Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1990| Näitan: 101 - 120

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid
3-15-706/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.02.2018
Isikute ring, kellele tehtud soodustus loetakse erisoodustuseks tulumaksuseaduse mõttes, on täpselt sätestatud TuMS § 48 lg-tes 1, 3 ja 6. Sõiduauto kasutamist teiste isikute poolt ei saa lugeda erisoodustuseks. (p 12)
Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2) Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3) Vt ka RKHK otsused asjas nr 3-3-1-20-16, p 16.3, ja asjas nr 3-3-1-56-16, p 23; otsused asjas nr 3-3-1-23-12, p 25, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17.
Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14, ja asjas nr 3-3-1-17-13, p 17. Vastutusotsuses võib maksuhaldur süü vormi võrreldes maksuotsusega täpsustada või ümber hinnata, kuid otsene vastuolu maksuotsusega paneb maksuhaldurile kohustuse esitada täiendavaid tõendeid. (p 11.2). Maksuhaldur on lugenud ettevõtlusega mitteseotud kulude hulka ka niisuguseid kulusid, mille algdokument polnud maksuotsuse tegemise ajal enam loetav. Olukorras, kus kuludokumendilt on kustunud küll arve väljastaja, kuid loetav on saadud kaup või teenus, on maksukohustuslasel võimalik asuda ise tõendama kulude ettevõtlusega seotust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-33-14, p 11). Teisiti on see aga olukorras, kus soetatud kaup või teenus ei ole tuvastatav. Isikul ei pruukinud vastutusmenetluses enam olla objektiivselt võimalik selgitada, millist kaupa või teenust on soetatud ja mis oli nende tehingute eesmärk. Seetõttu olukorras, kus isikule ei saa ette heita algdokumentide loetamatuks muutumist ja nende põhjal pole võimalik tuvastada ostetud kauba või teenuse sisu, ei saa maksuhalduril olla ka vastutusmenetluses pelgalt maksuotsusele tuginedes põhjendatud kahtlust, et tegemist on ettevõtlusega mitteseotud kulutustega. (p-d 14–14.3)
Vt p 10. Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-2813, p-d 13–14.
3-17-1109/21 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 07.02.2018
Relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 koosmõjus ning relvaloa kehtivuse peatamine RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel on erineva õigusliku toimega meetmed. (p 12)
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
3-15-103/114 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018
PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)
Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23) Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)
Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.
Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.
3-17-1182/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018
Kaebuse korduvus eeldab esitatud kaebuste samasust ehk vaidluse esemete kattuvust. HKMS § 41 lg 1 esimese lause järgi määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue HKMS § 37 kohaselt ja kaebuse alus. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Samasusega on tegemist, kui kaebaja hilisema kaebuse nõue ja alus kattuvad tema varasema kaebuse nõude ja alusega. Samasuseks ei piisa üksnes nõuete või üksnes aluste kattuvusest. Praegusel juhul ei saa pidada nõuetekohaseks põhjendust, et kaebuse ja varasemate kaebuste nõuded ja alused kattuvad ning seetõttu on tegemist korduva kaebusega. Lisaks kahjuhüvitise nõuete ajavahemike ja varasemate kohtuasjade numbrite väljatoomisele peab ära näitama, et nõuete aluseks olevad asjaolud on varasemates kohtuasjades samad, mis hilisemas kaebuses. (p-d 10 ja 12)
3-15-2813/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 02.02.2018
Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste (MKS § 8) olemus, nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus (MKS § 40) on vahetult seaduse alusel üksnes abstraktsed ega ole sundtäidetavad. Need eeldavad maksuhalduri poolt konkretiseerimist vastutusotsuses, arvestades juhtumi asjaolusid. Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) ka vastutusotsusele. (p-d 16.2.–16.3.) Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Kuna kõrvalkohustuse kehtivuse eelduseks on põhikohustuse kehtivus, on vastutusotsuse tegemise eelduseks teiste MKS §-s 96 sätestatud tingimuste täitmise kõrval ka kehtiva maksuvõla olemasolu. Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.) Seetõttu pole oluline, millal saab lugeda vastutusotsuse isikule teatavakstehtuks ja kas äriühing oli selleks hetkeks registrist kustutatud. Piisab vastutusotsuse varasemast andmisest. Lisaks seisukohale asjas nr 3-3-1-75-09 (p 11) tugineb kolleegium seejuures MKS § 98 lg 4 teise lause analoogiale. (p-d 13–14, p 14.1.)
Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46). Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.3.) Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)
Haldusmenetluse seadus eristab haldusakti andmist ja teatavakstegemist (vrdl ka HKMS § 46 lg-d 1–2, 5). Nii tuleb haldusakti märkida selle "väljaandmise aeg" (HMS § 55 lg 4) ning "andmise hetkel" kehtinud õiguslikust ja faktilisest olukorrast lähtudes hinnatakse haldusakti õiguspärasust (HMS § 54). Haldusakti andmise aeg tähistab otsuse tegemise hetke, mis võib praktikas seisneda otsustuse eri viisil dokumenteerimises või fikseerimises. Haldusakti andmise aeg (sh kollegiaalorgani puhul) võib olla õigusaktis täpsemalt reguleeritud. Kahtluse korral, millal haldusakti anti, on tõendamiskoormis haldusorganil. Haldusakti andmisele järgneb haldusakti teatavakstegemine (HMS § 62), mis on eelduseks haldusakti andmise menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 1 p 1) ja mille formaliseeritud viise nimetatakse haldusakti kättetoimetamiseks (HMS § 62 lg 2, §-d 25–32). Haldusakti teatavakstegemine on põhiõiguste seisukohalt oluline menetlusetapp, kuna teatavakstegemisest haldusakt üldjuhul jõustub ehk omandab kehtivuse ja muutub igaühele täitmiseks kohustuslikuks (HMS § 60 lg 2). Ka hakkab kulgema kaebetähtaeg (HMS § 75, HKMS § 46). Teatavakstegemise kui menetlustoimingu olulisus haldusmenetluse korrakohasel lõpetamisel ja selle õiguslikud tagajärjed ei tähenda siiski seda, et enne teatavakstegemist ei võiks haldusakt olla antud. Arvestades asjaolu, et teatavakstegemise hetk ei ole haldusakti allkirjastamisel ette teada (sh võib eri menetlusosaliste puhul olla erinev), on selge, et haldusorgan ei saaks seda HMS § 55 lg-t 4 järgides haldusakti märkida. Ka ei pruugiks vastupidisel juhul olla haldusorganil võimalik tagada haldusakti õiguspärasust, kuna teatavakstegemise hetkeks võivad õigusnormid või faktilised asjaolud muutuda (HMS § 54). (p-d 14.2.–14.4.) Eeltooduga ei ole vastuolus ka kolleegiumi seisukoht, mis on väljendatud haldusasjas nr 3-3-1-49-03 (p 17) kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 22 lg 2 aegumisnormi tõlgendamisel. Kolleegium jääb seisukoha juurde, et olukordades, kus seadus sätestab aegumistähtaja, tuleb haldusakt ka teatavaks teha aegumistähtaja jooksul. Praeguses asjas ei käi vaidlus aga aegumistähtaja, vaid haldusakti andmise eriliigilise materiaalõigusliku eelduse üle. (p 14.5.)
Riigikohus on järjepidevalt selgitanud, et äriühingu juhatuse liikme kui seadusliku esindaja (MKS § 7 lg 1, TsÜS § 34) solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne kõrvalkohustus. Seda seetõttu, et vastutusotsuse sisuks ei ole mitte tasutava maksusumma määramine ega äriühingu juhatuse liikme karistamine rikkumise eest, vaid varem fikseeritud kehtiva äriühingu maksuvõla sissenõudmine n-ö uuelt kohustatud isikult, pannes temale vastutuskohustuse. (p-d 16.1–16.2.) Äriühingu juhatuse liikme vastutuskohustuse tekkimine eeldab maksuhalduri haldusakti (vastutusotsuse) andmist. Juhatuse liikme kui seadusliku esindaja kohustuste olemus (MKS § 8), nende süülise rikkumisega maksuvõla põhjustamine ja sellest tulenev vastutus vahetult seaduse alusel (MKS § 40) eeldavad maksuhalduri poolt vastutusotsuses täpsustamist, arvestades juhtumi asjaolusid. (p 16.2.) Juhatuse liikme vastutusotsus tuleb teha enne äriühingu registrist kustutamist (vt ka haldusasjad nr 3-3-1-41-05, p 17; 3-3-1-11-07, p-d 13–14; 3-3-1-75-09, p-d 9–11; 3-3-1-15-12, p 50 e). Seda ei kummuta ka MKS § 96 lg 6 ja § 31 lg 3 kõrvutamine. MKS § 31 lg 1 p-st 4 tulenevalt laienevad MKS § 31 lg-s 3 toodud alused (sh p 6 ja seeläbi TsÜS § 45 lg 2) siiski ka vastutusotsusele. (p-d 16.1., 16.3.)
Kui maksuvõlg on mingil põhjusel vähenenud, saab vastutusotsusega sisse nõuda vaid allesjäänud osa. Vastutusotsust ei saa teha, kui maksuvõlg on lõppenud. Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). (p 16.1.)
Üheks maksuvõla lõppemise aluseks on kolleegium pidanud äriühingu registrist kustutamisel tema õigusvõime lõppemist (MKS § 31 lg 3 p 6, TsÜS § 45 lg 2). Sellega lõppeb tema maksukohustus. MKS § 114 lg 1 kohustab sellise maksuvõla maha kandma (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11), st maksuvõlga enam ei eksisteeri ning seda sõltumata asjaolust, kas maksukohustus tekkis vahetult seaduse alusel või maksuhalduri haldusaktile tuginedes. (p-d 16.1.–16.2.) Eeltoodut ei väära asjaolu, et äriühingu õigusvõime lõppemine TsÜS § 45 järgi ega ka maksuvõla mahakandmine MKS § 114 lg 1 alusel ei ole otseselt MKS § 31 lg-s 3 nimetatud maksuvõla lõppemise eeldustena. Tegemist on muu seaduses sätestatud alusega MKS § 31 lg 3 p 6 mõttes. MKS on normitehniliselt ebaselge. (p 16.3.)
2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018
Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2^1 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)
3-17-792/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.01.2018
Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13) Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)
Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13) Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)
VRKS § 36^1 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. (p 18) Isiku VRKS § 36^1 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega. (p 18.1) Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 36^1 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 18.2) Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetluses rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (otsus asjas nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja selle kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan on omalt poolt teinud ja milliseid päringuid välja saatnud. (p 18.4) VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). (p 18.5) Kohtud ei ole VSS § 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. (p 18.6) Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14; asjas nr 3-3-1-93-16, p 9.
3-17-1999/79 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.01.2018
Asjaolu, et tähtaeg ei ole veel kulgema hakanud (HKMS § 204 lg 3), ei keela esitada edasikaebust. Olemuslikult on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Määruskaebuse esitamise tähtaja eesmärk on välistada liiga hilise, mitte liiga varajase määruskaebuse esitamine. Esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisel võib ringkonnakohus ära oodata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse tulemuse. Vajadusel on võimalik asja menetlus peatada (HKMS § 95 lg 3). (p 9)
Määruskaebus esialgse õiguskaitse asjas tuleb ringkonnakohtul lahendada kohe (vt HKMS § 252 lg 1). Esialgset õiguskaitset kohaldatakse üldjuhul piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 249 lg 1). Õigustloova akti põhiseaduspärasus ei saa olla esialgse õiguskaitse asja lahendamisel ainumäärav ning määruskaebuse lahendamisel saab kohus kaaluda menetlusosaliste erinevaid huvisid ja õigusi (HKMS § 249 lg 1 ja lg 3) ka võimalikku põhiseadusvastasust arvesse võttes. Kohus võib võtta arvesse kaebuse eduväljavaateid ka poolelioleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja valguses. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemuse äraootamine ei ole esialgse õiguskaitse asjas üldjuhul võimalik ega vajalik, v.a kui seda tingivad vaid väga erandlikud asjaolud. (p 9)
3-16-1861/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.01.2018
Olukorras, kus ringkonnakohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalust ja ei nõustu mitmete halduskohtu otsuse põhjendustega ning apellatsioonkaebuse väiteid tuleb sisuliselt hinnata, mh kaaluda erinevaid huve, ei ole tegemist apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivitusega ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel on põhjendamatu. (p 12)
Ringkonnakohus, piirdumata kaebuse eduväljavaadete hindamisega, vaid asudes apellatsioonkaebust sisuliselt lahendama, väljub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel lahendatavate küsimuste piiridest. Apellatsioonkaebust sisuliselt lahendada, sh vajadusel halduskohtu otsuse põhjendusi muuta, saab ringkonnakohus ainult kohtuotsusega (HKMS § 200). (p 11)
3-17-1206/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.01.2018
Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7) Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.
Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb üldjuhul esitada koos määruskaebusega. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7) Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 9 ja 10; määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.
3-16-313/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.01.2018
Jäätmeseaduse eesmärgiks oli teha korraldatud jäätmeveoga liitumine kohustuslikuks tiheasustusaladel otse seadusest tulenevalt. Seejuures nähtub normide ja seletuskirja koostoimes tõlgendusest, et suvila (nagu ka elu- ja äriruumi) omanik loetakse automaatselt liitunuks korraldatud jäätmeveoga suvila (või elu- või äriruumi) asukohajärgses kohalikus omavalitsuses ning seda sõltumata sellest, kus on omaniku tegelik elukoht või registrijärgne aadress. Vastupidisel juhul ei oleks saavutatav seaduse eesmärk. Tulenevalt JäätS § 69 lg 1 esimesest lausest loetakse jäätmevaldaja liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas. See säte ei tähenda, et kohalik omavalitsus peab enne jäätmevaldaja jäätmeveoga liitunuks lugemist kontrollima, kas jäätmevaldaja elab või tegutseb asjaomasel kinnistul. JäätS § 69 lg 1 esimest lauset rakendatakse koos lõikega 4. Nende sätete koostoimest tuleneb, et kohalik omavalitsus võib jäätmeveo korraldamisel eeldada, et elamuomanik elab kinnistul, kuid omanikul on võimalik tõendada vastupidist ning taotleda enda vabastamist korraldatud jäätmeveoga liitumisest. (p 11) Jäätmeseaduse sätetest koosmõjus seaduseelnõu seletuskirjaga järeldub, et isiku väitel, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse teavituskirjad korraldatud jäätmeveoteenusega liitumisest temani ei jõudnud, ei ole liitumise seisukohast tähtsust. 16. juunil 2010 vastu võetud "Jäätmeseaduse, maapõueseaduse ja keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse" eelnõu (700 SE) seletuskirjas märgitu kohaselt loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitunuks, kui kohalik omavalitsus on jäätmeveo korraldanud ning jäätmevaldaja on saanud jäätmeveoteenuse kohaliku omavalitsuse määratud miinimumpaketi ulatuses. Kuna kaebaja oli kõigi vaidlusaluste kinnistute puhul jäätmevaldaja, saab ta ka kohaliku omavalitsuse poolt teavitamata jätmisel või teavitamisega hilinemisel lugeda seaduse alusel korraldatud jäätmeveoga liitunuks alates 1. juunist 2013, mil äriühingul tekkis kohaliku omavalitsusega sõlmitud korraldatud jäätmeveo teenuste kontsessiooni lepingu alusel õigus osutada kohaliku omavalitsuse territooriumil jäätmeveoteenust. (p 13) Nii jäätmeseadusest kui ka selle eelnõu (105 SE) seletuskirjast ning jäätmeseaduse muudatustest tuleneb seadusandja tahe hõlmata kohaliku omavalitsuse territooriumil korraldatud jäätmekäitlusega kohustuslikult võimalikult suur hulk isikuid. Nende vabastamine korraldatud jäätmekäitlusega liitumisest on erandlik ja saab põhineda seadusest tuleneval alusel (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-80-13, p 51). Kohalikul omavalitsusel puudub seaduse alusel võimalus vabastada isikut tagasiulatuvalt korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Tulenevalt JäätS § 69 lõikes 4 sätestatust on liitumisest vabastamine võimalik vaid erandkorras ning lähtudes JäätS § 69 lõikest 4^2 on kohalikul omavalitsusel eelneva kontrolli kohustus. (p 14)
3-16-1376/32 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 16.01.2018
Vabariigi Valitsuse 22.01.2013. a määrusega nr 12 kehtestatud kord näeb vanglateenistuse ametnikule ette täiendavad ametisse sobivuse, s.h teenistusse võtmise nõuded, mida ei ole VangS §-des 113-114 märgitud. (p 14)
3-17-1141/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.01.2018
Maksukorralduse seadusest tuleneb küll maksuhalduri õigus taotleda kohtult luba seada kinnisasjale hüpoteek, et tagada pärast rahalise nõude või kohustuse määramist selle sundtäitmine, kuid see ei tähenda, et seda saab teha asja omandiõigusest sõltumata (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45). Kuigi rahalise nõude korral on üldjuhul sobivaim hagi tagamise abinõu kohtulik hüpoteek, mitte keelumärke seadmine, ei saa ühisvara korral seada kinnistule kohtulikku hüpoteeki, kui selleks puudub teise abikaasa nõusolek (vt RKKK määrus asjas nr 3-1-1-117-16, p 43; RKTK määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 15). (p 12) Riigikohus on varem korduvalt leidnud, et MKS § 136^1 lg 1 võimaldab maksuhalduril esitada ka selline taotlus, mille kohaselt seataks keelumärge kinnisasjale nii, et kinnisasja käsutamine keelatakse üksnes maksukohustuslasel (RKÜK määrused asjades nr 3-3-1-15-12, p 46, ja 3-3-1-82-12, p 49). Kuna selles asjas polnud võimalik seada hüpoteeki abikaasade ühisvarale, ei ole määrav, et MTA taotluses puudusid põhjendused hüpoteegi kui vähem koormava abinõu kohta. Keelumärke seadmist ühisomandis olevale kinnistule ei saa pidada ebaproportsionaalseks abinõuks. (p 13)
3-14-52649/80 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2017
Kui kambritingimused on nõuetele vastavad ehk õiguspärased, siis ei saa nad kogumis olla inimväärikust alandavad ja õigusvastased (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-55-16, p 16). (p 10)
VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)
VangS § 11 lg-s 8 sätestatut arvestades saab kohus kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 12). Vastasel juhul puuduvad kohtul vajalikud eeldused selles osas kaebuse läbivaatamiseks (HKMS § 47 lg 1). (p 8) Ringkonnakohtus kaebaja väidete kontrollimine eeldab omakorda, et halduskohus on kaebuse selles osas menetlusse võtnud. (p 9)
Nii haldus- kui ringkonnakohtule (HKMS § 185 lg 1 alusel) kehtib HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)
HKMS § 41 lg 1 teise lause kohaselt ei või kohus teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)
Ka ringkonnakohtule laieneb HKMS § 185 lg 1 alusel HKMS § 41 lg 1 teises lauses sätestatu, mille kohaselt kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-56-08, p 17). Kui kohus kontrollib omal algatusel haldusorgani tegevuse õiguspärasust suuremas ulatuses, kui kaebuse esitaja on taotlenud, on tegemist kohtumenetluse normide olulise rikkumisega (RKHK otsused asjades nr 3-3-1-78-06, p 11, ja nr 3-3-1-88-13, p 19). (p 8)
3-16-1616/14 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.12.2017
PHS
Vanemahüvitise suuruse kindlaks tegemiseks pole määrav mitte eelmise lapse vanus, vaid sündide vahe pikkus. Vaatamata normi sõnastusele ei ole õiguslik tagajärg – õigus arvutada vanemahüvitis eelmise vanemahüvitise määramisel aluseks olnud tulust – seotud lapse kahe ja poole aastaseks saamisega. Lähtuda tuleb TsÜS §-des 135, 136 ja 137 toodud üldistest põhimõtetest ja tõlgendusnormidest. Tähtaja alguseks on eelmise lapse sünni järgne päev (TsÜS § 135 lg 1), tähtaja lõpuks aga 2 aasta ja 6 kuu pärast saabuv tähtpäev kell 24.00 (TsÜS § 137 lg 1). Seega on alates 31.12.2016 kehtetu VHS § 3 lg 8 puhul tegemist ebaõnnestunud sõnastusega, mis alates 1.01.2017 kehtivas PHS § 41 lg-s 1 on muudetud. (p 14, vt ka p-d 12 ja 13)
HKMS-is puudub viide TsMS § 177 lg-le 4. Seetõttu ei ole säte halduskohtumenetluses kohaldatav (HKMS § 1 lg 3) ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt ei saa taotleda viivise tasumist. (p 18)
3-15-2961/28 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.12.2017
Seisukoht, et kinnisasja väljaüürimine kontorina või kasutamine äriühingu kontorina annab aluse korteriomandite soetamisel tasutava käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata, ei ole täies kooskõlas seadusega. Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega. (p 11) Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Selleks, et tegemist oleks maksustatava käibega, pidi maksukohustuslane enne tehingu tegemist maksuvabastusest loobuma kirjaliku teatega maksuhaldurile. Kui selline teade maksuhaldurile esitati, võib äriplaani usutavust suurendada see, kui teade esitati enne maksuhalduri kontrollitoiminguid. KMS § 16 lg 3 lubab teate esitada enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem. Seega on teate esitamine põhimõtteliselt võimalik ka ajal, mil kinnisasi soetati. (p 20)
Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16) Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)
Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt maksukohustuslasel ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. (p 16) Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas maksukohustuslane on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust. (p-d 17 ja 18)
3-16-2349/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2017
Arve tasumisel märgitud vale haldusasja number ei tähenda, et riigilõiv oleks tasumata. Arvelduskonto number ja viitenumber on märgitud õigesti. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on riigilõiv laekunud. Seega on riigilõiv tasutud tähtaegselt. (p 7) Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-82-16.
Arve tasumisel märgitud vale haldusasja number ei tähenda, et riigilõiv oleks tasumata. Arvelduskonto number ja viitenumber on märgitud õigesti. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on riigilõiv laekunud. Seega on riigilõiv tasutud tähtaegselt. (p 7) Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-82-16.
3-13-2425/53 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2017
VangS § 31^1 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede (Riigikohtu veebilehe alamleheküljed ja veebileht www.ametlikudteadaanded.ee) osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20) Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21) Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 31^1 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)
VangS § 31^1 ei võimalda kaebajal nõuda ega kohusta vastustajat tagama juurdepääsu Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele, kus on avalikustatud Riigikohtu kodukord, kohtunike eetikakoodeks, distsiplinaarkolleegiumi otsused ja menetlustaotluste lahendamise tulemused, ning veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Vaidlusalused veebilehed ei liigitu ametlike õigusaktide andmebaasiks ega kohtulahendite registriks VangS § 31^1 mõttes. (p-d 18–19) VangS § 31^1 riivab PS § 44 lg-st 1 tulenevat igaühe õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-5-09, p-d 20–27). Vaidlusaluste veebilehtede osas on piirangul legitiimne eesmärk välistada internetist sellise teabe hankimist, mis võib ohustada vangla julgeolekut ja ühiskonna turvalisust väljaspool vanglat, ning veebilehtedele juurdepääsuõiguse andmise keelamine on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend. (p 20) Üksnes abstraktne viitamine võimalikele ohtudele ning järelevalve keerukusele ja kulukusele ei ole piisav selleks, et pidada piirangut vajalikuks (vrd Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-2-1-16, p 23). (p 21) Asja uuel lahendamisel tuleb välja selgitada, millised konkreetsed julgeoleku- ja turvariskid kaasnevad riigile kinnipeetavatele juurdepääsu andmisega Riigikohtu veebilehe alamlehekülgedele ja veebilehele www.ametlikudteadaanded.ee. Ühtlasi tuleb kindlaks teha, kui suured on ressursikulud nende riskide maandamiseks. Muuhulgas tuleb ära näidata keelatud toimingud, mida kinnipeetavatel on võimalus vaidlusalustel veebilehtedel teha. Nende tõendite põhjal tuleb uuesti hinnata, kas VangS §-s 31^1 sätestatud piirang on põhiseaduspärane. (p 22)
3-17-981/16 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.12.2017
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). (p 12)
Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 8). (p 11) Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14) Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Samas on võimalik vaidlustada normtaseme piires müra põhjustavat tegevust, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). Seega ei ole kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta selge. (p 12) Vt ka RKEK määrus asjas nr 3-3-1-8-01, p 22.
HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta (RKHK määrus asjas nr 3-17-505, p 8). (p 11) Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-12-16, p 8). (p 13) Vt ka määrus asjas nr 3-3-1-86-14, p 24.
Müra normtaseme ületamise puhul on tegemist omandiõiguse rikkumisega (vt RKTK otsus asjas nr 3-2-1-104-12, p 11). Normtaseme piires müra põhjustavat tegevust on võimalik vaidlustada, kui see on vastuolus mõne muu õigusaktiga (vt RKHK otsuseid asjades nr 3-3-1-88-15, p 28, ja 3-3-1-15-16, p 15). (p 12)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12) Abstraktne teadmine tulevikus planeeritavast teedeehitusest ei välista isiku õigust vaidlustada ehituseks väljastatud ehitusluba. Muuhulgas tuleb kontrollida, kas ehitusluba on kooskõlas planeeringuga, kas planeeringuga jäetud otsustusruumi raames on piisavalt arvestatud isiku huvidega ning kas on rakendatud võimalikke leevendusmeetmeid. Alles ehitusprojekt määrab kindlaks tee ehitamise üksikasjad. (p 14)
Ehitusluba võib sarnaselt planeeringuga kavandatud ümberkorraldustele riivata juriidilise isiku ettevõtlusvabadust, mõjutada tema majandustegevust ja selle tulemusi, samuti võib selline mõju kavandatava projekti eripärast tulenevalt olla nii ettevõtlust soodustav kui ka selle võimalusi kitsendav (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-11, p 19). (p 12)

Kokku: 1990| Näitan: 101 - 120