3-1-1-113-03
|
Riigikohus |
26.09.2003 |
|
Lähtudes Riigikohtu üldkogu otsusest nr 3-1-3-10-02 (nn Brusilovi kaasus) tuleb vähendada ka nende isikute karistust, kes kannavad KrK järgi mõistetud vabaduskaotuslikku karistust sellise kuriteo eest, mille eest KarS võimaldab karistada üksnes rahalise karistusega, sest vangistuse kandmine kuriteo eest, mille eest kehtiv karistusseadus enam vabaduskaotuslikku karistust mõista ei võimalda, riivaks PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses ettenähtud õigusi nende koostoimes veelgi intensiivsemalt kui sanktsiooni ülemmäärast pikema vangistuse kandmine. Kuna karistusõiguse reformiga kaasneb jõustunud kohtuotsustega mõistetud karistuste KarS-ga kooskõlla viimine üksnes piiratud ulatuses, siis ei ole kõikidel juhtudel võimalik vabaduskaotuslikke karistusi rahaliste karistustega asendada, kuna see võiks "muul viisil halvendada isiku olukorda" KarS § 5 lg 3 tähenduses. Ei oleks võimalik määratleda kindlaid kriteeriume vangistuse asendamiseks rahalise karistusega näiteks juhtudel, mil asendatav üksikkaristus kuulub kuritegude kogumisse, mille eest on isikule mõistetud lõplik karistus karistuste osalise liitmise või kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise teel.
|
| 3-1-1-108-03
|
Riigikohus |
08.10.2003 |
|
KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidilisele isikule ei saa inkrimineerida vastutust teo eest, mis ei seondu töötaja tööülesannete täitmisega ja on toime pandud väljaspool tööaega.
|
| 3-1-1-106-03
|
Riigikohus |
09.10.2003 |
|
Intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona kaudse tahtluse vormis.
Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik. Olukorras, kus kannatanu haarab kohtualust käest ning tõmbab ta autosse tagasi hetkel, mil viimane soovib kannatanu autost lahkuda, võib kannatanu tegevust küll vaadelda kui rünnet kohtualuse individuaalõigushüvele (liikumisvabadusele), kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele ning seetõttu on kannatanu teo õigusvastasus välistatud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 04.02.2005, nr 3-1-1-111-04, p 11)
|
| 3-1-1-100-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Ülekuulamisprotokollis tehtud märget "olen tutvunud" ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud ütlusteks (tõendiks), sest see ei sisalda faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.
Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks. Kõnealusel juhul on tuvastatud, et autojuht täitis tööandja korraldust. Samas pole aga tõendatud, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt ning juriidilise isiku huvides oleks antud korraldust auto koormamiseks üle lubatud piirnormide. Isegi kui selline korraldus oleks antud, ei välistaks see KarS § 14 lg-st 2 tulenevalt autojuhi vastutust.
Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks.
|
| 3-1-1-124-03
|
Riigikohus |
20.10.2003 |
|
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul materiaalse süüteo korral intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - langeb neil kahel süüteo subjektiivsel tunnusel kokku. Nende eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele.
KrK kehtivuse ajal toimepandud teise astme kuriteo arutamisel kohtuniku poolt ainuisikuliselt KarS kehtivuse ajal, kui see tegu kvalifitseeruks KarS järgi esimese astme kuriteona, tuleb lähtuda KarSRS § 3 lg-te 2 ja 3 nõuetest ning käsitleda toimepandut süüdlase suhtes leebema seaduse alusel.
|
| 3-1-1-125-03
|
Riigikohus |
20.10.2003 |
|
KrK § 204 lg 1 on kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine), mis tuleb sisustada väljapoole KrK jäävate õigusaktidega.
KarS § 424 erisubjektiks on isik, kes on KrK § 204 lg 1 alusel süüdi mõistetud ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, kui sõiduki joobes juhtimine oli põhjuslikus seoses tagajärjega.
KrK § 204 lg 1 on kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine), mis tuleb sisustada väljapoole KrK jäävate õigusaktidega.
KarS § 424 erisubjektiks on isik, kes on KrK § 204 lg 1 alusel süüdi mõistetud ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, kui sõiduki joobes juhtimine oli põhjuslikus seoses tagajärjega.
|
| 3-1-1-128-03
|
Riigikohus |
21.10.2003 |
|
|
| 3-1-1-126-03
|
Riigikohus |
28.10.2003 |
|
Käitumiskontrolli puhul kahju heastamise ja ülalpidamise kohustuse (KarS § 75 lg 2 p-d 1 ja 6) määramise võimaluse sätestamise eesmärgiks on tagada kriminaalvastutuse (KarS § 329) ja mõistetud tähtajalise vangistuse täitmisele pööramise ähvardusel kannatanule võimalikult kiire kahju heastamine ja ülalpidamiskohustuse täitmine süüdimõistetu poolt ning süüdimõistetu huvi ja aktiivsus määratud kohustuste täitmiseks. Kuid kohtuotsusega kahju heastamiseks väljamõistetud summa kuulub tasumisele ja ülalpidamise kohustus täitmisele olenemata sellest, kas süüdimõistetu vangistusest tingimisi vabastamisel talle selline kohustus pannakse või mitte, sest nende kohustuste täitmise kohustuslikkus tuleneb ka teistest seadustest.
KarS § 75 lg 2 p 1 kohaselt saab kohus määrata kuriteoga tekitatud kahju heastamise tähtaja, mis võib olla maksimaalselt käitumiskontrolli aja (katseaja) pikkune. Samuti võib kohus ajatada kogu kahju heastamise katseaja piires, määrates, millises osas ja milliseks tähtajaks tuleb kahju heastada. Kuid kohus ei ole õigustatud määrama tekitatud kahju osalise hüvitamise kohustust.
Kui süüdimõistetu on karistusest tingimisi vabastatud ja allutatud käitumiskontrollile, ei pea kohus tingimata panema isikule kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Kuid selle kohustuse määramata jätmine ei vabasta kohut kahju hüvitamise küsimuse otsustamise kohustusest ega süüdimõistetut kuriteoga tekitatud kahju heastamise kohustusest, mis tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 12.
Kui tsiviilhageja esindaja tasu katteks kohtuotsusega süüdimõistetult välja mõistetud summa ületab seaduse järgi lubatu, on see kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.
|
| 3-1-1-129-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
|
| 3-1-3-14-03
|
Riigikohus |
30.10.2003 |
|
Karistuse mõistmisel narkosüütegude puhul tuleb arvesse võtta, mitmel korral isik omandas narkootilist ainet ning kas ta tegi seda omakasulistel eesmärkidel, müües omandatud narkootikumi edasi kolmandatele isikutele. KrK § 210-2 (KarS § 183) koosseis realiseerub subjektiivses mõttes pelgalt edasiandmise eesmärgi olemasolul ning ei eelda varalise kasu saamist. Pikaajalise varalise kasu saamise eesmärgil korduvalt narkootiliste ainete edasiandmine on õiguslikult eriti taunitav.
Kui KrK mõttes on kohtualuste poolt toime pandud teise astme kuriteod, siis peab KrK jätkuvalt olema aluseks ka neilt väljamõistetava sundraha arvestamisel, sest kriminaalasja menetlemise ajal toimunud muutused materiaalõiguses (kuritegude raskusastmete piiritlemise muutus) ei saa kaasa tuua kohtualuste seisundi halvenemist väljamõistetava sundraha osas.
|
| 3-1-3-15-03
|
Riigikohus |
20.11.2003 |
|
Pärast KarS-i jõustumist tuleb süüdimõistetu vabastada karistuse kandmisest, kui KarS-i järgi ei ole tegemist enam kuriteoga. Uue liitkaristuse mõistmisel ülejäänud kuritegude kogumi eest tuleb lähtuda kergemat karistust sisaldavast seadusest.
|
| 3-1-1-131-03
|
Riigikohus |
26.11.2003 |
|
Kui isik teeb tema kasutuses olevaid vahendeid arvesse võttes kõik endast oleneva teise isiku surma põhjustamiseks, kuid tema relvakäsitlemise oskusest ei piisa teise isiku tabamiseks vajaliku kiirusega lasu sooritamiseks ja kui viimatinimetatud asjaolu asub väljaspool süüdlase teadmist ja tahet, on süüdlase tegevus vaadeldav süüteokatsena.
Kannatanu mittesaabumine isiku poolt valitud varitsuspaika välistab objektiivselt igasuguse teo alustamise, mis isiku ettekujutuse kohaselt kutsunuks esile kannatanu surma ning isiku ettevalmistavatele tegudele pidi kuriteokoosseisu täitmiseks järgnema veel muid käitumisakte, mis seondusid kannatanu ilmumisega varitsuskohta. Antud juhul on jõutud kõigest kuriteo ettevalmistamise staadiumi.
|
| 3-1-1-138-03
|
Riigikohus |
04.12.2003 |
|
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Arvestades isiku ametiseisundit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias (ametiisik maakonna päästeteenistuses), õigusvastaste tegude (KVS § 22 lg 1 ja § 24 lg 1) pikaajalist kestust ja süstemaatilisust ning nende tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka, on teoga saabunud tagajärg hinnatav olulise mittevaralise kahjuna riigi huvidele. On arusaadav, et sooritatud tegude toimepanemine ei vasta üldisele õiglustundele, sest ametiisik teostas juriidilistele isikutele töid, mille üle ta pidi teostama järelevalvet. Iseenda tööde üle järelevalve teostamine ei vasta ka tavaarusaamisele järelevalveasutuste tööst. Pealegi sai ametiisik juriidilistele isikutele teostatud tööde eest suuremat tulu kui tema ametipalk (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-00).
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
|
| 3-1-1-146-03
|
Riigikohus |
09.12.2003 |
|
VTMS ise ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb menetleja kaalutlusõiguse piiresse.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Riigikohus ei saa kassatsioonkaebuse piiridest väljuda ja isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida lõpuleviidud süüteoks, sest see raskendaks tema olukorda.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Juhtimisena on käsitletav juhi tegevus sõiduki või looma kulgemise suunamisel. Juhtimise katse on üldjuhul võimalik vaid selles staadiumis, kus mootorsõidukit ei ole kohalt liigutatud, sest mootorsõiduki juhtimise mõistesse kuulub ka sõidu alustamine, s.o juhi poolt seisva sõiduki liikumisse viimine. Teatud juhtudel käsitleb LE mootorsõiduki roolis viibivat isikut juhina juba enne seda, kui toimus sõiduki liikumahakkamine (nt LE § 82).
|
| 3-1-2-3-03
|
Riigikohus |
12.12.2003 |
|
|
| 3-1-1-140-03
|
Riigikohus |
18.12.2003 |
|
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute (metsavendade) tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Eristamaks tsiviilisikut ja võitlejat 1953. a õiguslikus kontekstis tuleb analüüsida rahvusvahelise tavaõiguse kodifikatsiooniks oleva Haagi 1907. a (IV) Maasõja õiguste ja tavade konventsiooni lisa artikleid 1 ja 2. Tuginedes nendele artiklitele kuulusid antud kaasuses nn metsavennad tsiviilisikute hulka. Isiku (metsavenna) poolt kuriteo (ka kehtiva riigikorra vastu suunatud teo) toimepanemine ning terroristlikusse gruppi kuulumine võib olla tema suhtes kriminaalmenetluse alustamise, kuid mitte temalt tsiviilisiku staatuse võtmise aluseks.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Isegi juhul, kui isikut oleks kannatanute tapmisest keeldumise korral ähvardanud kriminaalvastutus, ei välistaks see tema poolt toimepandu õigusvastasust, sest Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikkel 8 kohaselt ei vabane süüdlane vastutusest ka siis, kui ta tegutses valitsuse või endast kõrgemalseisva isiku käsul.
Isiku süüdimõistmine KrK § 61-1 lg 1 (inimsusevastane kuritegu) järgi ei riku määratletuspõhimõtet. Vastavalt EÕIK artikkel 7 lg-le 2 ei takista sama artikli esimeses lõikes sätestatud määratletuspõhimõte isiku vastutusele võtmist teo eest, mis selle toimepanemise ajal oli kuritegu tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi. Isiku poolt toimepandud teod - tsiviilisikute tapmise organiseerimine banditismivastase võitluse egiidi all, oli 1953. a tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete kohaselt käsitatav inimsusevastase kuriteona. Vastavad teod määratleti kuritegudena 8.08.1945. a allakirjutatud Nürnbergi Rahvusvahelise Sõjatribunali põhikirja artikli 6 lõike 2 punktis c ja rahvusvahelise õiguse printsiipidena kinnitati neid ÜRO Peaassamblee 11.12.1946. a resolutsiooniga nr 95 ja ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjoni poolt 1950. a. Seega olid isikule inkrimineeritud teod nende toimepanemise ajal keelatud tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete järgi.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
Kriminaalasja arutamine kuulub Eesti Vabariigi kohtute pädevusse, sest KrK § 4 lg 1 ja KarS § 6 lg 1 järgi kohaldatakse Eesti territooriumil toimepandud teo ja selle toimepannud isiku suhtes Eestis kehtivat kriminaalseadust. Asjaolu, et teo toimepanija on teise riigi kodanik, ei ole kriminaalvastutusest vabastamise aluseks. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni artikkel 6 pole asjassepuutuv, sest isikut ei süüdistata genotsiidikuriteos vaid inimsusevastaste kuritegude toimepanemises.
|
| 3-1-3-13-03
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
AKKS-s sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise alused sisaldavad Eesti kohtute tuvastatavaid aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.
Kriminaalmenetlus on võimalik Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-3-10-02 Brusilovi süüasjas). Menetluse taasavamise üle otsustamisel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste kohus (edaspidi Kohus) on tuvastanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (edaspidi Konventsioon) tagatud õiguse mis tahes rikkumise, tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu poolt tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine Kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
|
| 3-1-1-1-04
|
Riigikohus |
19.01.2004 |
|
|
| 3-1-1-150-03
|
Riigikohus |
02.02.2004 |
|
Kaasaaitamistahtlus peab hõlmama kaasaaitaja ettekujutuse minimaalselt kaudse tahtluse tasemel täideviija tahtlikust käitumisest. Kaasaaitaja peab seega enda ettekujutusse haarama kõik toimepandava teo objektiivse koosseisu tunnused. Ta peab teadma, et toetab teatud kindlat võõrast tegu ja see tegu viiakse lõpule tema teopanuse toel ja seda isegi juhul, kui ta tagajärge saabumist ei soovi. Kaasaaitamine nõuab põhiteo tagajärjele suunatud tahet ning kaasaaitaja peab ära tundma täideviija poolt toimepandava karistatava teo peamised tunnused.
|
| 3-1-1-2-04
|
Riigikohus |
20.02.2004 |
|
Vangistuse hulka ei arvata ajavahemikku, mil isik oli KarS § 74 lg 2 alusel karistuse kandmisest tingimisi vabastatud ja kontrollnõuetele allutatud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvatakse karistusaja hulka üksnes eelvangistuses viibitud aeg. Käitumiskontrollile allutatud isik, kellele on pandud kohustus järgida KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollinõudeid, on tõepoolest kohustatud taluma riigipoolset järelevalvet oma käitumise üle, kuid kehtestatud piirangud ei ole oma olemuselt samastatavad vahi all pidamisega.
|
Facebook
Twitter