/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1172| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-17-1545/81 PDF Riigikohtu halduskolleegium 19.02.2019

Nõustuda ei saa seisukohaga, et sissesõidukeelu pikkuse määramisel kaalumiskohustust pole, kuna seadus sätestab üldreegli, mis on vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata jätmisel viis aastat, ja sätte sõnastuses ei ole viidet „kuni“ viis aastat. VSS § 74 lg-t 2 tuleb kohaldada koos sissesõidukeelu kestuse proportsionaalsust rõhutava sama paragrahvi kolmanda lõikega, pidades silmas selle aluseks olevat direktiivi 2008/115/EÜ art-t 11. Art 11 lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et sisenemiskeelu pikkus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat. Kaalumisvõimalus on jäetud ka VSS § 74 lg-tes 3 ja 4. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 34)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. Ka ei pruugi isiku argumendid, mida tuleks arvesse võtta lahkumisettekirjutuse tegemisel koos sissesõidukeelu kohaldamisega, omada otsest tähendust või samaväärset kaalu elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Seetõttu on lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)

Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


Avaliku korra kaitsele tuginemine eeldab igal juhul lisaks ühiskondliku korra häirimisele, mida põhjustab mis tahes seadusrikkumine, ka seda, et esineb tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Seevastu avalik julgeolek hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut. (Vt pikemalt nt C-82/16, K. A. jt, p 91.) (p 23)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. (p 21)


HKMS § 158 lg 2 teise lause järgi hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga ning erandi näeb lõige 3^1 ette vaid rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb siiski, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.o ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94).

Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane. (p 22)


Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)


Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)


EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 on sätestatud, et liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule (ingl an actual and sufficiently serious threat to publicpolicy or public security, sks eine gegenwärtige, hinreichend schwere Gefahr für die öffentliche Ordnung oder die öffentlicheSicherheit, pr une menace réelle et suffisamment grave pour l'ordre public ou la sécurité publique). Enne väljasaatmise kohta otsuse tegemist tuleb arvestada järgmiste teguritega: elamise kestus liikmesriigi territooriumil, isiku vanus, tagajärjed isiku ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga (direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 3). Ka direktiivi põhjenduses 16 rõhutatakse pikaajalise elaniku tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (p 17)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Kolleegiumi hinnangul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31, vt ka p 27)

Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)


Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 14^9 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 7^4 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Kolleegium on ka varem rõhutanud, et oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda. (p 26)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine eeldab esiteks, et kindlaks tehakse isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (VMS § 241 lg 1 p 2, vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Silmas tuleb pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (vt pikemalt RKHK otsus ajas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22). (p 15)

Seisukohta, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik vaid juhul, kui täidetud on EL Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ, 25. november 2003, pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatud väljasaatmisotsuse tegemise eeldus: isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, ei toeta VMS § 241 lg 1 p 2 sõnastus ega kujunemislugu. Kuni 30. septembrini 2010 (k.a) kehtinud VMS § 14^9 lg 1 p 3 võimaldas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast „tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule“. 1. oktoobril 2010 jõustunud VMS § 241 lg 1 p 2 kohaselt piisab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks üksnes ohust avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Seega on pikaajalise elaniku elamisluba võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine. (p 18)

VMS koostoimes VSS-ga ei erista olukorda, kus pikaajalise elaniku elamisluba omav välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, olukorrast, kus on tuvastatud temast lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. VMS § 241 lg 1 p 2 alusel pelgalt ohule tuginevalt elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärjeks on Eestis viibimiseks viibimisaluse puudumine (VMS § 43) ning riigisisese õiguse imperatiivsete sätete järgi piisab sellest lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks (VSS § 7 lg 1, § 7^4 lg 1). VMS § 126 järgi on sissesõidukeeld omakorda imperatiivseks aluseks tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel (vrd ka Euroopa Kohtu otsus C-82/16, K. A. jt, p 57). Seega tekiks mistahes ohu ning tegeliku ja piisavalt tõsise ohu mitteeristamisel olukord, et mistahes ohule tuginev pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine tooks vältimatult kaasa lahkumisettekirjutuse tegemise ning üldjuhul ka sissesõidukeelu kohaldamise. Kehtiv sissesõidukeeld välistaks omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.

VMS § 241 lg 1 p 2 ja VSS § 7 lg-t 1 tuleb tõlgendada ja kohaldada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamiseks võib piisata ka madalama tasemega ohust. Oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22). (p 19)

Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPA-l on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega. (p 20)

Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavust Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)

Praegusel juhul tuleb küll jaatada kaebajast lähtuvat piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale, kuid seda ei saa lugeda tegelikuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes. Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale kaalub üles isiku õiguse saada pikaajalise elaniku elamisluba (VMS § 241 lg 3). (p 30) Kuna ei ole tuvastatud tegelik oht avalikule korrale, tuleb vaidlusalune PPA otsus jõusse jätta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas, kuid lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tuleb tühistada. (p 31)


Narkootikumidega seotud süütegudele kui sõltuvussüütegudele on omane kõrge retsidiivsus. Riigikohus on korduvalt märkinud, et „kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud, ning eeskätt nende kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur“ (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 20.2 ja seal viidatud praktika). Narkootikumidega seotud süüteod kahjustavad ühiskonna põhihuvi ja on seeläbi ohuks avalikule korrale.

Praegusel juhul on kaebaja toime pandud narkootikumidega seotud süüteod iseenesest puudutanud üksnes nende omandamist ja valdamist ning teda ei ole süüdi mõistetud grupiviisilises tegutsemises või vägivallaga seotud süütegudes. Ka on kaebajale mõistetud karistused olnud pea alati süüteokoosseisus sätestatud karistusmäära miinimumi lähedased. Toimepandud süütegude laad ja retsidiivsus näitavad kolleegiumi hinnangul siiski seda, et kaebaja kujutab endast piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale. Küll ei saa eeltoodust teha automaatset järeldust, et oht avalikule korrale on tegelik. (p 27)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. (p 26)

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Ohu hindamisel (kas ja milline) teeb pädev haldusorgan tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus. Seega hõlmab ohuhinnang nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist. Kontrollides haldusorgani prognoosotsust faktilisest ja õiguslikust küljest, ei sekku kohus lubamatult täitevvõimu tegevussfääri (vt ka RKHK otsused asjades nr 3-17-1026/43, p-d 33–34, ja nr 3-15-443/54, p 28). Asjaolude tuvastamine ja nende kvalifitseerimine õigusnormide valguses on õigusemõistmise tavapärane osa. Vaid siis, kui õigusaktist või lahendatava küsimuse olemusest tulenevalt on haldusorganil prognoosotsuse tegemisel, määratlemata õigusmõiste sisustamisel või muude hinnangute andmisel ulatuslik, õigusega determineerimata hindamisruum, võib kohtulik kontroll hinnangute sisu üle taanduda.

VMS § 241 lg 1 p-s 2 nimetatud ohu kindlakstegemisel ei ole täitevvõimul kontrollivaba hindamisruumi. Ohu mõiste sisustamine ning olukordade kvalifitseerimine ohuks on kontrollitav juriidilise argumentatsiooni ja metoodika abil. Ulatuslikku kontrolli toetavad ka kaalul olevad põhiõigused. Kohtulikult piiratud mahus kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) kaalutlusotsus on aga ohu tuvastamise järel ohu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolude omavaheline kaalumine.

Kuna ohu ja selle lävenditega seotud mõistete sisustamisel ei ole täitevvõimul kontrollivabast hindamisruumist tulenevat monopoli, on kohtul võimalik lugeda prognoositav olukord tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks ka siis, kui PPA ei ole neid mõisteid sõnaselgelt kasutanud. Seejuures võivad ohulävendi tuvastamisel olla asjakohased ka mõned VMS § 241 lg-s 3 nimetatud kaalumisel tähtsust omavad asjaolud. (p 26)


Lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise menetluses on korrektsel ärakuulamisel oluline roll lisaks inimväärikuse tagamisele ka haldusakti sisulise õiguspärasuse seisukohalt (HMS §-d 40 ja 58, VSS § 1 lg 2 esimene lause). (p 32)


Perekonnapõhiõiguse ja eraelu riive intensiivsus võivad pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise korral olulisel määral erineda. (p 32)


PPA keeldus oma otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p-de 1, 2 ja 5 alusel. Kaebajal on võimalik esitada PPA-le tähtajalise elamisloa andmise menetluse uuendamise taotlus. Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu. (p 36)


Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele (vt ka nt C-636/16, López Pastuzano, p 27). Kuna kõnealused otsused põhinevad mh prognoosil, tuleb kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud korrektselt tuvastada ning nende põhjal esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend (sh lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu puhul tegelik ja piisavalt tõsine oht) ületatud. Seisukohad, millega kohus põhjendas praegusel juhul isiku tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist, pole iseenesest siduvad ei PPA-le, kes kaalub sama isiku elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist, ega halduskohtule, kes kontrollib selliste haldusotsuste õiguspärasust. Siiski on maakohtu määrus tõendina ka haldusmenetluses (HMS § 38 lg 2) ja halduskohtus kasutatav (TsMS § 272 lg 2, HKMS § 56 lg 2, § 61 lg 4). Kuigi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja viidatud haldusaktide andmisel aluseks olevad asjaolud mõneti erinevad (vrd karistusregistri arhiivi andmete kasutatavuse kohta Riigikohtu otsuses RKKK määrus nr 1-14-10087/66, p-d 27 jj), ei tohiks eri võimuharud ilma põhjendusteta toimida isikut puudutavates otsustes vastuoluliselt. (p 21)

3-17-1151/92 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2019

Käiguta jätmise määrusega anti kaebajale mh võimalus põhjendada, miks tema hinnangul on määruskaebus tähtaegne – st esitada vastuväited kolleegiumi seisukohale hankeasja reeglite kohaldamise kohta. Tegemist ei olnud seega lõpplahendiga, mida saaks pidada üllatuslikuks kaebaja ära kuulamata jätmise tõttu. (p 4)


Käiguta jätmise määrusega anti kaebajale mh võimalus põhjendada, miks tema hinnangul on määruskaebus tähtaegne – st esitada vastuväited kolleegiumi seisukohale hankeasja reeglite kohaldamise kohta. Tegemist ei olnud seega lõpplahendiga, mida saaks pidada üllatuslikuks kaebaja ära kuulamata jätmise tõttu. (p 4)

Vt ka annotatsiooni lahendile asjas nr 3-3-1-58-13.


Nn erandhankest tuleneva vaidluse puhul on tegemist hankeasjaga, millele kohaldub HKMS 28. peatükk. RHS v.r § 14 lg-s 1 anti selgelt üksnes hankijale võimalus mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, mitte ei välistatud erandhangete puhul kogu RHS-i, ammugi mitte HKMS 28. peatüki kohaldamist. HKMS 28. peatüki kohaldamist ei reguleeri RHS v.r § 14, vaid HKMS § 266 lg-d 1 ja 2 koostoimes RHS v.r § 2 lg-ga 2. (p 5)

Vt ka annotatsiooni lahendile 3-17-1151/90.


See, et Riigikohus asub menetlusnormide kohaldatavuse küsimuses teistsugusele seisukohale kui haldusorganid või madalama astme kohtud, ei ole käsitatav menetlusnormide muutmisena kohtumenetluse ajal. (p 5)


RHS v.r § 117 lg-st 1 tulenevalt saab VAKO-sse pöördudes tugineda üksnes RHS rikkumisele hankija poolt (RKHK määrused asjades nr 3-3-1-30-12 (p 20) ja 3-3-1-52-11 (p 17)). Olukorras, kus isik ei soovi hankija tegevust vaidlustada mitte RHS, vaid muude normide või põhimõtete rikkumise tõttu, võib ta nii tavapärase kui ka erandhanke puhul pöörduda otse halduskohtusse (määrus asjas nr 3-3-1-52-11, p 18). Sellist kaebust tuleb aga endiselt menetleda hankeasjana HKMS 28. peatüki mõttes. Kui kaebaja kaebuses RHS v.r-le ei tuginenud, siis ei olnud tal kohustust ka kohtueelset menetlust läbida.

Vaatamata RHS v.r § 117 lg 1 sõnastusele peab VAKO vaidlustusmenetluses kohaldama ka Eesti ja Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid, PS-t ning Euroopa Liidu riigihankeõiguse norme. VAKO pädevus selleks tuleneb PS § 3 lg-st 1, PSTS §-st 2 ning Euroopa Liidu lepingu art 4 lg-st 3. Kuna aga neile põhimõtetele ja normidele tugineva vaidluse kohtueelseks lahendamiseks puudus RHS v.r § 117 lg 1 ja puudub RHS u.r § 185 lg 1 valguses sõnaselge kohustus, siis on neile põhimõtetele ja normidele, aga mitte RHS v.r-le (sh selle §-le 3) või RHS u.r-le tuginev kaebus lubatav ka ilma kohtueelset korda läbimata. See mööndus on vajalik ebaselgest kaebekorrast tingitud minetuste vältimiseks ja tõhusa õiguskaitse tagamiseks.

Nagu märgitud juba asjas nr 3-3-1-52-11 (p 18), ei saa mõistlikuks ega otstarbekaks pidada olukorda, kus kohtueelse menetluse kohustuslikkus sõltub kaebuses viidatud õiguslikest alustest ning sama nõudega võib olla vajalik pöörduda samaaegselt nii vaidlustuskomisjoni kui ka halduskohtusse. (p 6)

5-19-1/2 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 04.02.2019

Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)


Vt p-d 11 ja 12.

Isiku kandideerimisdokumendid jättis vastu võtmata toiminguga riigi valimisteenistus. Isik vaidlustas selle toimingu Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses, mille Vabariigi Valimiskomisjon vaatas RKVS §-s 72 sätestatud korras läbi ja jättis rahuldamata. Isik taotleb Riigikohtult Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse tühistamist ja riigi valimisteenistuse kohustamist toimingut tegema – kaebaja kandidaadina registreerimise dokumente vastu võtma. (p 11)


Kuna vaidluse esemeks on küsimus, kas riigi valimisteenistuse poolt Riigikogu valimiste kandidaadi registreerimise dokumentide vastu võtmata jätmine oli õiguspärane, ei saa selle asja lahendamisel Riigikohus võtta seisukohta, kas kaebaja tuleks kandidaadina registreerida. Otsustus, kas kandidaat registreerida või mitte, on Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses kandidaadi registreerimise avalduse läbivaatamisel. (p 12)


Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)


Üksikkandidaadina registreerimist taotlenud isikul puudub kaebeõigus Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse, millega registreeriti kandidaadid XIV Riigikogu valimisteks, vaidlustamiseks, kuna ülejäänud kandidaatide registreerimine ei saa rikkuda tema õigusi. Kaebaja õigusi saaks rikkuda üksnes Vabariigi Valimiskomisjoni otsus tema registreerimata jätmise kohta (RKVS § 32 lg 4). (p 13)

Kandidaadi registreerimise avaldus on haldusorganile (riigi valimisteenistus) esitatav taotlus haldusmenetluse algatamiseks (HMS § 14 lg 1 tähenduses). Taotluse esitamiseks kehtestatakse seadusega või selle alusel tähtaeg (HMS § 14 lg 5), mille möödumisel taotlus tagastatakse, kui tähtaega ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1, nt mõjuval põhjusel – HMS § 34 lg 1), v.a kui seadus näeb ette, et menetlustähtaega ei saa ennistada (HMS § 34 lg 5). (p 15)

Riigikogu valimisteks kandidaatide registreerimiseks esitamine algab mandaatide jaotamisele järgneval tööpäeval (RKVS § 30 lg 1) ning lõpeb valimispäevale eelneval 45. päeval kell 18.00 (RKVS § 30 lg 2). RKVS ei näe ette võimalust RKVS § 30 lg-s 2 sätestatud tähtaja ennistamiseks. Kuna tegemist on haldusmenetlusega, ei kohaldu võlaõiguse põhimõtted, sh kaebaja kohustuse rikkumise vabandatavust puudutavad VÕS sätted. (p 16)

Kuna kaebaja esitas kandidaadina registreerimise dokumendid riigi valimisteenistusele viis minutit pärast RKVS § 30 lg-s 2 nimetatud tähtaja möödumist, oli riigi valimisteenistuse keeldumine dokumentide vastuvõtmisest oli seega seadusega kooskõlas ning Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et riigi valimisteenistus ei rikkunud kaebaja õigusi. (p 18)

RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. Lisaks sellele näeb RKVS ette, et 45. päeval enne valimisi võetakse vastu ka puudustega esitatud kandideerimisdokumendid ning antakse isikule võimalus puudused kõrvaldada. Puudustega kandideerimisdokumentide vastuvõtmine ning kandideerimisdokumentides puuduste kõrvaldamise võimaldamine on aga võimalik üksnes juhul, kui dokumendid on esitatud tähtaegadest kinni pidades. (p 19)


RKVS § 30 lg 2 ega § 31 lg 6 ei ole PS-ga vastuolus. Kandideerimisdokumentide esitamiseks seaduses kellaajalise täpsusega tähtaja kehtestamine ning seaduses sätestatud tähtaja ennistamise võimaluse puudumine ei riku kaebaja passiivset valimisõigust ning valimiste vabaduse ja ühetaolisuse põhimõtteid (PS § 60 lg-d 2 ja 3). Kandideerimisdokumente on võimalik esitada ligikaudu pooleteise kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mida ei ole alust pidada ebamõistlikult lühikeseks ning võimalikele kandidaatidele lubamatu surve avaldamiseks. Dokumentide esitamiseks kindla tähtaja kehtestamine on vajalik selleks, et valimiste korraldajad saaksid õigeaegselt teha valimiste läbiviimiseks vajalikud toimingud ning valimised saaksid õigeaegselt toimuda. Tähtaja ennistamise võimalus tekitaks vaidlusi, mis takistaks valimiste läbiviimist ning võiks panna kandidaadid ebavõrdsesse olukorda. (p 19)

3-17-1151/90 PDF Riigikohtu halduskolleegium 22.01.2019

Kõrgema astme kohus võib üldjuhul jätta kaebuse läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu isegi siis, kui alama astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-13, p 12). Üksnes juhul, kui nõue on tekkinud kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine takistuseks nõude lahendamisele halduskohtus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-92-16, p 24). Riigihangete puhul esineb erand ka olukorras, kus kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaeg on möödunud ja kaebajal oli eriti kaalukas põhjus kohtueelse menetluse läbimata jätmiseks. See on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, sest RHS ei võimalda vaidlustuskomisjonil vaidlustuse esitamise tähtaega ennistada. Selline eriti kaalukas põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus kohus on andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. (p 2.3)


HKMS § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sh hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Ka RHS v.r § 14 lg 1 alusel läbiviidava nn erandhanke puhul on tegemist riigihankega RHS v.r § 2 lg 2 mõttes. Erandhanke raames tehtavate otsuste ja sõlmitava lepingu näol on tegemist hankija otsuste ja hankelepinguga. (p 2.1)

RHS v.r § 14 lg 1 võimaldab erandhanke korraldamisel hankijal mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, kuid ei reguleeri vaidlustusmenetlust, mida ei vii läbi hankija. RHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamine ei mõjuta seega ei vaidlustamiskorda vaidlustuskomisjonis ega kohtumenetlust. Kuigi RHS vaidlustusmenetluse korda ja HKMS 28. peatüki sätteid tuleb erandhankest võrsunud vaidluse korral kohaldada erandhanke olemusest tulenevate erisustega, on võimalik ka erandhanke puhul vaidluse ese määratleda RHS v.r § 117 kaudu. Isik saab ka erandhanke puhul üldjuhul kohtusse pöörduda alles pärast vaidlustusmenetluse läbimist vaidlustuskomisjonis (HKMS § 268 lg 1). Arvestades, et RHS v.r § 117 lg 1 piirab vaidlustuskomisjoni pöördumise olukordadega, kus hankija on rikkunud RHS-i, on vaidlustuskomisjonil võimalik erandhanke puhul kontrollida nii seda, kas hankija on õigesti kohaldanud RHS v.r § 14 (st kas erandhanke korraldamine oli lubatud), kui ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtete järgimist. (p 2.2)


HKMS § 266 lg 1 kohaselt on hankeasi riigihanke korraldamisest, sh hankelepingu sõlmimisest või muutmisest tekkinud haldusasi. Ka RHS v.r § 14 lg 1 alusel läbiviidava nn erandhanke puhul on tegemist riigihankega RHS v.r § 2 lg 2 mõttes. Erandhanke raames tehtavate otsuste ja sõlmitava lepingu näol on tegemist hankija otsuste ja hankelepinguga. (p 2.1)

RHS v.r § 14 lg 1 võimaldab erandhanke korraldamisel hankijal mitte rakendada RHS-s sätestatud korda, kuid ei reguleeri vaidlustusmenetlust, mida ei vii läbi hankija. RHS v.r § 14 lg-s 1 sätestatud erandi kohaldamine ei mõjuta seega ei vaidlustamiskorda vaidlustuskomisjonis ega kohtumenetlust. Kuigi RHS vaidlustusmenetluse korda ja HKMS 28. peatüki sätteid tuleb erandhankest võrsunud vaidluse korral kohaldada erandhanke olemusest tulenevate erisustega, on võimalik ka erandhanke puhul vaidluse ese määratleda RHS v.r § 117 kaudu. Isik saab ka erandhanke puhul üldjuhul kohtusse pöörduda alles pärast vaidlustusmenetluse läbimist vaidlustuskomisjonis (HKMS § 268 lg 1). Arvestades, et RHS v.r § 117 lg 1 piirab vaidlustuskomisjoni pöördumise olukordadega, kus hankija on rikkunud RHS-i, on vaidlustuskomisjonil võimalik erandhanke puhul kontrollida nii seda, kas hankija on õigesti kohaldanud RHS v.r § 14 (st kas erandhanke korraldamine oli lubatud), kui ka riigihanke korraldamise üldpõhimõtete järgimist. (p 2.2)

Kõrgema astme kohus võib üldjuhul jätta kaebuse läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu isegi siis, kui alama astme kohus ei kontrollinud kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist ega teavitanud kaebajat kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmisest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-66-13, p 12). Üksnes juhul, kui nõue on tekkinud kohtumenetluse käigus muutunud asjaolude tõttu, ei ole kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine takistuseks nõude lahendamisele halduskohtus (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-92-16, p 24). Riigihangete puhul esineb erand ka olukorras, kus kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaeg on möödunud ja kaebajal oli eriti kaalukas põhjus kohtueelse menetluse läbimata jätmiseks. See on vajalik efektiivse õiguskaitse tagamiseks, sest RHS ei võimalda vaidlustuskomisjonil vaidlustuse esitamise tähtaega ennistada. Selline eriti kaalukas põhjus võib esineda näiteks olukorras, kus kohus on andnud kaebajale eksitavaid selgitusi. (p 2.3)

3-17-911/161 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.01.2019

VVS kuni 31.12.2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)

Kuna HKMS 25. peatükis menetluse lõpetamist kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimise tõttu ei käsitleta, kohalduvad üldised menetluse lõpetamise sätted. HKMS § 258 lg-s 4 on sätestatud, et kui kohus leiab, et protesti esitajal puudub protestiõigus, tagastab ta protesti või jätab selle läbi vaatamata. Kuna protestiõiguse tekkimise eelduseks oli ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusüksusele, ei ole ettepaneku esitamise tähtaja ületamise korral kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbitud, mille tagajärjeks on protesti tagastamine või läbi vaatamata jätmine. (p 19)


VVS kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud redaktsiooni (VVS v.r) §-s 85 ette nähtud järelevalvemenetluse raames võis maavanem kohtule protesti esitada ainult juhul, kui ta oli eelnevalt teinud kohalikule omavalitsusüksusele ettepaneku tunnistada õigusvastane haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja. VVS v.r § 85 lg-s 4 oli selgelt sätestatud protesti esitamise eeldusena, et kohalik omavalitsusüksus ei ole 30 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist seda ettepanekut järginud. VVS v.r § 85 lg-s 3 kasutatud sõna „võib“ viitab üksnes sellele, et maavanemal polnud kohustust järelevalvemenetlust algatada, vaid õigus seda teha (vt ka VVS v.r § 85 lg 1). Seega hakkas protesti esitamise 30-päevane tähtaeg kulgema HKMS § 258 lg 3 alusel vastustaja seisukoha saamisest ettepaneku kohta ning ka seda tähtaega on järgitud. (p 17)

Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)

VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)


Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. Seevastu haldusjärelevalve raames on maavanema ja uue regulatsiooni kohaselt ministri sekkumisõigus tunduvalt laiaulatuslikum – protesti rahuldamise eelduseks on vaidlustatava haldusakti või tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Seetõttu on mõistetav seadusandja valik, et kui riikliku järelevalve teostamiseks üldjuhul tähtaegu sätestatud ei ole, siis maavanema või ministri haldusjärelevalve on õiguskindluse huvides võimalik vaid piiratud tähtaja jooksul. Tõlgendus, mille kohaselt on VVS v.r § 85 lg-s 3 ja VVS u.r § 75^3 lg-s 4 sätestatu puhul tegu üksnes menetlusliku tähtajaga, mille ületamine haldusjärelevalve teostamist ei takista, võib viia õiguskindluse põhimõtte ebaproportsionaalse riiveni ning oleks vastuolus seadusandja tahtega. (p 26)

VVS v.r § 85 lg 3 ja VVS u.r § 75^3 lg 4 sõnastus on selge ja see ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt hakkab ettepaneku tegemise tähtaeg kulgema näiteks hetkest, kui haldusjärelevalve teostaja sai teada haldusakti õigusvastasusest. Kui haldusjärelevalve teostaja saab haldusakti andmisest või sellest keeldumisest teada teise haldusorgani või haldusvälise isiku pöördumisest tema poole palvega algatada järelevalve, hakkab tähtaeg kulgema ajast, mil see teade jõuab maavanema/ministri või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametniku või töötajani, kellel on kohustus tagada, et teave jõuaks maavanema/ministri kätte. Teatud juhtudel võib tähtaja algus olla ka varasem, kui maavanem/minister või tema juhitava maavalitsuse/ministeeriumi ametnik, kellelt võib eeldada haldusakti sisu mõistmist, saab muul viisil teada konkreetse haldusakti andmisest, mis võib riivata avalikku huvi. Viimasel juhul ei eelda tähtaja kulgema hakkamine tingimata haldusakti tekstiga tutvumist, kui haldusakti sisu on selles muus allikas piisavalt kajastatud. Kui muus allikas ei ole haldusakti sisu piisavalt avatud, tuleb seaduses sätestatud tähtajale lisada mõistlik aeg, mis maavanemal/ministril kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle väljanõudmiseks vajalike toimingute tegemiseks. (p 27)


Riikliku järelevalve käigus on korrakaitseorgani sekkumisõigus piiratud mingi õigushüve ja/või subjektiivsete õiguste kaitse vajadusest lähtudes kas ohu ennetamise, tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamisega, kusjuures järelevalvemeetmed peavad olema proportsionaalsed. (p 26)


HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus kohtusse pöördumise tähtaja ületamise korral menetluse. Kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohase läbimata jätmise korral aga kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata. Kolleegiumi järjepideva praktika kohaselt hõlmab kohtueelse menetluse läbimise nõuetekohasus ka küsimust, kas see on algatatud tähtaega järgides (vt nt RKHK määrus nr 3-16-519/21, p 15). Teisisõnu, erinevalt kohtusse pöördumise tähtaja mittejärgimisest, mil menetlus võidakse lõpetada, tuleb kohustusliku kohtueelse menetluse algatamise tähtaja mittejärgimisel olenevalt olukorrast kaebus kas tagastada või jätta läbi vaatamata. (p 18)


Kuna HKMS 25. peatükk ei sisalda määruskaebeõiguse osas erisätteid, tuleb HKMS § 256 lg 2 alusel lähtuda kaebuse läbi vaatamata jätmist käsitlevatest normidest. HKMS § 155 lg 5 ei anna õigust vaidlustada kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse rahuldamata jätmist (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-23-15, p 13). Kui menetluse lõpetamise puhuks on HKMS § 124 lg-s 4 sätestatud erandkorras edasikaebeõigus juhul, kui menetlusosaline on seda taotlenud, siis kaebuse läbi vaatamata jätmise taotluse kohta sarnast sätet pole. (p 21) Asjaolule, et kaebus või protest tulnuks sisulise lahendamise asemel jätta läbi vaatamata, võib siiski tugineda ka asja edasises menetluses (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-68-15). (p 22)


Asjakohane ei ole protesti esitaja ja kaasatud haldusorgani väide, et vaidlusaluseid sätteid tuleb tõlgendada riigi julgeoleku tagamise eesmärgist lähtudes. VVS v.r §-s 85 ette nähtud järelevalve eesmärgiks ei olnud riigi julgeoleku tagamine, vaid tegemist oli üldise järelevalvega kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse üle. Sellist üldise iseloomuga sätet ei ole põhjendatud tõlgendada vastuolus normi sõnastuse ja regulatsiooni üldise loogikaga erijuhtumi asjaoludest lähtudes. (p 28)


Kui ehitustegevus või juba valminud ehitis või selle kasutamine ohustab riigi julgeolekut, on riigil võimalik sekkuda eriseaduste alusel ka siis, kui ehitis on püstitatud õiguslikul alusel või kui on möödunud protesti esitamise tähtaeg. Näiteks võib kõne alla tulla riiklik järelevalve ehitiste nõuetekohasuse üle EhS § 130 alusel, mida lisaks kohalikule omavalitsusele võib teatud tingimustel teostada ka Tehnilise Järelevalve Amet. Seejuures võimaldab EhS § 132 lg 3 p 1 korrakaitseorganil otsustada isegi ehitise lammutamise, kui ehitis ei vasta nõuetele ja nõuetele mittevastavusega kaasneb oluline või kõrgendatud oht. Kui vastab tõele protesti väide, et vaidlusaluste elektrituulikute käitamisega kaasneb oht riigi julgeolekule, võib selline oht olla hõlmatud EhS § 132 lg 3 p-ga 1. (p 29)

3-18-982/26 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.01.2019

Kuna kaebuses taotletud haldusakt on antud, tuleb asja menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata lõpetada. Tartu linna menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Eriplaneeringu lõpetamise määravaks põhjuseks ei olnud Tartu linna kaebus halduskohtule. Eriplaneeringu lõpetamise tingis Vabariigi Valitsuse otsuse põhjenduste kohaselt Tartumaa kohalike omavalitsuste ja kogukonna väljendatud tugev vastuseis tehase rajamisele, mille põhjal vastustaja leidis, et riigi huvi tehase rajamiseks ei kaalu üles huvi väljakujunenud elu- ja looduskeskkonna säilimiseks. Tartu linna kaebus halduskohtule oli küll vastuseisu üheks väljenduseks, kuid mitte otsustavaks teguriks, mis mõjutas vastustajat eriplaneeringu lõpetamise otsust tegema. Seejuures olid haldus- ja ringkonnakohus planeerimismenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajaks leidnud, et linnal puudub ilmselgelt kaebeõigus. (p-d 9 ja 10)


Tartu linna menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda (vrd HKMS § 108 lg 6). Eriplaneeringu lõpetamise määravaks põhjuseks ei olnud Tartu linna kaebus halduskohtule. Eriplaneeringu lõpetamise tingis Vabariigi Valitsuse otsuse põhjenduste kohaselt Tartumaa kohalike omavalitsuste ja kogukonna väljendatud tugev vastuseis tehase rajamisele, mille põhjal vastustaja leidis, et riigi huvi tehase rajamiseks ei kaalu üles huvi väljakujunenud elu- ja looduskeskkonna säilimiseks. Tartu linna kaebus halduskohtule oli küll vastuseisu üheks väljenduseks, kuid mitte otsustavaks teguriks, mis mõjutas vastustajat eriplaneeringu lõpetamise otsust tegema. Seejuures olid haldus- ja ringkonnakohus planeerimismenetluse lõpetamise otsuse tegemise ajaks leidnud, et linnal puudub ilmselgelt kaebeõigus. (p 10)

3-16-567/18 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.12.2018

Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).

Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)


Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)


Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).

Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)

Toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks.

Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul. (p 11)

Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne.

Toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Positiivne muutus ei pea siiski tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus. (p 12) Määruse (EL) nr 1305/2013 üldisele eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks. (p 13)

Tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks ei piisa vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning pelgalt põhjendatud kahtluse korral ei lähe toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks. (p 14)


HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab vastustaja olema valmis tõendama vaidlustatud haldusaktis väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise. Nende asjaolude osas, mille tõendamist kohus on nõudnud kaebajalt, läheb tõendamiskoormus talle üle. (p 15)


3-16-1050/68 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.12.2018

Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p 22)

Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)


Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. (p 30)


Ekslik on seisukoht, et järelevalvemenetluses ei saa kohustada ehitusloa omanikku loa saanud ehitusprojektist kõrvale kalduma. On olukordi, kus ehitusjärelevalve asutus ei saa piirduda üksnes formaalse kontrolliga, kas ehitamine vastab ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektile, mis ei pruugi veel olla koostatud ehitamist võimaldavas täpsusastmes. Vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada järelevalve eesmärki. Kuna praegusel juhul ei sisaldanud ehitusloa aluseks olnud projekt vundamendi deformatsioonivuugi lahendust, ei saa pelgalt deformatsioonivuugi lahendust puudutav ettekirjutus olla ehitusloaga vastuolus. Tööprojektis kajastatud deformatsioonivuugi lahendus ei muutnud ega mõjutanud praegusel juhul ka muid ehitusloa andmise aluseks olnud projektis ettenähtud lahendusi. (p 19)


Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded ehitusprojektile“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral.

Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine.

Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. (p-d 20–22)


Ehitusprojekti detailsus on erinevates staadiumites (eel-, põhi- ja tööprojekt) erinev. Eelprojektis esitatakse ehitise arhitektuurilahendus ja insener-tehniliste lahenduste põhimõtted, mida täpsustatakse järgmistes staadiumites („Nõuded ehitusprojektile“ § 8 lg 1). Põhiprojekti staadiumis esitatakse ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab määrata ehitise maksumust, korraldada ehitushanget ja koostada hinnapakkumust („Nõuded ehitusprojektile“ § 9 lg 1). Alles tööprojektis tuleb esitada ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab nõuetekohaselt ehitada. Tööprojektis täpsustatakse eelnevate staadiumite lahendusi selliselt, et ehitis oleks võimalik valmis ehitada („Nõuded ehitusprojektile“ § 10 lg-d 1 ja 3). Eelneva staadiumi ehitusprojekt on siduvaks lähteülesandeks järgneva staadiumi projekti koostamiseks („Nõuded ehitusprojektile“ § 5 lg 3).

Ehitusloa taotlemisel võib piirduda eelprojekti esitamisega. Ehitusloa taotlemisel esitatavas ehitusprojektis esitatakse ehitise kohta need andmed ja ehitusprojekti osad, mis on asjakohased ja mida on otstarbekas ja võimalik määrata („Nõuded ehitusprojektile“ § 14 lg 1). Ehitusloa taotlemisel esitatav projekt peab vastama EhS § 13 nõuetele, sealjuures peab ehitusloa andjal olema võimalik selle alusel kontrollida vähemalt ehitise põhilahenduste ohutust.

Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1). (p-d 16–18)


Ehitusluba kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest. Need õigused ei ole aga piiramatud. EhS § 132 lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on järelevalvemenetluses võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. (p 22)


Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuded ehitusprojektile“ §-st 12. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt EhS § 46 lg 1 p 1, „Nõuded ehitusprojektile“ § 12 lg 1, RKHK määrus nr 3-17-505/44, p 9 ja otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 37). (p 18)

Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)


Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine. (p 21)


Ohu korral on korrakaitseorganil õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd EhS § 55 p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt EhS § 46 lg 2 koostoimes HMS § 64 lg 1 teise lausega). Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral. (p 20)


Kohalikule omavalitsusele on pandud ülesanne teha riiklikku järelevalvet ehitiste ja ehitamise nõuetele vastavuse üle (ehitusseadustiku (EhS) § 130 lg 2 p 2). Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitise ohutust kogu tema kasutusea vältel (EhS § 11 lg 1), ehitamise vastavust ehitusprojektile (EhS § 12 lg 1) ja kohustust rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (EhS § 12 lg 3). Ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale (EhS § 8 teine lause). Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt KorS § 4). Ehitusseadustiku eelviidatud sätted kaitsevad ka naaberhoone omanike õigusi. (p-d 10 ja 12)


Kolleegium ei pea põhjendatuks, et kolmanda isiku esindajal kulus kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamiseks. (p 34)

3-15-934/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.12.2018

Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16)

Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 111 lg 11, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 111 lg 11 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 111 lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 111 lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 1^1 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11^1 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)


Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 111 lg 11, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 111 lg 11 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 111 lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 111 lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19)

Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)

Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11^1 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)


Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)


PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 1^1 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)


Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24)

19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 111 lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 111 lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)


Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)


Taaskasutusorganisatsiooni (TKO) veebilehel avaldatud aktsiisimaksja kohustuste üleandmise leping ei ole tüüptingimustega leping, mis tuleks VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. PakAS § 111 lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb PakAS § 111 lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad (p 10).

3-17-1613/165 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.11.2018
3-16-11/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Halduskohus on pädev lahendama vaidlusi pärast kriminaalmenetluse lõppu toimikuga tutvumise ja koopiate saamise üle. Tegu on materiaalselt haldusülesande täitmisega ja KrMS erinormid pädeva kohtu kohta puuduvad (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-58-16, p-d 7–9 ja sealviidatud kohtupraktika). Samale seisukohale tuleb asuda ka väärteoasjade puhul. (p 10)


Süüteod jagunevad kuritegudeks ja väärtegudeks. Kuri- ja väärtegude eristamine peegeldab teo raskust. Väärteod on kergemad rikkumised. Väärteootsuse võib sõltuvalt asjast teha nii kohtuväline menetleja kui ka kohus. VTMS § 83 järgi arutab väärteoasja kohus, kui see on seaduses sätestatud või vajalik kohaldatava sanktsiooni tõttu. Kohtuväline menetleja teeb väärteootsuse üldjuhul kergemates väärteoasjades. Niisugustes väärteoasjades väärivad menetlusaluse isiku isikuandmed suuremat kaitset. (p 15)

Kohtuvälise menetleja otsuse avaldamine on reguleeritud VTMS § 62 lõikes 2, mis sätestab erikorra võrreldes AvTS regulatsiooniga. Otsuse avaldamine on VTMS § 62 lõike 2 järgi lubatud pärast otsuse tegemist KrMS § 4081 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tingimustel, arvestades kohtuvälise menetluse erisusi. Seega ei näe seadus ette kohtuvälise menetleja otsuse Riigi Teatajas avalikustamist KrMS § 4081 lõike 1 alusel. Eelnõu seletuskirjast (Riigikogu X koosseis, 1027 SE) ilmneb, et VTMS § 62 lõike 2 eesmärk oli kõrvaldada varem valitsenud lünk, kus oli reguleerimata, kuidas toimub kohtuvälises menetluses tehtud otsuse avaldamine. „Avaldamine VTMS § 62 lg 2 puhul tähendab eelkõige võimalust ja luba vajalikus osas tehtud otsuse kohta andmete andmist massiteabevahenditele ning kolmandatele isikutele. Oluline on aga, et sealjuures ei avaldataks andmeid suuremas ulatuses, kui on ette nähtud KrMS § 408^1 lg-s 2 ja 3 kohtuotsuste avalikustamise puhul.“ (p 17)

VTMS § 62 lõige 2 koos seal viidatud sätetega ei anna isikule subjektiivset õigust otsuse avaldamist nõuda, vaid see annab kohtuvälisele menetlejale võimaluse otsus põhjendatud juhtudel ja vajalikus mahus avaldada. VTMS § 62 lõige 2 annab kohtuvälisele menetlejale kaalutlusõiguse igal üksikjuhtumil otsustada, kas väärteootsus väljastada või mitte. Teabe väljastamiseks peab taotleja põhjendama õigustatud huvi olemasolu. Kuna andmed väärteo toimepanemise kohta ei tohi olla laiemalt kättesaadavad kui andmed kuriteo toimepanemise kohta, tuleb arvestada KarRS §-s 28 sätestatud piirangut ning keelduda väärteootsuse väljastamisest, kui andmed väärteo toimepanemise kohta on karistusregistrist kustutatud. (p-d 19 ja 20)

3-12-1360/131 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Tõendamiskoormuse jaotust puudutavad normid on menetlusnormid. (p 17)

Kui maksuotsuses esitatud tõendite ja asjaolude analüüsi järgi on maksuhalduri pakutud versioon toimunu kohta eluliselt usutav ja võimalik, kuid tõendid ei välista ka vastupidist tõlgendust, läheb tõendamiskoormus MKS § 150 lg 1 alusel üle kaebajale. (p 20)

Sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks on KMS-s kehtestatud kindlad tingimused, mille täitmise eest vastutab maksukohustuslane. Kui maksuotsuses on esitatud põhjendatud kahtlus, et need tingimused pole täidetud, on maksukohustuslane kohustatud kahtluse kõrvaldama. Sama kehtib ka tulumaksu puhul, kus maksukohustuslasel on kohustus tõendada, et väljamakse on seotud ettevõtlusega. (p 20)

Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja. (p 21)


Jälitusprotokollide tõendina lubamatuks tunnistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Ka Euroopa Liidu õiguse järgi võib põhiõigusi piirata vaid õiguslikul alusel (Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 52 lg 1 esimene lause). (p 23)

Maksumenetluses ei ole jälitustoimingud lubatavad. Seega on seadusandja arvates tavatingimustes, kus kriminaalmenetlust läbi ei viida, võimalik kuritarvitusi kindlaks teha ka ilma isikute põhiõigusi nii tugevalt riivavate meetmeteta. (p 23)


Kõigi tõendite hindamine kogumis eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kohtuotsusest peab nähtuma, et kohus on kõiki olulisi asjaolusid arvestanud. (p 24)

Kui kohus pole tunnistajate ütlustest tehtud järeldusi esitatud dokumentaalsete tõenditega sidunud, pole kohtu järelduse kujunemine veenev. (p 25)

Kohtu vabadus tõendite hindamisel ei tähenda, et kohus võiks loobuda põhjendamast, miks esitatud tõend tuleb jätta arvestamata. (p 26)


Maksustamise seisukohalt on ebaoluline, millisele töötajale või juhatuse liikmele on äriühing pannud kohustuse kontrollida tehingute õiguspärasust. Kui seda oluliseks pidada, võib juhtuda, et maksuhalduril on väga keeruline või lausa võimatu maksude tasumise õigsust kontrollida ja maksusummat määrata, juhul kui äriühing on jätnud oma tegevuse nõuetekohaselt korraldamata. (p 27)


Olukord, kus isiku teadmist asutakse tõendama otseste tõendite asemel kaudsetega, ei tähenda üleminekut maksuotsuse uuele faktilisele alusele. Uus faktiline alus tähendab uusi asjaolusid, mitte samade asjaolude tõendamist teistsuguste tõenditega või samade asjaolude hõlmamist teistsuguste õiguslike mõistetega. (p 29)

Hinnang “pidi teadma” on senises praktikas antud mitmesugustele faktikogumitele: nii kaudselt tõendatud teadmisele kui ka hoolsuskohustuse rikkumisele. Olukorda “teadis” võib tõendada ka kaudsete tõenditega. (p 29)

3-18-124/22 PDF Riigikohtu halduskolleegium 21.11.2018

Vt p-d 10 ja 11.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-17, p 19 ja selle annotatsioonid.

3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018

Vt p 12.

Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.


Vt p 12.

Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)

3-16-517/32 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.11.2018

Kolleegium on varem kehtinud õigusnorme tõlgendades asunud seisukohale, et bürooruumid võivad asuda mitteelamu kasutusotstarbega hoones (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p 13). Ka 1. juulil 2015 jõustunud EhS § 50 lg 7 p 1 alusel kehtestatud määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“ lisa ei näe ette elamu kasutusotstarbega hoone kasutamist büroohoonena. EhS § 16 lg 2 esimese lause järgi tuleb ehitist kasutada kasutusotstarbe kohaselt. (p 10)

Pelgalt ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia õigele tulemusele (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-47-15, p 16). (p 10)


Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlustab ühtne käibemaksusüsteem, et igasugune majandustegevus, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest, maksustatakse täiesti neutraalselt, kui see tegevus on iseenesest käibemaksuga maksustatav (vt nt C-672/16: Imofloresmira - Investimentos Imobiliários, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)


Ka suulise seletusega saab äriplaani tõendada. Käibemaksuseadusest ega maksukorralduse seadusest sellist piirangut ei nähtu. Äriplaani tõendamiseks sobivad kõik MKS § 59 lg-s 1 nimetatud tõendid, sh maksukohustuslase suuline teave. (p 11)


Käibemaksudirektiivi (nõukogu 28. novembri 2016. a direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) art 168 järgi saab isik kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust juhul, kui ta tegutseb kauba või teenuse omandamise ajal maksukohustuslasena selle direktiivi tähenduses ja kasutab asjaomaseid kaupu või teenuseid maksustatavate tehingute tarbeks (vt nt C-140/17: Gmina Ryjewo, p 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, et kui maksukohustuslase poolt omandatud kaupu või teenuseid kasutatakse tehingutes, mis on maksust vabastatud või ei kuulu käibemaksu kohaldamisalasse, ei või käibemaksu arvestada ega sisendkäibemaksu maha arvata (vt nt C-672/16, p 30 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)

Kui käimasoleva kohtumenetluse tulemusel peaks selguma, et kaebajal puudus maksuotsuse tegemise ajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, ei välista see käibemaksu korrigeerimist tulevikus. Kui kaebaja hakkab edaspidi korterit kasutama äriühingu kontorina, on tal õigus korrigeerida korteriomandi soetamisel tasutud käibemaksu vastavalt korteriomandi maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele (KMS § 32 lg-d 4–42). (p 17)


Kui maksuhaldur on maksuotsust nõuetekohaselt põhjendanud, lasub MKS § 150 lg 1 järgi maksukohustuslasel kohustus tõendada, et ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastav äriplaan on realistlik. Kavatsuse tõendamise puhul ei kehti tavapärasest leebem tõendamisstandard. Kui esineb õiguslikke takistusi, mis ei lase kaebaja äriplaani ellu viia, peaks maksukohustuslane esile tooma, milliseid abinõusid on ta kasutanud või plaanib kasutada, et viia eluruumi kasutusotstarve kavandatava kasutusotstarbega kooskõlla (RKHK otsus asjas nr 3-15-2961/28, p-d 16–18). Ehitusõiguslik kasutusotstarve takistas kaebaja äriplaani teostamist, kuid kaebaja ei näidanud maksumenetluses ära, et ta oleks astunud samme selle takistuse kõrvaldamiseks. (p 12)

Maksuhaldur ei põhjendanud maksuotsust väitega, et korter soetati kaebaja juhatuse liikme elukoha tarbeks. Seetõttu ei pidanud vastustaja seda asjaolu ka tõendama. Kuna vastustaja lähtus maksumenetluses kaebaja seletusest, et ta soetas korteri äriühingule kontoriks, lasub kaebajal tõendamiskoormus tõendite osas, mis kinnitaksid, et tal oli maksuotsuse tegemise ajal tõepoolest kavatsus võtta korter kasutusele äriühingu kontorina. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid näiteks töötajate palkamise ega kontori sisustamise kohta. (p 13)


Kohus hindab haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). Seepärast tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata haldusakti andmise ajal olemasolevate faktide põhjal. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused (sh isiku käitumine) ei mõjuta haldusakti õiguspärasust, kuid isiku tegevus pärast haldusakti andmist võib kaudselt kinnitada tema esialgseid kavatsusi (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-16, p 22). (p 13, vt ka p 15)


3-16-2290/23 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.11.2018

Kaebaja õigused oleksid tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. Praeguse kohtuasja raames oleks see tühistamisnõue tähtaegne, kuna kaebuse muutmise korral loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal (HKMS § 49 lg 1 teine lause). Praeguses olukorras on kaebajal võimalik kaebust uue nõudega täiendada ka apellatsiooniastmes (HKMS § 49 lg 2 ja § 198 lg 2 p 3). (p 12)


Kui õppetasu nõuti õigusvastaselt, on kaebajal õigus nõuda see tagasi sõltumata sellest, et ta on õppetasu maksmata jätmise tõttu eksmatrikuleeritud, kuid on tasu maksnud pärast eksmatrikuleerimist. Õppetasu saaks tagasi nõuda, kui tühistataks see haldusakt, millega tasu määrati. Praeguse vaidluse lahendamist ei mõjuta see, et kaebaja pole eksmatrikuleerimise korraldust vaidlustanud. (p 11)

Kaebaja õigused oleksid samas tõhusamalt kaitstud, kui ta täiendaks kaebust eksmatrikuleerimise otsuse tühistamise nõudega. (p 12)


ÜKS §-st 42 tuleneb üliõpilase õigus saada tervislikel põhjustel akadeemilist puhkust, ilma et sellega kaasneks kohustus maksta õppetasu või eksmatrikuleerimise ohtu. Seda hoolimata haigestumise ajast, mida üliõpilasel ei ole võimalik valida. Kohtul tuleb asja sisulisel lahendamisel otsustada, kas ülikoolis õppetööd reguleerivat õppekorralduseeskirja (ÕKE) on võimalik tõlgendada kooskõlas ÜKS-ga või on kaebuse lahendamiseks vaja kaebust täiendada ka ÕKE kui üldkorralduse tühistamise nõudega osas, milles see takistab ÜKS §-st 42 tuleneva õiguse realiseerimist. (p 16)


Ülikoolis õppetööd reguleeriv õppekorralduseeskiri (ÕKE) on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. ÕKE õppetööd reguleerivad normid on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaks määratud, piiratud isikute ringile – ülikooli liikmetele (vt ÕKE p 1) (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7, ja RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p 55). Eeltoodut ei väära ka ÜKS § 15 lg-tes 1 ja 2 sätestatu. ÜKS § 15 lg 1 on pädevusnorm, mis annab ülikooli nõukogule õiguse võtta vastu määruseid. ÜKS § 15 lg 2 sätestab, et ülikooli nõukogu seisukoht, mis sisaldab üldisi eeskirju, vormistatakse määrusena. Õigusakt, mis sisaldab küll üldisi eeskirju, aga on adresseeritud piiratud isikute ringile, on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 järgi. Seega on see haldusaktina halduskohtus vaidlustatav hoolimata selle vormistamisest määrusena. (p 17)


3-17-1613/156 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2018
3-15-1699/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 07.11.2018
3-17-1410/77 PDF Riigikohtu halduskolleegium 05.11.2018

RHS v.r § 117 lg 2^1 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15)


RHS v.r § 117 lg 2^1 p 3 võimaldas VAKO-le vaidlustuse esitamisega vaidlustada hankija tegevust, mis seisnes hankemenetluse alustamata jätmises (vt ka haldusasi nr 3-3-1-57-10, p 21). Viidatud sätte järgi võis pakkuja või huvitatud isik vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei olnud esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud RHS v.r järgi lubatud, samuti kui hankija ei olnud esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtajaks riigihanke aruannet. (p 15)

Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18)

Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.

Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)


Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.

Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)


Vastustaja tugines edasikaebetähtaja ennistamise taotluses asjaolule, et ringkonnakohus eksitas teda edasikaebetähtaja ja -korra selgitamisel. Kolleegium ei pea seda praegusel juhul selliseks mõjuvaks põhjuseks HKMS § 71 lg 1 mõttes, mis annaks alust kaebetähtaja ennistamiseks. Olukorras, kus vastustaja ise tugineb kassatsioonkaebuses argumendile, et tegu on hankeasjaga, ei saanud ringkonnakohtu vaidlustamisviide teda eksitada, sest ta oli eksitusest teadlik. Menetlusosalisel tuleb oma väidetes ja toimingutes olla järjekindel. Vastustaja on avaliku sektori hankija ning ta kasutas kassatsiooniastmes kvalifitseeritud õigusabi. Hankeasjade erimenetluse normid (sh lühikesed tähtajad) on loodud vaidluse kiireks ja tõhusaks lahendamiseks, et seeläbi tagada riigihanke korraldamise üldpõhimõtete tegelik elluviimine. (p 17)


Kuna nõuete objektiks ei ole hankemenetluse otsused ega toimingud, hankeleping ega selle muutmine, ei ole nende puhul tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 mõttes. Neid nõudeid ei lahendata VAKO kohustuslikus kohtueelses menetluses. Nende nõuete lahendamisel tuleb lähtuda HKMS üldregulatsioonist. Olukorras, kus seaduses sätestatud halduskohtusse pöördumise piiranguid arvestades on kaebaja pöördunud korraga VAKO-sse ja halduskohtusse, on halduskohtul vajaduse korral võimalus halduskohtumenetlus peatada kuni VAKO-s asja lahendamiseni. Kui VAKO otsus vaidlustatakse halduskohtus, on võimalik kaebused liita. Seejuures kohaldub ka sellises menetluses HKMS 28. peatükiga hõlmatud nõuetele ülejäänud nõuetest lühem edasikaebetähtaeg. (p 18)


Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)


Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. (p 19.2)


Kuigi RHS v.r-s sätestatud lepingu tühisuse normistik on eriregulatsioon võrreldes eraõiguses sätestatuga, kehtivad ka hankelepingute suhtes eraõiguse normid niivõrd, kuivõrd avalik õigus ei näe ette teisiti. Seega ei ole korraldatud jäätmeveo lepingu kui tehingu tühisuse korral sellel algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühisuse tuvastamisega kaasneb paratamatult vabaturu olukord.

Ringkonnakohus lükkas vabaturu olukorra tekke edasi viisil, et see jõustub hiljemalt kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Olukorras, kus kohus nägi vajadust lükata hankelepingute õigusjõu lõppemine edasi, tulnuks kohaldada RHS v.r § 126 lg 1^2 p-s 2 sätestatud lahendust, s.o vaatamata tühisuse aluse esinemisele jätta avaliku huvi tõttu hankeleping jõusse, lühendades hankelepingu tähtaega. (p 19.2)

Kohustamisnõue korraldatud jäätmeveoteenuse osutaja leidmiseks kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse alustamiseks on lubatav. Üldjuhul ei ole eraisikul subjektiivset õigust nõuda, et hankija viiks läbi hankemenetluse, st soetaks kaupu, teenuseid ja ehitustöid, mille pakkumisest isik on huvitatud. Arvestades kohtuasjas vaidluse all olevat valdkonda (korraldatud jäätmevedu) ning juhtumi asjaolusid, saab erandina jaatada kaebaja nõudeõigust, et viidaks läbi kontsessioonimenetlus. Kaebaja on üldteadaolevalt pikaajaliselt tegutsenud jäätmekäitluse valdkonnas. Teiseks, JäätS § 66 näeb ette kohaliku omavalitsuse kohustuse korraldada jäätmevedu ja valida jäätmeveo teenust osutav ettevõtja, sätestades ammendavalt erandid, mil see ei ole vajalik. Seejuures on kindlaks määratud ka korraldatud jäätmeveo toimimiseks vajaliku jäätmevedaja leidmise menetlus. Samuti sätestab JäätS keelu kasutada sisetehingut, mis võimaldaks hankemenetluse korraldamisest loobuda. (p 20)

3-16-1172/103 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.11.2018

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)


KrMS § 488 lg 5 kohaselt otsustab vangistusega karistatud isiku üleandmise või sellest keeldumise valdkonna eest vastutav minister. Selline otsus on haldusakt. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioonist tuleneb selgelt, et isiku saab üle anda, kui mõlemad riigid on teinud nõustuva otsuse. Selline otsus reguleerib seega siduvalt karistatud isiku õigusi ja kohustusi ning vastab ka muus osas HMS § 51 lg-s 1 esitatud haldusakti tunnustele. Kuigi küsimust reguleerib kriminaalmenetluse seadustik, on sisuliselt tegemist haldusmenetlusega ning otsuse teeb haldusorgan. Ka haldusakti (praegusel juhul nõusoleku) andmisest keeldumine on haldusakt. (p 10)

Justiitsministeeriumi poolt Venemaa Föderatsioonile konventsiooni alusel info saatmise näol oli tegemist üksnes teabe edastamise toiminguga ning konventsiooni järgi ei pea teavet edastav riik enne seda olema teinud otsust üleandmisega nõustumise kohta. (p 11)

Teabevahetus riikide vahel on kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni kohaselt loomulik otsuse tegemise eeldus ja kuigi iseenesest pole välistatud, et riigil on kogu vajalik info olemas ja ta teeb otsuse üleandmise kohta teiselt riigilt teavet küsimata, ei saa sellisel viisil otsuse tegemist nõuda. Sedavõrd laia kaalutlusruumiga otsuse puhul on ootuspärane, et menetlus ja info kogumine võtab aega ning menetluse lõpptulemus ei ole ettenähtav. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. (p 12)

Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)


Riigil on karistuspoliitika valdkonnas ulatuslik suveräänne otsustusruum. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda enda karistuse kandmiseks üleandmist elukohariigile. Kohtulik kontroll elukohariigile üleandmise taotluste kohta tehtud otsuste üle on piiratud. Kontrollida saab üksnes menetlusreeglite järgimist ja seda, kas tehtud on ilmselgeid kaalutlusvigu. (p 14)

Kokku: 1172| Näitan: 81 - 100

/otsingu_soovitused.json