3-1-1-69-12
|
Riigikohus |
13.06.2012 |
|
Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tulenevalt KarS §-st 218 eeldab teo kvalifitseerimine KarS § 199 lg 1 järgi seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus varguse toimepanemise ajal ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära või et asja rahaline väärtus ei oleks valdaja erilise huvi tõttu rahaliselt hinnatav. Varastatud vallasasja väärtuse kui varguse koosseisutunnuse kindlakstegemisel tuleb eelkõige lähtuda asja harilikust väärtusest ehk turuhinnast (kohalikust keskmisest müügihinnast) ja ainult erandjuhtudel (mälestusesemete jms puhul) võib asja väärtuse tuvastamisel lähtuda valdaja erilisest huvist (VÕS § 134 lg 4). Viimati nimetatud juhul peab olema tõendatud asja eriline väärtus valdajale, valdaja eriline suhe sellesse asjasse.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Varguse ulatust ja asja kaotsiminekust tekkinud kahju suurust ei saa samastada. Rahaliselt hinnatava asja varguse ulatuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda varastatu väärtusest teo toimepanemise ajal. Seevastu selle, milline on asja kaotsimineku korral kannatanu võimaliku kahjuhüvitisnõude (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5) ulatus, määrab VÕS § 132 lg-st 1 tulenevalt ära asja turuhind (taassoetamiskulu) kohtuotsuse tegemise ajal. Asja turuhinna languse korral on kannatanu kahjuhüvitisnõue varastatu väärtusest väiksem. Samas on kannatanul viimatinimetatud juhul õigus kaotsiläinud asja äravõtmisaegse väärtuse hüvitamisele alusetu rikastumise sätetest (VÕS § 1037 lg-d 1-3) lähtudes.
Selleks, et isik rahaliselt hinnatava asja varguses KarS § 199 lg 1 järgi süüdi tunnistada, ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus teo toimepanemise ajal ületas 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Üldtuntuse alusel saab varastatu väärtuse tuvastada siis, kui usaldusväärsest kriminaalmenetlusvälisest allikast saadava teabe alusel on ilmselge, et varastatud vallasasja turuhind ületab 20 miinimumpäevamäära.
KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul lasub kohustus tõendada, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava vallasasja väärtus on suurem kui 20 miinimumpäevamäära, prokuratuuril (välja arvatud juhul, kui selle fakti saab lugeda üldtuntuks).
Tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend.
Kui varastatud asja maksumuse üle on vaidlus, ei pruugi ainuüksi kannatanu ütlused olla asja rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhistama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asja tegelikku väärtust.
Vt p 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700.)
|
| 3-1-1-36-12
|
Riigikohus |
30.05.2012 |
|
Eksitusse viiva või tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemise koosseisualternatiivis on KarS § 3981 lg-s 1 sätestatud turumanipulatsiooni teodelikt.
Kui tehingud sooritanud või kauplemisega seotud korraldusi andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õigustatud põhjendused ning need tehingud ja kauplemisega seotud korraldused on kooskõlas asjaomasel reguleeritud turul tunnustatud tavadega, on erandina lubatavad ka sellised tehingud või kauplemisega seotud korraldused, mis annavad või tõenäoliselt annavad valesid või eksitavaid teateid finantsinstrumentide pakkumise, nõudluse või hinna kohta. Eelmärgitud õigustatud põhjenduste näol tegemist turumanipulatsiooni teokoosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistavate asjaoludega.
Olukorras, kus Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi prokuröri kassatsiooni alusel, tühistab ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja saadab asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks, tuleb süüdistatavale hüvitada mõistliku suurusega menetluskulud, mida ta on kandnud enda õigustatud seisukohtade esitamisel kassatsioonimenetluses (vt ka RKKKo 3-1-1-10-99, p 61; 3-1-1-72-09, p 22 ja 3-1-1-28-11, p-d 18 ja 19).
Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka RKKKm 3-1-1-10-10 ja3-1-1-70-08, p 10).
Teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval (vt nt RKKKo 3-1-1-70- 11, p 18.1). Turumanipulatsiooni tunnustele vastavate tehingute või tehingukorralduste tegemisel õigustatud põhjenduste esinemise tõendamise kohustus tehingukorraldusi või tehinguid teinud isikul.
KarS § 3981 lg-s 1 sätestatud turumanipulatsiooni kuriteokoosseisuga kaitstava õigushüvena tuleb käsitada reguleeritud väärtpaberituru käibe usaldusväärsust (vt ka RKKKo 3-1-1-70-11, p 16). Väärtpaberitega tehingute tegemine on võimalik ka väljaspool reguleeritud turgu, ilma väärtpaberite avaliku pakkumiseta VPTS § 12 lg 1 mõttes. Sellisel juhul väärtpaberituru seaduses väärtpaberite avalikule pakkumisele reguleeritud väärtpaberiturul kehtestatud reeglid ei rakendu.
KarS § 3981 lg-s 1 turumanipulatsiooni koosseisualternatiivi "finantsinstrumendi turuhinna mõjutamise eesmärgil eksitusse viiva või tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemine" realiseerimiseks tuleb teha tehing või tehingukorraldus, mille mõjul objektiivse ex ante kõrvaltvaataja hinnangul satuks mõistlik finantsinstrumentidesse investeeriv isik vähemalt tõenäoliselt eksitusse. Millised tehingud või tehingukorraldused on eksitavad, on iga kord tuvastamist vajav faktiküsimus, kuid VPTS § 18815 lg-s 12 on loetletud hulga märguandeid, mis võivad viidata eksitava või tõenäoliselt eksitava tehingukorralduse ja tehinguga turumanipulatsioonile.
Lisaks objektiivsele eksitavusele tuleb KarS § 3981 lg 1 subjektiivses koosseisus tuvastada, et objektiivses mõttes vähemalt tõenäoliselt eksitavad tehingud või tehingukorraldused tehti eesmärgiga mõjutada finantsinstrumendi turuhinda.
Eksitusse viiva või tõenäoliselt eksitusse viiva tehingu või tehingukorralduse tegemise koosseisualternatiivis on KarS § 3981 lg-s 1 sätestatud turumanipulatsiooni teodelikt.
Kui tehingud sooritanud või kauplemisega seotud korraldusi andnud isik tõendab, et tema tegevusel on õigustatud põhjendused ning need tehingud ja kauplemisega seotud korraldused on kooskõlas asjaomasel reguleeritud turul tunnustatud tavadega, on erandina lubatavad ka sellised tehingud või kauplemisega seotud korraldused, mis annavad või tõenäoliselt annavad valesid või eksitavaid teateid finantsinstrumentide pakkumise, nõudluse või hinna kohta. Eelmärgitud õigustatud põhjenduste näol tegemist turumanipulatsiooni teokoosseisule vastava käitumise õigusvastasust välistavate asjaoludega.
VPTS § 18815 lg-s 1 sätestatud väärtegu ja KarS § 3981 lg-s 1 nimetatud kuritegu üld- ja erinormi vahekorras. Olulisim sisuline erinevus nende kahe süüteokoosseisu vahel seisneb selles, et KarS § 3981 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimine nõuab täiendavalt väärtpaberituru seaduses sätestatule toimepanija spetsiifilist eesmärki - finantsinstrumendi turuhinna mõjutamist.
KarS § 3981 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis ei ole blanketne, sest selles avatakse ammendavalt karistatava teo kirjeldus.
KarS § 3981 lg-s 1 sätestatud koosseisukirjelduses puudub igasugune viide ebaseaduslikele toimingutele. Teokoosseisu on võimalik realiseerida täiesti tavapäraste tehingutega, kui need on eksitavad või tõenäoliselt eksitavad.
Turumanipulatsiooni tunnustele vastavate tehingute või tehingukorralduste tegemisel õigustatud põhjenduste esinemise tõendamise kohustus tehingukorraldusi või tehinguid teinud isikul.
|
| 3-1-1-31-12
|
Riigikohus |
21.05.2012 |
|
Kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega on aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud KrMS § 110 lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse. Ümberpöördult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud.
Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19).
Kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega on aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud KrMS § 110 lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse. Ümberpöördult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud.
Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p-d 13-14).
KrMS §-st 113 nähtub, et seadusandja pole näinud ette kohustust kajastada jälitusprotokollis selle kriminaalmenetluse alustamise ajendeid, mille raames jälitustoiming läbi viidi.
Üldjuhul ei ole enam riigisaladuseks jälitustoiminguga kogutud ja jälitusprotokollis vormistatud tõendusteave osas, mis on võetud kriminaaltoimikusse.
Jälitustoimingu tegemise aluseks oleva kohtu loa võib jätta koos jälitusprotokolliga kriminaaltoimikusse võtmata vaid nendel erandlikel juhtudel, mil kohtu luba sisaldab veel muud jälitusprotokollis kajastamata teavet (nt teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave või kriminaalmenetlusse kaasamata kolmandaid isikuid puudutav teave) ja mille salastatus pole seetõttu kustunud. Viimasel juhul on kohtumenetluse poolel võimalik taotleda jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu vahendusel (vt RKKKo 3-1-1-63-08 p-d 13.1-13.4). Vältimaks olukorda, kus jälitustoimingu aluseks olevat kohtu luba pole võimalik kriminaaltoimikusse võtta põhjusel, et sellega sanktsioneeriti jälitustoimingu tegemine üheaegselt mitme isiku suhtes, kellest osa pole konkreetsesse kriminaalmenetlusse kaasatud, juhib kolleegium kohtute tähelepanu vajadusele koostada KrMS § 114 nõuetekohane luba iga jälitustoimingule allutatud isiku suhtes eraldi.
Kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (vt nt RKKKo 3-1-1-13-12, p-d 13-14).
Isik võib anda tunnistajana ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus (RKKKo 3-1-1-31-11, p 19.1).
KarS §-s 164 sätestatud valimisvabaduse vastu suunatud kuriteo objektiivsed tunnused nõuavad teo toimepanija poolt teistele isikutele ainelise hüvitise andmist või pakkumist. Subjektiivsest küljest nõuab vaadeldav kuritegu aga vähemalt kaudset tahtlust hüvitise andmise või pakkumise osas, kuid lisaks sellele üksnes kavatsetust teise isiku mõjutamise suhtes. KarS §-s 164 sätestatud eesmärk - mõjutada isikut mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust või teostama seda teatud valiku kasuks - kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab teise isiku mõjutamise põhjust. Sellest tulenevalt on hääle ostmise koosseisu näol tegemist mittekongruentse süüteokoosseisuga, mille puhul ei ole tähtis, kas hüve adressaat ka tegelikult teo toimepanija mõjutamisele allus ja tema soovi täitis. (Vt mutatis mutandis ka RRKKKo 3-1-1-38-11, p 12.1). Samas tuleb vastavat eesmärki tõlgendada kitsendavalt kui konkreetse isiku tahte seadusvastase mõjutamise kavatsust. Süüdistatav peab olema enda jaoks määratlenud nii mõjutatavate isikute ringi kui ka seda, kas mõjutatav peab jätma oma valimisõiguse teostamata või hääletama konkreetse (selgelt piiritletud) valiku kasuks.
KarS § 164 näol on tegemist n-ö igaühedeliktiga, mille järgi võib vastutada iga isik, kes selle tunnused täidab ja nõutud ei ole erilise isikutunnusega isikut.
Ebaseaduslikku hääle ostmist tuleb eristada valimisagitatsioonist kui oma poliitiliste vaadete ja seisukohtade tutvustamisest, mis on lubatav osa demokraatlikest valimistest. Vaba tahte väljendamine valimisel või rahvahääletusel eeldab valijate informeeritust kandideerijate poliitiliste vaadete sisust või vastuvõetavate otsuste tagajärgedest ning mõjust. KarS § 167 järgi näeb ette vastutust seadusliku valimisagitatsiooni takistamise eest. Karistatav on vaid ebaseaduslik agitatsioon (KarS § 168), milleks on aktiivne agitatsioon valimise või rahvahääletuse päeval. Seaduslik valimisagitatsioon välistab KarS § 164 koosseisu esinemise ka juhul, kui valimiskampaania käigus jagatakse avalikkusele näiteks kandidaadi poliitilisi vaateid selgitavat ja illustreerivat materjali või meeneid.
|
| 3-1-1-41-12
|
Riigikohus |
18.05.2012 |
|
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04).
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Riigikohus tühistab KrMS § 362 p 2 alusel kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohus tühistab kohtuotsuse ka siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-8-11, p 8; 3-1-1-103-10, p 7; 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06 ja 3-1-1-16-04).
KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale süüdistatavale omistatud kuriteo. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis on ka ringkonnakohus rikkunud kohtuotsuse põhistamise nõudeid (vt nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 9).
|
| 3-1-1-57-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Tulenevalt KrMS §-st 431 saab täitmiskohtunik oma määrusega lahendada vaid kohtulahendi täitmisel ilmnevaid kahtlusi ja ebaselgusi, mitte muuta juba jõustunud kohtulahendist tulenevaid õiguslikke järelmeid. Määrus, millega täitmiskohtunik otsustaks KrMS § 431 alusel kohtuotsuse järgi hävitamisele kuuluva asitõendi hoopis süüdimõistetule tagastada või hävitada selle osaliselt, satuks jõustunud kohtuotsusega vastuollu.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Failide ebaseaduslikkusele õigusliku hinnangu andmine on kohtu, mitte aga eksperdi pädevuses, kuna viimane rakendab üksnes mitteõiguslikke eriteadmisi.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kõvaketas on käsitatav kuriteo toimepanemise vahendina, kuna selle abil oli süüdimõistetul võimalik temale kuuluvas sülearvutis talletada ja taasesitada lapspornot sisaldavaid pildifaile.
KrMS § 424 alusel saab kohus rahalise karistuse ja KrMS §-st 423 tulenevalt ka menetluskulu või muu rahalise sissenõude tasumise tähtaega pikendada või ajatada üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Mõjuva põhjusena, mis takistab kriminaalasjas kohtu määratud tähtajaks rahaliste sissenõuete tasumist, tuleb käsitada sellist takistust, mille tõttu on isikul kas objektiivselt võimatu või ebamõistlikult koormav kohtu määratud rahalisi kohustusi tähtaegselt täita. See asjaolu võib lähtuda isikust endast, näiteks raske haigus, mille tõttu pole isik võimeline otsust täitma. Mõjuv põhjus võib aga tuleneda ka isikuvälistest asjaoludest (nt vara kaotus). Ka sissetuleku puudumine võib teatud juhtudel olla mõjuvaks põhjuseks, et taotleda süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise pikendamist või ajatamist. Kuid sissetuleku puudumist ei saa käsitada otsuse täitmist takistava mõjuva põhjusena siis, kui isikul on piisavalt vara, mille arvelt kohustused täita. Mõjuva põhjuse olemasolu tõendamise kohustus lasub isikul, kes taotleb otsuse täitmise tähtaja pikendamist. Tal tuleb esitada tõendid oma majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuvalt oleks kohustuste täitmine võimatu või vähemalt ebamõistlikult koormav. Mõjuva põhjuse puudumisel tuleb rahalise karistuse tasumise tähtaja pikendamise taotlus jätta rahuldamata. Vt ka RKKKm 3-1-1-2-12.
Pelgalt kinnipidamisasutuses karistuse kandmist ei saa käsitada mõjuva põhjusena KrMS § 424 mõttes, mis annaks aluse menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks.
Olukorras, kus kaitsja ei taotlenud kõvaketta tagastamist või selle osalist hävitamist, vaid üksnes teatud andmete kopeerimist, ei tähendaks sellise taotluse rahuldamine vastuolu jõustunud kohtuotsusega.
Arvutiandmete läbiotsimisel ja arestimisel proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine tähendab, et ära võtta või arestida võib vaid sellises ulatuses andmeid või andmekandjaid, mis on menetluse läbiviimiseks ja tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks vajalikud. Võimaluse korral tuleks asjassepuutuvad andmed kopeerida, kahtlustatava arvutist kustutada või talle kättesaamatuks muuta, mitte aga arvutit, arvutisüsteemi või andmekandjat tervikuna ära võtta. Neid põhimõtteid tuleb arvestada ka kohtul asitõenditega toimimise viisi silmas pidades.
Olukorras, kus isik tunnistati süüdi konkreetsete ebaseaduslikke pilte sisaldavate failide hoidmises, jääb arusaamatuks, millisel seadusest tuleneval alusel peab täiendavalt üle kontrollima ülejäänud kõvakettal leiduvad andmed, mille omamist või hoidmist jõustunud kohtuotsusega karistusõiguslikult talle ette ei heidetud.
Olukorras, kus süüdimõistetule kuuluva asitõendi äravõtmisega on riivatud tema omandipõhiõigust, kuid kohtulahendi täitmisel pole sisuliselt kaalutud, kas kõigi andmete hävitamine on proportsionaalne, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-24-12
|
Riigikohus |
11.05.2012 |
|
Olukorras, mil tapmine pannakse toime ruumis, kus peale tapetu viibisid surma põhjustamise hetkel veel mitu inimest, kellest ühegi süü kohta pole kriminaalmenetluse käigus õnnestunud koguda ümberlükkamatuid otseseid tõendeid, ei ole võimalik aset leidnud kuriteosündmuse asjaolusid kohtuotsuses rekonstrueerida ilma kõiki ruumis viibinud isikuid võrdselt vaatluse alla võtmata. Otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, tuleb sellises situatsioonis muuhulgas kasutada välistamismeetodit. See tähendab, et kohtuotsuse põhjendustes peavad kajastuma ka argumendid selle kohta, mille alusel kohus leiab, et tegu ei saanud toime panna teine samas ruumis viibinud isik (RKKKo 3-1-1-33-08, p 10.2). Kui ka kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (vt nt RKKKo 3-1-1-12-07 ja 3-1-1-33-08, p 10.2).
|
| 3-1-1-34-12
|
Riigikohus |
30.04.2012 |
|
Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 teise alternatiivi mõttes.
Tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 on § 141 lg-s 1 sätestatud vägistamine tahtlik kuritegu, mille koosseis on täidetud vaid juhul, kui toimepanija tegutses kavatsetult, otsese või kaudse tahtlusega.
Kooskõlas välja kujunenud kohtupraktikaga tuleb kohtutel isikulisest allikast pärinevate tõendite puhul kujundada seisukoht tõendiallika kui terviku usaldusväärsuse kohta, mitte aga lahendada küsimust sellest, milliseid sama kannatanu või tunnistaja vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3; 3-1-1-87-11, p 7 ja 3-1-1-13-12, p 13).
Süüdistuse piiridest väljumine kohtu poolt on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Toimepanija tahtlus süüteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Taoline järeldus tuleneb otseselt KarS § 17 lg-s 1 sätestatud koosseisueksimuse regulatsioonist, mille kohaselt puudub toimepanijal tahtlus, kui ta tegu toime pannes ei tea mõnda süüteokoosseisule vastavat asjaolu. Enne või pärast koosseisupärase teo toimepanemist esinenud psüühiline suhtumine pole vaadeldav tahtlusena selle teo toimepanemiseks.
|
| 3-1-1-28-12
|
Riigikohus |
23.04.2012 |
|
Kannatanu eksitusse viimise ja tema poolt ennast kahjustava varakäsutuse tegemine üksi ei ole siiski piisavad, kvalifitseerimaks isiku käitumist kelmusena. Kelmus on karistatav üksnes tahtliku teona. Isiku kelmuses süüditunnistamiseks võib ta küll varalist kasu saada kaudse tahtlusega, kuid kannatanu eksitusse viimiseks on vajalik otsene tahtlus. Kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.
Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel reeglina olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada. Seega ei piisa mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav.
|
| 3-1-1-15-12
|
Riigikohus |
08.03.2012 |
|
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
Vaid ühe kaudse tõendi pinnalt isikut süüdi tunnistades rikutub kohus KrMS § 61 lg-s 1 sisalduvat tõendite hindamise põhimõtet selles mõttes, et ühele omistatakse ette kindlaksmääratud jõud. See rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ja tõenäoliselt ka § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Keeld eelistada kohtus ja kohtueelselt räägitu vastuolu korral kohtueelses menetluses ütluste olustikuga seostamise raames öeldut ei välista kogu ütluste olustikuga seostamise protokollis märgitu lubatavust tõendina. Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused. (Vt ka RKKKo 3-1-1-62-07, p 12.5)
Asjaolu, et daktüloskoopiapulbreid kasutades on võimalik muuta nähtavaks vaid värskeid sõrmejälgi ei saa tunnistada üldtuntuks ja seda muuhulgas ka mõiste „värske“ määratlematuse tõttu. Tegemist on faktilise asjaoluga, mis eeldab eriteadmistele tuginevate uuringute pinnalt järelduste tegemist ehk siis ekspertiisi määramist.
Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada „sõna sõna vastu“ olukordadena. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt RKKKo 3-1-1-85-00, p 5.2; 3-1-1-21-09, p 11; ja 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas aktsepteeritavaks peetud vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul tuginemist vaid otsestele tõenditele – täpsemalt öeldes ütlustele. Isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks on olemas piisavalt võimalusi. Nimetagem siinjuures kasvõi täiend- või kordusülekuulamist ja selle käigus kasutatavat võimalust hinnata ütluste tõepärasust lähtuvalt ütluste psühholoogias aktsepteeritavast reeglistikust.
Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt (vt RKKKo 3-1-1-8-10 p-d 9-10). Kuid seejuures on oluline silmas pidada, et kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 27.04.2020, nr 4-19-447/47, p 13)
Spetsialisti poolt antud ütlused eriteadmistele tugineva järelduse kohta ei ole käsitletavad lubatud tõendina.
Varasemas kohtupraktikas ei ole kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 64 lg-s 4 sisalduvast sõnaühendist „erapooletu spetsialist“ tuletatud keeldu, et spetsialist ei võiks olla uurimisasutuse töötaja. Ka KrMS § 59 lg-s 2 ei sisaldunud alust spetsialisti taandamiseks kõnealusest töösuhtest lähtuvalt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt oli spetsialisti lubatud tunnistajana üle kuulata tema osalemisel läbiviidud uurimistoimingu asjaolude täpsustamiseks, kuid seejuures oli spetsialistil keelatud teha eriteadmistele tuginevaid järeldusi. (vt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12). Sõrmejälje vanuse hindamine, kujutab endast kahtlemata eriteadmistele tugineva järelduse tegemist.
|
| 3-1-1-13-12
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).
Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.
Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).
|
| 3-1-1-16-12
|
Riigikohus |
21.02.2012 |
|
KarS §-s 203 ja § 218 lg-s 1 kirjeldatud süüteod on teineteist välistavad ning olukorras, kus kohus tuvastab, et asja rikkumisega ei tekitatud olulist kahju, ei tohi kohtuotsuses isiku süüdimõistmise alusena viidata KarS §-le 203.
KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest lähtuvalt puudub õiguslik alus nõuda, et auto kahjustamist saaks tõendada ainult vaatlusprotokolliga. Asja rikkumist on võimalik lisaks sündmuskoha vaatlusprotokollile või asitõendi vaatlusprotokollile tõendada ka tunnistaja ütlustega.
|
| 3-1-1-92-11
|
Riigikohus |
19.12.2011 |
|
KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-94-06, p 10.2; 3-1-1-26-08, p 14; 3-1-1-10-09, p 61 ja 3-1-1-72-09, p 22).
KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt nt RKKKo 3-1-1-88-06, p 11 ja 3-1-1-127-06, p 6). Kohtuotsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, ka arvestanud. Hinnates tunnistajate ütlusi ühekülgselt, samuti jättes hindamata ka mitmed kaudseid ja dokumentaalseid tõendeid, millel võib olla tähtsust kriminaalasja lahendamisel (nt nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu tuvastamisel süüdistatavate käitumises) ning jättes need tõendid lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamata või muul moel hindamata, käsitleb kohus tõendeid selektiivselt. Selline tõendite valikuline ja osaline hindamine on ühelt poolt põhistamiskohustuse rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 ja viitab teisalt ühekülgsele kohtuliku uurimisele KrMS § 338 p 1 tähenduses. Need minetused on käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 ja lg 2 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Jättes esimese astme kohtu kriminaalmenetlusõiguse rikkumised kõrvaldamata ning kaitsjate apellatsioonidele vastamata, rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt RKKKo 3-1-1-23-11, p 18). Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma KrMS §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omad põhjendused. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta aga loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu motiivide esitamine vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo 3-1-1-108-10, p 9).
|
| 3-1-1-85-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest formaalselt vastavad RpTRTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg (vt RKKKo 3-1-1-68-10, p 13 ja 3-1-1-34-05, p 25).
RpTRTS § 12 lg 2 p 2 kohaselt kohaldatakse rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamiseks hoolsusmeetmeid vähemalt tehingute juhuti tegemisel või vahendamisel, kui tehingu väärtus ületab 15 000 eurot (s.o 234 699 krooni). Võttes arvesse, et seadusandja on seega näinud 15 000 eurost suurema väärtusega tehingutes reaalset ohtu rahandus- või majandussüsteemi normaalsele toimimisele, on arutelu selle üle, kas nimetatud summast suurema suuruse kriminaaltulu käitlemine täidab rahapesu koosseisu, asjakohatu.
Omastamisena on KarS § 201 järgi karistatav valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seejuures kuulub vara hulka ka nõudeõigus ja kolmanda isiku kasuks pööramine tähendab viimasele sellise seisundi loomist, mis väliselt näitab teda kui omanikku.
KarS § 199 objektiivne koosseis eeldab võõra vallasasja äravõtmist. Äravõtmine tähendab seejuures teise isiku valduse lõpetamist ja uue valduse kehtestamist ilma senise valdaja nõusolekuta (vt RKKKo 3-1-1-15-10, p 12).
Vt otsuse p 39 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Ajutise pankrotihalduri aruande järelduslik osa on lubamatu tõend, sest see pole koostatud eksperdi poolt. Mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevad järeldused on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 12).
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt p 34 ja 42. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Tuginedes isiku süüditunnistamisel lubamatule tõendile, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
Vt otsus p 31 ja RKKKo 3-1-1-49-11, p-d 17, 19 ja 21.
|
| 3-1-1-96-11
|
Riigikohus |
02.12.2011 |
|
Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).
Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.
Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).
Ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine teises kriminaalasjas tõendina – muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses ei ole välistatud. Nende dokumentidega saab aga tuvastada üksnes ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine (RKKKo 3-1-1-100-07, p 7) või erineval ajal antud ütluste lahknemist (RKKKo 3-1-1-98-07, p 7). Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei ole teises kriminaalasjas tõendiks selle otsusega tuvastatud faktiliste asjaolude kohta, kuna tegemist ei ole iseseisva teadmise allikaga, vaid kohtu hinnanguga selles kriminaalasjas kogutud tõenditele. Subjektiivne hinnang, olgugi, et kohtu oma, ei saa aga olla tõendiks faktilise asjaolu kohta.
Kaassüüdistatava ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, need on põhimõtteliselt kõigi teiste tõenditega võrdväärsed. Kuid mõistetavalt tuleb kohtul eraldi põhjendada ka seda, kui ta hindab kaassüüdistatava ütlused usaldusväärsemaks kui nt kohtualuse enda süüd eitavad ütlused (RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).
Karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (RKKKo 3-1-1-99-06, p 20 ja 3-1-1-59-07, p 13).
Üldjuhul võib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega (RKKKo 3-1-1-82-03, p 17).
Müüja ja ostja vahelise kontakti loomiseks vajalike toimingute tegemine, näiteks telefoninumbri edastamine ühele tehingupoolele, vastab narkootilise aine vahendamise mõistele KarS § 184 tähenduses, kuna selle teo äramõtlemisel ei saaks tehing toimuda. Arvestades narkokaubanduse varjatud olemust, saabki vastavate tehingute sõlmimine sageli toimuda vaid aine pakkuja või selle ostja kontaktandmete edastamisel huvitatud isikule. Seejuures ei ole oluline, kas vahendaja aitas mingil muul moel tehingu toimumisele kaasa või sai sellest kasu.
Ekspertiis on nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. (Vt RKKKo 3-1-1-35-06, p 7.5 ja 3-1-1-79-10, p 13.4). Teatud juhtudel on mitteõiguslikke eriteadmisi võimalik saada ka muudest allikatest (nt erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest). Sellisel juhul ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele (vt RKKKo 3-1-1-32-09, p-d 8.1–8.4). Sellest tulenevalt on võimalik ka see, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata.
|
| 3-1-1-90-11
|
Riigikohus |
15.11.2011 |
|
Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.
Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.
Olukorras, kus äriühingu juhatuse liiget süüdistatakse üksnes maksukuriteos, mis seisneb selles, et ta on jätnud äriühingu varast näilike arvete alusel tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kuluna deklareerimata, ei ole kõnealuste väljamaksete summat võimalik juhatuse liikmelt KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeerida.
KarS § 831 lg 1 kohaselt peab konfiskeeritav vara olema saadud selle sama süüteoga, milles isik konfiskeerimisotsustust sisaldava kohtuotsusega süüdi tunnistatakse või juhul, kui konfiskeerimise küsimus lahendatakse kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 sätestatud korras, siis süüteoga, milles isik on varem kohtuotsusega süüdi tunnistatud.
Kui isik tunnistatakse süüdi selles, et ta valmistas või hankis maksukuriteo täideviijale sisendkäibemaksu alusetuks enamdeklareerimiseks või ettevõtlusega mitteseotud kulude vähemdeklareerimiseks näilikke arveid kui kuriteo toimepanemise vahendeid, aidates sellega kaasa maksukuriteo toimepanemisele, on tema poolt näilike arvete valmistamise või hankimisega teenitud tulu põhimõtteliselt võimalik käsitada kuriteoga saadud varana KarS § 831 lg 1 mõttes.
KrMS § 296 alusel kriminaaltoimiku dokumendi kohtus avaldamiseks ei ole üldjuhul vaja seda tervikuna sõna-sõnalt ette lugeda. Samas peab dokumendi avaldamisel selle sisu kohta esitatav teave olema piisav avaldamise eesmärkide saavutamiseks. Dokumendi avaldamine peab võimaldama kohtul selle põhisisu mõista, samuti aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise tõendamiseseme asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse. Peaaegu mitte kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. Dokumendi avaldamine võib selle osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval seisneda dokumendi sisu refereerimises, aga ka näiteks dokumendi visuaalses esitlemises. Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Kui kohtumenetluse pool jätab dokumenti avaldades esitamata mõne selle osa, mis on teise poole arvates tõenduslikult oluline, või avaldab dokumendi osa kontekstiväliselt või moonutatult, on teisel kohtumenetluse poolel võimalik avaldada sama dokumendi need osad, mis on tema hinnangul asjas olulised või mida tuleb dokumendi tegeliku sisu mõistmiseks arvesse võtta või mis näitavad, et vastaspoole ülevaade dokumendi sisust polnud adekvaatne.
Kohus ei või tugineda dokumendis sisalduvale teabele, mille põhisisu pole dokumendi avaldamisel käsitletud. Märgitu ei tähenda, nagu ei tohiks kohus ühelgi juhul tugineda dokumendis sisalduvale tekstile, mida kohtuistungil ette ei kantud. Juhul, kui konkreetne dokumendiosa on avaldamisel tehtud dokumendi sisukokkuvõttest hõlmatud (s.t see on käsitatav avaldamisel ette kantud informatsiooni otsese lähtealuse või detailiseeringuna), saab selle dokumendiosa lugeda avaldatuks. Sisu poolest iseseisvat dokumendiosa ei saa aga lugeda avaldatuks pelgalt seetõttu, et kohtuistungil refereeriti või tsiteeriti sama dokumendi mõnda teist osa.
Enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS § 291 p 2 ei võimaldanud avaldada tunnistaja poolt (teise kriminaalasja) kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis puudutasid neid süüdistatavale süüksarvatavaid kuritegusid, mille toimepanemisega oli võimalik seostada ka ütluste allikaks olevat tunnistajat ennast. Seda sõltumata asjaolust, kas tunnistaja ise oli ütluste esemeks olevas teos juba jõustunud kohtuotsusega süüdi tunnistatud või mitte. (RKKKo 3-1-1-58-11).
Kriminaalasjade ebaseaduslik eraldamine või ühendamata jätmine ei saa olla asjaolu, mis iseenesest annaks aluse süüdistatava õigeksmõistmiseks. Küll aga ei tohi kriminaalasjade eraldamine tuua kaasa seda, et süüdistatava süüditunnistamisel tuginetakse ebaseaduslikele tõenditele, ega süüdistatava menetluslike õiguste rikkumist. Kriminaalasjade eraldamine ei tohi olla tõendite loomise abinõu. (Vt ka RKKKo 3-1-1-119-09, p-d 10-22).
|
| 3-1-1-70-11
|
Riigikohus |
10.11.2011 |
|
Karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule.
Rahandusministri poolt VPTS § 18815 lg-s 3 ette nähtud turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu kehtestamata jätmine ei ole takistuseks turumanipulatsiooni kui väärteo koosseisuliste tunnuste tuvastamisele isiku käitumises. Nimetatud aktiga ei saaks kehtesta väärteo koosseisulisi tunnuseid.
Rahandusministri poolt VPTS § 18815 lg-s 3 ette nähtud turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu kehtestamata jätmine ei ole takistuseks turumanipulatsiooni kui väärteo koosseisuliste tunnuste tuvastamisele isiku käitumises. Nimetatud aktiga ei saaks kehtesta väärteo koosseisulisi tunnuseid.
Tehingud ja tehingukorraldused, mille puhul esinevad turumanipulatsioonile viitavad märgid, ei pruugi olla tegelikkuses manipulatiivsed.
Turumanipulatsioonina on käsitatav püüd muuta väärtpaberi hinda või mõjutada tehinguid või tehingukorraldusi või teabe levitamine viisil, mis jätab väärtpaberiga kauplemisest turul või selle emitendist vale mulje. Nimetatud tegudega seatakse turuosalised ebamõistlikult ebasoodsasse olukorda, kahjustades nende huve ja turu läbipaistvust – hindade ja teabe selgust –, turu tõhusust ja seeläbi vähendatakse üldist usaldust turu vastu.
Viidates turu tunnustatud tavale mittevastavate, eksitavate või tõenäoliselt eksitavate tehingute või tehingukorralduste suhtes mingite õigustatud põhjenduste olemasolule, tuleb need põhjendused esitada ja menetlejale kontrollitavaks muuta menetlusalusel isikul. Sellise põhjenduse õigustatus on kohtulikule hindamisele avatud kategooria.
Põhjenduste puudumisena tuleb muu hulgas käsitleda olukorda, kus maakohtu otsuses ei käsitleta menetlusalusele isikule väärteoprotokollis ette heidetavat tegu täies mahus; jäetakse osa kohtu seisukohti põhjendamata; olemasolevad põhjendused on otsuses sisalduvate teiste seisukohtadega vastuolus või ei ole nende seisukohtade kujunemine jälgitav.
Karistatava teo kirjelduse ehk süüteokoosseisu määratlemiseks on PS § 23 lg 1 kohaselt pädev üksnes seadusandja ning viimane ei saa selle defineerimist delegeerida täitevvõimule.
Rahandusministri poolt VPTS § 18815 lg-s 3 ette nähtud turumanipulatsiooni iseloomuga käitumise tunnuste ja turumanipulatsiooni tuvastamisel arvestatavate asjaolude näidisloetelu kehtestamata jätmine ei ole takistuseks turumanipulatsiooni kui väärteo koosseisuliste tunnuste tuvastamisele isiku käitumises. Nimetatud aktiga ei saaks kehtesta väärteo koosseisulisi tunnuseid.
Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Siiski on nii menetlusteoorias kui ka kohtupraktikas mööndud, et teatud juhtudel esineb nn pööratud tõendamiskoormus, kus mingite asjaolude tõendamise kohustus võib lasuda ka süüdistataval. Vt ka nt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.4 ja 3-1-1-85-07.
|
| 3-1-1-87-11
|
Riigikohus |
09.11.2011 |
|
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kui kohus käsitleb tunnistaja ütlusi lahus nende andja isikust ja tema võimest kuriteosündmust tajuda, jätab ta seega hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna. Selline puudus on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord RKKKo 3-1-1-113-06 p 16).
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-109-10). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
|
| 3-1-1-76-11
|
Riigikohus |
14.10.2011 |
|
Vt otsuse p 9 jj ning RKKKo 3-1-1-38-11, p 16.
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-85-08, p 13.1).
KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ning seda, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. Seda eeskätt põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (vt RKKKo 3-1-1-113-06, p 19).
Süüdistatavate tegevus, mis seisneb peamiselt intiimteenuste osutamiseks vajalike ruumide rentimises, rendi tasumises, prostituutide otsimises ning nende klientidega kokkuviimises, vastab KarS § 268 lg 1 ja alates 16. juulist 2006 jõustunud KarS § 2681 lg 1 objektiivsetele tunnustele.
Vt otsuse p-i 9.4 ja RKKKo 3-1-1-11-07, p 39.
|
| 3-1-1-68-11
|
Riigikohus |
03.10.2011 |
|
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
Karistusseadustiku §-s 296 sätestatud altkäemaksu vahendus kujutab endast koosseisutüübilt formaalset ja vajaliku osavõtuga kuriteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused seisnevad altkäemaksu andja või võtja ülesandel altkäemaksu andmiseks või võtmiseks soodusolukorra loomises. Soodusolukorra loomine võib väljenduda altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele (nt läbirääkimiste pidamine) või selle täitmisele (nt altkäemaksu eseme üleandmine) kaasaaitamises. Altkäemaksu vahendamise olemusest tulenevalt ei ole seda võimalik käsitleda altkäemaksu andmisest ja võtmisest täiesti eraldiseisvana. Kuivõrd tegemist on vajaliku osavõtuga süüteoga, eeldavad selle subjektiks oleva isiku põhiteo objektiivsed tunnused realiseerumiseks ka mingi teise isiku lisategu (vt RKKKo 3-1-1-7-08, p-d 10 ja 13).
KarS § 296 lg 2 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo katsest võiks rääkida ka alates hetkest, mil altkäemaksu vahendaja annab altkäemaksu andjale nõusoleku viimase ülesandel näiteks ametiisikuga läbirääkimisi pidada või saadud rahasumma ametiisikule edastada. Seejuures tuleb aga kindlaks teha, et altkäemaksu vahendanud isiku tahtlus oli ka tegelikult suunatud kokkuleppe täitmisele, mitte näiteks altkäemaksu eseme omastamisele. Võimalik on seegi, et vahendaja katkestab kuriteo lõpuleviimise, jättes altkäemaksu andjaga sõlmitud kokkuleppe täitmata ja ametiisikule altkäemaksu andmiseks ettepaneku tegemata. Sellises olukorras aktualiseerub vastavalt KarS §-le 41 küsimus vabatahtlikust loobumisest lõpetamata süüteokatsest, mille korral vabaneb isik süüst. Samaaegselt tuleb siiski kontrollida, kas süüdlase käitumine ei vasta mõne lõpuleviidud süüteo tunnustele (KarS § 40 lg-d 1 ja 2).
Karistusseadustiku §-s 294 sätestatud süüteokoosseis eeldab ekvivalentsussuhte olemasolu, s.t vähemalt sellist abstraktset pooltevahelist suhet, mille raames on ametiisik altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest.
Täpse altkäemaksu summa suuruse tuvastamine pole KarS § 298 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohalt nõutav.
Asjaolu, et kohus ei lugenud tõendatuks altkäemaksu vahendaja ja võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu ega ka seda, et makstud rahasummad olid mõeldud altkäemaksuna, ei välista altkäemaksu andjate karistusõiguslikku vastutust.
Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
Vt otsus p 8.1. ja nt RKKKo 3-1-1-15-10, p 7.
Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes (vt RKKKo 3-1-1-84-10, p 33).
Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14).
Mitteõiguslike eriteadmiste rakendamiseks kriminaalmenetluses tuleb määrata ekspertiis. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
Keskmine mootorsõidukit kasutav isik peab tulenevalt liiklusseaduse nõuetest aru saama ja suutma hinnata mootorsõiduki üldist tehnilist seisukorda. Nii ei nõua põhjalikke mitteõiguslikke eriteadmisi näiteks see, kas sõidukil toimivad sõidu- ja seisupidur, töötab sidur, põlevad tuled jmt. Tegemist pole sedavõrd spetsiifiliste tehniliste küsimustega, millele keskmine mootorsõidukit kasutav isik iseseisvalt hinnangut anda ei oskaks.
Olukorda, kus altkäemaksu andja edastab altkäemaksu vahendajale altkäemaksu andmiseks rahasumma või lubab selleks vajaliku summa maksta, kuid vahendaja ametiisikule altkäemaksu võtmiseks ettepanekut ei teegi, tuleb vaadelda mitte lõpuleviidud altkäemaksu andmise, vaid altkäemaksu andmise katsena.
Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse tuleb KrMS § 203 lg 2 kohaselt lahendada määrusega, millele edasikaebeõigus ei laiene. Kui aga maakohus lahendab selle küsimuse kohtuotsuses, siis ei hõlma KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus maakohtu otsuse vaidlustamist osas, millega lõpetatakse KrMS § 203 alusel kriminaalmenetlus isiku suhtes. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kriminaalmenetluse lõpetamise osas KrMS § 203 alusel ja muutes enda otsuse resolutiivosas isiku teole antud karistusõiguslikku hinnangut, siis on ka ringkonnakohus valesti toiminud. Selline rikkumine on käsitletav muu kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.
Võttes arvesse, et käesolevas kriminaalasjas süüdistati ühte isikut korduvas altkäemaksu võtmises, teist aga temale korduvas altkäemaksu vahendamises, tuli ringkonnakohtul altkäemaksu võtja vastutuse küsimust lahendades otsuse põhiosas anda hinnang ka altkäemaksu vahendaja käitumisele ja seda vaatamata asjaolule, et maakohtu otsusega lõpetati viimase suhtes kriminaalmenetlus. Kuid ringkonnakohtul puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev pädevus kõnealuses osas maakohtu otsust tühistada ja altkäemaksu vahendaja käitumist oma otsuse resolutiivosas võrreldes maakohtu lahendiga teisiti kvalifitseerida.
Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud kaudsetele tõenditele tuginevalt, s.t sellistele tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil kindlaks tehtud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 8).
|
| 3-1-1-61-11
|
Riigikohus |
26.08.2011 |
|
Vt otsus p 8 ja RKKKo 3-1-1-109-10 p 16.
Tulenevalt KrMS §-s 61 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, ei sõltu tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vältimatult vaid ühte kindlasse tõendi liiki kuuluva tõendi olemasolust.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
Facebook
Twitter