3-3-1-79-07
|
Riigikohus |
11.12.2007 |
|
Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning kuuluvad muu menetluskorra puudumisel läbivaatamisele halduskohtus (vt ka Riigikohtu 17.06.1996 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, 20.12.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-8-01, 20.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-3-06).
Munitsipaalkooli direktori ja tema tööandja vahel töölepingu pinnalt tekkivaid suhteid tuleb eristada suhetest, mis tulenevad valla- või linnavalitsuse korraldatavast konkursist ja selle võitnud isiku ametisse kinnitamisest. Viimati nimetatud suhted on oma olemuselt avalik-õiguslikud. HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt kuuluvad avalik-õiguslikud vaidlused halduskohtu pädevusse, kui seadus ei näeb ette teistsugust menetluskorda. Munitsipaalkooli direktori ametikoha täitmiseks konkursi läbiviimisest ja selle võitja väljaselgitamisest tulenevate vaidluste osas ei ole seadusandja sätestanud, millises menetluskorras tuleb need läbi vaadata. Seetõttu kuuluvad need avalik-õiguslikud vaidlused läbivaatamisele halduskohtus.
Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning kuuluvad muu menetluskorra puudumisel läbivaatamisele halduskohtus (vt ka Riigikohtu 17.06.1996 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, 20.12.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-8-01, 20.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-3-06).
Munitsipaalkooli direktori ja tema tööandja vahel töölepingu pinnalt tekkivaid suhteid tuleb eristada suhetest, mis tulenevad valla- või linnavalitsuse korraldatavast konkursist ja selle võitnud isiku ametisse kinnitamisest. Viimati nimetatud suhted on oma olemuselt avalik-õiguslikud. HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt kuuluvad avalik-õiguslikud vaidlused halduskohtu pädevusse, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Munitsipaalkooli direktori ametikoha täitmiseks konkursi läbiviimisest ja selle võitja väljaselgitamisest tulenevate vaidluste osas ei ole seadusandja sätestanud, millises menetluskorras tuleb need läbi vaadata. Seetõttu kuuluvad need avalik-õiguslikud vaidlused läbivaatamisele halduskohtus.
|
| 3-3-1-60-07
|
Riigikohus |
18.10.2007 |
|
Kaasomandi kasutamise, sealhulgas kaasomandi eseme remondi või ehitustegevusega muutmise õiguslik regulatsioon on eelkõige eraõiguslik. Kaasomaniku õiguste väidetav rikkumine seondub selles asjas kaasomandi ulatuse ja kasutusvõimaluste kitsendamisega. Praegusel juhul puudub otsene õiguslik seos kasutusloa väljastamise ning kaasomandi ulatust või kasutusvõimalusi mõjutavate tööde vahel. Kasutusloast eraldi ei ole vaidlustanud kaasomandiga seotud ümberkorraldusi nende tegemise ajal või järgselt. Käesoleval juhul on kaebuse näol sisuliselt tegemist kaasomanike vaidlusega kaasomandi üle. Selliseid vaidlusi ei lahendata halduskohtumenetluse korras. Kasutusloa vaidlustamine halduskohtus ei võimalda kaebuse esitajal saavutada tema taotletavat eesmärki - kaasomandi ja selle kasutusõiguse kaitset.
Kasutusloa väljastaja peab ka kasutusotstarbe muutmisega seonduva kasutusloa väljastamisel kontrollima kas ei esine EhS §-s 34 sätestatud ja vastava kasutusloaga seonduvad kasutusloa väljastamata jätmise alused. Kuigi EhS §-s 34 sõnaselge sätte puudub, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel muu hulgas hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist.
|
| 3-3-1-16-07
|
Riigikohus |
14.05.2007 |
|
Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.
Linna või valla ametiasutuse hallatava asutuse asutamise, tegevuse ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsustamise õigus kuulub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 34 kohaselt volikogu pädevusse. Munitsipaalasutus ei ole KOKS § 35 lg 1 kohaselt juriidiline isik. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud akt ei ole haldusakt, kuna see ei ole suunatud haldusvälistele isikutele. Ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud määruse näol ei ole tegemist ka määrusega HMS § 88 tähenduses, sest kõnealune määrus ei loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele.
Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt Riigikohtu 24.04.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10.05.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 18.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-78-03). Kuigi nimetatud lahendid selgitasid enne 01.09.2006 kehtinud kohtukulude väljamõistmise korda, on need seisukohad rakendatavad menetluskulude väljamõistmisel ka kehtiva redaktsiooni alusel.
Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.
Kui menetlus asjas lõpetatakse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada.
Halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses töölepingu alusel töötamisel on tegemist tööõigusliku suhtega. Vaidlused töötajatega töölepingu lõpetamise õiguspärasuse üle kuuluvad lahendamisele üldkohtus.
|
| 3-3-1-88-06
|
Riigikohus |
07.03.2007 |
|
1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest tuleneb, et maksuhalduril (võlausaldajal) tuleb pankrotis isiku (võlgniku) vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus (vt Riigikohtu üldkogu 13.12.2005. a määruse nr 3-3-1-39-05 p-e 16-18). Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas.
PankrS § 43 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele haldusasjas. Väljaspool pankrotimenetlust võib tsiviil- ja halduskohtumenetlus toimuda ka siis, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses.
PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses esitatud varaline nõue võlgniku vastu esitada pankrotimenetluses. See põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele. See tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse.
Tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga.
|
| 3-3-1-38-06
|
Riigikohus |
18.10.2006 |
|
Haldusaktide kättetoimetamisel isikule, kelle suhtes on pankrot väljakuulutatud, tuleb erinormina kohaldada Pankrotiseaduse sätteid. Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi pankrotivõlgnikule maksuotsuse kättetoimetamisel. Pärast pankroti väljakuulutamist on võlgniku seaduslik esindaja küll pankrotihaldur, kuid pankrotivõlgniku asukoht ei muutu, sest pankrotihalduril ei ole kohustust muuta registrites võlgniku aadressi. Maksuhaldur on kohustatud kõik võlgnikule adresseeritud haldusaktid kätte toimetama pankrotihaldurile aadressil, mis on näidatud Ametlikud Teadaannetes avaldatud pankrotiteates.
MKS § 52 lg 4 sätestatud põhimõte, et piiratud teovõimega isikule adresseeritud dokument toimetatakse kätte tema seaduslikule esindajale, on kohaldatav ka pankrotimenetluses. Kuna pankrotis juriidilise isiku eest võib tehinguid teha ainult pankrotihaldur, siis peab maksuhaldur haldusaktid pankrotihaldurile kätte toimetama sõltumata sellest, kas haldusakt puudutab võlgniku rahalisi või mitterahalisi kohustusi või kas rahalise kohustuse puhul on tegemist järgunõude või massikohustusega.
Juhul, kui haldusaktides tuvastatud maksunõuded kuuluvad kaitsmisele nõuete kaitsmise korras pankrotimenetluses, tuleb võimalikud vaidlused maksunõude suuruse (sh ka võimaliku tasaarvestuse toimumise aja või lubatavuse) kohta lahendada hagimenetluse korras üldkohtus (vt Riigikohtu 13.12.2005. a otsust nr 3-3-1-39-05).
|
| 3-3-4-1-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
NotS § 14 lg 1 kohaselt ei kuulu alates 1. jaanuarist 2006 notari tegevusega tekitatud kahjunõuete läbivaatamine halduskohtu pädevusse, vaid sellised vaidlused lahendatakse maakohtus hagimenetluse korras.
Tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 2 ei reguleeri juhtumeid, kus varem kehtinud õigusaktide kohaselt on asi ebaõigesti võetud tsiviilkohtumenetlusse, vaid see näeb ette kohtupädevuse säilimise üksnes nendes tsiviilkohtumenetluse korras lahendatavates asjades, mis on menetlusse võetud algselt pädeva kohtu poolt.
|
| 3-3-1-18-06
|
Riigikohus |
08.06.2006 |
|
Kuigi sõiduki kasutusõiguse täpse rahalise väärtuse määramine võib olla keerukas, ei tähenda see, et kasutusõiguse realiseerimise takistamine ei ole käsitatav kahju tekitamisena ega kuulukski selline kahju hüvitamisele. Sõiduki kasutusõiguse omamiseks tehtud kulutused on kasutusõiguse väärtuse ja kasutusõiguse rikkumise tõttu tekitatud kahju suuruse määramisel üheks oluliseks arvessevõetavaks kriteeriumiks. Kahjuks saab olla kasutusõiguse väärtus, mida ei saadud kasutada sõiduki registreerimistunnistuse võetuse tõttu ning millest tuleb maha arvata kahjustatud isiku poolt saadud kasu. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 6 juhtudel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud säte kuulub kohaldamisele ka halduskohtumenetluses kahjunõuete lahendamisel.
Halduskohtulik kontroll KrMK § 140 lg-s 1 sätestatud nõude järgimise üle on piiratud. Eseme või dokumendi äravõtmiseks puudub alus juhul, kui äravõetud dokumendi või eseme seose puudumine kuriteosündmusega on ilmne ning vastupidise põhjenda¬miseks mõistlikku seletust uurimisasutus ei esitata.
|
| 3-3-1-35-06
|
Riigikohus |
04.05.2006 |
|
Maa tagastamise ja erastamise puhul tuleb reeglina kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping (vt Riigikohtu 20.03.2005. a otsust nr 3-2-1-16-05). Erandina on kinnistusraamatu kannet võimalik vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid (vt Riigikohtu 08.02.2006. a otsust nr 3-2-1-121-05).
Tegeliku pärimisõigusliku olukorra tuvastamine on tsiviilõiguslik küsimus, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse. Vastavad asjaolud tuleb tuvastada üldkohtul, kes saab ka vajaduse korral kohustada kinnistusraamatusse pärijana kantud isikuid andma kande muutmise tahteavalduse. Kohtumenetluse saab HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel lõpetada vaid juhul, kui halduskohus ja ringkonnakohus pole asja sisulise otsusega lahendanud (vt Riigikohtu 19.12.2005. a määrust nr 3-3-1-64-05 ja 10.04. 2002. a määruse nr 3-3-4-2-02 p-i 10).
Tegeliku pärimisõigusliku olukorra tuvastamine on tsiviilõiguslik küsimus, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse. Vastavad asjaolud tuleb tuvastada üldkohtul, kes saab ka vajaduse korral kohustada kinnistusraamatusse pärijana kantud isikuid andma kande muutmise tahteavalduse. Kohtumenetluse saab HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel lõpetada vaid juhul, kui halduskohus ja ringkonnakohus pole asja sisulise otsusega lahendanud (vt Riigikohtu 19.12.2005. a määrust nr 3-3-1-64-05 ja 10.04. 2002. a määruse nr 3-3-4-2-02 p-i 10).
|
| 3-3-1-64-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise vaidlused on üldreeglina tsiviilasjad ning kuuluvad lahendamisele üldkohtutes. Kahju hüvitamise vaidlus kuulub HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt lahendamisele halduskohtus, kui isikule on kahju tekitanud avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes. Töötamise käigus kujunenud kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusest tekkinud kahju hüvitamisel juhindutakse Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast. Oma olemuselt on nimetatud õigusakti puhul tegemist puhtalt tsiviilõiguslike kahju hüvitamise normidega. Hüvitise maksmisega seotud vaidlused on tsiviilõiguslikud ka siis, kui hüvitise maksjaks on sotsiaalkindlustusorgan. Ka see, et haldusorgan on otsustuse hüvitise maksmise kohta vormistanud ekslikult haldusaktina ning märkinud sellesse vaidlustamisviite, ei muuda vaidlust avalik-õiguslikuks.
|
| 3-3-1-39-05
|
Riigikohus |
13.12.2005 |
|
HKMS § 3 lg 2 järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Üldkogu asus seisukohale, et Pankrotiseadus, mis kehtib 1. jaanuarist 2004. a , näeb võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete, sh maksunõuete vaidlustamiseks ja menetlemiseks ette teistsuguse menetluskorra. Pankrotiseaduse §-s 2 sätestab seadusandja eesmärgi panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on või millal nõue muutub sissenõutavaks. Nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädev kohus on määratud PankrS § 106 lg-ga 4, mille kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule, milleks PankrS § 4 lg 1 järgi on maa- ja linnakohus.
Eriarvamuses leiti, et PankrS § 4 lg 1 reguleerib kohtualluvust, mitte kohtute pädevust. Selle sätte alusel koondatakse erinevatest üldkohtutest sama pankrotimenetluse asjad ühte kohtusse. Veel leiti eriarvamuses, et üldkogu arusaam ei arvesta haldusakti kehtivust. Lähtudes üldkohtu volitustest ja kehtiva maksuotsuse resolutiivosast, peaks maksunõude tunnustamist menetlev üldkohus leidma, et kehtiva maksuotsuse resolutiivosas märgitud ulatuses pole maksunõudele vastuvaidlemine võimalik ja selles osas tuleb nõuet tunnustada. Selline tulemus ei taga kuidagi võlausaldajate võrdset kohtlemist. Haldusakti tühistamiseks puudub aga üldkohtul pädevus. 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus reguleerib avalik- õiguslikest suhetest tekkinud nõuete tunnustamise vaidluste lahendamist ebapiisavalt ning seda seaduselünka sobib osaliselt täitma Riigikohtu 16.12.2002 määruses nr 3-2-1-103-02 väljendatud seisukoht.
|
| 3-3-1-46-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
Täitemenetluse käigus vallasasjade õiguspärasel arestimisel tekkinud hoiusuhte puhul on hoidja kohustatud hoiuleandjale vara tagastama. TMS § 54 lg 3 kohaselt vastutab hoitavale varale tekitatud kahju eest hoidja seaduses sätestatud korras. Hoiuleandja õigus nõuda hoiule antud varaga seonduva kahju hüvitamist hoidjalt tuleneb eelkõige hoiusuhet reguleerivatest Tsiviilkoodeksi ja Võlaõigusseaduse sätetest. Samuti võib nõudeõigus tuleneda TsMS § 162 lg-st 1, mis sätestab, et pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis talle tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega.
Kuigi TMS § 77 lg 1 sätestab huvitatud isiku võimaluse täituri toimingute õiguspärasuse vaidlustamiseks, ei välista see tema õigust pöörduda vastava tuvastamiskaebusega halduskohtusse juhul, kui ta soovib kohtutäiturite tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Sel viisil kindlaks tehtud kohtutäituri tegevuse õigusvastasus omab tuvastuslikku tähendust vaid kahju hüvitamise nõude lahendamisel halduskohtus.
Kaebused kohtutäituri tegevuse peale kuuluvad lahendamisele maa- ja linnakohtutes (vt Riigikohtu erikogu 15.03.2002. a määrus nr 3-3-4-3-02 ). Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kaebused kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks on HKMS § 3 lg-st 2 ja RVS § 17 lg-st 1 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Täitemenetluse seadustiku § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Seejuures peab halduskohus otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane (vt Riigikohtu erikogu 10.04.2002. a määrus nr 3-3-4-2-02; Riigikohtu 26.03.2004. a määrus nr 3-3-4-1-04 ; 16.02.2004. a otsus nr 3-3-1-5-04).
|
| 3-3-1-38-05
|
Riigikohus |
13.10.2005 |
|
Kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Kaebuse rahuldamata jätmine eeldab kohtuasja sisulist läbivaatamist. Kui asja menetlus lõpetatakse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada ka kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada (vt näiteks Riigikohtu 18. aprilli 2002. a otsus nr 3-3-1-5-02 RT III 2002, 13, 142).
Halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses (vt näiteks Riigikohtu erikogu 15. juuni 2001. a määrus nr 3-3-4-1-01). Vallavolikogu otsus, millega antakse töölepingud üle eraõiguslikule äriühingule, ei ole suunatud avalik-õigusliku suhte tekkimisele ega muutmisele, vaid selle eesmärgiks on ühe töösuhte poole (tööandja) muutumine. Seetõttu ei anna asjaolu, et töölepingute üleandmise otsustab vallavolikogu, s.t avalik võim, alust esitada tööõigussuhtest tulenevaid nõudeid Riigivastutuse seaduse alusel ning töösuhte jooksul või selle lõppemisel saamata jäänud töötasu, puhkusetasu või hüvitisi ei saa käsitleda kahjuna selle seaduse tähenduses. Sellistel asjaoludel põhinev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-4-1-05
|
Riigikohus |
25.05.2005 |
|
Kuna TsMS § 247 lg 1 ei sätesta hagita asjana riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamist ja puudub ka muu seadus, mis näeks ette nende faktide tuvastamise üldkohtus, siis ei kuulu nende asjade lahendamine maa- ega linnakohtu, vaid halduskohtu pädevusse. Seda järeldust toetab ka RPKS § 40, mille kohaselt kuuluvad selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise osas lahendamisele halduskohtus. Samuti sätestab HKMS § 6 lg 3 p 3, et halduskohtu pädevusse kuulub avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine. Seega vaidlus selle üle, kas tööraamat, mille kannete alusel isik soovib tuvastada oma pensioniõiguslikku staaži ja realiseerida õigust saada pensioni, kuulub isikule endale, on avalik-õiguslik vaidlus, mis tuleb lahendada halduskohtus.
|
| 3-3-1-29-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1-8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1¿8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
|
| 3-3-1-42-04
|
Riigikohus |
28.09.2004 |
|
Kui halduskohus on võtnud vastu kaebuse, mille lahendamine ei ole seaduse järgi halduskohtu pädevuses ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (Riigikohtu 10.04.2002 määrus nr 3-3-4-2-02).
Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- ja linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud haldusaktiga (Riigikohtu 23.09.2003 määrus nr 3-3-4-1-03).
|
| 3-3-1-27-04
|
Riigikohus |
22.06.2004 |
|
Kohtueelses menetluses tehtud määruses esitatud väide ei saa asendada erikonfiskeerimise otsust. Samuti ei saa prokuröri seisukoht, et tegemist on salakaubaga, olla piisavaks ega erikonfiskeerimist tagasiulatuvalt legitimeerivaks aluseks. Kriminaalasja menetluses tuvastatavad asjaolud on välja selgitatud alles siis, kui kohus on tõendeid hinnates sellisele järeldusele jõudnud. Tõendamist vajab selles asjas asjaolu, kas tegemist on kriminaalõiguse mõttes salakaubaga. Sellist hinnangut ei saa anda halduskohus. Halduskohus ei saa ka hinnata, kas kriminaalasjas salakaubana käsitletav vara tuleks või oleks tulnud konfiskeerida.
|
| 3-3-1-77-03
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
HKMS § 3 lg 1 kohaselt vaatab halduskohus avalik-õiguslikus vaidluses esitatud kaebuse läbi ainult siis, kui seadustega ei ole ette nähtud muud menetluskorda. Selline menetluskord on sätestatud näiteks Väärteomenetluse seadustiku §-des 76-80 ja 1. juulist 2004 jõustuvas Kriminaalmenetluse seadustiku §-des 228-232. Eriarvamuses leiti, et HKMS § 3 lg-te 1 ja 2 regulatsioon on vastupidine. Halduskohtumenetluse seadustiku järgi on halduskohtu lahendada kõik avalik-õiguslikud vaidlused, välja arvatud need, mille jaoks on kehtestatud teistsugune menetluskord.
Mootorsõiduki joobes juhtimine on sõltuvalt asjaoludest karistatav kas LS §-s 7419 ettenähtud väärteona või Karistusseadustiku (edaspidi KarS) §-s 424 ettenähtud kuriteona. Kriminaalmenetluse koodeksi § 3 lg 1 järgi peab menetleja kuriteo tunnustele viitavate küllaldaste andmete olemasolul alustama kriminaalmenetlust. Selle menetluse käigus peab kohus andma hinnangu, kas isik oli joobes või mitte, milleks tuleb hinnata ka seda, kas tõend(id) on saadud õiguspäraselt. Seega kuna joobe tuvastamine toimus süüteomenetluse raames saab seda toimingut ka vaidlustada süüteomenetluse käigus. Eriarvamuses asuti seisukohale, et üldkogu otsusega on alusetult laiendatud kriminaalmenetlusõiguslikku režiimi õigussuhetele, mis jäävad väljapoole kriminaalmenetlust. Niisugune eksitav lähenemine toob kaasa näiliku võimaluse paljude haldusmenetluste käsitlemiseks süüteomenetluste koostisosadena. Eelkõige puudutab see järelevalvemenetlusi (maksujärelevalve jne). Kuivõrd järelevalvetegevuse käigus avastatakse sageli õiguserikkumiste tunnuseid, mis toovad kaasa väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse) alustamise, võib üldkogu otsusest teha eksliku järelduse, et nimetatud järelevalvetoimingud (revisjonid, proovide võtmised, haldusmenetluslikud ekspertiisid jne) on vastava süüteomenetluse toiminguteks, mille õiguspärasuse hindamine on võimalik üksnes vastava süü
|
| 3-3-1-69-03
|
Riigikohus |
28.04.2004 |
|
PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole piiramatud. Käesoleval juhul tuleb otsustada, kas demokraatlikus ühiskonnas on vajalik, et isik, kellele haldusõiguserikkumise eest oli määratud lisakaristuseks eriõiguse äravõtmine, kannaks selle lõpuni pärast 1. septembrit 2002, mil seadused ei näe enam taolist lisakaristust ette. Piirangu proportsionaalsust kontrollitakse abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse abil. Seadusandja on pidanud vajalikuks samaaegselt lisakaristuse ärakaotamisega karmistada põhikaristust. Samuti on samasuguse teo eest ette nähtud juhtimisõiguse peatamine kolmeks kuuks. Lisakaristusest automaatne vabastamine võiks sellises olukorras tuua kaasa varem karistatud isikute põhjendamatult leebe kohtlemise. Äravõetud juhtimisõiguse massiline ennetähtaegne taastamine võib ka anda ühiskonnale õiguspoliitiliselt väära ja eksitava signaali, et riik on uues seaduses asunud liiklusrikkumistesse tegelikkusest märksa leebemalt suhtuma. Seega on lisakaristuse jätkuv kandmine antud juhul sobiv ja vajalik abinõu. Antud juhul on riive ka mõõdukas, kuna juhtimisõiguse peatamine riivab isiku õigusi leebemalt kui näiteks vabaduse võtmine sama pikaks ajaks. Antud juhul ei ole kaalul sellised põhiõigused, mis sunniks karistuse jõussejäämist toetavad väited enda ees taanduma.
Iseseisva väärtusena võib nimetada ka karistusotsuse seadusjõudu, mis on vajalik õigusemõistmise autoriteedi, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks.
Halduskohtul puudub volitus muuta haldusõiguserikkumise asjas tehtud karistusotsust. Haldusõiguserikkumise eest karistuse määramise otsus ei ole haldusakt HKMS § 4 lg 1 ega HMS § 51 lg 1 tähenduses, sest see halduskaristuse määramise otsus on tehtud riigivõimu jurisdiktsioonilist funktsiooni teostades, mitte haldusülesandeid täites. Halduskohus ei saaks ei politseiprefektuurile ega maa- või linnakohtule teha ettekirjutust isiku vabastamiseks karistusest, sest ka varasema halduskaristuse muutmise otsus ei ole haldusakt. Halduskohus saaks kohustada üksnes politseiprefektuuri isiku taotlust läbi vaatama või seda taotlust kohtule esitama.
Põhiseaduslikud väärtused, millega võib õigustada kõnealuste põhiõiguste piiramist, on ühiskonna õiglustunne, õiguskaitsesüsteemi efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu.
|
| 3-3-4-1-04
|
Riigikohus |
26.03.2004 |
|
Halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tulenevalt on kohus kohustatud välja selgitama kaebuse esitaja eesmärgi kohtusse pöördumisel, tõlgendama esitatud kaebust ja taotlusi sellest lähtuvalt ning juhtima tähelepanu isiku õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele. Seejuures on halduskohtu ülesandeks ka kaebuse esitaja tähelepanu juhtimine kvalifitseeritud õigusabi kasutamise vajadusele, sealhulgas kaebuse Halduskohtumenetluse seadustiku nõuetega vastavusse viimiseks.
Kohtupädevuse määratlemine on menetlusõiguslik küsimus, mille lahendamisest sõltub, milline kohus on pädev asja arutama, mistõttu peaks asja kohtupädevuse küsimuse otsustamiseks üldjuhul saatma madalama astme kohus. Isiku enda poolt esitatud taotluse menetlemine pädeva kohtu määramiseks on erandina põhjendatud juhtudel, kui kaks või rohkem kohut on leidnud, et vaidlus ei kuulu nende pädevusse, kuid pole saatnud HKMS § 11 lg 5 või TsMS § 149 lg 6 alusel asja pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule.
Kehtivas õiguses ei sätestata eraldi, milline kohus on pädev lahendama kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks esitatud kaebusi. Seega on tegemist vaidlustega, mis HKMS § 3 lg-st 2 ja RVS § 17 lg-st 1 tulenevalt kuuluvad halduskohtu pädevusse. Täitemenetluse seadustiku § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Halduskohus peab seejuures otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane.
|
| 3-3-4-2-04
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Tolliametnike tegevus, mis on hõlmatud TS § 100 lg 1 ning § 81 kohaldamisega, kujutab endast tollikontrolli TS § 6 lg 17 tähenduses. Isikute kaebused tolliametnike sellisest tegevusest tulenevates vaidlustes tuleb HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt lahendada halduskohtus. Halduskohtu pädevusse ei kuulu kaebuse lahendamine nõuete osas, mis tulenevad väärteoprotokolli koostamisest, isikule õiguste ja kohustuste selgitamisest, tõendite kogumisest, väärteo kvalifitseerimisest ja karistuse valikust. Alates väärteomenetluse alustamisest lahendab kohtuvälise menetleja toimingutele, määrustele ja otsustele esitatud kaebusi maa- või linnakohus.
|
Facebook
Twitter