3-2-1-57-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
Kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 järgi ei ole välistatud asja saatmine uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes.
Kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Seega on kohtu kohustus võimaldada pooltele õigussuhte võimalikust õiguslikust kvalifikatsioonist lähtudes esitada ka väiteid ja vastuväiteid.
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
Leppetrahvi nõudele tuginemist ei välista iseenesest see, et hageja kostja nõuet ei tunnusta. Nõude olemasolu ja kohustuse täitmisest keeldumise õigus tehakse selgeks kostja täitmisest keeldumise õigust hinnates. Muu hulgas saab ka vastuväitena esitatud leppetrahvi nõude puhul taotleda VÕS § 162 lg 1 alusel leppetrahvi vähendamist. Sarnaselt on Riigikohus tasaarvestuse kohta leidnud, et kui teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44).
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes.
Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi nõuda lepingu alusel üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu, st taganemisega muutub lepingujärgne võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks (vt ka Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-06, p 27). Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Selliselt tagatakse, et pool, kellelt taganemise tõttu lepingu alusel üleantu tagastamist nõutakse, ei satuks saadu väljaandmisega ebasoodsasse olukorda seeläbi, et tema enda vastunõude täitmine ei oleks tagatud. Sarnane vastastikune tagasitäitmine on sätestatud ka vastastikuse lepingu tühisuse korral VÕS § 1034 lg 3 alusel.
Müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Üks võistleva menetluse tunnus on ka see, et pooled peavad oma väited, tõendid ja vastuväited esitama menetluses võimalikult aegsasti ning hilinenult esitatut kohus menetluses arvestama ei pea (vt TsMS §-d 329-331). Selliselt tagatakse ka asja mõistliku aja jooksul lahendamise põhimõtte järgimist.
Tuginedes formaalsele ebatäpsusele apellatsiooninõude sõnastamisel, väljus ringkonnakohus sisuliselt apellatsioonkaebuse piiridest ja tühistas maakohtu otsuse ka osas, mida tegelikult ei vaidlustanud. Selliselt eksis ringkonnakohus oluliselt TsMS § 4 lg 2 ja § 651 lg 1 vastu (vt nt Riigikohtu 17. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12). Kui ringkonnakohtul on kahtlusi apellatsioonitaotluse ulatuse või sisu osas, tuleb lasta taotlust täpsustada.
Eelmärke võib AÕS § 63 lg 1 p 1 järgi kinnistusraamatusse kanda mh asjaõiguse omandamise nõude tagamiseks. Eelmärge tagab nõuet kinnistusraamatust nähtuva õigusliku olukorra muutmiseks ja see on AÕS § 63 lg 1 p-st 1 tulenevalt tagatud nõudega lahutamatult (aktsessoorselt) seotud (vt ka Riigikohtu 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 25).
Müügilepingu järgi tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja müügilepingu täitmiseks seatud eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel võib olla piisav seos VÕS § 110 lg 1 teise lause mõttes. Sellele nõudele tuginedes kostja kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks tuleb VÕS § 110 lg 1 esimese lause järgi tuvastada ka ettemaksu tagastamise nõude sissenõutavus ja see, et nõue ei ole piisavalt tagatud. Riigikohus on leidnud, et müügilepingust taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10, p 15).
Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel keeldub, teeb kohus VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse, millega võlgnikku kohustatakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Riigikohus on ka varem leidnud, et täitmisest keeldumise õiguse maksmapanekuks ei ole vaja esitada vastuhagi, vaid sellele saab tugineda ka VÕS § 110 või 111 alusel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 11).
VÕS § 110 lg 5 järgse otsustuse tegemine on menetluslikult ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause mõttes. Kostja põhjendatud kohustuse täitmisest keeldumise korral saab rahuldada hagi vastunõude täitmise tingimusega (vt nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 33; 2. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 14). Sellise täitedokumendi täitmisele kohaldatakse TMS § 21 (vt selle kohta ka Riigikohtu 9. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 14) ja § 184. Kui tahteavaldus sõltub sissenõudja kohustuse täitmisest, loetakse tahteavaldus TMS § 184 lg 1 teise lause järgi tehtuks, kui sissenõudja või kohtutäitur on pakkunud võlgnikule kohustuse täitmist.
|
| 3-2-1-52-11
|
Riigikohus |
20.06.2011 |
|
Vt Riigikohtu 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08, p 26.
Vt Riigikohtu 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17.
VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisinguandja VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väätust selle tagastamise hetkel, mitte selle hilisemat müügihinda. Vastupidine tüüptingimus on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-08, p 17).
Liisingueseme tagastamisega seotud kulud võivad olla ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes (vt Riigikohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, p 11).
Remondikulu ei ole VÕS § 367 lg 4 mõttes ülesütlemisest tingitud lisakuludeks. Liisingueseme remondivajadus mõjutab liisingueseme väärtust, mistõttu tuleb seda liisinguandja nõude suuruse arvutamisel arvestada VÕS § 367 lg 3 järgi.
|
| 3-2-1-24-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Olukorras, kus võlgnik taotleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kohus ei vähenda viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu 26. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-07, p 17). Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.
Olukorras, kus võlgnik taotleb viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses, saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esinevad TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui võlgnik uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Kui rendi suurus on kokku lepitud kaubavoost mittesõltuva fikseeritud rendina, millele lisandub täiendav tasu sõltuvalt kaubavoost, siis kannab rentnik eelduslikult kaubavoo muutumise riisikot VÕS § 97 lg 2 p 3 järgi.
|
| 3-2-1-8-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Asjaõiguse üleandmisel on puudutatud isikuks asjaõiguse omaja, kelle õigus üle kantakse. Puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav mh juhul, kui kande tegemist taotletakse jõustunud kohtuotsuse alusel. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.
Kuna lepingust taganemise avaldusele ei ole vorminõuet ette nähtud, võib notariaalsest kinkelepingust taganeda ka lihtkirjaliku avaldusega (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23).
Vt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27 ja Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12 ja p 16.
|
| 3-2-1-178-10
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt laenusaaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut. Erisuseks käendusest on see, et kehtinud HaS § 362 lg 1 ei sätestanud riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. Kehtiva ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi. Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta. (p 15)
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt õppelaenu saaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes ei ole kohustatud isikule korduvate kirjade saatmine, kui kohustatud isik sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut.
ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
|
| 3-2-1-96-10
|
Riigikohus |
02.12.2010 |
|
Vt Riigikohtu 16. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03, p 9 ja 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-06, p 18.
Kolleegiumi hinnangul tuleb kohaldada seaduse analoogiat (TsMS § 8 lg 2) olukorras, kus seadus ei reguleeri sellist olukorda, kus hageja nõue on küll õigesti rahuldatud, kuid kohus ei ole seisukohta võtnud kosta vastuväite kohta (VÕS § 110 lg 1 või VÕS § 111). Lähedaseks suhteks on siin TsMS § 450 lg-s 2 ja 5 reguleeritud osaotsus, mis võidakse teha tasaarvestuse vastuväite esitamisel. Kui leiab tõendamist kostja õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, siis muudab kohus hageja kasuks töövõtulepingujärgse tasu väljamõistmise otsust.
VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda. VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. VÕS § 110 lg 1 tähenduses on töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).
TsMS § 216 lg-test 4 ja 6 ning § 464 lg-st 2 tuleneb, et kolmanda isiku kaasamine tuleb lahendada kirjaliku põhjendatud määrusega. Praeguses asjas on ringkonnakohus lahendanud kolmanda isiku kaasamise taotluse kohtuotsuses ja selliselt on ringkonnakohus võtnud kostja esitatud taotluse kohta seisukoha ja seda põhjendanud. Ringkonnakohus on otsuse p-s 19 kolmanda isiku kaasamise küsimuse lahendanud ja seda ka motiveerinud. Samuti ei ole rikutud kostja kaebeõigust, kuna ringkonnakohtu otsuses sisalduv kolmanda isiku kaasamata jätmise otsustus on kassatsioonkaebuse esitamisega kaevatav.
Kuna ringkonnakohus on kolmanda isiku kaasamise taotluse jätnud rahuldamata kohtuotsuses ja selle peale on olnud võimalik edasi kaevata, siis kaasamata jätmise kohta määruse tegemata jätmine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Lisaks sai juba maakohtus kolmas isik esitada menetlusse astumise taotluse ja juba maakohtus oli kostjal võimalik taotleda tema kaasamist.
VÕS § 110 lg 1 lubab võlgnikul kohustuse täitmisest keelduda, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on VÕS § 110 lg 1 tähenduses töövõtja töövõtulepingust tuleneva tasunõude ning samast töövõtulepingust ja (või) seadusest tuleneva tellija ehitusgarantiist tuleneva nõude vahel piisav seos. See seos võib olla puuduse kõrvaldamise nõudel ka VÕS § 111 järgi (vt ka Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34).
|
| 3-2-1-109-10
|
Riigikohus |
01.12.2010 |
|
Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole. Tsiviilõiguslik vastutus saab põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19).
Pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, peab tõendama, et tema mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.
Vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71) ja 19. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25).
|
| 3-2-1-87-10
|
Riigikohus |
26.10.2010 |
|
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).
Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes.
Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama suurema kahju olemasolu (vt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).
Vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29).
|
| 3-2-1-29-10
|
Riigikohus |
27.04.2010 |
|
Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, peab samuti tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
VÕS § 112 lg 1 kohaselt, kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Eeltoodut saab väljendada valemina: alandatud hind = lepingu eseme väärtus koos puudustega (mittekohase täitmise väärtus) * lepingus kokkulepitud hind : lepingu eseme väärtus ilma puudusteta (kohase täitmise väärtus) (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-05, p 20). Erandina võib juhul, kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause kohaselt kohase ja mittekohase täitmise väärtuse otsustada asjaolusid arvestades kohus.
Kohase ja mittekohase täitmise väärtusi peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Asjaolu, et kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei ole võimalik kindlaks teha, peab samuti tõendama hageja (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 12).
"Oluline osa" VÕS § 316 lg 1 p 1 mõttes on määratlemata õigusmõiste ning seda tuleb hinnata iga juhtumi eripära silmas pidades.
Tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui üürileandja saaks üürilepingu üles öelda alles siis, kui üürniku üüri ja kõrvalkulude võlg ületab tagatisraha suurust VÕS § 316 lg-s 1 toodud määras.
Üürilepingu sõlmimisel üürileandjale tagatisraha maksmine ei tähenda, et üürnikul oleks õigus tagatisraha võrra vähem üüri maksta. Tagatisraha eesmärgiks on tagada üürileandja üürilepingust tulenevaid nõudeid üürniku vastu. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas see, kui üürileandja saaks üürilepingu üles öelda alles siis, kui üürniku üüri ja kõrvalkulude võlg ületab tagatisraha suurust VÕS § 316 lg-s 1 toodud määras.
|
| 3-2-1-5-10
|
Riigikohus |
29.03.2010 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. mail 2009. a otsuse nr 3-2-1-53-09 p 11. VÕS § 116 lg-t 5 võib kohaldada ka lepingu ülesütlemise korral. VÕS § 116 lg-st 5 järelduvalt võib juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine.
Laenulepingute p-de 14.1.5 ja 14.1.6 sisalduvate tüüptingimuse kohaselt on pangal õigus leping üles öelda ning nõuda varaliste kohustuste ja teiste lepingust tulenevate nõuete kohest täitmist, teatades sellest laenusaajale kirjalikult, kui laenusaaja ei täida kohaselt teistest panga ja/või panga konsolideerimisgruppi kuuluva(te) äriühingu(te) ja/või teis(t)e krediidiandja(te)ga sõlmitud lepingu(te)st tulenevaid varalisi kohustusi. Nimetatud tüüptingimus võib teatud asjaoludel teist poolt ebamõistlikult kahjustada. Seetõttu tuleb selle tüüptingimuse hindamisel muu hulgas arvestada, kas tegemist on tarbijaga või mitte, samuti seda, missuguste lepingute puhul seda tingimust on kasutatud.
|
| 3-2-1-167-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
VÕS § 113 lg-st 8 ja § 162 lg-st 1 ei tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga.
|
| 3-2-1-165-09
|
Riigikohus |
23.02.2010 |
|
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus.
Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Asjaolu, et hageja esitas hagi kostja ja kolmandate isikute vastu kohustuse täitmiseks, peatas küll hageja kohustuse täitmise nõude aegumise, kuid ei mõjutanud hageja kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega. Kahju hüvitamise nõude aegumine oleks sarnastel juhtudel välditav, kui lepingu täitmise nõudes kohtusse pöördunud kahjustatud isik esitaks alternatiivselt kahju hüvitamise nõude juhuks, kui tema täitmisnõue jääb rahuldamata (nt täitmine osutub võimatuks). Sellise kahju hüvitamise nõude puhul saab kahjustatud isik määrata, et sarnaselt VÕS § 116 lg 5 esimeses lauses sätestatuga tuleks ta täitmisnõude võimatuse korral lugeda lepingust taganenuks.
VÕS § 118 lg 1 p 1 kohaselt kaotab taganema õigustatud lepingupool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellelest teada saama. Tegemist on õigust lõpetava, mitte aegumistähtajaga. Mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks võib erinevate lepinguliikide puhul olla erinev. Mõistliku aja kestust mõjutab mh see, millises ulatuses on lepingut täidetud. Samuti tuleb arvestada, et lepingu puhul, mille täitmine on lepingut rikkunud poole tõttu võimatu, peaks olema taganemise mõistlik aeg pikem, sest nendel juhtudel ei saa kahjustatud pool esitada täitmisnõuet ja lepingut rikkunud pool ei saa arvata, et ta peaks lepingu täitma. Kahjustatud lepingupoole tegelikuks õiguskaitsevahendiks täitmise võimatuse korral ongi kahju hüvitamise nõue. VÕS § 118 lg-t 1 täiendab sama sätte lg 2, mille kohaselt on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Arvestades, et aegumistähtajad on küllaltki pikad, on VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg üldjuhul siiski lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus. Kui täitmine on võimatu lepingut rikkunud poole tõttu, ei pruugi VÕS § 118 lg-s 1 sätestatud mõistlik aeg olla lühem kui kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, mille järgimisest sõltub VÕS § 118 lg 2 kohaselt lepingust taganemise kehtivus.
Põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist saab tuvastatud asjaoludel vaadelda konkludentse taganemisena lepingust (vt nt Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
|
| 3-2-1-153-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.
Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
|
| 3-2-1-132-09
|
Riigikohus |
15.01.2010 |
|
Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-70-09.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-100-07.
VÕS § 88 lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib olla antud ka vaikimisi vastavalt tavale või praktikale. Seega võib võlgnik täitmise järjekorda määrates tugineda poolte praktikale, mis võib olla erinev lepingus kokku lepitust. Kui võlausaldaja ei nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks lepingus kokkulepitud järjekorras. Eelkõige juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras, peab võlausaldaja sekkuma aktiivselt võlgniku täitmisse.
|
| 3-2-1-148-09
|
Riigikohus |
06.01.2010 |
|
Lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab hageja TsK § 222 järgi tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning et rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib TsK § 227 järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Kahju tuleb hüvitada vaid sellises ulatuses, mis oli rikkujale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel. Kui kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see TsK § 229 lg-te 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-06.
|
| 3-2-1-143-09
|
Riigikohus |
22.12.2009 |
|
VÕS § 116 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia korras ka kestvuslepingu ülesütlemisele, arvestades nii VÕS § 116 pealkirja kui ka asjaolu, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Seega ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi.
Lepingu ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga.
Lisaks ülesütlemise materiaalsetele tingimustele peavad lepingu lõppemiseks olema täidetud ka ülesütlemise formaalsed eeldused. Lepingu ülesütlemise formaalseks eelduseks on eelkõige ülesütlemisavalduse esitamine lepingu teisele poolele. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. Seaduses ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet. Seega saab lepingu üles öelda ka kaudse ülesütlemisavaldusega TsÜS § 68 lg 3 mõttes.
Mõjuval põhjusel kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleb VÕS § 196 lg 3 järgi leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teada sai.
Lepingu ülesütlemise alus sõltub sellest, kas tegemist on tähtajalise või tähtajatu kestvuslepinguga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-102-06.
VÕS § 116 lg-t 3 tuleb kohaldada analoogia korras ka kestvuslepingu ülesütlemisele, arvestades nii VÕS § 116 pealkirja kui ka asjaolu, et lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse analoogseid reegleid. Seega ka kestvuslepingu saab lepingupool üles öelda nii mõne lepingus sätestatud kohustuse osas, mille ülesütlemiseks on mõjuv põhjus, kui ka tervikuna, kui lepingupoolel ei ole lepingu osalise täitmise vastu õigustatud huvi.
Mõjuval põhjusel kestvuslepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tuleb VÕS § 196 lg 3 järgi leping üles öelda mõistliku aja jooksul pärast seda, kui lepingupool ülesütlemise aluseks olevast asjaolust teada sai.
|
| 3-2-1-144-09
|
Riigikohus |
17.12.2009 |
|
Arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel.
Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms.
|
| 3-2-1-136-09
|
Riigikohus |
14.12.2009 |
|
Üksnes asjaolust, et pooltel olid vastastikused rahalised nõuded ja kostja oli teinud ettepaneku need tasaarvestada, ei saa järeldada, et kostja ei pea tuvastatud asjaolude alusel arve osalise tasumisega viivitamise tõttu hagejale viivist maksma.
Asjaolu, et oli olemas tasaarvestamise võimalus, ei tähenda iseenesest, et kostja esitas hagejale tasaarvestusavalduse ja ta tasaarvestas oma leppetrahvi nõude hageja põhinõudega. Kostja esitas vastuhagi leppetrahvi saamiseks ning apellatsioonkaebuses taotluse hageja põhinõude ja kostja leppetrahvi nõude rahuldamise korral nõuded kohtumenetluses tasaarvestada. Kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud, oleks tulnud hageja hagi põhinõude osas ja kostja vastuhagi nõue jätta rahuldamata, sest tasaarvestatavad nõuded lõpevad.
Teise poole pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse võimaluse tekkimist ei mõjuta tasaarvestuse tegemist. PankrS § 99 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Nõude tasaarvestamise avalduse võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlust jätkata ka pankrotimenetluse ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetlusess, loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuni koosoleku toimumiseni on ka kohtulahendiga rahuldatud nõue ikkagi kaitsmata. Samas peaks olema kohtul lubatud selline nõue tasaarvestada, kuna nõuete kaitsmise koosolekul pole võimalik sellist nõuet kaitsmata jätta. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seatud teiste võlausaldajatega võrreldes paremasse olukorda see võlausaldaja, kelle vastu on võlgnikul nõue. Sellest tulenevalt ei kahjusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete tasaarvestamine võlausaldajate õigusi.
Teise poole pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse võimaluse tekkimist ei mõjuta tasaarvestuse tegemist. PankrS § 99 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Nõude tasaarvestamise avalduse võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlust jätkata ka pankrotimenetluse ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses (PankrS §-d 93 ja 94), loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuni koosoleku toimumiseni on ka kohtulahendiga rahuldatud nõue ikkagi kaitsmata. Samas peaks olema kohtul lubatud selline nõue tasaarvestada, kuna nõuete kaitsmise koosolekul pole võimalik sellist nõuet kaitsmata jätta. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seatud teiste võlausaldajatega võrreldes paremasse olukorda see võlausaldaja, kelle vastu on võlgnikul nõue. Sellest tulenevalt ei kahjusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete tasaarvestamine võlausaldajate õigusi.
|
| 3-2-1-93-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Hageja lepingupärase tasu saamise nõude rahuldamise eeldusena on oluline välja selgitada, mida hageja pidi lepingu alusel tegema ja mida ta tegelikult tegi. Alles eeltoodud asjaolude tuvastamine võimaldab kohtul hinnata, kas hageja on oma lepingujärgseid kohustusi rikkunud, kas rikkumine oli oluline ning kas see annab VÕS § 196 lg-st 1 tulenevalt alust lepingu ülesütlemiseks.
VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kuigi nii töövõtuleping kui ka käsundusleping on teenuse osutamise lepingud, oli tegemist käsunduslepinguga, kuna lepingu sisust tulenevalt ei olnud see suunatud mitte niivõrd kindla tulemuse saavutamisele, kuivõrd teenuste osutamisele.
VÕS § 196 lg 1 on samasisuline käsunduslepingute puhul kohaldatava VÕS §-ga 631.
|
| 3-2-1-91-09
|
Riigikohus |
02.10.2009 |
|
Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6 nimetatud andmed.
VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.
Ka suuliselt esitatud leppetrahvi nõue peab olema esitatud kohustuse rikkumisest teadasaamisest mõistliku aja jooksul.
|
Facebook
Twitter