3-2-1-60-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada, ning apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse ulatusest lähtudes.
|
| 3-2-1-65-07
|
Riigikohus |
19.06.2007 |
|
TsMS § 654 lg 4 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud.
Tulenevalt TsMS § 351 lg-st 1 arutab kohus menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama sätte teine lõige paneb kohtule kohustuse võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoht.
Üksnes palga või sissetuleku puudumine ei vabasta töövõimelist vanemat PKS 61 alusel elatise maksmisest. Elatise vähendamise aluseks võib olla samuti asjaolu, et vanemal tuleb elatist nõudva lapse kõrval ülal pidada ka oma teisi lapsi. PKS § 61 lg 5 järgi võib kohus elatise suurust vähendada alla PKS § 61 lg-s 4 nimetatud suuruse ka juhul, kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks, kui elatist saav laps. Kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks elatise vähendamisele. Vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal.
|
| 3-2-1-77-07
|
Riigikohus |
03.10.2007 |
|
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
Abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana.
Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
Kuigi MaaRS § 22 lg 1 järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Üksnes vallasasjaks olnud eluruumi kui ühe abikaasa lahusvara kinnistamisel abielu ajal ei teki EES § 21¹ ja PKS § 15 lg 1 koosmõjus abikaasade ühisomandit.
Juhul, kui ühe abikaasa lahusvaraks olnud elamu muutus abielu ajal maa erastamise tõttu kinnisasja oluliseks osaks, tuleb ühisvara jagamisel PKS § 19 lg 2 p 3 alusel kalduda abikaasade osade võrdsusest kõrvale ulatuses, mis tagab lahusvara kaotanud abikaasale õiglase osa ühisvarast.
Ühisvara jagamisel tuleb kohtul kindlaks määrata ka jagatavate asjade väärtus. PKS § 18 lg-st 2 tulenev ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga.
|
| 3-2-1-94-07
|
Riigikohus |
22.10.2007 |
|
Apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus on menetlusdokumendid, mis tuleb vastustajale kätte toimetada. Tulenevalt TsMS § 306 lg 1 on apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamine vastustajale vajalik eelkõige selleks, et vastustaja saaks apellatsiooniastmes teostada talle kohtumenetluses antud õigusi, mis on eelkõige sätestatud TsMS §-des 199 ja 206, sh vaielda vastu apellandi taotlustele ja põhjendustele. Vastustajale apellatsioonkaebuse ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine.
Kui menetlusdokumenti ei ole menetlusosalisele võimalik kätte toimetada seetõttu, et menetlusosaline tähitud kirjale ettenähtud tähtaja jooksul järele ei lähe, saab kohus TsMS § 326 järgi menetlusdokumendi kätte toimetada menetlusdokumendi postkasti panekuga.
Juhul, kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama, miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu määratud osas. PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud.
|
| 3-2-1-103-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Füüsilisest isikust võlgniku pankroti puhul võib haldur teha ainult neid tehinguid ja õigustoiminguid, mis on vajalikud pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks ja halduri ülesannete täitmiseks. Seega esindab pankrotihaldur füüsilisest isikust võlgnikku muu hulgas pankrotivaraga seotud vaidlustes, kui see on vajalik pankrotimenetluse eesmärgi saavutamiseks. Kui väidetav abikaasade ühisvara, mille jagamist nõutakse, on pankrotivara hulgas, on tegemist pankrotivara puudutava vaidlusega, kus pankrotihaldur peab PankrS § 54 järgi võlgnikku kohtumenetluses esindama. Kuigi PankrS § 122 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt sätestatud pankrotihalduri õigust esindada võlgnikku ühisvara jagamise menetluses, kui hagi ühisvara jagamiseks esitab võlgnik ise, on ka selles menetluses pankrotihaldur PankrS § 54 kohaselt võlgniku seaduslik esindaja. PankrS § 122 lg 3 annab võlgnikule õigusi juurde, sh õiguse esitada ise ühisvara jagamise hagi, kuid ei piira seejuures pankrotihalduri õigusi, sh PankrS §-s 54 sätestatud esindusõigust võlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamise menetluses. Võlgniku ja halduri huvid võivad olla erinevad ja ka võlgniku hagi lahendamisel võidakse kahjustada võlausaldajate huve. PankrS § 55 lg 1 järgi kaitseb haldur lisaks võlgnikule ka kõigi võlausaldajate õigusi ja huve.
Võlgniku õigust esitada hagi ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa ühisvarast väljanõudmiseks ei ole pankrotiseaduses tähtajaga piiratud.
Kui pankroti väljakuulutamise ajal ühisvara hulka kuulunud esemed on võlgniku lahusvarana arvatud pankrotivara hulka, ei saa võlgnik selle vara osas ühisvara jagamist nõuda. PankrS § 123 lg 1 järgi on vara välistamise nõudeõigus üksnes kolmandal isikul, kellele kuuluvad pankrotivara hulka arvatud esemed.
Kui haldur võõrandas võlgniku abikaasale kuulunud vara või kui vara ei ole säilinud, on võlgniku abikaasal PankrS § 123 lg 4 alusel õigus saada vara eest rahalist hüvitist pankrotivara arvel PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kui haldur võõrandas selle vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt.
Kuna pankroti korral tuleb võlgnikule ja tema abikaasale võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal kuulunud vara jagada PankrS §-s 122 sätestatut arvestades, ei ole abikaasadel õigust nõuda selle ühisvara jagamist PKS § 18 kohaselt. Ühisvara võlgniku lahusvarana pankrotivara hulka arvamise korral on võlgniku abikaasal õigus esitada oma rikutud õiguste kaitseks hagi ühisvara jagamiseks ja oma osa välistamiseks, järgides PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud tähtaega.
Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Seega saab kolmanda isiku nõuet ühe abikaasa vastu rahuldada eelkõige tema lahusvara ja seejärel ühisvara selle osa arvel, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Üksnes perekonna huvides võetud kohustuse eest vastutavad mõlemad abikaasad kogu oma varaga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-88-07.
|
| 3-2-1-108-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Nii PKS § 61 lg 1 kui PKS § 70 lg 2 järgi on elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt PKS § 61 lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist.
Nii PKS § 61 lg 1 kui PKS § 70 lg 2 järgi on elatise nõude rahuldamise eelduseks kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt. Samuti on ülalpidamiskohustuse rikkumisega tegemist siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebaregulaarselt ja vanemad ei ole kokku leppinud, et lapsele antaksegi ülalpidamist niimoodi. Kui elatise nõudmiseks õigustatud isik leiab, et vanem maksab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt, võib ta nõuda kohustatud vanemalt PKS § 61 lg 1 alusel lapsele elatise väljamõistmist.
Kohus võib hageja nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka siis, kui kohustatud vanem ei ole oma ülalpidamiskohustust täitnud piisavalt või on täitnud seda ebaregulaarselt.
|
| 3-2-1-113-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Kahju hüvitamise kohustus võib tekkida lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumise tõttu. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus tekkivate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisel tuleb muu hulgas arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärki, põhjuslikku seost kohustuse rikkumise ja kahju vahel ning hageja kui kannatanu enda võimalikku osa kahju tekkimises.
Abikaasade ühisvara hulka kuuluvat asja müüv abikaasa ei esinda teist abikaasat kui sama asja kaasmüüjat. See kehtib ka siis, kui üks abikaasa andis nõusoleku, et teine abikaasa võib sõlmida abikaasade ühisvara hulka kuuluva asja müügilepingu.
Tulenevalt VÕS § 208 lg-st 1 ja § 217 lg-st 1 võtab asja müügilepingu sõlmimisel müüja kohustuse anda ostjale üle lepingutingimustele vastava kinnisasja. See on varaline kohustus. PKS § 20 lg 2 järgi vastutavad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel on oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa olema tingimata teadlik võetud kohustusest.
|
| 3-2-1-119-07
|
Riigikohus |
12.12.2007 |
|
Seaduse sõnastust "kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust" ei saa tõlgendada nii, et aasta enne elatisenõude esitamist saab elatisnõude esitamiseks õigustatud vanem kohustatud vanemalt lapsele elatist nõuda ainult sellisel juhul, kui kohustatud vanem ei täida üldse ülalpidamiskohustust. Kohus võib ühe vanema nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui teine vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. PKS § 70 lg-st 2 ei tulene, et elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise eelduseks on asjaolu, et vanem on elatise maksmisest keeldunud.
Ajavahemik, mille eest isikult elatis välja mõistetakse, tuleb resolutsiooni märkida kuupäevaliselt.
Seaduse sõnastust "kui vanem ei täida ülalpidamiskohustust" ei saa tõlgendada nii, et aasta enne elatisenõude esitamist saab elatisnõude esitamiseks õigustatud vanem kohustatud vanemalt lapsele elatist nõuda ainult sellisel juhul, kui kohustatud vanem ei täida üldse ülalpidamiskohustust. Kohus võib ühe vanema nõudel PKS § 70 lg 2 alusel elatise välja mõista kohustatud isikult tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui teine vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. PKS § 70 lg-st 2 ei tulene, et elatise tagasiulatuvalt väljamõistmise eelduseks on asjaolu, et vanem on elatise maksmisest keeldunud.
|
| 3-2-1-131-07
|
Riigikohus |
09.01.2008 |
|
TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07.
TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.
1. jaanuarini 1995. a kehtinud APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid hagi aegumise tähtaeg. Lapse isana lapse sünniakti kantud isik võis APK § 61 kohaselt vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või oleks pidanud teda saama kande tegemisest. Üheaastase tähtaja algus sõltus sellest, millal isana sünniakti kantud isik kandest teada sai või oleks teada saama pidanud. Seega sõltus tähtaja algus selle sätte mõttes isiku subjektiivsest teadmisest.
APK § 61 ja PKS § 44 lg 3 on sisult analoogilised ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja isa (vanema) kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Erinev on hagi aegumise tähtaja kulgemise algus.
|
| 3-2-2-2-07
|
Riigikohus |
07.03.2007 |
|
Elatishagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ei mõjuta see, et isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige. Isik oli elatishagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Kuna esitatud asjaolu ja tõend ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks, siis ei ole ka TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi kohtuotsuse teistmiseks alust.
Vanema kande vaidlustamise õigus sõltub isiku, kes on isana lapse sünniakti kantud, kande ebaõigsusest teada saamisest või teadma pidamisest ja selle õiguse kasutamine on seotud tähtajaga. Kui aga vanem avalduse esitamisel teadis, et ta pole lapse isa, siis perekonnaseadus talle vanema kande vaidlustamist ei võimalda.
Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 72 lg-le 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.
Elatishagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ei mõjuta see, et isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige. Isik oli elatishagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti ning PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Kuna esitatud asjaolu ja tõend ei oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist menetlusosalise kasuks või kahjuks, siis ei ole ka TsMS § 702 lg 2 p 9 järgi kohtuotsuse teistmiseks alust.
Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Vastavalt PKS § 72 lg-le 2 ei või väljamakstud elatist tagasi nõuda.
|
| 3-2-1-10-08
|
Riigikohus |
17.03.2008 |
|
TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid.
Kui ringkonnakohus ei ole asja läbi vaadanud sisuliselt, vaid on teinud maakohtu väidetavale menetluslikule rikkumisele põhineva otsuse, siis sellise otsuse tegemiseks ei ole üldjuhul vajalik otsuse avalikult teatavaks tegemist TsMS § 452 lg 4 kohaselt edasi lükata.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist TsMS § 669 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on alus kohtuotsuse tühistamiseks.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
|
| 3-2-1-14-08
|
Riigikohus |
11.04.2008 |
|
Kuna maakohus oli makseettepanekus ekslikult märkinud taotletava elatise väljamõistmise maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamise päeva, tuleb lugeda hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt1 aasta eest enne hagi esitamist, hagi muutmiseks. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud hagi muutmisega, st hagi muutmine on toimunud kohtu nõusolekul TsMS § 376 lg 2 kohaselt. Seetõttu ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Kohus võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista kohustatud vanemalt elatise välja kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust piisavalt või täitis seda ebaregulaarselt. Hoolimata asjaolust, et kohustatud vanem rikkus aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust, võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista elatise välja tagasiulatuvalt hagi esitamisest juhul, kui ülalpidamiskohustuse rikkumise ajal ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Kui kohus tuvastab, et aasta jooksul enne hagi esitamist esinesid kohustatud vanemalt elatise väljamõistmata jätmise alused, ei saa kohustatud vanemalt PKS § 70 lg 2 alusel elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates elatisehagi esitamisest välja mõista. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb arvestada ka seda, et PKS § 70 lg 2 kohaldamisel tuleks vältida kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda.
Kui elatis mõistetakse välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, peab kohus tegema muu hulgas kindlaks, millisest kuupäevast alates tuleb elatis välja mõista.
PKS § 70 lg-d 1 ja 2 ei saa tõlgendada nii, et elatis tuleb välja mõista alates hagiavalduse või makseettepaneku kohustatud vanemale kättetoimetamisest või sellest aasta tagasiulatuvalt. PKS § 70 ei tule kohaldada koosmõjus TsMS § 362 lg-ga 1 ega § 486 lg-ga 4, sest neil sätetel on üksnes menetlusõiguslik tähendus. PKS § 70 mõtte kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda ajast, mil hagiavaldus või maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule tegelikult esitati.
PKS § 70 lg-t 2 tuleb kohaldada koosmõjus TsÜS § 135 lg-ga 1. Tähtaja arvutamise sätteid saab kohaldada põhimõtteliselt nii edasiulatuva kui ka tagasiulatuva tähtaja arvutamisel. PKS § 70 lg 2 järgi on tähtaja alguseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päev.
|
| 3-2-1-36-08
|
Riigikohus |
11.06.2008 |
|
Lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine. Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist. See ei tähenda aga seda, et vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, saab ülalpidamist nõuda tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Vanemalt, kellest laps põlvneb, ei saa nõuda elatist tagasiulatuvalt alates lapse sünnist, kuid PKS § 70 lg 1 järgi saab kohus esitatud elatise nõude rahuldada alates hagi esitamisest.
Lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine. Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks, s.o esimese astme ülenejaks sugulaseks, alates lapse sünnist.
|
| 3-2-1-65-08
|
Riigikohus |
08.10.2008 |
|
ÄS § 171 lg 1 ja ÄS § 172 lg-d 1-2 näevad ette minimaalsed nõuded osanike koosoleku kokkukutsumiseks, millest võib osaühingu põhikirjas ÄS § 139 lg 2 järgi ette näha ka rangemaid nõudeid.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui kohus juba lahendab samade poolte vahel asja sama eseme kohta samal alusel, tuleb kostja vastuhagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata.
ÄS § 171 lg 1 ja ÄS § 172 lg-d 1-2 näevad ette minimaalsed nõuded osanike koosoleku kokkukutsumiseks, millest võib osaühingu põhikirjas ÄS § 139 lg 2 järgi ette näha ka rangemaid nõudeid.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui mõlema abikaasa ühist tahteavaldust ei tehta, ei ole osast tulenevaid hääli antud ning kui need hääled mõjutavad otsuse vastuvõtmist, ei ole ka otsust sel juhul vastu võetud.
ÄS § 177 lg-s 1 sätestatu ei tähenda, nagu ei võiks osanik hääletada enda valimisel juhatuse liikmeks, ametiaja pikendamisel ja tagasikutsumisel. Samuti ei tähenda see säte, et selles nimetatud küsimuste otsustamiseks osanike koosoleku kokkukutsumisel ei tuleks järgida seaduses ja põhikirjas ettenähtud korda, mh teatada osanikule (kes küll hääletada ei saa) koosolekust ja päevakorrast (ÄS § 172 lg 2).
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist saab ÄS § 178 lg 3 järgi nõuda mh osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
"Volitus" on TsÜS § 117 lg 2 kohaselt kitsapiiriline termin, mis väljendab üksnes tehinguga isikule antud teise isiku esindamise õigust.
Kui samadest asjaoludest lähtuvalt palutakse tuvastada kõigi samal koosolekul vastuvõetud otsuste tühisus, loetakse hagihinna arvestamiseks need otsused üheks otsuseks.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Seni osanikuna tunnustatud isiku avalduseta või nõusolekuta saab muudatusi osanike nimekirjas teha üksnes tema tahet asendava kohtulahendi alusel, erandina ka muude avalike dokumentide (nt pärimistunnistus) alusel. Osaniku kande muutmisest osanike nimekirjas tuleb eristada osaniku muutumisest teatamist ja selle tõendamist, millest sõltub osanikuna tunnustamine osaühingu suhtes. Seega kui osaühingule on teatatud osa omaja vahetumisest (muutumisest) ja seda ka nõuetekohaselt tõendatud, peab osaühing sellest lähtuma, sõltumata kande muutmisest osanike nimekirjas. Nii tuleb teatada osanike koosolekust osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Osaühingu osa nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara kuulub PKS § 14 lg 1 järgi eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus, ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks.
Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui mõlema abikaasa ühist tahteavaldust ei tehta, ei ole osast tulenevaid hääli antud ning kui need hääled mõjutavad otsuse vastuvõtmist, ei ole ka otsust sel juhul vastu võetud. Osanike koosolekul esindamata osanikust abikaasa võib koosolekul osalenud abikaasa hääletamise ka tagantjärele heaks kiita või esitada oma tahteavalduse. Kui abikaasad ei jõua hääletamises kokkuleppele ja hääletavad samast osast tulenevalt erinevalt, ei ole osast tulenevaid hääli samuti antud.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. See suhe saab olla üksnes tähtajaline. Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. Kuid juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega. Selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud.
Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele. Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit.
Kui juhatuse liikme ametiaeg on lõppenud, on kanne tema kohta äriregistris ebaõige ja tuleb ÄS §-s 61 sätestatud korras kustutada. See kehtib sõltumata sellest, kas samal ajal kantakse äriregistrisse juhatuse liikmena muu isik, ja sõltumata nt põhikirjas ettenähtud arvulisest nõudest juhatuse koosseisule.
|
| 3-2-1-66-08
|
Riigikohus |
02.10.2008 |
|
Elatise väljamõistmisel on oluline arvestada, kumma vanema juures laps elab ning kas ja kui palju suhtleb laps lahus elava vanemaga või kas lapsel on vahelduv elukoht mõlema vanema juures. Iseenesest ei eelda lapsega suhtlemine lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Nimetatu ei tähenda siiski seda, et kohus ei peaks elatise väljamõistmisel arvestama asjaolu, et lahus elav vanem kannab lapse ülalpidamiskulusid ajal, mil laps viibib lahus elava vanema juures. Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib. Kohus saab elatise maksmiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab.
Vanemate varalise seisundi võrdsuse korral ei ole õige mõista lahus elavalt vanemalt välja poolt lapsega koos elava vanema näidatud lapsele tehtavatest kuludest, kui laps viibib märkimisväärse osa ajast ka lahus elava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest.
Ringkonnakohus jagas tõendamiskoormise vääralt. Kuna hageja ei tuginenud asjaolule, et lapse vajadus on suurenenud ja sellele tugines kostja, pidi kostja seda asjaolu ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Kuigi TsMS § 230 lg 2 järgi esitavad tõendeid menetlusosalised, võib sama sätte kohaselt kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda tõendeid ka omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti.
|
| 3-2-1-74-08
|
Riigikohus |
29.10.2008 |
|
ÄS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui ühise omanikuna on osanike nimekirja kantud (või osaühingule avaldatud) mitu isikut, võib osaühing edastada kutse osanike koosolekule ka ühele neist, samuti maksta üksnes ühele neist välja dividendi. Kõnealune säte on aga "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Osaühingu osa nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara kuulub PKS § 14 lg 1 järgi eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Osa ühised omajad võivad ÄS § 165 lg 1 esimese lause järgi teostada osaga seotud õigusi üksnes ühiselt. Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on TsÜS § 33 lg 1 järgi tahteavaldus ning hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus ning ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks. Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kui aga osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisavaks ei saa pidada nt ainuüksi abielutunnistuse esitamist abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas.
ÄS § 165 lg-st 3 tulenevalt, kui ühise omanikuna on osanike nimekirja kantud (või osaühingule avaldatud) mitu isikut, võib osaühing edastada kutse osanike koosolekule ka ühele neist, samuti maksta üksnes ühele neist välja dividendi. Kõnealune säte on aga "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Abikaasad võivad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati vaid ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Muuhulgas saab osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist nõuda ÄS § 178 lg 3 järgi osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-65-08.
|
| 3-2-1-82-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Suuliselt ei ole võimalik kohtuistungil hagi alust või eset muuta.
Abikaasadel on õigus jagada ühisvara kokkuleppel ja kehtiva kokkuleppega jagatud ühisvara kohus abikaasa nõudel enam jagada ei saa.
Enne 01.07.2001. a kehtinud TsÜS § 91 lg 1 järgi võisid pooled teha tehingu mis tahes vormis või kokku leppida, mis vormis tuleb tehing teha, kui seaduses ei sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. PKS § 18 lg 4 järgi tuli üksnes abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping tõestada notariaalselt. Samas nägi asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 13 lg 6 teine lause ette, et ka ehitise või selle osa võõrandamise tehing pidi kuni ehitisealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni olema tehtud notariaalselt tõestatud vormis. Lisaks asjaõiguskokkuleppele tuleneb AÕSRS § 13 lg-st 6 ka võlaõiguslikule lepingule kohustuslik notariaalse tõestamise vorminõue, mis kannab endas hoiatusfunktsiooni. Seega tuli ka ühisvara hulka kuuluva ehitise ja ehitise osa kui vallasasja jagamiseks sõlmida notariaalses vormis kokkulepe (nii kohustus- kui ka käsutustehing).
Ühisvara jagamise kokkulepet sõlmides soovivad abikaasad jagada ühisvara kokkulepitud osades (eelduslikult võrdsetes osades) ning määrata selle alusel kindlaks kummalegi abikaasale jäävad asjad ning varalised õigused ja kohustused. Olukorras, kus ühele abikaasale jääva asja osas on kokkulepe vorminõude rikkumise tõttu tühine, ei saa eeldada, et abikaasa oleks sõlminud ühisvara jagamise kokkuleppe ka siis, kui kokkuleppega ei oleks temale seda asja jäetud. Ühisvara jagamise kokkuleppe mõtteks on jagada abikaasade vahel kogu lepingus nimetatud vara. Seega, kui seadusest tuleneva vorminõude tõttu ei saanud pooled jagada korterit kui vallasasja notariaalselt tõestamata kokkuleppe alusel, on ühisvara jagamise kokkulepe tervikuna tühine ja kohus peab kogu kokkuleppega hõlmatud vara vaidluse korral jagama.
|
| 3-2-1-86-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.
Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt menetlusosalise taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.
Elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 74 lg-st 2 tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping.
Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.
Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.
Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.
|
| 3-2-1-88-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
|
| 3-2-1-90-08
|
Riigikohus |
03.11.2008 |
|
TsÜS § 123 lg-st 1 tuleneb, et teadmise või teadma pidamise hindamisel tuleb lähtuda alaealise seadusliku esindaja, mitte alaealise teadmisest või teadma pidamisest.
Seadusliku esindajana on vanemal eestkostja volitus. PKS § 98 lg 2 kohaselt on eestkostja kohustatud muu hulgas lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Kui eestkostja aga seda ei tee, võib eestkostetaval tekkida alus nõuda eestkostjalt eestkostetavale tekitatud kahju hüvitamist.
Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
Ei varasema PankrS § 44 ega kehtiva PankrS § 111 kehtesta kinkelepingu tagasivõitmise eelduseks seda, et võlgnik kahjustas kinkega teadlikult võlausaldajate huve ja et kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik.
Pankrotimenetluses kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tekib tehingu järgi saadu tagastamise osas olemuslikult alusetu rikastumise võlasuhe, mida reguleerib pankrotiseadus. Alusetu rikastumise võlasuhtele tuleb aga kohaldada VÕSRS §-s 23 toodud põhimõtet, st kohaldada tuleb seadust, mis kehtis alusetu rikastumise ajal.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-39-08.
Võlausaldajate huvide kahjustamisega on tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad.
|
Facebook
X.com