3-2-1-137-06
|
Riigikohus |
29.01.2007 |
|
Kui laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne 1. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata VÕSRS §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne 1. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast 1. juulit 2002. See kehtib nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus.
Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes võla puhul, mis muutus sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Alates 1. jaanuarist 2007 on asja läbivaatamise kuludeks TsMS § 143 p 4 järgi üksnes menetlusdokumentide kohtutäituri vahendusel ning välisriigis ja eksterritoriaalsetele Eesti Vabariigi kodanikele kättetoimetamise ja edastamise kulud, st postiteenistuse vahendusel Eestis menetlusdokumentide kättetoimetamise kulusid menetluskulude hulka enam ei arvata.
TsMS § 133 lg 2 tõlgendamisel tuleks kõrvalnõudena esitatud intressi- ja viivisenõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna. Samad põhimõtted kehtivad TsMS § 137 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamisel, st kui maakohtu otsust vaidlustatakse üksnes kõrvalnõuete osas, tuleb kaebuse hinna arvutamisel arvestada, kas kõrvalnõuded ületavad vaidlustatud osas põhinõuet. Kui see nii ei ole, on kaebus kõrvalnõuete osas hinnata ja sellelt riigilõivu tasuda ei tule.
Vähemalt varalise vaidluse puhul on tsiviilasja hind apellatsioonkaebuse esitamisel sama kui maakohtus, kuid konkreetne riigilõivu määr kaebuse esitamisel tuleb arvestada riigilõivuseaduse lisaks oleva tabeli alusel selle seisuga, mis kehtib kaebuse esitamise ajal.
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kuid see võib olla aluseks näiteks põhivõlalt arvestatava viivise vähendamisele.
Ainuüksi ebaproportsionaalselt kõrgele laenuintressile tuginedes ei saa vähemalt üldjuhul lugeda laenulepingut tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kuid seda on võimalik tühistada.
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse, tagastatakse kogu kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel.
|
| 3-2-1-139-06
|
Riigikohus |
01.02.2007 |
|
TsMS § 666 lg 2 mõttest tulenevalt peab määruskaebuse läbi vaatama kolmeliikmeline koosseis juhul, kui kas või ühe hageja nõue ületab 10 000 krooni.
ITLS § 24 lg 4 tuleb tõlgendada nii, et riigilõivu peab tasuma kohtusse pöördunud pool. Riigilõivu tasumise kohustus (esialgselt) on sellel isikul, kes kohtusse pöördub.
Tulenevalt TsMS § 32 lg-st 1 tuleb kohtutel tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente.
Kohus peab ITLS § 24 lg 5 teises lauses nimetatud juhul põhjendama ning selgitama, miks on tekkinud vajadus avaldus uuesti esitada ning millises osas peaksid pooled avaldust täiendama.
ITLS § 24 lg-s 7 sätestatud võimalust jätta hagi läbi vaatamata saab rakendada vaid neil juhtudel, mil töövaidluskomisjoni esitatud avaldus oli selliste (oluliste) puudustega, mis ei võimalda seda avaldust hagimenetluses TsMS-i kohaselt menetleda.
ITLS § 24 lg-tes 3 ja 5 nimetatud piirangu eesmärk on vältida olukordi, mil töövaidluskomisjoni pöördutakse töölepingu seaduses võimaldatud alternatiivse nõudega (nt rahaline nõue) ning pärast selle rahuldamata jätmist esitatakse hagi, milles taotletakse nt tööle ennistamist. Nimetatud sätted ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel (nt võib suurendada viivise nõuet). Samuti ei ole kohustust esitada hagis kõiki töövaidluskomisjoni esitatud nõudeid juhul, kui pool soovib osadest nõuetest loobuda.
ITLS § 24 lg 4 tuleb tõlgendada nii, et riigilõivu peab tasuma kohtusse pöördunud pool. Riigilõivu tasumise kohustus (esialgselt) on sellel isikul, kes kohtusse pöördub.
|
| 3-2-1-10-07
|
Riigikohus |
20.02.2007 |
|
Kui menetluskulud ületavad TsMS § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud piiri, ei saa kohus keelduda menetlusabi andmisest ning peab otsustama, kas taotleja tuleb vabastada täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või tuleb määrata menetluskulude tasumine osamaksetena.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-106-06.
TsMS § 182 lg-st 3 tuleneb see, et menetlusabi tuleb anda juhul, kui eeldatavad menetluskulud küll ei ületa § 182 lg 2 p-s 1 nimetatud sissetulekut, kuid asukohariigi Eestist erinevate suurte elamiskulude tõttu ei suuda taotleja menetluskulusid katta.
TsMS § 182 lg 2 kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud kriteeriume. TsMS § 182 lg 2 p-d 3 tuleb mõista selliselt, et kui kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi, kui on täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused.
TsMS § 180 lg-te 1 ja 4 ning TsMS § 138 lg 1 ja TsMS § 144 p 1 järgi hõlmab TsMS-is kasutatav mõiste "menetlusabi" endas ka riigi õigusabi tsiviilasju puudutavates küsimustes, mille osutamise sisulised kriteeriumid annab esmajoones RÕS. Ühes dokumendis võib esitada nii menetlusabi taotluse (esmajoones TsMS-i tähenduses, nt menetlusabi riigilõivu tasumiseks) kui ka riigi õigusabi (RÕS-i tähenduses) saamise taotluse, nagu taotleja on seda teinud. Need taotlused tuleb läbi vaadata eraldi. Kui taotleja sissetulekud võimaldavad tasuda õigusabi eest, kuid mitte kanda menetluskulusid, tuleb teha lahend, millega keeldutakse riigi õigusabi andmisest, kuid rahuldatakse taotlus menetlusabi saamiseks.
|
| 3-2-1-1-07
|
Riigikohus |
28.02.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
Kuna hageja andis auto kostja kasutusse liisingulepingu alusel (intressi maksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt.
Kuna hageja andis auto kostja kasutusse liisingulepingu alusel (intressi maksmise kohustuse vastu), on ühtlasi tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 kohaselt.
Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel tuleb lähtuda paralleelselt nii VÕS § 416 lg-st 3 kui ka VÕS § 367 lg-test 1 ja 2. Oluline on seejuures VÕS § 421, mille kohaselt on VÕS § 416 lg 3 tarbija kaitseks imperatiivne, st liisingulepingus tarbijaga ei saa ette näha nimetatud sättega, aga seega ka VÕS § 367 lg-tega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi.
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud. Seega tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lg-test 3 ja 4, mis reguleerivad täiendavalt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi.
Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3.
Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel.
Kuigi VÕSRS § 12 lg-s 4 nähti ette võimalus tüüptingimuste seadusega kooskõlla viimiseks 1. jaanuariks 2003, välistas see säte enne nimetatud aega üksnes VÕS §-s 45 sätestatud ebamõistlike tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõude maksmapaneku, kuid ei välistanud tüüptingimuste hindamist mh VÕS § 42 järgi.
Lähtudes VÕS § 39 lg-st 1, tõlgendatakse tüüptingmust objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku seisukohalt ning sama sätte teise lause järgi tõlgendatakse tüüptingimust kahtluse korral tüüptingimuse kasutaja kahjuks.
Liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.
Liisinguandja saab tarbijaga sõlmitud liisingulepingu kui tarbijakrediidilepingu ühepoolselt lõpetada, kui on täidetud VÕS §-des 416 ja 417 sätestatud täiendavad eeldused, mh tarbija makseviivitus vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega, võlgnevuse tasumiseks vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja määramine ja läbirääkimiste pakkumine. Nimetatud regulatsioon on VÕS § 421 järgi tarbija kasuks imperatiivne, st sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
Tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemisel tuleb lähtuda paralleelselt nii VÕS § 416 lg-st 3 kui ka VÕS § 367 lg-test 1 ja 2. Oluline on seejuures VÕS § 421, mille kohaselt on VÕS § 416 lg 3 tarbija kaitseks imperatiivne, st liisingulepingus tarbijaga ei saa ette näha nimetatud sättega, aga seega ka VÕS § 367 lg-tega 1 ja 2 võrreldes tarbijale kahjulikumaid tingimusi.
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise tagajärgi ei ole seaduses täiendavalt reguleeritud. Seega tuleb tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise puhul lisaks lähtuda VÕS § 367 lg-test 3 ja 4, mis reguleerivad täiendavalt liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi.
Liisinguandja tüüptingimustes oleks tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline kokkulepe viiks liisinguandja ja -võtja õigused ja kohustused ebamõistlikult tasakaalust välja.
Vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones VÕS § 367 ja § 416 lg 3.
Näiteks auto remondi ja keemilise pesu tasu võivad põhimõtteliselt olla hüvitatavad lisakuludena VÕS § 367 lg 4 järgi.
Käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada. Seda tuleb silmas pidada ka käibemaksu arvestamisel kahjuhüvitise hulka, aga ka lepingu lõpetamisega kaasnevate nõuete arvestamisel. Liisinguvõtja sisuline käibemaksuga maksustamine lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel ei oleks põhjendatud, sest liisinguese on edasi majanduskäibes, kuna liisinguandja võõrandab selle majandustegevuses või sõlmib uue liisingulepingu. Seetõttu tuleb VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada nii, et lepingu ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-60-04. VÕSRS § 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingule alates 1. juulist 2002 võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kohaldatakse kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, senikehtinud seadust. Kui tegemist on kostja maksekohustuse rikkumisele (mis toimus enne 1. juulit 2002) tugineva kahju hüvitamise nõudega, tuleb sellele kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud õigust. Kui hageja nõue seondub lepingu ülesütlemisega, tuleb ülesütlemise tagajärgede hindamisel lähtuda ülesütlemise ajal kehtinud seadusest.
|
| 3-2-1-12-07
|
Riigikohus |
08.03.2007 |
|
Ühisvara jagamise menetluses kantud kohtukulude jaotamisel enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 järgi ei ole õige jagada kohtukulusid poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga. Ühisvara jagamisel on põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda, sest eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Kui ühisvara jagamisel lähtuda menetluskulude jagamisel reeglina sellest, kas ja millises ulatuses hagi rahuldati, oleks õigusabikulude jaotamisel põhjendamatult soodsamas olukorras abikaasa, kes tegutses kiiremini ja esitas ühisvara jagamise hagi kohtusse enne teist abikaasat.
Ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga. PKS § 18 lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse alati kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus.
Perekonnaseadus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid otseselt ei reguleeri. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb TsÜS §-st 65, mille järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti, ning eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Viidatud sättest ei tulene siiski, millise ajahetke seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06.
|
| 3-2-1-15-07
|
Riigikohus |
23.03.2007 |
|
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
|
| 3-2-1-37-07
|
Riigikohus |
10.04.2007 |
|
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.
TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Eriregulatsioon kehtib kautsjoni kohta, mis tagastatakse Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral.
Riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Seega lähtuvalt RLS § 198 lg-test 1 ja 2 on isikutel kohustus omaniku kande eest tasuda riigilõivu ilma käibemaksuta näidatud summast.
|
| 3-2-1-51-07
|
Riigikohus |
16.05.2007 |
|
Ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks hagetava harilik väärtus, s.o vara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada. Sellest summast lähtuvalt tasutakse hagiavalduse esitamisel ka riigilõivu.
|
| 3-2-1-60-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada, ning apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse ulatusest lähtudes.
|
| 3-2-1-59-07
|
Riigikohus |
15.06.2007 |
|
Hagi rahuldamise eelduseks peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine. Seega tehingu tühisuse tuvastamiseks/tühisuse tunnustamiseks peab isik, kes ei ole vaidlustatava tehingu pool, tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tunnustamiseks.
Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon sõnaselgelt vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral.
|
| 3-2-1-91-07
|
Riigikohus |
05.11.2007 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-74-04.
Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Teatud olukorras (kindlustusvõtja pankrot) kaitseb seadus ka vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kahjustatud isiku huve. Sellist olukorda reguleerib VÕS § 518, mille kohaselt on kindlustusvõtja pankroti korral kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid. Tegemist on kahjustatud isiku huvide täiendava kaitsega, sest primaarselt on kahjustatud isikul nõudeõigus üksnes kindlustusvõtja vastu, kes on talle kahju tekitanud.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
Kahjustatud isikule on kohustusliku vastutuskindlustuse korral antud otsenõue kindlustusandja vastu (nn ehtne leping kolmanda isiku kasuks, VÕS § 80 lg 2). See on põhjendatav asjaoluga, et kohustuslik vastutuskindlustus (nt liikluskindlustus) on õigusaktides ette nähtud eelkõige võimalike kahjustatud isikute kaitseks. Vabatahtliku vastutuskindlustuse korral ei ole kahjustatud isikule võlaõigusseaduse sellekohases alajaotuses sellist otsenõuet antud. Nimetatu on põhjendatav sellega, et vabatahtliku vastutuskindlustuse korral kaitstakse eelkõige kindlustusvõtja huve, kes on soovinud oma vastutuse vabatahtlikus korras kindlustada.
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
Vastutuskindlustuse korral on kindlustatav risk kindlustusvõtja vastutus (tegevuse või tegevusetusega kindlustusjuhtumi põhjustamine), kuid VÕS § 463 lg 1 korral on tegemist mitte kindlustusvõtjaga, vaid kolmanda isikuga seotud kindlustusjuhtumiga seoses kindlustuslepingu sõlmimisega (nt lapse seaduslik esindaja kindlustab kindlustusvõtjana oma lapse elu).
|
| 3-2-1-101-07
|
Riigikohus |
14.11.2007 |
|
Vaidlustes, kus üks pool on taotlenud aegumise kohaldamist ja kui on tuvastatud asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Seejuures ei ole üldjuhul vajalik nõude olemasolu tuvastada ka siis, kui kostja esitab lisaks aegumise vastuväitele hagile muid vastuväiteid.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat. Selle summa järgi määratakse kindlaks ka hagihind ja tasutav riigilõiv.
TMS § 221 lg 3 sätestab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi aegumistähtaja.
|
| 3-2-1-112-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Ringkonnakohus on määruse resolutsiooni ebaõigesti märkinud, et kohtumääruse peale ei saa edasi kaevata.
Õigusabikulude kindlaksmääramiseks tehtud maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks võib esitada kaebuse Riigikohtusse, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni.
Õigusabikulude kindlaksmääramiseks tehtud maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse vaidlustamiseks võib esitada kaebuse Riigikohtusse, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni.
|
| 3-2-1-134-07
|
Riigikohus |
31.01.2008 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 2 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. TsMS § 371 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset.
TMS § 221 lg-s 1 toodud näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Kuid võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga.
|
| 3-2-1-140-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.
Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.
TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.
AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.
TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.
TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe.
Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.
Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.
|
| 3-2-1-7-08
|
Riigikohus |
11.03.2008 |
|
RÕS §-st 2 ja RÕS §-st 6 tulenevalt on riigi õigusabi saamise määravaks tingimuseks suutmatus tasuda asjatundliku õigusteenuse eest. Samas ei ole majanduslik suutmatus tasuda õigusteenuse eest siiski absoluutne tingimus. RÕS § 7 sätestab riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ja osa aluste puhul ei oma suutmatus tasuda õigusteenuse eest tähtsust. Seetõttu on kohtul suurem põhjendamiskohustus juhul, kui ta keeldub riigi õigusabi andmisest, sest vastasel korral võib see viia RÕS §-des 2 ja 6 sätestatud õiguse põhjendamatule piiramisele.
Otsustamaks selle üle, kas menetlusosaline on kohtumenetluses RÕS § 7 lg 1 p 1 mõttes võimeline ise oma õigusi kaitsma, tuleb eelkõige arvestada, kas menetlusosalisel on oma õiguste kaitsmiseks vajalikud teadmised ja kogemused. Oma õiguste kaitsmiseks vajalike teadmiste olemasolu saab eeldada eelkõige juriidilise haridusega menetlusosalistel. Kuid ka juriidilise haridusega menetlusosalistele ei ole riigi õigusabi andmine välistatud. Juriidilise hariduse olemasolu ei tähenda seda, et menetlusosalise teadmised ja kogemused on kõigis erinevates õigusvaldkondades piisavad selleks, et ta oleks võimeline oma õigusi efektiivselt kaitsma. Juhul kui menetlusosalisel puudub juriidiline haridus, tuleb eeldada, et isikul ei ole vajalikke teadmisi ja kogemusi oma õiguste kaitsmiseks.
Asjaolust, et isik osales esimese astme kohtu menetluses esindajata, ei saa järeldada, et isikul on oma õiguste kaitseks vajalikud teadmised ja kogemused, mistõttu ta ei vaja riigi õigusabi. Samuti ei saa sellist järeldust teha ainuüksi asjaolust, et isik esitas ringkonnakohtule ise apellatsioonkaebuse.
RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaldamisel tuleb arvestada ka vaidluse ja kohtumenetluse keerukust. Lihtsamates vaidlustes suudab menetlusosaline eeldatavasti ise oma õigusi kaitsta, keerukamate vaidluste korral aga vajab menetlusosaline tõenäoliselt kvalifitseeritud õigusabi oma õiguste paremaks kaitsmiseks. Vaidlustes, mis on õigusnormidega taotluslikult kujundatud selliseks, et igaüks oleks võimeline oma õigusi kohtumenetluses isiklikult kaitsma, ei vaja menetlusosaline juriidilise haridusega esindajat ning neil juhtudel võib kohus jätta menetlusosalise riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
|
| 3-2-1-9-08
|
Riigikohus |
19.03.2008 |
|
RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 ning TsMS § 189 lg 1 p-st 2 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi andmiseks puudus alus, st et ei olnud täidetud õigusabi saamiseks vajalikud tingimused, peab kohus riigi õigusabi andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi õigusabi saanud menetlusosaline TsMS § 189 lg 2 järgi ise kõik oma õigusabikulud.
TsMS § 182 tuleb mõista selliselt, et kui kohtuvaidlus puudutab korraga nii taotleja majandus- ja kutsetegevust kui ka taotleja muid, nimetatud tegevusest väljapoole jäävaid õigusi, tuleb isikule anda menetlusabi. Lisaks peavad olema täidetud ka muud menetlusabi andmise eeldused. Kohus peab menetlusabi taotluse lahendamisel omal algatusel kontrollima, kas menetlusabi andmise kõik tingimused on täidetud ega esine mõnda menetlusabi andmisest keeldumise alust.
Juhatuse liikmena tegutsemine ei ole käsitatav isiku majandus- või kutsetegevusena TsMS § 182 lg 2 p 3 mõttes. Isik tegeleb majandustegevusega, kui ta tegeleb ettevõtlusega, nt füüsilisest isikust ettevõtjana. Isik tegeleb kutsetegevusega, kui ta tegutseb iseseisvalt oma nimel, kuid üldise arusaama järgi ei käsitata sellist tegevust majandustegevusena, nt tegutsemine notarina, kohtutäiturina või vandetõlgina. Seega ei tegutse isik juriidilise isiku, sh aktsiaseltsi juhatuse liikmena mitte oma majandus- või kutsetegevuses, vaid tegutseb juriidilise isiku organina, esindades muu hulgas juriidilist isikut.
RÕS § 17 lg-test 4, 6 ja 7 ning TsMS § 189 lg 1 p-st 2 järeldub, et juhul, kui kohtumenetluse kestel langeb ära riigi õigusabi andmise alus, võib kohus riigi õigusabi andmise RÕS § 17 lg-te 4 ja 6 järgi lõpetada. Kui aga õigusabi andmise hilisemal kontrollimisel selgub, et õigusabi andmiseks puudus alus, st et ei olnud täidetud õigusabi saamiseks vajalikud tingimused, peab kohus riigi õigusabi andmise mitte lõpetama, vaid tühistama TsMS § 189 lg 1 p 2 alusel. Sellisel juhul kannab riigi õigusabi saanud menetlusosaline TsMS § 189 lg 2 järgi ise kõik oma õigusabikulud.
|
| 3-2-1-19-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Hagejale menetlusabi andmine maakohtus riigilõivu tasumiseks ei ole TsMS § 190 lg 1 kohaselt aluseks, mille tõttu tuleks jätta hüvitamata kostjale põhjustatud menetluskulud.
Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Seda ei mõjuta iseenesest asjaolu, et isik (mh sõidukijuht) sai vigastada või hukkus mitme sõiduki kokkupõrkes, st mitme suurema ohu allika koostoimes.
Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (VÕS § 1043 järgi). Kuid ühe isiku vastutus ei välista iseenesest teise isiku vastutust. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama.
Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi raske psüühilise seisundi tekkimist.
VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad.
VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa.
Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega.
Mittevaralise kahjuna ei saa nõuda kahju hüvitamist, mis võis isikul tekkida sellest, et tema surmasaanud abikaasa osales hageja alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi isiku abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps VÕS § 129 lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest tingitud varalise kahju hüvitamiseks.
|
| 3-2-1-18-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest (nt käsunduslepingust) tulenevate kohustuste rikkumisena ja selle suhte raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga (PankrS § 163 lg 5 sätestab üksnes pankrotihalduri kohustuse esitada vastav nõue). Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 järgi, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud. TsMS § 183 lg 2 kohaselt menetlusabi antakse, kui menetluskulusid ei saa katta varalist huvi omav isik. Eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda.
Aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aluseks on ÄS § 315 ka siis, kui aktsiaseltsi pankrotimenetluses tuvastatakse raske juhtimisviga. Seetõttu kehtib ka pankrotis aktsiaseltsi juhatuse liikmete vastu esitatud nõuete korral selles sättes ettenähtud aegumistähtaeg. Ei saa eristada juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaega sõltuvalt sellest, kas aktsiaselts on hiljem pankrotistunud või mitte. ÄS §-s 315 sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja kaitsta seeläbi juhatuse liiget aastaid hiljem esitatavate nõuete eest. Aegumistähtaja kulgemise algus on kindlaks määratud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega. Juhatuse liikme kohustusi saab rikkuda üksnes juhatuse liikmeks oleku ajal.
|
| 3-2-1-32-08
|
Riigikohus |
14.05.2008 |
|
Kuigi TsMS § 150 järgi on põhimõtteliselt võimalik nõuda ettenähtust rohkem makstud riigilõivu tagastamist, siis riigilõivu tagastamise kohta tehtud jõustunud kohtulahendi tõttu ei ole võimalik avaldajale TsMS § 150 alusel riigilõivu tagastada. Avaldajale riigilõivu tagastamise küsimuse teist korda lahendamine ei ole põhjendatud.
|
Facebook
Twitter