/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 352| Näitan: 101 - 120

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-87-13 PDF Riigikohus 23.09.2013
Kohus võib olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama. (p 15)
3-2-1-58-13 PDF Riigikohus 19.06.2013
Riigikohus on 31. mail 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11 tehtud määruse p-s 20 leidnud mh, et kuna Vabariigi Valitsus ei ole TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud hagita menetluses teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäärasid, tuleb kohaldada TsMS § 172 lg 8 esimest lauset. Selle lause järgi hüvitatakse vajalikud kohtuvälised kulud hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Põhimõtteliselt samasugustele seisukohtadele on jõutud 1. juunil 2011. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11 tehtud määruses ja 20. oktoobril 2010. a tsiviilasjas nr 3-2-1-89-10 tehtud määruses. Kolleegium muudab seda seisukohta. Kolleegium on seisukohal, et üldnormina on võimalik ja tuleb hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31. Põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude korral nende vajalikkusest ja põhjendatusest. Vabariigi Valitsusel oleks õigusselguse huvides otstarbekas määrata ka hagita menetluses kindlaks piirmäärad, mida ületavalt ei ole võimalik esindajakulusid välja mõista. (p 14)
3-2-1-68-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
Vt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12, p 12. Kuivõrd kostjal I ei olnud põhimenetluse ajal alust tugineda hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumist ettenägevate sätete põhiseadusvastasusele, oli kohtul kohustus sätete põhiseaduspärasust kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lähendamisel. (p 16)
Vt Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-12, p 20. (p 15)
3-2-1-64-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, võib eelkõige olla õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13). (p 13)
3-2-1-76-13 PDF Riigikohus 12.06.2013
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kas on täidetud kaebuse menetlusse võtmise eeldused, mh kas on tasutud riigilõiv. Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudusega, nt riigilõivu ei ole makstud, peab ringkonnakohus andma kostjale TsMS § 340.1 lg 1 alusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, jättes kaebuse seniks käiguta. (p 13)
Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel peab kohus apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. (p 12)
TsMS § 190 lg-s 7 sätestatu võimaldab kohtul esitatud asjaolude alusel otsustada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest vabastamise üle omal algatusel. (p 14)
3-2-1-27-13 PDF Riigikohus 11.06.2013
Põhiõiguse riiveks tuleb lugeda selle kaitseala igasugust ebasoodsat mõjutamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust. Ülemäärase riigilõivu tõttu võib olla takistatud isiku õiguste väidetava rikkumise kohtulik kontroll. Seda seisukohta ei muuda see, et hageja on saanud menetlusabi andmise tõttu lõivu tasumata kaebeõigust realiseerida, kuna tagantjärele on esialgu tasumata jäänud lõiv temalt ikkagi välja mõistetud. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse riive on olemas ka juhul, kui riigilõiv oli enne põhiseaduse vastasuse väite esitamist juba tasutud. (p 35) Riigikohus on tunnistanud apellatsioonkaebuse puhul põhiseadusvastaseks praegu vaidlustatuga võrreldes oluliselt väiksemad riigilõivumäärad, mis kehtisid 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012, nt riigilõivu 3195 eurot 58 senti, mida tuli tasuda apellatsioonkaebuselt tsiviilasjas hinnaga 28 760 eurot 25 senti kuni 31 955 eurot 82 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-4-1-31-12), ning riigilõivud 4473 eurot 81 senti ja 4793 eurot 37 senti (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-4-1-14-12). Ei ole põhjust hinnata praegu asjassepuutuva riigilõivumäära kooskõla põhiseadusega Riigikohtu senisest praktikast erinevalt. Apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks vajalik abinõu. (p 36) Riigikohus tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 p 5 alusel, et 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 287 602 eurot 42 senti kuni 319 558 eurot 24 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 12 782 eurot 32 senti. (p 37)
3-2-1-65-13 PDF Riigikohus 03.06.2013
Olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14). (p 15) Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus ning tsiviilasja hind. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12). (p 18) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. (p 16)
Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib TsMS § 62 lg 2 kohaselt teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatavale kaebusele kohalduvad TsMS § 335 lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel, et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9). (p 12)
Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise. Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Lepingulise esindaja otsene sõidukulu võib olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus. Menetlusosaliselt ei ole võimalik mõista välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. (p 17) Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta. ( p 16)
3-2-1-55-13 PDF Riigikohus 15.05.2013
Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta hagiga saavutada üritab. Juhul kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt ka Riigikohtu 4. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14).
Hageja hagist loobumise avalduse ning taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks peab kohus edastama kostjale ja andma kostjale mõistliku aja hageja menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks.
Hageja hagist loobumise avalduse ning taotluse kostjalt menetluskulude väljamõistmiseks peab kohus edastama kostjale ja andma kostjale mõistliku aja hageja menetluskulude kohta seisukoha avaldamiseks (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
3-2-1-49-13 PDF Riigikohus 08.05.2013
Liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte sõidukite müügihinnast (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13).
Kohus hindab menetlusabi taotluse lahendamisel TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel ka menetluses osalemise perspektiivikust.
3-2-1-36-13 PDF Riigikohus 11.04.2013
Enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi on nii abieluvaralepinguga kui ka ühisvara jagamise kokkuleppega võimalik saavutada see, et ühisomandis olev ese jääb ühe abikaasa ainuomandis ole vaks esemeks (lahusvaraks). Abikaasad ei saa kehtiva õiguse järgi kokku leppida, et tunnistavad ühisvara jagamise lepingu kehtetuks. Iseenesest saavad abikaasad küll sõlmida PKS § 27 lg 4 järgi sellise abieluvaralepingu, millega lepivad kokku, et enne 1. juulit 2010 toimunud ühisvara jagamise käigus ühe abikaasa ainuomandisse jäänud ese tunnistatakse uuesti abikaasade ühisvaraks, kuid selline kokkulepe on suunatud tulevikku ega ole seetõttu samastatav ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega tagasivõitmise korras. Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale. Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Pankrotihaldurile ei ole antud õigust tühistada abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet vastava tahteavalduse tegemisega teisele abikaasale. Samuti ei saa pankrotihaldur sõlmida võlgniku asemel abieluvaralepingut. Kuigi pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara, mille valitsemise õigus läheb üldjuhul üle haldurile, ja füüsilisest isikust võlgnik kaotab õiguse teha pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid ning võib pankrotivara käsutada üksnes pankrotihalduri nõusolekul, ei tähenda see seda, et pankrotihaldur võib võlgnikust abikaasa asemel sõlmida teise abikaasaga abieluvaralepingu, sest abieluvaralepingu peavad abikaasad isiklikult.
Kuna pankrotihaldur peab ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduma kohtusse, ei saa sellises kohtuasjas kohaldada menetluskulude kindlaksmääramisele TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut.
3-2-1-23-13 PDF Riigikohus 10.04.2013
PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Pankrotimenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale puudutatud menetlusosalisel õigus esitada TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel määruskaebus ka Riigikohtule.
Pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes. Tasutud deposiidi osas on erinormiks PankrS § 150 lg 1 p 6, mille kohaselt on pankrotimenetluse kuludeks muu hulgas PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa. PankrS § 11 lg 2 kohaselt tagastatakse kohtu deposiiti tasutud raha makse teinud isikule PankrS § 146 lg 1 p-s 4 ja § 150 lg 1 p-s 6 sätestatu järgi. Menetluskulude jaotuse üldreeglist hagita menetluses on PankrS §-s 150 reguleeritud menetluskulude kandmist erinevalt, millele viitavad PankrS § 150 lg-d 2 ja 3. Kui võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldatakse, kantakse pankrotimenetluse kulud – sealhulgas ka menetluskulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes (riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu) ning PankrS § 150 lg 1 p-s 6 sätestatud PankrS § 11 või § 30 alusel kohtu deposiiti makstud summa – pankrotivarast. Pankrotimenetluse kulud tuleb välja maksta pärast vara tagasivõitmise tagajärgedest tulenevaid nõudeid, elatist ja massikohustusi. Pankrotimenetlusega seotud väljamakseid on pädev tegema pankrotihaldur ning väljamaksete tegemine oleneb pankrotivara suurusest. PankrS § 150 lg 5 reguleerib nende määruste peale edasikaebamist, kus jaotatakse pankrotimenetluse kulud. Pankrotimenetluses on menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale puudutatud menetlusosalisel õigus esitada TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel määruskaebus ka Riigikohtule.
3-2-1-19-13 PDF Riigikohus 03.04.2013
Üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist (vt sellega seoses Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 16; 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-11, p 16), kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust odavamalt. (p 11) Üldjuhul tuleb pidada kolmanda isiku poolt kahjustatud eseme ülevaatust ja vigastuste kindlakstegemist vajalikuks, st VÕS § 128 lg 3 järgi mõistlikuks. Selliste kulutuste tegemine aitab hankida võimaliku tulevase kohtuvaidluse jaoks tõendeid ning seeläbi vähendada ka tulevikus poolte vahel kahju tekkimise asjaolude üle vaidluse tekkimise võimalust. Samuti hõlmab mõistlikkuse nõue selle sätte järgi kulutuste suurust. See tähendab, et kulutused võivad olla küll selle sätte järgi vajalikud, kuid kui need on ebamõistlikult suured, mõistab kohus hüvitise välja mitte hageja soovitud ulatuses, vaid väiksemas, mõistlikus, s.o põhjendatud ulatuses. (p 12)
Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10)
Lepingu rikkumise korral kahju hüvitamise nõudele kohaldub VÕS § 132, sest VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on selle sättega piiratud ning asja hävimise või kahjustamise korral tuleb see hüvitada VÕS §-s 132 toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 10) Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Üksnes juhul kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, tuleb hävinud või kaotsiläinud asja väärtus hüvitada. Samas on asja soetamise hind eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind. Asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta välja mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Sama põhimõte kehtib ka VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel. Seega peab VÕS § 132 lg-st 1 tulenev hüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi, st kohtumenetluses tuleb lähtuda uue samaväärse asja soetamise kuludest võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kulutuste suuruse tõendamise kohustus on üldise tõendamiskoormuse järgi hagejal ning kostja peab esitama oma tõendid juhul, kui ta endiselt vaidleb kulude vajalikkuse väitele vastu. (p 13) VÕS § 132 lg 4 kohaldamise üheks eelduseks on see, et asi oli isikule vajalik või kasulik. Kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 esimene lause), peab kohus võtma seisukoha üksnes selle nõude kohta. Ainult juhul, kui hageja taotleb, TsMS § 270 lg-le 2 tuginedes lisaks asja asendamise kulude hüvitamisele alternatiivselt ka kaotatud kasutuseeliste hüvitamist (VÕS § 132 lg 4 teine lause), peab kohus asja asendamise kulude hüvitamise nõude põhjendamatuse korral võtma seisukoha, kas rahuldada tuleks kaotatud kasutuseeliste hüvitamise nõue. Kui hageja nõuab hävinud või kahjustatud asja asendamise kulude hüvitamist, ei pea kohus talle selgitama võimalust esitada alternatiivne nõue kaotatud kasutuseeliste hüvitamiseks. (p 14)
Menetluskulude poolte vahel jaotamisel apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise korral tuleb lähtuda TsMS §-st 163. (p 16)
3-2-1-140-12 PDF Riigikohus 02.04.2013
TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega saab lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasusele tuginedes lõivu tagastamist nõuda lõivu tagastamise taotluse lahendamisel, mis on esitatud enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata.
3-2-1-15-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 28. juunil 2012 kohtuasjas nr 3-4-1-12-12 tehtud otsusega tunnistanud RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes RLS lisa 1 viimase lausega (alates 24. märtsist 2011 kehtiv redaktsioon) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 639 116 euro 48 sendi tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3% tsiviilasja hinnast, kuid mitte rohkem kui 95 867 eurot 47 senti. TsMS § 183 lg 2 kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik saab menetluskulusid kanda ning vastupidist tuleb tõendada (Vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 17; 23. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-09, p 12).
Alates 1. jaanuarist 2010 on pankrotihalduril PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi õigus olla võlgniku asemel (mitte nimel) kohtumenetluses menetlusosaliseks sellises vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 järgi teeb pankrotihaldur pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning osaleb võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma ülesannetest tulenevalt. Pankrotivara tagasivõitmise hagides on seega hagejaks pankrotihaldur. Eelviidatud sätetest tulenevalt ei saa pankrotivõlgnik osaleda ise kostjana või muu menetlusosalisena kohtumenetluses, milles pankrotihaldur nõuab vara tagasi pankrotivara hulka.
3-2-1-13-13 PDF Riigikohus 20.03.2013
Kui kaks või enam hagejat esitavad mitme kostja vastu erineva suurusega sarnased nõuded ühes menetluses, tuleb lepingulise esindaja kulude piirmäär määrata iga hageja iga kostja vastu esitatud nõude suuruse järgi sõltumata sellest, et tsiviilasja hinna määramisel üldjuhul sellised nõuded liidetakse. Pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel ning kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt nt Riigikohtu 18. detsembri 2012. a määrused tsiviilasjades nr 3-2-1-171-12 (p 12) ja nr 3-2-1-158-12 (p 13)).
3-2-1-152-12 PDF Riigikohus 13.02.2013
Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23) Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
RÕS § 14 lg 2 esimese lause ja TsMS § 186 lg 2 esimese lause tähenduses on menetlusabi määramisel varaks, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige TMS §-s 66 nimetatud vallasasjad. Sissetulekule need sätted ei kohaldu.Sissetuleku arvestamine riigi õigusabi andmise otsustamisel ja sellest tehtavad mahaarvamised on sätestatud RÕS § 7 lg 1 p-s 4 ja § 14 lg-s 1. Sarnaselt on sissetuleku arvestamine ette nähtud ka muu menetlusabi andmise otsustamisel tsiviilkohtumenetluses TsMS § 182 lg 2 p-s 1 ja § 186 lg-s 1. (p 13) Isiku kontol olev raha on tema vara, mida võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel tema majandusliku seisundi määramisel. Seda siiski üksnes juhul, kui igakuiste jooksvate kulude katteks sissetulekuna kontole laekunud raha ei ole juba arvestatud sissetulekuna RÕS § 7 lg 1 p 4 või TsMS § 182 lg 2 p 1 alusel. (p 15) Kolleegium määrab RÕS § 8 p 1 alusel kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Kostjal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist ei riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2 ja lg 5 esimese lause alusel. Selliselt muudab kolleegium oma varasemat teistsugust seisukohta (vt Riigikohtu 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-8-09, p 19). Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Seega peab riigi õigusabi saajale juba riigi õigusabi saamisel olema selge, mis tingimustel ta seda kokkuvõttes saab. Kui riigi õigusabi antakse hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190 lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust leevendada. (p 23) Eelnev ei mõjuta vastaspoole kohustust hüvitada riigi õigusabi kulud riigile TsMS § 190 lg 3 või lg 5 teise lause alusel, kui riigi õigusabi saaja esitatud hagi rahuldatakse või tema vastu esitatud hagi jäetakse rahuldamata, st kui lahend tehakse tema kasuks. Seda küsimust riigi õigusabi seadus ei reguleeri. Samuti ei mõjutaeelnevalt väljendatud seisukoht TsMS § 190 kohaldamist muu menetlusabi andmisel, mh isiku täielikul või osalisel vabastamisel riigilõivu või kautsjoni tasumisest. (p 24)
3-2-1-164-12 PDF Riigikohus 19.12.2012
Menetlusabi taotluse lahendamisel analüüsitakse esmalt taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS § 186, sh lg 1 asjaolusid. Menetlusabi andmisest keeldumisel tuleb TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekut, mitte aga taotleja abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut. TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. (p 15)
3-2-1-158-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
Menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtuastmetes. Piirmäära ei muuda asjaolu, et hageja oma nõuet apellatsioonkaebuses vähendab, seega ei ole see asjaolu menetluskulude kindlaksmääramisel tähtis, vaid see on oluline üksnes apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel. Nõude vähendamist saab arvestada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel.
Kuna vastustajal tekib kohustus vastata kassatsioonkaebusele alles siis, kui Riigikohus teda selleks kohustab, ei saa vastustaja lepingulise esindaja kulusid, mis on tekkinud kassatsioonkaebusele vastamisega pidada põhjendatuks ja vajalikuks olukorras, kus vastustaja ei olnud kohustatud kassatsioonkaebusele vastama. Menetluskulude piirmäär on ühtne kõigi asja menetluses tekkinud esindajakulude jaoks kõigis kohtuastmetes. Asjaolu, et hageja oma nõuet apellatsioonkaebuses vähendab, ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel tähtis.
3-2-1-171-12 PDF Riigikohus 18.12.2012
Pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt Riigikohtu 21. märtsi 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11 p 12).
Pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt Riigikohtu 21. märtsi 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11 p 12). Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" §-st 1 nähtuvalt sõltub teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast.
Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" §-st 1 nähtuvalt sõltub teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäär tsiviilasja hinnast. Pooled peavad juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või kaebuse juba põhimenetluses (vt Riigikohtu 21. märtsi 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-11 p 12).
3-2-1-146-12 PDF Riigikohus 17.12.2012
TsMS § 182 lg 2 p 1 kohaldamisel tuleb hinnata vaid taotleja enda sissetulekuid, tehes neist samas sättes lubatud mahaarvamised. Nimetatud sätet kohaldades ei saa arvestada taotleja perekonnaliikmete sissetulekuid. Taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekuid ja vara tuleb arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel TsMS § 186 lg 1 kohaselt. Menetlusabi asjaolusid kontrollitakse kahes osas. Esmalt analüüsitakse taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse TsMS §-s 186, sh lg-s 1 sätestatud asjaolusid. Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid arvestada selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena (vt Riigikohtu 13. novembri 2006 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12). TsMS § 186 lg 1 järgi taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut kontrollides tuvastatud sissetulekut ei tule automaatselt liita taotleja sissetulekutega või lugeda see automaatselt taotleja sissetulekuks. See võimaldaks kohtutel TsMS § 182 lg 2 p-le 1 viidates leida, et taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulek ületab määra, mil ei ole taotlejale menetlusabi andmiseks alust. See ei ole aga TsMS § 182 lg 2 p 1 ega TsMS § 186 lg 1 eesmärk. TsMS § 186 lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest ülejääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest.

Kokku: 352| Näitan: 101 - 120

/otsingu_soovitused.json