3-3-1-15-10
|
Riigikohus |
30.08.2011 |
|
Kuna jõustunud kohtuotsuse arvutivõrgus avalikustamine on jätkuv tegevus, siis on HKMS § 175 lg-d 3 ja 4 kohaldatavad ka nende taotluse lahendamisel, kus jõustunud kohtuotsus haldusasjas on juba avalikustatud. HKMS § 175 on erinormiks isikuandmete kaitse seaduse § 11 suhtes ning reguleerib ammendavalt haldusasjades kohtulahendite avalikustamist. (RKÜK 26.03.2012 määrus kohtuasjas nr 3-3-1-15-10, p 5)
Omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglase hüvitise maksmise aluseid ja korda reguleeriva seaduse kehtestamata jätmine või õiglase hüvitise maksmist välistav regulatsioon riivab omandipõhiõigust ning PS §-dest ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Sellisel juhul puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada (sarnaselt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 119).
Isiku kõrvaldamine ametikohalt kriminaalmenetluse tagamiseks riivab põhiõigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Kuna üldjuhul on töö peamine sissetuleku hankimise vahend, siis võib ametikohalt kõrvaldamisega kaasneda ka omandipõhiõiguse riive. Ajal, mil isik on kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldatud, ei saa ta oma senisel ametikohal töötada ega saada töötasu ja kasutada muid töökohaga kaasnevaid varalisi hüvesid. Ametikohalt kõrvaldamine võib seega põhjustada kahtlustatavale või süüdistatavale varalise kaotuse.
Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).
Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127-128).
Riigil on kohustus kujundada õigusinstituut, mille normidega reguleeritakse omandiõigust erakordselt piirava õiguspärase akti või toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamine õiglases ulatuses. Riigil on kohustus maksta ka kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega omandipõhiõiguse õiguspärase erakordse piiramise korral õiglast hüvitist (vt ka Riigikohtu 31.03. 2011 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-i 64 ja 17.04.2001 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-10-01 p-i 4).
Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis sätestaks kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamise õiglases ulatuses. Kahju hüvitamise aluseid pole sätestatud riigivastutuse seaduses, mis on avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamist reguleeriv üldseadus, ega üheski teises seaduses. Kohaldada ei saa RVastS § 15 lg-t 1, mis reguleerib kohtumenetluses tekitatud kahju hüvitamist ega ka RVastS § 16 lg 1, kuna tegemist ei ole haldusakti või haldustoiminguga (vt Riigikohtu 31.03.2011. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-69-09 p-e 74 ja 77). RVastS § 16 ei saa kohaldada kohtueelses kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamisel ka analoogiat kasutades. Riigivastutuse seaduse alusel kahju hüvitamise eelduseks on haldustoimingu või haldusakti õigusvastasuse või õiguspärasuse tuvastamine. Riigivastutuse seadus ei sätesta, kas, kuidas ja millises ulatuses peab halduskohus hindama kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust või õigusvastasust.
Kehtivas õiguses puudub regulatsioon, mis võimaldaks hüvitada kohtueelses kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju õiglases ulatuses. Regulatsiooni puudumine riivab intensiivselt omandipõhiõigust ning õigust tõhusale kohtumenetlusele. Kriminaalmenetluses ametikohalt kõrvaldamisega õiguspäraselt tekitatud varalise kahju hüvitamine on välistatud. Puudub regulatsioon, mis võimaldaks isikul, kelle omandipõhiõigust on kohtueelses kriminaalmenetluses erakordselt piiratud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju õiglases ulatuses hüvitada. Selle kohta, millisel eesmärgil on seadusandja jätnud vastava regulatsiooni kehtestamata, pole andmeid, kuid riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei ole sellise põhiõiguste riive põhjendamiseks piisavalt kaalukas.
|
| 3-3-1-34-11
|
Riigikohus |
06.06.2011 |
|
Vt lahendite nr 3-3-1-39-05 ja nr 3-3-1-88-06 annotatsioone.
Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui halduskohtu pädevust ei ole vaidlustatud esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni, siis menetlusökonoomika põhimõttest tulenevalt ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (vt määruse asjas nr 3-3-4-2-02 p-i 10). Käesolevas asjas tuleb siiski pidada põhjendatuks lõpetada menetlus maksuotsuse osaliseks tühistamiseks, kuigi alles kassatsioonimenetluses on viidatud sellele, et pankroti väljakuulutamise tõttu oleks halduskohus pidanud menetluse lõpetama. Pankrotiseaduse 5. peatükis ettenähtud kord nõuete esitamiseks, kaitsmiseks ja nõuete kaitsmisel tekkinud vaidluste kohtulikuks lahendamiseks erineb oluliselt maksuotsuse halduskohtus vaidlustamise korrast. Pankrotiseadusest tulenevalt on kohtuvaidluse pooleks nõudele vastu vaielnud haldur või teine võlausaldaja. Seega näeb pankrotiseadus muu hulgas ette teistsuguse menetlusosaliste ringi. Seetõttu ei ole käesoleval juhul menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes võimalik jätta jõusse halduskohtu ja ringkonnakohtu otsust.
|
| 3-3-4-1-11
|
Riigikohus |
07.04.2011 |
|
Maa- ja halduskohtu pädevuse piiritlemiseks tuleb selgitada, kas kohtuasi (vaidlus) tuleneb eraõigussuhtest või avalik-õiguslikust suhtest. Tervishoiuteenuste osutamine vanglas on küll täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, kuid esmajoones kehtivad siiski samad normid, mis kehtivad ka väljaspool vanglat. Kuna ravivajaduse hindamisel osutas vanglaarst kinnipeetavale tervishoiuteenust, kujunes vangla ja kinnipeetava vahel välja eraõiguslik suhe. (vt ka Riigikohtu 15.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-10 p-i 9 ja 21.12.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-69-10 p-i 9). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)
|
| 3-3-1-85-09
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Kriminaalmenetlus kui riigivõimu s spetsiifiline teostamine on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest eraldi. Üldjuhul kontrollivad üldkohtud vastavalt kriminaalmenetluse reeglitele ning kriminaalmenetluse raames kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust. Oluline on, et üldjuhul järgneb kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas samuti hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele. Eeskätt PS §-des 14 ja 15 ning §-s 25 sätestatud põhiõiguste kaitse eeldab kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks eriregulatsiooni kehtestamist.
Enne riigivastutuse seaduse jõustumist tuli kahju hüvitamise üldpõhimõtetest ja Eesti NSV tsiviilkoodeksist tulenevalt hüvitada üksnes varaline kahju. 1. septembril 1994 jõustunud ning 1. juulil 2002 kehtivuse kaotanud tsiviilseadustiku üldosa seadus reguleeris küll mittevaralise kahju hüvitamise aluseid, kuid ei sätestanud aluseid ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise alust ei tulenenud ka ühestki teisest seadusest. Enne 1. jaanuari 2002 ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada PS § 25 alusel.
Riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse kuulub avaliku võimu kandjate tekitatud kahju hüvitamine niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud eriseaduses. Kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks on eriregulatsioon sätestatud üksnes alusetu vahistamisega tekitatud kahju osas, muus osas kuulub kahju hüvitamine seega riigivastutuse seaduse reguleerimisalasse. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 31.08.2011, nr 3-3-1-35-10, p 50)
Riigivastutuse seaduses puuduvad alused ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, sest ei riigivastutuse seaduse üld- ega erisätete alusel saa sellist kahju hüvitada. Nõudealuse puudumine riigivastutuse seaduses tähendab seda, et ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamine on välistatud ning selline kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab PS §-s 25 sätestatud põhiõigust nõuda kahju hüvitamist.
Isikul on subjektiivne õigus nõuda ja riigil objektiivne kohustus tagada menetluse tõhusus. Menetluslike põhiõiguste eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse. Seadusandjal on kohustus kehtestada normid, mis piisava tõenäosusega ja piisaval määral tagaks põhiõiguste teostumise ning kaitse.
Halduskohtule võib esitada taotluse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega ning halduskohus on pädev sellist kaebust läbi vaatama, kuna sellise kaebuse läbivaatamiseks puudub teistsugune menetluskord.
Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist välistav riigivastutuse seaduse regulatsioon piirab õigust nõuda kahju hüvitamist. Selline regulatsioon piirab ka õigust tõhusale kohtumenetlusele. Puudub menetlus, mis võimaldaks isikul, kelle õigusi on rikutud, pöörduda kohtu poole nõudega tekitatud kahju hüvitada. Ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist piirav regulatsioon piirab ka põhiõigust menetlusele mõistliku aja jooksul.
Põhiõigusi võib piirata kooskõlas põhiseadusega. Riigivastutuse seaduse regulatsioon, mis välistab ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise, piirab väga intensiivselt põhiõigust nõuda kahju hüvitamisele. Sellega mitte üksnes ei sätestata mittevaralise kahju hüvitamist piiravaid tingimusi, vaid välistatakse kahju hüvitamine täiesti. Riigi rahanduslike huvide kaitsmise vajadus ei kaalu üles ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise tervikuna ning kaalumisvõimaluseta välistamist.
|
| 3-3-1-69-10
|
Riigikohus |
21.12.2010 |
|
Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas ka teenuse osutamise või sellest keeldumisega tekitatud kahju hüvitamine on võlaõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus (41. peatükk) ja valdkonnaseadused. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2 sätestatud õiguslikku vormi. Suhet ei muuda avalik-õiguslikuks ka see, et tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingupooleks siiski vangla. Vangla arst tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes tervishoiuteenuse osutamise vajaduse ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine.
Riigikohtu 10.04.2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 p-s 10 asuti seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, ei ole mõistlik tühistada kohtuotsust üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Kuna käesolevas asjas tuleb vaidluse lahendamiseks anda hinnang faktilistele asjaoludele, mille teostamiseks Riigikohtul HKMS § 64 lg 2 alusel pädevus aga puudub, tuleks asi saata uueks lahendamiseks halduskohtule. Sellises olukorras ei saa pidada mõistlikuks maakohtu pädevusse kuuluva vaidluse lahendamise jätkamist halduskohtus. Seetõttu lõpetatakse HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel operatsiooni mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osas haldusasja menetlus.
|
| 3-3-1-53-10
|
Riigikohus |
15.12.2010 |
|
Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka meditsiinilise uuringu teostamist. Kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.
Tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole halduskohtu pädevuses. Tervishoiutöötaja on küll üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, kuid see ei muuda suhet avalik-õiguslikuks. Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana ega täida avaliku võimu ülesandeid, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust.
Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKÜKm 28.06.2021, nr 3-21-30/19)
|
| 3-3-4-2-10
|
Riigikohus |
04.11.2010 |
|
TMS §-d 217 ja 218, mis reguleerivad kohtutäituri otsuste ja tegevuse peale kaebamist, kohalduvad ka juhul kui isik soovib vaidlustada kohtutäituri tegevust täitemenetluse kulude sissenõudmisel pärast täitemenetluse lõpetamist põhinõuete osas. Seetõttu tuleb ka nimetatud juhtumil kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebus lahendada TMS § 218 lg 1 järgi maakohtus.
Hoolimata sellest, et kohus ei ole kaebuse menetlusse võtmise keeldumist vormistanud TsMS § 465 lg-s 2 sätestatud nõuetele vastava määrusega, saab Riigikohtu praktikast tulenevalt (vt nt tsiviilkolleegiumi 11.04.2007 määrust asjas nr 3-2-1-29-07) kohtu kirja , millega keeldutakse kaebust menetlusse võtmast, käsitada määrusena TsMS § 372 lg 1 tähenduses.
|
| 3-3-1-27-10
|
Riigikohus |
03.11.2010 |
|
See hind, mille lõpptarbija soojusenergia eest tasub, sõltub tõepoolest sellest, millise hinnaga toodetud energia on võrguettevõtjale realiseeritud. Sellisest seosest ei tulene aga piisavat põhjendatud huvi selleks, et vaidlustada soojatootja suhtes kohaldatavaid soojusenergia piirhindu. Riigikohtu halduskolleegium on sarnaseid õigussuhteid käsitlevas 5. aprilli 2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-7-10 leidnud, et soojatootja poolt vastavas võrgupiirkonnas soojuse müügi faktist ning sellega seonduvast kohustusest mitte ületada piirhinda ei muutu vastavate võlaõiguslike suhete subjektid piirhinda kooskõlastava haldusakti adressaatideks. Kolleegium jääb sellele seisukohale ka käesolevas asjas.
Piirhinna kehtestamine iseenesest ei määra tarbijale osutatava teenuse lõplikku hinda, vaid määrab üksnes selle hinna maksimaalse suuruse. Piirhinna kehtestamisest ei tulene teenuse osutajale õigust müüa teenust piirhinnaga. Konkreetsele tarbijale müüdava soojusenergia hinnale ja seeläbi ka tarbija õigustele ja kohustustele võib piirhinna kooskõlastamisel olla üksnes kaudne mõju ning see avaldub läbi võlaõigusliku suhte.
Soojusenergia ostu-müügilepingu alusel kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes. Eraõiguslikes suhetes saab tarbija kaitsta oma õigusi, sealhulgas vaidlustada ebamõistlikku hinda, tsiviilkohtumenetluse korras.
Soojusenergia ostu-müügilepingu alusel kujunenud õigussuhted on eraõiguslikud. Lepinguga määratakse ka müüdava soojusenergia hind ning tarbitud soojusenergia eest tasumine. Kujunenud õigussuhteid soojusenergia tootmisel, jaotamisel ja müümisel võib käsitada kui kontsessioonisuhteid, kus avalik-õiguslik suhe kujuneb tegevusloa väljastanud riigiorgani ja võrguettevõtte vahel. Sellise avalik-õigusliku suhte raamides toimub ka piirhindade kooskõlastamine. Võrguettevõte osutab teenust vahetutele tarbijatele aga eraõiguslikes suhetes.
|
| 3-3-1-4-10
|
Riigikohus |
19.04.2010 |
|
Põhiseaduse §-s 14 sätestatud õigusest menetlusele tuleneb isiku õigus saada õigeaegseid ja korrektseid vastuseid oma pöördumistele riigiasutuste poole. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb ka isiku subjektiivne õigus kohasele haldusmenetlusele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ning vastama hea halduse põhimõttele, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. Isikute pöördumisi tuleb menetleda kooskõlas asjakohaste õiguslike regulatsioonidega. Isiku pöördumised võib jätta käiguta või loobuda kirjalikust vastusest üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Taotlusest loobumine peab olema teadev ja ühemõtteline. Juhul kui taotlusest loobumine toimub kohtuistungil, peab kohus selgitama välja nii menetlusosalise tegeliku tahte kui ka selgitama isikule sellise loobumise tagajärgi.
Haldusmenetluse raames täidab politsei neid ülesandeid, mis seonduvad iga isiku turvalisuse tagamisega, isikute õiguste ja vabaduste rikkumise ärahoidmise või tõrjumisega, samuti sellise rikkumise kõrvaldamisega. Süüteomenetlus alustatakse esimese menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse haldusmenetluses, valdavalt järelvalvelise tegevuse vormis. Politsei eelnimetatud tegevuse peale esitatavad kaebused kuuluvad lahendamisele halduskohtus, välja arvatud juhul, kui selleks on kehtestatud erikord.
Isik võib esitada õigusvastasuse tuvastamise nõude eeldusel, et tal on sellise nõude esitamiseks piisav põhjendatud huvi, mis väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Kohtupraktika kohaselt võib selliseks huviks olla nii halduse poolt tekitatud kahju hüvitamise soov kui ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes.
Põhjendatud huvi näitamine on kaebaja kohustus ning kohus ei saa siin kaebajat asendada. Samas ei ole kohus seotud kaebaja sõnastusega põhjendatud huvi kohta. Kohtu aktiivsus tuvastamiskaebuse korral võib hõlmata nii kaebuses taotletud eesmärgi väljaselgitamist kui ka sellele eesmärgile enimsobiva õiguskaitsevahendi selgitamist. Eriti on kohtu aktiivsus vajalik tingimustel, kui on ilmne, et kaebaja ei suuda põhjendatud huvi nõuetekohaselt formuleerida, samas kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu ning põhjendatult võib eeldada isiku oluliste õiguste ja vabaduste riivet. Kohtu poolt menetluslike küsimuste selgitamisel antav soovitus või arvamus peab olema asjakohane ning oma sisult õige.
|
| 3-3-1-55-09
|
Riigikohus |
17.12.2009 |
|
Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuste ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbi vaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse (vt Riigikohtu 26.05.2008 otsuse asjas nr 3-3-1-20-08 p-i 20).
HKMS § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Juhtudeks, mil isiku õigusi rikutakse kriminaalmenetluses, on nähtud ette eraldi menetluskord (KrMS § 228 lg 1). Seepärast ei ole ka käesoleval juhul võimalik maksumenetluses hinnata seda, kas ja milliseid menetlustoiminguid on kriminaalmenetluse raames kaebaja suhtes tehtud. Maksumenetluses ei saa nõuda, et uurimisasutus tõendaks haldusorganile esimese uurimis- või muu menetlustoimingu tegemist. Et kriminaalmenetluses toimunule ei olnud maksumenetluses võimalik hinnangut anda, peab haldusorgan maksumenetluses lähtuma sellest, et kriminaalmenetlust on alustatud.
|
| 3-3-1-16-09
|
Riigikohus |
17.04.2009 |
|
Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseadus, mille § 366 lg 6 koostoimes psühhiaatrilise abi seadusega näeb ette võimaluse tervishoiuteenuse osutamiseks sõltumata patsiendi või tema seadusliku esindaja tahtest. Sellise suhte lugemist eraõiguslikuks ei välista VÕS § 767 lg 1. Vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine PsAS § 11 lg 4 alusel erineb võlaõigusseaduses sätestatud tervishoiuteenuse osutamise üldregulatsioonist. Selliste suhete aluseks on raske pidada lepingulist vahekorda. Samas ei saa pidada nende õigussuhete liigi määratlemisel esmatähtsaks suhete välist vormi. Oluline on see, et isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt tema kutsetegevuse raames.
Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalik-õiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet. Osundatud PsAS § 13 lg 4 (2004. aastal kehtinud redaktsioonis) andis halduskohtu pädevusse üksnes otsustuse tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuse üle (PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste täidetuse üle), mitte aga tervishoiuteenuse osutamise (ravi ja sellega kaasneva tegevuse) sisu üle.
Vaidlus ei välju kassaatori igapäevase põhitegevuse raamidest ning seega on tema töötajaid eelduslikult piisavalt kvalifitseeritud tema esindamiseks sellises vaidluses. Arvestades, et esimeses ja teises kohtuastmes esindas kassaatorit tema töötaja, ei olnud ka kassatsiooniastmes välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu.
|
| 3-3-4-3-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
Vt lahendi kohtuasjas nr 3-3-4-1-09 annotatsiooni.
|
| 3-3-4-1-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.
Ka juhul, kui isiku alusetu rikastumine toimus avalik-õigusliku suhte raames, saab haldusorgan isikule aluseta üleantud asja või raha tagastamist nõuda Riigivastutuse seaduse § 22 lg 3 kohaselt eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigikohtu 10.03.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03, millega lahendati Eesti Vabariigi hagi Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel makstud toetuse tagasinõudmiseks, leiti samuti, et seadusandja on pidanud vajalikuks jätta maa- ja linnakohtu pädevusse vaidlused, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üleantu või säästetu tagastamist.
Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg-s 4 (Ratifitseerimise seadus) sätestatud regulatsioon on üheselt mõistetav ning seda ei ole võimalik tõlgendada analoogiliselt teiste seda valdkonda reguleerivate õigusaktidega (näit Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 42 lg 7), et ettekirjutuse täitmata jätmisel oleks võimalik pöörata see sundtäitmisele. Sellise tõlgenduse puhul kaotaks mõtte Ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 see osa, mis annab võimaluse ettekirjutuse täitmata jätmisel pöörduda kohtusse. Samuti tuleneb Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p-st 21, et haldusaktid kuuluvad täitemenetluses täitmisele üksnes siis, kui see on seaduses sätestatud. Ratifitseerimise seaduses ei ole sätestatud, et toetuse tagasinõudmiseks tehtud ettekirjutus oleks sundtäidetav.
HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.
|
| 3-3-4-2-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
Vt lahendi kohtuasjas nr 3-3-4-1-09 annotatsiooni.
|
| 3-3-4-4-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
Vt lahendi kohtuasjas nr 3-3-4-1-09 annotatsiooni.
|
| 3-3-4-5-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
Vt lahendi kohtuasjas nr 3-3-4-1-09 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-47-08
|
Riigikohus |
20.11.2008 |
|
RVastS § 7 lg 1 ei reguleeri kahju hüvitamisega seonduvat üksnes juhtumil, kus kahju tekitaja on haldusorgan ja kahju tekitatud haldusmenetluse raames, vaid on laiem, nähes ette nõudeõiguse avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on Riigivastutuse seadus kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 31.08.2011, nr 3-3-1-35-10, p 50)
Ehkki RVastS § 7 lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, siis sätte teleoloogilisel tõlgendamisel saab asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluse käigus, ent siiski avaliku võimu kandja poolt ja avalik-õiguslikus suhtes, on kahju hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid õiguskaitsevahendeid. Ei ole võimalik leida põhjust, miks haldusmenetluse raames tekitatud kahju hüvitamise eelduseks on eelnevate õiguskaitsevahendite kasutamine isiku poolt, aga teiste avaliku võimu poolt läbiviidud menetluste käigus tekitatud kahju puhul kuuluks kahju isikule hüvitamisele hoolimata sellest, et tema võimuses olnuks kohaste õiguskaitsevahenditega kahju tekkimist vältida. Analoogiliselt RVastS §-dega 3, 4 ja 6 tulevad kõne alla niisugused taotlused ja kaebused, mis aitaksid sellises õigussuhtes kahju tekkimist vältida. Ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamisele on ette nähtud sarnased piirangud. RVastS § 7 lg-t 1 on Riigikohtu halduskolleegium laiendavalt tõlgendanud ka varem (vt Riigikohtu 18.11.2004 otsust asjas nr 3-3-1-33-04).
Seisukoht, et avalik-õiguslikus suhtes on välistatud viivise väljamõistmine, ei tulene Eesti kehtivast õigusest. Eesti õigus ei välista viiviste käsitamist kahjuna.
Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, kust nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend (vt nt Riigikohtu 25.03.2008 otsust asjas nr 3-3-1-5-08, 17.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-39-08, 30.09.2008 otsust asjas nr 3-3-1-52-08 ja 12.11.2008 otsust asjas nr 3-3-1-48-08).
Riigivastutuse seadus on kohaldatav kõigile avalik-õiguslikus suhtes avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise juhtudele, kus puudub täpsem eriregulatsioon. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise asjade läbivaatamine on HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Sellise kahju hüvitamise vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamine samuti halduskohtu pädevuses.
Pärast 1. juulit 2004 ei ole KrMS § 130 lg-st 2 tulenevalt enam vahistamise aluseks see, kui kahtlustatav võib hakata takistama kriminaalasjas tõe tuvastamist. Samuti ei ole vahistamise aluseks enam kohtuotsuse täitmise vajadus. KrMS § 135 lg-st 1 tulenevalt on kautsjon tõkendi liik, millega asendatakse vahistamine, seetõttu tuleb vahistamiseks ettenähtud alustest lähtuda ka kautsjoni põhjendatuse kontrollimisel. Kui oli ette teada, et alates 1. juulist 2004 langevad kautsjoni kohaldamise alused isiku puhul ära, siis oleks uurija pidanud tegema aegsasti kohtule ettepaneku kautsjoni tühistamiseks, vältimaks olukorda, et kautsjonit kohaldatakse õigusliku aluseta.
RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei kuulu hüvitamisele juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Kui isik neid võimalusi ei kasutanud, jättis ta seega kasutamata võimaluse tekkinud kahju ärahoidmiseks. Sellise isiku puhul, keda esindas kriminaalmenetluse kestel vandeadvokaat, ei ole ebamõistlik nende võimaluste kasutamise eeldamine.
RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla hüvitise vähendamine põhjendatud. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb ka RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja VÕS § 139 lg-test 1 ja 2.
|
| 3-3-4-1-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
|
| 3-3-1-20-08
|
Riigikohus |
26.05.2008 |
|
Kriminaalasjas tehtud prokuröri määruste õiguspärasust ei ole võimalik kontrollida halduskohtumenetluses. Uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise kord on reguleeritud KrMS §-des 228-232. Kui isik ei nõustu kaebuse läbivaadanud Riigiprokuratuuri määrusega, on tal õigus KrMS § 230 lg 1 kohaselt pöörduda kaebusega maakohtusse.
HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse selle esitajale ka juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt välistada, siis ei saa halduskohus kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tagastada. Seda, kas kaevatav haldusakt tegelikult rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, saab otsustada üksnes pärast asja sisulist läbivaatamist (vt ka Riigikohtu 15.05.2008. a määruse asjas nr 3-3-1-9-08, p-i 15).
Prokuröri kehtestatud suhtluspiirangute täitmist ei olnud käesoleval juhul vanglal võimalik tõhusalt tagada, eraldamata kinnipeetavat teistest kinnipeetavatest, sest ta oleks võinud sõnumite edastamiseks kasutada kaaskinnipeetavate abi.
Kinnipeetava õigused pesuruumi kasutamisele ning kehakultuuriga tegelemisele tulenevad VangS §-dest 46 ja 55. VangS § 46 lg-test 1 ja 2 ei tulene, et vangla peab võimaldama isiklikku riietust kandval kinnipeetaval kasutada pesumasinat ja pesukuivatit, piisab üksnes võimalusest kasutada vangla pesumaja teenust.
Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.
Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.
Seadusest ei tulene vangla kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused. Küll aga peab vangla tagama kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse võrdses mahus. See tähendab, et kõigile kinnipeetavatele peab olema tagatud mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused.
Vangla erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusväljaku suuruses, samuti helistamise korraldamises esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul on kinnipeetavatele Vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud.
|
| 3-3-1-65-07
|
Riigikohus |
10.01.2008 |
|
Liiklusjärelevalve teostajal on sõiduki peatamise ja dokumentide kontrollimise õigus juhul, kui järelevalvaja arvates on tegemist liiklusalase õiguserikkumisega, aga ka politseioperatsiooni korral. Sõiduki peatamist, juhi ja kaassõitja dokumentide kontrollimist võib üldjuhul käsitada järelevalvemenetluse toimingutena, millega kogutakse täiendavat ja vajalikku teavet õiguserikkumise tunnuste kohta, et sedastada väärteomenetluse aluse esinemist ja otsustada väärteomenetluse alustamise üle. Kehtiva õiguse kohaselt ongi paljudel juhtudel isiku tegevuses väärteomenetluse alustamiseks piisavate asjaolude tuvastamine võimalik üksnes järelevalvemenetluses ning vastavate järelevalvevolituste kasutamise kaudu. Seisukoht, et sõiduki peatamine ja isikute dokumentide kontrollimine on võimalik üksnes väärteomenetluse raamides, muudaks järelevalvetegevuse sisutuks. Eeltoodu ei välista aga võimalust alustada koheselt väärteomenetlust juhul, kui väärteo toimepanemise kahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti võib ka väärteomenetluse alustamisel järelevalvemenetlus jätkuda.
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine omab vahetut tähendust menetlusele allutatud isiku õiguste ja kohustuste ulatuse ning sisu aspektist. Kehtiv õiguslik regulatsioon ja selle kohaldamise praktika ei garanteeri isiku õigeaegset ja adekvaatset teavitamist tema suhtes läbiviidava menetluse liigist ja järelikult ka tema õiguslikust staatusest. Väärteomenetluse alustamine eeldab menetleja tahteavaldust, s.o väärteoasja lahendamisele suunatud menetlustoimingut. VTMS § 58 lg-st 2 tulenevalt peab isiku informeerimine alustatud väärteomenetlusest, menetlustoimingu eesmärgist ja isiku õigustest ning kohustustest leidma aset koheselt vastava toimingu sooritamisele asumisel juhul, kui menetlustoiming on suunatud isikule või isik osaleb selles menetlustoimingus.
Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamine on võimalik juhul, kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust. Isiku kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise protokollis).
Isikute kinnipidamist VTMS § 44 p 2 alusel isikute tuvastamise eesmärgil, mis hõlmab ka isiku toimetamise politseiasutusse, ei saa lugeda järelevalvetoiminguks. Kehtiv õigus võimaldab isikut kinni pidada üksnes juhul, kui on alustatud süüteomenetlust.
Korrakaitsel jõu kasutamine kujutab endast tõkendit, mille kohaldamise käigus riivatakse ühte kaalukamat isiku põhiõigust - isikupuutumatust. Selle PS §-s 20 sätestatud põhiõiguse riive on võimalik üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Politseiseadusest ega ka liiklusseadusest ei tulene politseiametniku õigust kasutada jõudu liiklusjärelevalve teostamisel muudel juhtudel kui politseiametniku ohutuse tagamiseks. Erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud.
Menetlustoimingu liigi määramine on otsustava tähendusega pädeva kohtu väljaselgitamisel. Kui füüsilise jõu ja erivahendite kasutamine toimus järelevalvemenetluses, on pädevaks kohtuks halduskohus, väärteomenetluse toimingute peale esitatud kaebusi on aga pädev lahendama maakohus. Kohtuvälise menetleja toimingute õiguspärasus väärteomenetluse raames ei allu halduskohtulikule kontrollile.
|
Facebook
Twitter