3-2-1-188-13
|
Riigikohus |
26.02.2014 |
|
Kui menetlusosalise vastukassatsioonkaebus on samasisuline sama menetlusosalise poolt eelnevalt esitatud kassatsioonkaebusega, mille Riigikohus on jätnud menetlusse võtmata, siis tuleb vastukassatsioonkaebus tagastada. Vastukassatsioonkaebuse olemuse ja Riigikohtu loamenetluse põhimõttega oleks vastuolus see, kui menetlusosaline saaks vastukassatsioonkaebuse esitamise kaudu sisuliselt oma esialgse, menetlusse võtmata jäetud kassatsioonkaebuse uuesti esitada ja Riigikohus peaks selle läbi vaatama. (p 15)
|
| 3-2-2-2-13
|
Riigikohus |
21.02.2014 |
|
Vt kohtumääruse p-d 9-12.
Teistmisavalduse esitamise eelduseks on teistetava lahendi jõustumine.Tagaseljaotsus ei saa jõustuda enne 30 päeva möödumist selle kostjale kättetoimetamist. Sel ajal on kostjal võimalik esitada tagaseljaotsuse peale kaja. Praegusel juhul esitas kostja teistmisavalduse enne tagaseljaotsuse jõustumist, kuid esitatud teistmisavalduses ilmnevat kostja tahet tõlgendades sai lugeda teistmisavalduse kajaks ja saata see menetluse taastamise otsustamiseks maakohtule. (13)
Teistmisavalduse esitamise eelduseks on teistetava lahendi jõustumine.
Tagaseljaotsus ei saa jõustuda enne 30 päeva möödumist selle kostjale kättetoimetamist. Sel ajal on kostjal võimalik esitada tagaseljaotsuse peale kaja.
Praegusel juhul esitas kostja teistmisavalduse enne tagaseljaotsuse jõustumist, kuid esitatud teistmisavalduses ilmnevat kostja tahet tõlgendades sai lugeda teistmisavalduse kajaks ja saata see menetluse taastamise otsustamiseks maakohtule. (13)
|
| 3-2-1-179-13
|
Riigikohus |
19.02.2014 |
|
VÕS § 286 lg 1 järgi võib üürnik nõuda mõistlikku hüvitist selle eest, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud. Põhimõtteliselt samasugune nõue on rentnikul rendileandja vastu VÕS § 359 lg 1 järgi. (p 18)
Üürilepingu alusel asja kasutav üürnik saab VÕS § 286 lg 2 järgi lepingulise kulutuste hüvitamise nõude (VÕS § 286 lg 1) kõrval esitada käsundita asjaajamisest tuleneva (s.o VÕS §-l 1023 põhineva) kulutuste hüvitamise nõude. Sama kehtib VÕS § 359 lg 3 järgi rendilepingu kohta. (p 21)
VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab VÕS § 338 lg 2 teise lause järgi lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib VÕS § 341 järgi rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20)
VÕS § 338 lg 1 järgi on üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud. Selle nõude aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest. Sama tähtaeg kehtib rentniku nõuete kohta rendileandja vastu. Tegemist on lühendatud lepingulise aegumistähtajaga TsÜS § 146 lg-ga 1 võrreldes. (p 20)
Isegi kui lepingulise nõudega samal ajal saaks esitada mõne muu seadusest tuleneva nõude, kohalduks sellele TsÜS § 152 lg-st 1 tulenevalt nõuete konkurentsi tõttu lepingulisele nõudele ette nähtud aegumistähtaeg. (p 21)
Kassatsioonkaebust saab TsMS § 674 g 1 järgi muuta ja täiendada üksnes kassatsioonitähtaja jooksul.
VÕS § 110 lg 1 ei anna asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. (p 26)
Vähemalt üldjuhul ei peaks jaatama nõuetevahelist piisavat seost, kui täitmisest keeldumisele tugineda sooviv ebaseaduslik valdaja omandab vastunõude loovutamisega, iseäranis eesmärgil vältida vindikatsiooninõude täitmist. (p 28)
Seadus ei keela kinnisasja üürnikul tugineda kulutuste hüvitamise tagamiseks ka VÕS §-le 110 (st keelduda kinnisasja üürileandjale väljaandmast), isegi kui kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Sel juhul on nõuete vahel piisav seos VÕS § 110 lg 1 mõttes. Kohustuse täitmisest keeldumise tagajärjeks on vastastikune täitmine VÕS § 110 lg 5 kohaselt.
Kui üürileandja on esitanud üüritud asja väljaandmise nõude ja üürnik vastuhagi kulutuste hüvitamiseks, ning kohus leiab, et kulutuste hüvitamise nõue on aegunud, jätab ta vastuhagi rahuldamata, kuid saab hagi üürniku vastuväitest lähtudes VÕS § 110 lg 5 alusel ikkagi rahuldada üksnes tingimusega, et üürileandja peab kulutused hüvitama (kui nõude eeldused on täidetud). (p 29)
|
| 3-2-1-170-13
|
Riigikohus |
15.01.2014 |
|
Lihtmenetluse asjades on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu otsuse peale ning samuti on tagatud kaebeõigus Riigikohtule, kui ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse. Riigikohus saab kontrollida apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Ringkonnakohus lahendab esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. (p 10)
Lihtmenetluse asjades valdkonnas, mille materiaalõiguse normide kohaldamise kohta ei ole Riigikohtu praktikat, on maakohtul otstarbekas anda edasikaebamise luba ja ringkonnakohtul on otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral on ringkonnakohtul otstarbekas võtta selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada. (p 11)
Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjades esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid. (p 10)
Riigikohus saab kontrollida lihtmenetluse asjades apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigust tervikuna, st ka osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid või et see ei mõjutanud oluliselt asja lahendamist. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. (p 10)
Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Viivise võimalikku arvutamist (intressilt) peab kohus kontrollima õiguse kohaldamise küsimusena omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest. Kohus võib selleks hagejalt TsMS § 3401 lg 1 järgi nõuda arvestuse esitamist (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 31). (p 16)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. (p 17)
Tarbijakrediidilepingu regulatsiooni erinevuse põhjuseks võrreldes tavalise laenulepingu regulatsioonist on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud. (p 12)
VÕS § 408 lg 4 on kehtestatud sanktsioonina laenuandjale ja osaliselt tasakaalustamaks VÕS § 408 lg 2 tagajärge. (p 13)
Juhul, kui laenuandja ei täida talle seadusega (VÕS § 408 lg 4) pandud kohustust intressimäära uuesti määramise ja tarbijale teatavaks tegemise kohta, ei ole välistatud tarbija õigus tugineda VÕS §-le 110. (p 14)
Tarbijakrediidilepingu korral ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Viivise määr sõltub iga poole aasta tagant muutuvast ja Euroopa Keskpanga määratavast intressimäärast. (p 16)
Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist. Ülesütlemisavaldus ei saa üldjuhul olla mingi muu dokumendi koosseisus, mis on nt pealkirjastatud „Teade", „Meenutus", „Laenukonto väljavõte" vms. (p 17)
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral on ringkonnakohtul otstarbekas võtta selgelt väljendatud seisukoht selle kohta, et maakohtute praktikat ei ole vaja määruses märgitud põhjustel ühtlustada. (p 11)
|
| 3-2-1-148-13
|
Riigikohus |
08.01.2014 |
|
Pöörates tõendamiskoormuse vääralt ümber menetlusosalise kahjuks, rikub kohus oluliselt menetlusõiguse normi ja võib kaasa tuua ebaõige lahendi. (p 15)
|
| 3-2-1-117-13
|
Riigikohus |
20.11.2013 |
|
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
Menetluse taastamiseks ei ole vaja esitada ega põhistada mõjuvat põhjust, kui hagi ei võinud jätta läbi vaatamata TsMS § 412 lg-s 1 nimetatud põhjusel. (p 10)
Hagi läbi vaatamata jätmine olukorras, kus hagejat ei hoiatatud istungilt puudumise tagajärgede eest, kujutab endast menetlusõiguse normi olulist rikkumist, mis toob kaasa nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest. (p 10)
Kohus peab kohtukutses hoiatama pooli istungilt puudumise tagajärgede eest. Kui see hoiatus puudub, siis ei saa kohus jätta hagi läbi vaatamata ainuüksi põhjusel, et hageja ei ilmunud eelistungile. (p 10)
|
| 3-2-2-1-13
|
Riigikohus |
30.10.2013 |
|
Maksekäsu määruse teistmine ei ole praeguses asjas TsMS § 703 lg 2 järgi lubatud, kuna võlgnikul on võimalik esitada maakohtu määruse peale määruskaebus. (p 7)
Toimikust ei nähtu, millal maakohtu maksekäsu määrus on võlgnikule kätte toimetatud. Seega loeb kolleegium TsMS § 307 lg 3 järgi selle kätte toimetatuks võlgniku väidetud 7. mail 2013 (vt menetlusdokumendi faktilise kättesaamise kohta ka nt Riigikohtu 10. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-09, p 11). (p 8)
Võlgniku isale viimase elukohta makseettepaneku kättetoimetamist 25. detsembril 2008 saab lugeda kättetoimetamiseks võlgnikule vaid siis, kui tegemist oli võlgniku eluruumiga TsMS § 322 lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 4. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-10, p 9). Vastasel juhul tuleb lähtuda võlgniku väitest, et ta sai makseettepaneku kätte 12. jaanuaril 2009. (p 11)
Toimikust ei nähtu, millal maakohtu maksekäsu määrus on võlgnikule kätte toimetatud. Seega loeb kolleegium TsMS § 307 lg 3 järgi selle kätte toimetatuks võlgniku väidetud 7. mail 2013. (p 8)
|
| 3-2-1-53-13
|
Riigikohus |
05.06.2013 |
|
TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida. Hagi veenvus hõlmab mh seda, et hagist nähtuks selgelt, millised on hageja nõuded, sh nõuete suurus ning nõude aluseks olevad asjaolud. (p 13)
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)
Kuna hagi veenvuse kontrollimisel ei hinnata tõendeid ega tuvastata asjaolusid, on Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu TsMS § 407 lg 1 rikkumine kõrvaldada (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). (p 13)
Lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Lepingu saab üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. (p 15)
|
| 3-2-1-14-13
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
Hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle.
TsMS § 378 lg 4 esimese lause järgi tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Vähemalt üldjuhul ei tuleks eelistada hageja huve olukorras, kus kostja suudab hagejale garantii realiseerimisest tingitud võimalikud negatiivsed tagajärjed hüvitada ning garantii realiseerimine ei põhjusta tõenäoliselt hageja maksejõuetust ega olulisi makseraskusi (vt Riigikohtu 31. mai 2012.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-12, p 13)
Ringkonnakohus rikub asja lahendamisel menetlusõiguse norme, kui ei arvesta samas asjas vaidluse lahendamise kohta antud Riigikohtu juhistega.
TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
|
| 3-2-1-177-12
|
Riigikohus |
30.01.2013 |
|
Aegumisele tuginemiseks piisab selgest suulisest vastuväitest (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 24).
Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks tuleb lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aeg.
Tervisekahjustusest tuleneva nõude aegumist ei arvestata ositi ja TsÜS § 154 kohaldamisele ei kuulu. Asjas kohaldub TsÜS § 153 (surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumine), mis on TsÜS § 150 suhtes erinormiks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14).
Mittevaralise kahju puhul saab vähemalt üldjuhul eeldada, et kannatanu saab sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks nõude aluseks olevad asjaolud.
Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid ka apellatsioonimenetluses. Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.
Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et põhjendatud vajadusel esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. See on üks erapooletu õigusemõistmise garantiidest (vt Riigikohtu 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10). Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
Kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud. Vastasel korral ei oleks pooltel võimalik taotleda pärast maakohtu lahendi jõustumist menetluskulude kindlaksmääramist.
Mittevaralise kahju hüvitamise võimalus tervisekahjustuse korral sätestati 1. juulil 2002 jõustunud VÕS §-s 130. Seaduses ei sätestatud mittevaralise kahju nõudmise võimalust tagasiulatuvalt varem (st enne võlaõigusseaduse jõustumist) põhjustatud tervisekahjustuse eest.
Kuna enne põhiseaduse jõustumist kehtinud seadused ning 1. septembrist 1994 kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus ei võimaldanud nõuda mittevaralise kahju hüvitist tervisekahjustuse korral, siis ei ole hagejal materiaalõiguslikku alust nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13). Erandina võib selline rikkumine mitte tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist juhul, kui uus kohtukoosseis sai menetlusosalistele teatavaks kohtuistungil (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 74, 79 ja 80; 23. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-10, p 10).
Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne teatada. Ainult nii on tagatud menetlusosalise TsMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud õigus teada ja TsMS § 199 lg 1 p-s 3 sätestatud õigus esitada taandusi kohtukoosseisu vastu. Nende sätete rikkumine kirjalikus menetluses on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest sellised rikkumised võivad mõjutada asja läbivaatamise tulemust.
|
| 3-2-1-130-12
|
Riigikohus |
12.12.2012 |
|
Kohus võib üldjuhul TsMS § 64 lg 1 järgi enda määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada, kuid juhul, kui seaduses on ettenähtud tähtaja piirid, on kohus nendega seotud ega või määrata menetlustähtaega, mis ületab sätestatud piire (vt Riigikohtu 11. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-10).
Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust PankrS § 29 lg-s 8 nimetatud tähtaja pikendamise määruse peale. Nimetatud säte ei näe ette võimalust esitada määruskaebust ka maakohtu määruse peale juriidilise isiku likvideerimise tähtaja pikendamise kohta.
PankrS § 29 lg-s 8 sätestatus on tegemist tähtaja pikendamise ajalise piiranguga ning õigustatud isiku taotlusel on kohtul õigus pikendada juriidilise isiku likvideerimist maksimaalselt kuni kuue kuuni.
TsMS § 682 lg 1 kehtib ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12; 6. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-11, p 14).
|
| 3-2-1-111-12
|
Riigikohus |
24.10.2012 |
|
Teadmata kadunuks loetakse TsÜS § 17 järgi isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta ei ole andmeid niivõrd pika aja jooksul, et asjaolude kohaselt on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Sellise isiku varale võib TsÜS § 18 järgi seada hoolduse ning kui viie aasta jooksul ei ole andmeid isiku elusoleku kohta, võib kohus teadmata kadunud isiku TsÜS § 19 lg 1 järgi surnuks tunnistada. Kui isik on surnuks tunnistatud, eeldatakse TsÜS § 19 lg 5 järgi, et ta on surnud. Enne isiku surnuks tunnistamist tuleb seega eeldada, et isik on elus. Sellest tulenevalt on võimalik esitada tema vastu ka isaduse vaidlustamise hagi PKS § 95 järgi. (p 18)
Kassatsioonkaebuse saab esitada menetlusosaline, mitte tema esindaja enda nimel.
PKS § 94 lg 1 kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Kohtul tuleb esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue. Üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada.
Kuigi PKS § 95 sõnastuse järgi otsustab kohus isaduse vaidlustamise mh lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu, tuleb mõista nimetatud sätet selliselt, et lapse ema ja laps saavad esitada hagi mehe vastu, kelle isadust vaidlustatakse.
Vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude menetlemist hagimenetluses ei takista asjaolu, et lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tunnistati enne lapse sündi toona kehtinud õiguse järgi kohtulahendiga teadmata kadunuks.
PKS § 94 lg 1 kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Seega tuleb kohtul esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue, mistõttu on üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada.
Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli lapse sünniakti vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsuses. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendas üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda
Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli vanema kande vaidlustamiseks sätestatud seaduses aegumistähtaeg, võis kohus kohaldada vanema kande vaidlustamise asjas aegumist lapse sünniakti isana kantud mehe taotlusel.
Kehtivas PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg. Viidatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada.
Perekonnaseaduse üldiste rakendussätete järgi tuleb tähtaja olemuse määramisel lähtuda esmalt vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise ajal kehtinud seadusest.
Kui isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaolud said isikule teatavaks enne 1. juulit 2010 ja sellest tulenevalt on kohustatud isikul õigus esitada aegumise vastuväide, tuleb pärast 1. juulit 2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele kohaldada ka kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Sellist tähtaega ei saa kohaldada tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest. Seega saab sellisel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest.
|
| 3-2-1-87-12
|
Riigikohus |
19.09.2012 |
|
Ringkonnakohus rikub asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, kui ei järgi samas asjas vaidluse lahendamiseks antud Riigikohtu juhiseid (Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-170-05).
|
| 3-2-2-1-12
|
Riigikohus |
23.05.2012 |
|
Makseettepaneku võlgnikule kätte toimetamata jätmine on TsMS § 702 lg 2 p 2 alusel maksekäsu määruse teistmise aluseks.
|
| 3-2-1-51-12
|
Riigikohus |
09.05.2012 |
|
Kui kohus määrab tsiviilasja hinna TsMS § 129 lg 2 järgi (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36) ning seejärel ei ületa hagihind summat, mis vastab 2000 eurole, on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002 õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju hüvitamist lepingulise kohustuse rikkumise tõttu. Seejuures on kohtul kohustus selgitada, kas hageja tugineb kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele või tahab tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 15).
Vt Riigikohtu on 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10.
Apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata jätmist olukorras, kus selles sättes nimetatud menetlusse võtmisest keeldumise eeldused puudusid, tuleb lugeda TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob TsMS § 692 lg 4 (koostoimes TsMS §-ga 695) järgi kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise sõltumata määruskaebuse põhjendustest.
|
| 3-2-1-140-11
|
Riigikohus |
16.12.2011 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Samuti peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.
Asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis on põhjendatud eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4).
Kuigi advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu, ei tähenda see, et kahtluse korral ei tuleks advokaadi esindusõigust kontrollida (vt Riigikohtu 27. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19). Kahtluse tekkimiseks nimetatud tähenduses tuleb mh lugeda piisavaks teise menetlusosalise põhistatud väiteid esindusõiguse puudumise kohta.
Vt Riigikohtu 13. aprilli 2011 otsus nr 3-2-1-11-11, p 13 ja Riigikohtu 22. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 28.
|
| 3-2-1-137-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Kassatsioonkaebuses ei ole võimalik oma nõuet suurendada, sest Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud.
Haridus- ja teadusministri kehtestatud pedagoogide kvalifikatsiooninõuete järgi on erivajadustega õpilaste kasvatajana töötamiseks nõutav vähemalt kõrg- või keskeriharidus. Seega ei piisa kasvataja kvalifikatsiooninõude täitmiseks lõpetamata kõrgharidusest, täiendkursuste läbimisest ega töökogemusest või -oskustest. Lõpetamata kõrgharidus ei ole võrdsustatud keskerihariduse ega ühegi teise kvalifikatsiooniga.
|
| 3-2-1-102-11
|
Riigikohus |
25.11.2011 |
|
Menetluskulude kindlaksmääramist (väljamõistmist) saab menetlusosaline kulujaotuse kohta tehtud lahendi alusel nõuda 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lahendi jõustumine tähendab, et selle korralise vaidlustamise võimalused on ammendunud, eelkõige edasikaebetähtaeg on möödunud või kaebus on jäetud rahuldamata (vt ka Riigikohtu 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 15).
Menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Juhul kui hüvitist soovitakse toimingute eest, saavad pooled arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis on kehtestatud hagi esitamise ajal kehtinud määrusega.
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses võib menetlusosaline esitada Riigikohtule määruskaebuse kas ise või advokaadi vahendusel. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlust saab lugeda iseseisvaks hagita menetluseks TsMS § 218 lg 3 teise lause tähenduses (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2011. a määrus asjas nr 3-2-1-18-11, p 11).
Lepingulise esindaja kulude hüvitamise korral ei saa üldistavalt eeldada, et kui mitmel kostjal (või ka hagejal) on menetluses olnud ühine esindaja, siis tuleb kehtestatud piirmäärad jagada vastavalt nende menetlusosaliste arvule. Kehtestatud piirmäärade suurus sõltub hagi hinnast. Kui hageja on esitanud hagi mitme kostja vastu, siis peab ta arvestama, et igal kostjal võivad tekkida menetluse tõttu oma kulud.
Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses võib menetlusosaline esitada Riigikohtule määruskaebuse kas ise või advokaadi vahendusel.
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-103-11
|
Riigikohus |
16.11.2011 |
|
Kui maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 12 alusel, s.o põhjusel, et õigustatud isiku nimel hagiavalduse esitanud isik ei ole tõendanud oma esindusõiguse olemasolu, on hagejal õigus esitada selle määruse peale määruskaebus, kuid ei ole õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule.
Hagi läbivaatamise staadium PankrS § 43 lg 1 mõttes algab hagi menetlusse võtmisest kohtu määrusega TsMS § 372 lg 1 järgi.
Tulenevalt TsMS §-st 695 kehtib TsMS § 682 lg 1 ka määruskaebuse menetlemise kohta Riigikohtus. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12).
|
Facebook
Twitter