3-1-1-82-13
|
Riigikohus |
07.10.2013 |
|
Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 1 täidavad kohtumenetluses süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt vabastab süüdistusest loobumine KrMS §-s 301 sätestatud korras kohtu menetluse jätkamise kohustusest, moodustades õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluse, v.a juhul, kui süüdistusest loobutakse põhjusel, et süüdistatava tegevus vastab väärteo tunnustele. See tähendab, et lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle ega või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist. Eelöelduga haakub Riigikohtu praktikas väljendatud seisukoht, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 17.02.2018, nr 1-17-1327/52,p-d 15-18)
Jõudes kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1–11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puudub ringkonnakohtul õigus asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kuna ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhistab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik. (Vt RKKKm 3-1-1-70-12, p-d 8-10).
Kuivõrd apellatsioonimenetluses tuvastati, et süüdimõistvas otsuses omistati süüdistatavale tema karistusõiguslikku vastutust raskendav süüteokoosseisu tunnus, mida süüdistuses ei kirjeldatud, pole selle tunnuse omistamine isikule enam võimalik sõltumata KrMS § 268 lg-s 6 ja § 307 lg 1 p-s 2 ning lg-s 2 sätestatud menetluskorra järgimisest. Tuvastatud menetlusnõuete rikkumise oleks ringkonnakohus pidanud ise lähtuvalt KrMS § 341 lg-st 3 kõrvaldama. Saates aga kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, rikkus apellatsioonikohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
|
| 3-1-1-72-13
|
Riigikohus |
04.10.2013 |
|
Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 41 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.
KarS § 184 lg 1 järgi on karistatav narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Aine käitlemise ebaseaduslikkus on objektiivse koosseisu normatiivne tunnus, mis seisneb narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 kohase loa puudumises kõnealuste ainete käitlemiseks. Muuhulgas on KarS § 184 lg 1 kooseisu välistava loana NPALS § 3 lg 1 tähenduses tegemist siis, kui arst on isikule välja kirjutanud narkootilise ainet sisaldava ravimi retsepti või teinud raviasutuses ettekirjutuse sellise ravimi manustamiseks. Juhul kui narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldav ravim on omandatud seaduslikult, ei muutu selle valdus ravimit tarvitamata jättes ebaseaduslikuks. Seadusest aga ei nähtu kohustust seaduslikult omandatud narkootilist või psühhotroopset ainet sisaldava ravimi äratarvitamiseks, tagastamiseks või hävitamiseks. Nii näiteks panevad ravimiseaduse (edaspidi RavS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 2 kohustuse kõlbmatute ravimite vastuvõtmiseks ja hävitamiseks nende käitlejale RavS § 3 tähenduses, s.o ravimite tootjatele, tarnijatele ja müüjatele. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et narkootilist ainet sisaldava ravimi tarvitamisõpetuse kohaselt tarvitamata jätmine ja selle kogumine on käsitletav narkootilise aine ebaseadusliku käitlemisena KarS § 184 lg 1 tähenduses.
Midasolaam on kantud sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kinnitatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja nr IV. NPALS § 4 lg 5 kohaselt võib IV nimekirjas loetletud aineid ja neid sisaldavaid ravimeid välja vedada ainult psühhotroopsete ainete käitlemise õigust omav isik. Väljaveoks on vajalik Sotsiaalministeeriumi või Ravimiameti poolt antav ühekordne kindlaks määratud kehtivusajaga väljaveoluba (NPALS § 2 p 5), kui isiklikuks tarbimiseks lubatud kogused ületavad sotsiaalministri määrusega kehtestatud ülempiiri (RavS § 25 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministri 18. veebruari 2005. a määrusega nr 31 kehtestatud "Ravimiameti eriluba nõudva kauba sisse- ja väljaveo ning ravimite isiklikuks tarbimiseks kaasavõtmise või posti teel saatmise tingimused ja kord, erilubade vormid ning Ravimiameti eriluba nõudvate kaupade loetelu" § 8 lg 41 kohaselt võib isik, kelle püsiv elukoht on Eestis ja kes soovib sõita teise Schengeni konventsiooniosalise riigi territooriumile, võtta narkootilisi või psühhotroopseid aineid kaasa reisi kestuse ajaks vajaminevas koguses, kuid mitte enam kui 30-päevaseks raviks. Iga kaasasoleva arsti retsepti järgse narkootilise või psühhotroopse aine kohta peab kaasas olema Ravimiameti poolt väljastatud tunnistus.
Mitteehtsa tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnus on garandikohustusega isik, nagu nt narkootilise aine käitleja kohustus tema valdusse sattunud ebaseadusliku narkootilise ja psühhotroopse aine üleandmiseks politseiasutusele vastavalt NPALS § 7 lg-le 1. Seepärast tuleb kõigepealt nõuetekohaselt tuvastada süüdistatava garandiseisund, millest tuleneb tema garandikohustus hoida ära tagajärg (KarS § 13 lg 1). Järgmise tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu tunnusena tuleb konstrueerida nõutav tegevus, s.t konkreetne tegu, mida isik pidi tegema, kuid mille ta jättis tegemata (RKKKo 3-1-1-79-10, p-d 24-25). Samuti peaks selline etteheide kajastuma ka süüdistuses.
Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.
Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.
Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Samuti peab kohus lähtuma arsti väljakirjutatud retsepti eeldatavast õiguspärasusest. Kui süüteoasjas ei ole tuvastatud retsepte väljastanud arstide ebaseaduslik käitumine, siis ei saa pelgalt isikult ravimite leidmise fakti pinnalt talle omistada nende ebaseaduslikku omandamist ega valdamist KarS § 184 lg 1 tähenduses.
Eluline usutavus on küll üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume aga mitte iseseisev tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses. KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seejuures ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (RKKKo 3-1-1-10-11, p 26). Kriminaalmenetluse seadustiku § 211 lg 2 kohaselt selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur kohtueelses menetluses välja kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel. Tuginedes kaitseväidete elulisele ebausutavusele olukorras, kus kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid ei kinnita süüteo toimepanemist, pöörab kohus tõendamiskoormise ümber ja loeb kuriteokoosseisu tõendatuks seetõttu, et süüdistatav ei suutnud veenvalt tõendada, et ta omandas ravimi seaduslikult. Selliselt toimides läks kohus vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-74-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Üldjuhul võib kohus KrMS § 126 lg-s 21 nimetatud prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.
Arestitud eseme KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel sundkorras võõrandamise lubatavus tuleb välja selgitada vastandlike huvide kaalumise teel, kusjuures võõrandamist saab pidada lubatavaks vaid juhul, kui vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu. See, kuivõrd kaalukaks saab pidada omaniku huvi arestitud eseme omandi säilitamise vastu, sõltub erinevatest teguritest. Muu hulgas tuleb arvestada, kas omanikul on konkreetse eseme suhtes isiklikel põhjustel eriline huvi (VÕS § 134 lg 4); kuivõrd keerukas on uue samaväärse asja hankimine; kas arestitud asi on asendatav või asendamatu (TsÜS § 51), äratarvitatav või äratarvitamatu (TsÜS § 52); kas isik omandas eseme kasutamiseks või edasivõõrandamiseks; kas eset kasutati isiklikus tarbimises või majandus- ja kutsetegevuses. Oluline on silmas pidada ka eseme käibevõimelisust ja asjaolu, kas eseme võõrandamisel riigi korraldatava enampakkumise teel on tõenäoline saada eseme eest õiglane turuhind. Arestitud vara väärtuse olulise vähenemise vältimiseks on selle omaniku nõusolekuta võõrandamine üldjuhul alati põhjendatud näiteks siis, kui tegemist on kiiresti rikneva kaubaga (nt teatud toiduained) või suure käibevõimelisusega asendatavate esemetega, eriti, kui need on omandatud majandus- ja kutsetegevuse raames edasivõõrandamise eesmärgil (nt mingi kaubapartii). Isiklikus tarbimises olevate esemete, eriti individuaaltunnustega asjade sundkorras võõrandamise otsustamiseks tuleb aga põhjalikult kaaluda iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh hinnata neid põhjusi, miks arestitud vara omanik vara võõrandamisele vastu vaidleb. Üldjuhul ei pea kohus arestitud vara võõrandamise otsustamisel uuesti kontrollima jõustunud arestimismäärusega tuvastatud põhjendatud kuriteokahtluse ja vara arestimise aluste olemasolu. Erandiks on siiski juhtumid, kus vara omanik esitab kohtule andmed, mis ilmselgelt viitavad kuriteokahtluse või vara arestimise aluste äralangemisele.
Üldjuhul võib kohus KrMS § 126 lg-s 21 nimetatud prokuratuuri võõrandamistaotluse lahendada kirjalikus menetluses, andes arestitud vara omanikule mõistliku tähtaja prokuratuuri taotlusele vastuse esitamiseks. Peaks aga vara omanik taotlema võõrandamisküsimuse suulist arutamist, tuleb maakohtul kaalulolevaid põhiõigusi arvestades korraldada prokuratuuri taotluse lahendamiseks kohtuistung. Määruskaebus maakohtu võõrandamismääruse peale vaadatakse KrMS § 390 lg 3 kohaselt läbi kirjalikus menetluses.
|
| 3-1-1-77-13
|
Riigikohus |
03.10.2013 |
|
Ringkonnakohtu poolt osade tõendite hindamata jätmine on käsitatav olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata laiendatud konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.
|
| 3-1-1-63-13
|
Riigikohus |
21.06.2013 |
|
Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (Vt nt RKKKo 3-1-1-87-11, p 7.) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Isiku õigus enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul tuleneb nii KrMS § 2742 lg-st 1 kui ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt nt König vs. Saksamaa, otsus 28. juunist 1978, p-d 99 ja 111; Kudla vs. Poola, p 124; Valeriy Kovalenko vs. Venemaa, otsus 29. maist 2012, p 58). Juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada EIÕK art 6 lg 1 esimese lause rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (vt nt Estima Jorge vs. Portugal, otsus 21. aprillist 1998, p 45).
Kriminaalasja keerukus iseenesest ei õigusta menetluse pikaajalisust ja arvestada tuleb teisi tegureid (vt Golovkin vs. Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 3. aprillist 2008, p 39).
Kahtlustatava või süüdistatava suhtes toimuva menetluse ülemäärast kestust ei saa riik õigustada vajadusega pidada mõne teise samas kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava isikuga läbirääkimisi kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu (KrMS § 202).
EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt vs. Venemaa, otsus 3. juunist 2010, p 43).
KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt RKÜKo 3-3-1-85-09). Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (Vt RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1 ja RKKKm 3-1-1-34-13, p 18).
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Seega saab ringkonnakohus lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 2742 lg 1 alusel, kui 1) ringkonnakohus tuvastab, et maakohus on kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja seetõttu tuleks asi saata maakohtule uueks arutamiseks (millega kaasneks menetlusaja oluline pikenemine) või 2) esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks.
Olukorras, kus on tuvastatud, et süüdistatavate õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, siis juhul kui eksisteerib arvestatav tõenäosus, et kriminaalasja lahendamine lähiajal ei ole võimalik, tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Seejuures tuleb silmas pidada, et kõneksoleva õiguse rikkumise intensiivsus on ajas süvenev.
Kuna Eesti kohtunike eetikakoodeksi punkti 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima aus, ongi KrMS § 49 lg 1 p-s 5 (praegu KrMS § 49 lg-s 6) sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt RKKKm 3-1-1-123-05, p 12.)
|
| 3-1-1-69-13
|
Riigikohus |
14.06.2013 |
|
Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKm 3-1-1-86-11, p 7).
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonis esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsiooni sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse. Kui apellatsiooni ei ole alust lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja seda ei saa kõnealuse sätte kohaselt jätta läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus, jättes apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatut läbi vaatamata, oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonis esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsiooni sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse. Kui apellatsiooni ei ole alust lugeda KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes ilmselt põhjendamatuks ja seda ei saa kõnealuse sätte kohaselt jätta läbi vaatamata, rikub ringkonnakohus, jättes apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatut läbi vaatamata, oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-61-13
|
Riigikohus |
11.06.2013 |
|
Juhul, kui kriminaalhooldaja taotleb erakorralises ettekandes karistuse täitmisele pööramist mõne KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõude rikkumise tõttu, tuleb kohtul hinnata, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab. Kohus peab hindama, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt RKKKo 3-1-3-24-97, p 1). Viibimine välisriigi kinnipidamisasutuses on mõjuv põhjus, mille tõttu ei ole süüdlasel tema tahtest mitteolenevatel põhjustel registreerimiskohustusele alluda.
Olukorras, kus kohtule on teada isiku täpne asukoht ja seal viibimise asjaolud, puuduvad õiguslikud alused tema tagaotsitavaks kuulutamiseks KrMS § 140 lg 1 sätteid järgides. Sellisel juhul on ka täitmata KrMS § 432 lg-s 31 kirjeldatud esmane tingimus, mis võimaldaks kohtul otsustada vangistuse täitmisele pööramise küsimust kirjalikus menetluses kohtumenetluse poolte osavõtuta ja neid istungile kutsumata. Eeltoodud minetused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Olukorras, kus kohtule on teada isiku täpne asukoht ja seal viibimise asjaolud, puuduvad õiguslikud alused tema tagaotsitavaks kuulutamiseks KrMS § 140 lg 1 sätteid järgides.
|
| 3-1-1-70-13
|
Riigikohus |
03.06.2013 |
|
Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt koos edasiste viidetega RKKKm 3-1-1-86-11, p 7).
Kui ringkonnakohus ei ole pidanud apellandi etteheiteid õiguslikult asjakohatuteks ega põhjendanud apellatsioonide läbivaatamata jätmist sellega, et maakohtu seisukohad on kõigis apellatsioonides vaidlustatud aspektides kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga, ei saa saa ringkonnakohus lugeda apellatsiooni ilmselt põhjendamatuteks.
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonides esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsioonid sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.
Kui ringkonnakohus hindab kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastab apellatsioonides esitatud sisulistele argumentidele materiaalõiguse kohaldamise kohta, st vaatab apellatsioonid sisuliselt läbi, kuid jätab apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud määrusega läbi vaatamata, siis vaatamata asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb selline lahend tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, tegema kohtuotsuse.
|
| 3-1-1-50-13
|
Riigikohus |
24.05.2013 |
|
Kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi teatud intensiivsus. Valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 16). Siiski ei või KarS § 121 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Rääkides konkreetselt KarS §-s 121 sätestatud löömise koosseisualternatiivist, on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. (Vt ka RKKKo 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2).
KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 19).
KrMS § 290 lg 5 ls 2 kohaselt võib alaealise tunnistaja ülekuulamisel tõepoolest kasutada suunavaid küsimusi, kuid seda tohib teha vaid kohtu loal. Kohtu luba alaealisele suunava küsimuse esitamiseks peab küsimuse esitamisele eelnema, sest vastasel korral võib saada juba kahjustatud üle kuulatava isiku ütluste usaldusväärsus - kas isik räägib seda, mida ta tõendamisasjaolude kohta teab või edastab hoopis küsitleja soovitud teavet.
Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus vastab kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõuetele, jättis ta ka KrMS § 341 lg 1 käesolevas asjas alusetult kohaldamata. Kõnealune viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamisele (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 7.5).
Käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine e tahtluse intellektuaalne element (vt ka RKKKo 3-1-1-31-07, p 9.2).
KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda. Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega. Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt RKKKo 3-1-1-4-08, p 19).
Vt p-d 13-14. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-53-13
|
Riigikohus |
17.05.2013 |
|
Asjaolu, et kaitsja hinnangul oli süüdistatava tegevus hõlmatud tsiviilõigusliku käsundiga, ei välista karistusõiguslikku vastutust, kui esinevad KarS § 209 lg 2 p 1 kuriteo tunnused (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13 ja RKKKo 3-1-1-23-11, p 11).
Kui kõrgema astme kohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. Kohtupraktikas on sedastatud mõistliku menetlusaja riive juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt RKKKo nr 3-1-1-14-11, p 10 ja 3-1-1-100-09, p 17).
Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009. a; RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul kaaluda ka tsiviilhagi lahendamise võimalust lõpetatud kriminaalmenetluse raames.
Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009. a; RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.2). Seetõttu tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul kaaluda ka tsiviilhagi lahendamise võimalust lõpetatud kriminaalmenetluse raames.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt nt RKKKo 3-1-1-66-07, p 10). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 17 ja 3-1-1-46-08, p 32). KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt ex officio (omal initsiatiivil) muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samas lõikes nähakse muuhulgas ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub kuriteo kvalifikatsiooni muutmise vajadus. Seejuures on eeskätt oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, s.o õigus esitada uuele võimalikule karistusõiguslikule hinnangule omapoolseid vastuväiteid. Juhul kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30-35 ja 3-1-1-13-12, p-d 23-24).
|
| 3-1-1-41-13
|
Riigikohus |
29.04.2013 |
|
Juhul kui samas kriminaalasjas kahtlustatavate või süüdistatavate kriminaalasjad eraldatakse KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel, siis endised kaaskahtlustatavad, kes on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud, ei ole eraldatud kriminaalasjas enam süüdistatavad, vaid tunnistajad. Järelikult ei saa nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise aluseks olla KrMS § 294 p 1, vaid ütluste avaldamine ilma ristküsitluseta kohtus on võimalik üksnes KrMS §-s 291 kirjeldatud aluste olemasolu korral (RKKKo 3-1-1-58-11, p 10.4).
Süüdistatava või tunnistaja varasemate ütluste ilma ristküsitlemise võimaluseta avaldamise korras on olulisi erinevusi. Kui süüdistatava puhul toimub varasemate ütluste avaldamine pelgalt kohtumenetluse poole taotlusel, ilma mingite lisatingimusteta, siis tunnistaja puhul tuleb üldjuhul arvestada KrMS § 291 lg-s 2 sätestatut. Deponeerimata ütlusi saab aga avaldada vaid sama paragrahvi lõikes kolm loetletud tingimuste olemasolul. See tähendab, et kohus peab enne tõendi vastuvõtmist hindama, kas ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tunnistaja usaldusväärsuses ning kas tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid.
Kui kohus ei järgi KrMS §-s 291 sätestatud menetlusõiguslikke garantiisid, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (RKKKo 3-1-1-89-12, p 20). Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab.
Isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (RKKKo 3-1-1-89-12, p 20). Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab.
Teatud juhtudel võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Samas ei saa need, väljapoole süüdistuse ajalisi piire jäävad tõendid sisustada süüdistust (RKKKo 3-1-1-16-04, p 9 ja 3-1-1-21-10, p 14).
Kui kohus ei järgi KrMS §-s 291 sätestatud menetlusõiguslikke garantiisid, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse küsimus. Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust. Kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (RKKKo 3-1-1-89-12, p 20). Konkreetses kriminaalasjas võib muude tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab.
|
| 3-1-1-34-13
|
Riigikohus |
26.04.2013 |
|
Jättes maakohtu otsuse vaatamata apellantide vastuväidetele osaliselt muutmata, peab ringkonnakohus kriminaalasja lahendama otsuse, mitte aga määrusega. Kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata, kuid tühistab esimese astme kohtu otsuse osaliselt ning saadab selles osas asja uueks arutamiseks, tuleb lähtuda KrMS § 337 lg 1 p-st 1, mille kohaselt esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmisel ja apellatsiooni rahuldamata jätmisel lahendab ringkonnakohus kriminaalasja otsusega (vt RKKKm 3-1-1-38-13, p-d 6-8). See põhimõte kehtib ka olukorras, kus ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt, jättes samas maakohtu otsuse mingis osas muutmata. Jättes apellatsioonid osaliselt rahuldamata ja maakohtu otsuse osaliselt muutmata määrusega, aga mitte otsusega, kitsendab ringkonnakohus põhjendamatult süüdistatava ja kaitsja kaebeõigust. Tegemsit on olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt ka RKKKm 3-1-1-38-13, p 9).
Kui ringkonnakohus ei reageeri apellatsioonis esitatud seisukohtadele, on tegemist kohtulahendi põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega. KrMS § 339 lg 1 p 7 kohaselt on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Lisaks võib mõistliku menetlusaja nõude rikkumise järelmi valikul teatud juhtudel tähtsust olla ka kriminaalasjas esitatud tsiviilhagil. (Vt ka RKKKo 3-1-1-6-11, p 19.1.).
|
| 3-1-1-38-13
|
Riigikohus |
16.04.2013 |
|
Määruskaebemenetlus on kohtukaebemenetluse eriliik, mille raames ei toimu kriminaalasja sisulist lahendamist ja selle kohtukaebemenetluse esemeks on mingi kriminaalmenetluses tõusetunud suhteliselt lihtsam üksikküsimus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-36-05, p 7). Kõrgema astme kohus ei saa kaebemenetluses väljuda kaebuse piiridest ja omistada ringkonnakohtu määrusele kohtuotsuse tähendust ega jõudu.
NB! Seisukoha muutus!
Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis otsuses asjas nr 3-1-1-27-08, p-s 17, et ka juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab senist praktikat ja märgib järgmist. KrMS § 337 sõnastus on vastuoluline. Selle paragrahvi esimese lõike punkti 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata otsusega. Sama paragrahvi teise lõike punkti 2 alusel võib ringkonnakohus aga maakohtu otsuse tühistada osaliselt ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks määrusega. Seega olukorras, kui ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata, kuid tühistab esimese astme kohtuotsuse osaliselt ning saadab selles osas asja uueks arutamiseks, puudub seaduses selge norm, millest juhinduda.
Kui ringkonnakohus jätab süüdistatav või tema kaitsja sellise apellatsiooni, milles vaidlustatakse isiku süüküsimust või isikule karistuse mõistmist KrMS §-s 338 märgitud alustel ja see kaebus pole ilmselgelt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, määrusega rahuldamata, kuid tühistab maakohtu otsuse näiteks üksnes tsiviilhagi puudutavas osas ja kaitsja soovib Riigikohtus vaidlustada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustusi süüdistatava süüd ning karistust puudutavas osas, pole see määruskaebemenetluses enam võimalik. KrMS § 337 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2 tuleb seega tõlgendada põhiseaduskonformselt ning olukorras, kui süüdistatav või tema kaitsja on esitanud sellise apellatsiooni, tuleb lähtuda KrMS § 337 lg 1 p-st 1, mille kohaselt esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmisel ja apellatsiooni rahuldamata jätmisel lahendab ringkonnakohus kriminaalasja otsusega. Kui aga maakohtu otsus tühistatakse tervikuna ja kriminaalasi saadetakse uueks arutamiseks esimese astme kohtusse, tuleb seda teha määruse vormis (KrMS § 337 lg 2 p 2). Selline tõlgendus ei välista KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaldamist juhul, kui maakohtu otsust vaidlustataksegi näiteks üksnes tsiviilhagi või menetluskulusid puudutavas osas ja ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muus osas muutmata. Sellises olukorras puudub menetluse pooltel KrMS § 344 lg 1 p 1 kohaselt kassatsiooniõigus ja ringkonnakohus saadab kriminaalasja maakohtule osaliselt uueks arutamiseks määrusega.
Jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata määrusega, kitsendab ringkonnakohus põhjendamatult süüdistatava ja tema kaitsja kaebeõigust nendes küsimustes, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Seoses senise kohtupraktika (RKKKo 3-1-1-27-08, p 17) muutumisega on sellises olukorras tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Jättes apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse põhiosas muutmata määrusega, kitsendab ringkonnakohus põhjendamatult süüdistatava ja tema kaitsja kaebeõigust nendes küsimustes, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Seoses senise kohtupraktika (RKKKo 3-1-1-27-08, p 17) muutumisega on sellises olukorras tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-35-13
|
Riigikohus |
10.04.2013 |
|
Kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Järelikult tuleb KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud nõude täitmiseks otsuses ära näidata, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-41-12, p 8).
Jõudnud kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 1-11 tähenduses, tuleb ringkonnakohtul, juhindudes KrMS § 341 lg-st 1 või 2, maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Sellisel juhul puuduvad ringkonnakohtul volitused asuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ise kõrvaldama. Olukorras, kus apellatsioonimenetluses tuvastatakse aga KrMS § 339 lg 1 p-s 12 või lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, võib ringkonnakohus esimese astme kohtulahendi tühistada ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata KrMS § 341 lg 3 kohaselt vaid juhul, kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Arvestades, et ringkonnakohtu volitused kriminaalasja apellatsioonikorras arutamisel hõlmavad menetluslikult ka esimese astme kohtu vastavat pädevust, saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Küsimus süüdistatavate käitumise vastavusest mõnele karistusseaduse eriosa koosseisule kujutab endast otsustamist materiaalõiguse kohaldamise õigsuse üle KrMS § 338 p 2 tähenduses mitte aga menetlusõiguslike nõuete järgimise kontrolli (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1). Ringkonnakohtu pädevus olukorras, kui tuvastatakse materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, on sätestatud KrMS §-s 340, mille kohaselt võib ringkonnakohus ise teha uue kohtuotsuse kas kaebuse alusel või sõltumata kaebusest, kui tuvastamist on leidnud süüdistatava olukorda raskendav materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe seega materiaalõiguse ebaõige kohaldamise korral ette kriminaalasja tagastamist uueks arutamiseks maakohtule. Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt RKKKm 3-1-1-37-11, p 13.1).
Taotlused nii valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks kui ka riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks tuleb KrMS § 189 lg 2 ja § 306 lg 1 p 14 kohaselt esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-100-09, p 36; RKKKm 3-1-1-10-10 ja 3-1-1-102-12, p 16).
|
| 3-1-1-25-13
|
Riigikohus |
27.03.2013 |
|
Jättes hindamata osa tõendeid ja rajades otsuse oletustele rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui isik püstitab kinnisasjale aia, mis takistab reaalservituudi kasutamist selleks õigustatud isiku poolt, on selle aia kõrvaldamine reaalservituudi kasutamiseks õigustatud isiku poolt käsitatav õigustatud omaabina AÕS § 41 tähenduses.
|
| 3-1-1-95-12
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
Isiku lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine ei ole ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks. Karistusseadustiku § 288 mõttes ametiisikuks olemiseks piisab ka sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata. Millisest hetkest tuleb otsustamise sisulist suunamist käsitada KarS § 288 mõttes ametiisiku staatust loovana, on fakti küsimus, mis tuleb lahendada sõltuvalt konkreetse ametiisiku teenistuslikust pädevusest (RKKKo 3-1-1-68-05, p 8). Isikule karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel ametiasutuses.
KarS § 293 lg-s 1 ettenähtud pistise võtmise objektiivne koosseis on käsitatav kärbitud tagajärjedeliktina. Pistise võtmise ja andmise objektiivse koosseisu vajalikuks ja samas küllaldaseks tingimuseks on pistise andja ja pistise võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu (vt nt RKKKo 3-1-1-22-10, p 12). Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vt RKKKo 3-1-1-68-11, p 9.3). Seega pole kõnealuste kuriteokoosseisude realiseerimiseks oluline, kas ametiisik kokkulepitud teo ka tegelikult toime pani või toime panemata jättis.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt võib olla ekvivalentsussuhte moonutamisega tegemist juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna (vt nt RKKKo 3-1-1-22-10, p 13.1).
Mõjuvõimuga kauplemine on käsitatav n-ö igaühedeliktina ehk süüteona, mis ei nõua karistatavuse eeldusena erilise isikutunnusega subjekti KarS § 24 lg 1 tähenduses. Samas nõuab see süüteokoosseis, et mõjutatav isik oleks pädev teostama avalikku võimu, s.o oleks avaliku halduse ülesandeid täitev ametiisik. Seega peab mõjuvõimuga kauplemise koosseis silmas n-ö kolmiksuhet, mis tekib ühest küljest vara või muu soodustuse ehk hüve andja ja mõjuvõimuga kaupleja kui kõnealuse kuriteokoosseisu subjekti ning teisest küljest ametiisiku vahel. Altkäemaksu ja pistise koosseisudest erineb mõjuvõimuga kauplemine selle poolest, et mõjuvõimuga kaupleja võtab hüve vastu mitte oma pädevusse kuuluva teo eest, vaid selle eest, et tulenevalt oma ameti- või isiklikust positsioonist võib ta mõjutada ametiisikut teatud tegu toime panema või sellest hoiduma. Mõjuvõimuga kauplemise koosseisu tuleb tõlgendada selliselt, et ebaseaduslik peab olema avaliku halduse ülesandeid täitva ametiisiku mõjutamine ja tunnuse „ebaseaduslik“ kaudu toimub ametiisiku lubatud mõjutamise (nt seaduslik lobitöö, esindaja, sealhulgas kaitsja tegevus kohtu- või haldusmenetluses jms) piiritlemine keelatud tegevusest. Ametiisiku mõjutamise seaduslikkus välistab KarS § 2981 lg 1 koosseisu. Seetõttu eeldab mõjuvõimuga kauplemise kui kuriteo objektiivse koosseisu tuvastamine seda, et nii süüdistuses kui süüdimõistvas kohtuotsuses on ära näidatud, milliseid õigusnorme on antud konkreetsel juhtumil ametiisikut mõjutades rikutud. (RKKKo 3-1-1-23-12).
Kui kriminaalmenetluses tuvastatu kohaselt on ametiisik süüdistatavalt saadud vara või muu soodustuse eest pannud toime mitmeid erinevaid aususe kohustust rikkuvaid kuritegusid ning nende vahel puudub kokkulepe, millise üksiku hüve või soodustuse eest ametiisik teatud teo toime paneb, siis ei ole selle seose välja toomata jätmine ka süüdistuses kriminaalmenetlusõiguse rikkumine (vt ka RKKKo 3-1-1-68-11, p 15.1 ja 3-1-1-22-10, p 13.2).
Kohtuotsustes põhjenduste puudumine selle kohta, miks ja kuidas rikub kaitseõigust süüdistuses selle täpsustamata jätmine, millised varad või muud soodustused täitsid mõjuvõimuga kauplemise ning millised pistise andmise ja võtmise koosseisu, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
KrMS § 268 lg 6 paneb kohtule aktiivse rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Juhul, kui kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Eelnevalt peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see ümber kvalifitseerida (vt RKKKo 3-1-1-55-09, p 22).
Hinnates, kas kriminaalasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud, tuleb arvestada, et süüdistus on esitatud ametialastes kuritegudes, mille asjaolud on keerulised ja tõendite, sh tunnistajate arv on suur. Samuti on lõpuni välja kujunemata süüdistuse aluseks olevate kuriteokoosseisude õiguspraktika.
|
| 3-1-1-26-13
|
Riigikohus |
20.03.2013 |
|
KarS § 21 lg 2 näeb kaastäideviimist määratledes ette omistamisnormi, mille kohaldamiseks tuleb teha kindlaks, et isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks neist valitseb tegu ja eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. See tähendab, et muu hulgas pidid süüdistatavad langetama ühise teootsuse ja tegutsema ühtse teoplaani järgi (vt nt RKKKo 3-1-1-68-12, p 8.1).
Sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 15). Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8 ja 3-1-1-96-11, p 7.3).
Kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad. Kui maakohus jätab kohtuotsuse kuulutamata ja võtab sellega prokurörilt ja kaitsjalt ära võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikub maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (RKKKo 3-1-1-31-12, p 9). Olukorras, kus süüdistatav on ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel andnud diametraalselt erinevaid ütlusi ja ta pole suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saa kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need tuleb tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Sõna-sõna-vastu-olukorras peab kohtuotsuse põhistus olema eriti põhjalik ja veenev (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 15). Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada sedagi, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt süüdistatava enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8 ja 3-1-1-96-11, p 7.3).
Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (RKKKo 3-1-1-89-06, p 12).
Kohtuotsuse tegemine ja selle kuulutamine on kohtuistungi osad. Kui maakohus jätab kohtuotsuse kuulutamata ja võtab sellega prokurörilt ja kaitsjalt ära võimaluse osaleda kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel, rikub maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-15-13
|
Riigikohus |
06.03.2013 |
|
Ringkonnakohtu volitus kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab olemuslikult ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm), kui puudub õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi õiguslikke tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-25-09).
Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka RKKKo 3‑1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka RKKKo 3‑1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo 3-1-1-90-09 p 6).
|
| 3-1-1-14-13
|
Riigikohus |
28.02.2013 |
|
KrMS § 385 p 26 ei võimalda esitada määruskaebust määruse peale, millega jäetakse süüdimõistetule mõistetud vangistus KrMS § 427 lg 2 alusel täitmisele pööramata, kuna sellega ei riivata süüdimõistetu õigusi (vt ka RKÜKo 3-1-1-18-12). Seaduses sätestatud aluste ilmnemisel võib kriminaalhooldaja esitada täitmiskohtunikule uue ettekande KarS § 74 lg 4 alusel.
Ringkonnakohus rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kui vaatab sisuliselt läbi prokuratuuri määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega jäeti isikule mõistetud vangistus täitmisele pööramata.
Ringkonnakohus rikub oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, kui vaatab sisuliselt läbi prokuratuuri määruskaebuse maakohtu määruse peale, millega jäeti isikule mõistetud vangistus täitmisele pööramata.
|
| 3-1-1-11-13
|
Riigikohus |
26.02.2013 |
|
Määruskaebust läbi vaatavasse ringkonnakohtusse ei kutsuta isikut, kelle vahistamisega seonduv on vaidlustatud (KrMS § 390 lg 4).
Juhul, kui seadus kohustab menetlejat kutsuma isiku kohtuistungile, kuid lubab istungi läbi viia ka siis, kui kutsutu kohale ei ilmu, kujutab isiku istungile kutsumata jätmine endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt RKKKm 3-1-1-150-05, p-d 4 ja 5).
Juhul, kui seadus kohustab menetlejat kutsuma isiku kohtuistungile, kuid lubab istungi läbi viia ka siis, kui kutsutu kohale ei ilmu, kujutab isiku istungile kutsumata jätmine endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses (vt RKKKm 3-1-1-150-05, p-d 4 ja 5).
KrMS § 165 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt ei oma kutse kinnitamata jätmine adressaadi poolt alati õiguslikku tähendust. Vaid juhul, kui vastust ei saadeta menetleja poolt välja selgitatud elektronposti aadressil saadetud kutsele, peab kutse saatja kutsuma isiku kohtusse tavaposti kasutades. Seega juhul, kui menetleja on kasutanud kutse saatmisel sellist meiliaadressi, mida ta ei ole ise välja selgitanud, ei ole adressaadi kättesaamiskinnituse saabumata jäämise korral vajalik saata kutset allkirja vastu väljastatava postisaadetisena või anda seda üle allkirja vastu. Elektronposti aadress, mida menetleja ei ole ise välja selgitanud, saab KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause tähenduses olla üksnes selline meiliaadress, mis on menetlejale tehtud teatavaks menetlusosalise poolt. Kõik ülejäänud viisid, kuidas menetleja võib elektronposti aadressist teadlikuks saada - nt otsib menetleja menetlusosalise tööandja meiliaadressi üles Interneti abil, saab sellest teadlikuks tööandjale helistades, kasutab oma andmebaasis salvestatud aadressi -, tuleb lugeda elektronposti aadressi väljaselgitamiseks menetleja poolt KrMS § 165 lg 4 kolmanda lause mõttes.
|
Facebook
X.com