3-3-1-23-07
|
Riigikohus |
09.05.2007 |
|
Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Ka vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.
Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.
Isiku suhtes, kellele on haldusakt teatavaks tegemata, ei saa rakendada üldist 30-päevast kaebetähtaega (HKMS § 9 lg 1 ja 2). Sellisel juhul tuleb eristada aega, mis kulub isikul haldusakti väljanõudmiseks ja haldusorganil isikule haldusakti esitamiseks. Sellele järgneb aeg haldusaktiga tutvumiseks ja kohtusse pöördumiseks, mis peab olema 30-päevane, nagu on HKMS § 9 lg-te 1-2 järgi tavapärane kaebetähtaeg. Seega tulebki kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates.
Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Ka vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.
|
| 3-3-1-5-07
|
Riigikohus |
16.04.2007 |
|
RavS § 421 lg 1 eesmärgiks on eelkõige avaliku huvi - rahvatervise - kaitse. Oluline on tagada apteegiteenuse kättesaadavuse ühtlasem jaotumine tervel Eesti territooriumil, et kindlustada ravimite võrdsem ning parem kättesaadavus ja vältida apteekide kuhjumist tihedamini asustatud paikkondades ning vähenemist hõredamalt asustatud piirkondades. Jätkusuutlike ja majandamisvõimeliste apteekide olemasolu tagamiseks on seadusandja pidanud vajalikuks kehtestada asulates ka geograafiline piirangu. Nimetatud eesmärke võib pidada legitiimseteks. Kui norm kaitseb avaliku huvi kõrval ka isiku huve, siis tuleneb sellest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist (vt Riigikohtu 20.12.2001 otsust nr 3-3-1-15-01 ning 10.06.2003 otsust nr 3-3-1-38-03). RavS § 421 lg 1 reguleerib apteegipidaja ettevõtlusvabaduse kasutamist ka sellel teel, et aitab vältida ülemäärast konkurentsi apteekide turul, kus konkurentsis püsimise eesmärgil kasutaks apteegid vahendeid, mis võiksid seada ohtu adekvaatse tervisekaitse (vt ka Riigikohtu 17.04.2002 otsust nr 3-3-1-19-02).
RavS § 421 lg 1 eesmärgiks on eelkõige avaliku huvi - rahvatervise - kaitse. Oluline on tagada apteegiteenuse kättesaadavuse ühtlasem jaotumine tervel Eesti territooriumil, et kindlustada ravimite võrdsem ning parem kättesaadavus ja vältida apteekide kuhjumist tihedamini asustatud paikkondades ning vähenemist hõredamalt asustatud piirkondades.
|
| 3-3-1-23-06
|
Riigikohus |
19.12.2006 |
|
Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.
Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-54-04).
Ehitusloa tühistamisel tuleb põhjalikult kaaluda nii avalikke kui erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega.
Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.
Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan EhS § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud aluste esinemisel alati kohustatud ehitusluba kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus.
|
| 3-3-1-45-06
|
Riigikohus |
13.11.2006 |
|
Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.
Pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus VSS § 14 lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks.
VSS § 25 sõnastusest ei saa teha järeldust, et ülejäänud juhtudel tuleb igal juhul isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka VSS § 26 lg 1). Loa andmine kui ka selle pikendamine on oma olemuselt halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohase materiaalõigusliku aluse puudumine seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks, kuid tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.
Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine oletades, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Samuti tuleb arvestada, et kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või see on õnnestunud haruharva, tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik soovib Eestis elada ega soovi lahkuda.
Isiku õigust perekonnaelule võib piirata riigi julgeoleku kaalutlustel. Väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s 6.
|
| 3-3-1-52-06
|
Riigikohus |
23.10.2006 |
|
Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Kinnipeetava perekonnaelu mõjutab vahetult süüdimõistva kohtuotsuse täitmine. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmist ei saa selle kaudse ja ebamäärase mõju tõttu pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks.
Kuni 01.04.2006 kehtinud VangS § 76 lg-st 5 tulenevalt sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval ei olnud elamisluba. Seetõttu võis elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda kinnipeetava õigusi, kui otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
Alates 01.04.2006 on tunnistatud VangS § 76 lg 5 kehtetuks ja karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks ei ole enam nõutav elamisloa olemasolu. Sellest ei saa aga järeldada, et elamisloa andmisest keeldumise otsus ei saakski rikkuda kinnipeetava õigusi. Elamisloa puudumine mõjutab otseselt tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit. 011.07.2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel saab isik küll vanglast vabastamise õiendi, kuid VangS § 761 ei sätesta, et sellega saaks isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka VS § 51 ei võimaldada järeldada, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul.
Kui isik kuulub VS § 12 lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka saab talle tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 anda elamisloa üksnes erandkorras. Sellisel juhul tuleb elamisloa andmisel kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab, et hinnata tuleb ka tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Isikust tulenevat ohtu saab hinnata ka ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võib olla raskendatud hinnata elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuvat ohtu, kuid sellisel puhul on võimalik kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt.
|
| 3-3-1-20-06
|
Riigikohus |
09.06.2006 |
|
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Juhtimisõiguse peatamisel on tegemist põhiõiguse mõõduka riivega. Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuigi juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi, eelkõige PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele.
Juhtimisõiguse peatamine on sunnivahend, kuna tegemist on isiku õiguste piiramisega riigivõimu kandja poolt tema ülesannete täitmise raames. Riiklikud sunnivahendid on nii haldusõiguslikud sunnivahendid kui ka karistused. Juhtimisõiguse peatamise aluseks on isiku süü ning seetõttu on tegemist karistusega materiaalses tähenduses (vt Riigikohtu 25.10.2004 otsust nr 3-4-1-10-04).
Kuna PS § 23 lg 2 teine lause ei erista karistuse liike (karistusi kuritegude ja väärtegude eest, põhi- ja lisakaristusi jne), on ka juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg 4 alusel kui materiaalne karistus mainitud põhiõiguse kaitsealas. Seejuures tuleb PS § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus ei ole piiramatu, kuid piiramisel saab legitiimse õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (vt Riigikohtu 17.03.2003 otsuse nr 3-1-3-10-02 p-te 26-28). Sellisteks väärtusteks on muuhulgas õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine ja karistusotsuse seadusjõud, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks. Seetõttu on põhiseaduspärane KarSRS § 5 lg 2 regulatsioon, mille kohaselt juhtimisõiguse äravõtmine kui lisakaristus tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 lõpuni kanda, kui tegu on endiselt süüteona karistatav (vt Riigikohtu 28.04.2004 otsuse nr 3-3-1-69-03 p-te 31-34).
|
| 3-3-1-15-06
|
Riigikohus |
05.04.2006 |
|
Ärikeeluga piiratakse oluliselt PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. Ärikeeldu ei või kohaldada üldiselt, vaid selle kohaldamisel tuleb täpsustada, millise ettevõtluse või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda. Kui ärikeeldu kohaldatakse vastuolus kohaldamise eesmärgiga, võib see kahjustada isiku varalist ja sotsiaalset seisundit. Seetõttu peab juriidilise isiku pankroti puhul olema PankrS § 12 lg-s 4 (enne 01.01.2004 kehtinud redaktsioon) nimetatud isikule kohaldatava ärikeelu sisu ja ulatus selgelt määratletud.
Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 17.03.1999. a. otsust nr 3-4-1-2-99 ning 20.06.2000. a otsust nr 3-3-1-30-00). 1. jaanuaril 2003 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 6 tunnistati küll MaaRS § 231 ja 232 kehtetuks, kuid sama seaduse § 13 kohaselt tuli enne selle seaduse jõustumist kinnitatud erastajate nimekirja alusel viia vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine lõpule senikehtinud alustel ja korras. Seetõttu tuleb vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viia lõpuni erastajate nimekirjade kinnitamise ajal kehtinud õiguse alusel.
Isikul on õigus menetluse lõpuleviimisele avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel (vt Riigikohtu 17.03.1999. a. otsust nr 3-4-1-2-99 ning 20.06.2000. a otsust nr 3-3-1-30-00). 1. jaanuaril 2003 jõustunud Maareformi seaduse muutmise seaduse §-ga 6 tunnistati küll MaaRS § 231 ja 232 kehtetuks, kuid sama seaduse § 13 kohaselt tuli enne selle seaduse jõustumist kinnitatud erastajate nimekirja alusel viia vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine lõpule senikehtinud alustel ja korras. Seetõttu tuleb vaba põllumajandus- ja metsamaa erastamine viia lõpuni erastajate nimekirjade kinnitamise ajal kehtinud õiguse alusel.
|
| 3-3-1-45-05
|
Riigikohus |
13.10.2005 |
|
Põhiseaduse § 26 sätestab perekonna kaitse põhimõtte ning sellest tulenevalt on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule. Asjaolust, et eestkostjaks on määratud kolmas isik, ei tulene vältimatult järeldust, et perekonnaliikmete ühine pereelu on välistatud. Eestkostja määramine ei lõpeta olemasolevaid sugulussidemeid ega välista seadusest tulenevaid perekonnaliikmete, eelkõige lähisugulaste õigusi ja kohustusi suuremas ulatuses, kui see tuleneb eestkoste sisust.
|
| 3-3-1-29-05
|
Riigikohus |
16.06.2005 |
|
Igaühe õiguste kandjaks on füüsilised isikud, kuid Põhiseaduse § 9 lg-st 2 tulenevalt võivad igaühe õigused teatud tingimustel laieneda ka juriidilistele isikutele. Põhiseaduse § 51 lg-ga 2 tagatud põhiõiguse kasutada vähemusrahvuse keelt laiendamine juriidilistele isikutele pole kooskõlas nimetatud põhiõiguse olemusega. Seadusandja võib vähemusrahvuse keele kasutamise õiguse juriidilisele isikule anda eriseadusega. Keeleseaduse § 10 lg 1 ning selle seaduse teised sätted ei anna juriidilisele isikule õigust saada vastuseid vähemusrahvuse keeles. Seega ei anna Keeleseadus juriidilisele isikule vähemusrahvuse keele kasutamise osas rohkem õigusi kui Põhiseadus. Samuti peetakse Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklis 10, mis reguleerib suhtlemist vähemuse keeles, silmas üksnes füüsilisi isikuid. Ka 21. novembril 1996 vastu võetud nimetatud raamkonventsiooni ratifitseerimise seadus seostab vähemusrahvuse ja sellest tulenevalt vastavad õigused füüsilise isikuga.
|
| 3-3-1-69-03
|
Riigikohus |
28.04.2004 |
|
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma.
Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.
Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.
|
| 3-3-1-60-03
|
Riigikohus |
25.02.2004 |
|
Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid kuna isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine, on isiku õigus soetada ja omada relva hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Nimetatud põhiõigust võib seadusega piirata, kuid need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele.
RelvS § 30 lg-s 2 sätestatud tööloa omamise nõue on ebaproportsionaalne piirang nende tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivate isikute suhtes, kes mingil põhjusel ei oma tööluba. VMS § 9 lg 1 kohaselt peab tööluba olema välismaalasel Eestis töötamiseks, kuid ei välismaalaste seadus ega ka ükski teine õigusakt ei nõua, et tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv isik peaks siin töötama. Puudub alus arvata, et tööloa andmisel kontrollitakse, kas isik on usaldusväärne relva omamiseks, s.t. kas isik võiks relva omamise korral olla ohtlik inimese elule või tervisele, riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kui pidada tööloa nõude eesmärgiks seda, et relva saaks omada vaid legaalse sissetulekuga välismaalane, siis tuleb arvestada, et legaalse sissetuleku võimalused on märksa avaramad kui vaid töötamisest saadav sissetulek. Pole alust arvata, et legaalse sissetulekuna töötasu saav isik on millegi poolest usaldusväärsem kui mõnest muust allikast legaalset sissetuleku saav isik.
Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
|
| 3-3-2-1-04
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist. Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.
|
| 3-3-1-65-03
|
Riigikohus |
10.11.2003 |
|
Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.
Põhiseaduse, ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste pakti ja Euroopa Sotsiaalharta sätetest ilmneb, et enda tahtest sõltumatult tööd mitteleidvale ja puudust kannatavale isikule peab olema tagatud teatud määral raviteenuste kättesaadavus ja raviks vajalike hüvitiste maksmine. Tööd mitteleidva isiku ravikindlustus ei pea olema tagatud samal määral kui isikutel, kelle eest makstakse sotsiaalmaksu, kuid vahe ei või olla ebaproportsionaalselt suur.
Euroopa Sotsiaalharta ei välista ravikindlustuse vahendite õiglasema jaotamise nimel teatud isikute kindlustatuse lõpetamist. Samas ei tohi tagajärjed, mida kindlustuse lõpetamine isikule tekitab, olla ebaproportsionaalselt rasked võrreldes kasuga, mida saavad ravikindlustuse vahendite ümberjagamise tulemusena võitvad isikud. Ravikindlustusega hõlmatud isikute hulga vähendamine, tuginedes vaid riigi piiratud rahalistele võimalustele, peab olema põhjendatud kas rahaliste vahendite vähenemisega või vajadusega kasutada olemasolevat raha mõnel kaalukamal otstarbel.
PS § 28 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust igasugusele tasuta arstiabile ega sätesta, millistele konkreetsetele kriteeriumidele peab vastama tervisekindlustussüsteem. Tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Sellest aga ei järeldu, et riigi poolt loodud tervisekindlustuse süsteem ei saa üldse olla vastuolus Põhiseadusega. PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS § 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.
Solidaarne tervisekindlustus tähendab seda, et kindlustusega peavad olema kaetud isikud, kes ei ole ise võimelised kindlustusmakseid maksma. Ebamõistlik oleks aga arvata, et see isikute ring piirdub vaid pensioni- ja alaealistega. Siia hulka on loogiline arvata ka isikud, kes enda tahtest sõltumata ei leia jõukohast tööd ja kes pole põhjendamatult keeldunud pakutavast tööst.
Põhiõiguste kujundamisel ei tohi jätta kaitse alt välja vastavate põhiõiguste tuuma ega piiritleda nende õiguste kasutamise tingimusi ebamõistlike kriteeriumidega. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg 1 ja § 16 lg 2 sätestavad, et igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ja kiirabiteenust. Ravikindlustusega hõlmamata isikule on tasuta tervishoiuteenuse osutamine tagatud vaid juhtudel, mil isikut ähvardab surm või püsiva tervisekahjustuse tekkimine. Võib kahelda, kas säärane põhiseadusliku tervisekaitseõiguse kujundamine on mõistlik ja tagab tervisekaitsepõhiõiguse tuuma kaitse isikute puhul, kes ei leia jõukohast tööd enda tahtest sõltumata. Iseäranis kaheldav on sellise piirangu mõistlikkus isiku puhul, kes ei leia tööd tulenevalt rahapuuduse tõttu ravimata haigusest, mille ravikulud ei oleks riigi jaoks ebamõistlikult suured.
|
| 3-3-3-2-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Põhiseaduse § 24 lõige 1 sätestab igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt peab halduskohus kaasama haldusasja lahendamisse kolmanda isiku, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada.Vaidlus isiku kohustuse kehtivuse üle on isiku õigusi puudutav vaidlus. Isiku õigusi puudutab ka kohtuotsus, millega isiku kohustus tuvastatakse. Säärane kohtuotsus tehakse "oma kohtuasjas" PS § 24 lg 1 tähenduses.
Apellatsioonkaebuse esitamise võimalus ei keela kohtuvea parandamise avalduse esitamist, kui selleks on alus. Vastasel juhul poleks HKMS § 81 lg 1 p-le 2 tuginedes kunagi võimalik kohtuvea parandamise avaldust esitada, sest kohtumenetlusse kaasamata protsessiosaline võiks esitada apellatsioonkaebuse.
|
| 3-3-1-51-03
|
Riigikohus |
20.06.2003 |
|
Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus ja selle suurus. Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta selle vaidlustama ja mitte laskma endale kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvitus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane.
|
| 3-3-1-44-03
|
Riigikohus |
20.05.2003 |
|
Välismaalase elamisloa pikendamata jätmine ei riku tema õigust perekonnaelule, kui tema täisealised lapsed võivad täita Perekonnaseadusest tulenevalt vanavanemate ülalpidamiskohustust.
|
| 3-3-1-27-02
|
Riigikohus |
06.06.2002 |
|
Enne 1. jaanuari 2002 tekitatud moraalse kahju hüvitamise aluseid reguleerib Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kuigi TsÜS §-st 26 tuleneb, et isiklike õiguste kaitse, sh moraalse kahju hüvitamine, on võimalik eeskätt isiku au teotamise, eraelu puutumatuse rikkumise või nime õigustamatu kasutamise korral, ei saa avalik-õiguslikes suhetes tekitatud moraalse kahju hüvitamisel TsÜS § 26 tõlgendada piiravana. Lähtuda tuleb PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees.
Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud.
PS § 25 tekstiosast "õigusvastaselt tekitatud" ja §-st 13 lg 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks pole igasugune avalike ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming, sh tegevusetus või viivitus. Omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest.
|
| 3-3-1-2-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust ning saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust. Halduskohus ei tohiks piirduda ainult kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi, sest kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb halduskohtule kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise peale esitatud kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme.
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Seisukoht, et kui halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust lahendama, siis puudub riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg 3. Kaebuse esitaja võib õigusabi vajada ka kaebuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks või halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada füüsilisele isikule tasuta õigusabi määramise võimalust.
Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
|
| 3-3-1-67-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
Ehitusloa peatamine piirab kolmanda isiku ettevõtlus- ja omandi kasutamise vabadust, kuid erinevalt hoone võimalikust kokkuvarisemisest ei kujuta see endast pöördumatut tagajärge, vaid üksnes lükkab vara kasutamise ja investeeringutelt tulu saamise võimaluse edasi. Äriühingu ettevõtlusvabaduse piiramine vaid ühel objektil ehitustööde peatumisega, ei saa kaaluda üle hoones elavate inimeste õigust elule, tervisele, omandile ja privaatsusele. Ehitusloa peatamiseks ei ole põhjust, kui ehitamine tekitab vaid ebamugavusi, mitte aga vara hävimise või kahjustamise ohu. Ettevõtlusvabadus võib olla kaalukas argument, kui haldusaktiga kitsendatakse senist ettevõtlust ja see võib kaasa tuua näiteks pankroti või töökohtade massilise kaotamise.
Esialgse õiguskaitse menetluse peavad kohtud läbi viima kiiresti. Edasikaebamise korral tuleb erikaebus määruse peale, millega haldusakti täitmine jäeti peatamata, kõrgemalseisvale kohtule edastada ilma viivituseta ja see tuleb läbi vaadata esimesel võimalusel. Määruse läbivaatamine peab toimuma seda kiiremini, mida suurem on kahju tekkimise oht. Seega ei saa kohtud siin lähtuda üldistest apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse edastamise ja läbivaatamise tähtaegadest.
Haldusakti peatamine tuleb otsustada kiiresti ja enne asja sisulist läbivaatamist, mistõttu on paratamatu, et kohus otsustab haldusakti peatamise mittetäieliku informatsiooni tingimustes. Esialgse õiguskaitse eesmärk on vältida kaebaja olukorra halvendamist kohtumenetluse ajal ja tagada kohtuotsuse täitmine. Tõendeid võib kohus esialgse õiguskaitse menetluses koguda vaid juhul, kui see ei too kaasa liigset viivitust haldusakti peatamise otsustamisel ja ei kahjusta kaebuse õigeaegset läbivaatamist.
Kohus peab vaidlustatud haldusakti täitmise peatama, kui peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Haldusakti peatamise otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mida haldusakti peatamine võib kahjustada ning kohus peab omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb arvestada ka kolmanda isiku õigustega.
Haldusakti peatamist ei välista see, et pöördumatute tagajärgede saabumine pole peatamise otsustamise hetkel kindel. Kahju rahalise hüvitamise võimalus ei tähenda, et tegemist ei ole pöördumatu tagajärjega. Rahaline hüvitus ei kõrvalda näiteks kehavigastust ega vara hävimise või kahjustamise fakti.
Ümberehitustöödest tingitud varisemisoht on asjaolu, millega pädev asutus peab ehitusluba välja andes arvestama. Ehitusluba ei tohi hoone ümber ehitamiseks välja anda, kui see tekitaks hoones varisemisohu. Ehitusjärelevalve asutuse seda kohustust ei saaks muuta ka asjaolu, et kõik kaasomanikud on andnud oma nõusoleku ehitusloa andmiseks või on vormiliselt isegi kõik ühiselt ehitusluba taotlenud. Ka halduskohus peab ehitusloa vaidlustamisel kontrollima, kas pädev asutus on ehitusjärelevalve käigus veendunud, et ehitustehniliselt on välistatud ümberehitustöödest tulenev oht kaasomanike elule, tervisele ja varale.
Kohus peab vaidlustatud haldusakti täitmise peatama, kui peatamata jätmisel oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud või osutuks see võimatuks. Kohtuotsuse täitmise raskendatuse või võimatuse all tuleb pidada silmas olukorda, kus haldusakti täitmine asutuse poolt või haldusaktist tulenevate õiguste kasutamine kolmanda isiku poolt kohtumenetluse ajal loob kaebaja õigusi rikkuvaid tagajärgi, mille kõrvaldamine ei ole pärast kohtuotsuse jõustumist enam mõistlikul viisil võimalik. Haldusakti peatamise otsustamisel tuleb arvestada ka avalikku huvi ja kolmandate isikute õigusi, mida haldusakti peatamine võib kahjustada ning kohus peab omavahel kaaluma haldusaktist kaebajale tulenevaid tagajärgi ja avalikku huvi haldusakti koheseks täitmiseks. Kui haldusakti peatamine piirab kolmanda isiku õigusi, tuleb arvestada ka kolmanda isiku õigustega.
|
| 3-3-1-51-01
|
Riigikohus |
07.12.2001 |
|
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsusega tuvastatakse õiguslikult siduvalt vara tagastamisel tähtsust omavad asjaolud, mis puudutavad taotleja isikut ja vara õigusvastast võõrandamist. Kuna ÕVVTK komisjoni poolt tuvastatud asjaoludest ja tema poolt tehtud otsustest tuleb omandireformi menetluse järgnevates staadiumides kinni pidada, võib õigustatud subjektiks tunnistatud isik põhjendatult eeldada, et need küsimused on komisjoni poolt lahendatud lõplikult ja et ilma mõjuva põhjuseta neid küsimusi ümber vaatama ei hakata. Õiguspärase ootuse hindamisel tuleb siiski arvestada, et vahetult õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse alusel ei toimu veel vara tagastamist ega kompenseerimist. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tühistamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikute õigusi või põhjendatud huve, kui õigusvastane otsus neid riivab.
Õigusvastaselt võõrandatud vara ei ole enam endiste omanike, kellelt vara õigusvastaselt võõrandati, omandis ja sellele ei laiene Põhiseaduse § 32 kaitse. Juba sellel põhjusel ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale ka Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni lisaprotokolli 1 art 1 lg-st 1 tulenev kaitse. Õigus nõuda vara tagastamist tuleneb vaid omandireformi reguleerivatest õigusaktidest nendes õigusaktides kindlaks määratud tingimustel.
Omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamine on adressaati soodustav haldusakt. Selle haldusakti tühistamine on adressaati koormav haldusakt ja selle andmiseks peab seaduse reservatsiooni põhimõttest tulenevalt olema õiguslik alus. Lisaks tuleb kaaluda haldusakti õigusvastasuse põhjusi ja õiguserikkumisega kahjustatud avalikku huvi ühelt poolt ning isiku mõistlikku õiguspärast ootust, et kord tema suhtes antud soodne haldusakt jääb kehtima, teiselt poolt. Samuti tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel hinnata haldusakti mõju kolmandate isikute õigustele. Nendest põhimõtetest tuleb lähtuda ka KOKS § 33 lg 1 kohaldamisel.
Isik saab õiguspärase ootuse põhimõttele tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Isik ei saa mingil juhul tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud.
|
Facebook
Twitter