/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 528| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-13-15 PDF Riigikohus 23.09.2015
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39) Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47) Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20.
Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem. (p 34) Vt RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4. Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p 35)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47)
Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28) KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi järjepidev praktika nõuab, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, millele järgneb konkreetsel juhul toimepanija süü suurusele vastava karistuse määra leidmine (nt RKKKo 3-1-1-28-14, p 29; 3-1-1-58-13, p 7). KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 47) Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58)
Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. (p 39) Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44)
KarS § 141 lg 2, mida tuleb sisustada sama paragrahvi esimeses lõikes sisalduva teokirjelduse kaudu, on alates 23. detsembrist 2013 alternatiivaktiline kuriteokoosseis. See kuriteokoosseis hõlmab inimese tahte vastase temaga suguühendusse astumise kõrval ka muu sugulise iseloomuga teo, kui see on toime pandud vägivallaga või ära kasutades isiku seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. (p 27) KarS § 141 dispositsiooniga on hõlmatud nii alaealise tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine kui ka muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades alaealise seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, ja nähtud ette selliste kuritegude eest sama sanktsiooni alammäär. KarS § 141 lg 2 p 1 alla paigutub nii noorema kui kümneaastase lapse suguelundite puudutamine kui ka tahtevastane suguühe või muu vägivallaga toimepandud suguline tegu mistahes vanuses lapse suhtes. Seega hõlmab KarS § 141 kuriteokoosseis olemuslikult isesuguseid ja väga erineva raskusastmega õigusvastaseid tegusid, nähes nende eest ette sama karistuse liigi ja määra. (p 46)
Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)
Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41) Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45)
Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39) Kuna seadusandjal on ühiskonna väärtushinnangutele ja karistuspoliitilistele eesmärkidele toetudes õigus kuritegude eest ette nähtud sanktsioone oluliselt muuta, sh neid raskendada, ei tulene uue karistusmäära ebaproportsionaalsus ainuüksi asjaolust, et varem oli samalaadse kuriteo eest ette nähtud kergem karistus. (p 43) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47) KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)
PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetest tuleneb, et isikut tohib karistada konkreetse teo eest ja mitte enam, kui seda nõuab toimepandud süüteo raskus (individuaalse süü printsiip). Seaduses sätestatud karistused vastavad PS §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui sanktsiooni ettenägev säte, sh sanktsiooni alammäär võimaldavad kohtul mõista karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane. Seadusandjal tuleb kujundada sanktsioonisüsteem, mis võimaldab kuritegude raskust arvestades nende eest ettenähtud karistusi diferentseerida. (p 39)
Vabadusekaotuslik karistus riivab PS § 20 lg-s 1 tagatud põhiõigust füüsilisele vabadusele. Põhiseadus ei luba kellegi vabadust riivata meelevaldselt, vaid üksnes PS § 20 lg-s 2 nimetatud eesmärkidel. PS § 20 lg 2 p-st 1 tulenevalt võib seaduse alusel võtta vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. (p 38) Meelevaldse vabadusevõtmisega on hõlmatud ka ilmselgelt ülemäärase kestusega vangistuse mõistmine. PS § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. (p 39) Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Ringkonnakohus on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära põhiseadusvastasuse tuletanud esmajoones eriosa kõnealuses sättes kirjeldatud kuriteo eest ettenähtud karistuse võrdlemisest muudes eriosa paragrahvides sätestatud karistuste määradega. Erinevate sanktsioonimäärade kui seadusandja väärtusotsustuste omavaheline võrdlus annab tõepoolest ettekujutuse eri õigushüvede kaalukusest. (p 45) Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. (p 47) Kuna seksuaalse enesemääramise vastased kuriteod, sh laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod, on olemuselt erineva raskusega, peab ka sanktsioonisüsteem võimaldama mõista üksikjuhul isiku teosüüle vastava karistuse. (p 56) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59) Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) KarS § 141 lg-s 2 olemuslikult erineva raskusastmega õigusvastaste tegude liitmine ühe sanktsiooni alla, millega sisuliselt võrdsustatakse isiku kuritegu sanktsiooni alammäära kaudu ebaõiguse määra poolest inimelu võtmisega (tapmine), on ilmselgelt ebaproportsionaalne vabaduspõhiõiguse riive, arvestades, et karistusseadustiku üldosa sätete järgi ei ole õiguslikku võimalust seda selle isiku puhul leevendada. (p 59)
KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. Seetõttu ei teki praeguses asjas küsimust õigusloome ebavõrdsusest (PS § 12) KarS § 141 siseselt. (p 47)
Karistusõiguslike sanktsioonide kehtestamine on seadusandja ainupädevuses ja süüteole vastava karistuse määratlemisel (karistusraamid) on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. Seadusandja avar otsustusruum ei välista aga kohtute pädevust hinnata karistusõiguse normi, sh sanktsiooni kooskõla põhiseadusega (PS § 152). (p 41)
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas põhiseaduse vastaseks tunnistatud säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral. (p 24) Karistusseadustiku eriosa normi sanktsioon on konkreetse normikontrolli korras algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses asjassepuutuv juhul, kui selles ettenähtud karistust tuleks süüdistatava suhtes sanktsiooni põhiseaduspärasuse korral kohaldada. PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusõiguse seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt saab aga mistahes eriosa normi sanktsioonis ettenähtud karistuse kohaldamine kõne alla tulla vaid juhul, kui süüdistatav on pannud toime sama normi dispositsioonis kirjeldatud kuriteo. (p 25) Karistusseadustiku eriosa normide sanktsioonides ettenähtud karistusmäärade põhiseaduspärasuse vaidluse asjades tuleb normi asjassepuutuvuse kontrollimisel arvestada ka sellega, et karistusseadustiku üldosa sätted avardavad kohtuniku otsustusulatust, mh süüdlase karistamisel. Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 30) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 13. KarS § 61 lg 1 järgi võib kohus erandlikke asjaolusid arvestades mõista karistuse alla seaduses sätestatud alammäära. KarS § 61 lg-s 1 nimetatud erandlike asjaolude olemasolu või puudumine on faktiline asjaolu, mis tuleb tuvastada kriminaalmenetluse käigus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS § 14 lg-st 2 tulenevalt pädev seda küsimust ise lahendama. (p 32) Vt ka RKPJKo 3-4-1-9-03, p 20. Seaduses sisalduv abstraktne võimalus mõista süüdlasele karistus alla eriosa normis ette nähtud sanktsiooni alammäära ei mõjuta alammäära põhiseaduspärasust olukorras, kus kohtud ei ole konkreetsel juhul erandlikke asjaolusid tuvastanud. (p 33) Kujunenud kohtupraktika järgi ei ole KarS § 141 lg 2 karistusvahemikku jäävat karistust võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta, kuna katseaeg on mõistetud karistusest lühem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20; RKKKo 3-1-1-59-07, p 13; RKKKo 3-1-1-96-11, p 7.4). Ringkonnakohus on kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga õigesti leidnud, et isiku suhtes KarS §-d 73 ja 74 ei kohaldu. Karistusest tingimisi vabastamine ei mõjutaks KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära asjassepuutuvust praeguses asjas ka põhjusel, et tegemist ei ole eraldi karistusliigiga, vaid mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise alternatiiviga (RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2). Vangistusest tingimisi vabastamise korral ei ole välistatud, et isik rikub katseaja tingimusi või paneb katseajal toime uue kuriteo, mistõttu pööratakse vangistus reaalselt täitmisele. Seega ei välista karistusest tingimisi vabastamine, et tegelikkuses tuleb süüdimõistetul ära kanda talle KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistus. (p-d 34-35) KarS § 141 lg 2 asjassepuutuvust sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et isikule mõistetud vangistust vähendati lühimenetluses kolmandiku võrra. Kuigi KrMS § 238 lg 2 näeb ette kohtu kohustuse vähendada lühimenetluses süüdimõistvat otsust tehes mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses määrav tähendus üksnes karistuse mõistmise aluseks oleval eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud sanktsioonil, s.o normil, millest kohus lähtub süüle vastava karistuse valikul. Lühimenetluses isikule mõistetava karistuse kolmandiku võrra vähendamise eesmärk on kompenseerida süüdistatava ilmajäämist (loobumist) teatavatest menetlusgarantiidest (RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Seega ei pruugi lühimenetluses mõistetud karistus vastata seadusandja hinnangule teo tegeliku ebaõiguse määra kohta. Lisaks tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses on lühimenetluse kohaldamise eeltingimuseks ka prokuratuuri nõusolek (KrMS § 234 lg 2), s.t et lühimenetluse toimumine ei sõltu üksnes süüdistatava tahtest. (p 36)
Isiku teo KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseerimise toob kaasa asjaolu, et ta pani sugulise iseloomuga teo toime alla kümneaastase lapse suhtes, kes loetakse KarS §-st 147 tulenevalt arusaamisvõimetuks. Nii on mistahes sugulise iseloomuga teo toimepanemine noorema kui kümneaastase lapse suhtes alati subsumeeritav KarS § 141 lg 2 järgi, sõltumata teiste samas lõikes nimetatud koosseisuliste raskendavate asjaolude esinemisest. (p 28) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56)
Täitmaks preventiivset eesmärki suure retsidiivsuse ohuga, näiteks pedofiilia diagnoosiga seksuaalkurjategijate puhul, on eeltingimuseks isiku karistuse võimalikule asendamisele kompleksraviga alati vangistuse osaline ärakandmine. (p 52) KarS § 69^2 lg 2 sätestamisel on seadusandja käsitanud seksuaalkurjategijate kompleksravi vabadusekaotuse alternatiivina, kuna asendamise üheks eelduseks on vangistuse mõistmine karistusena. KarS § 69^2 lg 1 järgi on asendamine lubatav üksnes süüdimõistmisel ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu kuriteo toimepanemises ning lg 4 järgi saab vangistust raviga asendada üksnes süüdimõistetu nõusolekul, mis viitab sellele, et seda asendussanktsiooni tuleb pigem lugeda mittekaristuslikuks (meditsiiniline olemus). Sellest järeldub ühtlasi, et vaatamata teo suhteliselt suurele ebaõigusmäärale (süü suurus tingib vabaduse võtmise), on seadusandja aktsepteerinud võimalust karistuse asemel kohaldada abinõu, mis keskendub kuriteo toimepanemist soodustanud põhjuse ravimisele või kontrolli all hoidmisele. (p 54) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. Samas puuduvad mõistlikud põhjused, miks on KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammäära kaudu välistatud vangistuse seksuaalkurjategijate kompleksraviga asendamise võimalus selle paragrahvi alusel kvalifitseeritava, kuid kuriteo raskuse skaalal vähem intensiivsemate suguliste tegude toimepanijate suhtes. Samuti ei ole mõistlikku põhjendust, miks seadusandja on välistanud muude eelduste täidetuse korral ravi kohaldamise üksnes kannatanu vanuse tõttu. (p-d 56 ja 59) Karistuse asendamise võimaluse puudumine suhteliselt kergemate seksuaalkuritegude puhul tähendab seda, et seksuaalkuriteo kordumise oht välistatakse üksnes ajutiselt ja see ei võimalda kuriteo põhjusega sihipäraselt tegeleda, et minimeerida kuriteo kordumise võimalust vangistuse ärakandmise järel. (p 57)
Lastevastased seksuaalsüüteod on olemuselt rasked ning nende eest sätestatud karistusmäärade diferentseerimisel võib aluseks võtta ka kannatanu vanuse. Lähedaste, eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. (p 44) Sätestades alla kümneaastase lapse suguelundite katsumise eest sanktsiooni alammäärana kuue aasta pikkuse vangistuse, võrdsustas seadusandja sellise kuriteo raskusastme muu hulgas tapmisega (KarS § 113), mis kaitseb inimelu kui õigusriigis ühte väärtuslikumat ja enim kaitset väärivat õigushüve. Vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse (vägivald või abitusseisundi ärakasutamine) lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07, p 15). Seetõttu on surma või raske tervisekahjustuse põhjustamise, enesetapu või selle katseni viimise, grupiviisilise või alaealise suhtes või varem seksuaalkuriteo toimepannud isiku poolt vägistamise võrdsustamine tapmisega KarS § 141 lg 2 kohaselt õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. Alla kümneaastase lapse suguelundite sugulisel eesmärgil katsumine võib kahjustada lapse normaalset arengut ja on seetõttu äärmiselt taunitav, kuid selline tegu ei pruugi ka korduva toimepanemise korral olla oma raskuselt samaväärne tapmise ega tahtevastase suguühte või muu sugulise teoga, mille tagajärjeks on nt kannatanu surm või raske tervisekahjustus. (p-d 49-50) Alla kümneaastane laps vajab oma arengutaseme tõttu kõrgendatud kaitset ja tema vastu toimepandud mistahes kuritegu (vrd KarS § 58 p 3) toob kaasa rangema riikliku hukkamõistu suhteliselt raskema karistusena. (p 56) Karistusseadustiku eriosas sätestatud vangistuse kõrge ülemmäär, sh KarS § 141 lg-s 2, võimaldab rõhutada alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude taunitavust ja loob seadusliku aluse süüle vastava vangistuse mõistmiseks eriti raskete seksuaalkuritegude toimepanijatele. (p 58) Lapse õigus kehalisele puutumatusele ning tema füüsiline ja vaimne tervis on kaalukad väärtused, mille kaitse eeldab karistusõiguslikku sekkumist. (p 43)
3-4-1-29-15 PDF Riigikohus 22.09.2015
Volikogu liige teostab valijatelt saadud mandaati. Demokraatia põhimõttest tulenevalt ei saa KOKS § 18 lg 1 p-s 2 sätestatud tagasiastumist kui juriidilist fakti volikogu liikme volituste ennetähtaegseks lõppemiseks tuletada volikogu liikme ebaselgest avaldusest. Tahe astuda tagasi ja mitte tugineda nt volikogu liikme volituste peatumise alustele, peab avalduses selgelt väljenduma. (p 11)
Seadus ei anna volikogu liikme avalduse adressaadile – linnasekretärile – ega kellelegi teisele pädevust volikogu liikme volitusi oma otsusega lõpetada. Volikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise ja peatumise alused sätestavad KOKS §-d 18 ja 19. Kuna avaldus on esitatud seoses väidetava tööleasumisega linnavalitsuse liikmena, võib seda mõista ka kui soovi anda linnasekretärile teada asjaolust, mis võib tuua kaasa kaebaja volituste peatumise. (p 10) Volikogu liige teostab valijatelt saadud mandaati. Demokraatia põhimõttest tulenevalt ei saa KOKS § 18 lg 1 p-s 2 sätestatud tagasiastumist kui juriidilist fakti volikogu liikme volituste ennetähtaegseks lõppemiseks tuletada volikogu liikme ebaselgest avaldusest. Tahe astuda tagasi ja mitte tugineda nt volikogu liikme volituste peatumise alustele, peab avalduses selgelt väljenduma. Volikogu liikme ebaselge avalduse saamisel peab haldusorgan paluma avaldust täpsustada. Kui volikogu liige avalduses olulisi puudusi ei kõrvalda, tuleb see jätta läbi vaatamata. (p 11) Volikogu liikme volitusi KOKS § 18 järgi ei saa lõpetada linna valimiskomisjon, vaid volikogu liikme volitused lõppevad sama sätte lg-s 1 nimetatud juriidilise fakti esinemise korral sõltumata linna valimiskomisjoni toimingutest. Seega on linna valimiskomisjon eksinud, tehes volikogu liikme volitusi lõpetades otsuse, mida seadus ette ei näe. Kuna kaebaja volitused volikogu liikmena ei ole lõppenud, on alusetu ka asendusliikme määramine. (p 12)
3-4-1-24-15 PDF Riigikohus 07.07.2015
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10) Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)
PSJKS § 2 sätestab Riigikohtu pädevuse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ja selle järgi Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve korras kohtulahendite põhiseaduspärasust ei hinda. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole PSJKS järgi Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale. (p 13) Vt ka 3-4-1-19-08, p 14. Kuna Riigikohtul puudub PSJKS § 2 järgi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses pädevus hinnata vaidlustatud kohtuotsuse põhiseaduspärasust, ei ole kaebaja esitatud individuaalkaebus lubatav. (p 15)
Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)
3-4-1-2-15 PDF Riigikohus 01.07.2015
Tänapäevaste võimaluste juures ei saa üksnes tehnilist laadi raskusi pidada põhiõiguste piiramise õigustamisel piisavaks. (p 50) Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust. Need eesmärgid on hääleõiguse piiramiseks legitiimsed. (p 51-52) Selle otsustuse tegemine, milliste süütegude või nendele antud hinnangute järgi hääleõigust piirata, on ennekõike seadusandja pädevuses. (p 53) PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve. Konkreetse normikontrolli raames hinnatakse normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Konkreetse normikontrolli menetluses saab hinnata üksnes seda, kas konkreetse isiku puhul on seadusandja oma PS §-s 58 sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud. (p 53) Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata. (p 56) Teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. (p 57) Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 59) Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 61) Üldkogu tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. PS §-ga 57 ei ole kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. (p 63)
Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata. (p 56) Üldkogu tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. PS §-ga 57 ei ole kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. (p 63)
PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve. Konkreetse normikontrolli raames hinnatakse normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Konkreetse normikontrolli menetluses saab hinnata üksnes seda, kas konkreetse isiku puhul on seadusandja oma PS §-s 58 sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud. (p 53)
Teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. (p 57) Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 59) Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 61)
3-4-1-59-14 PDF Riigikohus 26.05.2015
Kui kohtuliku kaitse õiguse riive ainsaks legitiimseks eesmärgiks oleks menetlusökonoomia, ei võimaldaks see ammendavalt hinnata kõnealuse õiguse piiramise proportsionaalsust. Nimelt lähtub menetlusökonoomia hinnangust selle kohta, milline on kohtute töökoormus ja suutlikkus pakkuda tõhusat õiguskaitset. Menetlusökonoomia on legitiimne eesmärk seadusandjale, kehtestamaks riigilõive sellisel määral, et tõrjuda ilmselgelt põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi. Sellest lähtuvad riigilõivumäärad on kehtestatud näiteks halduskohtumenetluses. (p 19) Põhiõigust ei tohi riivata suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtuliku kaitse õiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. (p 23) Konkreetses normikontrollis tuleb riigilõivumäära proportsionaalsuse kindlakstegemisel lähtuda iga üksiku kohtuasja asjaoludest. Riigikohtu üldkogu on konkreetses normikontrollis lugenud riigilõivu proportsionaalsuse hindamisel asjassepuutuvateks kriteeriumideks hageja isikut ja kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda, ühiskonnaolusid, õigusvaidluse olemust, menetluse staadiumi ja hagiavalduse eset. (p 24) Abstraktses normikontrollis tuleb vältimatult arvestada ka õigusliku regulatsiooni üldisi tunnuseid ja tingimusi. Õiguslik regulatsioon peab olema vajalikul määral üldistav ega saa väga täpselt arvestada iga regulatsiooniga hõlmatava võimaliku üksikjuhtumiga. Abstraktses normikontrollis riigilõivumäärade proportsionaalsuse hindamisel on siiski võimalik vajalikul määral arvestada ka Riigikohtu senise asjakohase praktikaga konkreetse normikontrolli asjades. (p 25) Riigikohtu üldkogu on varem leidnud, et nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks ei ole lõivustamise asemel sama efektiivseks abinõuks kohtunike arvu suurendamine või riigi menetlusabi laiendamine menetluskulude kandmisel (vt 3-2-1-62-10, p 47). Need meetmed ei võimalda ära hoida põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist ega tagaks menetlusosaliste poolt õigusemõistmise kulutuste osalist kandmist. (p 26) Siiski pole seadusandja otsustusruum ka tsiviilkohtumenetluse toimingute lõivustamisel piiritu. Kuna riigilõivumäärade suuruse kaudu avardatakse või kitsendatakse õigusemõistmise kättesaadavust, tuleb riigilõivumäärade suuruse kindlaksmääramisel arvestada, et need ei moonutaks PS § 11 mõttes kohtuliku kaitse õiguse olemust. (p 33) Proportsionaalsuse põhimõtte järgimisel on seadusandjal esmatähtis tagada, et riigilõivumäärad oleksid kohtusse pöördumise õiguse suhtes mõõdukad. Vastasel juhul ei täidaks riik oma ülesannet ühiskonnas tekkivate probleemide rahumeelse lahendamise kaudu avaliku korra ja õigusrahu kindlustamisel, s.o PS preambuli neljandas lõigus nimetatud ülesande – riigi sisemise rahu tagamine – täitmisel. (p 34)
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Vaidlusalused tsiviilkohtumenetluses kehtivad riigilõivumäärad riivavad esmajoones PS § 15 lg-ga 1 tagatud isikute kohtusse pöördumise õigust ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata selle tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine takistatud ning kohus ei saa kontrollida isiku õiguste väidetud rikkumist. (p 17) Kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse mistahes piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui on piirangut sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtumenetluses nõutavate riigilõivudega kaasneva kohtuliku kaitse õiguse riive esmane legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia kui põhiseaduse XIII peatükist tulenev põhiseaduslik õigusväärtus. Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul siis, kui selle vajadus on ilmne. (p 18) Kui kohtuliku kaitse õiguse riive ainsaks legitiimseks eesmärgiks oleks menetlusökonoomia, ei võimaldaks see ammendavalt hinnata kõnealuse õiguse piiramise proportsionaalsust. Nimelt lähtub menetlusökonoomia hinnangust selle kohta, milline on kohtute töökoormus ja suutlikkus pakkuda tõhusat õiguskaitset. Menetlusökonoomia on legitiimne eesmärk seadusandjale, kehtestamaks riigilõive sellisel määral, et tõrjuda ilmselgelt põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi. Sellest lähtuvad riigilõivumäärad on kehtestatud näiteks halduskohtumenetluses. (p 19) Tsiviilõiguslike kohtuvaidluste märgatavalt suuremast hulgast, sh igati põhjendatud kohtuvaidluste märgatavalt suuremast hulgast, tulenevalt ei saaks halduskohtumenetluses kehtivad madalad riigilõivumäärad tsiviilkohtumenetluses (tõenäoliselt) tagada menetlusökonoomiat ega vältida kohtute ülekoormatust. Samas ei ole seadusandjal võimalik menetlusökonoomia tagamise põhjendusega kehtestada tsiviilkohtumenetluses oluliselt kõrgemaid riigilõivusid kui halduskohtumenetluses. Menetlusökonoomia ei saa olla legitiimne eesmärk põhjendatult tsiviilkohtusse pöördujate tõrjumisel põhjendamatult kõrge riigilõivuga. (p 20) Ainuüksi põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist heidutavate suhteliselt madalate riigilõivumäärade korral tuleks tsiviilkohtumenetlust suuremas ulatuses rahastada riigieelarve muude tuluallikate, s.t sisuliselt maksutulude arvel. See ei oleks aga kooskõlas avaliku huviga, sest erinevalt haldus- ja kriminaalasjadest või suhteliselt väikesest arvust teatud liiki tsiviilasjadest, millel on ka avaram sotsiaalne mõõde (nt lapsi ja perekonda puudutavad vaidlused), ei puuduta enamik eraõiguslikest vaidlustest enamasti avalikke huve. Kohus toimib eraõiguslikke õigusvaidlusi lahendades üldjuhul vaid poolte omavahelise tüliküsimuse reguleerijana. Avalikkuse huvid on valdava osa tsiviilõiguslike vaidluste puhul pigem teisejärgulised võrreldes näiteks halduskohtumenetlusega, kus kohtu roll seisneb olulisel määral ka täitevvõimu tasakaalustamises. (p 21) Riigi toimimine kohtusüsteemi vahendusel tsiviilkohtumenetluses valdavalt eraisikute huvides õigustab selle kohtumenetluse toimingute lõivustamist suuremal määral, kui seda tehakse halduskohtumenetluses. See tähendab omakorda, et riik võib menetlusosalisi tsiviilasjades kohustada osalema suuremal määral õigusemõistmise kulutuste kandmises. Nimetatud põhimõttest lähtumine on lubatav selleks, et teised maksumaksjad ei peaks kitsast isikute ringi puudutavate kohtuvaidluste lahendamist vähemalt mitte tervikuna finantseerima. Eeltoodust lähtuvalt on tsiviilkohtumenetlusest tingitud riigi kulutuste osaline kandmine kohtumõistmisest huvitatud isiku poolt menetlusökonoomia kõrval teiseks kohtusse pöördumise õiguse legitiimseks riiveks olev põhiseaduslik väärtus. (p 22) Siiski pole seadusandja otsustusruum ka tsiviilkohtumenetluse toimingute lõivustamisel piiritu. Kuna riigilõivumäärade suuruse kaudu avardatakse või kitsendatakse õigusemõistmise kättesaadavust, tuleb riigilõivumäärade suuruse kindlaksmääramisel arvestada, et need ei moonutaks PS § 11 mõttes kohtuliku kaitse õiguse olemust. (p 33) Proportsionaalsuse põhimõtte järgimisel on seadusandjal esmatähtis tagada, et riigilõivumäärad oleksid kohtusse pöördumise õiguse suhtes mõõdukad. Vastasel juhul ei täidaks riik oma ülesannet ühiskonnas tekkivate probleemide rahumeelse lahendamise kaudu avaliku korra ja õigusrahu kindlustamisel, s.o PS preambuli neljandas lõigus nimetatud ülesande – riigi sisemise rahu tagamine – täitmisel. (p 34) Seadusandjal tuleb kohtumenetluse tarbeks riigilõivumäärade kehtestamisel arvestada ka asjaoluga, et õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioone. Tuumikfunktsioone tuleb riigil finantseerida eeskätt maksutulust. See tähendab muu hulgas, et riigil on kohustus tagada kohtupidamise efektiivsus ja kättesaadavus sõltumata sellest, millisel määral võimaldab tsiviilasjadest laekunud riigilõivutulu katta õigusemõistmisele tehtavaid kulutusi. Õigusemõistmisest tulenevate kulude katmist saab vaid osaliselt jätta menetlusosaliste kanda. (p 35) 10 500 euroni küündiv riigilõivumäär tsiviilkohtumenetluses ei ole mõõdukas ennekõike füüsiliste isikute kohtuliku kaitse õiguse suhtes. TsMS § 182 lg-s 2 sätestatud füüsilisele isikule menetlusabi andmise regulatsioon ei välista olukordi, kus füüsiliselt isikult nõutav kuni 10 500 euro suurune riigilõiv muudab tema kohtusse pöördumise õiguse illusoorseks. Tuleb arvestada, et iga kohtusse pöörduja võtab hagi esitamisel riski, et olenemata menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena lõiv siiski tasuda, sh TsMS § 190 lg-te 4 ja 5 järgi juhul, kui isik peab vaidluse kaotamise korral hüvitama riigile pärast kohtuvaidluse lõppu riigilõivu, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud. (p 40) RLS lisa 1 tabeli järel sätestatud rahaline kohustus, mille järgi tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3400 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 500 euro, piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 500 eurot, ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ja on seega põhiseadusega vastuolus. (p 41) Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ei ole legitiimseks eesmärgiks kuitahes kõrgete riigilõivumäärade kehtestamiseks. Nimetatud põhimõtte kontekstis ei saa lugeda legitiimseks kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile tulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui oleks vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks ilmselges vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 28) Vt ka RKÜKo 3-2-1-62-10, p 45. Riigilõivu tasumise kohustuse täitmine on seaduse järgi eeltingimuseks kohtusse pöörduja õigusliku probleemi kohtulikuks arutamiseks või edasikaebuse menetlemiseks. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse lõivustamine tsiviilkohtumenetluses pole vastuolus PS § 113 mõttega, kuna lõivu tasunud isik saab selle eest riigilt tema huvidele vastava vastusoorituse, milleks on õigusemõistmine. Tsiviilkohtumenetluse kontekstis on selleks täpsemalt kahe isiku vahelisest eraõigussuhtest võrsunud õigusvaidluse lahendamine kohtus. (p 30) Seadusandja otsus arvestada riigilõivumäärade kehtestamisel kohtuasja lahendamise kulude kõrval ka vaidluseseme hinda on põhjendatud, sest kui väikese rahalise nõude esitamisega kaasneks liiga suure lõivu tasumise risk, heidutaks see kohtusse pöördumist ülemäära. (p 32)
Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ei ole legitiimseks eesmärgiks kuitahes kõrgete riigilõivumäärade kehtestamiseks. Nimetatud põhimõtte kontekstis ei saa lugeda legitiimseks kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile tulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui oleks vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks ilmselges vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 28) Vt ka RKÜKo 3-2-1-62-10, p 45. Riigilõiv on tasu riigi poolt avalik-õigusliku toimingu tegemise või dokumendi väljaandmise eest. Riigilõivu erinevus maksust seisneb selles, et lõivu tasuja saab toimingu tegemise või dokumendi väljastamise näol konkreetse vastuteene. Lõivu eesmärk on riigi tehtava konkreetse toimingu kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt, samas kui maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv rahaline kohustus (vt RKÜKo 3-4-1-10-00, p 24). Eeltoodust järeldub, et avalik-õiguslike toimingute riigilõivustamine on põhiseaduse tähenduses lubatud, kui toimingus sisaldub lõivu tasunud isiku jaoks vastuteene ning riigilõivuna küsitav rahasumma on mõeldud nimetatud toimingu tegemisega kaasnevate kulude katmiseks. Tsiviilkohtumenetluses johtub sellest õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte. (p 29) Riigilõivu tasumise kohustuse täitmine on seaduse järgi eeltingimuseks kohtusse pöörduja õigusliku probleemi kohtulikuks arutamiseks või edasikaebuse menetlemiseks. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse lõivustamine tsiviilkohtumenetluses pole vastuolus PS § 113 mõttega, kuna lõivu tasunud isik saab selle eest riigilt tema huvidele vastava vastusoorituse, milleks on õigusemõistmine. Tsiviilkohtumenetluse kontekstis on selleks täpsemalt kahe isiku vahelisest eraõigussuhtest võrsunud õigusvaidluse lahendamine kohtus. (p 30) PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsioonist tulenevalt on lõivude kehtestamise üle otsustamine seadusandja ainupädevuses. Seadusandja otsustab, milliseid avalikke teenuseid lõivustada, ning määrab kindlaks teenuste eest nõutavad lõivumäärad. Tsiviilkohtumenetluse riigilõivumäärade kehtestamisel on seadusandja ühtlasi teatud piirini vaba otsustama, millises ulatuses õigusemõistmise kulutuste kandmises osalemise põhimõtet tsiviilasjadele kohaldada. (p 31) Seadusandja on otsustanud riigilõivusüsteemi kehtestamisel seada riigilõivumäärad sõltuvusse tsiviilasja hinnast, kusjuures on selge, et tsiviilasja hinna ja tsiviilasja lahendamise kulu vahel puudub üksühene seos: on täiesti võimalik, et madala hinnaga tsiviilasi on õiguslikult väga keerukas ja selle lahendamise kulu ebaproportsionaalselt suur. Seadusandja valitud metoodika tähendab, et osa õigusvaidluste puhul küsitakse kohtulõivu väiksemas määras, kui on selle vaidluse lahendamise kulu, samas kui osa tsiviilasjade lahendamise eest kehtestatud riigilõivumäär ületab seda kulu. Sellise metoodika puhul soodustab riik madalama riigilõivumäära kaudu hinnalt väiksemate tsiviilasjade lahendamist n-ö ristsubsideerides kõrgemate määradega riigilõivustatud tsiviilasjade kaudu madalama hinnaga tsiviilasjade lahendamise tegelike kulutuste katmist. Seadusandja otsus arvestada riigilõivumäärade kehtestamisel kohtuasja lahendamise kulude kõrval ka vaidluseseme hinda on põhjendatud, sest kui väikese rahalise nõude esitamisega kaasneks liiga suure lõivu tasumise risk, heidutaks see kohtusse pöördumist ülemäära. (p 32) Seadusandjal tuleb kohtumenetluse tarbeks riigilõivumäärade kehtestamisel arvestada ka asjaoluga, et õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioone. Tuumikfunktsioone tuleb riigil finantseerida eeskätt maksutulust. See tähendab muu hulgas, et riigil on kohustus tagada kohtupidamise efektiivsus ja kättesaadavus sõltumata sellest, millisel määral võimaldab tsiviilasjadest laekunud riigilõivutulu katta õigusemõistmisele tehtavaid kulutusi. Õigusemõistmisest tulenevate kulude katmist saab vaid osaliselt jätta menetlusosaliste kanda. (p 35) Riigi kulusid tsiviilasja lahendamisele on keeruline rahaliselt mõõta, sest kohtuasja lahendamine ja selleks vajalike eelduste loomine eeldab lisaks kohtunikele mitmete teiste riigiametnike tööd (kohtujuristid, nõunikud, konsultandid, analüütikud, sekretärid, tõlgid, IT-spetsialistid jne). Samuti on selge, et selle näitaja puhul on tegemist ajas pidevalt muutuva suurusega. Õiguskeskkonna stabiilsuse tagamiseks ei saa riigilõivumäärade reguleerimisel arvestada iga muudatusega majanduskeskkonnas, mis mõjutavad mh kohtuteenistujate töötasusid. Isegi kui lähtuda 1100 eurot tähistavast tsiviilasja lahendamise keskmisest kulust, tuleb õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõttega arvestades silmas pidada, et suur osa tsiviilasjadest põhjustab riigile tegelikult keskmisest kulust suuremaid kulutusi. (p 36) Riigilõivumäärade puhul ei ole võimalik saavutada täielikku vastavust õigusemõistmisest tingitud tegelikele kuludele konkreetses tsiviilasjas, sest kulud, mis tulenevad ühe kohtuasja menetlemisel kohtunike ja kohtuteenistujate tööajast, saavad olla üksnes hinnangulised. Erisusi tsiviilasja lahendamise tegelike kulude ja hinnanguliste kulude vahel võimaldab piiratud ulatuses tasandada n-ö ristsubsideerimine. Kohtulõivude-sisese n-ö ristsubsideerimise tulemusel peavad aga kohtulikud lõivud püsima proportsioonis kuludega, mis kaasnevad riigile mingit liiki tsiviilasjade lahendamisega. PS §-st 113 tulenevalt ei tohi kohtuliku lõivu määr ületada ilmselgelt tsiviilasja lahendamiseks tehtavat rahalist kulu. (p 37)
Kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse mistahes piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui on piirangut sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtumenetluses nõutavate riigilõivudega kaasneva kohtuliku kaitse õiguse riive esmane legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia kui põhiseaduse XIII peatükist tulenev põhiseaduslik õigusväärtus. Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul siis, kui selle vajadus on ilmne. (p 18) Tsiviilkohtumenetlusest tingitud riigi kulutuste osaline kandmine kohtumõistmisest huvitatud isiku poolt on menetlusökonoomia kõrval teine kohtusse pöördumise õiguse legitiimseks riiveks olev põhiseaduslik väärtus. (p 22)
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Vaidlusalused tsiviilkohtumenetluses kehtivad riigilõivumäärad riivavad esmajoones PS § 15 lg-ga 1 tagatud isikute kohtusse pöördumise õigust ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata selle tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine takistatud ning kohus ei saa kontrollida isiku õiguste väidetud rikkumist. (p 17) Kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse mistahes piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui on piirangut sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtumenetluses nõutavate riigilõivudega kaasneva kohtuliku kaitse õiguse riive esmane legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia kui põhiseaduse XIII peatükist tulenev põhiseaduslik õigusväärtus. Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul siis, kui selle vajadus on ilmne. (p 18) Kui kohtuliku kaitse õiguse riive ainsaks legitiimseks eesmärgiks oleks menetlusökonoomia, ei võimaldaks see ammendavalt hinnata kõnealuse õiguse piiramise proportsionaalsust. Nimelt lähtub menetlusökonoomia hinnangust selle kohta, milline on kohtute töökoormus ja suutlikkus pakkuda tõhusat õiguskaitset. Menetlusökonoomia on legitiimne eesmärk seadusandjale, kehtestamaks riigilõive sellisel määral, et tõrjuda ilmselgelt põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi. Sellest lähtuvad riigilõivumäärad on kehtestatud näiteks halduskohtumenetluses. (p 19)
3-4-1-55-14 PDF Riigikohus 18.05.2015
Kuna RavS § 15 lõike 2 teisest lausest tulenevalt arvutatakse kaalutud keskmine juurdehindlus kogu ravimituru käibelt, ei reguleeri RavS § 15 üksiku ravimite jae- või hulgimüüja ettevõttesisest kaalutud keskmist juurdehindlust. Seega ei tulene RavS §-st 15, et ravimimüüjad peavad saama kõikidele ravimitele juurdehindluse hulgimüügil vähemalt 7% ja jaemüügil vähemalt 21%. (p 58) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p 33. Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59) Kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevat ravimimüüjate sisseostuhindade rahalist käivet on Vabariigi Valitsusel juurdehindluse piirmäärade kehtestamisel võimalik üksnes prognoosida. Seetõttu on RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud kaalutud keskmine juurdehindlus tulevikku suunatud statistiline eesmärk, mille Vabariigi Valitsus peab saavutama piirmäärade kehtestamisega. Sellise prognoosotsuse vastavust volitusnormis sätestatud vahemikule on võimalik hinnata üksnes tagantjärele. Ravimiseaduses ei ole selgelt sätestatud, kuidas ja millise aja jooksul tuleb hinnata seda, kas kaalutud keskmine juurdehindlus jääb RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikesse. RavS § 15 lõike 2 kolmanda lause kohaselt on Sotsiaalministeeriumil üksnes kohustus koostada kaalutud keskmise juurdehindluse kohta analüüs igal aastal. (p 60) Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted oleksid volitusnormiga vastuolus juhul, kui oleks võimalik tuvastada, et nendes kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad ei võimalda saavutada kaalutud keskmist juurdehindlust volitusnormis ettenähtud vahemikes. Olukorras, kus seadusandja on volitusnormis kohustanud Vabariigi Valitsust tagama statistilise eesmärgi saavutamise, on oluline ka see, millised vahendid on seadusandja andnud täitevvõimu käsutusse selle kohustuse täitmiseks. Kuna kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgiks on tagada ravimimüüjate tegevuse mõistlik tulukus, peaks kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevad mõisted olema defineeritud nii, et need võimaldaks tulukust objektiivselt hinnata ja täitevvõimul koguda prognoosotsuse tegemiseks vajalikke andmeid. (p 64) RavS § 15 lõike 2 teise lause kohaselt tuleb hulgimüügi kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamisel aluseks võtta rahaline käive, mida arvestatakse sisseostuhindades. Kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgist lähtudes on selle arvutamisel oluline teada tegelikku hinda, mida hulgimüüja ravimeid ostes maksis. Juhul, kui hulgimüüjale tehti ravimite sisseostmisel allhindlust, kuid hulgimüüja esitab Sotsiaalministeeriumile sisseostuhinnana allahindluse eelse hinna, ei kajasta „sisseostuhind" hulgimüüja tegelikke kulusid ja moonutab seetõttu rahalise käibe suurust. Ravimiseadus sisseostuhinda täpsemalt ei defineeri, mille tulemusel ei pruugi täitevvõimule esitatud andmed kajastada tegelikku olukorda ja nende alusel arvutatav kaalutud keskmine juurdehindlus anda adekvaatset pilti turuolukorrast. (p 66) Ravimiseadus ei näe ette, et hulgimüüja peaks eraldi näitama, millise osa käibest moodustab ravimite müük ühelt hulgimüüjalt teisele ja ravimite eksport. Hulgimüüjate omavaheline müük aga mõjutab kaalutud keskmist juurdehindlust, kuna mõlemad müüjad näitavad sisseostukäivet ja vastavatesse hinnagruppidesse jäävate ravimite sisseostukäive mitmekordistub, milletõttu kaalutud keskmine juurdehindlus aga väheneb. (p 67) Määrus kehtestab üksnes suurima juurdehindluse, mida ravimimüüja võib ravimite müügil rakendada, kuid pole välistatud, et tegelikult rakendatakse sellest väiksemat juurdehindlust. Kuna ravimite jaemüüjatelt eraldi andmeid ei koguta, on hulgimüüjate väljamüügihind ühtlasi jaemüüjate sisseostuhind, mille põhjal arvutatakse jaemüüjate käive. Ravimiseadus ei täpsusta, kas hulgimüüja peab Sotsiaalministeeriumile esitatavas aruandes näitama maksimaalset lubatud väljamüügikäivet või tegelikku käivet (s.o kas rakendati maksimaalset lubatud juurdehindlust või sellest madalamat). (p 68) Regressiivsest juurdehindlusest tulenevalt sõltub ettevõtja juurdehindlusprotsent sellest, millisesse hinnagruppi kuuluvaid ravimeid ta müüb. Kui ettevõtja on keskendunud üksnes kallimate ravimite müügile, on talle lubatud juurdehindlusprotsent madalam kui üksnes odavamate ravimite müügile keskendunud ettevõtja lubatud juurdehindlusprotsent. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud statistilise eesmärgi saavutamine ei sõltu seetõttu ainult Vabariigi Valitsuse kehtestatud juurdehindluse piirmääradest. Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutab see, millisesse hinnagruppi kuuluvaid ravimeid turul müüakse, ehk turuosaliste majanduslikud otsused (p 70). Kaalutud keskmine juurdehindlus, nii nagu see on sätestatud RavS § 15 lõike 2 teises lauses, ei pruugi olla sobiv kriteerium selleks, et hinnata ravimimüügi tulusust. RavS § 15 järgi ei ole kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks mitte ravimite käitlemisest saadav tulu, vaid ravimite sisseostuhinnad, millega kaalutakse läbi ravimite juurdehindlused. Kõrgema sisseostuhinnaga ravimite lubatud juurdehindluse protsent on madalam, kuid tulu kallimate ravimite juurdehindlusest võib absoluutarvuna olla suurem. Kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi vähenemine ei pruugi seetõttu näidata, et juurdehindlustest saadav tulukus oleks vähenenud. Kaalutud keskmise juurdehindlusprotsendi vähenemine võib hoopis näidata, et võrreldes eelneva perioodiga on enam müüdud kallimaid ravimeid. (p 71) Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutavad suuresti turuosaliste majanduslikud otsused, mida täitevvõim ei saa juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega kontrollida. Seejuures on oluline arvestada, et juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on ainus vahend, mille seadusandja on andnud Vabariigi Valitsuse käsutusse selleks, et saavutada korraga kõiki volitusnormi üksteisele vastanduvaid eesmärke. Samuti ei ole kaalutud keskmise arvutamise aluseks olevad mõisted seaduse tasandil piisavalt defineeritud, mistõttu ei pruugi Sotsiaalministeeriumile esitatud andmed peegeldada ravimimüüjate tegelikku tulukust. (p 72) Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 47) Vabariigi Valitsuse volitus kehtestada määrusega ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluse piirmäärad ja nende rakendamise kord tuleneb RavS § 15 lõikest 1. RavS § 15 lõikes 2 on seadusandja sätestanud üldisemad põhimõtted, millega Vabariigi Valitsus peab piirmäärade kehtestamisel arvestama, RavS § 15 lõikes 3 aga täpsemad kriteeriumid. RavS § 15 alusel määrust andes peab Vabariigi Valitsus seega volitusnormi üldisemaid eesmärke tagama konkreetsemalt sõnastatud delegatsioonipiirangute raames. (p 54) RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38. Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted oleksid volitusnormiga vastuolus juhul, kui oleks võimalik tuvastada, et nendes kehtestatud ravimite juurdehindluse piirmäärad ei võimalda saavutada kaalutud keskmist juurdehindlust volitusnormis ettenähtud vahemikes. Olukorras, kus seadusandja on volitusnormis kohustanud Vabariigi Valitsust tagama statistilise eesmärgi saavutamise, on oluline ka see, millised vahendid on seadusandja andnud täitevvõimu käsutusse selle kohustuse täitmiseks. Kuna kaalutud keskmise juurdehindluse eesmärgiks on tagada ravimimüüjate tegevuse mõistlik tulukus, peaks kaalutud keskmise juurdehindluse arvutamise aluseks olevad mõisted olema defineeritud nii, et need võimaldaks tulukust objektiivselt hinnata ja täitevvõimul koguda prognoosotsuse tegemiseks vajalikke andmeid. (p 64) Kaalutud keskmise juurdehindluse kujunemist mõjutavad suuresti turuosaliste majanduslikud otsused, mida täitevvõim ei saa juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega kontrollida. Seejuures on oluline arvestada, et juurdehindluse piirmäärade kehtestamine on ainus vahend, mille seadusandja on andnud Vabariigi Valitsuse käsutusse selleks, et saavutada korraga kõiki volitusnormi üksteisele vastanduvaid eesmärke. Samuti ei ole kaalutud keskmise arvutamise aluseks olevad mõisted seaduse tasandil piisavalt defineeritud, mistõttu ei pruugi Sotsiaalministeeriumile esitatud andmed peegeldada ravimimüüjate tegelikku tulukust. (p 72) Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
Õiguskantsleri õigus esitada Riigikohtule abstraktse normikontrolli menetluses taotlus õigustloova akti või selles sätte kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS §-st 142 ja PSJKS § 6 lõike 1 punktist 1. Tulenevalt PS § 142 lõikest 1 ja õiguskantsleri seaduse §-dest 17 ning 18 peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla põhiseadusega. Kuna õiguskantsler ei ole teinud Riigikogule ettepanekut viia põhiseadusega kooskõlla Vabariigi Valitsuse määruse aluseks olev volitusnorm, ei ole Riigikohus abstraktse normikontrolli menetluses pädev hindama volitusnormi põhiseaduspärasust. PS § 142 lõikes 1 on sätestatud menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust, ning kolleegium ei näe praeguses kohtuasjas põhjust teha sellest reeglist erandit. (p-d 49-51)
Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks õigustloov akt või selle säte, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleneb PS § 149 lõike 3 teisest lausest, PS § 152 lõikest 2 ja PSJKS § 2 punktist 1. (p 49)
Riigikohtu pädevus tunnistada kehtetuks õigustloov akt või selle säte, mis on põhiseadusega vastuolus, tuleneb PS § 149 lõike 3 teisest lausest, PS § 152 lõikest 2 ja PSJKS § 2 punktist 1. (p 49) Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
RavS § 15 kohustab Vabariigi Valitsust ravimite juurdehindluse piirmäärade kehtestamisega tagama vastandlikke huve, millest ühe kaitsmine võib tähendada teise riivet. Ravimimüügi juurdehindluse piirhindade kehtestamine riivab ravimimüüjate ettevõtlusvabadust (PS § 31), omandipõhiõigust (PS § 32) ja lepinguvabadust (PS § 19). Olukorras, kus piirmäärasid ei oleks kehtestatud, võiksid ravimite jae- ja hulgimüüjad lisada ravimite müügil sellise juurdehindluse, nagu nad turutingimustes ise vajalikuks peavad. Volitusnormi eesmärkidest võib järeldada, et sellise põhiõiguste riive eesmärgiks on tagada ravimite kättesaadavus tarbijale, mis on osa PS § 28 lõikes 1 tagatud õigusest tervise kaitsele. (p 56) Vt ka RKHKo 3-3-1-84-12, p-d 29 ja 38. Kaalutud keskmine juurdehindlus on makromajanduslik näitaja, mille eesmärgiks on reguleeritud ravimituru olukorras anda riigile teavet ravimimüüjate tegevuse tulususe kohta. RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 kaalutud keskmise juurdehindluse miinimumi kehtestamisega soovis seadusandja vältida olukorda, kus ravimite juurdehindluse piiramine riivaks ebaproportsionaalselt ravimimüüjate põhiõigusi. Teisalt, kui kaalutud keskmine juurdehindlus ületaks RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud lubatud maksimumi, riivaks see seadusandja hinnangul ebaproportsionaalselt PS §-s 28 tagatud õigust tervise kaitsele. (p 59)
PS § 3 lõike 1 esimesse lauses väljendatud üldise seadusereservatsiooni põhimõttest tulenevalt peab põhiõigusi puudutavates küsimustes kõik olulised otsused langetama seadusandja. Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva volitusnormi alusel. Üldise seadusereservatsiooni väljenduseks on ka PS § 87 punkt 6, mis annab Vabariigi Valitsusele õiguse anda seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on määrus põhiseadusega vastuolus nii juhul, kui see on antud põhiseaduse vastase volitusnormi alusel, kui ka siis, kui määrus on antud ilma volitusnormita või ei ole volitusnormiga kooskõlas. (p 46) Üldise seadusereservatsiooni põhimõtet täpsustab haldusmenetluse seadus (HMS), mille § 89 lõike 1 kohaselt on määrus õiguspärane, kui see on kooskõlas kehtiva õigusega, vastab vorminõuetele ja kui selle on seaduses ettenähtud korras volitusnormi alusel andnud volitusnormis nimetatud haldusorgan. HMS § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. (p 47)
Õiguskantsleri õigus esitada Riigikohtule abstraktse normikontrolli menetluses taotlus õigustloova akti või selles sätte kehtetuks tunnistamiseks tuleneb PS §-st 142 ja PSJKS § 6 lõike 1 punktist 1. Tulenevalt PS § 142 lõikest 1 ja õiguskantsleri seaduse §-dest 17 ning 18 peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see kooskõlla põhiseadusega. (p-d 49-50)
Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt tuvastada, et Vabariigi Valitsuse määruse vaidlusalused sätted ei võimalda saavutada nende aluseks oleva volitusnormi ühte eesmärki – tagada ravimimüüjate tulukus RavS § 15 lõike 3 punktides 4 ja 5 sätestatud vahemikes –, puudub alus vaidlusaluste sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. (p 73)
3-4-1-14-15 PDF Riigikohus 18.05.2015
VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 kohaselt tuleb väärteomenetlus lõpetada, kui teos puuduvad väärteo tunnused. VTMS § 133 punkti 1 kohaselt peab maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel selgitama, kas väärteoasjas ei esine VTMS §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Seejuures arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (ab ovo põhimõte, VTMS § 123 lõige 2). Juhul, kui esineb VTMS § 29 lõike 1 punktis 1 sätestatud alus, teeb kohus otsuse väärteomenetluse lõpetamise kohta (VTMS § 107 lõike 1 punkt 2 ja § 134 lõige 1). Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38)
Nii ÜTS § 54^2 lõige 1 kui ka LS § 241 lõige 1 on viitelised karistusnormid, mille alusel väärteokaristuse kohaldamise eelduseks on mõnes muus õigusnormis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või sätestatud keelu rikkumine. Isiku väärteoasjas tulenes keeld, mille rikkumise eest kohtuväline menetleja teda karistas, Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktist 11, mis keelab taksode parkimise Tallinna kesklinna avalikus valveta tasulises parkimisalas vanalinna ja südalinna parkimistsoonis. (p 36)
Maakohus luges kohtuasja lahendades tõendatuks asjaolu, mille tulemusel kohus oleks pidanud kohaldama Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud erandit üldisest taksode parkimiskeelust. Sellest tulenevalt ei rikkunud isik Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punktis 11 sätestatud taksode parkimise keeldu ja tema käitumine ei vastanud ÜTS § 542 lõikes 1 ega LS § 241 lõikes 1 sätestatud väärteokoosseisule. (p 37) Kuna isik ei rikkunud vaidlusaluses sättes kehtestatud taksode parkimise keeldu ja tema teos puudusid seetõttu väärteo tunnused, oleks maakohus pidanud tühistama kohtuvälise menetleja karistusotsuse ja väärteomenetluse lõpetama ilma põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatamata. (p 38) Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseaduse vastaseks õigustloova akti või selle sätte, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte kehtivuse korral. On oluline, et Riigikohtule taotluse esitanud kohus oleks veendunud, et just seda seadust või muud õigusakti tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada ning igasugune muu lahendus on välistatud. Kohus ei saa analüüsida kaebuse esitaja suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust. (p 34) Tallinna taksoveo eeskirja § 11 lõike 3 punkt 11 ei olnud kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega säte osas, milles kehtestab taksode parkimise keelu Tallinna vanalinna ja südalinna avalikus valveta tasulises parkimistsoonis. Kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks ei pidanud maakohus nimetatud keeldu põhiseaduse vastaseks tunnistama ja kohaldamata jätma, vaid kohaldama samas sättes ettetellitud taksodele kehtestatud erandit parkimiskeelust. (p 39)
3-2-1-75-14 PDF Riigikohus 21.04.2015
TsÜS § 137 lõike 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumisel kell 24.00. Ka TsMS § 62 lõike 2 esimese lause kohaselt võib üldjuhul menetlustoimingut teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Nendest sätetest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 70)
Maksekäsu avalduse saab maakohus rahuldada üksnes juhul, kui on täidetud maksekäsu menetluse kohaldamise eeldused (nt TsMS §-s 481 sätestatud eeldused, avaldus vastab TsMS §-s 482 sätestatud nõuetele, ei ilmne menetluse peatumise aluseid (TsMS § 483 lõige 2 punkt 4). Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)
Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)
TsÜS § 137 lõikest 1 ja TsMS § 62 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)
PS § 15 lõike 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lõike 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (p 58). PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. (60) PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). Seetõttu tuleb edasikaebeõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik kaebeõigust kasutada. (p 59) PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. PS § 15 lõike 1 teisest lausest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. PS § 15 lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus (p 44). Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 45)
PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). (p 59) PS § 24 lg 5 kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse. PS § 24 lõike 5 selline tõlgendus ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes. (p 62) TsMS § 4891 lg 5 riivab PS § 24 lg 5 tagatud edasikaebeõigust. (p 64) Edasikaebeõiguse piirang ei ole sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles riive eesmärgiks olevad väärtused. (p 68)
3-4-1-12-15 PDF Riigikohus 30.03.2015
Isik esitas Riigikohtule taotluse ennistada kaebuse esitamise tähtaeg kohtuasjas, milles Riigikohus oli jätnud tema kaebuse, mis oli esitatud PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega eirates, läbi vaatamata. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe ette võimalust ennistada valimiskaebuse esitamise tähtaeg kohtuasjas, milles Riigikohus on teinud jõustunud lahendi. (p 5)
3-4-1-18-15 PDF Riigikohus 30.03.2015
PSJKS § 37 lg 1 alusel saab isik Riigikohtus kaitsta oma subjektiivseid õigusi, mitte teiste isikute õigusi ega avalikke huve. Kaebaja ei ole esitanud väiteid selle kohta, kuidas ja milliseid kaebaja õigusi Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsus väidetavalt rikub. Asjaolu, et kaebajal on tahe kaitsta teiste isikute õigusi ja avalikku huvi, ei anna talle kaebeõigust kohtusse pöördumiseks. Olemuslikult on kaebaja esitanud populaarkaebuse, mille esitamise õigust PSJKS § 37 lg 1 ette ei näe. (p 5) Riigikohus on korduvalt selgitanud, kuidas teised isikud (sh kinnipeetavad) saavad oma õigusi kaitsta, kui nad leiavad, et nende õigusi on rikutud (vt RKPJKo 3-4-1-9-15, p-d 7-8 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 6)
3-4-1-19-15 PDF Riigikohus 30.03.2015
PSJKS § 37 lg 1 alusel saab isik Riigikohtus kaitsta oma subjektiivseid õigusi, mitte teiste isikute õigusi ega avalikke huve. Kaebaja ei ole esitanud väiteid selle kohta, kuidas ja milliseid kaebaja õigusi Vabariigi Valimiskomisjoni vaidlustatud otsus väidetavalt rikub. Asjaolu, et kaebajal on tahe kaitsta teiste isikute õigusi ja avalikku huvi, ei anna talle kaebeõigust kohtusse pöördumiseks. Olemuslikult on kaebaja esitanud populaarkaebuse, mille esitamise õigust PSJKS § 37 lg 1 ette ei näe. (p 5) Riigikohus on korduvalt selgitanud, kuidas teised isikud (sh kinnipeetavad) saavad oma õigusi kaitsta, kui nad leiavad, et nende õigusi on rikutud (vt RKPJKo 3-4-1-9-15, p-d 7-8 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 6)
3-4-1-15-15 PDF Riigikohus 30.03.2015
RKVS § 72 lõike 1 kohaselt võib huvitatud isik juhul, kui ta leiab, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, esitada kaebuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras. Isik ei ole Riigikohtule esitatud kaebuses vaidlustanud enda õiguste rikkumist, vaid väidab, et Vabariigi Valimiskomisjon oli teise isiku kaebuse läbivaatamisel rikkunud seaduses sätestatud korda. Riigikogu valimise seadus ei võimalda valimiskaebuse esitamist teise isiku huvides (p-d 5-6).
3-4-1-16-15 PDF Riigikohus 27.03.2015
Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8) Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)
Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)
Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)
3-4-1-17-15 PDF Riigikohus 27.03.2015
RKVS § 72 lõike 1 kohaselt võib huvitatud isik juhul, kui ta leiab, et Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse või toiminguga rikutakse tema õigusi, esitada kaebuse Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras. Isik ei ole Riigikohtule esitatud kaebuses vaidlustanud enda õiguste rikkumist, vaid väidab, et Riigikogu valimistel rikuti elektroonilist hääletamist reguleerivate õigusaktide nõudeid ja teise isiku õigusi. Seega on kaebus esitatud avalikes huvides ehk nn populaarkaebusena ja teise isiku õiguste kaitseks. Riigikogu valimise seadus ei võimalda valimiskaebuse esitamist avalikes huvides või teise isiku huvides. (p-d 6-7)
3-4-1-6-15 PDF Riigikohus 20.03.2015
Valimiskaebusega ei saa liituda uued isikud, kui on antud tähtaeg algselt esitatud kaebuses puuduste kõrvaldamiseks. Kui aga esindaja teatab puuduste kõrvaldamise käigus, et lisaks algselt kaebuses nimetatutele esindab ta veel teisi isikuid, tuleb seda käsitleda lisandunud isikute poolt hiljem eraldi esitatud kaebusena. (p 18) Riigikogu valimistel hääletamisõiguse tagamiseks oli kaebajatel võimalik enne Riigikogu valimisi Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 25 lõike 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi RKVS § 22 lõike 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad võinud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lõike 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. (p 22)
3-4-1-10-15 PDF Riigikohus 20.03.2015
Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste peale esitatud kaebus peab vastama PSJKS § 39 lõigetes 1 ja 2 sätestatud sisu- ja vorminõuetele. PSJKS § 39 lõike 2 kohaselt allkirjastatakse kaebus esitaja poolt ning sellele lisatakse vaidlustatava otsuse ärakiri ja muud kaebuse aluseks olevad dokumendid. PSJKS § 39 lõike 3 kohaselt, kui kaebus ei vasta § 39 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ja selles on kõrvaldatavaid puudusi, annab Riigikohus kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (p 3). Puuduste kõrvaldamata jätmise korral on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil õigus jätta kaebus läbivaatamata (p 6). Kuna kaebuse oli Riigikohtule esitanud kaebaja nimel isik, kelle esindusõigus oli tõendamata, andis kolleegium kaebajale tähtaja kaebuses puuduste kõrvaldamiseks (punktid 4-5). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium vaatab Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste peale esitatud kaebuse läbi juhindudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusest. PSJKS § 39 lõike 3 kohaselt, kui kaebus ei vasta § 39 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ja selles on kõrvaldatavaid puudusi, annab Riigikohus kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (p 3). Puuduste kõrvaldamata jätmise korral on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil õigus jätta kaebus läbivaatamata. (p 6)
Riigikohtule Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste peale esitatud kaebuse peab vastama PSJKS § 39 lõigetes 1 ja 2 sätestatud sisu- ja vorminõuetele. PSJKS § 39 lõike 3 kohaselt, kui kaebus ei vasta § 39 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ja selles on kõrvaldatavaid puudusi, annab Riigikohus kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (p 3). Puuduste kõrvaldamata jätmise korral on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil õigus jätta kaebus läbivaatamata (p 6).
3-4-1-5-15 PDF Riigikohus 20.03.2015
Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses määratles isik end kui vaatlejat ja sellena käsitles teda ka Vabariigi Valimiskomisjon. Alles Riigikohtule esitatud kaebuses väidab isik ka enda kui valija õiguste rikkumist. Riigikohus saab kaebuse lahendamisel lähtuda üksnes sellest, kuidas kaebuse esitaja määratles ennast Vabariigi Valimiskomisjonile kaebuse esitamisel. Vabariigi Valimiskomisjoni otsuse edasikaebamisel Riigikohtusse on kaebemenetluse piirid määratletud Vabariigi Valimiskomisjoni põhjenduste ja resolutsiooniga. (p 8) Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud kaebuses ei vaidlustanud kaebaja enda õiguste rikkumist. Kuna Riigikogu valimise seadus ei võimalda avalikes huvides kaebuse esitamist, siis jättis Vabariigi Valimiskomisjon kaebuse RKVS § 69 lõike 3 alusel õigesti läbi vaatamata. (p 10)
3-4-1-7-15 PDF Riigikohus 20.03.2015
Lähtuvalt Riigikogu valimise seaduse § 72 lõikest 1 on kaebeõiguse eelduseks isiku enda õiguste rikkumine. (p 21) Isiku, kes ei ole vanglakaristust kandev kinnipeetav, subjektiivseid õigusi ei riku osa kinnipeetavate hääleõiguse puudumine. (p 24)
3-4-1-9-15 PDF Riigikohus 20.03.2015
Kaebajatel oli võimalik enne Riigikogu valimisi RKVS § 25 lg 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi RKVS § 22 lg 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad saanud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lg 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. (p 8) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-4-1-26-12, p 32.
Vabariigi Valimiskomisjoni otsus on õiguspärane ega riku kaebajate õigust osaleda valimistel, kuna VVK ei otsusta selle üle, kas kaebajad kanda valijate nimekirja või mitte. Kaebajate valijate nimekirja kandmist otsustab valla- või linnasekretär ning tema tegevuse peale esitatud kaebust on pädev läbi vaatama halduskohus. (p 7) Kaebajatel oli võimalik enne Riigikogu valimisi RKVS § 25 lg 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi RKVS § 22 lg 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad saanud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lg 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. (p 8) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-4-1-26-12, p 32.
Vabariigi Valimiskomisjoni otsus on õiguspärane ega riku kaebajate õigust osaleda valimistel, kuna VVK ei otsusta selle üle, kas kaebajad kanda valijate nimekirja või mitte. Kaebajate valijate nimekirja kandmist otsustab valla- või linnasekretär ning tema tegevuse peale esitatud kaebust on pädev läbi vaatama halduskohus. (p 7)
3-4-1-8-15 PDF Riigikohus 20.03.2015
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses on vaadata läbi kaebusi, mis on esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste või toimingute peale (punkt 4). Riigikohtule edastatud kaebustes ei vaidlustanud isik ühtegi Vabariigi Valimiskomisjoni otsust ega toimingut (p 5).
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi pädevuses on vaadata läbi kaebusi, mis on esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni otsuste või toimingute peale. Kaebuse, mille läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse, tagastab Riigikohus läbivaatamatult (PSJKS § 40 lõike 2 punkt 1) (punkt 4).

Kokku: 528| Näitan: 81 - 100

/otsingu_soovitused.json