1-22-7076/23
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.04.2023 |
|
Eeluurimiskohtunikule esitatava menetlustoimingu loa taotluse ja selles sisalduva kuriteokahtluse kirjeldus peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Karistusõiguslikult olulisi asjaolusid tuleb kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Kuriteokahtluse sisu edasi anda kohasel üldistusastmel, mis on ühelt poolt piisavalt konkreetne kaitseõiguse tagamiseks, ent teisalt ei uputa lugeja tähelepanu ebaolulistesse üksikasjadesse. Lähtepunktiks kahtlustuse ülesehitamisel olgu menetletava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused. Prokuratuuri taotluses on asjakohane esitada ülevaade kuriteokahtlust kinnitavatest tõenditest, kusjuures seda tehes tuleb tõendid siduda tõendamiseseme asjaoludega. (p-d 16-21)
KrMS § de 1414 lg test 1 ja 2 ning § 142 lg-st 2 tulenevat nõuet anda prokuratuuri taotluses ülevaade nii kuriteokahtlusest kui ka tagamisabinõu kohaldamise alusest on rikutud ka juhul, kui prokuratuur on kuriteokahtlust või tagamisabinõu kohaldamise alust küll kirjeldanud nii, et sellest arusaamine on lugeja jaoks ebamõistlikult töö- ja ajamahukas. (p 24)
Näiteks tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise aluse äralangemisel tuleb enne tagamisabinõu kohaldamise lõpetamist siiski kontrollida, kas kohaldatud abinõu rakendamine pole samas menetluses tarvilik konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Jaatava vastuse korral saab eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel jätta tagamisabinõu kehtima, muutes samas tagatavat nõuet ja isikut, kelle kasuks tagamisabinõu kohaldatakse. Osutatud juhul ei muutu tagatava nõude asendamisega näiteks tagamisabinõuna kohaldatud kohtuliku hüpoteegi ega arestipandiõiguse järjekoht. (p 39)
Kohtumenetluse üldpõhimõtete kohaselt vaatab kohus läbi üksnes sellise taotluse, mis vastab teatud minimaalsetele vormi- ja sisunõuetele. Isegi kui seadus ei sätesta osutatud nõudeid otsesõnu, on need üldjuhul tuletatavad tõlgendamise teel taotluse esitamist reguleeriva normi eesmärgist ja mõttest. (p 23)
Kui prokuratuur esitab KrMS §-des 1414–142 sätestatud korras taotluse, mis ei vasta seadusest tulenevatele nõuetele, sh kui taotlus ei ole selge, on maakohus pädev jätma prokuratuuri taotluse käiguta ja andma talle tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. KrMS § 231 lg 1 järgi võib käiguta jätmise määruse teha ka selleks pädev kohtuametnik. Kui prokuratuur kohtu osutatud puudusi tähtajaks ei kõrvalda, jätab eeluurimiskohtunik taotluse läbi vaatamata. Üldjuhul ei takista tagamisabinõu kohaldamise taotluse läbi vaatamata jätmine prokuratuuril aga samal eesmärgil uut taotlust esitada. Selle üle otsustamisel, kas prokuratuuri taotluse ebaselgus tingib selle käiguta jätmise, on kohtul ulatuslik kaalutlusruum. (p-d 25-26)
Kohtuliku hüpoteegi seadmine ei ole vara arestimise alaliik. Vara arestimine on ainult üks KrMS § 1414 lg 1 alusel kohaldatavatest tagamisabinõudest, mitte tagamisabinõude üldnimetus. (p 27)
Lubamatu avalik-õigusliku nõudeavalduse tagamise taotluse peab kohus jätma rahuldamata. (p 28)
KrMS § 38 lg 1 p 2 ning § 381 lg-te 1 ja 2 kohaselt tohib kriminaalmenetluses tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse esitada üksnes kannatanu, s.o KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tunnustele vastav isik. (p 29)
KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanuks vaid selline isik, kelle enda vastu oli menetletav kuritegu suunatud. Kriminaalmenetluses ei lähe kannatanu menetlusseisund tema üldõigusjärglasele üle. Seadusandja on välistanud võimaluse lugeda füüsilisest või juriidilisest isikust kannatanu üldõigusjärglane ise kannatanuks. Kannatanu üldõigusjärglane kaasatakse KrMS § 371 lg-s 1 sätestatud juhul kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna. (p 32)
Isikut ei saa kaasata menetlusosalisena kriminaalmenetlusse KrMS § 381 lg 7 ning HKMS § 260 lg 3 ja § 29 lg-te 1 ning 3 alusel. (p 34)
KrMS § 371 lg 1 kohaselt ei saa kannatanu üldõigusjärglane ise tsiviilhagi esitada, vaid ta võib üksnes jätkata kannatanu poolt enne surma või lõppemist esitatud haginõude kaitsmist. (p 35)
Tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus, mille esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele määratlusele, on kriminaalmenetluses lubamatu. (p-d 28–29 ja 36)
|
| 1-20-2883/30
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.10.2021 |
|
Lähenemiskeeluna KarS § 3312 mõttes tuleb mõista kas kriminaal- või tsiviilkohtumenetluses VÕS § 1055 alusel kohaldatud lähenemiskeeldu, samuti KrMS § 1411 alusel kohaldatud ajutist lähenemiskeeldu. (p 19)
Kannatanu nõusolek välistab KarS § s 3312 sätestatud kuriteo puhul teo süüteokoosseisu-pärasuse, mitte selle õigusvastasuse. (p 25)
Õigustatud isiku nõusolek lähenemiskeelu tingimustest kõrvalekaldumiseks välistab lähenemiskeelu rikkumise üksnes a) juhul, kui õigustatud isik andis sellise nõusoleku teadlikult ja vabatahtlikult välise surveta, ning b) ulatuses, milles kohustatud isiku lähenemiskeeldu eirav käitumine jääb kannatanu nõusolekuga lubatu piiridesse. Lisaks peab õigustatud isiku nõusolek olema antud enne teo toimepanemist ja kehtima veel ka sellel ajal, kui lähenemiskeelu adressaat suhtleb õigustatud isikuga või läheneb talle kohtuotsusega keelatud viisil. Õigustatud isiku nõusolekuna ei saa käsitada lihtsalt lähenemiskeelu rikkumise aktsepteerimist või selle talumist hirmust teo toimepanija ees. (p 26)
Kui kriminaalasjas on tõsiselt võetav tõenduslik alus arvata, et kannatanu tegelikult lähenemiskeelu tingimuste rikkumiseks nõusolekut ei andnud või tegi ta seda kellegi survele alludes, on kõnesolev asjaolu võimalik tuvastada ka siis, kui kannatanu ise väidab ütlustes vastupidist. Aluse seada kannatanu väidetava nõusoleku olemasolu või selle vabatahtlikkus kahtluse alla võivad menetlejale anda ka kaudsed tõendid, mis ei käsitle konkreetset nõusolekut, vaid süüdistatava varasemat või hilisemat käitumist ja süüdistatava ning kannatanu omavaheliste suhete konteksti, kinnitades näiteks, et kannatanu on süüdistatava püsiva manipulatiivse mõju all. (p 27)
Kui lähenemiskeelu tingimusi rikkunu väidab, et tal oli selleks õigustatud isiku nõusolek, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida inimene peab üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väite kontrollimiseks. See on nii eriti olukorras, kus toimepanija varasem käitumine annab põhjendatud aluse arvata, et ta võib olla nõusoleku saamiseks kannatanut ühel või teisel moel survestanud. (p 28)
KarS § 3312 esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos. (p 32)
Pelgalt kellegi sõimamine ei ole üldjuhul käsitatav tema elu või tervise ohustamisena KarS § 3312 esimeses alternatiivis on sätestatud konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (oht isiku elule, tervisele või varale), selle põhjustanud tegu (lähenemiskeelu rikkumine) kui ka nendevaheline põhjuslik seos). Sellisest ohustamisest saaks rääkida vaid juhul, kui tuvastatakse, et sõimul oli kannatanule selline mõju, et see põhjustas või võis arvestatava tõenäosusega põhjustada mõne terviserikke. Ka ähvardus kedagi tappa ei ole üldjuhul iseenesest käsitatav selle isiku elu või tervise ohustamisena KarS § 3312 mõttes, välja arvatud juhul, kui on konkreetsed andmed ähvarduse tegeliku või tõenäolise tervist või elu ohustava toime kohta. KarS § s 3312 ette nähtud süüteokoosseisu kontekstis ei ole piisav ähvarduse tõsiselt võetavus, vaid tarvis on tuvastada seegi, et ähvardus tekitas vähemalt reaalse tervisekahjustuse ohu. (p-d 32, 35 ja 36)
Vara kahjustamine hõlmab ka selle ohustamist KarS § 3312 mõttes. (p 37)
Õigustatud isik võib lähenemiskeelust tulenevaid õigusi käsutada, andes lähenemiskeelu adressaadile kui kohustatud isikule – enda määratud tingimustel ja ulatuses – loa endale läheneda ja endaga suhelda. Õigustatud isik saab seega nõuda lähenemiskeelu adressaadilt lähenemiskeelu tingimuste järgimist, kuid see ei kohusta õigustatud isikut seda tegema ega piira tema õigust soovi korral lähenemiskeelu adressaadiga suhelda. (p 22)
Kohtuistungi protokolli kantu pea täiemahuliseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. (p 40)
|
| 1-20-5419/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.11.2023 |
|
Tuvastades olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise KrMS § 339 lg 2 tähenduses, tuleb vaidlustatud lahend tühistada ja saata samale kohtule uueks arutamiseks. (p 9)
|
| 1-20-1975/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.11.2020 |
|
Olukorras, kus ringkonnakohus on KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel tehtud määruses argumenteerinud tegelikult seda, miks tuleb määruskaebus jätta rahuldamata, ja ühtlasi pole põhjust arvata, et KrMS § 390 lg 1 ja § 331 lg 11 nõuete järgimata jätmine võib mõjutada menetluse lõpptulemust, on Riigikohus määruskaebemenetluses pädev andma maakohtu määruse muutmata jätmisele sisulise hinnangu, tagastamata kohtuasja teise astme kohtule. (p 23)
Hagi ese on hageja selgelt väljendatud nõue ehk protsessuaalne taotlus, milles palutakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. (p 25)
Hagi, milles omanik nõuab asjade väljaandmist ebaseaduslikust valdusest, pole TsMS § 371 lg 1 p 4 mõttes sama esemega kui hagi, milles omanik nõuab ebaseaduslikult valdajalt asjade väärtusele vastava rahasumma väljamõistmist. (p 26)
Hagi alus on need hageja osutatud asjaolud, mille tuvastamisega ta seob oma materiaalõiguse normile rajatud nõude. Hagi alusena ei saa käsitada igasugust nõudega seotud faktilist asjaolu, vaid asjaolu, mis võimaldab nõude piisavat individualiseerimist nõudega seotud üksikute asjaolude taustal. Seega nõuab hagi aluse määratlemine teatavat üldistust ning eristamist üksikutest asjaoludest. TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 mõttes samal alusel on haginõuded, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumi ehk faktikogumiga. (p 27)
Üldjuhul on ebatäpne piirduda tsiviilhagis üksnes süüdistatava väidetava kuriteo nimetamisega, kirjeldamata täpsemalt neid elulisi asjaolusid, millel kannatanu nõue rajaneb. (p 29)
Hagi, milles tuginetakse sellele, et hageja vallasasi on kostja ebaseaduslikus valduses ja hageja soovib seda tagasi saada, pole aluse poolest samane hagiga, mille kohaselt on hagejale kuuluv, kuid kostja ebaseaduslikus valduses olev või olnud vallasasi kadunud ja hagejal ei ole mõistlikult võimalik seda asja tagasi saada, sh saavutada asja valduse väljamõistmise kohta tehtud kohtuotsuse sundtäitmist. (p 39)
Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)
Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. Haginõude ebaselgus – ega ka hagiavalduse puudused – ei ole üldjuhul hagi menetlusse võtmisest keeldumise alus. Kui kannatanu esitab ebaselge nõude, mis ei ole ilmselgelt õiguslikult perspektiivitu, ning asja menetlemine on selle ebaselguse tõttu takistatud, peab kohus andma esmalt kannatanule tähtaja hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Kohus saab eelmenetluse ülesandeid täites lasta kannatanul oma nõudeid täpsustada ka pärast hagi menetlusse võtmist. Alles siis, kui kannatanu kohtu määratud tähtajaks hagi ebaselgust ei kõrvalda, võib kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. (p 35)
Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)
Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 329 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. Kohus ei tohi tsiviilhagi menetlemisest keelduda pelgalt põhjusel, et nõue on ebaselge. (p 35)
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ei pea tingimata sisaldama täies mahus neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega. Küll aga peab süüdistatav olema teadlik sellest, et mingite süüdistuses nimetatud asjaolude alusel ei otsustata mitte üksnes tema süüküsimuse, vaid ka tsiviilõiguslike kohustuste üle. (p 36)
Kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)
TsMS § 365 võimaldab omanikul esitada asja väljaandmise nõude selliselt, et kohus kehtestaks kostjale asja üleandmiseks tähtaja ja määraks sama otsusega kindlaks kahjuhüvitise juhuks, kui kohustatud isik asja tähtajal välja ei anna. (p 40)
Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa hageja (kannatanu) väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata hagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)
Kui hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) asjad on kostja (kriminaalmenetluses süüdistatava või tsiviilkostja) ebaseaduslikus valduses alles, tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole VÕS § 115 lg 3 järgi erandina vajalik. Eelkõige ei ole täiendava tähtaja määramine vajalik, kui omanik on kaotanud valdaja viivituse tõttu huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju, aga ka juhul, kui ebaseaduslik valdaja keeldub tahtlikult või raskest hooletusest tingituna asju omanikule välja andmast (VÕS § 115 lg 3 ja § 116 lg 2 p 3). (p-d 30-31)
Jõustunud kohtuotsus, millega on asi ebaseadusliku valdaja valdusest omaniku kasuks välja mõistetud, ei võta viimaselt õigust nõuda ebaseaduslikult valdajalt uue hagiga sama asja väärtuse hüvitamist, kui asja tagasisaamine osutub võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Asja tagasisaamise võimatus on kahju hüvitamise nõude eeldus, mida hageja (kannatanu) peab tõendama üldises korras. Kohus ei saa kannatanu väidet asja tagasisaamise võimatuse kohta hinnata tsiviilhagi menetlusse võtmise üle otsustades, vaid seda tuleb teha hagi menetledes. Kahju hüvitamise eelduseks ei ole see, et kohtuotsust asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise kohta oleks üritatud sundtäita. (p-d 40-41)
Kui tsiviilhagi menetlusse võtmine (KrMS § 2631) pole kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel tingimusliku lõpetamise ajaks lõplikult otsustatud, peatub selle küsimuse lahendamine hetkeni, mil kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, kriminaalmenetluse uuendamise võimalus ära langeb või kannatanu tsiviilhagi tagasi võtab. Kriminaalmenetluse uuendamise korral tuleb kohtul tsiviilhagi menetlusse võtmise küsimuse lahendamist jätkata. (p 47)
Olukorras, kus asja kaotsiminek või hävimine on VÕS § 115 lg-test 1 ja 3 ning § 116 lg 2 p-st 4 tulenevalt üks kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ja pärast kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et asi on siiski alles ja omanikule kättesaadav, on tegemist sellise uue asjaoluga, mis annab TsMS § 702 lg 2 p 9 kohaselt aluse kahju hüvitamise nõude kohta tehtud kohtuotsus teista. (p 43)
Ei ole täielikult välistatud, et kui omanik saab lisaks kohtuotsusega määratud kahjuhüvitisele ka oma asja tagasi, tekib isikul, kellelt kahjuhüvitis välja mõisteti, omaniku vastu VÕS § 1028 lg 1 järgi alusetust rikastumisest tulenev nõue. (p 44)
|
| 1-15-10119/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2017 |
|
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 31.) (p 27)
KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (vt nt RKEKo 3-1-1-106-12, p 23). Mitme süüteo toimepanemisena käsitatakse üksnes olukordi, kus isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele (vt nt RKKKo 3-1-1-80-11, p 11 koos viitega). (p 28)
KarS § 114 lg 1 p-d 1–8, mille realiseerituse korral ei ole alust rääkida mitte enam tapmisest, vaid juba mõrvast, on jaotatavad kahel alusel:
a) lähtuvalt teoobjektist, mille puhul on tegemist sisuliselt rünnatava õigushüve kvantitatiivse küljega, siia alla kuuluvad p 3 (kahe või enama isiku suhtes) ja p 4 (vähemalt teist korda);
b) lähtuvalt konkreetselt vaatluse all oleva tapmisteo toimepanemise viisist või motiivist, siia alla kuuluvad kõik ülejäänud punktid: julm või piinav viis (p 1), üldohtlik viis (p 2), seoses röövimisega või omakasu motiivil (p 5), teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil (p 6), kättemaksuks ametialase tegevuse eest (p 7) ning lõhkeseadeldise või lõhkeaine kasutamisega (p 8). (p 32)
NB! Seisukoha muutus!
Juhtudel, mil vastupidiselt teo toimepanija(te) soovile saabub kahe või enama inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm, tuleb selline tegu kvalifitseerida kahe või enama inimese tapmise, s.o mõrva katsena KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi. Teisisõnu saab KarS § 114 lg 1 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse külje lõpuleviimisest rääkida alles siis, kui ka tegelikkuses on saabunud kahe inimese surm, ning sellise tagajärje puudumise korral saab rääkida vaid mõrvakatsest kõnealuse punkti tähenduses. Seega hõlmab kahe või enama inimese tapmise katse KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi enda alla ebaõigussisult mitte üksnes kahe või enama inimese tapmisele suunatud tegu, mis ei vii kummagi kannatanu surmani, vaid ka sellist käitumist, millega kaasneb ühe kannatanu surm. (p 33)
Kahe inimese tapmisele suunatud teo korral, mille puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, neeldub lõpule viidud tapmine (KarS § 113 lg 1) kui realiseerunud osategu katsestaadiumi jäänud põhiteos, s.o kahe inimese tapmise katses (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3). Vaatluse all oleva teo kvalifitseerimine eraldivõetult ühe inimese tapmisena (KarS § 113 lg 1 järgi) ja samal ajal ka kahe inimese tapmise katsena (KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p 3 järgi) ei ole korrektne, kuna lõpule viidud tapmine (selle ebaõigussisu) oleks sel juhul hõlmatud üheaegselt nii KarS § 113 lg-ga 1 kui ka KarS § 25 lg 2 – § 114 lg 1 p-ga 3. (p 34)
Eelnev puudutab kuriteo õiguslikku kvalifikatsiooni juhul, kui tegemist on mõrvaga seetõttu, et tapmistegu on suunatud vähemalt kahe inimese vastu ning puuduvad muud mõrvale viitavad tunnused. Erinev on olukord aga siis, kui kahe inimese tapmisele suunatud teo puhul saabub üksnes ühe kannatanu surm, kuid lõpule viidud tapmine vastab eraldivõetuna lisaks ka mõnele KarS § 114 lg 1 p-des 1, 2 ja 5–8 nimetatud tapmise kvalifitseerivale tunnusele. Sellisel juhul tuleb kõnealune tegu kvalifitseerida lõpule viidud mõrvana KarS § 114 lg 1 p 3 ja vastava tapmisteo viisi või motiivi iseloomustava muu punkti järgi. Kolleegium jääb varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et sellises olukorras ei moodusta mõrvakatse lõpule viidud mõrvaga kogumit, vaid see neeldub lõpule viidud mõrvas, ja puudub vajadus viidata täiendavalt KarS § 25 lg-le 2, kuigi üks tapmistest jäi katsestaadiumi (RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.3). (p 35)
KarS § 58 punkti 1 kohaselt on karistust raskendavad asjaolud omakasu või muu madal motiiv. Säte sisaldab seega avatud loetelu, mis tuleb kohtupraktikas sisustada. Kolleegium leiab, et karistust raskendava asjaoluna peab kuriteo toimepanemise motiivi käsitamine madalana kätkema endas igal üksikjuhul selle motiivi erilist hukkamõistetavust. Teomotiivi lugemine madalaks ei saa oleneda üksnes sellest, kas see on nii-öelda üldinimlikult hukkamõistetav. Kohtu antav hinnang, kas kuritegu on toime pandud madalal motiivil või mitte, sõltub konkreetse teo toimepanemise asjaoludest, arvestades kuriteo eripära. Lisaks tuleb tähele panna, et kuriteo toimepanemine madalal motiivil eeldab KarS § 16 lg 2 kohaselt tahtluse vormina kavatsetust, mis tähendab süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks seadmist, st mingi taotletav eesmärk ongi isiku liikumapanevaks jõuks (vt RKKKo 3-1-1-141-04, p 10.2). (p 38)
Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et õigustatud subjektiks kassatsioonimenetluse kulude riigi kanda jäämise korral on süüdistatav, kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik, kelle huvides menetluskulu kanti ja seda sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti tema või mõne muu isiku arvel (vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 36). See tähendab, et süüdistatava valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstav tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava kasuks. (p 42)
Kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt neeldub aga osavõtutegu karistusõiguslikust subsidiaarsuse põhimõttest lähtudes täideviimisteos (vt nt RKKKo 3-1-1-22-11, p 14). (p 29)
KrMS § 268 lg 1 sätestab, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt nt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21.) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt nt RKKKo 3-1-1-12-16, p 10.). (p 22) Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud. (p 24)
Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga (vt nt RKKKo 3-1-1-111-16, p 11). Seega pärast koosseisupärase teo toimepanemist tekkinud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.2). (p 13)
KarS § 114 lg 1 p 1 järgi karistatakse tapmise eest, kui see on toime pandud piinaval või julmal viisil. Julm viis tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena peab väljenduma tapmisteos ja avalduma järelikult enne surma kaasa toonud teo lõpuleviimist. Teisisõnu saab tapmisena julmal viisil olla käsitatav üksnes selline tegu, millel on seos kannatanu surma kui KarS §-s 114 sätestatud koosseisupärase tagajärje põhjustanud teoga. Kuigi tapmisele järgnevas surnukeha põletamises, tükeldamises või muul viisil rüvetamises võib väljenduda teo toimepanija eriliselt kalestunud meelelaad vms, puudub neil tegudel vahetu seos kannatanu surma põhjustamisega. Seepärast ei saa julma teoviisi sisustada tegudega, mis järgnevad juba lõpuleviidud tapmisteole ega iseloomusta seda. KarS § 114 kaitseb õigushüvena inimese elu, mis tähendab, et kõnealuses sättes nimetatud tunnustel toime pandud tapmisteod peavad olema suunatud just selle õigushüve ründamisele. Mistahes hilisemad käitumisaktid laibaga pärast inimese tapmist ei saa kaitstavat õigushüve enam rünnata. (p 12)
Julmus on normatiivne koosseisutunnus, mis väljendub tapmisteo välises pildis ehk selle teo objektiivses avaldumises. Kolleegium jääb senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha juurde, et julm teoviis avaldub tapmise kvalifitseeriva koosseisutunnusena põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha suhtes. Julma viisina on käsitatud näiteks kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamist (vt RKKKo 3-1-1-1-15, p 8.3; RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.3). Öeldu ei tähenda aga, et julm viis mõrvakoosseisu teomodaliteedina saaks avalduda üksnes vahetult kannatanu suhtes toimepandus (nt kannatanu rohkearvuline löömine kirvega), vaid see võib kolleegiumi hinnangul tapmise teopilti arvestades väljenduda ka muudes välistes asjaoludes (nt ohvri tapmine veebipõhise otseülekande käigus). Tähtis on sel juhul tuvastada, et tapmine on toime pandud olustikus, milles avaldub selle teo eriline jõhkrus ja äärmine hoolimatus kannatanu elu suhtes. Teoviisi julmusel peab ka niisugustel juhtudel olema vahetu seos tapmisteoga. (p-d 16–17)
Piinav teoviis on nii nagu julm teoviis normatiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab tapmistegu, kuid erinevalt julmast viisist on piinav viis seostatav üksnes ja vahetult tapetuga ning tema surmaeelsete üleelamistega. Piinav teoviis väljendub tapetule (kannatanule) elupuhuselt suurte või kauakestvate füüsiliste või ka vaimsete kannatuste tekitamises (vt RKKKo 3-1-1-31-97). Tapmine on piinaval viisil toime pandud ennekõike siis, kui kannatanule on tapmisteoga põhjustatud enne tema surma suurt valu (nt ohvri elusalt põletamine) või muid vaevusi, mis võivad väljenduda nii füüsilistes üleelamistes (nt näljutamine) kui ka psüühilistes kannatustes (nt isiku silmitsi seadmine vääramatult saabuva surmaga ning tapmisteoga meelega viivitamine lootusetustunde võimendamiseks jne). Seega tuleb tapmisteo piinava viisi puhul iga kord tuvastada, kas see tekitas kannatanule suuri või kauakestvaid surmaeelseid kannatusi (vt ka RKKKo 3-1-1-114-06, p 8.1). (p 18)
Tapmistegu võib olla ühtaegu nii piinav kui ka julm, kuna see võib põhjustada kannatanule suurt füüsilist või psüühilist valu ja samal ajal välist teopilti arvestades olla eriliselt jõhker. Ka varasemas kohtupraktikas on mõnedel juhtudel loetud tapmistegu samaaegselt nii piinaval kui ka julmal viisil toimepanduks, näiteks ohvri elusast peast põletamine (vt RKKKo 3-1-1-31-97), mitmekümnekordsete noahaavade tekitamine elupuhuselt (vt RKKKo 3-1-1-125-96), mitmekordsed rusika- ja jalalöögid elutähtsatesse kehapiirkondadesse (vt RKKKo 3-1-1-106-97) ning korduvad kirvelöögid (vt RKKKo 3-1-1-1-15). Seega võivad piinav ja julm viis väljenduda ühes ja samas tapmisteos, kuid neid tapmise teoviise ei saa samastada ja tuleb igal üksikjuhtumil eraldi tuvastada ning põhjendada. (p 19)
Ei ole välistatud, et piinaval ja/või julmal viisil toime pandud tapmisena võivad olla muu hulgas käsitatavad ka juhtumid, kus vanem näeb vahetult pealt enda lapse tapmist või vastupidi ja ka teo toimepanijal on tahtlus panna tapmine toime lähedase juuresolekul. See sõltub aga igal üksikjuhul kuriteo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal kindlaks teha. Et tapmist lähedase juuresolekul käsitada piinaval viisil toimepanduna, peab kohus muu hulgas tuvastama, kas lähedase juuresolek põhjustas tapetule märkimisväärseid surmaeelseid üleelamisi ja kannatusi. Samuti ei piisa tapmisteo käsitamiseks julmal viisil toime pandud tapmisena pelgalt sellest, et tapmine pandi toime lähedase juuresolekul. Nii ei ole põhjust rääkida julmast tapmisteost näiteks juhul, kui selle tunnistajaks olev lähedane on ohvriga vaenulikes suhetes või suhtub mõnel muul põhjusel tapmisteo toimepanekusse ükskõikselt. Seega taandub küsimus paljuski sellele, kas tapetu ja tapmisteo tunnistajaks oleva isiku vahel eksisteerib emotsionaalne lähedussuhe, mis teo toimepanemise välist jõhkrust arusaadavalt võimendab ja mida teo toimepanija seejuures teadlikult ära kasutab. (p 20)
|
| 1-23-4049/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2023 |
|
Deklareerimata jäetud sularaha ei saa KarS § 391 lg 4 ja § 83 lg 2 alusel salakaubaveo vahetu objektina konfiskeerida. Olukorras, kus isikule heidetakse ette üksnes Euroopa Liidu tolliterritooriumile toimetatud sularaha deklareerimata jätmist, oleks ebaproportsionaalne, kui lisaks isiku karistamisele KarS § 391 lg 1 järgi konfiskeeritaks temalt KarS § 394 lg 4 alusel ka teo objektiks olnud sularaha. KarS § 391 lg 1 järgi karistatakse isikut üksnes sularaha deklareerimiskohustuse rikkumise, mitte aga nende võimalike ebaseaduslike tegude eest, millest kõnealune raha võib pärineda. (p-d 10–13)
Kohus ei ole varalise nõude tagamise taotlust lahendades seotud prokuratuuri hinnanguga selle kohta, millise KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud võimaliku tulevase otsustuse täitmise tagamiseks tuleb tagamisabinõu kohaldada. See tähendab, et välistades prokuratuuri nimetatud varalise nõude tagamise vajaduse, tuleb kohtul enne taotluse rahuldamata jätmist kontrollida, kas prokuratuuri kirjeldatud faktilised asjaolud annavad alust kohaldada tagamisabinõu mõne teise KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud otsustuse täitmise tagamiseks. (p 14)
KrMS § 1414 lg 1 kohaselt võib vara põhjendatud kuriteokahtluse korral arestida mh rahalise või varalise karistuse tagamiseks, kui on alust arvata, et nõude tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seejuures tuleb silmas pidada KrMS § 1414 lg-s 3 sätestatud ületagamise keeldu, mille kohaselt tuleb varalist nõuet tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks tagamismääruse adressaati üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Seega tuleb isiku vara rahalise karistuse tagamiseks arestides arvesse võtta ka võimaliku karistuse raskust. (p 15)
Arestimismenetluses kuriteokahtluse põhjendatuse tuvastamisel ei pea kohus hindama tõendite lubatavust ning prokuratuuri taotluses märgitu tõendatust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süüküsimust lahendades. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 28). Sama põhimõte kehtib ka laiendatud konfiskeerimise tagamisel vara kuritegeliku päritolu hindamise korral. See tähendab, et näiteks vara arestimisel piisab põhjendatud kahtlusest, et vara võib olla saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. (p 17)
Vara arestimine rahapesu objektiks oleva vara konfiskeerimise tagamiseks ei nõua tingimata vahetuid tõendeid toimepandud eelkuriteo kohta. On võimalik, et kriminaalmenetlust rahapesuasjas alustatakse esmajoones tõukuvalt sellest, et keegi on teinud tavapäratuid ning ehk ka suuremahulisi toiminguid varaga, eelkuriteo enda kohta aga esialgu konkreetsed andmed veel puuduvad. Kui hüpotees vara kuritegelikul teel saamise kohta on vaatlusaluste toimingute taustal piisavalt põhjendatud, võib vara arestida hoolimata sellest, et eelkuriteo kohta vahetut teavet veel ei ole. (RKKKm nr 3-1-1-46-16, p 9) Mõneti analoogilise olukorraga on tegemist ka siis, kui kohtul tuleb otsustada selle üle, kas arestida sularaha salakaubaveos kahtlustatava isiku vara, tagamaks võimalikku laiendatud konfiskeerimist KarS § 391 lg 5 alusel. See tähendab, et Euroopa Liidu tolliterritooriumile toodud sularaha deklareerimata jätmise üksikasjad võivad olla sellised, et nende taustal on põhjendatud alus kahtlustada sularaha kuritegelikku päritolu isegi siis, kui selle kohta muid andmeid ei ole. Lisaks tuleb silmas pidada, et KarS § 832 kohaldamiseks ei ole vaja kindlaks teha kuritegu, millega konfiskeeritav vara eelduslikult saadi (vt lähemalt RKKKm nr 3-1-1-10-16, p 40). (p 18)
Kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks peab prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav, lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, s.t tõendab vara päritolu õiguspärasuse (KarS § 832 lg 1 teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus. (RKKKo nr 1-18-437/725, p-d 60–61). (p 16)
Kui Riigikohus tuvastab, et kohtute hinnang prokuratuuri arestimistaotlusele on vastuoluline või puudulik, või kui kohtud on jätnud välja selgitamata mõne taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks olulise asjaolu, tuleb asi – juhul kui Riigikohus ei saa rikkumist ise kõrvaldada – saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, mitte maakohtule. Seda ka siis, kui menetlusõiguse oluline rikkumine sai alguse juba maakohtust. (RKKKm nr 3-1-1-97-13, p 26). (p 20)
|
| 1-23-2939/28
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.12.2023 |
|
Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse puhul on Riigikohtu ülesanne anda hinnang üksnes sellele osale kaebusest, millele vastamine on tähenduslik seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt. (p 12)
KrMS § 91 lg 10 alusel on võimalik ära võtta ka elektroonilisi andmeid. (p 15)
KrMS § 91 lg 10 annab õigusliku aluse selleks, et võimaliku konfiskerimise objekt ilma vara arestimise määruseta menentleja kontrolli ala võtta, kuid mitte selleks, et seda pikemat aega menetleja käes hoida. (p 15)
Seadusega oleks vastuolus see, kui kriminaalasja menetleja võtaks eseme ära ja hoiaks seda näiteks asitõendina, ehkki tõendamisvajadus seda (enam) ei õigusta ning kasutus- ning käsutuspiirangu tegelik eesmärk on varalise nõude tagamine (KrMS § 1414). (p-d 16–17)
KrMS § 91 lg 10 lubab läbiotsimise käigus menetleja kontrolli alla võtta muu hulgas sellise eseme, mille puhul võib edasises kriminaalmenetluses tulla kõne alla selle konfiskeerimine või mille abil on võimalik tagada konfiskeerimise asendamist (KarS § 84). KrMS § 91 lg 10 ei anna aga kriminaalasja menetlejale õiguslikku alust hoida läbiotsimisel ära võetud eset konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks enda kontrolli all kauem, kui see on vältimatult vajalik vara arestimise (või muu tagamisabinõu) kohaldamise taotluse esitamiseks ja lahendamiseks. Taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks tuleb kohtule esitada viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus kohtule tuleks esitada 24 tunni jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel – eeskätt tõendamishuvi silmas pidades –, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne KrMS § 1414 lg s 1 loetletud otsustuse tagamine. (p-d 18–19)
Olukorras, kus välisriigi taotlusel korraldatava läbiotsimise käigus leitakse ja võetakse ära võimaliku konfiskeerimise objekt, mille väljaandmist ega arestimist pole välisriik veel taotlenud, saab selle eseme suhtes kohaldada n-ö ajutist aresti. Samas tuleb välisriigile anda mõistlik tähtaeg, otsustamaks, kas ta taotleb selle vara alalist arestimist ja endale väljaandmist või mitte. Välisriigi taotluse puudumine ei saa aga õigustada seda, et menetleja hoiab eset konfiskeerimise tagamiseks enda käes ilma kohtu loata. (p 20)
KrMS § 91 lg 10 alusel ära võetud võimaliku konfiskeerimise objekti arestimisega viivitamine ei muuda hilisemat vara arestimist ebaseaduslikuks, kuid see võib anda isikutele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 7 lg 1 kohaselt õiguse nõuda riigilt kahju hüvitamist. (p 23)
|
| 1-22-4785/46
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.11.2023 |
|
Riigikohtu menetluses toimuv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab kassatsioonikohtu järelevalvet ka selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh kas kohtu seisukohad selles küsimuses on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Argumentatsioonilüngad kohtuotsuse põhjendustes tähendavad kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumist, mis võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. (p 20)
Kui ringkonnakohus annab asitõenditele esimese astme kohtust erineva hinnangu neid asitõendeid ise vahetult uurimata, on see vastuolus KrMS § 15 lg 2 p-st 1 tuleneva tõendite vahetu uurimise põhimõttega. (p 28)
Kui ringkonnakohus rikub faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, ei anna see veel tingimata alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Niisuguses asjas läheks Riigikohus ringkonnakohtu otsust tühistades ja maakohtu otsust jõustades vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga. (p 29)
|
| 1-17-1219/39
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.10.2018 |
|
KarS § 291 koosseisupärase teo moodustab erivahendi mistahes viisil kasutamine, mis ei ole kooskõlas seaduses sätestatud nõuetega. (p 8)
Vangistusseadus sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused (VangS § 1). VangS § 69 reguleerib kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kasutamist. Erivahendite kasutamist võimaldavad VangS §-d 69-701 ning § 41 nimetavad kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut. KorS § 42 lg 1 alusel kainenema toimetatud isik ei ole aga kinnipeetav, arestialune ega vahistatu. Seega ei laiene kainenema toimetatud isiku suhtes vahetu sunni rakendamisele vangistusseaduse sätted. (p 9)
Kainenema toimetamist ja kainenema toimetatud isiku kinnipidamist reguleerib korrakaitseseadus, mille § 42 lg 1 kohaselt võib täisealise isiku toimetada kainenema, kui see on vältimatu isikust endale või teisele isikule lähtuva olulise ohu tõrjumiseks. Üldised formaalsed eeldused vahetu sunni (sh erivahendi) kasutamise kohta on sätestatud KorS §-des 75-81. Joobeseisundis isiku kainenema toimetamist reguleerib KorS § 42, mille lg 5 järgi on ka kainenema toimetamisel õigus kasutada vahetut sundi ja seda nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Seadusandja on seega soovinud reguleerida kainenema toimetamist vajavate isikute suhtes vahetu sunni kasutamist korrakaitseseaduses. KorS § 42 reguleerib lisaks kainenema toimetamisele ka kaineneva isikuga tehtavaid toiminguid arestimajas või arestikambris (KorS § 42 lg 4). Seetõttu tuleb KorS § 42 lg-t 5 tõlgendada selliselt, et see säte annab aluse vahetu sunni kasutamiseks nii isiku kainenema toimetamise ajal kui ka arestimajas või -kambris viibiva kaineneva isiku suhtes. (p 10)
KarS § 291 kontekstis tuleb ära näidata õigusnormid, mille nõudeid on väidetav võimuliialduse toimepanija rikkunud (RKKKo nr 3-1-131-10, p-d 10 ja 13 ning RKKKo nr 3-1-1-106-13, p 10). (p 11)
Olenemata sellest, millise pädevusnormi alusel vahetut sundi kohaldatakse, peab see olema proportsionaalne. (p 13)
Arvestades, et vahetu sunni kasutamine on kaalutlusõiguse alusel tehtav haldustoiming, mille üle seatud halduskohtulik kontroll on selgelt piiratud, tuleb ka süüteomenetluses proportsionaalsuse põhimõtte hindamisel pidada KarS § 291 järgi vastutust kaasa toovateks rikkumisteks üksnes kaalutlusõiguse ilmselgeid kuritarvitusi. Teisisõnu ei too mitte iga diskretsiooniõiguse rikkumine kaasa kriminaalvastutust, vaid see peab järgnema üksnes ilmselgete kuritarvituste korral. Vähemolulistele diskretsiooniõiguse rikkumistele on võimalik reageerida leebemate meetmetega (nt politseiametniku distsiplinaarvastutus). (p 16)
Olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt mutatis mutandis RKKKo nr 3-1-1-25-12, p-d 10-12). (p 11)
Käeraudade kasutamine on oma iseloomult haldustoiming, millele kohaldub haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatu. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 107 lg 2 järgi määrab toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. (Vt ka RKHKo nr 3-3-1-18-12, p 11.) Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb arvestada ka erivahendi kasutamisel. Riigikohus on selgitanud, et erivahendi kasutamine on põhjendatud üksnes juhul, kui muude, leebemate vahendite kasutamise võimalused on ammendatud või sellised vahendid on olukorra eripära arvestades sobimatud. Erivahendi kasutamise aluste olemasolul tuleb valitud erivahendi kohaldamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest ja valu põhjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu. Samuti tuleb hoiduda inimväärikuse alandamisest. (vrdl RKHKo nr 3-3-1-65-07, p 20.) Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte (viidatud otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 15). (p 14)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-21-2651/101
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.02.2024 |
|
RÕS § 22 lg 3 kohaselt esitab advokaat riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohtumenetluses igas kohtuastmes ja kriminaalasja kohtueelses menetluses ning väärteoasja kohtuvälises menetluses kolme kuu jooksul pärast riigi õigusabi toimingu tegemist, kuid hiljemalt vastava menetluse lõpus. Nõue esitada taotlus hiljemalt menetluse lõpus tähendab kriminaalmenetluses seda, et kaitsja taotlus peab olema jõudnud kohtuni üldjuhul enne nõupidamistuppa siirdumist, kirjaliku menetluse korral aga hiljemalt tähtajaks, mille jooksul võivad kohtumenetluse pooled kohtule esitada seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi (RKKKm nr 1-18-5023/12, p 25). (p 7)
Kui ringkonnakohus jätab riigi õigusabi osutaja apellatsiooni või määruskaebuse ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata, saab ta määrata kaebuse eest RÕS § 23 lg 1 alusel riigi õigusabi tasu üksnes juhul, kui advokaat on esitanud asjakohase taotluse apellatsiooni- või määruskaebetähtaja jooksul. Hiljem esitatud taotlus tuleb jätta RÕS § 22 lg 5 alusel läbi vaatamata (RKEKm nr 2-21-1582/97). (p 10)
Kui riigi õigusabi osutav advokaat pole küll apellatsiooni- või määruskaebetähtaja jooksul enda kaebuse eest tasu taotlenud, kuid ringkonnakohus vaatab kaebuse sisuliselt läbi. Siis avaneb advokaadil uuesti võimalus kaebuse eest tasu küsida. Selleks tuleb tal esitada taotlus ringkonnakohtule kas kohtuistungil või KrMS § 331 lg 11 p 2 kohaselt määratud tähtaja jooksul. (RKKKm nr 3-1-1-20-07, p 5.) (p 11)
Kassatsiooni-, teistmis- või määruskaebemenetlus võib Riigikohtus RÕS § 22 lg 3 tähenduses lõppeda ka määrusega, millega keeldutakse kaebuse menetlusse võtmisest (KrMS § 349 lg 1, § 370 lg 1 ning § 390 lg 5). Seepärast tuleb esitada RÕS § 22 lg 1 järgne taotlus kaebuse eest tasu saamiseks Riigikohtule enne kaebetähtaja lõppu. Hilisem taotlus – isegi juhul, kui on esitatud enne Riigikohtu määrust kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta – jääb RÕS § 22 lg 5 alusel läbi vaatamata. Kui Riigikohus võtab kaebuse menetlusse, on advokaadil siiski võimalus taotleda kaebuse eest riigi õigusabi tasu KrMS § 352 lg 2 p 2 järgi määratud tähtaja jooksul või suulise menetluse korral Riigikohtu istungil (RKKKm nr 3-1-1-20-07, p 5). (p 12)
|
| 1-23-1763/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2024 |
|
Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)
Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)
Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)
KrMS § 2861 lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 151). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)
KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)
KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)
Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 221 nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)
Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)
|
| 1-21-8941/64
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2024 |
|
Vt p 16.
Ringkonnakohus raskendab süüdistatava olukorda, kui tunnistab omal algatusel süüdistatava omastamise asemel süüdi kelmuses. Seda ka juhul, kui kohus annab pooltele võimaluse KrMS § 268 lg 6 korras avaldada arvamust, kas süüdistatava tegu võiks täita kelmuse koosseisu. Rikkumise seisukohalt pole oluline ka see, kas lõplik karistus kujuneb kergemaks, kui prokuratuur või kannatanu on taotlenud mõne teise kuriteo eest. (p 17)
Põhjendamatu kuudepikkune viivitus asja menetlusse võtmisel ning korduv lahendi tegemise aja edasilükkamine on tunnismärk kohtu puudulikust ajaplaneerimisest ning lugupidamatust suhtumisest menetlusosalistesse. Ka võib kohtu selline süsteemne irdumine enda lubatud tähtaegadest kahjustada kohtu usaldusväärsust. (p 27)
Kohus ei tohi jätta menetlusosalisi liiga kauaks ebakindlasse olukorda, mil neil on võimatu hinnata, kas ja millal võetakse nende asi menetlusse või millal võiks oodata lahendit. Lahendi tegemise aeg peab olema mõistlikult ennustatav. Lubadus teha otsus avalikult kättesaadavaks hiljemalt mingil kuupäeval, annab menetlusosalistele selge orientiiri, millal lahendit oodata ning vastavalt oma aega planeerida. Selline kohtupraktikas tunnustatud kuupäeva määramise viis annab pooltele mõista, et kohus võib lahendi saada valmis ka mõned päevad enne lubatut, kuid ei tohi pikema tähtaja määramisel viia tõlgenduseni, et pooled peavad olema valmis lahendi tegemiseks kogu perioodi jooksul, mis jääb määruse tegemise ja selles märgitud kuupäeva vahele. (p 28)
Panga arvelduskontol olev raha ei ole konto omaniku jaoks võõras vallasasi ega ka isikule usaldatud muu võõras vara, vaid konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol oleva summa ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-84-10, p 24). (p 19)
|
| 1-21-69/178
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2024 |
|
Kanepiseemneid ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja kantud, neid tarvitades narkojoovet ei teki ning need ei ole teadaolevalt kasutatavad mõne tootmisprotsessi osisena, mille tulemuseks oleks narkootiline aine. Samuti ei saa kanepiseemnete külvamine vahetult viia KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteo toimepanekuni, sest sellele eelneb eraldi karistatava kuriteona kanepi kasvatamine (KarS § 188). Seepärast ei saa kanepiseemneid vaadelda mõne KarS §-s 184 sätestatud kuriteo toimepanekuks kasutatava eseme, s.o aine või vahendina KarS § 189 mõttes. Kuigi tegemist võiks olla kanepi kasvatamise ettevalmistamisega, s.o KarS §-s 188 ette nähtud kuriteo toimepanemiseks sobiliku vahendiga, pole seadusandja sellist tegevust kriminaalkorras karistatavaks käitumiseks lugenud. (p-d 27-29)
Kui isik omandab müümise eesmärgil kanepiseemneid, millest kasvatatavat kanepisorti pole sordilehte või Euroopa Liidu ühtsesse põllukultuuride sordilehte võetud, on tegemist turustamisega TPSKS § 103 lg 1 mõttes, mis vastab TPSKS §-s 124 ette nähtud väärteokoosseisu tunnustele. Ühtlasi võib see tegevus anda KarS § 83 lg-te 4 ja 5 kohaselt aluse süüteo esemeks olnud kanepiseemnete konfiskeerimiseks (vt ka RKKKo nr 1-17-8179/92, p 24). (p 31)
Kuigi väärteo aegumine peatub kriminaalmenetluse ajaks, ei uuene aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause järgi juhul, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud kolm aastat. Pärast selle tähtaja möödumist puudub võimalus KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada, vaagimaks väärteomenetluse alustamist (vt RKKKo nr 3-1-1-22-15, p 14). (p 32)
KarS §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused saab täita ka ühe kanepitaime ebaseadusliku kasvatamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-04; RKKKo nr 3-1-1-73-05). Seadusandja ei ole sidunud kanepi kasvatamise karistamisväärsust sellega, missugusel hulgal taimi kasvatatakse ning kui palju narkootilist ainet kasvatatud taime(de)st valmistada saab. Samuti ei sõltu kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine sellest, kas kanepit kasvatati oma tarbeks või edasiandmise eesmärgil. (p 35)
Kui süüdistatav paneb kanepit kasvatades ja suures koguses narkootilisi aineid käideldes toime kaks erinevat ajalis-ruumiliselt piiritletud süütegu, aga ei saa tuvastada, kumma teo pani ta toime varem, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes kuritegude toimepanemise algusaja kohta tekkinud kahtluse tõlgendama süüdistatava kasuks selliselt, et varem toimepanduks loetakse see kuritegu, mille kvalifitseeritud koosseis võimaldaks süüdlasele mõista raskema karistuse. (p 36)
Kui kaitsja esitas apellatsioonikohtule menetluskulude nimekirja, kuid mitte kulude kandmist kinnitavaid dokumente, ei saa kaitsjatasu hüvitamise taotlust rahuldada (vt nt RKKKo nr 1-19-766/28, p 17). (p 43)
|
| 1-18-2232/94
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.11.2018 |
|
Elektroonilise valve kohaldamata jätmine on vaidlustatav analoogiliselt vahistamise kohaldamata jätmisega (vt RKKKm 3-1-1-9-12, p12). (p 8)
1. novembril 2017 jõustunud KrMS § 1371 lg 9 redaktsioon näeb ette, et kohtueelses menetluses kohaldatakse elektroonilise valve kohaldamisele või kohaldamisest keeldumisele ja valve kohaldamise põhjendatuse kontrollile kautsjoni kohta kehtivaid sätteid. See tähendab, et KrMS § 1371 lg 9 ei reguleeri enam elektroonilise valve kohaldamist kohtumenetluses. (p 9)
KrMS § 1371 reguleerib elektroonilise valve kohaldamist kohtumenetluses niipalju, et nimetatud sätte 1. lõige lubab lisaks eeluurimiskohtunikule ka kohtul asendada süüdistatava või prokuröri taotlusel ja vahistatu nõusolekul vahistamise elektroonilise valvega ning KrMS § 1371 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldatakse elektroonilist valvet kohtumäärusega. Kuigi KrMS § 385 p 20 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale, nähtub KrMS § 1371 lg st 7, et kahtlustatav või süüdistatav vabastatakse vahi alt ning talle kohaldatakse elektroonilist valvet pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist või kõrgema astme kohtus tehtud kohtumääruse jõustumist. Kuna KrMS § 1371 lg 7 osutab süüdistatava suhtes tehtava kohtumääruse vaidlustamise võimalusele, pole seaduse pinnalt üheselt arusaadav, kas kohtumenetluses on elektroonilise valve kohaldamisest keeldumise määrus alates 1. novembrist 2017 jätkuvalt vaidlustatav. (p 10)
Olukorras, kus pole selge, kas seadusandja soovis kohtulahendi edasikaebevõimalusi piirata, tuleb lähtuda senisest menetluskorrast. Seega on kohtumäärus, millega jäetakse kohtumenetluses rahuldamata poole taotlus vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega, alates 1. novembrist 2017 jätkuvalt määruskaebe korras vaidlustatav. (p 11)
|
| 1-17-6580/138
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.11.2018 |
|
KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11)
KarS § 1531 („Seksuaalne ahistamine“) lg 1 dispositsioon hõlmab teise inimese tahte vastast ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalist seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust. KarS § 1531 väärteokoosseisu kehtestamist on põhjendatud sellega, et osa kannatanu tahte vastastest seksuaalse tähendusega tegudest ei pruugi oma raskusastmelt ja intensiivsuselt paigutuda näiteks KarS § 141 kuriteokoosseisu alla, kuid eeldavad siiski karistusõiguslikku sekkumist (vt Riigikogu XIII koosseis, 385 SE). Seletuskirjast tulenevalt hõlmab KarS § 1531 samamoodi nagu KarS § 141 kannatanu tahte vastast puudutamist ja käperdamist, millel on seksuaalne tähendus, kuid need teod on võrreldes KarS § 141 alla langevate õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Eelnevast tuleneb, et seadusandja pidas vajalikuks kehtestada KarS §-ga 1531 seksuaalse ahistamise väärteo lisaks karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastastele kuritegudele, välistamaks teatud karistatavuslünka. Sellest võib omakorda järeldada, et ka seadusandja hinnangul polnud enne kõnealuse karistusnormi jõustumist osa inimese seksuaalset enesemääramisõigust ja tema kehalist puutumatust väheolulisel määral rikkuvaid tegusid karistatavaks kuulutatud. (p-d 16 ja 17)
KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11)
Määratletuspõhimõttest tulenevalt on vajalik süüteokoosseisu tunnuste tõlgendamine viisil, mis võimaldab igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt RKKKo nr 3-1-1-5-16, p 7). Selle nõude kohaselt on keelatud arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas selgelt ette antud karistatavuspiire. Teisisõnu ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada (vt ka RKKKo nr 4-17-4621/22, p 14). (p 12)
Sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes ei saa lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Tahtevastaselt suguühtesse kaasamise puhul on seda õigushüve alati oluliselt kahjustatud, kuid muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures peab kohus hindama sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi, intensiivsust, kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid. (Vt RKKKo nr 1-16-5792/101, p 15). Need seisukohad kehtivad kõikide karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude kohta. Mingi teo lugemine kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust piisavalt oluliselt kahjustavaks teoks ei sõltu üldjuhul sellest, kas süüdlase motiiviks oli just seksuaalse rahulduse esilekutsumine. Selle õigushüve kahjustamise ulatuse üle otsustamisel tuleb kohtul hinnata eeskätt teo objektiivset avaldumist ehk välist teopilti.(p-d 10 ja 14)
KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11)
Teod nagu oma jala hõõrumine lühikese aja vältel kannatanu jala säärepiirkonna vastu ning käe korduv, kuid hetkeline asetamine kannatanu põlvele ja reiele kahjustavad kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust olemuslikult vähe ega ületa sellist intensiivsuse piiri, mis oleks vajalik rääkimaks kuritegudest KarS §-de 141 ja 145 mõttes. Vastasel korral oleks nende koosseisudega hõlmatud oma raskusastmelt ka väheintensiivsed ja kaitstavaid õigushüvesid üksnes väga vähesel määral rikkuvad kehalised kontaktid, mille võrdsustamine KarS §-des 141 ja 145 kirjeldatud tegudega ja kriminaalkorras karistatavaks lugemine poleks karistusõiguse ultima ratio-põhimõtet arvestades õigustatud. Samuti laieneks KarS §-de 141 ja 145 karistatavusala lubamatult ning muudaks nende karistusnormidega hõlmatavate õigusvastaste tegude ringi piiritlematult laiaks, mis tähendaks KarS §-de 141 ja 145 võimalikku vastuolu määratletuspõhimõttega. (p 13)
KarS § 1531 („Seksuaalne ahistamine“) lg 1 dispositsioon hõlmab teise inimese tahte vastast ja tema inimväärikust alandava eesmärgi või tagajärjega tema suhtes toime pandud kehalist seksuaalse iseloomuga tahtlikku tegevust. KarS § 1531 väärteokoosseisu kehtestamist on põhjendatud sellega, et osa kannatanu tahte vastastest seksuaalse tähendusega tegudest ei pruugi oma raskusastmelt ja intensiivsuselt paigutuda näiteks KarS § 141 kuriteokoosseisu alla, kuid eeldavad siiski karistusõiguslikku sekkumist (vt Riigikogu XIII koosseis, 385 SE). Seletuskirjast tulenevalt hõlmab KarS § 1531 samamoodi nagu KarS § 141 kannatanu tahte vastast puudutamist ja käperdamist, millel on seksuaalne tähendus, kuid need teod on võrreldes KarS § 141 alla langevate õigusvastaste tegudega olemuslikult vähem intensiivsed. Eelnevast tuleneb, et seadusandja pidas vajalikuks kehtestada KarS §-ga 1531 seksuaalse ahistamise väärteo lisaks karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud seksuaalse enesemääramise vastastele kuritegudele, välistamaks teatud karistatavuslünka. Sellest võib omakorda järeldada, et ka seadusandja hinnangul polnud enne kõnealuse karistusnormi jõustumist osa inimese seksuaalset enesemääramisõigust ja tema kehalist puutumatust väheolulisel määral rikkuvaid tegusid karistatavaks kuulutatud. (p-d 16 ja 17)
KarS §-des 141 ja 145 nimetatud koosseisud kaitsevad lapse õigust kehalisele puutumatusele ning tema füüsilist ja vaimset tervist, mis on vaieldamatult kaalukad väärtused, kuid ei õigusta veel nende kuriteokoosseisude ülemäära laia tõlgendamist, kuna see võib viia karistusõiguse kui ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte ja määratletuspõhimõtte kui õigusriikliku karistusõiguse ühtede kõige olulisemate põhimõtete rikkumiseni. (Vt ka RKPJKo nr 3-4-1-13-15, p 43 ja RKÜKo nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj). (p 11)
Teod nagu oma jala hõõrumine lühikese aja vältel kannatanu jala säärepiirkonna vastu ning käe korduv, kuid hetkeline asetamine kannatanu põlvele ja reiele kahjustavad kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust ja kehalist puutumatust olemuslikult vähe ega ületa sellist intensiivsuse piiri, mis oleks vajalik rääkimaks kuritegudest KarS §-de 141 ja 145 mõttes. Vastasel korral oleks nende koosseisudega hõlmatud oma raskusastmelt ka väheintensiivsed ja kaitstavaid õigushüvesid üksnes väga vähesel määral rikkuvad kehalised kontaktid, mille võrdsustamine KarS §-des 141 ja 145 kirjeldatud tegudega ja kriminaalkorras karistatavaks lugemine poleks karistusõiguse ultima ratio-põhimõtet arvestades õigustatud. Samuti laieneks KarS §-de 141 ja 145 karistatavusala lubamatult ning muudaks nende karistusnormidega hõlmatavate õigusvastaste tegude ringi piiritlematult laiaks, mis tähendaks KarS §-de 141 ja 145 võimalikku vastuolu määratletuspõhimõttega. (p 13)
|
| 1-19-1933/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
29.05.2019 |
|
Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)
Kui kohus põhjendab seda, miks pole sõidukulu hüvitamine otstarbekas, mitte aga seda, miks ei saa Justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ (edaspidi kord) § 17 lg 1 järgi sõidukulu hüvitada, kohaldab ta ebaõigesti materiaalõigust ja rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 7)
Kui advokaadibüroo asukoht, mille kaudu kaitsja riigi õigusabi osutas, asub ühes linnas, ja kaitsealusega kohtumiseks tuleb sõita teise (kõrval asuvasse) valda, on täidetud korra § 17 lg 1 teises lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt hüvitatakse sõidukulu, kui riigi õigusabi osutati mujal kui linnas või vallas, kus asub advokaadibüroo või selle struktuuriüksus, mille kaudu advokaat õigusteenust osutab. (p 10)
Sõidukulu arvestamisel peab lähtuma advokaadibüroo asukohast. Nimelt hüvitatakse korra § 17 lg 4 järgi sõidukulud ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud määruses lähetusega seotud sõidukulude hüvitamise kohta sätestatud tingimustel, arvestades korra §-s 17 sätestatud erisusi. ATS § 44 lg 5 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2012. a määruse nr 112 „Ametniku teenistuslähetusse saatmise, lähetuskulude hüvitamise ning päevaraha maksmise tingimused ja kord ning päevaraha määr“ § 3 lg 4 p 1 järgi võetakse lähetusega seotud sõidukulu hüvitamisel aluseks isiku alaline teenistuskoht. Alalise teenistuskohana tuleb riigi õigusabi osutamise tähenduses mõista advokaadibüroo asukohta. Eelnevat järeldust toetab tõsiasi, et ka korra § 151 kohaselt tuleb juhul, kui otsustama peab hüvitise sõidule kulutatud aja eest, lähtuda advokaadibüroo asukohast. (p 11)
|
| 1-17-9149/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.10.2018 |
|
KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 24. aprilli 2018. a otsuses nr 1-16-8601/66, et kriminaalmenetluse seadustikus ei ole norme, millest lähtuvalt ei peaks kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses süüdistatava surmaga kandma menetluskulusid riik (vt viidatud lahendi p 27). Analoogiliselt eeltooduga ei välista kriminaalmenetluse seadustik riigi kohustust hüvitada menetluskulud ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel seoses juriidilisest isikust süüdistatava lõppemisega. (p 9)
Kuna kriminaalmenetluses tekkinud kulude hüvitamise põhimõtted on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustikus, pole selle küsimuse lahendamisel põhjust juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. (p 12)
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
Tulenevalt KrMS § 60 lg-st 1 tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Menetluskulu hüvitamise taotluses esitatud väidete tõendamine on taotluse esitaja kohustus. (p 12)
Lepingulise kaitsja pädevus kriminaalmenetluses tuleneb KrMS § 42 lg 1 p 1 kohaselt kokkuleppest kaitsealusega. KrMS § 45 lg 7 kohaselt hõlmab kaitseülesannete täitmine maakohtus ka apellatsioon- või määruskaebuse koostamist maakohtu lahendi peale, kui seda soovib kaitsealune. Kaitsealuse ja kaitsja sõlmitud kokkulepe kriminaalmenetluses kaitseülesannete täitmiseks ei ole automaatselt siduv kaitsealuse üldõigusjärglase suhtes tema huvide esindamiseks. (p 14)
Valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele (vt nt RKKKm 3-1-1-112-16, p 56 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). Mis ei tähenda seda, et riik ei võiks täita süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõuet mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 48), mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-62-14, p 19; RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 36 ja RKKKo nr 1-15-10119/80, p 42). (p 15)
|
| 1-16-2411/677
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2019 |
|
EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17)
EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19)
Vahistamise puhul on tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10), mistõttu tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. (p 20)
1. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega täiendati muu hulgas KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 21)
Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada. (p 22)
Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. (p 23)
Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel tuleb kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (RKKKm 3-1-1-110-10, p 15 ning RKKKm 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. (p 25)
Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude - nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise - toimepanemise oht. (RKKKm 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka RKPSJVKo 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu. (p 26)
Kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem. (p 27)
Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (KarS § 320 - § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (KarS § 320 - § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (KarS § 322) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1). (p 28)
Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30)
Olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel. (p 33)
Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni. (p 34)
Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Eeltoodud põhimõtetele ei vasta ka see, kui advokatuur määrab riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. (p 36)
Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)
Vahistus võib mingil hetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13). (p 43)
Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)
Süüdistataval ning kaitsjal on võimalusele pärast tunnistaja(t)e ja kannatanu(te) kohtus ülekuulamist taotleda suhtlemispiirangute põhjendatuse kontrolli. Samuti peavad nii prokurör kui ka kohus oma algatusel kaaluma, kas suhtlemispiirangu kohaldamine pärast tunnistajate ja kannatanute ülekuulamist on jätkuvalt põhjendatud. (RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.4.) Samas võib ka pärast tunnistajate kohtus ülekuulamist olla jätkuvalt põhjendatud süüdistatava vahi all hoidmine uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu, arvestades süüdistatavale esitatud süüdistuste sisu, tema käitumist, s.t vägivaldsust ja väljapressimist, mille tõttu oli alust arvata, et süüdistatav võib vabadusse saades enda ähvardused tunnistajatele kättemaksmiseks täide viia (vrd EIK 5. juuni 2018. a otsus asjas Štvrtecký vs. Slovakkia, p-d 62-63). (p 41)
|
| 1-09-14104/142
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.03.2019 |
|
Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)
Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)
KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)
KarS § 76 lg 4 ebaõige kohaldamine ja kohtumääruste põhistamata jätmine ulatuses, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tingivad nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kust rikkumine alguse sai. (p 28)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse normi rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (p 18)
KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegades väljendub seadusandja abstraktne kriminaalpoliitiline hinnang sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav ka pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seetõttu on toimepandud kuriteo ja selle teo eest mõistetud karistuse raskusel ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel, võttes arvesse isiku süü suurust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Järelikult ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Sellele argumendile tuginedes süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada ei saa, kuna see irduks KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 väljendatud seadusandja tahtest ning tähendaks sisuliselt, et raske kuriteo toime pannud isikute ennetähtaegne vabastamine on välistatud. (p 20)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt. KarS § 76 lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna
KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Kirjeldatud juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (p 21)
Kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, peab kohtute põhjendustest selguma, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Kuna KarS § 76 lg 4 kohaselt on just konkreetse kuriteo asjaolude arvestamine vajalik otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb, lasub kohtul süüdimõistetu enne tähtaega vabastamata jätmisel kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele tema hinnangul jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. (p 22)
Seisukoht, mille järgi pole kriminaalhooldus asjaolu, mis maandab uue kuriteo riske, seab kahtluse alla kriminaalhooldussüsteemi vajalikkuse tervikuna. Kriminaalhooldus ongi rajatud eeldusele, et käitumiskontrolli ja katseajaks pandavate kohustustega aidatakse kaasa süüdimõistetu resotsialiseerumisele, vältimaks uute kuritegude toimepanemist. (p 23)
Selliste süütegude puhul, mille toimepanemise tõenäosust on suurendanud või suurendab alkoholi tarbimise risk, saab KarS § 75 lg 2 p 8 kohaselt süüdlasele kohustuseks määrata ka sotsiaalprogrammi(de) läbimise. Muu hulgas on viimase aja kohtupraktikas KarS § 75 lg-le 4 tuginedes tunnustamisväärselt hakatud rakendama võimalust, mille järgi kohustatakse sotsiaalprogrammi läbimisele allutatud isikut enda kulul tegema laboratoorset vereanalüüsi, tuvastamaks alkoholi tarvitamist, või osalema alkoholi tarvitamise häire uuringus. Kohustuse täitmise kohta peab isik kindlaks määratud tähtajaks esitama kriminaalhooldusametnikule uuringu tulemused (vt nt Tartu Maakohtu 18. juuli, 28. augusti, 19. septembri ja 24. oktoobri 2018. a otsused asjades nr 1-18-5827, nr 1-18-5866, nr 1-18-5688 ning nr 1-18-7656). Ei saa välistada, et niisuguste meetmete rakendamise kaalumine aitaks ennetähtaegse vabastamise korral tagada ka süüdimõistetu resotsialiseerumise ja edasise õiguskuuleka käitumise. (p 25)
Kui ei ole teada, missugust metoodikat ja missuguseid andmeid uue kuriteo riski hindamiseks kasutati, pole ka arusaadav, miks väljendub uue kuriteo toimepanemise risk just sellistes hinnangus väljendatud tõenäosuse määrades. Samuti pole kohtul võimalik analüüsida, kas riskihinnangu koostamisel järgiti metoodikat ja võeti arvesse kõiki olulisi andmeid. Isegi kui kasutatud metoodika ja andmed oleksid teada, saaks riskihinnangut siiski kasutada vaid abistava teabena, sest hindamise tulem väljendub konkreetseid tegureid arvestavas statistilises tõenäosuses. Hinnang ei saa seisneda tõsikindlas teadmises, mis puudutab konkreetse isiku edasist käitumist. Paljuski sõltub riskihindamise tulemus asjaoludest, mis võivad ajas muutuda. Asjaolude muutumise korral saab riski määra väljendada erinevalt, mis tähendab, et sellises olukorras ei vasta riskihinnang enam tegelikkusele. Arusaadav pole seegi, missugusel loogilisel arutluskäigul põhineb hinnang, et uue kuriteo tõenäosus on seda suurem, mida spetsiifilisemalt kuritegu kirjeldatakse. (p 27)
|
Facebook
Twitter