3-2-1-140-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.
Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.
TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.
AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.
TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.
TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe.
Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.
Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.
|
| 3-2-1-141-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja. Kohtu määratud esindaja esindusõigus lõppeb TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumisega või menetluse muul viisil lõppemisega, kui kohus ei lõpeta esindusõigust juba varem või ei ole esindajat määranud vaid ühe kohtuastme jaoks. Viimasel juhul on esindajal esindusõigus ka selles kohtuastmes tehtud lahendi peale kaebuse esitamiseks.
Üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. Kuid enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb pidada enne 1. juulit 2002. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping.
Üürnikul on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu tõstmine käsitatav on üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks VÕS § 327 lg 1 p 2 mõttes. Kuid lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid. VÕS § 329 lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest.
ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis 1. juulil 1997. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid 1. juulist 2002. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni 30. juunini 2007. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest.
Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei tule kohtul kontrollida üksnes siis, kui täisealist isikut esindab menetluses tema eestkostja. Sellisel juhul loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja.
|
| 3-2-1-142-07
|
Riigikohus |
04.02.2008 |
|
Iseseisva nõudeta kolmandal isikul ei ole õigust esitada ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebust ega ka määruskaebust maa- või ringkonnakohtu määruse peale, välja arvatud seaduses otse ette nähtud juhtudel, mis puudutavad iseseisva nõudeta kolmandat isikut ennast.
|
| 3-2-1-122-07
|
Riigikohus |
19.12.2007 |
|
TsMS § 204 lg 1 võimaldab kohtul kontrollida menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet ja tsiviilkohtumenetlusteovõimet ning kohus ei luba nende puudumisel isikul menetluses osaleda. Kui menetlusosalist esindab advokaat või muu kohane esindaja, ei pea tsiviilkohtumenetlusteovõimetule isikule esindajat määrama. Esindaja olemasolu menetluses ei võta kohtult piisava kahtluse korral kohustust siiski kontrollida menetlusosalise tsiviilkohtumenetlusteovõimet, kui menetlusosaline on ise korduvalt juhtinud kohtu tähelepanu asjaolule, et tema arusaamine toimunust ei ole adekvaatne.
AdvS § 44 lg 1 p-st 1 ja VÕS § 620 lg-st 1 tuleneb esindajale kohustus tegutseda kõigiti esindatava huvides. Kui esindaja on oma kohustusi rikkunud, on esindataval võimalik esitada kahju hüvitamise nõue.
Seaduses sätestatud imperatiivse keelu tõttu lõpeb tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korral intressi maksmise kohustus ülesütlemisele järgneva aja eest. Seega ei ole võimalik nõuda intressi ka kahjuna ajavahemiku eest, mil võlausaldaja kaotas võimaluse saada kasu tasutava intressina.
|
| 3-2-1-90-07
|
Riigikohus |
02.11.2007 |
|
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju.
Ringkonnakohtul kui teise astme kohtul puudub õigus kohaldada TsMS § 371 lg 2 p-d 1, kuna tal ei ole õigus ise otsustada, kas hagi tuleb võtta maakohtu menetlusse või mitte. Küll on ringkonnakohtul õigus lahendada määruskaebust määruse peale, millega maakohus jättis hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata.
Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses.
Vahekohtu kokkulepe on kohustuslik üksnes vahekohtu kokkuleppe pooltele. Isikutele, kes ei ole kokkuleppe pooleks, see ei laiene.
Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarvõlgnikud ei ole juhul, kui neist ühe või mitme vastu esitatakse hagi, kaaskostjateks TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Hageja ei pea esitama hagi kõikide solidaarvõlgnike vastu samasse kohtusse.
|
| 3-2-1-99-07
|
Riigikohus |
29.10.2007 |
|
Eluruumi üürnik saab üürileandja hea usu põhimõttega vastuolus oleva üürilepingu ülesütlemise vaidlustada ka juhtudel, mida ei ole loetletud VÕS §-s 327.
Üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses.
Kui üüritud eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele, ja üürnik keeldub remondi ajaks talle pakutud teise eluruumi kolimast, s.o rikub talumis- ja koostöökohustust, ei ole üürileandja VÕS § 317 alusel üürilepingut üles öeldes oma õigusi kuritarvitanud ja üürilepingu ülesütlemine ei ole sellisel juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
Ka üürnik peab käituma üürileandja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt, st teostama oma õigusi ja täitma kohustusi heas usus. Olukorras, kus üürileandja soovib üüritud eluruumi remontida, on üürnikul VÕS §-st 283 tulenev talumiskohustus. Samuti tuleneb VÕS § 23 lg-st 2 üürniku kohustus teha üürileandjaga koostööd.
TsMS §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohtul on diskretsiooniõigus lubada menetlusosalisel erandjuhtudel esitada tõendeid hilinenult. Kohtul ei ole kohustust võtta uusi tõendeid vastu.
Kuna üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhuks kohalikule omavalitsusele elamispinna andmise kohustust pandud ei ole, ei pidanud kohus kohaliku omavalitsuse üksust sellesse menetlusse kaasama.
Üürilepingu ülesütlemisavalduse kehtivust hea usu põhimõtte rikkumine ei mõjuta. Hea usu põhimõtte rikkumine võib kaasa tuua üürisuhte ülesütlemisest tuleneva nõude ja sellest tulenevalt ka eluruumi tagastamise nõude rahuldamata jätmise kohtumenetluses.
Kui üüritud eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimese tervisele, ja üürnik keeldub remondi ajaks talle pakutud teise eluruumi kolimast, s.o rikub talumis- ja koostöökohustust, ei ole üürileandja VÕS § 317 alusel üürilepingut üles öeldes oma õigusi kuritarvitanud ja üürilepingu ülesütlemine ei ole sellisel juhul vastuolus hea usu põhimõttega.
Kuna üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhuks kohalikule omavalitsusele elamispinna andmise kohustust pandud ei ole, ei pidanud kohus kohaliku omavalitsuse üksust sellesse menetlusse kaasama.
Eluruumi üürnik saab üürileandja hea usu põhimõttega vastuolus oleva üürilepingu ülesütlemise vaidlustada ka juhtudel, mida ei ole loetletud VÕS §-s 327.
|
| 3-2-1-89-07
|
Riigikohus |
10.10.2007 |
|
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud. Samuti on rikutud TsMS § 431 lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt kui menetlusosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus poolele või tema esindajale eelnevalt menetluse lõpetamise tagajärgi.
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
Kohus ei pea esindaja volituste kontrollimisel kontrollima enda algatusel lisaks registriandmetele ka äriregistri menetlusteavet. Äriregistri menetlusteavet peab kohus kontrollima neil juhtudel, kui kohtul tekib kahtlusi äriregistri kande õigsuses.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
|
| 3-2-1-31-07
|
Riigikohus |
03.04.2007 |
|
Kui pool algatab iseseisva nõudeta kolmanda isiku vastu hagimenetluse eelmisele menetlusele tuginedes, kaitseb iseseisva nõudeta kolmandat isikut TsMS § 214 lg 4, mille järgi võib kolmas isik esitada vastuväite, mille ta on esitanud menetluses kolmanda isikuna ja mis on vastuolus poole avaldustega. Kolmas isik võib esitada ka vastuväite, et ta ei saanud esitada taotlust, väidet, tõendit või kaebust, kuna ta astus menetlusse või kaasati sinna liiga hilja või ta ei saanud neid esitada hageja või kostja, kelle poolel ta menetluses osales, avalduste või toimingute tõttu. Ta võib samuti esitada vastuväite, et hageja või kostja ei esitanud tahtlikult või raskelt hooletult taotlust, väidet, tõendit või kaebust, mis oli kolmandale isikule teadmata.
Ainuüksi asjaolu, et maakohus lahendas hagiasja hagita menetluses, ei saa olla kohtulahendi tühistamise aluseks, kui sellega ei kaasnenud menetlusosaliste õiguste olulist rikkumist.
Alates 1. jaanuarist 2004. a kehtiva pankrotiseaduse kohaselt tuleb võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vaidlustamise nõuet menetleda hagimenetluses vaatamata sellele, et vaieldakse enne praeguse pankrotiseaduse kehtimahakkamist toimunud üldkoosoleku otsuste üle.
|
| 3-2-1-128-06
|
Riigikohus |
11.12.2006 |
|
Kohus peab tegema endast oleneva kohtuotsuse kättetoimetamiseks, olenemata otsuse vaidlustamise tähtajast, Sama kehtib TsMS § 632 lg 1 kohta maakohtu otsuse kättetoimetamise osas. Otsuse kättetoimetamata jätmine võib olla mõjuvaks põhjuseks apellatsiooni- või kassatsioonitähtaja ennistamisel.
Üldõigusjärgluse korral peab kohus selgelt otsustama poole õigusjärglase menetlusse lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. Sama kehtib ka eriõigusjärgluse kohta.
Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
Tähtajatu üürilepingu võib kumbki pool igal ajal üles öelda, lähtudes VÕS § 195 lg-st 3 ning §-dest 311 ja 312. Konkreetset põhjust tähtajatu lepingu korraliseks ülesütlemiseks ka eluruumi puhul vaja ei ole. Seetõttu on ka VÕS § 325 lg 2 p 3 mõttes piisav, kui eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduses on tehtud üksnes viide tähtajatu üürilepingu korralisele ülesütlemisele. Tingimata vajalik ei ole viide ülesütlemise aluseks olevale konkreetsele võlaõigusseaduse sättele, kuid oluline on, et üürnik saaks aru, mistõttu leping üles öeldakse, et hinnata ülesütlemise seaduslikkust.
Ülesütlemise vaidlustamise avalduse esitamisel tuleb järgida VÕS § 329 nõudeid. Vastav tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil ülesütlemisavaldus kui tahteavaldus on edastatud üürnikule TsÜS § 69 kohaselt. Nimetatud sätte teise lõike teise lause kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eelnev kehtib ka üürilepingu pikendamise avalduse esitamise kohta.
EES § 5 lg 1 p 3 mõte on tagada, et asustamata eluruume võiksid eesõigusega osta esmajoones just tagastatud majas elavad üürnikud, kuid ostes korteri, pidi üürnik koos perekonnaliikmetega vabastama seni tema kasutuses oleva eluruumi. Kui üürnik sellise tingimusega ei nõustunud, oli eluruumi müüjal õigus keelduda temaga müügilepingu sõlmimisest. Kuid ostes eesõigusega korteri, ei lõppe automaatselt senine üürileping. See ei ole ka üürileandja poolt üürilepingu lõpetamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-9-06.
Tulenevalt TsMS § 210 lg-st 2 ei takista kinnisasja omaniku muutumine menetluse ajal menetluse jätkamist seniste pooltega. Samas võib poole menetluses asendada õigusjärglasega. TsMS § 210 lg 3 mõttest tulenevalt on poole asendamiseks selle sätte järgi vajalik nõusolek ka seniselt poolelt, kuna teda ei saa tahtevastaselt menetlusest eemaldada. Sõltumata vastaspoole (ja ka senise poole) nõusolekust võib õigusjärglane astuda TsMS § 210 lg 3 teise lause järgi menetlusse või teda võib sinna kaasata kolmanda isikuna õiguseelneja poolel.
Üldõigusjärgluse korral peab kohus selgelt otsustama poole õigusjärglase menetlusse lubamise ning õigusjärglus peab kohtulahendi täidetavuse huvides nähtuma ka kohtulahendist. Sama kehtib ka eriõigusjärgluse kohta.
|
| 3-2-1-96-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
TsMS § 249 lg 2 ei ole kohtule kohustuslik välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamise hagita menetluses, kuivõrd välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamine on menetlustoiming, mis seisneb kättetoimetamise adressaadi isiku tuvastamises ja temalt allkirja võtmises välisriigi kohtudokumendi saamise kohta. Samas võis kohus, kui ta ei määranud välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamiseks kohtuistungit, kutsuda kättetoimetamise adressaadi kohtusse selleks, et välisriigi kohtudokument anda adressaadile üle isiklikult allkirja vastu.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-107-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-107-03.
|
| 3-2-2-4-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
Hagita menetluses peab kohus enne otsuse tegemist olema veendunud, et ka asjast huvitatud isik hagita menetluses on saanud kätte kohtukutse.
Kohtumenetlus põlvnemise tuvastamiseks puudutab ka selle isiku vanemate, abikaasa ja täisealiste laste, kellest põlvemise tuvastamist taotletakse, õigusi ning kohustusi ning kohus peab nad menetlusse kaasama.
|
| 3-2-1-79-06
|
Riigikohus |
03.10.2006 |
|
"Menetlust lõpetava" määrusena tuleb TsMS § 661 lg 2 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, mh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. "Menetlust lõpetavat" määrust ei tule mõista kitsalt "menetluse lõpetamise" määrusena TsMS § 428 tähenduses.
Ringkonnakohus vaatab hagita menetluses tehtud menetluse lõpetava määruse peale esitatud määruskaebuse läbi ja lahendab kolmeliikmelises koosseisus.
Kohtunikuabi või kohtunik ei pea kandemääruse puhul määruskaebuse rahuldamata jätmist eraldi põhjendama. Kaevata sellise määruse peale ei saa. Küll peab toimikumaterjalide järgi olema võimalik tuvastada, et nii kohtunik kui kohtunikuabi on määruskaebuse alusel määrust kontrollinud. Selleks piisab lühikesest TsMS § 465 lg 1 nõuetele vastavast määrusest kaebuse edasisaatmise kohta. Sellist määrust ei pea menetlusosalistele edastama, kuna see nende õigusi ei puuduta. Küll tuleb eraldi motiveerida kaebuse rahuldamist. Eelnev kehtib ka muude kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemisel TsMS § 663 lg 5 järgi.
"Menetlust lõpetava" määrusena tuleb TsMS § 661 lg 2 tähenduses mõista kõiki hagita menetluses tehtud määrusi, millega asi lahendatakse, mh registriasjades kandeavalduste lahendamise määrusi, mille peale on esitatud määruskaebus. "Menetlust lõpetavat" määrust ei tule mõista kitsalt "menetluse lõpetamise" määrusena TsMS § 428 tähenduses.
TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule.
Kohtu või muu pädeva asutuse või isiku seatud käsutuskeelu rikkumine toob kaasa nii keeldu rikkuva käsutustehingu kui ka nt täitemenetluses vara müümise tühisuse. Sellest tulenevalt on kord juba sama vara käsutamise keelamise tagajärjeks ka see, et ka kohtu kohaldatud hilisemad käsutamise keelud on tagajärjetud.
Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige.
TsÜS § 88 lg-st 2 tuleneb et käsutuskeeld saab puudutada üksnes neid õigusi, mille kohta on keeld antud. Kui kinnisasja omanikul on keelatud kinnisasja käsutada, ei saa see puudutada kolmandaid isikuid, kellel on kinnisasjale mõni piiratud asjaõigus, mis on seatud kinnisasjale enne käsutuskeelu andmist, kuna need õigused on juba tekkinud ja nende käsutamise keelamiseks tuleb saavutada käsutuskeeld õiguste omajate suhtes.
Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt. Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige. Keelumärge ei omanda iseenesest järjekohta kinnistusraamatus ega taga mingit kinnistusraamatusse kantavat õigust. Mitme erineva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse ei ole lubatud.
TMS § 160 lg-s 1 nimetatud keelumärke all peetakse esmajoones silmas kohtutäituri poolt täitemenetluse käigus TMS § 142 lg 1 ja § 145 alusel seatud keelumärget, mis tuleb täitemenetluse lõppedes eesmärgi äralangemise tõttu kustutada.
Kuigi keelumärkel ei ole kinnisasjaõiguste suhtes järjekorrasuhet, tuleneb TMS § 160 lg-st 1 koostoimes TsÜS § 88 lg-ga 2, et pakkumise parimaks tunnistamisega lõpeb ka keelumärke toime, kui keelumärge on kantud kinnistusraamatusse hiljem kui sissenõudja nõuet tagav asjaõigus ja asjaõiguse teostamisega vahetub kinnisasja omanik sõltumata keelumärkest. Seega tuleb keelumärge kinnistusraamatust kustutada, kuna see ei saa kehtida kinnisasja enampakkumisel omandanu suhtes. Kuid eelnev kehtib vaid juhul, kui täitemenetlus toimub enne käsutuskeelu seadmist kinnisasjale seatud asjaõiguse realiseerimiseks. Muu täitemenetlus omaniku suhtes on TsÜS § 88 lg 1 teise lause järgi välistatud, kuna see rikuks seatud käsutuskeeldu.
Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral, aga TsMS § 150 lg 1 p 2 analoogiat rakendades ka nt vormipuudustega esitatud avalduse Riigikohtu menetlusse võtmata jätmisel ja esitajale tagastamisel.
Menetlusosaline ei või TsMS § 200 lg 2 järgi oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väheste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud asjaoludel eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi.
|
| 3-2-1-13-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Leping ei saa olla korraga näilik ja vastuolus heade kommetega.
Hageja taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne.
TMS § 19 järgi saab lugeda kohtuotsusega, et kinnisasja ostja on tingimuslikult andnud nõusoleku ostueesõiguse omajale kande parandamiseks kinnistusraamatus, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind.
ORAS § 12-1 lg 10 järgset ostueesõigust omaval üürnikul on õigus nõuda märkes tema ostueesõiguse märkimist, millega ostueesõigus omandaks asjaõigusliku toime. Sellise märke tegemist võib koos üürilepingu kohta kinnistusraamatusse kantava märkuse tagamiseks seatud eelmärkega nõuda ka hagi tagamise korras.
ORAS § 12-1 lg 10 järgne seadusest tulenev ostueesõigus saab omada asjaõiguslikku toimet vaid siis, kui see nähtub kinnistusraamatust. Muul juhul on tegemist võlaõigusliku ostueesõigusega, mis võimaldab ostueesõiguse omajal müügilepingu rikkumisel kasutada kõiki lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid müüja vastu, kuid ta ei saa tugineda kinnisasja omandi üleandmise ja muude käsutuste tühisusele.
Tagastatud elamu üürnikul on ostueesõigus, kui ta oli üürnik elamu tagastamise ajal ning tal on kehtiv üürileping ka elamu või selle osa võõrandamise ajal. Ostueesõigus ei ole üleantav ega lähe üle ka üürniku vahetumisel üürilepingus.
ORAS § 12-1 lg-st 10 ei tulene, et üürniku ostueesõigusel oli 1. juulini 2002 asjaõiguslik toime. See toime tulenes üürnike ostueesõigusele nimetatud sättes tehtud viitest asjaõigusseadusele, mida kohtupraktikas tõlgendati selliselt, et üürnikul on õigus saada ka kinnisasja omanikuks AÕS § 264 lg 3 alusel. Üürnikel ei saanud olla õiguspärast ootust, et vaatamata ORAS § 12-1 lg 10 muutmata jätmisele säilib ostueesõigusel asjaõiguslik toime.
Kinnisasja ostueesõigusel on AÕS § 257 lg 3 järgi asjaõiguslik toime vaid siis, kui ostueesõigus nähtub kinnistusraamatust või tegemist on kinnisasja kaasomanike ostueesõigusega.
Üldiselt võlaõigusliku toimega ostueesõiguse kõrval tuleb eristada VÕS § 244 lg-st 6 ja AÕS § 257 lg-st 3 tulenevat asjaõigusliku toimega ostueesõigust. Erinevuseks on nende vahel üksnes ostueesõiguse teostamise toime võimalikule esialgse müügilepingu alusel toimunud omandi üleandmisele ja muudele ostueesõigust kahjustavatele käsutustehingutele.
Kuna ostueesõiguse omajal on ostjana VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 2 järgi nõue müüja vastu omandi üleandmiseks, võib ta nõuda müüjalt selleks vajalike tahteavalduste tegemist ning lähtudes TsÜS § 68 lg-st 5 ja TMS § 184 lg-st 1 ka nende asendamist kohtuotsusega.
ORAS § 12-1 lg 10 järgset ostueesõigust omaval üürnikul on õigus nõuda märkes tema ostueesõiguse märkimist, millega ostueesõigus omandaks asjaõigusliku toime. Sellise märke tegemist võib koos üürilepingu kohta kinnistusraamatusse kantava märkuse tagamiseks seatud eelmärkega nõuda ka hagi tagamise korras.
|
| 3-2-1-29-06
|
Riigikohus |
19.04.2006 |
|
Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu hea usu üldregulatsiooni kohaldamine oleks põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.
Kolmandat isikut ei saa kaasata menetlusse sisuliselt menetlusse kaasatud teise kolmanda isiku poolel.
Lepingu lõpetamise tahet võimaldavad järeldada asjaolud, mis kinnitavad poolte tahet lepingu täitmist enam mitte jätkata, nagu ka lepingu tagasitäitmine.
Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena.
Liisingulepingu kui kestvuslepingu ülesütlemisele kohaldub üldiselt VÕS § 195. VÕS § 195 lg-s 1 ei ole ülesütlemisavaldusele ette nähtud vorminõuet, s.t võimalik on seega ka nt järelduslik ülesütlemine TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudse tahteavaldusena.
Liisingueseme müüja vastutus ei peaks olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel.
Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist.
Liisingulepingu korral kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega.
VÕS §-s 366 on kohaldatav ka juhul, kui lepingust taganeb liisinguandja ise. Selle sätte järgi tuleb ülesütlemise eeldusena tuvastada müügilepingust taganemise kehtivus.
Liisingulepingu lõppemise tagajärgede kohta on seaduses erinorm (VÕS § 367), mistõttu hea usu üldregulatsiooni kohaldamine oleks põhjendamatu. Ka ei ole VÕS § 367 sisu selline, mis õigustaks selle kohaldamata jätmist VÕS § 6 lg 2 alusel.
Liisingueseme müüja vastutus ei peaks olema oluliselt erinev sõltuvalt sellest, kas isik ostab eseme oma nimel või kui see ostetakse liisingulepingu vahendusel.
Kuna müügilepingust taganemine mõjutab otseselt ka liisinguandja huvisid, on VÕS § 365 lg 2 järgi liisinguvõtjale ette nähtud võimalus müügilepingust taganeda üksnes liisinguandja nõusolekul. See ei välista seda, et liisinguandja taganeb ise müügilepingust, st taganemisõigus kuulub liisinguandjale ja liisinguvõtjale mõlemale eraldi, kuid liisinguvõtjal on taganemiseks vaja liisinguandja nõusolekut. Nõusoleku andmiseks võib liisinguandja vähemalt tarbijakrediidilepingust liisingulepingu puhul olla kohustatud VÕS § 414 lg 3 järgi, mis võimaldab tarbijast liisinguvõtjal liisingumaksete tegemisest keelduda, kui müüja rikub müügilepingut. See säte ei anna tarbijale siiski õigust nõuda juba tasutud krediidimaksete tagastamist.
Liisingulepingu korral kuulub tagastusnõue müüja suhtes mõlemale liisingulepingu poolele solidaarselt, s.t tegemist on solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 tähenduses. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal aga üksnes tagatisena, sarnaselt kindlustushüvitise nõudega.
|
| 3-2-2-1-06
|
Riigikohus |
18.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
|
| 3-2-3-2-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.
TsMS § 266 lg 1 andis huvitatud isikute näidisloetelu, kuid ei muutnud sama seaduse § 249 lg-s 2 sisalduvat kohtu kohustust kaasata kõik asjast huvitatud isikud. Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.
|
| 3-2-1-4-06
|
Riigikohus |
30.03.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Registreeritud kaubamärgi omanikule tuleneb õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg-st 1. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohus peab suutma piiritleda, milliseid tähiseid ei tohi isik ärinimes kasutada ja millistest kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest peab isik hoiduma.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 järgi annab kohus ise asjas tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
Isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele, tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Kui kohus selles kahtleb, tuleb võimaldada hagejale selgitada, kas ta soovib selliselt hagi alust täiendada.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
ÄS § 12 lg 3 tähenduses hõlmab mingis kaubaklassis registreeritud kaubamärgi kaitse ka sellise kauba turustamist. Ärinime kasutamise keelamiseks ÄS § 12 lg-le 3 tuginedes piisab sellest, kui vaid üks tegevusala on hõlmatud kaubamärgiga kaitstud kauba suhtes.
Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
|
| 3-2-1-9-06
|
Riigikohus |
29.03.2006 |
|
Ringkonnakohus peab arvestama seda, kui menetluslik olukord on pärast asja lahendamist esimese astme kohtus oluliselt muutunud ja asja lahendamine esimese astme kohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel tooks ilmselt kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades sisuliselt ebaõige või mida ei ole reaalselt võimalik täita.
TsMS § 78 kehtivusala on analoogia alusel laiendatav ka eriõigusjärglusele.
Asja võõrandamine ei takista kohtumenetluse jätkamist samade protsessiosalistega. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-04.
Poolte vahetumist kohtumenetluses käsitlev normistik peab tagama muu hulgas ka selle, et vaidlusaluse asja võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada teistele menetlusosalistele raskusi oma õiguste maksmapanekul.
Alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS alusel ei saa valdust puudutavates asjades kohaldada TsMS § 211, sest see reguleerib vaidlusaluse kinnisasja võõrandamise tagajärgi eelkõige kinnisasjaga seotud asjaõigustest tulenevate vaidluste korral. Samuti ei saaks sellistes asjades kohaldada TsMS § 211 lg 1 teises lauses sätestatud erandit kinnisasja üüri- või rendilepingust või selle puudumisest tuleneva vaidluse kohta, sest selle eeltingimus on kinnistusraamatusse lepingu kohta kantud märke olemasolu.
VÕS § 291 lg 1 kohaldamise eelduseks ei ole see, et üürnik valdaks eluruumi just üürileandja vahetumise hetkel. Nimetatud sätte eesmärk on eelkõige üürnike kaitse tagamine omaniku vahetumise korral. Üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad VÕS § 291 lg 1 alusel üle ka siis, kui valdus kaotati eelmise üürileandja omavoli tõttu.
|
| 3-2-1-2-06
|
Riigikohus |
09.03.2006 |
|
Tulenevalt TsÜS §-st 138 ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. Ka sel juhul, kui pooled on kokku leppinud võimaluses leping erakorraliselt üles öelda lepingu rikkumise lõpetamiseks tähtaega andmata igasuguse rikkumise korral, peab kohus arvestama poolte taotlusel hea usu põhimõttega.
Võlaõigusseaduse § 5 võimaldab lepingupooltel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.
Kui kohus oleks pidanud kaasama menetlusse kostjana kolmanda isiku, kuid kostja on sellekohase väite esitanud alles kassatsioonkaebuses, siis ei saa seda pidada TsMS § 68 lg 1 kohaselt protsessiõiguste heauskseks kasutamiseks.
Üürileandjal ei ole ainuüksi avalike funktsioonide täitmisega seonduvale avalikule huvile tuginedes õigus üürilepingut VÕS § 313 lg 1 alusel üles öelda. See põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui ülesütlemist taotleb avalikke funktsioone täitev üürnik. Kui üürilepingu ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest, toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga kaasa üürilepingu rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus.
|
| 3-2-1-121-05
|
Riigikohus |
08.02.2006 |
|
Kui ei ole tuvastatud testamendis antud pärandi jaotust mõttelistes osades pärijate vahel ning reaalosades pärimine ei ole võimalik, tuleb kaaluda PärS § 27 lg 4 ja § 38 lg 1 kohaldamist, mis annab aluse lugeda testamendis antud korraldused konkreetsete reaalosade suhtes olematuks ja lugeda testamendis nimetatud pärijate pärandiosad võrdseks.
Kinnisasja kasutuskorda määrava kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema üheselt arusaadav ja reaalselt täidetav ka muu otsuse tekstita, vajadusel tuleb viidata konkreetsele plaanile või kaardile, millest lähtudes kasutuskord määratakse.
AÕS § 72 lg 5 annab kaasomanikele õiguse nõuda kohtult kaasomandis oleva asja kasutuskorra reguleerimist, kui kasutuskorras ei ole saavutatud kokkulepet või võetud vastu enamuse otsust AÕS § 72 lg 1 järgi. Seda on neil õigus teha ka siis, kui kaasomandi mõtteliste osade jaotust muudetakse.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-03.
Kinnisasja kaasomandi vaidluses saab lähtuda testamendis tehtud korraldustest maa ja elamu suhtes.
Juhul, kui isik pole esitanud kassatsioonkaebust, kuid on nõustunud kaaskostjate väidetega ja on sarnaselt nendega üheks kinnisasja kaasomanikuks, saab isikut lugeda TsMS § 680 lg 2 kolmanda lause järgi Riigikohtu menetluses kassaatoriks.
Kuna kolmandale isikule ei saa panna kohtuotsusega kohustusi, siis tuleb isikud, kelle suhtes soovitakse määrata kaasomandi kasutuskorda, kaasata menetlusse kostjatena.
Ainuüksi hagita asja lahendamine hagimenetluses ei saa üldjuhul olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-04 ja lahend nr 3-2-1-75-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-17-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-03.
Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse vastuvõtmisega ei kaota isik õigust tugineda testamendijärgsele pärimisele. PärS § 115 lg-s 2 sätestatud pöördumatuse põhimõttest tuleneb ainult see, et kord pärandi vastu võtnud isik ei saa sellest enam loobuda.
Üldjuhul saab haldusakti alusel tehtud kinnistusraamatu kannet vaidlustada üksnes siis, kui eelnevalt on vaidlustatud ja õigusvastaseks tunnistatud või muudetud kande aluseks olev haldusakt. Erandina on võimalik kinnistusraamatu kannet vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid. Selliseks juhtumiks on ka maa tagastamise nõudeõiguse pärimine enne maa tagastamist. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-37-02 ja lahend nr 3-2-1-26-03 ja lahend nr 3-2-1-51-03.
|
Facebook
X.com