2-19-5997/98
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.04.2022 |
|
Vt RKTKm nr 2-14-23161/207, p 17.1. (p 16)
Olukorras, kus koormatava kinnisasja omanik on avaldanud soovi saada hüvitist ka juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, tuleb kohtul tasu määramiseks vajalikud asjaolud välja selgitada (vt RKTKm nr 3-2-1-31-17, p 14; RKTKm nr 2-14-21673/64, p-d 13-14) ning määrata juurdepääsutasu, mis peab ühe komponendina sisaldama ka hüvitist juurdepääsutee korrashoiu kulude eest, kui koormatava kinnisasja omanikul sellised kulud tekivad (vt ka RKTKm nr 2-16-3663/95, p 18 ja 22; RKTKm 2-16-7011/114, p 12). (p 17)
Vt RKTKm nr 2-16-3663/95, p 20. (p 18)
Vt RKTKm nr 2-17-12857/119, p 17.4. (p 19)
Vt RKTKm nr 2-18-11359/87, p 14. (p 21)
|
| 2-21-9913/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.03.2022 |
|
Ühinemisleping on võlaõiguslik leping, millel on mh ühinguõiguslik olemus. Ühendatava ühingu vara üleminek ühendavale ühingule ja osaluse omandamine ühendatavas ühingus ei toimu aga mitte ühinemislepinguga, vaid seaduse jõul koos ühinemise äriregistrisse kandmisega. Ühinemisleping ei sisalda seega vara käsutamist (vara käsutustehingut). Seega ei riku ühinemislepingu sõlmimine ilma ühendatava ühingu halduri nõusolekuta käsutuskeeldu TsÜS § 88 lg 1 mõttes. Eelnevat arvestades pole ka ühinemisleping tühine. (p 8)
Äriregistrile peab ühinemisavalduse esitama ühineva ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud (ÄS § 400 lg 1) ning ühendava ühingu juhatus või ühingut esindama õigustatud osanikud võivad esitada avalduse ka ühendatava ühingu ühinemise äriregistrisse kandmiseks (ÄS § 400 lg 4). Seega, kui avaldaja kui ühendav ühing ei ole pankrotistunud, ei pea äriregistrile esitatavat avaldust allkirjastama ühendatava ühingu pankrotihaldur. (p 9)
Siiski ei saa ilma ühendatava ühingu pankrotihalduri antud nõusolekuta ühinemiseks ühinemist äriregistrisse kanda. PankrS § 130 lg 3 mõttest tuleneb, et juhul, kui välja on kuulutatud ühingu pankrot, tegeleb ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega edasi pankrotihaldur. Seega olukorras, kus enne ühingu pankroti väljakuulutamist on sõlmitud ühinemisleping, mille ühinevad ühingud on heaks kiitnud, ning pärast seda on esitatud ka avaldus ühinemise kandmiseks äriregistrisse, kuid enne kandeavalduse lahendamist kuulutatakse välja ühingu pankrot, tuleb ühinemise lõpuleviimiseks esitada äriregistrile ka pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolek ühinemiseks. (p 10)
Registripidaja kontrollib seda, kas ühing on pankrotis, kandeavalduse lahendamise seisuga. Kui avaldaja pole registripidajale pankrotti läinud ühingu pankrotihalduri nõusolekut ühinemiseks esitanud, tuleb avaldajale määrata tähtaeg puuduse – pankrotihalduri nõusoleku puudumine – kõrvaldamiseks. Kui avaldaja ka puuduse kõrvaldamiseks antud tähtaja jooksul pankrotihalduri nõusolekut ei esita või pankrotihaldur ühinemiseks nõusolekut ei anna, tuleb kandeavaldus jätta rahuldamata. (p 10)
|
| 2-21-2657/17
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Lahendi resolutsioonis, millega kohus kohustab äriühingut esitama õigustatud isikule tutvumiseks dokumente, tuleb kõnealused dokumendid piisavalt määratleda. Piisava määratletuse nõude saab lugeda täidetuks, kui kohustatud isikuga sarnasele mõistlikule ja heas usus tegutsevale isikule on arusaadav, mida teda esitama kohustatakse. See kehtib nii osaühingu dokumentidega tutvumist kajastava kohtulahendi kohta kui ka aktsiaseltsi dokumentidega tutvumist käsitleva kohtulahendi resolutsiooni kohta. (p 12)
Äriühingu dokumentidega tutvumisõigust puudutav vaidlus tuleb lõplikult lahendada tutvumist võimaldava täitedokumendi saamisele suunatud kohtumenetluses. (p 12.2)
Kui täitedokumendis ei ole äriühingu poolt esitamisele kuuluvaid dokumente täpselt kirjeldatud, ei ole kohtutäituril pädevust kontrollida, kas esitatud on kõik dokumendid ja kas need on üldse olemas. Kui esitatav dokument oleks täitedokumendi resolutsioonis täpselt kirjeldatud, saaks kohtutäitur vajaduse korral kohustada võlgnikku seda dokumenti esitama nt sunniraha määramise kaudu TMS § 183, § 261 alusel. (p 13.1)
Üldjuhul ei ole sundtäidetav selline täitedokument, milles kohustatakse äriühingut kui võlgnikku esitama dokumente, kuid neid kirjeldatakse üksnes ajavahemikuga piiritletult ja on lisatud: „kui need on protokollitud kirjalikult“. (p 13.1)
|
| 2-19-9543/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 14. (p 14)
Korteriomanike kaasomandi osast lähtunud kahju hüvitamist võib kahjustatud korteri omanik või tema asemel kindlustusandja nõuda korteriomanikult, korteriühistult ja muult isikult, kes on oma kohustusi rikkunud (VÕS § 115 lg 1), rikkumine ei ole vabandatav (VÕS § 103 lg 1), korteriomanikule on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), mis on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kui kahju tekkis korteriomandite kaasomandi osa esemest, kuid ükski korteriomanik ega korteriühistu ei ole oma kohustust rikkunud, saab kahjustatud korteri omanik nõuda kahju hüvitamist teistelt korteriomanikelt korteriühistu kaudu (KrtS § 12 lg 2 ja AÕS § 72 lg 5 teine lause) (vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p-d 13-18). (p 15)
Korteriomanikul on nii korteriomandi eriomandi korrashoiu kohustus kui ka kaasomandi alalhoiu kohustus ning eri- ja kaasomandi eseme kasutamisel teiste korteriomanike kahjustamisest hoidumise kohustus. Korteriomaniku kaasomandi osa alalhoiu kohustus tähendab eelkõige keeldu kaasomandi eset lõhkuda või rikkuda, samuti kohustust jälgida eriomandi piires asuva kaasomandi eseme seisukorda ning viivituseta teavitada korteriühistut kaasomandi eseme kahjustumisest või kahjustumise ohust (2-18-13649/57, p 16). (p 17)
Kui kahjustav asjaolu lähtus korteriomandi eriomandi piirest, tuleb eeldada, et selle korteriomandi omanik rikkus oma kohustust ja see rikkumine ei olnud vabandatav. Kui kahjustus lähtus korteriomanike kaasomandi osast, pidi selle korteriomandi omanik vastutusest vabanemiseks tõendama, et tema ei ole oma kohustust rikkunud või rikkumine on vabandatav. Korteriomandist eemalviibimine ei vabasta korteriomanikku oma kohustusest korraldada korteriomandi valitsemist (vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 21). (p 18)
Vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 21.
Vt RKTKo nr 2-18-13649/57, p 20.
|
| 3-21-3011/9
|
Riigikohtu erikogu |
28.02.2022 |
|
Taotlus riigi õigusabi saamiseks selleks, et pöörduda EIK-i haldusasjast võrsunud vaidluse lahendamiseks, tuleb RÕS § 10 lg 31 alusel esitada halduskohtule. Erinevalt tsiviilasjadest või väärteoasjadest ei näe RÕS § 10 lg 3 alates 1. jaanuarist 2018 maakohtule taotluse esitamist ette juhul, kui tegemist on haldusmenetlusega. Analoogia alusel tuleb halduskohtumenetlusest võrsunud vaidluse korral kohaldada RÕS § 10 lg-s 31 sätestatut. RÕS § 37 lg 3 kehtib analoogselt ka halduskohtule esitatud taotluse läbivaatamisel. (p-d 4-6)
|
| 2-21-8631/15
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.02.2022 |
|
Põhjendatud ei ole jätta hagejat õiguskaitseta ainuüksi seetõttu, et ta on esitanud hagi oma nõude aegumistähtaja lõpus ning enne hagi menetlusse võtmise otsustamist on välja kuulutatud kostja pankrot. Hagi menetlusse võtmisest sõltub nõude aegumine. Kui kohus võtaks hagi menetlusse ning jätaks selle kostjale kättetoimetamise järel PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata, säiliks hagejal võimalus esitada oma veel aegumata nõue pankrotihaldurile kostja pankrotimenetluses. Niisuguses olukorras muuhulgas aegumise peatumiseks esitatud hagi eesmärk on selline, millele riik peab andma õiguskaitset, ning sellist hagi ei või kohus jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Kui hageja toob hagis nõude aegumisega seotud asjaolud kohtu ette, siis peab kohus neid ka hagi menetlusse võtmise üle otsustamisel arvestama (TsMS § 5 lg 1). (p 12)
|
| 2-19-2497/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.02.2022 |
|
Olukorras, kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu nõudega töövaidlusorganisse. (p 19)
Kui pooled ei ole sõlminud varalise vastutuse kokkulepet TLS § 75 järgi, tuleb tööandja kahju hüvitamise nõue lahendada VÕS 7. ptk alusel, arvestades TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid ja tuvastades kahju hüvitamise üldised eeldused (mh töötaja rikkumine ja süü, töötaja rikkumise ja tööandja kahju vaheline põhjuslik seos, kohustuse kaitse-eesmärk ning kahju tekkimise ettenähtavus). (p 23)
Töötaja hoolsuse määra hindamisel tuleb tema kohustuste rikkumise kontekstis arvestada TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega. (p 25)
Töötaja kahju hüvitamise ulatus, s.o kahjuhüvitise suurus määratakse kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 kohaselt selle järgi, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või oli hooletu. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 erinormina VÕS § 127 lg-t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvutamiseks olulised asjaolud, ning hõlmab peamisi VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud kahjuhüvitise piiramise aluseid. (p 26)
Töötasu maksmise kohustuse rikkumiseks on nii töötasu maksmata jätmine, töötasu maksmisega viivitamine kui ka kokkulepitust väiksema töötasu maksmine. (p 18)
Tööandjale ei anna õigust viivitada töötasu maksmisega asjaolu, et töötaja on tekitanud talle kahju ja tööandja soovib saada töötaja nõusolekut vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Olukorras, kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu nõudega töövaidlusorganisse. (p-d 19 ja 21)
Töötasu maksmisega lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks kohustuse rikkumiseks, kui töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid viimane jätkab rikkumist. Kui tööandja ei maksa kuude kaupa töötasu õigel ajal, saab töötaja sellele rikkumisele tuginedes töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast viimase rikkumise toimumist. (p-d 18 ja 20)
Mõlema poole hagi menetlemise korral tuleb menetluskulud üldjuhul jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Juhul, kui ühe poole hagi jääb rahuldamata ja teise poole hagi rahuldatakse osaliselt, siis esimese hagi rahuldamata jätmise korral jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 alusel ja teise hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 163. Eelkõige kehtib see olukorras, kus mõlema poole hagi esemeks on raha maksmise nõue. Kui kohus menetleb mõlema poole vastastikuseid hagisid, milles vaieldakse eriliigiliste nõuete üle, peab kohus hindama, millist TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud alternatiivi rakendada, ning seda valikut otsuses ka põhjendama. (p 28)
|
| 2-20-6269/54
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.02.2022 |
|
Sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Seega lõpeb leping igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumisel (RKTKo nr 3-2-1-53-16, p 13). (p 14)
VÕS § 196 lg 4 reguleerib olukorda, kus pool on lepingu täitmise eesmärgil midagi üle andnud juba lepingu ülesütlemisele järgneva aja eest, nt tasunud tulevaste kuude eest ette üüri. Lepingu ülesütlemise korral vabanevad mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima (RKTKo nr 3-2-1-67-09, p 15). (p 15)
Hagi tagamise abinõu asendamiseks makstud raha on menetluslik tagatis, mille tagastamisele kohaldatakse TsMS § 195. (p 17)
|
| 3-21-2614/14
|
Riigikohtu erikogu |
28.01.2022 |
|
Kriminaalmenetluse käigus tehtud läbiotsimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamine ei ole halduskohtu ega tsiviilkohtu pädevuses. Kriminaalasja menetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitatakse prokuratuurile või süüteoasju lahendavale kohtule. (p-d 12 ja 13)
Kriminaalasja menetluse uuendamise otsustavad uurimisasutus ja prokuratuur, mitte kohus. Seepärast ei saa avaldaja riigi õigusabi taotlust lahendada tsiviil- ega halduskohtumenetluse korras. (p-d 14 ja 15)
|
| 2-20-10358/92
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.01.2022 |
|
Tulevase nõudena TsMS § 369 tähenduses saab käsitada ka tagasivõitmise nõuet, mille esitamise eeldused ei ole tagasivõitmise hagi esitamise ajaks veel täidetud. (p 14)
Tehingu tagasivõitmise hagi võib sisaldada nii kujundushagi kui ka sooritushagi tunnuseid. (p 14)
Tehingu tagasivõitmise nõue TMS § 187 jj tähenduses vajab sissenõutavuseks mh täitedokumenti. Samas ei takista TMS § 187 lg 2 esitada kohtule seaduse alusel tekkinud nõuet TsMS § 369 järgi, kui hagejal täitedokumenti veel ei ole, kuigi sellist nõuet ei saa kohus enne tingimuse saabumist rahuldada. (p-d 14.1 ja 14.2)
TMS § 189 lg 1 sätestab kinkelepingu tagasivõitmise hagi esitamise tähtaja. See on õigust lõpetav tähtaeg (vt RKTKo nr 3-2-1-41-13, p 13), mida kohus peab kohaldama omal algatusel. (p 15)
TsMS § 369 alusel esitatud tagasivõitmise hagi ei saa kohus lahendada enne, kui hageja on teises kohtumenetluses saanud täitedokumendi või on selles menetluses selgunud, et tema rahalist nõuet ei rahuldata. Seni on kohtul võimalik TsMS § 356 lg 1 alusel menetlus peatada või määrata hagejale täitedokumendi esitamiseks tähtaeg. (p 15.3)
TMS § 188 lg 1 ja § 189 lg 1 sisaldavad tähtaegu, mille kulgemist saab sissenõudja mõjutada TMS § s 193 sätestatud teate abil. (p 16.1)
TMS § 193 võimaldab sissenõudjal teatada võlgnikuga tehingu teinud isikule enne TMS § 189 lg s 1 ja § 188 lg s 1 ettenähtud tähtaegade möödumist tagasivõitmise hagi esitamise kavatsusest. Sellisel juhul tuleb tal tagasivõitmise hagi esitada ühe aasta jooksul arvates teate kättesaamisest. Seega annab hagi esitamise kavatsusest teatamine sissenõudjale kuni ühe aasta pikkuse lisaaja tagasivõitmise hagi esitamiseks. Võlgnik peab juba teate kättesaamise ajal olema võimetu sissenõudja nõuet rahuldama. (p 16.2)
TMS § 193 ei välista TsMS § 369 kohaldamist. Need õiguskaitsevahendid pakuvad tulevase sissenõudja huvidele erinevat kaitset. TMS § 193 võimaldab üksnes tagasivõitmise hagi esitamise tähtaja edasi lükata, mitte hagi tagada. Sissenõudjal ei pruugi olla võimalik kohe pärast tagasivõidetavast tehingust teadasaamist palgata esindajat ega maksta riigilõivu, et esitada TsMS § 369 järgne hagi. Seetõttu võib ta saata TMS § 193 järgse teate, mis on oluliselt lihtsam ja odavam. (p 16.3)
TsMS § 369 alusel esitatud tagasivõitmise hagi menetlusse võtmise eeldusena peab hageja koostoimes TMS § 187 lg ga 2 põhistama asjaolud, mille kohaselt kostja vastu suunatud rahalise nõude sissenõudmiseks täitedokumendi saavutamise korral ei vii selle täitedokumendi täitmine eelduslikult tema nõude rahuldamiseni. (p 15.2)
|
| 2-20-9006/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.01.2022 |
|
Tulenevalt osaniku teabenõude puhul kohalduvatest hagita menetluse reeglitest peab kohus juhtima menetlusosaliste tähelepanu määruse täitmise viisi reguleerimise vajalikkusele ka olukorras, kus menetlusosalised ei ole sellekohast taotlust esitanud. (p 12)
Osanikul on õigus tutvuda kõigi osaühingu dokumentidega, millega tutvumine ei tekita ühingule olulist kahju (RKTKm nr 2-16-3492/39, p 16.2). (p 12.1)
Dokumentidega tutvumise käigus neist fotode tegemine või dokumentide muul viisil jäädvustamine on kooskõlas osaniku teabeõiguse tegeliku sisu ja eesmärgiga - analüüsida dokumentides sisalduvat teavet selleks, et saada usaldusväärne ja terviklik ettekujutus osaühingu majanduslikust seisundist. Ainuüksi võimalusest dokumente lugeda ei piisa. (p 12.2)
Olukorras, kus osaühingu hinnangul on alust eeldada, et dokumentide levitamine võib tekitada olulist kahju osaühingu huvidele (nt esineb ärisaladuse avalikustamise oht), saab juhatus dokumentide tutvumiseks esitamisest ÄS § 166 lg 2 alusel keelduda. (p 12.4)
Dokumentidega tutvumise avalduse rahuldamata jätmiseks ei pea osaühing tõendama, et dokumentide näitamisega tekib osaühingule oluline kahju kindlasti või äärmiselt suure tõenäosusega. Samas ei piisa ka üksnes spekulatiivsetest väidetest ohu esinemise kohta, vaid osaühingul tuleb sellist kahju tekkimise ohtu TsMS § 235 mõttes põhistada Muu hulgas võivad kahju tekitamise ohule viidata nt asjaolud, et osanik on omandanud osaluse osaühinguga samal tegevusalal tegutsevas äriühingus või on varem osaühingule teabeõiguse kuritarvitamisega või saadud teabe väärkasutamisega kahju tekitanud. Osanik peab teabe taotlemisel käituma heauskselt ja ta peab saadud teavet ka heauskselt kasutama (RKTKm nr 2-16-3492/39, p 14.5). (p 12.5)
Osanik ei saa nõuda, et osaühingu juhatus valmistaks ise koopiaid nendest dokumentidest, millega osanik tutvuda soovib. Siiski võib osanik või tema esindaja dokumentidega tutvumise käigus dokumentidest füüsilisi või elektroonilisi koopiaid teha, kui osanik kannab ise koopiate tegemise vahetud kulud, või ka nõuda dokumentide elektroonilist talle kättesaadavaks tegemist, kui sellega ei kaasne märkimisväärseid kulusid osaühingule. Osanik ei saa nõuda, et juhatus või osaühingu töötajad tema asemel koopiaid teeks või teda selle juures abistaks. (p 12.6)
Asjatundliku esindaja kaasamine dokumentidega tutvumisse on kooskõlas osaniku teabeõiguse eesmärgipärase teostamise huviga. Kuivõrd osaühingu dokumentidega tutvumise eesmärk on anda osanikule usaldusväärne ettekujutus osaühingu majandusliku olukorra kohta (vt aktsiaseltsi kontekstis RKTKm nr 2-18-13213/48, p 19), saab pidada õigustatuks nt majandus- või raamatupidamisteadmistega esindaja või nõustaja abi kasutamist. (p 13.1)
Osaniku esindajat ei tule juba kohtumääruses nimeliselt kindlaks määrata. Esindaja või nõustaja valiku üle saab otsustada osanik ise, kuid ta peab seejuures tegutsema hea usu põhimõtet järgides. Juhul, kui osaniku valitud esindaja isiku tõttu tekib osaühingule kahju, võib see anda alust nõuda osanikult või esindajalt kahju hüvitamist. (p 13.2)
Dokumentidega tutvuda võimaldamiseks tuleks igal juhtumil valida kõige mõistlikum viis, millega kaasnev koormus osaühingule oleks võimalikult väike. (p 14)
Eelistatult tuleks võimaldada osanikel dokumentidega tutvuda digitaalsel kujul, kui sobiv elektrooniline kanal on lisakulutusi tegemata kättesaadav ning muud alternatiivid põhjustaksid suuremat kulu või ebamugavusi. (p 14)
|
| 2-19-10542/267
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.01.2022 |
|
SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)
|
| 2-20-14547/20
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.01.2022 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama TsMS § 178 lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas. Ringkonnakohtul on TsMS § 637 lg 21 järgi õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. (p 13)
Menetlusosalisel on õigus vaidlustada menetluskulude rahalist suurust TsMS §-s 178 sätestatud tingimustel nii juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks kohtuotsuses (TsMS § 177 lg 1 p 2), kui ka siis, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks määrusega pärast lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (p 14)
|
| 2-19-1719/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.01.2022 |
|
Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82-95 ning lapsendamise korral PKS § 161. (p 12)
Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84-95). (p 13)
Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. (p-d 14 ja 15)
Olukorras, kus isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemiseks nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. (p 17)
Lubatav ja õiguslikult perspektiivikas on aga hagi, mille isik on esitanud enda pärimisõiguse tuvastamiseks ning milles ta soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja õest on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline nõue ei eelda põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. (p 19)
TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (RKTKm nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). (p 11)
Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. (p 18)
|
| 2-17-3478/93
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2021 |
|
TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt ei saa kohus jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes selgitama, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust. Samasuguse põhjendamiskohustuse näevad ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg-d 4 ja 5. (p 11)
Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 12)
|
| 2-21-6284/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.12.2021 |
|
Kohus peab hagi tagamise menetluses hindama ka hagi lubatavust (eelkõige TsMS § 371 lg 1, § 423 lg 1, § 428) ja seda, kas hageja väidete õigsuse korral oleks tema hagil üldse edulootust, st kas hagi on õiguslikult perspektiivikas (TsMS § 371 lg 2, § 423 lg 2). Kohus saab hagi tagada vaid siis, kui esinevad TsMS §-s 377 sätestatud eeldused – hagi tagamise taotlus ja hagiavaldus vastavad seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele, hagi on lubatav, õiguslikult perspektiivikas ning lisaks on hageja nõude ja hagi tagamise aluseks olevad asjaolud TsMS § 381 lg 2 kohaselt põhistatud ehk väidet on põhjendatud selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. (p 11.1)
Avaliku võimu volituste rakendamisel ja avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise nõudeid on pädev lahendama halduskohus (RVastS § 17 lg 1, HKMS § 4 lg 1). Juhul kui kostja tegu oli õigusvastane ja süüline VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 6, 7 ja 8, § 1047 lg-te 1 ja 2 ja § 1050 järgi, siis vastutab RVastS § 9 lg-st 1 ja § 12 lg 2 esimesest lausest tulenevalt hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest avaliku võimu kandja. (p 11.3)
Kui avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekitatakse isikule kahju, siis saab riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1, § 7 lg 1 ja § 12 lg-te 1 ja 2 kohaselt esitada asjakohase nõude avaliku võimu kandja vastu. VÕS § 1043 jj ei ole eriseaduseks RVastS § 12 lg 2 teise lause tähenduses. (p 11.3)
|
| 2-18-4181/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.12.2021 |
|
Hageja selgelt väljendatud nõue ehk hagi ese TsMS § 363 lg 1 p 1 tähenduses ei ole nõude nimetus, vaid konkreetne hüve (praegusel juhul rahasumma), mille väljamõistmist hageja kostjalt hagi rahuldamise korral soovib. Nõude nimetus (nt kahju hüvitamine) või tuginemine konkreetsele õigusnormile on sisuliselt nõude õiguslik põhjendus, mis ei ole kohtule siduv ja ei kitsenda hagi eset. (p 11)
Kohtu kvalifikatsioon hageja nõudele ei tohi tulla pooltele üllatusena, mistõttu peab kohus asja menetledes juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. (p 14)
Pärast tõendite vastu võtmist võimaldab TsMS § 238 lg 5 jätta tõendi arvestamata TsMS § 238 lg-tes 1-3 sätestatud juhtudel, samuti, kui tõend on ilmselt ebausaldusväärne. (p 17)
Juhul, kui kohus leiab, et tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda, peab kohus TsMS § 238 lg 4 järgi tegema määruse, millega keeldub tõendi vastuvõtmisest, ning andma hagejale TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi võimaluse tõendada hoone puudusi muude tõenditega. (p 17)
Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4). Apellatsioonimenetluse eesmärk ei ole korraldada uut eelmenetlust. (p 19)
Kui menetluses on kindlaks tehtud kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, võib kohus TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 18)
|
| 2-20-5834/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.12.2021 |
|
Tööleping võib olla sõlmitud tahteavalduste vahetamisega kirjalikus, suulises või muus vormis. Seejuures saavad poolte tahteavaldused olla otsesed või kaudsed. Kaudseks tahteavalduseks võib olla töötaja tööle asumine (TLS § 4 lg-d 1, 4 ja 5 koostoimes TsÜS § 68 lg-tega 2 ja 3 ning VÕS § 9 lg-ga 1 ja § 11 lg-ga 1). (p 11)
Töölepingu seadus ei sätesta võimalust rakendada tööle soovijat tema sobivuse hindamiseks proovitööle, mille tegemist võib oodata üksnes tasu eest. Tööle soovija sobivust saab hinnata kandideerimisel, mh saab tööandja sõnastada tööle kandideerijale esitatavad nõuded ja neile vastavuse hindamise kriteeriumid. Kuni töölepingu sõlmimiseni võivad pooled pidada läbirääkimisi VÕS § 14 ja TLS § 11 järgi, mis võimaldavad tööandjal kontrollida ka tööle soovija tööoskusi. Tööoskuste kindlakstegemisele suunatud praktilised katsed, testid vms peaksid vähemalt üldjuhul piirduma lühiajalise tööolukorra matkimisega tööandja juuresolekul. Lubatavaks ei saa pidada olukorda, kus kandideerija teeb lepingueelsete läbirääkimiste või töö proovimise sildi all tööandjale tööd, millest tööandja saab rahalist kasu, eriti kui tööle soovija täidab tööülesandeid (tellimusi) ilma tööandja juuresolekuta ehk iseseisvalt. Lepingueelsed läbirääkimised peaksid piirduma tööle soovija oskuste esmase väljaselgitamisega ega tohi muutuda temalt tasuta töö saamiseks. (p-d 14-15)
Kui tööle soovija on asunud lepingueelsete läbirääkimiste ajal täitma ülesandeid, mida tavapäraselt tehakse töösuhte ajal, tuleb eeldada, et pooled on sõlminud töölepingu. Tööandjal on võimalik töölepingu sõlmimise eeldus ümber lükata, tõendades mh nt seda, et tööle soovija üksnes tutvus töökorralduse või töö tegemisega ega täitnud tegelikke tööülesandeid või tellimusi. Samuti võib tööandja tõendada, et tööle soovija teadis ja oli nõus sellega, et kontrollitakse tema tööoskusi, millele järgneb tööandja otsus, kas sõlmida tööleping või mitte. Selleks tuleks tööandjal üldjuhul tõendada lisaks ka seda, et ta selgitas enne tööle soovijale arusaadavalt, kui kaua kestab tööoskuste eelhindamine ja millal teeb tööandja teatavaks temaga töölepingu sõlmimise või sõlmimata jätmise. (p 16)
Esindusõigus loetakse tekkinuks, kui tööandja, olemata selge avaldusega andnud oma töötajale volitust enda nimel tegutsemiseks, siiski teadis, et töötaja tegutses tema esindajana (mh töösuhete sõlmimisel), ja talus seda tegevust (talumisvolitus TsÜS § 118 lg 2 esimese alternatiivi järgi). Kui tööandja ei teadnud, et töötaja tegutses tema esindajana, sai esindusõigus siiski tekkida, kui tööandja oli raskelt hooletu asjaolude suhtes, millest oleks pidanud järeldama, et töötaja tegutses tema esindajana (nn näivusvolitus TsÜS § 118 lg 2 teise alternatiivi järgi). (p 13)
Töötaja kui töösuhte nõrgema poole seisundi tasakaalustamiseks on kohtul töövaidluse lahendamisel kõrgendatud selgitamiskohustus ning töötajal on võrreldes tööandjaga osal juhtudel väiksem tõendamiskoormus. Sama eesmärki silmas pidades kehtivad kohtu kõrgendatud selgitamiskohustus ja tööandja suurem tõendamiskoormus ka tööle soovija ja tööandja vaidluses töölepingu sõlmimise üle. (p 16)
|
| 2-20-7510/111
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.12.2021 |
|
Haagi 1980. aasta lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 lit b kohaselt võib kohus jätta lapse tagastamata, kui on olemas tõsine oht, et lapse tagastamine võib põhjustada talle füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil panna lapse talumatusse olukorda. Nimetatud alusel saab jätta õigusvastaselt äraviidud või kinnihoitud lapse tagastamata vaid erandlikel juhtudel, st juhul, kui lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt tema heaolu. Seejuures peab oht lapse heaolule olema erakordne, piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b alusel ei saa jätta last tagastamata üksnes seetõttu, et lapsele on oluline ema hoolitsus, laps on seni pidevalt olnud koos emaga ning tal puudub isaga üksi elamise kogemus. Konventsiooni art 13 lg 1 lit b avara tõlgendamise korral oleks kahjustatud konventsiooni eesmärgi saavutamine (vt ka RKTKo nr 3-2-1-123-06, p 18). (p 19)
Haagi 1980. aasta lapseröövi konventsiooni art 1 lit-st a ei nähtu, et kohus peaks määrama lapse tagastamise avalduse esitanud isikule, vaid laps tuleb tagastada varasemasse hariliku viibimiskoha riiki (vt ka RKTKm nr 2-18-10797/67, p 16.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Konventsiooni eesmärk on lapsed viivitamatult tagastada nende hariliku viibimiskoha riiki (konventsiooni art 1 lit a), kus vajaduse korral lahendatakse lastega seotud hooldusõiguse vaidlus. (p 20)
Kui kohus otsustab lapse välisriiki tagastada, tuleb lapse tagastamist puudutavad küsimused menetlusosalistega läbi arutada ning tagastamise määruses detailselt kirjeldada. Selliseks praktiliseks küsimuseks on mh küsimus selle kohta, kes lapse välisriiki viib ning kus laps välisriigis elama hakkab (vt ka RKTKm nr 3-2-1-146-14, p 20). (p 23)
|
| 2-19-3808/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.12.2021 |
|
Vt RKTKo nr 2-19-16650/41, p 13. (p 12)
Kui pooled olid sõlminud tšarterlepingu, siis saanuks kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded kõne alla tulla vaid väga piiratud juhtudel. VÕS § 1044 lg 2 sätestab üldreegli, mille järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Olukorras, mil hagi alusena on tuginetud pooltevahelisele kokkuleppele, peavad kohtud andma esmalt hinnangu pooltevahelistele lepingulistele nõuetele. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt ei saa lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda kahju õigusvastase tekitamise sätete (VÕS § 1043 jj) alusel. Kahju hüvitamist saaks lepingurikkumise korral VÕS § 1044 lg-te 2 ja 3 kohaselt erandina nõuda vaid siis, kui tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud rikutud lepingulise kohustuse eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes või kui lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena põhjustati isiku surm, tekitati isikule kehavigastus või tervisekahju (vt RKTKo nr 2-19-2439/36, p 13). Pankrotivõlgniku deliktiline vastutus eeldaks täiendavalt, et juhatuse liige on ärisaladust avalikustades kahjustanud deliktiõigusega kaitstud õigushüvesid (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1-5) või rikkunud käitumisnormi, eelkõige käitunud tahtlikult ja heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p 8). Seega on kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev nõue võimalik üksnes äärmiselt piiratud juhtudel. (p 13)
Ärisaladuse avalikustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue võib laiemalt kõne alla tulla lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva VÕS § 14 lg-s 4 sätestatud konfidentsiaalsuskohustuse rikkumisest tuleneva nõudena või lepingulise nõudena ning üksnes väga piiratud juhtudel kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudena. Ärisaladuse avalikustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul ei ole VÕS § 100 ja § 101 lg 1 ega hea usu ja mõistlikkuse põhimõte VÕS §-de 6 ja 7 mõttes iseseisvad nõudealused. Nii lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva võlasuhte kui ka lepingurikkumise korral on kahju hüvitamise nõude aluseks VÕS § 115 ja § 127 jj. (p-d 14-15)
Kui hageja tugineb sellele, et pankrotivõlgnik rikkus ärisaladuse avalikustamisega pooltevahelisest lepingust tulenevat kohustust, peab ta tõendama, et lepingus oli sellises kohustuses kokku lepitud. Kui pooltevahelises lepingus selline kokkulepe puudus, võib kahju hüvitamiseks anda aluse lepinguliste kõrvalkohustuste rikkumine. Ärisaladuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole õiguste ja huvidega arvestamise kohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes. Seda eeldusel, et tegemist oli saladuses hoidmist vajava ja kaubandusliku väärtusega teabega (EKTÄKS § 5 lg 2), ning hagejal oli õigustatud huvi, et seda ei avalikustata. (p 16)
|
Facebook
Twitter