvete alusel sisendkäibemaksu ebaõige maha¬arvamisega saavutaks äriühing maksu- ja konkurentsieelise ka kütuseturul ning see ei aitaks kaasa ausa konkurentsi tagamisele ja maksupettuste vähendamisele nimetatud valdkonnas. Ka enamik teisi VKS § 4² lg-s 4 sätestatud aluseid on sisult laiemad ega ole kitsalt kütusevaldkonnaga seotud. Võltsarvete kasutamise põhjendatud kahtlus vähendab äriühingu usaldusväärsust ning tingib vajaduse anda äriühingule riskihinnang. (p 13)
Tekkida võiva käibemaksukohustuse hindamisel piisab põhjendatud kahtluse kriteeriumi täitmisest. Kui maksuhaldur on tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ja usutavalt põhjendanud kahtlust, et äriühingu raamatupidamises kajastatud arvete alusel võib olla käibemaksukohustusele vastav maksusumma ebaõigesti arvestatud, on VKS § 4² lg 4 p 1 kohaldamise eeldus täidetud. Seejärel lasub maksuhalduril kohustus määrata tagatise suurus. (p 14)
|
| 3-3-1-44-14
|
Riigikohus |
13.11.2014 |
|
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)
Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamis¬nõude sisulise piirangu tõttu. (p12)
Kui haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õigus¬kaitsevajaduse äralangemise tõttu. Sellisel juhul tuleb lähtuda analoogiast HKMS § 152 lg 1 p-ga 4 ja lg-ga 2. Haldusakti ammendumisel saab kohus tühistamiskaebuselt haldusakti õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, tuleb menetlus lõpetada. (p 12)
VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võime tööd teha kindlaks arst. Arst täidab nimetatud sätte alusel kinnipeetava töövõimelisust hinnates avalik-õiguslikku ülesannet, mitte ei anna kooskõlastust tervishoiuteenuse osutamise käigus (vrd Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9; 28. augusti 2012. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12, p 9). Tegemist on haldusesisese menetlustoiminguga vangistuse täideviimisel. Kooskõlastus on osa kinnipeetava tööle määramise käskkirja menetlusest. Selle käigus koostatakse käskkirja aluseks olev tõend. Vangla arst on vangla teenistuja ning kui ta annab haldusmenetluses ebaõige kooskõlastuse, siis muudab see õigusvastaseks ka kooskõlastusele tugineva käskkirja. See kehtib ka juhul, kui käskkirjale alla kirjutav ametnik ei pea meditsiinihariduse puudumise tõttu saama aru kooskõlastuse õigusvastasusest. Vangla arsti ega tema kooskõlastusele tuginevate ametnike süü puudumine ei ole haldusmenetluse lõpptulemuse õigusvastasust välistav asjaolu. (p 19)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. (p 19)
HMS § 40 lg 3 p s 1 sätestatud alusel võib isiku jätta ära kuulamata vaid erandina ja rangetel tingimustel. Praegusel juhul ei nähtu ülekaalukat vajadust määrata kinnipeetav kohe tööle, nõnda et see oleks takistanud tema ärakuulamist. Kolmeks kuuks koristustöödele määramine ei muutu eesmärgipäratuks isegi siis, kui ära¬kuulamise tagajärjel lükkub käskkirja andmine mõne tööpäeva võrra edasi. Kuid praegusel juhul ei oleks saanud tekkida isegi paaripäevast viivitust. Kinnipeetav on vangla administratsioonile pidevalt kättesaadav.
Ärakuulamise kohustus ei tähenda, et kinnipeetavat ei saaks majapidamistöödele määrata ilma kinni¬peetava nõusolekuta. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad erandina töötamiskohustuse (nt töövõimetus).
Kolleegium leidis 14. novembri 2012. a otsuses, et asjas nr 3-3-1-44-12 ei olnud tööle määratud kinnipeetava ära kuulamata jätmisel määravat tähtsust (p 11). Sellest ei saa järeldada, et kolleegium oleks pidanud kinnipeetava ära kuulamata jätmist tööle määramisel õiguspäraseks. (p 17)
See, et tühistamiskaebus hõlmab haldusakti õigusvastasuse tuvastamise kaebuse (kolleegiumi 29. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 25), ei tähenda, et kohus võiks tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna igas olukorras. (p 11)
Kui vaidlustatud haldusakt ammendub kohtumenetluse kestel täielikult ja tühistamiskaebus muutub ainetuks, ei ole tuvastamiskaebusele ülemineku aluseks kolleegiumi seisukohad asjas nr 3-3-1-29-12 (p 25). Viidatud asjas pidas kolleegium üleminekut võimalikuks ja vajalikuks spetsiifilises olukorras, kus põhjendamisveaga haldusakt jäetakse HMS § 58 alusel tühistamata. Niisuguses olukorras on tühistamiskaebus menetluslikult lubatav, kuid jääb rahuldamata tühistamisnõude sisulise piirangu tõttu. (p 12)
Nii vanglas kui ka väljaspool seda töötava arsti tõend, millele tugineb haldusakt, on halduskohtus hinnatav ja teiste tõenditega ümberlükatav. Halduskohtu pädevuses ei ole lahendada vaidlusi, mis on võrsunud tsiviilõiguslikust suhtest, sh kaebusi otseselt tervishoiuteenuse osutamise peale (HKMS § 4 lg 1). Halduskohus on samas pädev tuvastama kõiki asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (HKMS § 4 lg 4). (p 19)
Haldusaktil võib säilida mõju ja praktiline tähendus ka pärast kehtivusaja möödumist ning sellisel juhul saab kohus haldusakti tühistada. Tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse ka tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. (vt kolleegiumi 5. detsembri 2011. a otsus nr 3-3-1-41-11 p 10–12)
Seega ei välista haldusakti kehtivusaja lõppemine tingimata tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist. Kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd HKMS § 44 lg 1). (p10)
Kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele. (p 11)
Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist ei muuda aga haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Seetõttu ei ole kohtul võimalik jagada haldusakti ajalisteks osadeks, millest mõni on asjaolude muutumise tõttu õiguspärane ja mõni õigusvastane. (p 14)
|
| 3-3-1-39-14
|
Riigikohus |
30.07.2014 |
|
Haldus- ja ringkonnakohus on tuginenud Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsusele asjas nr 3-3-1-47-07 (p 11), leides et täiendavate tõendite esitamine kohtumenetluse käigus on lubatud. Kohtud on jätnud samas tähelepanuta, et praeguses asjas on tegemist riigilt rahalise toetuse taotlemisega ja toetuse saamiseks isikul subjektiivne õigus puudub (vt RKHK 4.04.2013 otsus asjas nr 3-3-1-77-12, p 18). Vastavalt põllumajandusministri 22.12.2010 määruse nr 119 "Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord" § 11 lg-tele 1 ja 2 tuleb toetuse jagamisel lähtuda taotluses ja haldusmenetluse käigus esitatud tõenditest. Kolleegium nõustub vastustajaga, et vastasel juhul võib kohtumenetluse käigus uute tõenditega arvestamine rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet, seades paremusjärjestuse tõttu ebavõrdsesse positsiooni teised investeeringutoetuse taotlejad. (p 13)
|
| 3-3-1-22-14
|
Riigikohus |
26.05.2014 |
|
Maavalitsuse pädevuses ei olnud otsustada, kas isiku taotlus tehnilise abivahendi ostu kompenseerimiseks tuli rahuldada või mitte. Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord“ nr 79 § 4 lg 1 p 4 sätestab, et juhul, kui isik vajab abivahendit, mis ei ole määruse nr 79 lisades 1 ja 2 toodud loeteludes, vaatab tehniliste abivahendite soodustingimustel ostmise taotlused läbi ja teeb otsuse määruse nr 79 § 5 lg-s 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon. Uue abivahendi puhul määrab ekspertkomisjon omaosaluse protsendi, mis ei ole väiksem kui 10%. Maavalitsus on seega ületanud oma pädevust, asudes seisukohale, et määruse nr 79 lisades 1 ja 2 nimetamata seadmeid ei kompenseerita. Maavalitsus on küll õigesti leidnud, et seadme hinda ei saa 100%-liselt hüvitada, kuid jätnud isiku taotluse pädevale organile, s.o ekspertkomisjonile, edastamata. (p 14) Määruse nr 79 § 2 lg 5 kohaselt esitab isik sama määruse § 4 lg 1 p-s 4 toodud erandjuhtumitel elukohajärgsele maavalitsusele vabas vormis avalduse. Määrus nr 79 ei näe ette taotleja pöördumist otse ekspertkomisjoni poole. (p 15)
Kuna otsust ei ole teinud pädev haldusorgan, ei saa taotluse rahuldamata jätmine olla õiguspärane (HMS § 54). (p 14)
Haldusorgan saab keelduda abivahendi täies ulatuses kompenseerimisest, kui õigusaktid seda ei võimalda. Hea halduse tavaga on aga vastuolus olukord, kus haldusorgan ei selgita taotlejale abivahendi osalise kompenseerimise võimalust pelgalt põhjusel, et kaebaja tahe on saavutada abivahendi täielik hüvitamine. Selles olukorras ei ole haldusorgan teinud kõike endast olenevat kaebaja abivajaduse rahuldamiseks ega viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust. Juhul, kui taotlus on võimalik rahuldada osaliselt, tuleb taotlejale osalise abi andmise võimalust ka selgitada. (p 13)
Praegune kaebus on ebaõigesti HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastatud. Kuna kaebaja tahteks on saada ekspertkomisjonilt otsus oma taotluse kohta, on efektiivsemaks nõudeks kaebaja õiguste kaitseks kohustamiskaebus maavalitsuse kohustamiseks edastada kaebaja taotlus lahendamiseks ekspertkomisjonile. Kuna praeguses asjas ei ole pädeva organi seisukohta, kuid see on võimalik saada, on halduskohus ebaõigesti leidnud, et kaebusega ei olnud võimalik saavutada soovitud eesmärki. (p 17)
|
| 3-3-1-78-13
|
Riigikohus |
29.04.2014 |
|
Isikute pöördumistele vastamise tähtaegu reguleerib mitu Tallinna Vangla direktori 3.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud "Tallinna Vangla asjaajamiskorra" suhtes kõrgemat õigusjõudu omavat õigusakti. Vastavalt sellele, kas kinnipeetav (või asjaajamiskorra § 21 lg 2 p-s 12 nimetatud kodanik) on pöördunud vangla poole konkreetse haldusmenetluse raames või palub selgitusi oma õiguste või kohustuste kohta, on vastamistähtaegade puhul kohaldatav kas HMS ja vastavat valdkonda reguleeriv eriseadus või märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus (MSVS). Märgukirjale või selgitustaotlusele vastatakse viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest (MSVS § 6). Kui haldusmenetluses ei ole kehtestatud konkreetset tähtaega, tuleb asutusel reageerida isiku pöördumisele mõistliku aja jooksul (HMS § 5). (p 16)
HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Asjaolu, kas konkreetsele pöördumisele tuli vastata viivitamatult või on vastamine toimunud mõistliku aja jooksul, kuulub küll kohtuliku kontrolli esemesse, kuid kaebuse esitamine Tallinna Vangla direktori 3.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud "Tallinna Vangla asjaajamiskorra" § 21 lg 2 p 12 tühistamiseks eeldab kinnipeetava konkreetset pöördumist ning väidet asjaajamiskorra vastava sätte vastuolu kohta seadusega või õiguse üldpõhimõtetega. Sellist pöördumist praeguses asjas ei ole. (p 13)
Vaide tagastamine puuduste mittekõrvaldamise ja vaide mittetähtaegsuse tõttu on haldusmenetluse seaduses toodud eraldiseisvad alused (HMS § 79 lg 1 p 2 ja p 3). VangS § 11 lg 5 iseenesest lubab kohtu poole pöörduda ka siis, kui kinnipeetav on esitanud vaide ning vaie on tagastatud. Kohtu poole pöördumine on VangS § 11 lg 81 kohaselt sõnaselgelt välistatud vaid juhul, kui vaie on tagastatud puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu ehk HMS § 79 lg 1 p 2 alusel. VangS sõnastusest ei tulene, et kohtusse pöördumine oleks välistatud ka HMS § 79 lg 1 p 3 juhul (ehk vaide mittetähtaegsuse tõttu).
Tõlgendades VangS § 11 lg-s 5 sätestatut kooskõlas HKMS § 47 lg-
s 1 ja § 121 lg 1 p-s 4 sätestatuga, tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui kinnipeetav rikub asja kohustusliku kohtueelse lahendamise korda viisil, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja sisulise otsuse puudumise ja vaide õiguspärase tagastamise, ei saa kinnipeetaval tekkida kohtusse pöördumise õigust. (p 18)
VangS § 11 lg-s 5 nimetatud kohtueelne menetlus on ette nähtud kohustuslikuna. HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt (näiteks jätab kõrvaldamata vaides esinenud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt) ja menetlus lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt lubatav. Vaide õigusvastase tagastamise korral saab aga kohtumenetluses jätkata asja sisulise arutamisega (RKHK 8.10.2012 määrus asjas nr 3-3-1-30-12, p 18; 18.03.2013 määrus asjas nr 3-3-2-2-12, p 12 ning 20.06.2013 määrus asjas nr 3-3-1-34-13, p 7). (p 19)
Kohus, kontrollides kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist, ei või piirduda formaalse kontrolliga. Kohus peab HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaldamisel veenduma, et ka tegelikult esinesid alused, millele viidates tagastati isiku taotlus kohustuslikus kohtueelses menetluses. (p 20) Vt annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-2-2-12.
Kuna Tallinna Vangla direktori 3.08.2012 käskkirjaga nr 129 kinnitatud "Tallinna Vangla asjaajamiskorra" § 21 lg 2 p 12 võimaldab pöördumisele vastata ka enne 30 päeva möödumist ja igale üksikule pöördumisele vastamise tähtaeg määratakse kindlaks resolutsioonilehega, siis ei saa asjaajamiskorra see säte rikkuda haldusvälise isiku õigusi. Asjaajamiskorra § 21 lg 2 p 12 pole suunatud haldusvälistele isikutele. (p 15)
|
| 3-3-1-52-13
|
Riigikohus |
28.04.2014 |
|
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastu-argumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.
Ärakuulamis¬õigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)
Kaalumissituatsioonis ei ole haldusorgani ülesandeks üksnes võrrelda erinevaid huve ja selgitada välja neist kaalukamad. Haldusorgani ülesandeks on ka tasakaalustada erinevaid kaalukaid huve. Riigi arenguvajaduste ja suundade ning isikute õiguste ja kaitstavate huvide tasakaalustamine toimub nii õigusloome kaudu kui ka haldusmenetluses. (p 31)
Kaalutlemisel arvestatud asjaolud peavad kajastuma antava akti põhjendustes. (p 32)
Haldusorgani langetatava otsustuse sisuks ei ole õppekeelena vene keele säilitamine, vaid seaduses sätestatud eestikeelsest õppest erandi tegemine. (p 31)
Vabariigi Valitsus saab erandiks loa andmisel kaaluda eelkõige neid erandlikke ja olulisi asjaolusid, mis puudutavad konkreetse omavalitsuse, kogukonna ja kooli vajadusi ning huve. Kõrvuti riigi, kohaliku omavalitsuse ja õpilaste ning nende vanemate erahuvi kaalumisega peab haldusorgan käsitletavas diskretsioonisituatsioonis arvesse võtma ka muid tehtava otsustuse rakendamisega seotud asjaolusid, sealhulgas ühe või teise otsustusega vältimatult kaasnevaid kulutusi, valmisolekut viia otsus ellu ning ka otsuse rakendamise võimalikke tagajärgi jne. Eriti oluline on hinnata iga kooli, selle pedagoogilise personali ja õpilaste valmisolekut õppetööks eesti keeles nõutavas mahus. (p 30)
HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb haldusakti andmise menetluses menetlusosaline ära kuulata. Ärakuulamisõigus võimaldab isikul esitada haldusaktiga lahendatavas asjas täiendavaid arvamusi, taotlusi, tõendeid ja muul viisil põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Ärakuulamisõigus ei teeni mitte üksnes akti adressaadi või taotleja võimalust kaitsta oma eeldatavaid õigusi ja vabadusi, vaid loob eeldused ka selle isiku huvide ja nende põhjenduste täielikumaks arvestamiseks antavas haldusaktis. Seetõttu on haldusakti andmine ärakuulamisõigust võimaldamata õiguspärane üksnes seaduses ettenähtud juhtudel.
Ärakuulamisõigust võib võimaldada kasutada vabas vormis. Isik saab oma õigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga. (p 34)
Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähendusega ega tingida haldusakti tühistamist. (p 38)
HKMS § 44 lg 5 ei piira kohalike omavalitsusüksuste kaebeõigust üksnes enesekorraldusõiguse sfääriga. HKMS § 44 lg 5 lubab kohaliku omavalitsuse üksusel esitada kaebuse ka juhul, kui teise avaliku võimu kandja haldusakt või toiming takistab või raskendab oluliselt selle kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete täitmist. (p 27)
HKMS § 44 lg 4 ei välista kohaliku omavalitsuse üksuse kaebeõigust ka menetlusõiguste rikkumise korral. (p 28)
Juhul, kui kaebeõiguse aluseks ei ole enesekorraldusõiguse riive, kontrollib kohus kohaliku omavalitsuse kohta antud haldusakti õiguspärasust üksnes selle omavalitsusüksuse kaitstavatest huvidest ja õigustest lähtuvalt. (p 29)
Kohalikud omavalitsused ei ole vähemusrahvuste kultuuriomavalitsused ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel tegutsevad munitsipaalgümnaasiumid ei ole kultuuriomavalitsusasutused vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seaduse § 24 p 1 tähenduses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes.
Riigil ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda seal haridust rahvusvähemuse keeles. (p 26)
Munitsipaalgümnaasiumide õppekeele määramine on riigielu küsimus. Asjaolu, et PGS § 21 lg 3 annab kohalikele omavalitsustele õiguse taotleda seaduses sätestatud reeglist erandi tegemist, ei muuda seda valdkonda kohaliku elu küsimuseks. Kehtivatest seadustest ei tulene kohaliku omavalitsuse õigust otsustada gümnaasiumi õppekeele üle ega ka nõuda munitsipaalgümnaasiumides venekeelse õppe säilitamist. (p 25)
Kaalutlusõiguse kasutamise üle on kohtulik kontroll piiratud. Kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtul võimalust võtta sisulist seisukohta ka korralduste nende järelduste kohta, mis puudutavad koolide eestikeelsele õppele üleminekuks valmisolekut. Sellise valmisoleku olemasolu või puudumise peab haldusorgan välja selgitama iga taotluses nimetatud kooli puhul eraldi ning valmisolekut kajastavad asjaolud peavad olema nõuetekohaselt tõendatud.
Kassatsioonkaebuste lahendamisel ei saa kolleegium tulenevalt HKMS §-st 229 hinnata, kas kaalutlemisel arvestatud faktilised asjaolud on nõuetekohaselt tõendatud. Kohus saab arvestada asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. (p 33)
PGS § 21 lg 3 on kooskõlas põhiseadusega ning rahvusvahelise õiguse normidega, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega. (p 24) Gümnaasiumihariduse omandamine on erinevalt põhiharidusest vabatahtlik. Munitsipaal- ja riigigümnaasiumides määrab õppekeele riik ning isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset õpet. Vene õppekeelega gümnaasiumid pole keelatud, kuid riigil või kohalikul omavalitsusel ei ole kohustust neid ülal pidada.
PGS § 21 lg 1 alusel võib koolides venekeelset õpet jätkata kuni 40% ulatuses. Selline korraldus tagab munitsipaalgümnaasiumides kõrvuti eestikeelse õppega reaalse võimaluse vene rahvusliku identiteedi ja keele hoidmiseks. (p 39)
|
Facebook
X.com