3-1-1-39-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei toimi eranditeta. Kuigi isiku teod (raamatupidamise algdokumentide mittesäilitamine, käivet kajastavate arvutifailide kustutamine, ebaõigete müügiandmete koondtabelite esitamine) olid suunatud maksuhalduri tegevuse takistamisele maksurikkumise avastamisel, kuid kuna nende samade rikkumiste ilmsikstulekul ähvardas isikut ka kriminaalsüüdistuse esitamine, ei saa teda lähtudes PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 selliste tegude eest eraldi karistada.
Tsiviilkostja õiguste ja kohustuste üle otsustamine ilma tsiviilkostjat kohtumenetlusse kaasamata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom - kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.
Olukorras, kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks ise üles leida. Samuti on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
|
| 3-1-1-139-04
|
Riigikohus |
09.03.2005 |
|
Mingi kohustuse rikkumist saab KarS §-le 30 tuginevalt õigustada mitme erineva takistava kohustuse täitmisega üksnes tingimusel, et iga takistav kohustus eraldivõetuna on vähemalt sama oluline kui rikutud kohustus. Rikutud kohustusega kollideeruva takistava kohustuse sisu ja ulatus peab olema piisava üksikasjalikkusega konkretiseeritud.
Teatud tingimustel võib kohaliku omavalitsuse üksusel tekkida konkreetne kohustus, mis võib sattuda KarS § 30 tähenduses kollisiooni linna või valla kui maksu kinnipidaja kohustusega kanda kinnipeetud maksusumma tähtaegselt üle maksuhalduri kontole. Eeskätt võib kollisiooni põhjustada kohaliku omavalitsuse kohustus, mille eesmärk on kõrvaldada üksikisikute kaalukaid õigushüvesid (näiteks elu ja tervist) ähvardav akuutne ja intensiivne oht, mida ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse kohustusi rikkumata või vähemolulisi kohustusi rikkudes tõrjuda.
|
| 3-1-1-131-04
|
Riigikohus |
14.01.2005 |
|
Kuigi äriühingu kaubamärgi avalikustamine toimus äriühingu huvides, ei piisa sellest asjaolust äriühingu karistamiseks, sest kindlaks ei ole tehtud juriidilise isiku organit ega juhtivtöötajat, kes lasi reklaamid üles panna (vt RKKK lahendid nr 3-1-1-7-04 ja nr 3-1-1-82-04).
Kaubamärk võib sisaldada ja sageli sisaldabki teavet, mis on vaadeldav reklaamina RekS § 2 lg 1 mõttes. Kaubamärgi avalikustamisel peab arvestama RekS piirangutega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-82-04).
Õigusabikulud, mis ületavad oluliselt trahvisummat, ei saa väärteomenetluses, hoolimata väärteoasja keerukusest, lugeda mõistlikeks ega neid menetlusalusele isikule täielikult hüvitada. Mõistlikuks saab lugeda tasu, mis jääb samasse suurusjärku väärteo eest füüsilisele isikule mõistetava maksimaalse rahatrahviga (vt RKKKo-d nr 3-1-1-37-03 ja nr 3-1-1-98-03).
|
| 3-1-1-121-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Teatud süütegude puhul ette nähtud juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus ei asenda, vaid täiendab füüsilise isiku vastutust, ning KarS § 14 lg-st 1 tulenevalt saab juriidiline isik vastutada vaid seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides (vt RKKK lahendid nr 3-1-1-7-04 ja 3-1-1-82-04).
Käesolevas asjas ei kajasta väärteoprotokoll, kohtuvälise menetleja otsus ega linnakohtu otsus seda, kes on teo toime pannud ja seega ei ole kindlaks tehtud osaühingu organi ega juhtivtöötaja süülist ning õigusvastast tegevust. Seda puudust ei ole võimalik kõrvaldada ka asja uuel arutamisel esimese astme kohtus, mistõttu menetlus väärteoasjas tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
Eksitavaks reklaamiks tunnistamisel võetakse arvesse kogu reklaam ning eelkõige teave tootja või teenuse osutaja isiku, tema tegevusala ja kvalifikatsiooni kohta (RekS § 4 lg 2 p 6). Sellest tulenevalt on kohus, arvestades kogu reklaami ja lause "10 aastat Eesti turul" asetsust sellel, jõudnud põhjendatult järeldusele, et kuigi osaühing registreeriti aastal 2000, võib selle reklaamist aru saada, nagu oleks osaühing tegutsenud juba 10 aastat. Seetõttu on kõnealuse reklaami näol tegemist eksitava ja seega keelatud reklaamiga.
|
| 3-1-3-5-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi ja 20.07.1993. a jõustunud KrK § 148-4 järgi enne nende karistusnormide kehtima hakkamist toime pandud tegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 7 lõikega 1.
Tulenevalt PS §-st 15 võib menetluse taasavamine Eesti kohtus pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) otsust osutuda vajalikuks, vaatamata asjaolule, et menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu tuvastatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-3-13-03).
|
| 3-1-1-70-04
|
Riigikohus |
19.10.2004 |
|
Kuna deklaratsioonides ei esitanud valeandmeid mitte äriühingu organ või juhtivtöötaja, vaid äriühingu volitatud esindaja, siis vastavalt KarS § 14 lg-le 1 puudub alus juriidilise isiku karistusõiguslikuks vastutuseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-82-04).
Nii teo HÕS § 141 lg-s 3 ettenähtud haldusõiguserikkumise kui ka MKS § 152 lg-s 1 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis ei eelda erisubjektina maksukohuslast, vaid näeb ette vastutuse maksuhaldurile valeinformatsiooni või võltsitud dokumentide või deklaratsioonis valeandmete esitamise eest mistahes isiku poolt, kes on õiguslikult kohustatud deklaratsioone esitama. Selline kohustus ei pea tulenema mitte üksnes maksuõiguslikust suhtest Maksu- ja Tolliametiga, vaid ka muudest õigussuhetest maksukohustuslasega.
|
| 3-1-1-82-04
|
Riigikohus |
28.09.2004 |
|
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu, s.o seaduses ettenähtud juhtudel saab füüsiliste isikute tegusid omistada ka juriidilisele isikule. Seetõttu vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg 1 kohaselt üksnes teo eest, mille on toime pannud tema organ või juhtivtöötaja. Juriidiline isik vastutab vaid juhul, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid. Juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Erandjuhtudel (nt organisisese salajase hääletuse puhul) ei ole vajalik välja selgitada organi iga konkreetse liikme tegevust, kui on ilmne, et õiguserikkumisele viinud otsuse langetamisel vastas organi liikmete tegevus deliktistruktuuri kõigile elementidele. Lisaks eelnevale tuleb ka tuvastada, et vastav organ või juhtivtöötaja tegutses juriidilise isiku huvides.
Kui plakat sisaldab lisaks uusaastatervitusele ka hasartmängukorraldaja (kasiino) logo, on tegemist reklaamiga. Seda põhjusel, et koos uusaastatervituse edasiandmisega tutvustatakse ka kasiino kaubamärki, kusjuures koosmõjus uusaastasoovidega kujundatakse inimestes positiivset suhtumist mainitud kaubamärgi all tegutsevate hasartmängukohtade suhtes. Seega on tegemist teabega, mille eesmärgiks on teenuse müügi suurendamine, mistõttu selle avaldamise puhul on tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 tähenduses. Kaubamärgiomanik peab kaubamärgi (tunnuslause) avalikustamisel arvestama reklaamiseaduse piirangutega. Kui kaubamärgi avalikustamine kujutab endast reklaami, tuleb lähtuda RekS § 19 lg-s 1 sätestatust. Antud juhul kutsub tunnuslause hasartmängus osalema, sest seondub võiduvõimalusega (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-2-03).
|
| 3-1-1-62-04
|
Riigikohus |
22.06.2004 |
|
Kohtulikult karistatud isikute Euroopa konventsiooni (edaspidi Konventsioon) alusel toimuv karistuse muutmine elukohariigis ei kujuta endast elukohariigis uue karistuse mõistmist, seega ei saa lähtuda KarS §-st 56. Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "d" on sätestatud vaid see, et elukohariik ei tohi karistuse muutmisel raskendada isiku karistusmäära. Karistusmäär väljendab üksnes mingi karistusliigi kvantitatiivset mõõdet, mitte aga karistusliigiga seonduvat karistuse iseloomu. Konventsiooni artikkel 11 p 1 "b" teleoloogilise tõlgenduse kohaselt on välistatud karistuse muutmisel ka karistuse asendamine üldkasuliku tööga, samuti karistusest tingimuslik vabastamine.
Piirituse ja narkootilise aine salakaubaveo katse moodustavad ideaalkogumi, mille eest tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista üks karistus.
|
| 3-1-1-39-04
|
Riigikohus |
18.06.2004 |
|
KarS § 390 lg 1 dispositsiooni sõnastuse kohaselt on maksudeklaratsiooni maksuhaldurile tähtpäevaks esitamata jätmisega juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, kuriteokoosseis täidetud. KarS § 390 lg-s 1 loetletud mõne teo tuvastamisel puudub vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas ja kuivõrd on see tegu takistanud maksuhalduri tegevust (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-04).
Kui isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-22-04 ja 3-1-1-23-04). Isik saab vastutada äriühingu sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete kohta käivate deklaratsioonide esitamisega hilinemise eest üksnes nende maksustamisperioodide osas, mil äriühingul oli vastav maksu- või kinnipidamiskohustus.
|
| 3-1-1-23-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Seadusest tuleneva deklareerimiskohustuse täitmata jätnud maksukohustuslase käitumine võib vastata KarS § 390 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ka juhul, kui maksuhaldur ei ole deklaratsiooni nõudmiseks kasutanud MKS § 85 lg-s 3 ja §-s 91 ette nähtud meetmeid.
KarS § 390 lg 1 sisaldab sisuliselt kahte erinevat karistusõiguslikku normi. Esmalt on kõnealuse sätte dispositsioonis kirjeldatud tegusid (alates maksudeklaratsiooni või muu teabe tähtpäevaks esitamata jätmisest kuni maksuhalduri korralduse täitmata jätmiseni), mida seadusandja on lugenud iseenesest maksuhalduri tegevuse takistamiseks. Seetõttu puudub mõne KarS § 390 lg-s 1 loetletud teo tuvastamisel vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas ja kuivõrd on see tegu olnud maksuhalduri tegevuse takistuseks. Teiseks on kriminaliseeritud ka "maksuhalduri tegevuse takistamise muul viisil" - seega maksuhalduri tegevuse takistamise teoga, mida ei ole KarS § 390 lg 1 dispositsioonis loetletud. Isiku süüditunnistamisel maksuhalduri tegevuse takistamise eest muul viisil peab olema tõendatud, milles konkreetselt seisnes maksuhalduri tegevuse takistamine.
Olukorras, kus kohus tuvastab, et isik on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo (KarS § 2 lg 2) ning puuduvad kriminaalasja menetlust kõrvaldavad asjaolud (KrMK § 5), on kohtul võimalik jätta isik süüdi tunnistamata üksnes juhul, kui kohus asub seisukohale, et konkreetne kuriteokoosseis ei ole põhiseadusevastasuse tõttu kohaldatav. Kohtualuse süüditunnistamine või õigeksmõistmine ei sõltu isikule inkrimineeritava kuriteo eest ette nähtud karistuse rangusest. Kohtualuse süüd vähendavate erandlike asjaolude esinemine võib vastavalt KarS § 61 lg-le 1 anda aluse karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära, kuid mitte isiku õigeksmõistmiseks.
Kohtualuse õigeksmõistmine alusel, mida seadus ette ei näe, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 tähenduses, kuna see takistab seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-22-04
|
Riigikohus |
22.04.2004 |
|
Juhul, kui juriidiline isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus, sest see on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus, mis üldjuhul eeldab põhikohustuse (maksukohustus) olemasolu. Reeglina kui isik ei ole kohustatud maksu maksma või maksu kinni pidama, ei ole ta maksukohustuslane (MKS § 6) ja temalt ei saa nõuda maksudeklaratsiooni esitamist. Deklareerimiskohustus saab maksukohustusest eraldi eksisteerida üksnes juhul, kui see on seaduses sõnaselgelt ette nähtud (nt TuMS §-d 49-53).
|
| 3-1-1-98-03
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Ei ole välistatud, et mingi kauba klassifitseerimine Eesti kaupade nomenklatuuri (edaspidi: EKN) järgi on võimalik ka üksnes kaubapassis märgitud kauba nimetusest lähtuvalt. Seda juhul, kui kaubapassis märgitud nimetusega kaup paigutub üheselt ja vaidlusteta EKN-i mingisse kindlasse rubriiki. Kui sellist võimalust saaks kasutada kõigi Eestisse imporditavate kaupade puhul, siis poleks täiendavalt vaja kasutada EKN-i reegleid. Seadusandja on aga kõnealuste reeglite kehtestamisel lähtunud arusaamast, et teatud juhtudel ei ole võimalik lähtuda üksnes kaubapassis märgitud kauba nimetusest. Kauba nimetused - seega ka kaubapassis märgitud nimetused - on vaid teabeks, mistõttu nad ei ole klassifitseerimise tunnuseks. Kauba deklareerimisel ei saa ignoreerida imporditava kauba tegelikku kasutusotstarvet Eestis (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-7-04).
|
| 3-1-1-136-03
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Valeandmete esitamise osas erinevad KarS §-des 386 ja 390 sätestatud kuriteokoosseisud selle poolest, et esimesel juhul esitatakse maksuarvutus (maksudeklaratsioon) ja muud vajalikud dokumendid maksuhaldurile seaduses ettenähtud korras ja tähtaegadel kohustatud isiku initsiatiivil, kuid nendes dokumentides esitatakse teadvalt valeandmeid. Teisel juhul esitatakse maksuhaldurile valeandmeid dokumentides, mida esitatakse maksuhalduri nõudel selleks, et maksuhaldur saaks kontrollida maksuarvutuse (maksudeklaratsiooni) õigsust või koguda tõendeid maksusumma määramiseks ja maksuotsuse tegemiseks. Neid dokumente esitab kohustatud isik maksuhalduri nõudel täiendavalt nendele dokumentidele, mida ta oli juba esitanud koos maksuarvutusega (maksudeklaratsiooniga).
Maksuvõla väljamõistmist süüdimõistetult ei takista asjaolu, et maksuhaldur ei ole kriminaalasjas tsiviilhagi esitanud. Maksukuritegude puhul on maksuvõlg käsitatav kuriteoga tekitatud kahjuna ning KrMK § 263 lg 1 p 11 ja § 275 lg 1 p 8 kohaselt peab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muude küsimuste hulgas lahendama ka küsimuse sellest, kas varaline kahju kuulub hüvitamisele, kui tsiviilhagi ei ole esitatud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.01.2008, nr 3-1-1-60-07, p-d 41jj)
|
| 3-1-1-123-03
|
Riigikohus |
27.02.2004 |
|
Selgitamaks, kes oli käibedeklaratsiooni esitamiseks kohustatud pädev ametiisik KrK § 148-1 lg 2 tähenduses, tuleb tuvastada, kellel olid käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäeval osaühingu siseselt volitused tegutseda äriühingu juhatuse liikmena, sest osaühingu juhatuse liikme volituste tekkimise ja lõppemise aeg ei ole määratud mitte vastava kande tegemisega äriregistris, vaid osanike või osaühingu nõukogu otsusega isiku juhatuse liikmeks valimise või juhatusest tagasikutsumise kohta (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-69-01 ja 3-1-1-122-03). Kui käibedeklaratsiooni esitamise kuupäeval olid osaühingu siseselt varasema juhatuse liikme volitused äriühingu juhatuse liikmena lõppenud, tuleb kohtul kontrollida, kas on võimalik, et ta vastutab vahendliku täideviimise või kuriteost osavõtu vormis.
Maksukuritegude uurimisel on küll tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid (samuti maksuotsus või halduskohtu otsus), kuid selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-120-03). Nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses peab kajastuma kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma arvestamise metoodika. Samuti peab kohus kontrollima, kas süüdistuses on maksuseaduseid tõlgendatud õigesti.
Aktsepteeritavaks ei saa lugeda olukorda, kus kriminaalasja arutav kohus tugineb oma otsuses alati üksnes maksuhalduri kontrollaktile. Kontrollakti õigsuse vaidlustamisel võib tekkida vajadus uurida ka teisi tõendeid.
Isiku süüdistunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 järgi. Kuigi süüdistuses ja kohtuotsuses on maksustamisperioodide lõikes välja toodud deklareeritud käibemaksusummad ja tegelikult deklareerimisele kuulunud käibemaksusummad, ei selgu kohtuotsusest, milliste asjaolude tõttu tegelikult deklareerimisele kuulunud käibemaksusummad äriühingu käibedeklaratsioonides näidatutest erinesid. Kohtuotsusest peab nähtuma, milline oli maksustamisperioodide lõikes äriühingu tegelik käive ja sellest mahaarvatav sisendkäibemaksusumma ning millistest asjaoludest on nende summade kindlaksmääramisel lähtutud. Kui isikut süüdistatakse äriühingu käibedeklaratsiooni esitamata jätmises, siis tuleb kohtuotsuses ja süüdistuses märkida need juriidilised faktid (tehingud), mille alusel tekkis äriühingul käive, millelt tuli deklareerida käibemaksu (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-03).
|
| 3-1-1-122-03
|
Riigikohus |
25.02.2004 |
|
Süüdistuse esitamisel on rikutud KrMK § 215 lg-s 2 sätestatut, sest ei nähtu, millised süüdistatavate teod sisaldavad vastavalt KrK § 148-1 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu. Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine, mis on AKKS § 39 lg 4 järgi kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine.
Kui kohtuotsusest ei nähtu, millised kohtualuste teod sisaldavad vastavalt KrK § 148-1 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu, on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes (kohus on rikkunud KrMK § 274 p 4 nõudeid), sest isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine.
Kui kohus on kohtuotsuses küll kirjeldanud faktilisi asjaolusid, mida ta on lugenud tuvastatuks, kuid ei ole näidanud tõendeid, mille põhjal kohus need asjaolud tõendatuks luges, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse rikkumisega (rikutud on KrMK § 274 p 2 nõudeid).
Kui kohtuotsusest ei nähtu, millised kohtualuste teod sisaldavad vastavalt KrK § 148-1 lg-tes 1, 3 ja 5 sätestatud kuriteokoosseisu, on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 4 mõttes (kohus on rikkunud KrMK § 274 p 4 nõudeid), sest isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse rikkumine.
Peale KarS jõustumist on esimese astme kohtus kohtunik õigustatud ainuisikuliselt arutama süüdistusasju KrK § 148-1 lg-te 1, 3 ja 5 järgi, sest esimese astme kohtus võib kohtunik lahendada ainuisikuliselt teise astme kuritegusid (KrMK § 23 lg 2) ning vastavalt KarSRakS § 3 lg-le 2 puudub kohtul võimalus mõista nende tegude eest karistuseks üle kolme aasta vangistust, olenemata sellest, milline karistus nähakse nende tegude eest ette KarS-s.
Kui maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks on juhatuse liige vahetunud, siis peale juhatuse liikme vahetumise tähtpäeva tekkinud äriühingu kohustuste mittetäitmise eest (maksudeklaratsiooni mitteesitamise eest) endine juhatuse liige ei vastuta. Samuti ei saa ka teisi isikuid tunnistada süüdi selle teo toimepanemisele kaasaaitamises.
|
| 3-1-1-120-03
|
Riigikohus |
17.02.2004 |
|
Üldkohus on pädev tuvastama kõiki maksukuriteo koosseisulisi tunnuseid. Maksukohustuse rikkumine ja selle tagajärjel laekumata maksu suurus ei pea olema enne tuvastatud haldus- ja halduskohtumenetluses.
Kui maksu- või kriminaalmenetluses selguvad asjaolud, mis seavad kahtluse alla eelduse, et äriühingu esindaja tegevus tekitab kohustusi (sh maksukohustusi) üksnes äriühingule, siis tuleb nende asjaolude põhjal otsustada, kas tegelikult sai tulu äriühingu nimel tegutsenud füüsiline isik.
Maksukuritegude menetlemisel peab kohus muuhulgas kontrollima, kas isiku käitumisele on antud õige maksuõiguslik hinnang ja kas laekumata maksusumma on arvestatud õigesti. Kohtuotsuse põhjendamise kohustus (KrMK § 262 lg 1) tähendab maksukuritegude puhul muuhulgas seda, et kohtuotsuse tegemisel tuleb arvestada MaksuKS-s maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid.
Maksukuriteo asjas koostatava süüdistuskokkuvõtte koostamisel tuleb arvestada MaksuKS-s maksuotsuse (vastutusotsuse) sisule esitatavaid põhinõudeid.
Maksukuritegude uurimisel on tõenditena kasutatavad ka maksumenetluses kogutud tõendid, samuti maksuotsus või halduskohtu otsus. Kuid ka selliseid tõendeid tuleb uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides.
|
| 3-1-3-13-03
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
AKKS-s sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise alused sisaldavad Eesti kohtute tuvastatavaid aluseid jõustunud kohtulahendite taasläbivaatamiseks. Teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata.
Kriminaalmenetlus on võimalik Riigikohtus ka juhul, kui menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu otsust nr 3-1-3-10-02 Brusilovi süüasjas). Menetluse taasavamise üle otsustamisel pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste kohus (edaspidi Kohus) on tuvastanud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga (edaspidi Konventsioon) tagatud õiguse mis tahes rikkumise, tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu poolt tuvastatud Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine Kohtu poolt ei ole isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi enne selle kehtima hakkamist toime pandud maksukuritegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (edaspidi Konventsioon) artikli 7 lõikega 1, mis sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning keelab isikut süüdi tunnistamast kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku õiguse järgi ei olnud kuritegu. Konventsiooni artikli 7 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka PS § 23 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumist.
|
| 3-1-1-147-03
|
Riigikohus |
22.12.2003 |
|
TubakaS § 21-6 (maksumärgistamata sigarettide hoidmine edasiandmise eesmärgil) objektiivsesse süüteokoosseisu kuuluvaks tegevuseks on maksumärgistamata sigarettide hoidmine, mitte aga nende üleandmine kolmandatele isikutele. Hoidmise juures tuleb aga tuvastada ka edasiandmise eesmärk, s.t isiku soov maksumärgistamata sigarette kolmandatele isikutele üle anda. Edasiandmise eesmärki ei näita üksnes sigarettide faktiline üleandmine kolmandatele isikutele, vaid seda on võimalik tuvastada ka muude asjaolude kaudu, kusjuures ühe sellise asjaolu on seadusandja TubakaS § 3 lg-s 6 otseselt ette näinud. Selle kohaselt loetakse tubakatoodete hoidmist, ladustamist või edasitoimetamist olulises koguses (üle 200 sigareti) hoidmiseks, ladustamiseks või edasitoimetamiseks edasiandmise eesmärgil.
|
| 3-1-1-14-03
|
Riigikohus |
05.06.2003 |
|
Blanketse karistusnormi dispositsioon võib sisaldada nn kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid sisustavad viitavat normi. KrK § 76 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisus kasutatavad mõisted "tollikontrollile kuuluv kaup" ja "ebaseaduslik toimetamine üle tollipiiri" viitavad piisava mõistetavusega teo toimepanemise ajal kehtinud TolliS-le ja selle alusel ning täitmiseks antud alamalseisvatele õigusaktidele.
Isikutelt, kes puutuvad kokku valdkonnaga, mida reguleerivad normid on karistusõiguslikult tagatud, eeldatakse vastava valdkonna regulatsiooni tundmist. Kui üksikjuhul peaks siiski ilmnema, et isik ei saanud aru oma teo keelatusest ja see eksimus oli temale vältimatu, välistab KarS § 39 lg 1 isiku süüditunnistamise.
KrK § 76 (salakaubavedu) sisustamine põhiseadusega vastuolus oleva, kuid soodustava iseloomuga üldaktiga, on lubatav.
Blanketse kriminaalõigusnormi dispositsioon võib sisaldada nn kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid sisustavad viitavat normi. KrK § 76 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisus kasutatavad mõisted "tollikontrollile kuuluv kaup" ja "ebaseaduslik toimetamine üle tollipiiri" viitavad piisava mõistetavusega teo toimepanemise ajal kehtinud TolliS-le ja selle alusel ning täitmiseks antud alamalseisvatele õigusaktidele.
|
| 3-1-1-34-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
RPvS § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta teda isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest.
Osaühingu praktilise majandustegevuse juhtimine (tehingute tegemine, mille tulemusena tekkis osaühingutel käive ja laekus arvele raha), äriühingu asutamise dokumentide, samuti raamatupidamisdokumentide valdamine ei ole maksukuriteole kihutamine, vaid on maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamine (KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 10 järgi).
Isik, kes 1) kasutas ära juhatuse liikme ja osaniku mõjutatavust ning soovi saada kergelt raha; 2) veenis teda registreerima end osaühingute omanikuks, tasudes ise osaühingute osakapitali; 3) omades ainukese isikuna ülevaadet mõlema osaühingute majandustegevusest, tekitas juhatuse liikmes, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata, on toime pannud maksukuriteole (KrK § 148-1 lg-s 10) kihutamise.
KrK §-des 148-1 ja 148-4 kirjeldatud teod on kuriteona karistatavad ka KarS § 390 lg 1 järgi, kui nende tegude tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam või kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või enne 1. septembrit 2002. a halduskaristust.
Kohtud ei ole tuvastanud, et nimetatud osaühingute ainuomanik oleks täitnud RPvS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust ja määranud osaühingute raamatupidamise eest vastutavaks isikuks kassaatori. Ülaltoodu alusel leiab Riigikohus, et kassaatoril puudus ametiseisund osaühingutes, sest tal puudus õiguspädevus nendes osaühingutes KrK §-s 160 loetletud ülesannete täitmiseks. Seega ei olnud ta ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes. Õiguspädevus ja ametiseisund nendes äriühingutes oli vaid juhatuse liikmel ja osanikul, kellel oli volitus täita KrK § 160 lg-s 1 loetletud funktsioone. Samal põhjusel ei saa kassaatorit lugeda isikuks, kes on kohustatud tuludeklaratsiooni esitama. Järelikult ei saa ta vastutada KrK § 148-1 järgi kuriteo täideviimise eest.
|
Facebook
Twitter