/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 889| Näitan: 101 - 120

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-33-17 PDF Riigikohus 20.06.2017
KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS § s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt RKKKm asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. (p 10) Süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 alusel määratud kohustus on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa. (p-d 12) Nii tuleb ka KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada. (p 13)
Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt RKTKo asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). (p 16)
Isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa: KrMS § 202 lg s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse tingimuslikku lõpetamist (p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule uute kohustuste määramist ka KrMS § 427^1 ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. (p 18)
KrMS § 202 lg 2 p 1 ei välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist. (p 18)
3-1-1-26-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
Kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt ka RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14). (p 7) Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10) Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (RKKKo 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. (p 10)
Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)
3-1-1-32-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Eelmenetluses korraldab kohus istungeid menetluslike küsimuste lahendamiseks ja asja arutamise ettevalmistamiseks KrMS § 258 alusel. Muu hulgas korraldatakse eelistung KrMS § 258 lg 1 p 4 kohaselt üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks ning sama lõike p 5 kohaselt ka muude küsimuste lahendamiseks, kui kohtunik peab eelistungi korraldamist vajalikuks. Juhul, kui eelistung korraldatakse, tuleb järgida KrMS § 259 lg-s 2 sätestatud prokuröri ja kaitsja kohustuslikku eelistungist osavõtmise nõuet. (p 9)
KrMS § 339 lg 1 p-d 3 ja 4 kohalduvad ka kohtulikus eelmenetluses. Viidatud sätete tekst käsitleb kohtumenetluse poolte osavõttu kohtumenetlusest, mille lahutamatu osa on ka kohtulik eelmenetlus. Seejuures näeb menetlusseadus üheselt ette, et kaitsja ja prokuröri osavõtt eelistungist ja korraldavast istungist on kohustuslik. (p 8)
Seadus ei reguleeri eraldi kohtumääruse kuulutamisega seonduvat ega näe ette, et määrus tuleb teha teatavaks tingimata kohtuistungil. KrMS § 145 lg 6 näeb ette, et põhistatud kohtumäärust tutvustatakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel menetlusosalisele ning talle selgitatakse tema õigusi ja kohustusi, mille kohta võetakse allkiri. Kohtulikus eelmenetluses tuleb lähtuda sellest, et kohtumenetluse käigus tehtavaid menetlusotsustusi tehakse menetlusosalistele üldjuhul teatavaks kohtuistungil. Kohtu tehtavad otsustused kriminaalasja lahendamisel peavad olema kättesaadavad mitte ainult menetlusosalistele, vaid kooskõlas KrMS §-s 11 sisalduva kohtuistungi avalikkuse põhimõttega ka teistele isikutele (vt kohtuotsuse avaliku kuulutamise kohta ka RKKKo asjas nr 3-1-1-75-13, p 14). (p 11)
3-1-1-34-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Ekslikult 2 kuu võrra pikema liitkaristuse mõistmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis tingib kohtuotsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise (p 8).
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59) (p 11).
3-1-1-62-16 PDF Riigikohus 05.06.2017
Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38) Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403), kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile. Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. (p 35) Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (P 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37) Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (p 39) Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (p 40)
Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38) Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (p 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)
3-1-1-27-17 PDF Riigikohus 01.06.2017
Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1) Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5) Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6) Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)
KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)
Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1) Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)
3-1-1-22-17 PDF Riigikohus 25.05.2017
TsÜS § 98 lg 1 esimese lause kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet (Vt RKTKo 3-2-1-108-09, p 9). Tühistamisavaldus tuleb esitada seaduses sätestatud tähtaja jooksul, selle möödumisel tühistamisõigus lõpeb. Lepingu tühistamise avaldus on võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 35). Hagiavalduse saab lugeda tühistamisavalduseks alates hetkest, mil see jõudis kostjani (Vt RKTKo 3-2-1-41-04, p 22). (p 53)
See, millal saab kannatanu nõude aluseks olevate asjaolude ja menetletava kuriteo tehiolude kattuvat osa pidada piisavalt oluliseks, lugemaks tsiviilhagi kriminaalmenetluses lubatavaks, on fakti küsimus. Nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Tsiviilhagi lahendamiseks tuleb üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asja¬olude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asja¬olud) peab moodustama tsiviilhagi aluse raskus¬punkti. Lahendades küsimust, kas tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvus süüdistuse alusfaktidega on konkreetsel juhul piisav, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis mh võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on selline hindamisruum siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga, isegi kui see suurendab mõnevõrra menetluse mahtu. Tsiviilhagi ja süüdistuse olulise ühisosa nõuet ei tule tõlgendada kitsalt, vaid selliselt, et kriminaalmenetluses ei saa läbi vaadata tsiviilhagi, mille alus on süüdistuse teokirjeldusest kvalitatiivselt erinev. (p-d 41–44)
Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike või nõukogu nõusolekuta tehtud tehing võib olla huvide konflikti tõttu tühine ÄS § 181 lg 3 alusel, kui selle tehingu teiseks pooleks on juhatuse liige ise või mõni temaga suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isik (vt ka RKTKo 3-2-1-26-17, p-d 10–11). See ei kehti ÄS § 181 lg 3 teise lause kohaselt tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. (p 55)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54) Kui tehingu ühe poole esindaja teeb esindatava nimel tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega, rikkudes oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees, ei too see kaasa esindaja tehtud tehingu tühisust. Küll annab esindaja selline käitumine esindatavale õiguse tehing TsÜS § 131 lg 1 alusel tühistada. TsÜS § 131 kohaldub ka olukorras, kus äriühingu juhatuse liige teeb tehingu, millega ta rikub oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi. (p 52)
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. (Vt RKTKo 3-2-1-140-07, p 32.) (p 54)
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja tsiviilhagi saadetakse madalama astme kohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks. (p-d 28–34) KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31)
KrMS § 385 p 17 kohaselt on KrMS § 263^1 lg 1 esimeses lauses nimetatud määrustest määruskaebe korras vaidlustatav ainult tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrus. (p 31) Tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrust tühistades tuleb ringkonnakohtule vähemalt üldjuhul kujundada seisukoht küsimuses, kas alus, millele tuginedes madalama astme kohus tsiviilhagi läbi vaatamata jättis, on olemas või mitte. Märgitu ei tähenda siiski seda, et ringkonnakohus peaks maakohtu määrust tühistades ise tsiviilhagi menetlusse võtma. (p 33) Alates 1. jaanuarist 2017 esitatud tsiviilhagi, milles esitatud nõue ei vasta KrMS § 381 lg-s 1 sätestatud tingimustele, jäetakse KrMS § 296^2 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kui kõnealune läbi vaatamata jätmise alus ilmneb eelmenetluses, tuleb kohtul jätta tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 263^1 lg-s 1 ette nähtud korras. (p 38) Selleks, et tsiviilhagi oleks võimalik kriminaalmenetluses läbi vaadata, ei piisa esitatud nõude vastavusest KrMS § 381 lg-st 1 tulenevatele tingimustele. Muu hulgas tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 296^2 lg 1 p 5 kohaselt läbi vaatamata juhul, kui selleks esineb sama lõike punktides 1–4 nimetamata "muu seaduses sätestatud alus". Osutatud sättes peetakse eeskätt silmas tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud hagi menetlusse võtmisest keeldumise (TsMS § 371 lg 1) ja läbi vaatamata jätmise (TsMS § 423 lg 1) aluseid, mis on kriminaalmenetluse isepärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka kriminaalmenetluses. Seejuures tuleb KrMS § 263^1 lg 1 korras tsiviilhagi läbi vaatamata jättes juhinduda TsMS §-st 371, juba menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata jättes aga TsMS §-st 423. (p 48) Kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (RKKKo 3-1-1-106-12, p 60 ja RKKKo 3-1-1-64-15, p 61) (p 51)
Kriminaalmenetluses on kohaldatavad ka TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused õiguslikult perspektiivitu tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks. Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (RKTKm 3-2-1-177-16, p 10). (p-d 49–50)
Uurimisasutus, prokuratuur või kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude (eeskätt KrMS § 38^1 lg 1), kui see nõue vastab lisaks ka KrMS § 39 lg 1 p 1 või 2 tingimustele. Tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi. (p 47)
KrMS § 38^1 lg 1 sisustamisel on jätkuvalt arvestatav ka varasem kohtupraktika selle kohta, milliseid kannatanu varalisi nõudeid on võimalik esitada kriminaalmenetluslikus tsiviilhagis. (p 40)
3-1-1-23-17 PDF Riigikohus 22.05.2017
Väärteomenetluses ei ole välistatud VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokollis sisalduva tõendusteabe täiendamise või kvalifikatsiooni muutmise asemel ka uue väärteoprotokolli koostamine. Seda eeskätt juhul, kui menetleja peab vajalikuks muuta menetlusalusele isikule tehtava etteheite sisu. Väärteoprotokolli ülesanne on sarnaselt süüdistusaktiga teavitada isikut talle esitatavast süüdistusest. Kui enne väärteoasjas otsuse koostamist (näiteks vastulause esitamise järel) leiab menetleja, et süüdistuse sisu vajab täiendamist või muutmist, koostab ta uue väärteoprotokolli, mis peab vastama kõigile VTMS § 69 nõuetele. Sellisel juhul tuleb isikule tutvustada uut protokolli VTMS § 70 ettenähtud korras ja järgnev menetlus lähtubki sellest väärteoprotokollist. ( p 12)
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2)
Kauba tunnused, mille alusel seda loetakse sõjaliseks kaubaks, muu hulgas õhusõiduki ja selle koostisosade kasutusala, on üldjuhul siiski tuvastatavad vaid eriteadmiste rakendamise tulemina. Riigikohus on varem selgitanud, et juhul, kui teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire, tuleb korraldada ekspertiis (vt nt RKKKo väärteoasjas nr 3-1-1-35-06, p 7.5 ja RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4). Riigikohus on küll aktsepteerinud ka seda, et menetleja jõuab tema üldteadmiste piire ületavate järeldusteni ilma ekspertiisi määramata. Juhul kui puudub vajadus eriteadmiste järele, saab menetleja piirduda viitega erialakirjanduse selgetele ja ühestele tõdemustele või ka asjatundja ütlustele (vt nt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13, p 12). (p 18.2) Süüteomenetluses asjaolu tuvastamisel ei ole võimalik tugineda allikale, milles avaldatud andmete tõepära ei ole verifitseeritav, s.t ei ole võimalik üheselt kindlaks teha autorit ja andmete päritolu (näiteks Internetis avaldatud veebientsüklopeedia (Vikipeedia) andmed) (p 18.3)
Kuna väärteomenetluses kohaldatakse tõendite kogumise osas kriminaalmenetluse sätteid, kui seadus ei näe ette erisusi (VTMS § 31 lg 1), võib strateegilise kauba komisjoni otsus ehk arvamus olla käsitatav muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kuid selle dokumendi käsitamiseks eksperdiarvamusena või ekspertiisiaktina puudub seaduslik alus. Tõendi hindamine süüteomenetluses ei ole kuidagi seotud võimalusega vaidlustada komisjoni otsus halduskohtumenetluse korras. (p 16)
Strateegilise kauba seadus näeb ette, et strateegilise kaubaga võib tegemist olla kahel juhul. Esiteks võib kaubal olla strateegilise kauba kvaliteet seetõttu, et see kaup on loetletud StrKS § 2 lg-st 10 tulenevalt strateegiliste kaupade nimekirjas, mis sisaldab sõjaliste kaupade, kaitseotstarbeliste toodete, inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekirja. Vabariigi Valitsuse määrusega on kehtestatud sõjaliste kaupade ja kaitseotstarbeliste toodete nimekiri. Inimõiguste rikkumiseks kasutatavate kaupade ja kahesuguse kasutusega kaupade nimekiri on kehtestatud Euroopa Liidu nõukogu määrustega. Teiseks näeb StrKS § 2 lg 11 ette, et strateegilise kaubana käsitatakse ka kaupa, mis ei ole küll kantud strateegiliste kaupade nimekirja, kuid strateegilise kauba komisjon on asunud seisukohale ja teavitanud kauba eksportijat, valdajat, omanikku või deklaranti, et kaubal on strateegilise kauba tunnused kas tema omaduste, lõppkasutuse või lõppkasutaja tõttu või avaliku julgeoleku või inimõigustega seotud kaalutlustel ning et kaupa tuleb seetõttu siiski käsitada strateegilise kaubana. Käsitletaval juhul sõltub seega kauba tunnistamine strateegiliseks kaubaks komisjoni diskretsiooniotsusest. Seejuures näeb seadus üheselt ette, et komisjoni selline otsus saab puudutada ainult kaupa, mis ei ole kantud strateegiliste kaupade nimekirja. (p 15 – 15.2)
3-1-1-25-17 PDF Riigikohus 22.05.2017
KrMS § 34^1 lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule siiski alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib eeluurimise tõhususe huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 10.1)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. Erandjuhul võib elektroonilise valve taotluse lahendamine vajada lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (p 11 ja 11.2)
3-2-1-33-17 PDF Riigikohus 17.05.2017
Kriminaalasjas tehtud jõustumata lahend ei ole tsiviilkohtumenetluses lubamatu tõend. Kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-91-11, p 10; RKTKo nr 3-2-1-41-05, p 25). (p 35)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.)
Kohtulahendi põhjendamise kohustus tähendab muu hulgas seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. (p 20.1.) Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt selle kohta nt RKTKo nr 3-2-1-33-13, p 12). Kui kohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu kinnitab või ei kinnita. (p 20.2.-20.3.) Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt RKTKo nr 3-2-1-13-17, p 15; RKTKo nr 3-2-1-188-12, p 14; RKTKo nr 3-2-1-117-08, p 12). (p 23) Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei või ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. (p 25)
Olukorras, kus pankrotis äriühingul on mitu haldurit ja neile ei ole kehtestatud ühist esindusõigust, võib kumbki haldur iseenesest kassatsioonkaebuse esitada (PankrS § 54^1 lg 2), kuid kui kassatsioonkaebuse esitavad mõlemad haldurid, siis ei saa neid pidada kaheks eri menetlusosaliseks ja nad ei saa teha eraldi ühte ja sama menetlustoimingut. (p 38)
Kannatanul kriminaalasjas (ja eriti juhul, kui ta ei ole esitanud tsiviilhagi), ei ole vähemalt üldjuhul kohustust tutvuda kriminaalasja menetluse vältel iga üksiku asja juurde võetud tõendiga isegi juhul, kui need tõendid on talle e-toimiku vahendusel nähtavaks tehtud. (p 36)
Apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kuna kõrgema astme kohus ei saa põhjendamata lahendit kontrollida, siis ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas nõustumine maakohtu otsuse põhjendustega oli õige või mitte. Kohtulahendi põhjendamise kohustust ei saa lugeda täidetuks, kui ringkonnakohus märgib otsuses üksnes seda, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta. (p 21)
3-1-1-114-16 PDF Riigikohus 05.05.2017
Kriminaalkolleegiumi hinnangul on oluline, et kohtunik ja sekretär veenduksid protokolli õigsuses ja täidaksid KrMS § 155 lg-s 3 sätestatud nõuet kinnitada seda allkirjaga. Samas peab kolleegium vajalikuks muuta senist praktikat ja asub seisukohale, et allkirja puudumine kohtuistungi protokollil ei ole võrdsustatav protokolli puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 10 tähenduses. Kohtuistungi protokollil allkirja puudumine on aga KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. (p 9) Kohtuistungi protokolli tähtsus seisneb selles, et see võimaldab hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning aru saada, milliseid tõendeid on kohus uurinud. Seega ei ole alust pidada allkirjastamata kohtuistungi protokolli kohtuotsuse vältimatut tühistamist tingivaks rikkumiseks juhul, kui kohtuistungi protokolli sisu vastavus istungil toimunuga on usaldusväärselt kontrollitav. Kui kohtuistung on salvestatud, on kohtuistungi protokollil allkirjade puudumisel ja sisu osas vaidluse tekkimise korral võimalik selle tõele vastavust kontrollida protokolli lisaks oleva salvestise abil. (p 11)
3-1-1-12-17 PDF Riigikohus 28.04.2017
Liitkaristus pole osadeks jagatav ja ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei saa anda uut hinnangut varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse määrale, kuid see ei välista liitkaristuse kujunemise asjaoludega arvestamist ennetähtaegse vabastamise kontekstis. (p 30)
Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Kui osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole nendele andmetele kohtumäärustes tuginemine lubatav (vt mutatis mutandis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 24 ja 29)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16) Vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erandina nähakse vaid 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 76^1 lg-s 2 ette, et kohus vabastab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. (p 18) Arusaamast, et süüdimõistetul puudub üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole aga õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. KarS § 76 lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul. (p 19) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (p 20) Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kuriteo raskust on seadusandja silmas pidanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel, KarS § 76 lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest. (p 21) Aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Karistusseadustikus tehtud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Ka justiitsministeeriumi avaldatud statistika kohaselt ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest vaid üksikud süüdi mõistetud isikud. Seega ei sõltu süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. (p 22-23) KarS § 76 kohaldamise piiramine seadusest mittetuleneva tingimusega on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. (p 24) Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata. (p 31)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16)
3-1-1-10-17 PDF Riigikohus 25.04.2017
Kui maakohus jätab keskse isikulise tõendiallika ütlused tõendikogumist kõrvale, tuleb tal põhjendada, miks ta peab nimetatud tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseteks. Põhjendatud ei ole välistada tunnistaja ütluste tõepärasus üksnes selle tõttu, et sündmuse ajal võis esineda segavaid faktoreid, mille mõju tunnistajale ei ole kohus hinnanud. Ka ei saa tunnistaja ebausaldusväärsust põhjendada sellega, et ta ei pruugi tajuda nähtut ja kuuldut objektiivselt: tunnistaja ülesanne ongi anda ütlusi selle kohta, mida tema konkreetsel hetkel tajus. Järelikult on maakohus ebaõigesti käsitlenud tunnistaja ütlusi, öeldes, et tunnistaja kajastab enda nähtut ja kuuldut subjektiivselt. (p 9) Üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga (nt fototabeliga), ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka n-ö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). (p 10)
3-1-1-21-17 PDF Riigikohus 18.04.2017
Kohtupraktikas ei ole jaatatud võimalust jätta menetluskulud täielikult riigi kanda (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-2-15, p 11). Kohus peab süüdimõistva otsuse tegemise korral kaaluma, kas jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda või kohustada süüdimõistetut hüvitama menetluskulud üksnes osaliselt, jättes ülejäänud osa menetluskuludest riigi kanda. (p 8)
3-1-1-4-17 PDF Riigikohus 12.04.2017
Konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 403^1 lg 1) saab menetlustoiminguid, mis eelnevad konfiskeerimistaotluse kohtusse saatmisele, teha paralleelselt n-ö põhikriminaalasja menetlemisega. (p 27) KrMS § 403^1 lg-s 3 sätestatud tähtaja järgimine ei tähenda seda, et konfiskeerimismenetluses poleks vaja arvestada mõistliku menetlusaja nõuet, ega välista ka võimalust heita menetlusaja mõistlikkust hinnates prokuratuurile ette põhjendamatut viivitamist konfiskeerimistaotluse esitamisega. (p 28) Konfiskeerimismenetluse KrMS § 403^1 lg 1 alusel eraldamine ei nihuta mõistliku menetlusaja piiri konfiskeerimise küsimuse lahendamise osas kaugemale, kui see olnuks konfiskeerimismenetlust eraldamata. (p 30) Seega ei piisa konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 403^1 lg 2) mõistliku menetlusaja nõude järgimiseks sellest, kui mõistliku aja jooksul jõustub kohtuotsus. Mõistliku aja jooksul peab saama tehtud ka konfiskeerimisküsimust lahendav kohtumäärus (KrMS § 403^9) või siis konfiskeerimismenetluse lõpetamise määrus. (p 31) Kogu ajavahemik, mille jooksul saab kriminaalmenetluse lugeda isiku suhtes kulgenuks, tuleb arvata ka konfiskeerimise küsimuse lahendamiseks kulunud aja hulka. Hinnates konfiskeerimismenetluse käigus menetlusaja mõistlikkust, peab see aeg hõlmama ka konfiskeerimismenetlusele eelnenud perioodi alates hetkest, mil konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo suhtes toimetatav kriminaalmenetlus hakkas isikut oluliselt mõjutama. (p 32) Kahtlustatava või süüdistatava puhul tuleb konfiskeerimise küsimuse lahendamise aja mõistlikkuse hindamisel arvesse võetav periood lugeda üldjuhul alanuks samast hetkest, mil isiku suhtes saab alanuks lugeda ka konfiskeerimise aluseks oleva kuriteo menetluse. Kolmanda isiku puhul tähistab menetlusaja algpunkti tavaliselt aga teadasaamine sellest, et mingi talle kuuluv ese võidakse teise isiku suhtes käimasoleva kriminaalmenetluse tulemusena konfiskeerida või selle väärtus temalt KarS § 84 alusel välja mõista. Enamasti saab menetlusaja kulgu kolmanda isiku suhtes jaatada hiljemalt hetkest, mil tema vara suhtes kohaldatakse konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks KrMS § 141^4 lg-s 1 nimetatud abinõusid. (p 33) KrMS § 306 lg 1 p-s 6^1 ja SKHS-is ette nähtud õiguskaitsevahendid, mille kohaldamisega saab kriminaalasja arutav kohus reageerida mõistliku menetlusaja ületamisele, on kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, arvestades seejuures selle menetluse eripära. (p 38) KrMS § 306 lg 1 p 6^1 kohaldamine konfiskeerimismenetluses saab seisneda selles, et kohus jätab ebamõistliku menetlusaja kompenseerimiseks konfiskeerimata osa konfiskeerimistaotluses nimetatud esemetest, mis materiaalõiguse järgi tuleks konfiskeerida. Samuti on võimalik konfiskeerimise ulatuse vähendamine selliselt, et konfiskeerimine asendatakse, mõistes isikult KarS § 84 alusel välja rahasumma, mis on mõnevõrra väiksem kui konfiskeeritava eseme turuväärtus. Kui prokuratuur taotlebki konfiskeerimise asendamist, on KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel kohtu pädevuses vähendada isikult välja mõistetava rahasumma suurust. Konfiskeerimise või selle asendamise ulatuse vähendamine KrMS § 306 lg 1 p 6^1 alusel peaks jääma samasse suurusjärku kahjuhüvitisega, mida isikul oleks õigus ebamõistliku menetlusaja tõttu süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel nõuda. (p 39) Süüdistatav ja kolmas isik saavad nõuda konfiskeerimise taotluse ebamõistlikult pikaajalise lahendamisega tekitatud kahju hüvitamist SKHS-i alusel ka kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud menetluses. (p 41) Konfiskeerimise küsimuse väidetavalt ebamõistlikult pika menetlemisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb isikul või tema kaitsjal või esindajal esitada konfiskeerimistaotlust lahendavale kohtule SKHS § 18 lg-s 1 sätestatud korras sama seaduse §-s 12 nimetatud taotlus. (p 43) Konfiskeerimismenetluse eraldamise määruse (KrMS § 403^1 lg 2) saab vaidlustada uurimiskaebemenetluses, mitte aga menetluses, milles kohus vaatab läbi prokuratuuri konfiskeerimistaotlust (KrMS § 403^6). (p 46)
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. Need põhimõtted on mutatis mutandis kohaldatavad ka konfiskeerimismenetluses, sh kolmanda isiku suhtes esitatud konfiskeerimistaotluse menetlemisel. (p 37) Jättes rahuldamata konfiskeerimismenetluses esitatud kaitsja määruskaebuse maakohtu sellise määruse peale, mis ei ole käsitatav konfiskeerimismenetluse lõpplahendina, tuleb ringkonnakohtul määruskaebemenetluse kulude hüvitamise puhul juhinduda KrMS § 187 lg 2 teisest lausest. (p 50)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks (3-1-1-112-16, p 53). (p 51)
Isiku õigus kriminaalmenetlusele mõistliku aja jooksul tähendab õigust, et mõistliku ajaga saaksid otsustatud kõik selle kriminaalmenetluse esemesse kuuluvad isiku subjektiivseid õigusi puudutavad küsimused. (p 30) KrMS § 403^1 lg-s 3 sätestatud tähtaja järgimine ei tähenda seda, et konfiskeerimismenetluses poleks vaja arvestada mõistliku menetlusaja nõuet, ega välista ka võimalust heita menetlusaja mõistlikkust hinnates prokuratuurile ette põhjendamatut viivitamist konfiskeerimistaotluse esitamisega. (p 28) Konfiskeerimismenetluse KrMS § 403^1 lg 1 alusel eraldamine ei nihuta mõistliku menetlusaja piiri konfiskeerimise küsimuse lahendamise osas kaugemale, kui see olnuks konfiskeerimismenetlust eraldamata. (p 30) Seega ei piisa konfiskeerimismenetluse eraldamisel (KrMS § 403^1 lg 2) mõistliku menetlusaja nõude järgimiseks sellest, kui mõistliku aja jooksul jõustub kohtuotsus. Mõistliku aja jooksul peab saama tehtud ka konfiskeerimisküsimust lahendav kohtumäärus (KrMS § 403^9) või siis konfiskeerimismenetluse lõpetamise määrus. (p 31)
3-1-1-101-16 PDF Riigikohus 10.04.2017
JAS
KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt sõltub julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe tõendina kasutamise lubatavus esmalt riigi peaprokuröri otsusest. Juhul, kui riigi peaprokurör ei pea julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamist vajalikuks ega võimalikuks, pole selle teabe tõendina kasutamine lubatud. (p 23) Teiseks tuleb KrMS § 63 lg-st 1^1 nähtuvalt arvestada teabehanke korras saadud teabe tõendina kasutamise üle otsustamisel KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. KrMS § 126^7 lg 2 kohaselt ei kasutata tõendina sama seadustiku §-s 72 nimetatud isiku poolt edastatavat teavet või sellisele isikule teise isiku poolt edastatavat teavet, mis on saadud salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel, kui teabe sisuks on isikule ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 126^1 lg 2 reguleerib aga jälitustoiminguga teabe kogumisele eelnevat etappi ja sätestab, et jälitustoiming on kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (nn ultima ratio-põhimõte). KrMS § 63 lg-s 1^1 nimetatud otsustuse tegemise ajaks on teave julgeolekuasutuste seaduses sätestatud alustel ja korras juba kogutud ning teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle otsustamisel tuleb selle eripära arvestada. Teisisõnu on julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse tõendina esitamine KrMS § 63 lg-st 1^1 ja § 126^1 lg-st 2 lähtudes lubatud juhul, kui sama teabe kogumine kriminaalmenetluses ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Kui eelloetletud tingimused pole täidetud, ei ole julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetlusse esitamine ultima ratio-põhimõttega kooskõlas ja selle teabe tõendina kasutamine pole lubatud. (p 24) Kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavusele annab lõpliku hinnangu kohus. Sellest tulenevalt otsustab riigi peaprokurör KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt kohtueelses menetluses küll julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamise üle, kuid tõendi lubatavust puudutavat vaidlust lahendades on kriminaalasja arutav kohus pädev kontrollima riigi peaprokuröri kõnealuse otsustuse seaduslikkust ning hindama, kas julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe kriminaalmenetluses tõendina esitamisel arvestati KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid. Samuti on kriminaalasja arutaval kohtul õigus kontrollida, kas tõendina esitatud teabe kogumiseks oli halduskohtu luba ja kas teabe tõendina kasutamine on kooskõlas muude kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. (p 25)
KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted on käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20) Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)
Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teavet pole vaja jälitustoimingu protokollis vormistada. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet, mille kohaselt tuleb mõnes muus menetluses (nt järelevalvemenetluses) tehtud toimingutega saadud teave, mis on vormistatud selles menetluses kehtivate nõuete järgi, kriminaalmenetluses kasutamiseks vormistada ümber analoogilise toimingu protokollis. Teistes menetlustes kogutud teave esitatakse kriminaalmenetluses oma esialgsel kujul. (p 21)
Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks võib kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid) (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10; 28. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-06, p 11 ja 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 16). (p 19) KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teabe põhjal koostatud teabehanketoimingute kokkuvõtted käsitatavad muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. (p 20)
KarS § 237^3 lg 1 kirjeldab alternatiivselt mitmeid koosseisupäraseid tegusid, alustades KarS §-s 237, 237^1 või 237^2 sätestatud kuriteo rahastamisest või muul viisil toetamisest, jätkates terroristliku ühenduse või terroristi (isiku, kelle tegevus on suunatud KarS §-s 237 sätestatud kuriteo toimepanemisele) rahastamise või muul viisil toetamisega ja lõpetades vahendite kättesaadavaks tegemise või kogumisega, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt KarS §-s 237, 237^1 või 237^2 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. Isiku vastutusele võtmise eeldused loetletud koosseisualternatiivide puhul on erinevad. (p 12) Kui isik tunnistatakse süüdi KarS § 237^3 lg 1 esimese koosseisualternatiivi järgi (s.o KarS §-s 237, 2371 või 2372 sätestatud kuriteo rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb lisaks rahastamisele või toetamisele tuvastada, millise KarS §-s 237, 237^1 või 237^2 sätestatud kuriteo soodustamisele oli rahastamine või toetamine suunatud. See, kas KarS §-s 237, 237^1 või 237^2 sätestatud kuritegu või selle katse pannakse toime või mitte, ei ole toetaja vastutusele võtmise seisukohalt oluline. Kui isik tunnistatakse süüdi aga KarS § 237^3 lg 1 teise koosseisualternatiivi järgi (s.o terroristliku ühenduse või terroristi rahastamises või muul viisil toetamises), tuleb välja selgitada, millist terroristlikku ühendust või terroristi isik rahastas või muul viisil toetas. Võrreldes esimese koosseisualternatiiviga on seos terrorikuritegudega kaudsem ja pole tähtis, kas ja millise konkreetse kuriteo ettevalmistamisele oli toetus suunatud. Määrav on terroristi või terroristliku ühenduse ebaseadusliku tegevuse üldisem teadlik toetamine. Juhul, kui isik tunnistatakse süüdi kolmanda koosseisualternatiivi järgi (s.o vahendite kättesaadavaks tegemises või kogumises, teades, et neid vahendeid võidakse kasutada täielikult või osaliselt. KarS §-s 237, 237^1 või 237^2 sätestatud kuriteo toimepanemiseks), tuleb lisaks vahendite kättesaadavaks tegemisele või kogumisele tuvastada üksnes isiku teadmine, et neid kogutud või kättesaadavaks tehtud vahendeid võidakse põhimõtteliselt kasutada KarS §-s 237, 237^1 või 237^2 sätestatud kuriteo toimepanemiseks. (p 15)
3-1-1-11-17 PDF Riigikohus 06.04.2017
KrMS § 319 lg 5 seob kaebetähtaja uuesti kulgema hakkamise riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisega, mistõttu ei ole käesoleva asja kontekstis oluline, millal oli kõnealune määrus kaitsjale kättesaadav – tähtis on see, millal määrus kaitsjale kätte toimetati. Kuigi kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata expressis verbis, millal loetakse e-toimiku süsteemi kaudu edastatud määrus (sealhulgas ka riigi õigusabi andmise määrus KrMS § 319 lg 5 mõttes) kättetoimetatuks, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud lähtuda selle küsimuse lahendamisel analoogiast e-toimiku süsteemi kaudu kättesaadavaks tehtud kutse kättetoimetatuks lugemisega. (p 10)
3-1-1-8-17 PDF Riigikohus 31.03.2017
Kahtlustatavat on võimalik vahistada üksnes kohtuniku kirjalikult vormistatud ja allkirjastatud määruse alusel ning vahistamise määruse resolutsiooni kuulutamine enne nendele nõuetele vastava määruse tegemist ei ole korrektne (RKKKm nr 3-1-1-99-16, p 7). (p 7) Vahistamise määrusest teatavakstegemiseks KrMS § 387 lg 2 mõttes ei saa lugeda üksnes määruse resolutsiooni kuulutamist kohtuistungil kahtlustatava ja kaitsja juuresolekul. Kahtlustataval ja kaitsjal peab kaebeõiguse realiseerimiseks olema võimalus tutvuda määruse terviksisuga, mistõttu tuleb määruskaebuse esitamise tähtaega arvestada alates päevast, mil kahtlustatav ja kaitsja said teada või pidid teada saama eeluurimiskohtuniku kirjalikult vormistatud ja põhistatud määrusest. See on oluline ka ausa ja õiglase menetluse põhimõtet silmas pidades, kuna tagab kahtlustatavale reaalse võimaluse vahistamist tõhusalt vaidlustada ja end kaitsta. (p 8)
KrMS ei piira ega välista kaitsja õigust esitada kahtlustatava esindajana määruskaebus kuni kaebetähtaja lõpuni, mis on KrMS § 387 lg 2 alusel arvestatud alates päevast, mil kahtlustatav sai või pidi saama kohtumäärusest teada, seda sõltumata sellest, millal sai või pidi saama määrusest teada kaitsja. Erinevatel asjaoludel (nt määruse tõlkimise vajaduse tõttu) võivad kahtlustatava ja kaitsja kaebetähtajad hakata kulgema ja seega ka lõppeda erineval ajal. Kahtlustatav ja teda esindav kaitsja ei ole aga käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena. Seetõttu ei saa kaitsja määruskaebust, mis on esitatud kahtlustatava puhul kulgenud kaebetähtaja jooksul, lugeda mittetähtaegseks põhjendusega, et kaitsja puhul kulgema hakanud kaebetähtaeg on juba möödas. (p 9) Vabariigi Valitsuse 3. juuli 2008. a määruse nr 111 „E toimiku süsteemi asutamine ja e-toimiku süsteemi pidamise põhimäärus“ § 14 lg 1 kohaselt on e-toimiku süsteemi kantud andmetel informatiivne tähendus. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vaid seadusega ettenähtud juhtudel on e-toimiku süsteemi kantud andmetel õiguslik tähendus. KrMS ei sisalda sätet, mis näeks ette võimaluse lähtuda määruskaebuse esitamise tähtaja arvutamisel üksnes e-toimiku süsteemi kaudu edastatavast edasikaebamise tähtaja teatavakstegemise teatest. Järelikult on kõnealusel teatel informatiivne tähendus ning kaitsja ei saa sellele kaebetähtaja arvutamisel tugineda. Samas juhul, kui kaitsjale ei ole muul viisil kui e toimiku süsteemi kaudu kohtumäärust kättesaadavaks tehtud, võib seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtaeg kattuda e toimiku süsteemi saadetud teates märgitud tähtajaga. (p 12)
3-1-1-7-17 PDF Riigikohus 30.03.2017
Ringkonnakohtu otsuses tuleb välja tuua kokkuvõtlikult maakohtu ja apellatsioonimenetluse poolte asjasse puutuvad seisukohad, kuid maakohtu ning kõigi muude seisukohtade üks ühele kordamine ei ole vajalik, koormab kohtuotsust ja võib mõnel juhul tuua kaasa ka põhjendamatult suuri tõlkekulusid. Seisukohtade ülevaatlik refereerimine lihtsustab ka otsuse lugemist ja tagab paremini selle jälgitavuse, võimaldades seejuures kiiremini mõista apellatsioonimenetluse esemeks kujunenud probleeme. (p 14)
Menetluskulude riigi kanda jätmise ja ositi tasumise taotlusi tuleb käsitleda eraldi. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist on võimalik ositi määrata ka siis, kui varem on osa menetluskuludest jäetud riigi kanda. Kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist. Samas juhul, kui kohtule on esitatud taotlus menetluskulude ositi tasumiseks, peab kohus selle taotluse lahendama. (p 8) Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista (3-1-1-112-16, p 56). Kohtuotsuse jõustumise korral täidetakse kohtuotsust selle resolutsiooni järgi ja seega peab kohtuotsuse resolutiivosa olema sõnastatud arusaadavalt ja konkreetselt. Seega tagamaks kohtuotsuse täidetavust, peab resolutsioonist expressis verbis nähtuma, millise suurusega hüvitis õigustatud isiku kasuks riigilt välja mõistetakse. (p 13)
3-1-1-3-17 PDF Riigikohus 29.03.2017
Kohtu otsustus panna süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada kuriteoga tekitatud kahju ei ole käsitatav sundtäidetava täitedokumendina TMS § 2 lg 1 mõttes. (p 38)
KrMS § 202 lg 1 võimalik ebaõige kohaldamine maakohtu poolt ei anna ringkonnakohtule alust eirata KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangut.Kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine (3-1-1-22-16, p-d 15–16 ja 3-1-1-23-16, p-d 23–26). (p 29) Riigi karistusvõimu monopoli tõttu ei ole kannatanul õigust nõuda tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (3-1-1-18-06, p 7 ja 3-1-1-49-16, p-d 9–10). (p 30) KrMS § 385 p-s 16 ette nähtud edasikaebepiirang, mis välistab kohtu alla andmise määruse vaidlustamise, ei hõlma kohtu alla andmisel tehtavat otsustust süüdistatava tõkendi kohta (3-1-1-133-12, p 9 ja 3-1-1-22-16, p 17). Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda kannatanul vaidlustada kohtu otsustust kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetada, ei saa järeldada, et osutatud sättes ette nähtud edasikaebepiirang hõlmab kõiki küsimusi, mille kohus kriminaalmenetluse lõpetamise määruses lahendab. Seaduse eesmärgipärase tõlgendamise abil tuleb välja selgitada, kas üks või teine KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduv otsustus on KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirangust hõlmatud või mitte. (p 31) KrMS § 385 p-s 10 ette nähtud edasikaebepiirang, mis ei võimalda esitada määruskaebust KrMS § 202 alusel tehtava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, ei hõlma kriminaalmenetluse lõpetamisel tehtavat kohtu otsustust tsiviilhagi tagamise tühistamise kohta. (p 49)
KrMS § 202 lg 2 alusel pandud kohustuse täitmata jätmisel tuleb kriminaalmenetlus uuendada, kaalutlusõigust seadus menetlejale selles küsimuses ei anna (3-1-1-95-15, p 9). (p 37) Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) Kannatanu põhjendamatu keeldumine nõusoleku andmisest arestitud varaga kahju hüvitamiseks vajaliku tehingu tegemiseks võib välistada võimaluse käsitada süüdistatava poolt kahju hüvitamata jätmist KrMS § 202 lg 2 p 1 järgi pandud kohustuse rikkumisena. (p 44)
Olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 2631 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, jätkuvalt kohtu menetlusse. Seda kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. (p 39) Kui kriminaalmenetlus on KrMS § 202 lg 1 alusel tingimuslikult lõpetatud, on kannatanul analoogiliselt KrMS § 310 lg-s 7 sätestatuga õigus kohtu menetluses olev tsiviilhagi kuni kriminaalmenetluse uuendamiseni tagasi võtta. Sellisel juhul jäetakse tsiviilhagi KrMS § 296^2 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 40) KrMS § 422 lg-t 1 ja § 206 lg 1 p 2 peab tõlgendama nii, et nendest sätetest ei tulene kohtu kohustust tühistada tsiviilhagi tagamine ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 202 lg 1 alusel, kusjuures kuriteoga tekitatud kahju on osaliselt või täielikult heastamata ja süüdistatavale pannakse KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus see kahju hüvitada. Kirjeldatud olukorras on kohtul kriminaalmenetlust lõpetades kaalutlusõigus ja kohus peab KrMS § 141^4 lg-test 1 ja 3 juhindudes hindama tsiviilhagi jätkuva tagamise vajalikkust. Pärast seda, kui süüdistatav on kannatanu kahju heastanud või kui kriminaalmenetluse uuendamise võimalus (KrMS § 202 lg 6) on muul põhjusel ära langenud, on kohtul võimalik tsiviilhagi tagamine tühistada KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 386 lg-st 2 ning § 442 lg 5 esimesest lausest tulenevas korras. (p 45)
Tulenevalt KrMS § 38^1 lg-st 6 ja TsMS § 378 lg-st 6, on süüdistataval võimalik kannatanu nõusolekul teha tehinguid ka tsiviilhagi tagamiseks arestitud kinnisasjadega. (p 44)

Kokku: 889| Näitan: 101 - 120

/otsingu_soovitused.json