/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 308| Näitan: 81 - 100

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-14-09 PDF Riigikohus 20.10.2009
Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse. Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
3-4-1-24-09 PDF Riigikohus 12.10.2009
KOVVS § 5 lõikes 5 kasutatud püsiva elukoha tähenduse avamisel tuleb lähtuda KOVVS § 5 lõikes 1 esitatud püsiva elukoha määratlusest (vt Riigikohtu 05.10.2009 otsust nr 3-4-1-23-09). (p 8)
3-4-1-23-09 PDF Riigikohus 05.10.2009
Erakond volitab end esitama vallas või linnas KOVVS § 31 lõike 5 kohaselt volitatud esindaja(d). Kandideerimisdokumente ei saa esitada kandidaat ise, vaid seda teeb volitatud esindaja, vastavalt Vabariigi Valimiskomisjoni 7. juuli 2009. aasta määruse nr 17 "Kandidaatide registreerimiseks esitamise ja registreerimise kord kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel" § 11 lõikele 3. Seetõttu teavitab valla valimiskomisjon kandideerimisdokumentide puudustest samuti erakonna volitatud esindajat (KOVVS § 36 lg 6). (p 5)
3-4-1-9-09 PDF Riigikohus 30.09.2009
Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus. Maavarade säästliku kasutamise kavandamine ei saa põhiseaduse kohaselt toimuda üksnes ühe omavalitsusüksuse piires, vaid see peab lähtuma riiklikest huvidest ja vajadusest tagada maavarade säästlik kasutamine kogu riigis. Üksikul omavalitsusüksusel ei ole täielikku ülevaadet maavarade levikust kogu riigis ja seetõttu nende uurimise ja kaevandamise üksikasjadest, mis võimaldaksid tal langetada kaevandmisega nõustumise kohta üleriigiliselt adekvaatse lõppotsuse. Maavarade kasutamise üle otsustamine on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle otsustamine ei muutu kohaliku elu küsimuseks ainuüksi seetõttu, et mõni maardla on kohaliku tähtsusega. (p 25) Ruumiline planeerimine üldplaneeringute ja detailplaneeringute kaudu, mis hõlmab erinevate keskkonnahoidlike, kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete huvide tasakaalustamist, on KOKS § 6 lõike 1 ja PlanS § 4 lõike 2 järgi kohaliku elu küsimus ja hõlmatud enesekorraldusõiguse kaitsealasse. (p 26)
3-4-1-10-09 PDF Riigikohus 29.09.2009
Kohtumenetluse korraldus, sh esindaja määramine on küsimus sellest, kuidas riik otsustab lahendada õigusvaidluste läbivaatamise korra. Riigi kehtestatud kohtumenetluse korraldus laieneb ühtemoodi kõikidele juriidilistele ja füüsilistele isikutele. Kohaliku omavalitsuse üksused on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mistõttu võivad neid mõjutada kõik õigusaktid, mille adressaadiks on mis tahes juriidiline isik. Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19) Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)
Kohalikule omavalitsusele PS 14. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi (vt ka Riigikohtu 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 p-i 13). (p 19) Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus TsMS § 218 lg-s 3 otsustatud küsimusi. Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole TsMS § 218 lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 20)
3-4-1-6-09 PDF Riigikohus 17.07.2009
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt Riigikohtu 09.05.2006 määruse asjas nr 3-4-1-4-06 p-i12 ja 03.04.2008 otsuse asjas nr 3-4-1-3-08 p-i 5). Kuna PS § 15 lõige 1 on seadusereservatsioonita põhiõigus, tohib seda legitiimselt piirata üksnes mõne põhiõiguse või muu põhiseaduslikku järku õigusväärtuse tagamiseks. (p 20) Riigilõiv piirab üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele seda intensiivsemalt, mida suurem ta on. Kui riigilõivu suurus ei võimalda inimesel, kel pole õigust saada riigilt menetlusabi, oma õigusi kohtus tõhusalt realiseerida, on tegu ebaproportsionaalse ja seega põhiseadusvastase riigilõivuga. Praegusel juhul on tegemist 200-kroonise lõivuga, mis eraldi võetuna ei ole ülemäära suur summa. Teisalt on oluline menetlusökonoomia põhimõte, sest põhjendamatute, pahatahtlike jms kaebuste menetlemine võib kaasa tuua selle, et kohtusüsteem ei suuda isikutele pakkuda tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. (p 22)
PS § 104 lõikes 2 nimetatud küsimuste reguleerimiseks ei piisa, kui seda tehakse Riigikogu koosseisu enamuse poolt vastu võetud seaduses, vaid nõutav on, et regulatsioon sisalduks asjakohases PS § 104 lõikes 2 nimetatud seaduses. Riigikohtu 05.02.1998. a otsuses asjas nr 3-4-1-1-98 selgitati, et konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvate suhete reguleerimine lihtseadusega on põhiseaduse vastane ning selliste seaduste reguleerimisvaldkonda kuuluvaid küsimusi saab reguleerida üksnes konstitutsioonilises seaduses. (p 17) Kohtumenetluse seadused on PS § 104 lõike 2 punktis 14 nimetatud konstitutsioonilised seadused, mida saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Samas, kui lihtseadusega reguleeritakse kohtumenetluse valdkonda kuuluvat küsimust ja eelnõu lõpphääletusel hääletas seaduse vastuvõtmise poolt Riigikogu koosseisu häälteenamus, siis on seaduse vastuvõtmisel PS § 104 lõike 2 punktist 14 tulenev menetluslik nõue täidetud (vt Riigikohtu 29.09.1999 otsuse asjas nr 3-4-1-3-99 p-i 16 ja 08.06.2009 otsuse asjas nr 3-4-1-7-09 p-e 29 ja 30). (p 18)
3-4-1-17-09 PDF Riigikohus 07.07.2009
3-4-1-18-09 PDF Riigikohus 07.07.2009
3-4-1-19-09 PDF Riigikohus 07.07.2009
PSJKS § 46 lõige 2 annab Riigikohtule volituse tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. Selle volituse kasutamiseks ei pea menetlusosaline olema esitanud sõnaselget taotlust ja Riigikohus võib ka omal algatusel tunnistada hääletamistulemuse kehtetuks, kui ta leiab, et asja lahendamisel tuvastatud õigusrikkumine mõjutas või võis seda oluliselt mõjutada. Sellise volituse puudumine ohustaks esinduskogude valimistega seotud vaidluste kiiret lahendamist. Riigikohus peab hääletamissedelite kehtetust puudutava otsuse puhul hindama ka tuvastatud õigusrikkumise mõju ja võtma seisukoha küsimuses, kuidas see mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust. (p 9) Vt ka Riigikohtu 26.06.2009 otsuse nr 3-4-1-15-09 annotatsioone.
3-4-1-12-09 PDF Riigikohus 30.06.2009
PS § 160 alusel vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-dest 56-57^1 ega ka ühestki muust õigusaktist ei ole võimalik üheselt järeldada, et seadusandja oleks nende sätetega piiranud kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust oma sisemise ülesehituse otsustamisel. Kohaliku omavalitsuse üksus ei ole kohustatud osutama kõiki avalikke teenuseid omavalitsusüksuse erinevates piirkondades neis sätteis kirjeldatud osavaldade või linnaosade moodustamise teel. Asjaolust, et mitmetes seadustes on erinevad õiguslikud tagajärjed seatud sõltuvusse linnaosade olemasolust, ei saa tuletada piiranguid enesekorraldusõigusele. (p 30) Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on avalike teenuste osutamise ühe võimalusena nähtud ette teha seda omavalitsusüksuse erinevates piirkondades osavaldade ja linnaosade kaudu, ei ole see ainus võimalus kohalike olude ja eripäradega arvestava organisatsioonilise struktuuri kujundamiseks. Seejuures on vajalik silmas pidada, et nii Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast kui PS § 154 lõige 1 võimaldavad seadusandjal enesekorraldusõigust piirata ja reguleerida teatud ulatuses ka omavalitsusüksuse sisemist organisatsioonilist struktuuri. Selline regulatsioon peab aga arvestama PS § 154 lõike 1 ja harta piiranguid ning allub samuti põhiseaduslikkuse järelevalvele. (p 31)
3-4-1-15-09 PDF Riigikohus 26.06.2009
Hääletamissedelite kehtetuks tunnistamine ei too vahetult kaasa kohustust korraldada kordushääletamine. EPVS § 71 lõike 1 kohaselt tuleb kordushääletamise korraldamiseks esmalt tunnistada hääletamistulemus kehtetuks. PSJKS § 46 lõige 2 annab Riigikohtule volituse tunnistada hääletamistulemuse valimisjaoskonnas kehtetuks, kui õigusrikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt. (p 20) Hääletamistulemust võib oluliselt mõjutada see, kui õigusrikkumise puudumisel oleks hääletamistulemus olnud või võinud olla oluliselt teistsugune. Käesolevas asjas ei ole pitsatijäljendi puudumine mõjutanud valija hääletamisotsust. Nende hääletamissedelitega ei ole üritatud valimistulemust ebaseaduslikult moonutada. Kuna Euroopa Parlamendi valimised toimuvad ühes üleriigilises valimisringkonnas, siis ei avalda peaaegu kõigi ühe valla ühes valimisjaoskonnas antud hääletamissedelite kehtetuks tunnistamine olulist mõju hääletamistulemusele. Kogu riigis (valimisringkonnas) kehtetuks tunnistatud sedeleid on kehtivate sedelitega võrreldes üldist hääletamistulemust oluliselt mittemõjutav kogus. (p 21)
EPVS § 57 lõike 8 punkt 1 on sõnastuselt selge ja ühemõtteline. Selline norm aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust, õiguskindlust. Lisaks on EPVS § 57 lõike 8 punktil 1 kaalukas eesmärk välistada valimistulemuse mõjutamine teadmata päritolu hääletamissedelitega või sedelitega, mis ei ole hääletamistulemuse kindlakstegemisel arvesse võetavate hääletamissedelite hulka sattunud selleks ettenähtud ajal. Valimiskomisjonid peavad sellisest normist lähtuma ja seda kohaldama. Valimiskomisjonid ei või anda sellele normile tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta normi kohaldamata. Vastupidiselt tegutsedes seaksid valimiskomisjonid end sisuliselt seadusandja asemele. (p 17)
3-4-1-4-09 PDF Riigikohus 26.06.2009
Põhiseadusest ei tulene, et riik peaks täitmata maksukohustuste sissenõudmisel igal juhul eelistama kohaliku omavalitsuse üksustele laekuvaid makse riigile jäävatele maksudele. Riik peab tagama, et omavalitsusüksustel oleks kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks piisavad vahendid ning et omavalitsusüksused ei peaks neid vahendeid kulutama seadusega pandud riiklike kohustuste täitmiseks. (p 26) MKS § 105 lõikega 6 ja määruse nr 51 § 11 lõigetega 1 ja 2 ei vähendata kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid ega raskendata ka omavalitsuslike ülesannete täitmist. Samuti ei vähendata nende sätetega riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud vahendeid ega suurendata riiklike kohustuste mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata. Need sätted ei mõjuta ka laekumise perioodilisust selliselt, et see takistab riiklike kohustuste või omavalitsuslike ülesannetega seotud kohustuste nõuetekohast täitmist. Seega ei riiva vaidlustatud sätted õigust omavalitsuslike ülesannete täimiseks piisavatele rahalistele vahenditele ega õigust seadusega omavalitsusüksustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmisele riigieelarvest. (p 27)
3-4-1-3-09 PDF Riigikohus 25.06.2009
PS § 26 esimene lause sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. PS § 26 esimene lause laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitseb PS § 26 kõiki eraelu valdkondi, mis ei ole kaitstud eriõigustega (sh nt PS § 43). PS § 26 kaitseala hõlmab ka kinnipeetava elukaaslase õigust saata kirja teel vanglasse dokumente või esemeid, mille omamine pole vanglas keelatud. (p 16) VSE § 46^1 ja § 50 lõike 3 esimene lause koostoimes näevad ette, millistele tunnustele vastavaid saadetisi võib kinnipeetav VangS §-s 28 sätestatud kirjavahetuse õiguse raames saada. Esemeid, mis neile tunnustele ei vasta, kinnipeetavale edasi ei anta. (p 15) PS § 43 on igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavatele. Esemeliselt kaitseb PS § 43 ükskõik millisel viisil kolmandate isikute edastatavaid ja vahendatavaid sõnumeid. Juhul, kui kirja adressaat viibib kirja avamise juures, siis ei ole tegemist PS § 43 kaitseala riivega. Keelatud asjade äravõtmine kirja adressaadi juuresolekul ei riiva selle õiguse kaitseala. Samas on kirja sisuga tutvumine isegi adressaadi juuresolekul võimalik PS §-i 43 järgides. (p 16) Kirjavahetus on olemuslikult isikute kahepoolse suhtlemise vorm. Nii ei puuduta kirjavahetus kinnipeetavaga üksnes vanglas kinnipeetavat isikut, vaid ka isikut, kes kinnipeetavale kirja adresseeris. Postisaadetise saatjana on viimane õigustatud postiteenuse kasutamisel lähtuma postiseadusest, sh ka postisaadetise liikide osas. Justiitsministri tegevus kirja määratlemisel kehtivast seadusest erinevas tähenduses on vastuolus PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. (p 21)
Vangistusseadusest ei tulene justiitsministrile õigust kehtestada vangla sisekorraeeskirjades lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetuse õigusele. Sellist pädevust ei anna ministrile VangS § 105 lõige 2, mis on üksnes pädevusnorm, mitte konkreetse sisuga volitusnorm. Samuti ei tulene VangS § 28 lõike 1 teisest lausest justiitsministrile õigust kehtestada lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetusele. Volitusnorm kirjavahetuse korra kehtestamiseks tähendab üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kirjavahetuse korraldamist ja seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 25) ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid kinnipeetavate kirjavahetusele. (p 20)
Kirjavahetus on olemuslikult isikute kahepoolse suhtlemise vorm. Nii ei puuduta kirjavahetus kinnipeetavaga üksnes vanglas kinnipeetavat isikut, vaid ka isikut, kes kinnipeetavale kirja adresseeris. Postisaadetise saatjana on viimane õigustatud postiteenuse kasutamisel lähtuma postiseadusest, sh ka postisaadetise liikide osas. Justiitsministri tegevus kirja määratlemisel kehtivast seadusest erinevas tähenduses on vastuolus PS § 3 lõike 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. (p 21)
3-4-1-2-09 PDF Riigikohus 09.06.2009
PS § 156 lõige 1 annab volikogule kohaliku elu küsimuste otsustamise üldpädevuse. Seega on eelkõige volikogu see organ, kes peab saama kasutada omavalitsusüksuse enesekorraldusõigust sõltumatult riigi keskvõimust ja riigipoolse sekkumiseta otsustusprotsessi. (p 31) Kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigus ei laiene volikogu valimist kui omavalitsusüksuse välist ülesehitust kindlaks määravatele sätetele. Üksikasjaliku valimiskorra kehtestamine on riigielu küsimus. Riigi kohustus on tagada, et kõigis omavalitsusüksustes toimuksid valimised ühtsetel, PS §-s 156 sätestatud alustel põhinevate võrreldavate reeglite kohaselt. Volikogu valimiseks vajalikke õiguslikke raame ei saa luua kohaliku omavalitsuse üksus iseseisvalt ja riigist sõltumatult. (p 33) Seadusandja ei ole KOVVS § 8 lõiget 4 ja § 9 lõiget 2 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. (p 34)
PS § 154 lõikest 1 tuleneb kohaliku omavalitsuse üksuse õigus piisavatele rahalistele vahenditele, mis võimaldavad iseseisvalt otsustada ja korraldada nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke omavalitsuslikke ülesandeid. (p 42) Õigus iseseisvale eelarvele ei hõlma sisulisi kulutuste või kohustustega seotud küsimusi, mis toovad kaudse, kuid vältimatu tagajärjena kaasa vajaduse muuta omavalitsusüksuse eelarvet. Eelarveõigus käsitleb üksnes omavalitsusüksuse eelarve lahutatust riigieelarvest ning eelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korda. (p 47) Õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks ei saa lugeda riivatuks pelgalt seetõttu, et omavalitsuse majanduslik olukord mingi õigustloova akti tõttu tõenäoliselt muutub. Õigus piisavatele rahalistele vahenditele on nähtud ette, et tagada piisavate vahendite olemasolu just kohaliku elu küsimuste otsustamiseks. Seda õigust on riivatud kui abinõuga kohaliku omavalitsuse üksuse tulusid vähendatakse või suurendatakse kohustuslike omavalitsuslike ülesannete mahtu samas rahalisi vahendeid juurde andmata ja raskendatakse selle tõttu omavalitsuslike ülesannete täitmist. (p 48) Kui kohaliku omavalitsuse üksus väidab, et on rikutud tema õigust piisavatele rahalistele vahenditele, peab ta ära näitama ülesanded, mis võivad rahapuudusel täitmata jääda (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-46-03 p-e 35 ja 36). (p 50)
3-4-1-7-08 PDF Riigikohus 08.06.2009
RHS § 129 lõige 1 on vastuolus PS § 149 lõikega 2, mille kohaselt "[r]ingkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid". RHS § 129 lõige 1 kohustab ringkonnakohut vaatama RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjades tekkinud riigihankevaidlusi läbi esimese kohtuastmena. Selline kord ei ole kooskõlas ringkonnakohtu põhiseadusliku staatusega teise astme kohtuna. Lisaks kohustab see säte vaatama apellatsiooni korras läbi vaidlustuskomisjoni otsuseid. Vaidlustuskomisjon ei ole PS § 149 lõikes 2 nimetatud esimese astme kohus, mille otsuseid ringkonnakohus põhiseaduse kohaselt apellatsiooni korras läbi vaatab. Vaidlustuskomisjon on kohtuväliselt vaidlusi lahendav haldusorgan ning selline haldusorgan ei ole osa PS §-s 148 kirjeldatud kohtusüsteemist. (p 31) RHS § 129 lg 1 välistab RHS § 117 lõigetes 2 ja 3 nimetatud riigihankeasjades halduskohtusse pöördumise. Halduskohtu välistamine riigihankevaidluste lahendamise menetlusest ei vasta PS § 149 lõikes 1 väljendatud põhimõttele, mille kohaselt kohtuasjad algavad esimese astme kohtust. (p 32) Esimese kohtuastme välistamine riigihankevaidluste lahendamisest vastuolus ka PS § 146 esimese lausega koostoimes PS §-ga 4. Niisuguse seaduse vastuvõtmine, millega halduskohus välistatakse kindlate kohtuasjade lahendamisest selliselt, et halduskohtu asemel asub neid vaidlusi lahendama haldusorgan, tähendab sisuliselt kohtuvõimu põhiseaduses sätestatud pädevuse kitsendamist. (p 33)
Kohtusüsteemis on pädevus algatada konkreetse normikontrollina toimuv põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus sellel kohtul, kellel on õigus lahendada vastavat põhivaidlust. Säte, mis võimaldab kindlal kohtul talle esitatud hagi või kaebust sisuliselt läbi vaadata, annab sellele kohtule ka pädevuse jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt kohtuasja lahendamisel kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Kui sellise sätte vastuolu tõttu põhiseadusega hagi või kaebust menetleda ei ole võimalik, siis ei ole ka vaidlust, mille raames oleks võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Riigikohtul on õigus ja kohustus kontrollida, kas kohtule esitatud kaebus oli menetlusnormide kohaselt lubatav. (p 23)
Iga kohus peab kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused. Kohus peab seda tegema ka omal algatusel, mitte ainult siis, kui mõni menetlusosalistest seda taotleb. Seega on kohtuasja lahendav kohus ja Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuna PS § 149 lõike 3 teise lause tähenduses pädev kontrollima ka selliste sätete vastavust põhiseadusele, mille põhiseadusele vastavust menetlusosalised kahtluse alla ei ole seadnud. (p 21) Riigikohus peab seega veenduma, et säte, mis annab õiguse esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse, on ise kooskõlas põhiseadusega. Kui selline norm ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis ei või Riigikohus esitatud taotlust läbi vaadata. Kui Riigikohus ei võiks kontrollida talle taotluse esitamiseks õigust andva normi põhiseaduspärasust, siis peaks ta sellise normi kehtivuse korral läbi vaatama ka taotluse, mille on mõne sätte kehtetuks tunnistamiseks esitanud näiteks kohtuväline vaidluste lahendamise organ. (p 22)
3-4-1-11-09 PDF Riigikohus 20.05.2009
PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev määratlema edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu 03.07.2008 määrust asjas nr 3-4-1-10-08 p-i 10). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrust asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 12). (p 11)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu 23.03.2005 määruse asjas nr 3-4-1-6-05 p-i 4 ja 04.04.2007 määruse asjas nr 3-4-1-8-07 p-i 5). (p 5) Tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) kohaldamispraktikast saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse asjas nr 3-1-3-10-02 p-i 17; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-1-1-13-03 p-i 32; 06.01.2004 otsuse asjas nr 3-3-2-1-04 p-i 26). (p 6) PS § 24 lg-st 5 ei tulene isikute õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev määratlema edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu 03.07.2008 määrust asjas nr 3-4-1-10-08 p-i 10). Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrust asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 12). (p 11)
3-4-1-1-09 PDF Riigikohus 19.05.2009
Tõlgendades AvTS § 28 lg 1 punktis 25 kasutatud mõistet palgamäär konkreetse isiku töölepingus sisalduva töötasuna, siis kohustaks see säte teabevaldajat avalikustama töötaja palgaandmeid tema nõusolekuta. Palgaandmete avalikustamine aga riivab PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust eraelu puutumatusele (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 28). Eraelu puutumatuse riivamise välistab tõlgendus, mille kohaselt kohustab AvTS § 28 lg 1 p 25 avalikustama üksnes abstraktsed, isikuga seostamata palgamäärad, mis on hallatavate asutuste töötajate jaoks kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktiga. Sellist tõlgendust toetab ka AvTS § 4 lg 3, mis sätestab, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Töölepingus sisalduvate palgaandmete avalikustamise välistab ka PalS § 8 lg 3. Tagades eraelu puutumatuse ulatuslikuma kaitse, ei kahjusta esitatud tõlgendus PS § 44 lõikes 2 sätestatud õigust saada informatsiooni riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste tegevuse kohta. Palgamäärade avalikustamise eesmärk on võimaldada avalikkuse kontrolli hallatavate asutuste palgakulude üle. Ülevaadet palgakulude kohta on võimalik saada ka muust avalikustamisele kuuluvast teabest, nagu hallatava asutuse eelarve, eelarve täitmise aruanne ja ametikohtade loetelu. (p 19)
Erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Samuti tuleks eelistada tõlgendust, millega oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (vt Riigikohtu 22.02.2005 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-73-04 p-i 36). Tõlgendades AvTS § 28 lg 1 punktis 25 kasutatud mõistet palgamäär konkreetse isiku töölepingus sisalduva töötasuna, siis kohustaks see säte teabevaldajat avalikustama töötaja palgaandmeid tema nõusolekuta. Palgaandmete avalikustamine aga riivab PS §-s 26 sätestatud igaühe õigust eraelu puutumatusele (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 28). Eraelu puutumatuse riivamise välistab tõlgendus, mille kohaselt kohustab AvTS § 28 lg 1 p 25 avalikustama üksnes abstraktsed, isikuga seostamata palgamäärad, mis on hallatavate asutuste töötajate jaoks kehtestatud kohaliku omavalitsuse üksuse õigusaktiga. Sellist tõlgendust toetab ka AvTS § 4 lg 3, mis sätestab, et teabele juurdepääsu võimaldamisel peab olema tagatud isiku eraelu puutumatus. Töölepingus sisalduvate palgaandmete avalikustamise välistab ka PalS § 8 lg 3. Tagades eraelu puutumatuse ulatuslikuma kaitse, ei kahjusta esitatud tõlgendus PS § 44 lõikes 2 sätestatud õigust saada informatsiooni riigi- ja kohaliku omavalitsuse üksuste asutuste tegevuse kohta. Palgamäärade avalikustamise eesmärk on võimaldada avalikkuse kontrolli hallatavate asutuste palgakulude üle. Ülevaadet palgakulude kohta on võimalik saada ka muust avalikustamisele kuuluvast teabest, nagu hallatava asutuse eelarve, eelarve täitmise aruanne ja ametikohtade loetelu. (p 19)
3-4-1-5-09 PDF Riigikohus 02.04.2009
Kuigi KOVVS § 65 lõike 2 järgi esitatakse kaebus maakonna valimiskomisjoni otsuse peale kolme päeva jooksul otsuse tegemisest, ei saa otsuse vaidlustamise tähtaeg hakata kulgema enne selle teatavakstegemist. (p 14) Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus valimiskomisjoni otsuste teatavakstegemist ei reguleeri. Isiku taotluses käsitletavat kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu tegutsemisvõimetuse ja selle õiguslikud tagajärjed sätestab KOKS § 52. KOKS § 1 lõike 2 järgi kohaldatakse selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse (RT I 2001, 58, 354) sätteid, arvestades kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse erisusi. Seetõttu tuleb ka valimiskomisjoni otsuse teatavakstegemisele kohaldada haldusmenetluse seaduses teatavakstegemise kohta sätestatut, arvestades valimiskomisjonis toimuva menetluse erisusi. (p 15) HMS § 27 ei sätesta elektrooniliselt saadetud dokumendi kättetoimetamise puhul kinnituse saatmise kohustust või kinnituse mingi aja jooksul saatmata jätmise tagajärgi. Sellest tulenevalt ei saa aga asuda seisukohale, et valimiskomisjoni otsust saab haldusmenetluse seaduse kohaselt lugeda elektrooniliselt kättetoimetatuks pelgalt selle isikule saatmisega. Kinnituse saatmise nõudest loobumine võiks kaasa tuua olukorra, kus isiku jaoks tulenevad õiguslikud tagajärjed vaidlustuskomisjoni otsustest, millest ta ei ole teadlik. Dokumendi tegelikku kättesaamist peab valimiskomisjonil olema võimalik tõendada. (p 18) Elektrooniline kättetoimetamise puhul tuleb järgida ka HMS §-s 27 sätestatud kahte tingimust: isik peab olema nõus dokumendi saatmisega tema poolt näidatud elektronposti aadressil ja dokumendile peab olema lisatud digitaalallkiri ning vajaduse korral digitaalne tempel. (p 20)
3-4-1-16-08 PDF Riigikohus 26.03.2009
Inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on alustatud kriminaalmenetlust. (p 35) Relva soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid. (p 37)
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt Riigikohtu 06.10.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-9-00 p-i 12). Isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt Riigikohtu 11.10. 2001 otsuse asjas nr 3-4-1-7-01 p-i 13). (p 22) RelvS § 29 lõikega 3 eristatakse jahitulirelvana kasutatavaid püsse revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. Õigust vabale eneseteostusele jahipidamise eesmärgil saab seega riivata vaid vintpüsside ja sileraudsete püsside lubade kehtivuse peatamine. (p 23) Kuigi turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Turvalisuse tagamise eesmärgil võib isik olla soetanud revolvrid ja püstoli, kuid sellel eesmärgil ei ole välistatud ka jahipidamiseks ettenähtud tulirelvade kasutamine. (p 24)
Riigivõimu sekkumine isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldisesse vabaduspõhiõigusesse ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas. (p 26) Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (vt Riigikohtu 13.06.2005 otsuse asjas nr 3-4-1-5-05 p-e 7 ja 8). (p 27) Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne abinõu. (p 28) Põhiõiguse riivet saab pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt Riigikohtu 05.03.2001 otsuse asjas nr 3-4-1-2-01 p-i 16). Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu 06.03.2002 otsuse asjas nr 3-4-1-1-02 p-i 15). (p 29) Inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on alustatud kriminaalmenetlust. (p 35) Relva soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav, ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid. (p 37)
PSJKS § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt Riigikohtu 22.12.2000 otsuse asjas nr 3-4-1-10-00 p-i 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu 28.10.2002 otsuse asjas nr 3-4-1-5-02 p-i 15). (p 19)
3-4-1-17-08 PDF Riigikohus 19.03.2009
RKS
Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele. (p 32) Õige ei ole seisukoht, et PS § 133 punktis 3 kasutatud mõiste "riigivara" ei hõlma rahalisi vahendeid, kuna seda ei ole ette nähtud riigivaraseaduse §-s 2. (p 39) Ka PS § 133 punktis 3 kasutatud mõistet "valdus" ei saa tulenevalt autonoomse tõlgendamise nõudest sisustada asjaõigusseaduse kaudu. (p 32) Kontrollimise võimalus ei tohi sõltuda subjektist, kes riigivara kasutab. Samuti ei või kontrollivõimalus sõltuda ka vara liigist ehk sellest, kas vara esineb asjade või õiguste kujul. Avalikkuse huvides peab riigivara üle olema lünkadeta kontrolli võimalus. Avalike vahendite üleandmine riigilt teistele isikutele (sh kohaliku omavalitsuse üksustele) ei või tähendada, et riigil ja avalikkusel kaob ülevaade avalike vahendite kasutamise üle. (p 34)
Kohaliku omavalitsuse üksustel ei ole avaliku võimu teostajana võimalik tugineda PS § 13 lõikele 2, kuna see säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused", mis käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 25) Seadusandja peab õigusselguse põhimõttega arvestama siiski ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. Õigusselgus ehk kindlus kehtiva õiguse sisus on üks õigusriigi alustalasid. Õigusele rajatud riigi ehk õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Kohalik omavalitsus saab tugineda õigusselguse põhimõttele kui ühele osale õigusriigi põhimõttest. (p 26)
Riigikontrolli kontrolliaruande avalikustamine ei riiva kohaliku omavalitsuse õigust otsustada ja korraldada seaduste alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi. (p 20) Põhiseaduse mõtte kohaselt on kogu avaliku sektori tegevus avalik ja allutatud avalikkuse kontrollile. Riigikontrolli aruande avalikustamine on üks avalikkuse teavitamise ja selle kaudu kontrolli tegemise viise. Aruandes avalike vahendite kasutamise õiguspärasusele ja tulemuslikkusele heakskiidu andmine avaldab pigem positiivset mõju omavalitsusüksuse mainele ja tegevusele. Ka puuduste kõrvaldamiseks ja nende edasiseks vältimiseks tehtud ettepanekute mõju saab olla soodne ja avalikkuse huve arvestav. Kui taunivad hinnangud ja ettepanekud on kohaliku omavalitsuse üksuse arvates väärad või põhjendamatud, on tal võimalik reageerida vastulause esitamisega oma kirjalikus arvamuses. (p 22) Kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kontrolli tulemusel allutatud Riigikontrollile, nende ja Riigikontrolli vahel ei esine subordinatsioonisuhteid. Kohaliku omavalitsuse üksused teevad oma otsused iseseisvalt ja need otsused teinud isikud kannavad õiguslikku ja poliitilist vastutust õigusaktides ette nähtud korras. Riigikontrolli tegevus ei too kaasa vahetut sanktsiooni. Õigusvastase tegevuse kohta märkuse tegemine selle õiguspärasele rajale pööramiseks ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiasse sekkumine. (p 55) Ka kohaliku omavalitsuse üksustele laieneb seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lõige 1), mille kohaselt peavad nad oma võimu teostamisel lähtuma põhiseadusest ja nii riigi kui ka endi kehtestatud õigusaktidest. Riigikontrolli üks ülesandeist on tagada õiguspärasuse kontrolli käigus selle põhimõtte järgimine. (p 46)
PS § 133 punkt 3 ei piira seadusandja vabadust reguleerida PS §-s 132 märgitud majanduskontrolli ulatust riigivara üle kontrolli teostamisel. Kohaliku omavalitsuse üksuste valdusse antud riigivara üle võib seega ette näha RKS § 6 lõikeis 2 ja 3 sätestatud kontrolli ehk kontrolli kohaliku omavalitsuse üksuste sisekontrolli, finantsjuhtimise, finantsarvestuse ja finantsaruannete, majandustegevuse, sealhulgas majandustehingute õiguspärasuse ning juhtimise, organisatsiooni ja tegevuse tulemuslikkuse üle, samuti infotehnoloogiasüsteemide usaldatavuse kontrolli. (p 39) Kohaliku omavalitsuse üksused ei ole kontrolli tulemusel allutatud Riigikontrollile, nende ja Riigikontrolli vahel ei esine subordinatsioonisuhteid. Kohaliku omavalitsuse üksused teevad oma otsused iseseisvalt ja need otsused teinud isikud kannavad õiguslikku ja poliitilist vastutust õigusaktides ette nähtud korras. Riigikontrolli tegevus ei too kaasa vahetut sanktsiooni. Õigusvastase tegevuse kohta märkuse tegemine selle õiguspärasele rajale pööramiseks ei saa olla kohaliku omavalitsuse üksuse autonoomiasse sekkumine. (p 55) RKS § 6 lõike 2 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud ulatuses kontrolli kehtestamine kohaliku omavalitsuse üksuste üle ei ole vastuolus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 8 lõikega 2. Hartaga oleks vastuolus munitsipaalvara kasutamise, valdamise ja käsutamise tulemuslikkuse kontrollimine. (p 50)

Kokku: 308| Näitan: 81 - 100

/otsingu_soovitused.json