https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1337| Näitan: 1161 - 1180

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-16-07 PDF Riigikohus 14.05.2007

Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.

Linna või valla ametiasutuse hallatava asutuse asutamise, tegevuse ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsustamise õigus kuulub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 34 kohaselt volikogu pädevusse. Munitsipaalasutus ei ole KOKS § 35 lg 1 kohaselt juriidiline isik. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud akt ei ole haldusakt, kuna see ei ole suunatud haldusvälistele isikutele. Ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud määruse näol ei ole tegemist ka määrusega HMS § 88 tähenduses, sest kõnealune määrus ei loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele.


Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt Riigikohtu 24.04.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10.05.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 18.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-78-03). Kuigi nimetatud lahendid selgitasid enne 01.09.2006 kehtinud kohtukulude väljamõistmise korda, on need seisukohad rakendatavad menetluskulude väljamõistmisel ka kehtiva redaktsiooni alusel.


Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.


Kui menetlus asjas lõpetatakse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada.


    Kehtetu:

Halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses töölepingu alusel töötamisel on tegemist tööõigusliku suhtega. Vaidlused töötajatega töölepingu lõpetamise õiguspärasuse üle kuuluvad lahendamisele üldkohtus.

3-3-1-34-15 PDF Riigikohus 13.11.2015

Õigusabikulude kaebajalt väljamõistmine võib olla põhjendatud eelkõige juhul, kui kohtus arutatavad probleemid väljuvad haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest (vt RKHK 30. novembri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32). Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maavarade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 9-10)


Kooskõlastuse andmine maavara geoloogilise uuringu loa menetluses ei ole KOV põhitegevus, vaid kõrvalfunktsioon. Maa-varade uurimise ja kaevandamise üle lõplike otsuste tegemine ei ole kohaliku elu küsimus, vaid on põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka (vt ka RKPJK 30. septembri 2009 otsus asjas nr 3-4-1-9-09). KOV annab kooskõlastuse teise haldusorgani läbiviidavas menetluses. (p 10)

3-3-1-91-16 PDF Riigikohus 16.02.2017

Osanik, aktsionär ja liige on isikud, kes sõltuvalt juriidilise isiku vormist omandavad selle lõppemisel selle vara. Juhatuse liikmel on seevastu osaühinguga üksnes lepinguline suhe. Kuigi ta võib selle raames ka tasu saada, ei ole juhatuse liikme isikliku ja osaühingu vara väärtuse vahel otsest seost. Seega ei ole juhatuse liige asja vastu majanduslikku huvi omav isik, kes peaks vajaduse korral osalema riigilõivu tasumises (vt ka RKHK lahend asjas nr 3-3-1-33-11). (p 10-11)

3-3-1-95-10 PDF Riigikohus 16.05.2011

Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse esitamisel sõltub riigilõivu tasumisest vabastamine sellest, kui intensiivselt on sekkutud õigusesse, mille rikkumise eest nõutakse mittevaralist kahju. Distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine on rangeim mõjutusvahend, mis riivab oluliselt kinnipeetava vabadusõigust ning toob kaasa muude õiguste ja vabaduste täiendava kitsendamise. Seetõttu ei saa kaebuses väidetavat ebaõiget kartserikaristuse määramist käsitada väheintensiivse riivena.

3-3-1-88-09 PDF Riigikohus 18.02.2010

Kavatsust tulevikus esitada kahju hüvitamise kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel (vt Riigikohtu 19.03.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-11-02 punkti 15). Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei pea kaebaja asuma põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.


VSE §-s 47 on reguleeritud kinnipeetavate kirjavahetuse kulude kandmine üldiselt. Seetõttu ei saa justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorra eeskirja pidada üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusaktiks, mille peale võiks HKMS § 4 lg 1 alusel esitada iseseisva kaebuse halduskohtusse.

3-3-2-1-10 PDF Riigikohus 22.02.2010

TsMS § 702 lg-s 3 sätestatakse, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud asjaolu ei ole teistmise alus, kui see ei ole mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks. Kui Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus ei puuduta haldusasjas kohtumäärustega lahendatud küsimusi, siis ei saa see kohtuotsus tulenevalt TsMS § 702 lg-st 3 olla nimetatud asjas tehtud kohtumääruste teistmise aluseks.

3-3-1-6-14 PDF Riigikohus 28.02.2014

Kui halduskohus on kaebaja nõude ebaõigesti kvalifitseerinud, siis on ringkonnakohus HKMS § 2 lg 4 teisest lausest tulenevalt õigustatud tõlgendama kaebuse taotlust ja tegema otsust kaebaja tegelikust tahtest lähtudes. Nõude ümberkvalifitseerimisel peab ringkonnakohus seda menetlusosalistega arutama ning andma neile võimaluse esitada oma seisukohti ja vajadusel ka uusi tõendeid.


Vanglas on kambrites suitsetamine keelatud, mistõttu suitsetava kinnipeetava ühte kambrisse paigutamine mittesuitsetava kinnipeetavaga ei riku tema õigusi. Mittesuitsetava kinnipeetava õigusi võidakse rikkuda, kui vangla ei suuda tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimist.

Vangla peab suitsetamise välistama enda initsiatiivil ootamata kaebuste esitamist. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist. EIÕK art 3 rikkumiseks on mittesuitsetava kinnipeetava paigutamine ühte kambrisse kinnipeetavaga, kes suitsetab kambris.


Vangla peab suitsetamise välistama enda initsiatiivil ootamata kaebuste esitamist. Vangla ei saa vabandada enda kohustuste täitmata jätmist väitega, et keeldu rikuvad kinnipeetavad. Vajadusel tuleb paigutada suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad eraldi kambritesse. Isiku hoidmine vastu tema tahtmist ruumis, kus suitsetatakse, on käsitatav tervise õigusvastase kahjustamisena ja see toob kaasa õiguse nõuda kahju hüvitamist.

3-3-1-96-13 PDF Riigikohus 04.03.2014

Kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga (vt otsus asjas nr 3-3-1-65-11, p 15). Seepärast ei mõjuta vaidlusega seotud eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist asja menetlust ega anna iseseisvat alust jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 30 lg 1). Kui kaebaja eriõigusjärglane ei ole avaldanud soovi astuda menetlusse õiguseelneja asemel (HKMS § 30 lg 2) ega taotlenud enda kaasamist menetlusse kolmanda isikuna (HKMS § 30 lg 3), samuti kui kaebaja ei ole kaotanud huvi asja vastu (HKMS § 30 lg 4), tuleb menetlust jätkata samade menetlusosalistega. (p 15)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-65-11 annotatsiooni.


KOV tulubaasi vähenemine võib tuua kaasa vajaduse hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. See kehtib sh seoses detailplaneeringu kehtestamisega KOV kanda jäävate, EhS §-s 13 nimetatud kohustuste suhtes. Suurem elanike arv toob vallale kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaia- ja koolikohtade tagamiseks. Samuti tuleb arvestada inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda inflatsiooni tõttu tingimata suurenenud võimalusi. (p 24)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-37-10 annotatsiooni.


Kohalik omavalitsus võtab EhS §-s 13 sätestatud kohustused enda kanda, kui ta algatab detailplaneeringu, sõlmimata planeeringu taotlejaga kokkulepet, et EHS §-s 13 sätestatud kohustused lähevad viimasele üle. Kokkuleppe saavutamine juba detailplaneeringu algatamise staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab detailplaneeringu taotlejat vähim. (p 16)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-26-10 annotatsiooni. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-37-10 annotatsiooni.


Üldplaneeringut võib detailplaneeringuga muuta vaid erandjuhtudel. Sellises olukorras ei ole isiku huvi detailplaneeringu kehtestamise vastu sedavõrd kaalukas kui üldplaneeringuga kooskõlas olevate detailplaneeringute puhul. (p 26) Tulenevalt kohaliku omavalitsuse ulatuslikust diskretsioonist planeerimismenetluses ei saa isik õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse eelmised etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid tal on õigus nõuda oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks, et haldusorgan kaaluks õiguslikke hüvesid õiglaselt (vt otsus asjas nr 3-3-1-62-02, p 10). (p 25) KOV tulubaasi vähenemine võib tuua kaasa vajaduse hinnata olemasolevaid ja teadaolevaid tulevasi kohustusi ja seada prioriteete. See kehtib sh seoses detailplaneeringu kehtestamisega KOV kanda jäävate, EhS §-s 13 nimetatud kohustuste suhtes. Suurem elanike arv toob vallale kaasa ka rohkem kohustusi, näiteks lasteaia- ja koolikohtade tagamiseks. Samuti tuleb arvestada inflatsiooniga. Eelarve mahu kasv ei tähenda inflatsiooni tõttu tingimata suurenenud võimalusi. (p 24)

Olukorras, kus detailplaneeringu taotleja on maksejõuetu ja tema pankrot on välja kuulutatud, ei ole tõenäoline, et ta asub lähiaastatel detailplaneeringut ellu viima. Ainuüksi pankrotivõlgniku vara müügiväärtuse suurendamise eesmärgil ei ole detailplaneeringu kehtestamine põhjendatud. See ei oleks kooskõlas PlanS § 9 lg 1 eesmärgiga. Soovi korral saab kinnistu uus omanik taotleda uue detailplaneeringumenetluse algatamist või lõppenud menetluse uuendamist. (p 23)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-62-02 annotatsiooni.


EhS §-s 13 nimetatud kohustuste kandmise osas kokkuleppe saavutamine juba detailplaneeringu algatamise staadiumis on ressursisäästlik lahendus ja koormab detailplaneeringu taotlejat vähim. (p 16)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-26-10 annotatsiooni.


Detailplaneeringu kehtestamata jätmist ei õigusta ainuüksi planeeringu algatamisest möödunud ajavahemiku pikkus. Planeeringu algatamisest möödunud aja arvestamine võib aga olla asjakohane, kui pidada silmas selle aja jooksul muutunud asjaolusid. (p-d 20–21) Kuna üldplaneeringut võib detailplaneeringuga muuta vaid erandjuhtudel, ei ole isiku huvi detailplaneeringu kehtestamise vastu sedavõrd kaalukas kui üldplaneeringuga kooskõlas olevate detailplaneeringute puhul. (p 26) Seetõttu võivad detailplaneeringu kehtestamata jätmist õigustada tavapärasest vähem ulatuslikud muudatused omavalitsusüksuse rahalises olukorras prognoosotsusega võrreldes. (p 26) Kui kohalik omavalitsus ei sõlmi kokkulepet EhS §-s 13 nimetatud kohustuste üleandmiseks detailplaneeringu taotlejale juba detailplaneeringu algatamise staadiumis ega saavuta sellist kokkulepet ka hiljem, saab detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud juhul, kui ootamatud asjaolud takistavad kohalikul omavalitsusel neid töid teha. (vt otsus asjas nr 3-3-1-26-10, p 14) Raha puudumine õigustab detailplaneeringu kehtestamata jätmist, kui tegemist on ettenägematu ja objektiivse asjaoluga, eelkõige kui kohaliku omavalitsuse tulud on ulatuslikult ja ettenägematult vähenenud või kohalikule omavalitsusele on tekkinud ulatuslikud ja ettenägematud lisakohustused. (vt otsus asjas nr 3-3-1-37-10, p-d 15–16) (p 16)

Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-26-10 annotatsiooni. Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-37-10 annotatsiooni.

3-3-1-7-09 PDF Riigikohus 16.04.2009

Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane. See põhimõte on kohaldatav ka kolmanda isiku kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamisel (vt Riigikohtu 19.04. 2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-12-07 p-i 22). Menetluskulude väljamõistmise otsustamisel peab kohus arvestama ka menetlusosalise isikut ja tema maksevõimet, samuti tema käitumist protsessis. Kui kohtule ei ole esitatud tõendeid isiku sissetuleku, vara ja kohustuste kohta, ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt hinnata, kas menetluskulude väljamõistmine oleks isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik või mitte. Isiku paljasõnaline väide, et ta elatub üksnes pensionist, ei võimalda kohtul isiku maksevõimet hinnata.

3-3-1-92-08 PDF Riigikohus 29.04.2009
KMS

Kinnisasja omanik võib teha oma vara säilitamiseks ja korrashoidmiseks kulutusi ka siis, kui kinnisasja valdus on üle antud teisele isikule. Sellised kulutused on ettevõtlusega seotud kulud isegi siis, kui kinnisasja omanik ei nõua neid valdajalt sisse. Vara kasutamiskõlblikkuse tagamiseks ja heas seisukorras hoidmiseks tehtud kulutused vähendavad tulevikus tekkivaid kulusid või võimaldavad kinnisasja omanikul saada hiljem tulu kinnisasja müügist või kasutada andmisest.


Enne 1. maid 2004 soetatud ja pärast 1. maid 2004 maksuvabalt võõrandatud kinnisasja soetamisel ja parendamiselt tasutud sisendkäibemaksu korrigeerimisel kehtib alates 1. maist 2004 kehtivas Käibemaksuseaduses sätestatud 10-aastane periood. Kalendriaastate arv alates kinnisasja kasutusele võtmisest oma ettevõtluses kuni seaduse jõustumiseni korrutatakse ümberarvestamise perioodi arvutamisel kahega. Käibemaksuseaduse vastavasisulise rakendussätte § 46 lg 5 kohaselt on seadusandja selgesõnaliselt soovinud rakendada uue seaduse kehtivust kogu 2004. aastale. Seda kinnitab ka näiteks sama paragrahvi lg-s 4 sätestatu, mille kohaselt lubatakse eluruumi käivet või eluruumi üürile andmist käibemaksuga maksustada tingimusel, et maksukohustuslane on maksustamise soovist maksuhaldurit kirjalikult teavitanud enne 2004. aasta 1. jaanuari.


Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse HKMS § 92 lg 2 kohaselt menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui vaidlustatud oli rahalist nõuet sisaldav haldusakt, siis tähendab proportsionaalne jagamine haldusakti tühistatud ja kehtivaks jäänud osa rahalise väärtuse vahekorrast lähtuvat arvutust. Teistsugusel põhimõttel saaks menetluskulusid jagada näiteks siis, kui lisaks rahalisele nõudele on vaidluse esemeks ka mitterahalised nõuded (näiteks tuvastamiskaebus või kaebus sellise haldusakti tühistamise nõudes, millega ei määrata maksusummat).

3-3-1-31-09 PDF Riigikohus 08.06.2009
3-3-1-14-10 PDF Riigikohus 21.04.2010

Kaebuse esitaja peab eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, ei saa kohus kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks (vt Riigikohtu 22. märtsi 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (punktis 13). Eesti Vabariik on ratifitseerinud ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivse protokolli; samuti piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokollid. Nimetatud konventsioonide alusel teevad rahvusvahelised sõltumatud asutused korrapäraseid külastusi kinnipidamiskohtadesse. Kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib halduskolleegiumi arvates menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka eespool nimetatud konventsioonide raames konkreetsesse kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele.


Kaebuse esitaja peab eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, ei saa kohus kaebaja väiteid arestimajas valitsenud tingimuste kohta tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil.


Arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral ise püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada (vt ka Riigikohtu 17.06.2002 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-32-02 p-i 25).

Arestimaja kambris laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus eraldivõetuna ei ole niisuguse raskusega õigusterikkumine, mille eest oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine. Seejuures tuleb aga rõhutada, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (vt Riigikohtu 10.09.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-09 p-i 9).

Jalutushoovi puudumist arestimajas ei saa käsitada kahju ärahoidmise objektiivse takistusena. Kuna VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatul tema soovil viibida vähemalt üks tund päevas vabas õhus, siis ei saanud seaduses imperatiivselt sätestatud normi olemasolu olla politseiperfektuuri jaoks ootamatu. Seaduses ettenähtud kinnipidamistingimuste tagamine kuulub politseiperfektuuri mõjusfääri.


Kinnipidamistingimused võivad osutuda õigusvastaseks ja rikkuda arestimajas viibiva isiku õigusi ka siis, kui puuduvad selgelt sätestatud nõuded. Inimväärikust alandavaks võib pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-93-09 p-i 11 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).

3-3-1-92-09 PDF Riigikohus 22.04.2010

Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe art 4 eristab pensioniõiguslikku staaži, mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil, ning pensioniõiguslikku staaži, mida tunnustatakse ühe või teise poole territooriumil. Formuleeringust "mis on omandatud Eesti Vabariigi ja/või Vene Föderatsiooni territooriumil" tuleneb, et arvesse võetakse staaž, mis on omandatud Eestis või Vene Föderatsioonis, samuti staaž, mis kokku on omandatud Eestis ja Vene Föderatsioonis, s.o ka poolte territooriumil omandatud staaž summeerituna.

Koostöökokkuleppe muudetud artikli 6 formuleeringust "kes on või ei ole pärast ümberasumist töötanud" tuleneb, et RPKS §-ga 7 nõutud 15 aastat Eestis omandatud sama seaduse §-s 27 sätestatud pensionistaaž pole nõutav koostöökokkuleppe subjektide puhul. Samuti tuleneb sellest formuleeringust järeldus, et koostöökokkuleppe subjektide puhul pole vajalik ka RPKS § 28 lg-ga 4 nõutud vähemalt 15 aasta pikkune Eestis omandatud pensionistaaž. Koostöökokkulepe ei sea piire, kui suures ulatuses tohib koostöökokkuleppe subjektide puhul teise poole territooriumil omandatud pensioniõiguslikku staaži arvesse võtta. Mõlemaid järeldusi kinnitavad vanaduspensioni puhul ka RPKS § 42 lg-d 1 ja 2.

Kokkuleppe teise poole poolt tunnustatud pensioniõigusliku staaži ulatuse osas artikkel 4 erandeid ette ei näe, mistõttu ka nimetatud staaž tuleb pensioneerimisel arvesse võtta täies ulatuses, sõltumata Eestis omandatud pensionistaaži pikkusest või olemasolust (vt ka Riigikohtu 18.03.2009 otsust haldusasjas nr 3-3-1-4-09).

Kõik koostöökokkuleppe artiklis 8 nimetatud isikud kuuluvad artikli toimealasse ja neile ei laiene koostöökokkulepe. Tulenevalt art-i 8 sõnastusest ei laiene koostöökokkulepe ka Vene Föderatsiooni relvajõudude sõjaväelastele. Sõjaväeteenistuse aega ei saa koostöökokkuleppe alusel arvata pensioniõigusliku staaži hulka sõltumata sellest, kas sõjaväeteenistuses oldi koostöökokkuleppe poole territooriumil, samuti sõltumata sellest, kas koostöökokkuleppe pool pensioneerimisel tunnustab pensioniõigusliku staažina sõjaväeteenistuse aega.


Riigikogu ratifitseeris 12. veebruaril 2003 Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe, mis kirjutati alla 1993. a 25. juunil, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokolli (muutmise protokoll), mis kirjutati alla 2002. a 5. novembril. Koostöökokkulepe ja muutmise protokoll jõustusid 16. oktoobril 2007 ja on jõus tänaseni. Koostöökokkulepe on mõeldud otsekohaldatava välislepinguna. Siiski saab koostöökokkulepe toimida vaid siseriikliku õiguse olemasolul ja abil. Koostöökokkuleppe pool ei saa määrata teise poole kodanikule pensioni, kui esimese poole seadus vastavat pensioniliiki ette ei näe.


Vt lahendi nr 3-3-1-93-08 annotatsiooni.

3-3-1-52-11 PDF Riigikohus 12.12.2011

Kui kohaliku omavalitsuse korraldusega otsustati algatada kontsessioonimenetlus, kinnitati hankedokumendid ning otsustati hanketeate avaldamine, siis osa korraldusest (hankedokumentide kinnitamine ning hanketeate avaldamine) vastab eelhaldusakti tunnustele ning osa puudutab üksnes haldusorgani sisemist töökorraldust (näiteks kontsessiooni läbiviimise eest vastutava isiku määramine) või on olemuselt pigem menetlustoimingud. Sellise korralduse jagamine ei ole põhjendatud, sest nende osade eraldi käsitlemisel oleks osa korraldusest võimalik tühistada, kuid osa puhul saaks tuvastada üksnes õigusvastasuse. Kuna korralduses sisalduvad erinevad otsustused on omavahel tihedalt seotud, tuleb korraldust tervikuna käsitleda eelhaldusaktina, mida on võimalik tühistada. Välistatud ei ole ka korralduse osaline tühistamine kui osa korraldusest isiku õigusi ei riku.


Kohus kohaldab õigust sõltumata menetlusosaliste seisukohtadest (HKMS § 25 lg 3 1. lause). Kassatsioonkaebuse piire ei kitsenda see, kui kassaator nõustub ringkonnakohtu mõningate seisukohtadega. Kassatsioonkaebuse piirid on kindlaks määratud sellega, kas kassaator vaidlustab ringkonnakohtu otsust kogu haldusasja vaidluse eseme ulatuses või kitsamalt. Vaidluse eseme piiritlevad aga omakorda kaebuse või protesti nõuded ja alused, mitte kaebuse või protesti esitaja õiguslikud väited (vt Riigikohtu 27.10.2011otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-11 p-i 18). Sellest tõlgendusest tuleb lähtuda ka määruskaebuse lahendamisel.


Riigihangete seaduse 7. peatükis on vaidlustusmenetluse ese ja ulatus selgelt piiritletud üksnes riigihangete seaduse rikkumist puudutavate küsimustega ja riigihangete seaduse alusel tehtud või tegemata jäetud hankija otsustega (RHS § 117 lg-d 1-21, § 126 lg 1 p 5). Riigihangete seaduse tekstist tuleneb vaidlustuskomisjonile üksnes pädevus hinnata riigihangete seaduse järgimist hankija poolt.

3-3-4-3-11 PDF Riigikohus 06.12.2011

Riigi õigusabi taotluse lahendamisel tuleb lähtuda taotleja tegelikust eesmärgist ning selline kohustus lasub kohtul ka juhul, kui taotleja on eksinud tema poolt soovitud eesmärgi saavutamiseks kohase õigusabi liigi märkimisel (vt Riigikohtu 27.05.2009 määruse asjas nr 3-3-4-6-09 p 5). Riigi õigusabi taotluse lahendamiseks pädeva kohtu kindlaksmääramiseks tuleb tuvastada, millise kohtu pädevusse kuuluks sisulise kohtuasja lahendamine.

Kohtupraktikas on tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise nõudega seoses leitud, et ka hüvitise maksmise ja määramise kohustuse ülemineku korral avaliku võimu kandjale on õigussuhe endiselt tekkinud eraõiguse normide pinnalt ning ka hüvitise määramisel kohaldab sotsiaalkindlustusorgan samu õigusnorme, mida rakendataks hüvitise maksmisel eraõigusliku isiku poolt (vt haldusasja nr 3-3-1-64-05). Sotsiaalkindlustusorgani otsustus ei ole käsitatav haldusaktina. Kahju hüvitamise ja hüvitise suuruse määramise kohustuse üleminekul reguleeritakse sotsiaalkindlustusorgani otsusega eraõiguslikku kahju hüvitamise kohustust, mitte avalik-õiguslikku suhet.

3-3-1-73-11 PDF Riigikohus 08.12.2011

HKMS § 11 lg-t 3 saab kohaldada siis, kui on täidetud kaks tingimust - kohus on andnud tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks ning määratud tähtaja jooksul ei ole puudusi kõrvaldatud. See põhimõte kehtib ka olukorras, kus kaebaja on samade puudustega sama kaebusega HKMS § 11 lg 7 alusel uuesti pöördunud halduskohtusse.

Erandliku olukorra puhul, kui isik ei pea kaebuses esinevate puuduste, millele halduskohus on varasemalt viidanud, kõrvaldamist vajalikuks ja esitab sama kaebuse pahatahtlikult, saab kohus puudustega kaebuse tagastada tähtaega andmata.

3-3-1-50-08 PDF Riigikohus 20.09.2010

Asi on peremehetu, kui see ei ole olnud kellegi omandis või kui omanik on valduse lõpetanud omandist loobumise tahtega. Peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse kehtestatud "Peremehetu ehitise hõivamise korra" p 5 alusel eeldatakse omandist loobumise tahte olemasolu, kui ehitise omanik on väljendanud omandist loobumist või kui ehitise omanik ei ole teada.

TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva halduskohtumenetluse pooltele on kohustuslik tsiviilasjas tehtud lahend, millega tunnustati ühe poole omandiõigust hoonele, sest tsiviilasjas olid menetlusosalisteks samad pooled. Kuna hoone omanik ei olnud lõpetanud hoone valdamist omandist loobumise tahtega, ei olnud käesoleval juhul täidetud hoone peremehetuks tunnistamise eeldused vastavalt AÕS § 96 lg-le 3.


Menetluse peatamine on vajalik, kui paralleelselt halduskohtumenetlusega käib ka tsiviilkohtumenetlus, mille ese on kaebaja omandiõiguse tunnustamine vaidlusaluse hoone suhtes. Menetluse peatamata jätmise korral võib omandiõiguse tunnustamine tsiviilkohtumenetluses olla kaebaja jaoks kasutu. Kui halduskohtumenetluses on jõustunud lahend, mille kohaselt hoone peremehetuks tunnistamise ja hõivamise otsus on kehtiv, siis kaebaja seda vastavalt HKMS § 11 lg 31 p-le 2 uuesti vaidlustada ei saa.


Kui kassaator soovib asja läbivaatamist kirjalikus menetluses, tuleb kohtukulude väljamõistmiseks vajalikud dokumendid esitada Riigikohtule õigeaegselt. Kui dokumente ei ole võimalik esitada koos kassatsioonkaebusega, siis saab neid erandlikel asjaoludel esitada ka hiljem, kuid kindlasti ajal, mis võimaldaks kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ka teistel protsessiosalistel ja kohtul kaaluda taotluse rahuldamist.

3-3-1-69-12 PDF Riigikohus 28.12.2012

Teade detailplaneeringu kehtestamisest tuli avaldada vallalehes, kui see ilmub vähemalt üks kord kuus, teiseks kohaliku omavalitsuse määratud ja regulaarselt ilmuvas maakonnalehes või üleriigilise levikuga päevalehes ja kolmandaks kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse veebilehel. Kui vallaleht avaldamiskohana polnud nõuetekohane, tuleb kaebetähtaja arvutamine siduda teate avaldamisega maakonnalehes või päevalehes ja veebilehel. Kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel tuleb arvestada, et planeerimismenetluse pikaaegsel kestmisel paratamatult planeeringust huvitatud isikute tähelepanu ja teabe hankimise aktiivsus vähenevad (vt ka otsus asjas nr 3-3-1-47-05, p 14).

Detailplaneeringu kehtestamise otsus võeti vastu 30. juunil 2011, millest arvates ühe kuu jooksul tuli teade avaldada. Valla veebilehel avaldati teade 4. juulil ja Eesti Päevalehes 9. juulil, seega mõlemad tähtaegselt. Vallalehes avaldati teade augustikuu numbris, mille kaebaja sai 4. augustil, s.o pärast ühekuulise tähtaja möödumist. Kuna vallavolikogu kasutas planeerimismenetlust puudutavate teadete edastamiseks korduvalt vallalehte, siis on mõistlik eeldada, et leides vallalehest teate detailplaneeringu kehtestamisest, tutvus huvitatud isik seejärel nii planeeringu kehtestamise otsuse kui ka detailplaneeringuga. Oluline on ka asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 2 on eksitavalt märgitud avaldamiskohana võrdväärsetena kõrvuti Eesti Päevalehe ja valla veebilehega ka vallaleht. Seega võis kaebaja ekslikult arvata, et kui planeeringu kehtestamise otsus avaldatakse vallalehes, siis hakkab kaebetähtaeg kulgema vallalehes avaldamise hetkest.


Teade detailplaneeringu kehtestamisest tuli avaldada vallalehes, kui see ilmub vähemalt üks kord kuus, teiseks kohaliku omavalitsuse määratud ja regulaarselt ilmuvas maakonnalehes või üleriigilise levikuga päevalehes ja kolmandaks kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse veebilehel.

Detailplaneeringu kehtestamise otsus võeti vastu 30. juunil 2011, millest arvates ühe kuu jooksul tuli teade avaldada. Valla veebilehel avaldati teade 4. juulil ja Eesti Päevalehes 9. juulil, seega mõlemad tähtaegselt. Vallalehes avaldati teade augustikuu numbris, mille kaebaja sai 4. augustil, s.o pärast ühekuulise tähtaja möödumist. Kuna vallavolikogu kasutas planeerimismenetlust puudutavate teadete edastamiseks korduvalt vallalehte, siis on mõistlik eeldada, et leides vallalehest teate detailplaneeringu kehtestamisest, tutvus huvitatud isik seejärel nii planeeringu kehtestamise otsuse kui ka detailplaneeringuga. Oluline on ka asjaolu, et vaidlustatud otsuse punktis 2 on eksitavalt märgitud avaldamiskohana võrdväärsetena kõrvuti Eesti Päevalehe ja valla veebilehega ka vallaleht. Seega võis kaebaja ekslikult arvata, et kui planeeringu kehtestamise otsus avaldatakse vallalehes, siis hakkab kaebetähtaeg kulgema vallalehes avaldamise hetkest.

3-3-1-70-12 PDF Riigikohus 10.01.2013

Maksuhalduri otsus, millega esitati ettepanek ühingu tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuliste ühenduste nimekirjast kustutamiseks, ei ole haldusakt, mida saaks vaidlustada halduskohtus. Ühingu nimekirjast kustutamise õigus on Vabariigi Valitsusel. Maksuhaldur teeb oma otsusega üksnes rahandusministrile vastava ettepaneku. Ühingu õiguste muutmine või lõpetamine on võimalik alles Vabariigi Valitsuse korraldusega tema nimekirjast kustutamisel. Rahandusminister ega Vabariigi Valitsus ei ole maksuhalduri ettepanekuga seotud. Seetõttu ei ole maksuhalduri otsus käsitatav ka eelhaldusaktina.

Maksuhalduri otsus (ettepaneku tegemine) on käsitatav menetlustoiminguna, millega õigusi või kohustusi ei looda, muudeta ega lõpetata. Riigikohtu praktika kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust. Samuti võib kaebus esitada kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Praegusel juhul on ühingul võimalik esitada haldusmenetluses oma seisukohad rahandusministrile ja Vabariigi Valitsusele, et nad ei nõustuks Maksu- ja Tolliameti ettepanekuga. Kaebusega kohtusse on võimalik pöörduda kaebusega pärast seda, kui Vabariigi Valitsuse korraldusega on otsustatud ühingu nimekirjast kustutamine.

3-3-1-14-12 PDF Riigikohus 30.05.2012

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 4 annab töötajale õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise. Nimetatud säte laieneb ka tööle vanglas ning kinnipeetav võib keelduda tööst, mis seaks ohtu tema tervise. Selle õiguse kasutamisel ei riku kinnipeetav VangS § 67 p-i 1, mis kohustab kinnipeetavat vangla julgeoleku tagamiseks alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kuna kinnipeetavale kaasnenuks isikukaitsevahenditeta ning fikseerimata kestusega tööajaga tööle asumisega oluline oht tervisekahjustuse tekkimiseks, siis andis TTOS § 14 lg 5 p 4 kui erinorm talle õiguse korralduse täitmisest keeldumiseks.


Kaebeõigus tehakse kindlaks kaebuse esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni § 7 lg 1 teise lause kohaselt võis kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel oli selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina oli Riigikohtu praktika kohaselt mõistetav ka huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt 19. aprilli 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-11, p 10, 21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 20 ja nimetatud punktides viidatud lahendid). Kaebaja on toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvina viidanud soovile taotleda kahju hüvitamist ja preventiivsele huvile, et vangla lõpetaks õigusvastase halduspraktika ja järgiks seadusest tulenevaid tähtaegu. Kohtupraktika alusel saab preventiivset huvi praegusel juhul põhjendatuks pidada.


HKMS § 103 lg 1 p 2 kohaselt on kohtuvälisteks kuludeks ka menetlusosaliste sõidu-, posti-, side-, majutus-, ja muud sarnased kulud, mis on kantud seoses menetlusega. Menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks tasutud riigilõiv on nimetatud sättega hõlmatud ning kuulub kohtuväliste kulude alla.

Kokku: 1337| Näitan: 1161 - 1180

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json