3-4-1-4-05
|
Riigikohus |
04.04.2005 |
|
Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema asjassepuutuv. Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15). (p 15) PolTS § 211 lõige 11, mille järgi ei teki õigust politseiametniku pensionile politseiametnikul, kes on politseiteenistusest vabastatud teenistuskohustuste süülise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest või joobnuna teenistuses viibimise eest, ei ole kohaldatav ATS § 84 punktis 3 nimetatud vääritu teo toimepanemise tõttu teenistusest vabastatud politseiametnike suhtes. Seega ei ole PolTS § 211 lõige 11 antud juhul asjassepuutuv. (p 16)
|
| 3-4-1-6-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle selle põhiseaduse paragrahviga tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4)
Ehkki PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas
nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4) Kui mingi muu menetluskord tagab isikule tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks, ei ole taotlus lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. Menetluskord on tõhus, kui isikul on võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oma kohtuasja raames mis tahes menetlusastmes. (p 7)
|
| 3-4-1-24-04
|
Riigikohus |
10.12.2004 |
|
Riigikohus ei pea normi põhiseaduslikkuse hindamisel piirduma üksnes Põhiseaduse nende normidega, millele on osutatud menetluse aluseks olevas taotluses või kohtulahendis. Riigikohus võib ja peab hindama normi õiguspärasust, lähtudes Põhiseaduse kogu normistikust ja mõttest (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 19). See ei tähenda, et menetlusosalise arvamuses väljendatud taotlus kontrollida asjassepuutuva sätte vastavust mingile Põhiseaduse sättele, mida menetluse aluseks olevas taotluses või kohtulahendis ei ole märgitud, oleks Riigikohtule siduv. Seda, millises ulatuses on konkreetsel juhul vajalik kalduda kõrvale taotluse, kohtuotsuse või - määruse põhistusest, otsustab Riigikohus. Käesoleval juhul ei kaldu Riigikohus halduskohtu motivatsioonist kõrvale põhjusel, et nii otsustas Riigikohtu üldkogu analoogse juhtumi lahendamisel (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297). (p 12)
Kuna käesoleva juhtumi asjaolud ei erine oluliselt üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsuse aluseks olnud asjaoludest, tuleb vaidlustatud norm, mis sätestab juhtimisõiguse peatamise Liiklusseaduse teatud paragrahvide teistkordse rikkumise eest, jätta põhiseadusevastaseks tunnistamata üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsuses toodud põhjustel. Vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus nr 3-4-1-10-04 - RT III 2004, 28, 297. (p 11)
|
| 3-4-1-10-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
PS § 23 lg-s 3 sätestab mitmekordse karistamise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõtte. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral, tagatakse õigusrahu ning välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest. (p 14) Juhtimisõiguse peatamine kujutab endast karistamist sama teo eest, mille eest isikut on karistatud väärteomenetluses. Samuti on juhtimisõiguse peatamine karistus PS § 23 lg 3 mõttes. (p 15)
PS § 23 lg 3 sõnastuse järgi ei ole põhimõtteliselt keelatud mitme karistuse, näiteks põhi-ja lisakaristuse kohaldamine, kuid keelatud on asja teistkordne menetlemine ja karistamine iseseisvas menetluses. (p 22) Juhtimisõiguse peatamisel aga iseseisvalt rikkumise asjaolusid ei tuvastata. Peatamise aluseks on üksnes jõustunud väärteomenetluse otsus. Seetõttu ei kujuta juhtimisõiguse peatamine endast ka isiku sama teo eest uut kohtu alla andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab sellega ühtse terviku. (p 23) Seega ei ole juhtimisõiguse peatamine nimetatud sätete alusel käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõtet. (p 26)
|
| 3-4-1-26-04
|
Riigikohus |
19.10.2004 |
|
Valimiskomisjoni otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata isik, kelle tegevusele komisjon annab õigusliku hinnangu. Selline isik tuleb ära kuulata, kuid isiku ärakuulamata jätmine ei mõjuta alati valimiskomisjonide otsuse seaduslikkusele antud hinnangut ega too kaasa komisjoni otsuse tühistamist. (p 14)
Volikogu istungi kutsete nõuetekohane edastamine on volikogu töökorraldust puudutav küsimus, mille lahendamine pole Vabariigi Valimiskomisjoni pädevuses. (p 11) Valimiskomisjon peab korraldama volikogu istungikutsete kättetoimetamise üksnes KOKS § 43 lg-s 1, lg-s 21 ja § 52 lg-s 2 nimetatud juhtudel. (p 12)
Maa või linna valimiskomisjoni kohustus korraldada pärast volikogu esimehele umbusalduse avaldamist volikogu uue esimehe valimised ei sõltu sellest, kas volikogu esimehele avaldati umbusaldust seaduslikult või mitte. Volikogu esimehe koht tuleb täita sõltumata sellest, kas umbusalduse avaldamist vaidlustatakse või ei vaidlustata halduskohtus. (p 14)
|
| 3-4-1-18-04
|
Riigikohus |
19.07.2004 |
|
Asendusliikme volituste lõpetamine põhjendusega, et ta ei vasta KOKS § 18 lg 1 p-s 6 sätestatud tingimusele, piiraks ebaproportsionaalselt kandideerimisõigust kohaliku omavalitsuse volikokku. (p 12)
Vastavalt Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse (KOVVS) §-dele 64, 65 ja 66 ning Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 37 lg-le 1 saab valimiskomisjonide toiminguid vaidlustada ka valimisliit, kui ta leiab, et komisjoni toiminguga rikutakse tema õigusi. Valimisliidul on õigus taotleda asendusliikmete nimekirja kantud isiku asendusliikme staatuse lõpetamist, kui asendusliige ei vasta enam KOVVS §-st 5 tulenevatele nõuetele. Kui valimisliidul oleks õigus vaidlustada alles asendusliikme registreerimist volikogu liikmeks, siis võib see oluliselt kahjustada valimisliidu huve. (p 10)
KOKS § 20 lg-st 6 tulenevalt kontrollitakse asendusliikme vastavust sama seaduse § 18 lg-le 1 siis, kui otsustatakse selle üle, kes asendusliikmetest asub täitma volikogu liikme ülesandeid. (p 12) Tulenevalt KOKS § 20 lg-st 4 tuleb volikogu liikme volitused lõpetada ja asendusliige määrata viie tööpäeva jooksul. Hoolimata nii lühikesest tähtajast tuleb KOKS § 20 lg 6 ja § 18 lg 1 p 6 kohaldamisel anda kohaliku omavalitsuse ametnikule võimalus otsustada, kas minna volikokku või mitte. (p 13)
|
| 3-4-1-9-04
|
Riigikohus |
21.06.2004 |
|
Proportsionaalsuse põhimõte seondub kaalutlusõigusega. Haldusmenetluse seaduse § 4 järgi on kaalutlusõigus haldusorganile antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning seda tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-11-03 p-d 41-43). Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Pädeval võimuorganil lasub üldjuhul kohustus hinnata, kas isiku huvid ja avalik huvi on omavahel tasakaalus, st kas põhiõiguste kitsendused on proportsionaalsed. Hindamaks langetatava otsuse vastavust proportsionaalsuse põhimõttele, tuleb arvesse võtta konkreetseid asjaolusid (vt Riigikohtu üldkogu otsust asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuseid asjades nr 3-4-1-6-2000 - RT III 2000, 13, 140; 3-4-1-6-01 - RT III 2001, 15, 154; 3-4-1-1-03 - RT III 2003, 5, 48). (p 16) Kaalutlusõiguse puudumine Välismaalaste seaduse 12 lg 4 p-s 1 ja § 12 lg-s 5 tähendab, et sõltumata asjaoludest, toob igasugune valeandmete esitamine kaasa eitava vastuse elamisloa taotlusele. Täitevvõimu esindajal puudub võimalus kaaluda, kas vaidlustatud sätete kohaldamine on konkreetses asjas proportsionaalne või mitte. (p 21) Seetõttu on VMS § 12 lg 4 p-s 1 ja § 12 lg-s 5 sätestatu põhiseadusevastane osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu. (p 22) See aga ei tähenda, nagu ei võiks seadusandja näha ette situatsioone, kus täitevvõimu kaalutlusõigus puudub. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. märtsi 2003. a otsust asjas nr 3-3-1-11-03 p 43). (p 18)
Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele kohustab riigivõimu hoiduma sekkumisest perekonnaellu. Selle õiguse kaitseala hõlmab muuhulgas suhteid lapse ja tema bioloogiliste vanemate vahel. Põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele laieneb Põhiseaduse § 9 kohaselt nii Eesti kodanikele kui ka Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Riigikohus on käsitanud perekonnaelu puutumatuse riivena välismaalasele elamisloa andmisest keeldumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mai 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-11-00 - RT III 2000, 14, 149; 19. juuni 2000. a otsust asjas nr 3-3-1-16-00 - RT III 2000, 18, 190). (p 13) Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele pole piiramatu õigus. Euroopa Inimõiguste Kohus on asjas Slivenko versus Läti Vabariik 9. oktoobril 2003. a tehtud otsuse punktis 117 märkinud, et avalik huvi saata tegevsõjaväelased ning nende perekonnaliikmed riigi territooriumilt välja, kaalub üldjuhul üles isiku huvi jääda riiki, kuid isegi säärasel juhul ei saa välistada, et isiku eriline olukord võib muuta väljasaatmise konventsiooniga vastuolus olevaks. (p 14) Otsustamaks, kas õiguse perekonnaelu puutumatusele kitsendamine on põhiseaduspärane, tuleb täitevvõimu organil kaaluda erinevaid vastanduvaid huve. (p 19)
|
| 3-4-1-15-04
|
Riigikohus |
07.06.2004 |
|
Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 9 lg 2 näeb ette jaoskonnakomisjoni moodustamise enne Euroopa Parlamendi valimisi. Sama seaduse § 15 lg 1 järgi nimetab jaoskonnakomisjoni esimehe ja liikmed kohaliku omavalitsuse volikogu hiljemalt 20. päeval enne valimispäeva. (p 7) Jaoskonnakomisjoni moodustamata jätmine rikub nii aktiivset kui ka passiivset valimisõigust Euroopa Parlamendi valimistel, sest hääletamise läbiviimine valimisjaoskonnas on võimatu. (p 8)
|
| 3-4-1-3-04
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
Põhiseaduse §-s 32 on mõistega "omand" hõlmatud nii kinnisasjad kui ka vallasasjad. Põhiseaduse § 32 kaitseala laieneb nii kinnis- kui vallasasja omanikule, kelle kinnisasjal või kinnitusraamatusse kandmata maal tehnovõrk või -rajatis asub, kui ka tehnovõrgu või -rajatise omanikule. (p 22) Omandiõiguse piiramisel on õiguspärane seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus. (p 27) Tehnorajatise talumiskohustus kehtestati avalikes huvides ning see on sobiv ja vajalik abinõu tarbijate elektri, gaasi, vee, kanalisatsiooni, soojuse jm vajalikuga varustamiseks. (p 32) Üldine talumiskohustus on põhiseaduspärane, kuid selle kehtestamisel oleks seadusandja pidanud ette nägema rohkem tagatisi maaomanikele. (p 36)
AÕSRakS § 15-2 lg 1, mis ei võimalda kinnistu omanikel vaidlustada talumiskohustust ja võimaldab nõuda tehnorajatise kõrvaldamist vaid juhul, kui tehnorajatist ei kasutata enam eesmärgipäraselt, piirab ebaproportsionaalselt kinnistu omaniku põhiõigust omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ning on seetõttu Põhiseadusega vastuolus. Seadusandja peab ette nägema täiendava mehhanismi kinnistu omanike õiguste kaitseks ja võimaldama erinevate huvide kaalumist. (p 38) Mõõdukas ei ole ka AÕSRakS § 15-4 lg-s 2 sätestatud omandiõiguse piirang, millega pandi kinnisasja omanikule tasuta tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustus kuni 2009. aasta 1. jaanuarini. Selline piirang ei vasta Põhiseaduse §-st 11 tulenevale proportsionaalsuse põhimõttele, sest koormab maa omanikku rohkem, kui see on üldsuse ja tehnorajatiste omanike huvidega põhjendatav. Kinnisasja omanik on sunnitud maksma maamaksu ka rajatiste aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa eest, hoolimata sellest, et ta ei saa kinnisasja osaliselt kasutada. Tasu suuruse vähendamine teatud ajaks võinuks olla põhjendatud, kuid tasu maksmisest täielik vabastamine kuni 2009. aastani ei ole õigustatud. (p 41)
|
| 3-4-1-1-04
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Euroopa Inimõiguste Kohus sisustab mõistet "kuritegu" pretsedendiõiguses väljakujunenud kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi EIÕK artiklis 6 nimetatud kriminaalsüüdistus olla sama, mida siseriiklik seadus kriminaalsüüdistuse all silmas peab. Kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu kriteeriumid võtavad lisaks õiguserikkumise klassifikatsioonile riigi seaduse järgi arvesse ka õiguserikkumise olemust ning ähvardava karistuse iseloomu ja raskust (vt Engel jt vs. Holland otsus 8. juunist 1976, p 82), siis nende kriteeriumite järgi võib osa väärtegusid liigitada kuritegude kategooriasse. Nendel juhtudel tuleb isikule tagada kõik protsessuaalsed õigused, mis on kuriteos süüdistataval isikul. (p 19)
Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
Kuriteos süüdistatava isiku protsessuaalsed põhiõigused on kirjas Põhiseaduse §-des 22-24. Neis sätetes sisalduvad õigused tõhusale õiguskaitsele, mis realiseeruvad ausas menetluses. Siseriiklikud seadused peavad lisaks Põhiseadusele arvestama ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtetega. Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse inimõiguste konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga. Vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse. (p 18)
Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse instituut tugineb eeldusele, et on vajalik tagada kohtulahendite õigsuse kontroll. Kuna väärteomenetluse tulemus kujutab endast isiku õiguste tugevat riivet, on vajalik väärteoasjus lõplike lahendite - nii otsuste kui määruste - õigsuse kontrollimise võimalust. Kohtumenetluse ökonoomsus ja asja kiire lahendamise tagamine, mis on eelduslikult kaebevõimaluse välistamise põhjusteks, ei kaalu üles kahju, mida õiguskorrale võib tekitada väärteoasja ebaõige lahend. (p 21)
Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
Kuriteos süüdistatava isiku protsessuaalsed põhiõigused on kirjas Põhiseaduse §-des 22-24. Neis sätetes sisalduvad õigused tõhusale õiguskaitsele, mis realiseeruvad ausas menetluses. Siseriiklikud seadused peavad lisaks Põhiseadusele arvestama ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 sätestatud õiglase kohtuliku arutamise põhimõtetega. Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse inimõiguste konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga. Vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse. (p 18)
Euroopa Inimõiguste Kohus sisustab mõistet "kuritegu" pretsedendiõiguses väljakujunenud kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi EIÕK artiklis 6 nimetatud kriminaalsüüdistus olla sama, mida siseriiklik seadus kriminaalsüüdistuse all silmas peab. Kuna Euroopa Inimõiguste Kohtu kriteeriumid võtavad lisaks õiguserikkumise klassifikatsioonile riigi seaduse järgi arvesse ka õiguserikkumise olemust ning ähvardava karistuse iseloomu ja raskust (vt Engel jt vs. Holland otsus 8. juunist 1976, p 82), siis nende kriteeriumite järgi võib osa väärtegusid liigitada kuritegude kategooriasse. Nendel juhtudel tuleb isikule tagada kõik protsessuaalsed õigused, mis on kuriteos süüdistataval isikul. (p 19)
Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
|
| 3-4-1-5-04
|
Riigikohus |
03.03.2004 |
|
Põhiseaduse § 15 annab isikule õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kuid ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning vaideotsuse vaidlustamine kohtus on tagatud. Kohustusliku kohtueelse menetluse lubatavust on kolleegium möönnud juba 4. novembri 1993. a otsuses asjas nr III-4/1-4/93 (RT I 1993, 72/73, 1052). (p 22) Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute vaidlustamise puhul on Põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda kohtusse tagatud sel teel, et isik saab oma õigustele kaitset Riigikohtult, kes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi vaatab kaebuse läbi vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute peale esitatud kaebused puudutavad subjektiivseid valimisõigusi ja nende õiguste kaitse on olemuslikult allutatav põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusele. Kohtuliku edasikaebeõiguse puudumist kompenseerib ka kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus. (p 24)
Avaliku võimu teostamine kohaliku elu küsimustes on Põhiseaduse § 154 lg-ga 1 antud kohalikele omavalitsustele, kelle esindusorganiks on rahva valitud volikogu. Kaevates valimiskomisjoni otsuse peale, millega volikogu liikme volitused on lõpetatud, kaitseb volikogu liige oma passiivset valimisõigust. Sellised kaebused tuleb kiiresti lahendada, et mitte pärssida poliitilistel alustel moodustatud volikogu tegevust ning mitte anda võimalust seada kahtluse alla volikogu otsuste legitiimsust. Menetluskord ja tähtajad peavad olema sellised, et kaebaja saaks oma mandaati tõhusalt kaitsta. Menetlus jääks kaebaja jaoks viljatuks, kui vaidlus leiaks lahenduse alles siis, kui volikogu antud koosseisu volitused on lõppenud või lõppemas. (p 21)
Avaliku võimu teostamine kohaliku elu küsimustes on Põhiseaduse § 154 lg-ga 1 antud kohalikele omavalitsustele, kelle esindusorganiks on rahva valitud volikogu. Kaevates valimiskomisjoni otsuse peale, millega volikogu liikme volitused on lõpetatud, kaitseb volikogu liige oma passiivset valimisõigust. Sellised kaebused tuleb kiiresti lahendada, et mitte pärssida poliitilistel alustel moodustatud volikogu tegevust ning mitte anda võimalust seada kahtluse alla volikogu otsuste legitiimsust. Menetluskord ja tähtajad peavad olema sellised, et kaebaja saaks oma mandaati tõhusalt kaitsta. Menetlus jääks kaebaja jaoks viljatuks, kui vaidlus leiaks lahenduse alles siis, kui volikogu antud koosseisu volitused on lõppenud või lõppemas. (p 21)
Valla või linna valimiskomisjoni pädevus ei piirdu üksnes valimiste perioodiga, samuti Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses sätestatuga. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse § 20 lg 1 järgi täidab valla või linna valimiskomisjon ka teistest seadustest tulenevaid ülesandeid. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 20 paneb valla või linna valimiskomisjonile valimistevahelisel perioodil volikogu asendusliikmete määramise ülesande, kui volikoguliikme volitused on ennetähtaegselt lõppenud või peatunud, ja sätestab vastava protseduuri. Kuna viimati nimetatud seadus ei sätesta valla või linna valimiskomisjoni otsuste vaidlustamise korda, siis on komisjoni otsused, mis tehakse valimistevahelisel perioodil, vaidlustatavad Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses sätestatud korras ning nende lahendamine ei kuulu alates 1. juulist 2002 enam halduskohtu pädevusse. (p 18)
Avaliku võimu teostamine kohaliku elu küsimustes on Põhiseaduse § 154 lg-ga 1 antud kohalikele omavalitsustele, kelle esindusorganiks on rahva valitud volikogu. Kaevates valimiskomisjoni otsuse peale, millega volikogu liikme volitused on lõpetatud, kaitseb volikogu liige oma passiivset valimisõigust. Sellised kaebused tuleb kiiresti lahendada, et mitte pärssida poliitilistel alustel moodustatud volikogu tegevust ning mitte anda võimalust seada kahtluse alla volikogu otsuste legitiimsust. Menetluskord ja tähtajad peavad olema sellised, et kaebaja saaks oma mandaati tõhusalt kaitsta. Menetlus jääks kaebaja jaoks viljatuks, kui vaidlus leiaks lahenduse alles siis, kui volikogu antud koosseisu volitused on lõppenud või lõppemas. (p 21)
Põhiseaduse § 15 annab isikule õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kuid ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning vaideotsuse vaidlustamine kohtus on tagatud. Kohustusliku kohtueelse menetluse lubatavust on kolleegium möönnud juba 4. novembri 1993. a otsuses asjas nr III-4/1-4/93 (RT I 1993, 72/73, 1052). (p 22) Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute vaidlustamise puhul on Põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda kohtusse tagatud sel teel, et isik saab oma õigustele kaitset Riigikohtult, kes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi vaatab kaebuse läbi vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute peale esitatud kaebused puudutavad subjektiivseid valimisõigusi ja nende õiguste kaitse on olemuslikult allutatav põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusele. Kohtuliku edasikaebeõiguse puudumist kompenseerib ka kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus. (p 24)
|
| 3-4-1-7-03
|
Riigikohus |
21.01.2004 |
|
Euroopa Liidu põhiõiguste harta järgi, mis täna pole küll Eestile õiguslikult siduv dokument, tunnustab liit õigust saada sotsiaal- ja eluasemeabi, tagamaks inimväärse eksistentsi kõigile, kellel pole piisavaid vahendeid. (p 20)
Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Majandus- ja sotsiaalpoliitika ning eelarve kujundamine kuulub eelkõige seadusandja pädevusse. Seega on Riigikogul ulatuslik vabadus otsustada, millises ulatuses ja kellele tagada Põhiseaduse §-s 28 sätestatud sotsiaalsed õigused (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. novembri 2003 otsust asjas nr 3-3-1-65-03 (RT I 2003, 34, 349). Samas on seadusandja sotsiaalpoliitiliste valikute tegemisel seotud Põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. (p 16)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. Need mõlemad on Põhiseaduse põhiprintsiibid. Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt end piisavas ulatuses kindlustama. (p 14) Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. (p 16)
Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti (RT II 1993, 10/11, 13) art 11 tunnustab "igaühe ja tema perekonna õigust adekvaatsele elatustasemele". (p 20)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
Põhiseaduse § 28 lg-s 2 sätestatud õigust saada puuduse korral riigilt abi on sotsiaalne põhiõigus, mis tuleneb Põhiseaduse §-s 10 nimetatud sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetest. (p 14) Õigus saada riigilt puuduse korral abi on subjektiivne õigus, mille riive korral on isikul õigus võtta ette kohtutee ja kohtul kohustus kontrollida sotsiaalseid õigusi andva seaduse vastavust Põhiseadusele. Kohus ei saa sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui riigi abi puuduse korral langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseaduse § 28 lg 2 nimetab ühe alusena, millal isikul on õigus saada riigilt abi ning riigil kohustus talle abi anda, puudust. Puudust kannatada võivate isikute ringi Põhiseadus ei piiritle. Ka ei täpsusta Põhiseadus, millal isik kannatab puudust ehk millal pole tagatud tema esmavajaduste rahuldamine. (p 16) Sotsiaalharta kohaldamise praktika lähtub puuduse hindamisel riigi poolt kindlaksmääratud elatusmiinimumist, mis tähendab, et puudustkannatav on isik, kelle vahendid ei taga elatusmiinimumi. Isikule antava abi suurus ei tohi seetõttu olla riigi elatusmiinimumiga ilmselges mittevastavuses. (p 20) Sotsiaalhoolekande seaduse regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid selles seadusesättes nimetamata eluruumi, ei hüvitatud eluasemekulusid ega võetud neid arvesse toimetulekutoetuse määramisel, on vastuolus Põhiseaduses sätestatud igaühe õigusega saada riigilt abi puuduse korral (§ 28 lg 2). (p 40)
Sotsiaalkindlustuse süsteemid loonud ning sotsiaalabi ette näinud riik peab ka kindlustama, et järgitaks Põhiseaduse § 12 lg-s 1 sõnastatud võrdsuspõhiõigust. Sotsiaalsete põhiõiguste seos võrdsuspõhiõigusega on tuntavam kui muude põhiõiguste puhul. Põhiseaduse § 12 esimese lõike esimene lause tagab võrdsuse õiguse kohaldamisel. Riigikohus on korduvalt märkinud: "Põhiseaduse § 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi" (vt Riigikohtu üldkogu otsus 17. märtsist 2003 asjas nr 3-1-3-10-02 - (RT III 2003, 10, 95, p 36). (p 17) Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi raskustega. Ülemäärane koormus riigieelarvele on argument, mis on arvestatav sotsiaalabi ulatuse üle otsustamisel, kuid sellega ei saa õigustada puudustkannatavate inimeste ja perekondade ebavõrdset kohtlemist. (p 39) Sotsiaalhoolekande regulatsioon, mille järgi puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid eluruumi vaidlustatud sättes nimetamata alusel, tõi kaasa puudustkannatavate isikute ja perekondade ebavõrdse kohtlemise, milleks polnud mõistlikku põhjust. Seetõttu on kontrollitav säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12 lg 1). (p 40)
Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (RT II 2000, 15, 93) art 13 (1) järgi peab riik "tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi [...]". Sotsiaalharta kohustab riike looma esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme art 12 (1)), mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades (haigus, töövõimetus, emadus, töötus, perekond, vanadus, surm, lesestumine, tööõnnetused ja kutsehaigused). Sotsiaalkindlustussüsteemid eeldavad inimeste enda panust vahendite kogumiseks fondidesse, millest tehakse väljamakseid. (p 20)
|
| 3-4-1-9-03
|
Riigikohus |
25.11.2003 |
|
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat ja mõjutada kuritegelikku käitumist. (p 21)
Kohtu poolt algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses võib Riigikohus tunnistada põhiseadusevastaseks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte asjassepuutuvuse hindamisel on määrav, kas see säte oli kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 11)
Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine võib eeldada ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. (p 12)
Riigikohus ei lahenda põhiseaduslikkuse järelevalve korras esialgse kohtuasja esemeks olevat õigusvaidlust ega tuvasta esialgse kohtuasja menetlemisel tuvastatavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Karistusseadustiku eriosa paragrahvis või selle lõikes ettenähtud karistuse põhiseadusele vastavust saab kontrollida üksnes juhul, kui kriminaalasjas ei saa kohaldada mõnda karistusseadustiku üldosas sätestatud leevendavat regulatsiooni, mis näeb ette võimaluse mõista sanktsiooni alammääras sätestatust kergem karistus, ja mille kohaldamisel mõistetav karistus oleks kohtu hinnangul õige. (p 13)
|
| 3-4-1-21-03
|
Riigikohus |
17.10.2003 |
|
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. (p 6)
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. Ühe menetlusosalise kohtumenetluse käigus esitatud selgitused või arvamused ei ole käsitatavad toimingutena, mille peale saaks kaevata. (p 6)
|
| 3-4-1-14-03
|
Riigikohus |
03.10.2003 |
|
Isiku subjektiivset hääleõigust ei rikutud, kui ta sai rahvahääletusel hääletada, kuigi tal ei võimaldatud tõendada oma isikut Eesti Kodanike Komitee väljastatud isikutunnistusega. (p 8)
Kui isik sai rahvahääletusel oma subjektiivset hääleõigust realiseerida, puudub Riigikohtul alus hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. (p 12)
Kui isik sai rahvahääletusel oma subjektiivset hääleõigust realiseerida, puudub Riigikohtul alus hinnata Vabariigi Valimiskomisjoni õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele ja seadustele. (p 9)
Vabariigi Valimiskomisjoni poolt isikule saadetud teatest tema kaebuse läbivaatamise aja ja koha kohta ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi.
Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimine.
Asjassepuutuv on õigustloova akti säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 12)
Vabariigi Valimiskomisjoni poolt isikule saadetud teatest tema kaebuse läbivaatamise aja ja koha kohta ei tulene kaebuse esitajale mingeid kohustusi. (p 11)
Valimiskaebuse lahendamisel on Riigikohtu pädevuses üksnes asjassepuutuvate õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse kontrollimine.
Asjassepuutuv on õigustloova akti säte, mis on asja lahendamisel otsustava tähtsusega, st kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral. (p 12)
Isiku subjektiivset hääleõigust ei rikutud, kui ta sai rahvahääletusel hääletada, kuigi tal ei võimaldatud tõendada oma isikut Eesti Kodanike Komitee väljastatud isikutunnistusega. (p 8)
Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 13)
|
| 3-4-1-17-03
|
Riigikohus |
03.10.2003 |
|
Rahvahääletusel realiseeritav subjektiivne õigus on õigus hääletada. Kui kaebaja leiab, et ta ei saanud oma subjektiivset õigust realiseerida seetõttu, et tal ei lubatud hääletamisel oma isikut tõendada Eesti Komitee Kodakondsusameti väljastatud kodaniku isikutunnistusega, siis peab ta tõendama, et tal ei olnud hääletamisel oma isiku tõendamiseks teisi võimalusi kui esitada nimetatud isikutunnistus.(p 12)
Riigikohus võib kontrollida, kas isiku subjektiivseid õigusi on rikutud, ka juhul, kui ei ole järgitud astmelist kaebekorda valimiskomisjonide süsteemis. (p 10)
|
| 3-4-1-13-03
|
Riigikohus |
02.10.2003 |
|
Rahvahääletuse seadus on avaldatud Riigi Teatajas, mis on igaühele nii paberkandjal kui elektrooniliselt kättesaadav. Valimiskomisjonide ülesandeks ei ole iga hääletaja seadusega tutvustamine ega kaebuste esitamise korra selgitamine. Kaebajal oli võimalus rahvahääletust korraldavate õigusaktidega tutvuda. (p 9)
Valimiskaebuse avaliku läbivaatamise nõuet ei riku kaebuse esitaja mitteosalemine kaebuse läbivaatamisel. (p 10)
Kui Riigikohus on Riigikogu otsuse peale esitatud kaebuse tähtaja juba ennistamata jätnud, puudub kohtul võimalus kaebaja samasisulist kaebust teistkordselt läbi vaadata. (p 13)
Menetlusseadus ei anna kaebajale võimalust täiendada Riigikohtule esitatud kaebust. Seetõttu jätab Riigikohus kaebuse täienduses esitatud väited ja taotlused tähelepanuta. (p 8)
Valimiste jaoskonnakomisjoni tegevusetust korra tagamisel hääletamisruumis saab vaidlustada maakonna valimiskomisjonis. Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 12)
Aktiivset agitatsiooni valimispäeval kui väärtegu menetletakse väärteomenetluse korras, mitte põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses. (p 12)
|
| 3-4-1-16-03
|
Riigikohus |
02.10.2003 |
|
Konkretiseerimata kahtlusi hääletajate allkirjade võltsimise kohta ei saa lugeda hääletaja põhjendatud huviks tutvuda hääletajate nimekirjaga pärast rahvahääletuse päeva. (p 10)
Hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimine on kuritegu. Kui kaebajal on põhjendatud kahtlusi ja kindlaid andmeid hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimise kohta, on tal õigus pöörduda kriminaalmenetluse alustamise avaldusega politsei või prokuröri poole. (p 13)
Riigikohus saab valimiskaebuse läbi vaadata ainult nende põhjenduste ja väidete osas, mida käsitleti nii maakonna valimiskomisjonis kui ka Vabariigi Valimiskomisjonis. (p 9)
Hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimine on kuritegu. Kui kaebajal on põhjendatud kahtlusi ja kindlaid andmeid hääletajate nimekirjades allkirjade võltsimise kohta, on tal õigus pöörduda kriminaalmenetluse alustamise avaldusega politsei või prokuröri poole. (p 13)
|
| 3-4-1-6-03
|
Riigikohus |
16.09.2003 |
|
Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. (p 16)
Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. (p 24)
Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. (p 24)
Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. (p 16)
|
| 3-4-1-4-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16)
Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17)
Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19)
Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)
Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16)
Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17)
Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19)
Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)
Kui ühe isiku põhiõiguste kaitse toob kaasa teise isiku põhiõiguste piiramise, siis tuleb põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka põhiseaduse §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks. (p 17)
Võlgnikupoolsete vastuväidete esitamise kahenädalane tähtaeg täitemenetluses on piisav. Kahenädalase tähtaja kulgemise alguse sidumine teate saatmisega võlgnikule ei taga aga võlgniku varalistele õigustele piisavat kaitset. Kui võlgnik saab täitemenetluse algatamise kavatsusest teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist, siis ei ole tal võimalustki kasutada täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste kaitseks. (p 19)
Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega. Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda. (p 21)
Riigil on põhiseaduse § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 16)
|
Facebook
Twitter