3-2-1-183-15
|
Riigikohus |
02.03.2016 |
|
Kui maakohtus asja uuel läbivaatamisel on õiguslik olukord võrreldes varasemaga muutunud ning seda on reguleeritud ka rakendussätetega, siis tuleb maakohtul vaatamata ringkonnakohtu juhistele lähtuda kehtivast õigusest ja rakendussätetest. (p 18)
Üle 640 000 euro suuruse pankrotivara puhul ei näe seadus ette halduri tasu minimaalset summat ega protsendimäära, mis tuleks juurde arvestada 640 000 eurot ületavalt osalt. (p 12)
PankrS § 65 lg 5 teine ja kolmas lause kohalduvad sõltumata sellest, kas halduri tasu alammäär tuleneb konkreetsel juhul PankrS § 651 lg-st 1 või 4, st kohus võib haldurile alammäärast suurema tasu määrata üksnes põhjendatud juhul. Haldurile alammäärast suurema tasu määramise põhjendatuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda PankrS § 65 lg-test 2 ja 51. PankrS § 65 lg-test 2 ja 5 tuleneb kohtu kohustus kontrollida taotletava tasu vastavust seadusele ja halduri tööpanusele. PankrS § 65 lg 51 sätestab tingimused, mille esinemisel võib kohus määrata haldurile PankrS §-s 651 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa PankrS §-s 651 nimetatud ülemmäära.(p 13)
Seaduse järgi on pankrotivara suurus tasu määramisel küll orientiiriks, kuid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Seega tuleb kohtul halduri tasu kinnitamisel hinnata, milline konkreetne halduri tegevus vara suurendamisel ja tagasivõitmisel õigustab haldurile tema soovitud tasu määramist. Sealjuures tuleb kohtul hinnata kõiki PankrS § 65 lg 51 p-des 1-3 nimetatud tingimusi. Vastavad kaalutlused tuleb esitada jälgitavalt ka kohtumääruses. Kuigi kohtul on halduri tasu põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus, siis PankrS § 651 lg-te 3 ja 4 koostoimes on seadusandja ette näinud kohtu diskretsiooni piirid. Kui pankrotivara ületab 640 000 eurot, siis tuleb kohtul kaaluda haldurile tasu määramist 1-5% vahemikus pankrotivarasse laekunud vara maksumusest. Maksimaalse tasu määramine võib olla põhjendatud vaid erandlikel juhtudel. (p 14)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada. (p 16)
1. juulil 2014 jõustunud PankrS § 193 lg 4 järgi tuleb käibemaks halduri tasule lisada. PankrS § 65 lg 11 rakendussätted ei seo kohalduva redaktsiooni kindlaksmääramist maakohtu lahendi tegemisega, vaid pankrotiavalduse menetlusse võtmisega. (p 17)
Käibemaksu lisamist ei takista ka PankrS § 651 lg-s 3 sätestatud halduri tasu ülemmäär. (p 19)
|
| 3-2-1-172-15
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes ühisvara ühe abikaasa lahusvara hulka arvamise alus, kuid sellega ei teki alust arvata kogu ühisvara võlgniku pankrotivarasse (vt ka RKTKo nr 3-2-1-77-06, p 18). Kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib haldur PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt nõuda (mh tagasivõidetud) ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. (p 14)
Olukorras, kus ühisvara jagamine on kehtetuks tunnistatud, kuid ühisvara ei ole enam alles, ja teisel ühisomanikul on kohustus saadu väärtus PankrS § 119 lg 3 alusel hüvitada, saab jagada ühisvaras oleva nõude teise abikaasa vastu saadu väärtuse hüvitamiseks. saab teiselt abikaasalt nõuda saadu väärtusest osa väljaandmist, mis vastaks ühisvara jagamisel võlgniku osale, kui ühisvara väljaandmine ei oleks võimatuks muutunud. Pankrotihalduril on PankrS § 122 lg 1 ning § 119 lg-te 1 ja 3 koostoime alusel õigus nõuda tagasivõidetud ühisvara asemel hüvitist kaotatud ühisvara väärtuse arvel. Pankrotihalduri nõuet saab käsitada ühisvara jagamise hagina ka juhul, kui ta ei esitanud hagis selget taotlust võlgniku ühisomandi osa pankrotivarasse väljanõudmiseks, vaid nõudis ühisvara asemel hüvitist. (p 15)
Kuna jagatava ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraks olnud ja abieluvaralepinguga võlgniku abikaasa lahusvara hulka antud vara väärtus ajal, mil võlgniku abikaasa selle edasi võõrandas. See kehtib ka juhul, kui tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmine on võimatu ja võlgniku abikaasal on kohustus maksta hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel. (p 19)
Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes ühisvara ühe abikaasa lahusvara hulka arvamise alus, kuid sellega ei teki alust arvata kogu ühisvara võlgniku pankrotivarasse (vt ka RKTKo nr 3-2-1-77-06, p 18). Kui vara on võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis, võib haldur PankrS § 122 lg 1 esimese lause kohaselt nõuda (mh tagasivõidetud) ühisvara jagamist ja võlgniku osa ühisomandist. (p 14)
Olukorras, kus ühisvara jagamine on kehtetuks tunnistatud, kuid ühisvara ei ole enam alles, ja teisel ühisomanikul on kohustus saadu väärtus PankrS § 119 lg 3 alusel hüvitada, saab teiselt abikaasalt nõuda saadu väärtusest osa väljaandmist, mis vastaks ühisvara jagamisel võlgniku osale. Pankrotihalduril on PankrS § 122 lg 1 ning § 119 lg-te 1 ja 3 koostoime alusel õigus nõuda tagasivõidetud ühisvara asemel hüvitist kaotatud ühisvara väärtuse arvel. Pankrotihalduri nõuet saab käsitada ühisvara jagamise hagina ka juhul, kui ta ei esitanud hagis selget taotlust võlgniku ühisomandi osa pankrotivarasse väljanõudmiseks, vaid nõudis ühisvara asemel hüvitist. (p 15)
Võlgniku ja tema abikaasa ühisvara tuleb jagada ühisvara jagamise hagi esitamise ajal kehtinud PKS-i järgi (alates 01.07.2010 kehtiva PKS § 210 järgi). Kui ühisvara omandati enne 01.07.2010, tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 01.07.2010 kehtinud PKS-ist ning arvestama vajadusel mh abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 18)
Kuna jagatava ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraks olnud ja abieluvaralepinguga võlgniku abikaasa lahusvara hulka antud vara väärtus ajal, mil võlgniku abikaasa selle edasi võõrandas. See kehtib ka juhul, kui tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmine on võimatu ja võlgniku abikaasal on kohustus maksta hüvitist PankrS § 119 lg 3 alusel. (p 19)
|
| 3-2-1-108-15
|
Riigikohus |
16.12.2015 |
|
Kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). (p 12)
Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha. (p 13)
Hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatu tõttu tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. (p 26)
KTS § 41 lg 2 kohaldub ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. (p 13)
Abikaasade ühisvara hulka kuuluvad esemed ei kuulu enne jagamist abikaasa pankrotivara hulka ning seega ei saa pankrotihaldur ühisvara jagamiseks avalikku enampakkumist korraldada (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 16). (p 19)
Kui ühisvara koormatakse KTS § 28 lg-t 2 rikkuva kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta, võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. (p 20)
Seadusandja on kehtestanud kohtutäiturile lisatasu saamise õiguse vaid erandlikel juhtudel. Kohtutäituri jaoks, kelle igapäevaste ametitoimingute hulka kuulub KTS § 6 lg 1 p 1 kohaselt täitemenetluse läbiviimine täitemenetluse seadustiku alusel, ei saa olla KTS § 43 lg 1 mõtte kohaselt lisatasu saamise põhjuseks igapäevase töö tegemine. Täitetoimingu tegemine toob kaasa lisatasu saamise õiguse vaid KTS § 43 lg 1 tingimustel (v.a KTS §-des 44 ja 47 sätestatud juhud, mis reguleerivad lisatasu tunnitasuna ja mille korral ei ole vajalik tuvastada toimingu tehnilist või õiguslikku keerukust). (p 23)
Lisatasu saamiseks ei ole ainuüksi piisav KTS § 45 lg-s 1 kirjeldatud eeltingimuste olemasolu, st vara enampakkumise korraldamine, läbiviimine ja tulemi jaotamine. Korraldatud enampakkumine või tulemi jaotamine peab olema võrreldes tavapärase enampakkumisega või tulemi jaotamisega kas tehniliselt või õiguslikult keerukas või ajaliselt kulukas. Lisatasu määramiseks võib anda aluse enampakkumiste n-ö kogumi (kolm ja rohkem enampakkumist samas täiteasjas) ajaline kulukus. Lisaks peab olema selge ja kontrollitav kordusenampakkumiste põhjus. Ajalise kulukuse korral ei saa muu hulgas arvestada sellise ajakuluga, mis tekkis kohtutäiturist tuleneval põhjusel, sh kui ta rikkus vara arestimisel või enampakkumisel TMS norme ja see tõi kaasa täitemenetluse pikenemise või kui ta määras enampakkumise alghinna põhjendamatult kõrgeks. Ajalise kulukuse hulka ei mahu ka täitemenetluse raames kohtuga suhtlemine. (p 23)
KTS § 45 lg 1 esimene lause võimaldab nõuda lisatasu kuni 3% vara müügihinnast. Kohtutäiturile antud kaalutlusruumi tuleb lisatasu eesmärgist lähtuvalt (lisatasu on võimalik nõuda vaid erandlikel juhtudel) sisustada selliselt, et mida kõrgem on vara müügihind, seda madalam peaks olema kaalutlusruumi sees määratav lisatasu. (p 23)
KTS § 43 lg 2 teise lause kohaselt peavad kohtutäituri lisatasu otsuses olema mh märgitud lisatasu nõudmise põhjendused. Seega peab kohtutäitur otsuses mh kohtulikult kontrollitavalt näitama need erandlikud asjaolud, mis konkreetses täiteasjas andsid talle aluse nõuda lisatasu, sh põhjendused KTS § 45 lg 1 "kuni 3%" kaalutlusruumi kohaldamise kohta. (p 25)
Hilisem põhjenduste esitamine lisatasu väljamõistmise kohta ei ole kooskõlas kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatud korraga. TMS § 218 lg 1 teises lauses sätestatu tõttu tuleb kohtutel kohtutäituri otsuse (millega lahendatakse menetlusosalise kaebus lisatasu otsuse peale) peale esitatud kaebust lahendades lähtuda esmajoones lisatasu otsuses esitatud põhjendustest või nende puudumisest, kuid hinnata tuleb ka argumente, mida kohtutäitur võlgniku kaebust lahendades lisatasu otsusele lisab. Lisatasu otsuse hilisemat põhjendamist saab vajaduse korral arvestada menetluskulude jaotamisel. Samuti peavad kohtud lahendama esitatud kaebuse alusel kohtutäituri lisatasu väljamõistmise või välja mõistmata jätmise lõplikult, asja ei ole võimalik saata uuesti kohtutäiturile. (p 26)
Kohtutäituri põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest. (p 22)
Sissenõudja nõude osalise või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral tuleb kohtutäituril teha uus põhitasu otsus. Vajaduse korral tuleb kohaldada korraga KTS § 32 lg-t 5 ja KTS § 41 lg-t 2, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. (p 11)
Kui sundtäitmisele esitatud nõue rahuldatakse pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäituri otsese tegevuseta, on kohtutäituril õigus tasu saada. Kohtutäitur saab sel juhul keelduda menetluse lõpetamisest ja kinnisasja arestist vabastamisest, kuni tema tasunõue on rahuldatud; tasunõude saab realiseerida arestitud kinnisasja arvel, vajadusel see tasu katteks müües (Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29; Riigikohtu 29. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15, p 28). Kohtutäitur ei saa põhitasu nõudes alustada uut täitemenetlust või esitada uue täitemenetluse alustamiseks avaldust mõnele teisele kohtutäiturile, sest see võiks kaasa tuua uue põhitasu määramise otsuse ning lõputu täitemenetluste jada. (p 12)
Kui kohtutäitur ei tee KTS § 41 lg 2 järgset uut põhitasu otsust, on võlgnikul võimalik esitada kaebus kohtutäituri tegevusetuse peale uue otsuse tegemata jätmise tõttu. Sel juhul algab TMS § 217 lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil võlgnik sai teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha. KTS § 41 lg 2 kohaldub ka (eelkõige) juhtudel, mil nõue rahuldatakse sel teel, et võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale (nii ka Riigikohtu 16. septembri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 29). Võla maksmisega tuleb võrdsustada ka laenu refinantseerimine, sest refinantseerimine seisnebki algse laenulepingu järgse võla kustutamises ja uue laenulepingu sõlmimises. KTS § 41 lg 2 kohaldamiseks võla tasumisel väljaspool täitemenetlust ei ole seega vajalik sissenõudja avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. (p 13)
KTS § 28 lg 2 järgi on mh keelatud kokkulepped kohtutäituri tasumäärade või tasu võtmise korra muutmiseks. Seda sätet on rikutud, kui sõlmitakse kokkulepe, mille kohaselt saab kohtutäitur tasu 50%-lt kinnistu müügist saadud rahast, kandes 50% müügist saadud rahast pankrotihalduri kontole (pärast ühe võlgnikust abikaasa pankroti väljakuulutamist). (p 20)
Kui ühisvara koormatakse KTS § 28 lg-t 2 rikkuva kokkuleppe alusel kohtutäituri tasuga ja pankrotihalduri tasuga rohkem kui ilma kokkuleppeta, võib see anda aluse kohtutäituri vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks KTS § 9 lg 1, riigivastutuse seaduse § 7 jj ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. KTS § 28 lg 2 keelab eesmärgipäraselt ka sellised kokkulepped, mille kohaselt maksab võlgnik vähem kohtutäituri tasu, kui KTS ette näeb. (p 20)
|
| 3-2-1-149-15
|
Riigikohus |
16.12.2015 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu. Selle sätte kohaldamisel ei saa hinnata tõendeid (vt nt RKTKm nr 3-2-1-31-12, p 13; RKTKm nr 3-2-1-95-13, p 12). (p 10)
Kui hüpoteek on seatud ekslikult ühisvarale, tuleneb kande ebaõigsus TsMS 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 65 lg 1 mõttes sellest, et kohtuliku hüpoteegi seadmiseks ei ole ühisomanikuks oleva kolmanda isiku (abikaasa) nõusolekut (KRS § 341 lg 1) või tema suhtes ei ole tehtud KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit. Selle eelduse puudumisel tehtud kanne on ebaõige ning tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada isiku nõudel, kelle õigust ebaõige kandega rikuti (vt RKTKo nr 3-2-1-144-06, p 11).
Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 341 lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)
Pankrotivara koosseisu ei muuda asjaolu, kas korteriomandile on seatud kohtulik hüpoteek või mitte. Kui korteriomandi näol on tegemist isiku vanematele kuuluva ühisvaraga, ühe vanema nõusolekut hüpoteegi seadmiseks ei olnud (KRS § 341 lg 1) ja vanema suhtes ei olnud tehtud ka KRS § 341 lg 7 p-s 1 märgitud kohtulahendit, tuleb kohtulik hüpoteek kustutada. (p 12)
|
| 3-2-1-123-15
|
Riigikohus |
14.12.2015 |
|
Nii hüpoteegi jagamine kui ka üleandmine eeldavad asjaõiguslepingu sõlmimist ja kande tegemist kinnistusraamatusse. Osahüpoteegi kinnistusraamatusse kandmist võib enda kasuks nõuda ka käendaja, kes on hüpoteegiga tagatud nõude osaliselt rahuldanud. (p 10)
Hüpoteek on mitteaktsessoorne tagatis, millega tagatud nõude säilimiseks esimese järgu nõudena tuleb hüpoteek jagada ja osahüpoteegid kanda kinnistusraamatusse. (p 10)
|
| 3-2-1-138-15
|
Riigikohus |
09.12.2015 |
|
Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)
Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)
Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)
Kui võlgnik on pankrotis, tuleb silmas pidada, et raha, mille võlausaldaja eelduslikult pankrotimenetlusest saab, muutub võlgniku pankrotivaraks. Seepärast tuleb võlausaldaja poolt võlgnikule kahju tekitamise tuvastamisel arvestada lisaks Maksu- ja Tolliameti nõudele ka teiste võlausaldajate nõuetega pankrotimenetluses. Võlgniku kahjuks maksuintresside puhul saab pidada üksnes seda osa pankrotivara väljamaksetest, mille võrra õnnestub Maksu- ja Tolliameti nõuet hageja pankrotimenetluses maksuintresside osas eelduslikult rahuldada. Olukorras, kus maksuintressid ei ole äriühingult välja mõistetud ja äriühingu vara ei ole nende võrra vähenenud, ei satu ühing vastavas osas varaliselt halvemasse olukorda ning intresside kahjuna väljamõistmine viiks kannatanu rikastumiseni, mis oleks aga vastuolus VÕS § 127 lg-s 5 sätestatuga. (p 13)
Enne VÕS-i jõustumist ehk enne 1. juulit 2002. a toimunud juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kohaldada TsK § 222 lg-t 1 ja § 227 ning ÄS § 187 lg 1 kuni 1. juulini 2002. a kehtinud redaktsiooni. (p 11)
Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt RKTKo nr 3-2-1-33-10, p 19; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p-d 13 ja 15-16; RKTKo nr 3-2-1-197-13, p 22; RKTKo nr 3-2-1-38-15, p 21). Äriühingult maksuintresside sissenõudmise korral väheneb ühingu vara ja see tähendab varalist diferentsi VÕS § 127 lg 1 mõttes ehk varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing satub juhatuse liikme kohutuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (vt nt RKTKo nr 3-2-1-85-09, p 22; RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 12-13)
Maksuintresse saab lugeda äriühingule tekkinud kahjuks üksnes juhul, kui maksuintressid, mida äriühing ei oleks pidanud maksma, kui juhatuse liige oleks toiminud kooskõlas seadusega, on äriühingult välja mõistetud (RKTKo nr 3-2-1-110-13, p 16). (p 13)
|
| 3-2-1-34-15
|
Riigikohus |
04.11.2015 |
|
TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi (mis TsMS § 463 lg 2 järgi kohaldub ka määrustele) peab kohtumääruse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka lahendi ülejäänud tekstita (vt Riigikohtu 13. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-14, p 11; 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-12, p 9). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (vt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a määrus tsiviilasjas
nr 3-2-1-132-07, p 11). Kohus peab pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järgu nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu. (p 24)
Kohus peab muu hulgas kontrollima, kas halduri tehtud kulutused olid vajalikud ja põhjendatud (PankrS § 66 lg 3 teine lause). (p 31)
Ulatuses, milles pandipidaja nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise tõttu esimese järgu nõudena rahuldamata, tuleb tema nõue rahuldada PankrS § 153 lg 1 p 2 järgi koos muude tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuetega ehk teise järgu nõuetega. (p 13)
PankrS § 153 lg 2 eesmärk on tagada, et ka hüpoteegiga tagatud nõudega võlausaldajad osaleksid kulude kandmises (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a määrus tsiviilasjas
nr 3-2-1-44-05, p-d 15 ja 17). PankrS § 153 lg-st 2 järeldub, et mahaarvamised tehakse rahasummast, mis oleks pandiga tagatud nõude rahuldamiseks välja makstud, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks (ehk summast, mille ulatuses pandipidaja nõue rahuldataks siis, kui võlgnik ei oleks pankrotis). (p 16)
Isegi kui pandipidajast võlausaldaja nõue jääb osaliselt rahuldamata, järeldub PankrS §-st 168, et kui võlgnik ei ole pankrotimenetluses esitanud nõudele vastuväidet (või kui võlgniku vastuväite esitamise korral on kohus võlausaldaja nõuet PankrS § 104 lg-s 2 sätestatud korras tunnustanud), siis võib võlausaldaja oma tunnustatud nõude pankrotimenetluses rahuldamata jäänud ulatuses esitada võlgniku vastu täitmiseks pärast pankrotimenetluse lõppu. Pankrotimenetluses rahuldamata jäänud nõue iseenesest ei lõppe ja ulatuses, milles pandiga tagatud nõue jääb pankrotimenetlusega seotud väljamaksete mahaarvamise (PankrS § 153 lg 2) tõttu rahuldamata, rahuldatakse see PankrS § 153 lg 1 p 2 kohaselt teise järgu nõudena. (p 25)
Asjaolu, et halduri taotletava tasu suurusega on nõustunud võlgnik, pankrotitoimkond ja võlausaldajate üldkoosolek, ei võimalda kohtul määrata haldurile tasu seaduses sätestatut rikkudes ega vabasta teda kohustusest pankrotihaldurile tasu määramist seaduse kohaselt põhjendada. (p 28)
Kui haldurile soovitakse määrata suurem tasu kui 1% pankrotivarast, peab kohus määruse põhjendustes analüüsima ja hindama nii halduri töö mahtu, s.o halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, mistõttu kohtu arvates alammääras tasu ei ole õiglane, kui ka seda, kas haldur kasutas õigusabi, kui osales oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes. Kui haldur kasutas õigusabi, pole kolleegiumi arvates eespool viidatud sätete järgi põhjendatud määrata alammäärast suuremat tasu ka juhul, kui pankrotivara väärtus on suur. Halduri tasu määramisel tuleb lähtuda eelkõige halduri töö mahust ja keerukusest, mitte ainuüksi pankrotivara suurusest (PankrS § 65 lg 1-3). Tasu alammäär on pigem orienteeruv summa, kuid kui halduri töömaht ei ole suur ja nt ettevõtte juhtimisel, vara realiseerimisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 87). Kui pankrotivara väärtus oli suur ja kohus leiab, et arvestades halduri tegevust vara suurendamisel ja tagasivõitmisel, ei ole alammäära kohaldamine õiglane, tuleb lisaks kontrollida seda, kas haldur on osalenud oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega ole kasutanud õigusabi (PankrS § 65 lg 51 p 2). Kohtuvaidlustes õigusabi kasutamise kontrollimine on põhjendatud, sest PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulu muu hulgas ka menetluskulu. (p 29)
Kui haldur jääb taotluse juurde, et tasu makstaks välja juriidilisest isikust büroopidajale, kelle kaudu haldur tegutseb, tuleb määrata kindlaks halduri tasuga seotud kogukulu, mis hõlmab makse, mis tuleb halduri tasult tasuda. PankrS-iga on määratud halduri tasu piirmäärad ja piirmäärajärgne halduri tasu sisaldab ka makse. Sellise regulatsiooni eesmärk on kaitsta võlausaldajaid, kellele tehtavad väljamaksed sõltuvad pankrotivara suurusest. Riigikohus on järeldanud, et PankrS §-de 65 ja 651 eesmärk on muu hulgas sätestada, kui suure osa pankrotivarast tohib moodustada haldurile makstav tasu (p 30).
Kulude mahaarvamine müügitulemist olukorras, kus pandieseme müügist saadi rohkem, kui oli pandipidaja tunnustatud nõue, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, sest see, et pandiese õnnestub müüa soodsamalt, kui on pandiga tagatud nõude suurus, ei tohiks anda pandipidajale mingeid eeliseid. See osa müügitulemist, mille võrra müügitulem on pandiga tagatud nõudest suurem, läheb pankrotivara hulka, mille arvel kulud kantakse ja pandiga tagamata nõuded rahuldatakse, ning müügitulemi selle osaga ei ole pandipidajal mingit seost. Niisuguses olukorras oleks müügitulemist lähtumine vastuolus PankrS § 153 lg 2 eesmärgiga, sest sel juhul ei pruugiks kõik pandiga tagatud nõuetega võlausaldajad kulude kandmises üldse osaleda. See, kui soodsalt pandiese müüakse, ei tohiks seada pandipidajaid pankrotimenetluse kulude kandmisel ebavõrdsesse olukorda. (p 18)
"Pandieseme müügist saadud rahasumma" all on PankrS § 153 lg-s 2 peetud silmas rahasummat, mis pandipidajale müügitulemist tuleks välja maksta, kui pandipidaja kulude kandmises ei osaleks. PankrS § 153 lg 2 mõtte kohaselt tuleb rahasummast, mille pandipidaja peaks müügitulemi järgi saama, maha arvata see osa menetluskuludest, mis on proportsionaalne nimetatud müügitulemi osa ja pankrotivara müügist laekunud raha kogusumma suhtega. (p 19)
Kui PankrS § 153 lg 2 järgi arvutatav osa PankrS § 146 lg-s 1 märgitud väljamaksetest ületab 15% sellest müügitulemi osast, siis on mahaarvamine piiratud 15%-ga. Ekslik on lähtuda pandipidaja kanda jäetava kuluosa arvutamisel üksnes 15%-st, sest see on vaid ülemmäär, millest rohkem ei või pandipidajale kulude kandmist panna. (p 20)
Pankrotimenetluse kulude proportsioonist võib kõrvale kalduda, kui mõne võlausaldaja nõude tagatiseks oleva vara säilimiseks ja hoolduseks on tehtud otseseid kulutusi, kuid sellisel juhul tuleb lõpparuandes nimetatud kulutused välja tuua ja neid tõendada. (p 22)
|
| 3-2-1-111-15
|
Riigikohus |
04.11.2015 |
|
Pankrotivõlgnikul ega tema abikaasal ei ole õigust nõuda enda kaasamist kohtumenetlusse, kus haldur esitab nõude pankrotivõlgniku võlgniku vastu. Juhul, kui see nõue kuulub abikaasade ühisvara hulka, saab abikaasa nõuda ühisvara jagamist. Pankrotivõlgnik saab nõuda haldurilt kahju hüvitamist, kui haldur tekitab võlgnikule viimast kohtumenetluses esindades ja kahjulikku kompromissi sõlmides kahju. (p 20)
Menetlusosalisel ega muul isikul ei ole õigust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata isiku taotlus käsitada teda kohtumenetluses kaashagejana, ega ka ringkonnakohtu määruse peale, millega maakohtu määrus jäi muutmata. Samuti ei ole menetlusosalisel õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, milles jäi rahuldamata tema taotlus kaasata ta menetlusse kolmanda isikuna. (TsMS § 216 lg 6). (p 19)
|
| 3-2-1-66-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Pankrotihaldur täidab enampakkumisel müümist korraldades, sh tagatisraha suuruse määramise tähenduses avalik-õiguslikke ülesandeid nagu kohtutäitur (KTS § 2 lg 1, PankrS § 3 lg 4, PankrS § 135 lg 1 ja 136 lg 1). (p 10)
TMS § 83 lg 1 kehtib ka pankrotimenetluses PankrS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 alusel. (p 13)
TMS § 83 lg 1 peamine eesmärk on enampakkumisel osalejate distsiplineerimine ning selle tagamine, et enampakkumisel osaleksid isikud, kes ka tegelikult soovivad enampakutavat asja osta ega soovi enampakkumist nurjata. TMS § 83 lg 1 kehtestab enampakkumise korraldajale õiguse ja kohustuse vähendada tagatisraha oluliselt sellistel juhtudel, mil müügihind on väga kõrge. (p 14)
Keskmisest enampakkumise hinnast eelduslikult oluliselt kõrgema alghinna korral ei saa pidada õigeks maksimaalses määras tagatisraha määramist, kui diskretsiooniõiguse teostamist ei ole sisuliselt kaalutud ega põhjendatud. Väga suure alghinna korral oleks mõistlik määrata tagatisrahana summa diskretsiooniõiguse teostamise alumise piiri lähedalt, st eelduslikult ca 1-2% müüdava eseme alghinnast. (p 15)
TMS § 92 ja § 92¹ reguleerivad selliste vastuväidete esitamist, mis puudutavad enampakkumise korraldust selle toimumise päeval (elektroonilise enampakkumise korral toimumise päevadel), mitte aga eelnevaid toiminguid, sh tagatisraha määramist. (p 16)
TMS §-st 100 ei saa järeldada, et ainult uue enampakkumise (kordusenampakkumise) korraldamisel jääb esimesel enampakkumisel parima pakkumise teinud isikule tagatisraha tagastamata. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks pahatahtlikul, nt võlgnikuga seotud isikul olla võimalus esimene enampakkumine nurjata, tehes ilma sisulise ostmissoovita parima pakkumise ja jättes pärast ostuhinna tasumata. (p 20)
KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 on võimalik tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. (p 10)
Vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist; alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel. (p 19)
KTS § 9 lg 1 esimest lauset ja lg-t 8 on võimalik tõlgendada selliselt, et nende sätete alusel tuleb lahendada ka kohtutäituri vastu esitatav alusetu rikastumise nõue. (p 10)
Pankrotihalduri vastu on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (enampakkumise korraldamisest tulenev nõue) maakohtule, nagu ka PankrS § 63 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue; nõude alus on RVastS § 22. (p 10)
Vähemalt üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel makse saajal õigus nõuda seadusjärgses määras viivist; alusetust rikastumisest tulenevalt nõudelt arvestatakse viivist VÕS § 113 lg 2 esimese lause alusel. (p 19)
Pankrotihalduri vastu on võimalik esitada alusetu rikastumise nõue (enampakkumise korraldamisest tulenev nõue) maakohtule, nagu ka PankrS § 63 lg 1 järgne kahju hüvitamise nõue; nõude alus on RVastS § 22. (p 10)
|
| 3-2-1-103-15
|
Riigikohus |
14.10.2015 |
|
Kohtu võimalus võtta võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)
Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)
Kohtu võimalus võtta pankrotimenetluses võlgnikult vanne ei tähenda, et kohtul oleks õigus kohustada võlgnikku vande all ütlusi andma. Võlgniku vannet vara ja võlgade õigsuse kohta ei saa samastada võlgniku kui menetlusosalise vande all ülekuulamisega. (p 13)
Pankrotimenetluses oleks võlgniku juhatuse liikme vande all ütluste andmise eesmärk teabe kogumine pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotimenetluses saaks selline ülekuulamine teenida eelkõige pankrotimenetluse eesmärke, milleks PankrS § 2 kohaselt on rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel ja selgitada välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilisest isikust võlgnikku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liiget ei või pankrotimenetluses vande all üle kuulata ilma tema nõusolekuta (sh võib ta olla nõus andma ütlusi ainult osa asjaolude kohta). Kui eelnimetatud isik keeldub vande all ütlusi andmast, siis ei ole tegu teabe andmisest keeldumisega PankrS-i mõttes ja selle eest ei saa sanktsioonina kohaldada aresti. (p 14)
Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)
Pankrotimenetluses tekib võlgniku ja tema võlausaldajate vahel spetsiifiline usaldussuhe, mille täitmine muu hulgas eeldab ka täielikku teabevahetust. Samas näeb PS § 22 lg 3 ette, et igaühel on õigus keelduda selliste ütluste andmisest, mida võidakse kasutada tema vastu kriminaalmenetluses. Menetlusosalise vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest ei tulene pankrotivõlgnikule õigust keelduda teabe andmisest PankrS § 85 järgi. Pankrotimenetluses sõltub võimalus enesesüüstamise keelule tuginedes teabe andmisest keelduda sellest, kas on olemas seadusesäte, mis selgelt keelab pankrotimenetluses saadud teabe kasutamise tõendina kriminaalmenetluses. Kohus peab olukorras, kus võlgnik või tema juhatuse liige keeldub pankrotimenetluses aresti ähvardusel teavet andmast, kuna teabe andmine võib teda süüstada, kontrollima pankrotiseaduses ettenähtud teabe andmise kohustust ettenägeva sätte põhiseaduspärasust ja vajadusel algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. (p 15)
PankrS § 89 lg 5 teises lauses ette nähtud määruskaebeõigust ei saa tõlgendada laiendavalt. Maakohtu määruse peale on seaduse järgi kaebeõigus üksnes isikul, kelle õigusi kitsendatakse, ehk võlgnikul või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmel. Seega tuleb ka PankrS § 89 lg 5 teist lauset tõlgendada selliselt, et Riigikohtule määruskaebuse esitamise õigus on võlgnikul või tema juhtorgani liikmel ja et kahekordne kaebeõigus on tagatud just isikule, kellele sanktsioon määrati. (p 12)
|
| 3-2-1-87-15
|
Riigikohus |
01.10.2015 |
|
Võlausaldajate üldkoosoleku otsust, millega otsustatakse ettevõtte tegevust ja juriidilisest isikust võlgnikku mitte lõpetada, ei pea kohus PankrS § 130 lg 2 järgi kinnitama. Kinnitada tuleb vaid selline otsus, millega otsustatakse võlgnik lõpetada. Sellest tulenevalt ei pea kohtule esitama otsust, millega võlgnik jäetakse lõpetamata. (p 10)
Muu hulgas on halduril kohustus võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumisel jälgida, et pankrotimenetlus toimuks võlausaldajate huvisid arvestades võimalikult kiiresti. (p 11)
Kuigi PankrS § 78 lg 2 näeb ette, et tervendamise või lõpetamise otsus tehakse võlausaldajate esimesel üldkoosolekul, on lubatud esialgu otsustada võlgnikku mitte lõpetada ja teha mõnel järgmisel üldkoosolekul uus otsus, millega otsustada võlgnik siiski lõpetada. See tähendab, et juriidilisest isikust võlgniku mittelõpetamise otsus ei ole lõplik ja lõpetamisotsuse vastuvõtmine ei ole ajaliselt piiratud. (p 11)
PankrS § 2 esimene lause sätestab küll, et pankrotimenetluse kaudu rahuldatakse võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu, kuid see ei tähenda, et võlausaldajate esimeseks üldkoosolekuks peaks olema esitatud ka juba tervendamiskava. Kuigi PankrS § 78 lg-st 2 võib jääda mulje, nagu oleks võlausaldajatel kohustus otsustada samal ajal juriidilisest isikust võlgniku lõpetamata jätmisega kohe ka tervendamine, ei ole see nii. PankrS § 78 lg-s 1 ette nähtud lühikese tähtaja jooksul ei pruugi tervendamiskava koostamine olla võimalik. Tervendamiskava koostamine võib võtta rohkem aega, kui jääb pankroti väljakuulutamisest võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumiseni, ja ebamõistlik oleks tõlgendus, mille kohaselt võlausaldajate esimene üldkoosolek peab võtma vastu juriidilisest isikust võlgniku lõpetamise otsuse seepärast, et kava pole jõutud veel koostada. Samas kui juriidilisest isikust võlgnikku soovitakse tervendada, siis tuleb tervendamiskava esitada mõistliku aja jooksul pärast võlausaldajate esimest üldkoosolekut. (p 12)
PankrS § 81 lg-d 1 ja 2 sätestavad põhimõtte, et otsused võetakse vastu kohalolevate võlausaldajate poolthäälte enamusega. Järelikult on võlausaldajal võimalus oma huvisid kaitsta, osaledes võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ja seal hääletades. (p 14)
|
| 3-2-1-70-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Kui võlgade ümberkujundamise menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja. Kui kohus seda ei tee, siis on ta rikkunud põhjendamiskohustust. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kui see võis mõjutada asja tulemust, tuleb alama astme lahend tühistada. (p 20)
Kui võlgade ümberkujundamise menetluses on määratud nõustaja, kelle ülesandeks on teha kindlaks nõuete rahuldamise võimalikud määrad pankrotimenetluses võrreldes ümberkujundamismenetlusega, siis peab kohus määruses põhjendama, miks ta jõuab nõuete rahuldamise määrade osas teistsugusele tulemusele kui nõustaja. Kui kohus seda ei tee, siis on ta rikkunud põhjendamiskohustust. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja kui see võis mõjutada asja tulemust, tuleb alama astme lahend tühistada. (p 20)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. (p 18)
Võlgade ümberkujundamise menetluses on võimalik ümber kujundada ka võlgnikult väljamõistetud riigilõivu nõuet ja kohtutäituri tasunõuet. (p 25)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab ümberkujundamismenetluses. (p 18)
Esmalt peab kohus pankrotihinnangu andmisel arvesse võtma seda, kui palju saab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded.
Lisaks tuleb arvestada ka pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, sealhulgas ka erisusi menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi arvestatakse nõuete rahuldamise määrade võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal ja see tuleb ära tuua ka ümberkujundamiskava kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas. See tähendab, et võlgnikul tekib üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Eelnev tähendab, et kohus peab lisaks sellele, kui palju on võlausaldajal võimalik saada tagatise realiseerimisest, hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. (p 22)
Kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes, kusjuures avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on üldjuhul võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil. Ei ole õige kohtute seisukoht, et olukorras, kus avaldajal on mitu kohustust, millest üks on kinnistusraamatus eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu maksete tasumise kohustus ja teine äriühingu kohustuse käendamisest tulenev kohustus, ei ole põhjust eelistada eluasemelaenu võlausaldajat. Eeltoodud olukorras on vähemalt üldjuhul põhjendatud võimaldada makseraskustesse sattunud füüsilisele isikule ümberkujundamismenetluse kaudu (eeldusel, et kava kinnitamise muud eeldused on täidetud ja ta suudab kava täita) säilitada eluasemelaenu tagatiseks olev elamu. (p 23)
VÕVS § 25 lg 2 järgi täiendava tähtaja määramine ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks on kohtu õigus, mitte kohustus. (p 26)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. (p 18)
Võlgade ümberkujundamise menetluses on võimalik ümber kujundada ka võlgnikult väljamõistetud riigilõivu nõuet ja kohtutäituri tasunõuet. (p 25)
Võlgade ümberkujundamise menetluse mõte on olla eelkõige alternatiiviks pankrotimenetlusele ja menetluse üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks makseraskustesse sattunud isiku võlausaldajad võlgade ümberkujundamise menetluses sattuda oluliselt halvemasse olukorda võrreldes sellega, milles nad oleksid, kui võlgniku olemasolev vara võõrandataks pankrotimenetluses. Kui kohus põhjendab ümberkujundamiskava kinnitamata jätmist sellega, et võlausaldajaid on ebavõrdselt koheldud, siis peab lahendi põhjendustest olema võimalik aru saada, kui palju saaks üks või teine võlausaldaja pankrotimenetluses rohkem võrreldes sellega, mida ta saab ümberkujundamismenetluses. (p 18)
Esmalt peab kohus pankrotihinnangu andmisel arvesse võtma seda, kui palju saab hüpoteegiga tagatud nõude võlausaldaja pandieseme müügist, arvestades seda, et kõigepealt rahuldatakse tulemi arvel eespool asuvatel järjekohtadel olevate õigustega võlausaldajate nõuded.
Lisaks tuleb arvestada ka pankrotimenetluse erisätteid pandiga tagatud nõuete kohta, sealhulgas ka erisusi menetluskulude kandmisel (PankrS § 153 lg 2) ja võimalusi pandiga tagamata nõude osa rahuldamiseks muu pankrotivara arvel (PankrS § 153 lg 4). Arvestada tuleb ka pankrotimenetluse kuludega. VÕVS § 24 lg 4 kolmanda ja neljanda lause järgi arvestatakse nõuete rahuldamise määrade võrdlemisel ka füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise võimalust lähtuvalt võlgniku sissetulekust ümberkujundamismenetluse ajal ja see tuleb ära tuua ka ümberkujundamiskava kinnitamise kohta tehtava määruse põhjendavas osas. See tähendab, et võlgnikul tekib üldjuhul kolme kuni seitsme aasta möödumisel vastava avalduse esitamisest pankrotimenetluses võimalus võlgadest vabaneda (PankrS § 175 lg-d 1, 11 ja 51). Eelnev tähendab, et kohus peab lisaks sellele, kui palju on võlausaldajal võimalik saada tagatise realiseerimisest, hindama ka seda, kui palju saaks võlausaldaja keskmiselt viie aasta pikkuse perioodi jooksul füüsilisest isikust võlgnikult lisaks, arvestades tema eelduslikku sissetulekut. (p 22)
Kohus otsustab kava kinnitamise või kinnitamata jätmise võlgniku ja võlausaldajate huve kaaludes, kusjuures avaldaja kui raskustesse sattunud isiku huvid on üldjuhul võlausaldaja huvidega võrreldes mõnevõrra esiplaanil. Ei ole õige kohtute seisukoht, et olukorras, kus avaldajal on mitu kohustust, millest üks on kinnistusraamatus eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu maksete tasumise kohustus ja teine äriühingu kohustuse käendamisest tulenev kohustus, ei ole põhjust eelistada eluasemelaenu võlausaldajat. Eeltoodud olukorras on vähemalt üldjuhul põhjendatud võimaldada makseraskustesse sattunud füüsilisele isikule ümberkujundamismenetluse kaudu (eeldusel, et kava kinnitamise muud eeldused on täidetud ja ta suudab kava täita) säilitada eluasemelaenu tagatiseks olev elamu. (p 23)
VÕVS § 25 lg 2 järgi täiendava tähtaja määramine ümberkujundamiskava muutmiseks või uue ümberkujundamiskava esitamiseks on kohtu õigus, mitte kohustus. (p 26)
|
| 3-2-1-59-15
|
Riigikohus |
10.06.2015 |
|
Nõue on tunnustatud, kui sellele vastuväiteid ei esitata, vastuväite esitamise korral tuleb aga nõude tunnustamiseks esitada hagi kohtusse. Nõuete kaitsmise koosolekul toimunut on võimalik vaidlustada üksnes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud erandlikel alustel (tunnustamine võltsitud andmete alusel, koosoleku kokkukutsumisel või pidamisel aset leidnud oluline seadusrikkumine). Nende olemasolu korral tuleb huvitatud isikul taotleda esmalt uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist (PankrS § 106 lg 2) ning üksnes juhul, kui sellist taotlust ei ole rahuldatud, saab huvitatud isik esitada hagi nõude tunnustamiseks või tunnustatud nõude tunnustamata jätmiseks (PankrS § 106 lg 3). PankrS § 106 lg 2 ei anna aga võlausaldajale, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigust taotleda uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-13, p 12; 2. aprilli 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-14, p 19). (p 13)
Kui üldkoosolekul osalenud võlausaldaja ei nõustu talle halduri määratud häälte arvuga või kui talle määratud häälte arvu vaidlustab teine võlausaldaja, määrab häälte arvu üldkoosolekul osalev kohtunik, tehes selle kohta määruse (PankrS § 82 lg 4 esimene lause). PankrS § 82 lg 7 võimaldab häälte arvu hilisemas menetluses muuta (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-15, p-d 12 ja 13). Häälte arvu määramise määruse peale võib esitada määruskaebuse (PankrS § 82 lg 4 teine lause). Võlausaldajate üldkoosolekul määratud häälte arvu muutmine edasises menetluses uute asjaolude ilmnemisel PankrS § 82 lg 7 alusel ei too kaasa varem määratud häältega tehtud otsuste kehtetuks tunnistamist.
PankrS § 83 lg 1 sätestab, et võlgnik, võlausaldaja või haldur võib nõuda, et kohus tunnistaks kehtetuks võlausaldajate üldkoosoleku otsuse, mis ei vasta seadusele või mille tegemisel on rikutud seadusest tulenevat korda, samuti otsuse, mille vaidlustamise õigus on seaduses otse ette nähtud. Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka siis, kui otsusega rikutakse võlausaldajate ühiseid huve. Seega, kui võlausaldajate üldkoosoleku otsused on vastu võetud võlausaldajate häältega, kellele antud häälte arv on määruskaebusega vaidlustatud ja määruskaebemenetluses muudetud, võib see PankrS § 83 lg-s 1 sätestatud asjaoludel anda alust võlausaldajate üldkoosoleku otsus kehtetuks tunnistada. Vastasel juhul muutuks sisutühjaks PankrS § 82 lg 4 teine lause, milles sätestatakse määruskaebuse esitamise õigus häälte määramise määruse peale. Nii tuleb kohtul hagis esitatu alusel igas asjas hinnata seda, kas kohtu ette toodud asjaolud annavad piisava aluse, et otsus kehtetuks tunnistada. (p 12)
PankrS § 100 lg 6 järgi on nõuete kaitsmise koosolekust kohustatud osa võtma haldur ja võlgnik. Võlgniku puudumisel otsustab koosolek, kas nõuete kaitsmine on võimalik (vt ka 19. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-13, p 14). (p 14)
|
| 3-2-1-63-15
|
Riigikohus |
03.06.2015 |
|
Kui pool nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis tuleb temal TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. Eelnimetatud asjaolusid tuleb kolleegiumi arvates käsitada poolte esiletoodavate asjaoludena, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud (Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p 62; 3. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-12, p 36; 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 23). Praegusel juhul ei ole kohtud materiaalõigust vääralt kohaldades VÕS §-st 28 tulenevat tõendamiskoormise jaotust pooltele selgitanud. (p 14)
VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tuleb poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe olemasolule, tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). (p 12)
Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama TsMS § 442 lg 5 järgi, kui kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. (p 17)
Kohus ei pea otsustama lepingulise seadmete kasutamise tasu suuruse üle oma siseveendumuse kohaselt TsMS § 233 järgi. Vähemalt üldjuhul saab seadmete kasutuseeliste väärtust tõendada (vt nt Riigikohtu 13. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 16 ja 19). Põhimõtteliselt ei saa TsMS § 233 lg 2 kohaldamist küll välistada, aga sellisel juhul tuleb kohtul põhjendada, milles seisnevad ebamõistlikud raskused nõude suuruse väljaselgitamisel. (p 15)
Poolte esitatud väidetele õigusliku hinnangu andmisel ja õigussuhte kvalifitseerimisel peab kohus mh hindama, mis liiki lepingu VÕS-i tähenduses on pooled antud asjaoludel sõlminud. (p 11)
Kui asja lahendav kohus leiab, et kokkulepe tasu kohta on lepingu oluline tingimus, tuleb esiteks hinnata, kas leping on sellisel kujul kehtiv, st kas võib eeldada, et leping oleks sõlmitud tasukokkuleppeta (VÕS § 27 lg 1). Ka VÕS § 28 lg 2 kohaldub hinna määramisel üksnes juhul, kui pooled ei ole hinnas selgelt kokku leppinud, kuid on kokku lepitud kauba müük või teenuse osutamine selliselt, et teisele poolele pidi olema arusaadav, et selle eest tuleb ka maksta (Riigikohtu 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12, p 24). Tuvastades, et poolte vahel oli kehtiv kasutusleping, tuleb kohtul hinnata, kas kasutustasu või selle määramise viis tuleneb lepingu olemusest või muudest asjaoludest, kohaldades sealjuures VÕS §-e 29 ja 25. Kui ka nii ei ole võimalik hinda määrata, tuleb lähtuda VÕS §-s 28 sätestatust. Sealjuures ei saa kohaldada VÕS § 27 lg-t 2.
VÕS § 28 lg 1 järgi on kohtu jaoks lähtekohaks, et majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu alusel tuleb maksta saadud teenuse eest tasu. VÕS §-s 28 sätestatud eelduse ümberlükkamiseks tuleb poolel, kes tugineb tasuta kokkuleppe olemasolule, tõendada, et leping ei olnud tasuline (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-13, p 12). (p 12)
Kui pool nõuab seadmete kasutamise tasu suuruse kokkuleppe puudumise korral tasu VÕS § 28 lg 2 järgi, siis tuleb temal tõendada lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt makstava tasu, selle puudumisel vastavalt asjaoludele mõistliku tasu suurus. (p 14)
Pankrotimenetluses ei ole ilma nõudeta pandiõigusel tähendust. Pandiõiguse tunnustamise nõue ei ole iseseisev nõue, mille kohus peaks otsuse resolutsioonis eraldi lahendama, kui kohus pandiga tagatavat nõuet ei tuvasta. (p 17)
|
| 3-1-1-44-15
|
Riigikohus |
28.05.2015 |
|
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8)
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1)
Juhul, kui kohus on koostanud resolutiivotsuse ja kohtumenetluse pool soovib tegelikult seda kohtuotsust vaidlustada vaid menetluskulude osas, peab ta siiski kohustuslikus korras 7 päeva jooksul esitama apellatsiooniteate. (p 8)
Kui prokurör esitab KrMS § 319 lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise 7-päevase tähtaja jooksul maakohtu resolutiivotsuse peale määruskaebuse, väljendab ta sellega üheselt tahte maakohtu otsust vaidlustada. Selline määruskaebus on käsitatav apellatsiooniteatise esitamisena ja seega tuleb maakohtul KrMS § 315 lg 8 alusel oma otsusele lisada põhjendused. (p 9)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Jättes prokuröri määruskaebuse alusel menetluskulude hüvitamise seaduslikkuse osas seisukoha võtmata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 11)
Nähes ette alternatiivsed kohtukaebe teed kohtuotsuses lahendatud menetluskulude hüvitamise vaidlustamiseks, ei ole seadusandja selgitanud nende erinevate teede valikukriteeriumi. KrMS § 189 lg-s 2 ja § 191 lg-s 1 sätestatu grammatilise tõlgenduse kohaselt, soovides vaidlustada kohtuotsusega lahendatud menetluskulude hüvitamist apellatsiooni korras, tuleb täies mahus järgida apellatsioonimenetluse regulatsiooni, ja soovides vaidlustada sama küsimust määruskaebe korras, tuleb täies mahus lähtuda määruskaebemenetluse regulatsioonist. (p 7.1)
Kohtumenetluse poolele tuleb tagada võimalus teavitada kohut resolutiivotsuse kuulutamisel ka üksnes KrMS § 189 lg-s 3 sätestatud õiguse kasutamise soovist ja KrMS § 315 lg-t 8 tuleb seega tõlgendada viisil, et sellisel juhul võib kohus esitada põhjendused ka üksnes menetluskulude hüvitamise osas. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 2 peab kohus põhjendama kogu menetluskulude hüvitamise otsustust ja KrMS § 189 lg 2 alusel on seda võimalik teha ka määruses. (p 10)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
Võlgniku vangistus ei välista kohtul keelduda tema kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine, menetluse läbiviimine ja kohustustest vabastamine aitavad kaasa ja tagavad kohustustest vabastamise menetluse eesmärkide saavutamisele. (p 9)
Pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal. Kohtul ei ole kohustust arvestada kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisel vanglakaristust kandva võlgniku võimaliku ennetähtaegse vabanemisega. Kui võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõue aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel enne võlgniku vangistuse lõppemist, ei täidaks kohustustest vabastamise menetluse algatamine eesmärki luua võlgnikule võimalus alustada uut majanduslikku elu. (p 10)
|
| 3-2-1-47-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel). (p 11)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
|
| 3-2-1-82-14
|
Riigikohus |
12.05.2015 |
|
Kuna maksunõue tekib avalik-õiguslikus suhtes, on ka maksuvaidlus olemuselt avalik-õiguslik. (p 19)
Alates 1. jaanuarist 2010 hakkasid kehtima PankrS § 35 lg 1 p 61 ning § 104 lg 3, millega toodi pankrotiseadusesse kohustus võlgnikul pöörduda halduskohtusse, mis näitab seadusandja tahet kalduda kõrvale reeglist allutada kõik pankrotimenetluse vaidlused maakohtule. Kui lähtuda kehtiva PankrS § 104 lg-st 3, siis tuleb võlgnikul selleks, et haldusakt ei omandaks täitedokumendi tähendust, vaidlustada see halduskohtus. Kui leida, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast 1. jaanuari 2010, peaks riik juhul, kui mõni võlausaldaja vaidleb maksunõudele vastu, esitama hagi nõude tunnustamiseks maakohtusse. Sellisel juhul võib tekkida olukord, kus samal ajal vaieldakse sama maksunõude üle võlgniku kaebuse alusel PankrS § 104 lg 3 kohaselt halduskohtus ning riigi hagi alusel võlausaldaja vastu maakohtus. See võib kaasa tuua aga vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama maksunõude osas erinevale tulemusele. Vastuoluline praktika võib kujuneda ka seetõttu, et maksuotsus, mida vaidlustatakse ja menetletakse halduskohtus ja mille kohta tehakse halduskohtu otsus enne pankrotimenetlust, loetakse PankrS § 103 lg-st 4 tulenevalt tunnustatuks kaitsmiseta, samas kui pankrotimenetluses esitatud maksunõuet, mille kohta ei ole tehtud halduskohtu otsust, tuleb menetleda hagi korras maakohtus. Selline olukord ei oleks ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik, kuna tekitaks suure tõenäosusega veelgi menetluskulusid ja suurendaks kohtute töökoormust. Arvestades eeltoodut, viitavad üldkogu arvates seadusemuudatused sellele, et seadusandja soovis alates 1. jaanuarist 2010 kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikorra, st et vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada halduskohtus, kuid realiseeris kavandatu osaliselt, seda täpsemalt selgitamata. Üldkogu leiab, et sama maksunõude üle vaidluse lahendamisel ühel juhul halduskohtus ja teisel juhul maakohtus ei ole mõistlikku põhjendust. Nii menetlusökonoomilistel kaalutlustel kui ka õiguskindlama praktika kujundamise huvides on, et vaidlused maksunõude tunnustamise üle pankrotimenetluses lahendataks halduskohtus, kus lahendatakse maksuvaidlusi igapäevaselt halduskohtumenetluses kehtivate normide ja põhimõtete järgi ning rakendades vastavaid materiaalõiguslikke norme. Maksuvaidluse lahendamine halduskohtus tagab eelduslikult õigusvaidluse kiirema lahendamise, kohtumenetluse vastavuse õigussuhte erisustele ja ühtse kohtupraktika väljakujunemise. (p 21)
Kui maksuotsus kui haldusakt tehakse pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksude kohta, on tegemist massikohustusega PankrS § 148 lg 1 p 3 mõttes. PankrS § 148 lg 1 p 3 kohaselt on massikohustuseks mh võlgniku majandustegevuse jätkamisega seotud maksud. Tulenevalt PankrS §-dest 146 ja 149 ei tule massikohustusi tunnustada. (p-d 23, 24)
Kuigi PankrS § 103 lg 4 ei sisalda lauset, et tunnustatuks loetakse ka avalik-õiguslik nõue, mille aluseks oleva haldusakti vaidlustamistähtaeg on möödunud, võib üldkogu arvates HMS § 60 lg-t 2 ja § 61 lg-t 2 tõlgendada koostoimes PankrS § 103 lg-ga 4 selliselt, et kehtivat maksuotsust, mille vaidlustamise tähtaeg on võlgniku jaoks pankroti väljakuulutamise ajaks möödunud, võlgnik, pankrotihaldur ega võlausaldaja vaidlustada ei saa ning sellises maksuotsuses sisalduv maksunõue tuleb lugeda pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks. (p 25)
Olukorras, kus maksuotsus kui haldusakt tehakse enne pankroti väljakuulutamist tekkinud asjaolude alusel (maksunõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist) ja enne pankroti väljakuulutamist, kuid pankroti väljakuulutamise ajaks ei ole veel maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg võlgniku jaoks möödunud, ning olukorras, kus maksuotsus kui haldusakt tehakse enne pankroti väljakuulutamist tekkinud asjaolude alusel (maksunõue on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist) pärast pankroti väljakuulutamist (nagu tehti praeguses asjas), ei ole maksuotsuse kui haldusakti vaidlustamise tähtaeg võlgniku jaoks veel möödunud ja sellest tulenevalt on nii võlgnikul kui ka pankrotihalduril ja võlausaldajal õigus maksuotsust vaidlustada. Alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p-st 61 tuleneb seega, et juhul, kui maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg pole veel pankroti väljakuulutamise ajaks võlgniku jaoks möödunud, peatub see tähtaeg pankroti väljakuulutamisega. PankrS § 104 lg-st 3 tulenevalt hakkab maksuotsuse vaidlustamise tähtaeg edasi kulgema võlgniku poolt maksuotsusele vastuväite esitamisest. See kehtib kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel tuleb üldkogu arvates tõlgendada PankrS § 104 lg-t 3 selliselt, et nimetatud sättes mõeldakse vastuväite esitamise all vastuväite esitamist nõuete kaitsmise koosolekul, sõltumata sellest, kas võlgnik on varem maksuotsusele vastuväite esitanud või mitte. Seega saab võlgnik pärast pankroti väljakuulutamist esitada PankrS § 104 lg 3 järgi kaebuse halduskohtusse ühe kuu jooksul alates nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite esitamisest.
Maksunõude maksmapanek (kaitsmine) pankrotimenetluses eeldab seda, et maksuhaldur on sõltuvalt asjaoludest teinud maksukohustuslasele (võlgnikule) kas MKS § 95 lg 1 kohaselt maksuotsuse või MKS § 129 lg 1 kohaselt maksuvõla tasumise korralduse. Teisiti ei ole see ka juhul, kui maksunõuet tahetakse maksma panna pärast maksuvõlglase suhtes pankrotimenetluse algatamist ja pankroti väljakuulutamist. (p 26)
Lisaks võlgnikule saab maksunõuet, mille maksuhaldur on pankrotimenetluses tunnustamiseks esitanud, vaidlustada ka pankrotihaldur ja teised võlausaldajad. Maksunõudele või selle rahuldamisjärgule vastu vaielnud pankrotihaldurit ja võlausaldajat tuleb pankrotimenetluses vastuväite esitamisest alates käsitada kui muud isikut, kelle õigusi maksunõue puudutab ja kellel on tulenevalt HKMS § 44 lg-st 1 õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Seejuures algab HKMS § 46 lg-s 1 kehtestatud 30-päevane tähtaeg maksuotsuse (või maksuvõla tasumise korralduse) tühistamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks päevast, mil nad esitavad maksunõudele vastuväite nõuete kaitsmise koosolekul. Kui nõudele vastu vaielnud võlausaldaja või pankrotihaldur märgitud tähtaja jooksul halduskohtusse ei pöördu, siis loetakse see nõue tunnustatuks PankrS § 103 lg 8 alusel. (p 27)
Võlgnik, pankrotihaldur ja võlausaldaja saavad esitada vastuväite maksunõudele hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul. PankrS § 93 lg-st 1 tulenevalt on maksuhalduril kohustus hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatada haldurile enne pankroti väljakuulutamist tekkinud maksunõuetest võlgniku vastu. Haldurile maksunõudest teatamine tagab ka selle, et teised võlausaldajad saavad õigel ajal maksunõudest teada ja soovi korral esitada maksunõudele vastuväiteid nii kirjalikult kui ka nõuete kaitsmise koosolekul (PankrS §-d 100 ja 103). Selleks, et võlgnikule, pankrotihaldurile ja teistele võlausaldajatele oleks tagatud reaalne võimalus vaidlustada maksunõue halduskohtus, peab maksuotsus (või maksuvõla tasumise korraldus) olema tehtud ja esitatud pankrotihaldurile hiljemalt nõuete kaitsmise koosoleku toimumise ajaks. Kui maksuotsus (või maksuvõla tasumise korraldus) esitatakse hiljem, tuleb juhinduda PankrS §-s 102 sätestatust, kusjuures võlausaldajate üldkoosoleku otsust maksunõude esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta saab vaidlustada maakohtus. Juhul, kui maksuotsust (või maksuvõla tasumise korraldust) vaidlustavad nii võlgnik, haldur kui ka võlausaldaja(d), siis on otstarbekas halduskohtul need kaebused liita nende ühiseks menetlemiseks (HKMS § 48 lg 1). Maksuotsuse (või maksuvõla tasumise korralduse) peale pankrotimenetluse ajal esitatud kaebuse lahendamisel peab halduskohus juhul, kui ta otsustab jätta kaebuse rahuldamata ja maksuotsuse muutmata, määrama vastava taotluse esitamisel ka maksunõude rahuldamisjärgu. (p 28)
|
| 3-2-2-1-15
|
Riigikohus |
06.05.2015 |
|
Kui võlgnik osaleb kohtumenetluses iseseisvalt ilma selleks õigust omamata, on alus vaadata asi TsMS § 702 lg 2 p 3 alusel teistmise korras uuesti läbi, sest võlgnikku ei esinda menetluses selleks seadusest tulenevalt õigust omav isik (pankrotihaldur). (p 11-12)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9). Pankrotiseaduse sätestest tulenevalt (enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja 2, ning § 54 lg 1 ja 4 ja alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 541 lg 1 ja 4) muutub füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise järel võlgniku vara pankrotivaraks ja võlgnik ei saa enam iseseisvalt osaleda pankrotivaraga seotud vaidlustes. (p 11)
Solidaarvõlgnikena ei ole kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 10). (p 9)
Isiku tsiviilkohtumenetlusteovõime on piiratud juhul, kui kohus on välja kuulutanud isiku pankroti ja kohtumenetluses on pankrotivara puudutav vaidlus (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-11, p 9).
|
| 3-2-1-2-15
|
Riigikohus |
23.04.2015 |
|
Normid, mis reguleerivad poolte vahetumist kohtumenetluses, peavad muu hulgas tagama, et vaidlusaluse eseme võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada õigustatud isikutele raskusi oma õiguste maksmapanekul, ja nii saab näiteks vaidlusaluse eseme võõrandamise jätta tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui vaidlusalune ja hagi esitamise ajal eeldatavasti hagejale kuuluv õigus loetakse menetluse vältel nõude ülemineku käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu algusest peale tegelikult kuuluvaks varasemale õigustatud isikule. Ka sel juhul peab menetluslikult olema tagatud, et lõppastmes oleks võimalik olemasolevat nõuet maksma panna. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut ja see, et nõue kuulub selle üleandmise aluseks olnud käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu mitte hagejale, vaid eelmisele võlausaldajale, on irrelevantsuspõhimõtte alusel võimalik jätta tähelepanuta. (p 12)
TsMS § 210 lg 2 järgi ei mõjuta vaidlusaluse eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude loovutamine kolmandale isikule (eriõigusjärglus) iseenesest asja menetlust. See tähendab, et kui ese, mille üle vaieldakse, läheb menetluse vältel õigusjärgluse korras üle kolmandale isikule, siis on võimalik hagi rahuldada vaatamata sellele, et menetlusosaline on vahetunud. Sama põhimõte kohaldub ka olukorras, kus menetluse vältel jõustub kohtulahend, millega nõude tunnustamise hagi esitanud võlausaldaja loetakse nõude kaotanuks põhjusel, et käsutustehing, millega arvatav võlausaldaja nõude esialgu omandas, on vahepeal tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud. See tähendab, et nõude materiaalõiguslik tagasiminek esialgsele võlausaldajale ei mõjuta asja menetlust. (p 13)
TsMS § 210 lg 4 sätestab, et kui eseme võõrandab hageja ja asjas tehtav otsus ei kehtiks TsMS § 460 kohaselt õigusjärglase suhtes, võib kostja esitada hagejale vastuväite, et hageja on nõudeõiguse kaotanud. TsMS § 460 lg 1 esimese lause kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Sama paragrahvi teise lõike järgi ei kehti otsus sellise õigusjärglase suhtes, kes on omandanud vaidlusaluse eseme ega teadnud omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Materiaalõiguslikus mõttes uue võlausaldaja suhtes ei kehtiks asjas tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi ainult juhul, kui ta ei oleks teadnud nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise ajal, et nõude tunnustamise üle vaieldakse praeguses menetluses. (p 14)
Kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), nõuete heauskne omandamine ei ole aga võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)
Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude kui mittekehalise eseme käsutamine erineb asja kui kehalise eseme käsutamisest ehk omandi üleandmisest, kus käsutus vajab selle lõpuleviimiseks veel reaalakti (nt valduse üleandmist) või õigustoimingut (nt kande tegemist kinnistusraamatusse), mis on väljapoole äratuntavad. Nõude käsutuse toime saavutamiseks ei ole selliseid lisatoiminguid vaja teha. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele.
Kui asja üleandmisele suunatud käsutustehingu kehtetuks tunnistamine vajab selle lõpliku toime saavutamiseks veel reaalakti või õigustoimingut, siis nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole selliste lisatoimingute tegemine vajalik ja loetakse, et uus võlausaldaja ei ole kunagi esialgse asemele astunud. (p 18)
Kui kehaliste esemete ehk asjade puhul võimaldab seadus omandada neid osal juhtudel ka õigustamata isikutelt ehk mitteomanikelt (AÕS § 56 lg 3 ja § 95), siis nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. (p 19)
Pankrotihaldur peab pankrotimenetluses arvestama võlausaldaja eriõigusjärglusega ning sellest tulenevalt peab pankrotihaldur lugema kas täielikult või osaliselt pankrotivõlausaldajaks isiku, kellele nõue on seaduse alusel üle läinud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 15). Kui pankrotihaldur keeldub pankrotimenetluses isikut üleläinud nõude osas põhjendamatult pankrotivõlausaldajaks tunnistamast, saab isik esitada pankrotimenetluses tunnustatud nõude ülemineku tuvastamiseks TsMS § 368 lg 1 järgi tuvastushagi. Selline hagi tuleb esitada pankrotihalduri ja/või võlausaldaja vastu, kelle nõude ülemineku üle vaieldakse. Sama kehtib ka olukorras, kus nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamise tõttu loetakse nõue algusest peale kuuluvaks varasemale võlausaldajale ehk isikule, kes ei esitanud nõuet pankrotimenetluses. (p 16)
Kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. (p 17)
|
| 3-2-1-27-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)
Kui maa- ega ringkonnakohus ei ole vaidlust lahendades menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei määra ka Riigikohus kooskõlas TsMS § 174 lg 4 teises lauses sätestatuga kindlaks kassatsiooniastme menetluskulusid. Menetluskulud määrab kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2; vt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22). (p 19)
PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14)
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18)
Pankrotihaldur ei osale kohtus pankrotivõlgniku nimel. PankrS § 69 lg 1 teise lause kohaselt võib kohus haldurilt igal ajal nõuda teavet pankrotimenetluse käigu ja halduri tegevuse kohta, kuid sellise teabe nõudmine hagimenetluses lahendatavas asjas ei muuda haldurit veel menetlusosaliseks (vt Riigikohtu 8. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15, p 9). (p 18)
PankrS § 80 lg 3 järgi osaleb kohtunik võlausaldajate esimesel üldkoosolekul. Teistel üldkoosolekutel osaleb kohtunik, kui on alust arvata, et võib tekkida vaidlus häälte arvu määramise üle. Niisuguse aluse olemasolu saab eeldada üksnes siis, kui häälte arvu vaidlustanud võlausaldaja häälte vaidlustamist PankrS § 82 lg 7 kohaselt põhjendab. (p 14)
PankrS § 82 lg-tes 3 ja 4 sätestatud korras määratud häälte arvu on hilisematel koosolekutel küll võimalik muuta, kuid üksnes juhul, kui ilmnevad uued asjaolud, mis seda tingivad. Seejuures on PankrS § 103 lg-s 5 ja § 106 lg-s 2 sätestatut arvestades nõuete kaitsmisel tunnustatud nõude alusel antud häälte arvu võimalik vaidlustada üksnes juhul, kui ilmneb, et nõude tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust. (p 12)
Võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi läbivaatamisel on kostjaks pankrotivõlgnik. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees, kui aga pankrotitoimkonda ei ole valitud, siis üldkoosolekul selleks valitud isik. (p 18)
|
Facebook
Twitter