/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 528| Näitan: 101 - 120

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-4-1-4-15 PDF Riigikohus 12.03.2015
Kui toiminguks, mida vaidlustatakse, on see, et valijarakenduse tehnilise lahenduse tõttu ei saanud elektrooniliselt hääletada, lõppes see toiming elektroonilise hääletamise lõppemisel. (p 13) Kui seadus ei ole täpsustanud, kas tegu on kalendri- või tööpäevaga, tuleb lähtuda päeva tavakeelelisest tähendusest ehk kalendripäevast. Lähtuvalt Riigikogu valimise seaduse § 71 lõikest 3 tuleb seega kaebus elektroonilise hääletamise komisjoni toimingu peale esitada Vabariigi Valimiskomisjonile kolme kalendripäeva jooksul vaidlustatavast toimingust. (p 13) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2015. a otsus nr 3-4-1-49-14, p 35.
3-4-1-51-14 PDF Riigikohus 11.03.2015
Kohustus teatud viisil tulundusühistu juhtorgan kokku kutsuda, sh sellega seotud kulutusi kanda, riivab ettevõtja vabadust ise oma tegevust kujundada, seega PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust. (p 61) Lähtuvalt sellest, et isik saab talle otse saadetud infost palju suurema tõenäosusega teada kui muul moel levitatavast teabest ning et tulundusühistu sai valida soodsama teavitamisviisi kui liht- ja tähtkirjade saatmine, on tulundusühistuseaduse § 41 lõikest 1 tulenenud ettevõtlusvabaduse riive mõõdukas. (p 71)
Võrdsuspõhiõiguse väidetava rikkumise kontrolliks tuleb esmalt leida võrreldav grupp, keda koheldakse soodsamalt. (p 62) Tulundusühistu on ainuke äriühing, mida seadus ei luba ümber kujundada. Selles ilmneb tulundusühistu erilisus võrreldes teiste äriühingutega ning tulundusühistu liikmete suurema kaitstuse vajadus enamusotsustuste eest võrreldes aktsionäride ja osanikega. (p 75) Isikud saavad äriühingut luues valida erinevate äriühinguvormide vahel. Seadusandja on loonud erinevad äriühinguvormid erinevate eesmärkide ja vajaduste jaoks, millest tulenevalt võivad ka nende suhtes kehtestatud reeglid erineda. Põhiseadus ei luba põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt koormata (üht liiki) äriühinguid tingimustega, aga see ei tähenda, et äriühingute tegevust puudutavad reeglid peaksid olema alati ühesugused. (p 77) Arvestades seda, et vaidlusalune norm ei kohustanud tulundusühistut üldkoosoleku kokkukutsumiseks tegema ülemäära suuri kulutusi ning et üldkoosolek oli võimalik asendada volinike koosolekuga, samuti et seadusandjal on lai otsustusruum erinevate äriühingute reeglite kujundamisel, ei riivanud tulundusühistuseaduse § 41 lõige 1 alates 1. juulist 2009 kuni 30. märtsini 2014 kehtinud redaktsioonis ebaproportsionaalselt võrdsuspõhiõigust. (p 78)
3-4-1-49-14 PDF Riigikohus 05.03.2015
Säte, mis võimaldab töötajatel oma lepingulised kohustused kolmepäevase etteteatamisega õiguspäraselt täitmata jätta, riivab ettevõtlusvabadust. (p 23) Toetusstreigi etteteatamistähtaja pikenedes väheneb ettevõtlusvabaduse riive intensiivsus. Pikema tähtaja korral on ettevõtjal võimalik ettevõtte tegevuse käigus hoidmiseks tarvitusele võtta meetmeid, nt tööd ümber korraldades, ajutist tööjõudu palgates, partneritega läbirääkimisi pidades jmt. (p 37)
Toetusstreigist lühike etteteatamistähtaeg võib ettevõtjale põhjustada kahju, näiteks leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimise ning tooraine või olemasoleva kauba riknemise tõttu, ja järelikult riivab omandipõhiõigust. (p 24) Ka toetusstreigi puhul tuleb vältida ülemäärast kahju omandiõigusele. (p 39)
Avalikus sektoris toimuv toetusstreik võib riivata ka põhiseadusega kaitstud avalikku huvi ja muid väärtusi. Avalike ülesannete täitmata jätmine, aga ka erasektori toetusstreik võib kahjustada määratlemata hulga isikute mitmesuguseid põhiõigusi. Neid põhiõigusi ja avalikke huve võib riivata ka erasektoris toimuvast toetusstreigist etteteatamise lühike tähtaeg. (p 25)
Säte, mis võimaldab töötajatel oma lepingulised kohustused kolmepäevase etteteatamisega õiguspäraselt täitmata jätta, riivab ettevõtlusvabadust. (p 23) Toetusstreigist lühike etteteatamistähtaeg võib ettevõtjale põhjustada kahju, näiteks leppetrahvi maksmise kohustuse tekkimise ning tooraine või olemasoleva kauba riknemise tõttu, ja järelikult riivab omandipõhiõigust. (p 24) Kuigi seadus ei määra kindlaks, millal võib toetusstreik toimuda, ei või see alata enne peastreiki, kuna peastreik võidakse ka vahetult enne selle väljakuulutatud algust ära jätta. (p 33) Seadus näeb ette kohustuse teatada toetusstreigist vähemalt kolm päeva ette, kuid ei täpsusta tähtaja arvestamist. Lähtuvalt üldkeelelisest tähendusest tuleb päeva mõista kalendripäevana. (p 35) Toetusstreigi etteteatamistähtaja pikenedes väheneb ettevõtlusvabaduse riive intensiivsus. Pikema tähtaja korral on ettevõtjal võimalik ettevõtte tegevuse käigus hoidmiseks tarvitusele võtta meetmeid, nt tööd ümber korraldades, ajutist tööjõudu palgates, partneritega läbirääkimisi pidades jmt. (p 37) Ka toetusstreigi puhul tuleb vältida ülemäärast kahju omandiõigusele. (p 39) Arvestades kehtivat seadust tervikuna, mh seda, et toetatavast peastreigist peab ette teatama vähemalt kaks nädalat, kusjuures streigioht on iseenesest teada ilmselt enam kui kuu aega varem, ning et toetusstreigi eesmärki on võimalik saavutada ka pikema etteteatamistähtajaga kui kolm päeva, samuti ettevõtlusvabaduse ja omandiõiguse riiveid, on kolmepäevane toetusstreigist etteteatamise tähtaeg ebaproportsionaalne. (p 40)
3-4-1-60-14 PDF Riigikohus 03.03.2015
PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p-d 14-15) Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et vaidlusalune säte jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. (p 17) Teatud käitumist keelustava õigustloova akti peale on isikul võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus esitada Riigikohtule enda põhiõiguste kaitseks ka enne karistuse mõistmist või väidetavat subjektiivsete õiguste rikkumist, kui isik viitab oma õiguste tegeliku riive võimalusele. Selline individuaalkaebus on lubatav, kui isiku õiguste riive on tõenäoline, oluline ja pöördumatu ning selle vastu ei ole isikul ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. (p 18) Kui kaebaja subjektiivseid õigusi vaidlustatud sätte jõustumisega rikutakse, on põhiseadusega nõutaval määral tagatud kohtuliku kaitse võimalused halduskohtumenetluses, sh kahjunõude kaudu riigivastutuse seaduse alusel. Kaebajal on võimalik tugineda kange alkoholi müügi keelu põhiseadusvastasusele konkreetse normikontrolli käigus. (p 20)
Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et vaidlusalune säte jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. (p 17) Vaidlustatud sättega ei kaasne kaebaja subjektiivsete õiguste olulist riivet. Arvestades, et kaebaja müügitulu ulatus möödunud majandusaastal 266,4 miljoni euroni ja puhaskasum 5,5 miljoni euroni, ei ole kange alkoholi müügist saamata jäänud umbes 42 000 euro suurune tulu isegi selle tõendatuse korral kaebaja majandustegevuses oluline kahju. Kaebajal on vaidlustatud sätte jõustumise järel õigus tegeleda tanklakauplustes lahja alkoholi müügiga. (p 19)
PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p-d 14-15)
3-4-1-56-14 PDF Riigikohus 03.03.2015
PSJKS § 9 lõige 1 sätestab, et esimese või teise astme kohus edastab otsuse või määruse Riigikohtule, kui ta on jätnud kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti. See tähendab, et esimese või teise astme kohus peab lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ja kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks. (p 34) Kuigi maakohus ei olnud lahendanud määruse resolutsiooniga ühtegi muud küsimust peale normi põhiseadusvastasuse, nähtub määruse tekstist, et maakohus on siiski otsustanud ka sisulise õigusküsimuse üle. Seega on kohus asja lahendanud PSJKS § 9 lõike 1 mõttes. (p 35)
3-4-1-54-14 PDF Riigikohus 27.02.2015
PS § 104 lg 2 kohaselt saab mõningaid seadusi vastu võtta ja muuta üksnes Riigikogu koosseisu häälteenamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaselt tuleb Riigikogu häälteenamusega vastu võtta ka kohtumenetluse seadused. Krediidiasutuste seaduse vastuvõtmise ega KAS § 50 lg 2 muutmise poolt ei ole hääletanud üle 50 Riigikogu liikme. KAS § 50 lg 2 vastuvõtmisel ega ka muutmisel ei ole järgitud Riigikogu koosseisu häälteenamuse nõuet. (p-d 47-48) Kuna KAS § 50 lg 2 vastuvõtmise poolt ei ole hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus, on see formaalselt põhiseadusvastane. (p 51) Sellest, kas tegemist on hagi- või hagita menetlusega, sõltub, millist regulatsiooni tuli maakohtul Finantsinspektsiooni taotluse menetlusse võtmise hindamisel kohaldada ning keda tuleb käsitada menetlusosalisena. Sellest sõltub ka see, kas KAS § 50 lg 2 on kohtumenetluse seadus PS § 104 lg 2 p 14 mõttes. (p 50) TsMS § 475 lg 2 sätestab maakohtu õigusemõistmise ülesande sisu ja üldised piirid, sh näidates ära, millal maakohus on õigustatud ja kohustatud temale esitatud avaldust läbi vaatama ning selle kohta otsustust langetama, kui tegemist ei ole hagita asjaga TsMS § 475 lg 1 tähenduses ega hagimenetlusega. TsMS § 475 lg 2 on viitenorm, milles on sätestatud üksnes osa maakohtu õigusemõistmise ülesande sisu ja üldisi piire reguleerivaid eeldusi. Seadusandja võib muus seaduses sätestada need juhtumid, millal asi tuleb TsMS § 475 lg 2 kohaselt lahendada hagita menetluses. KAS § 50 lg 2 on PS § 104 lg 2 p 14 mõttes kohtumenetluse seadus. KAS § 50 lg 2 on mõeldud muu hulgas reguleerima kohtumenetlust, sest see on vastu võetud selleks, et täiendada TsMS § 475 lg-s 2 sätestatud eelduste kogumit. (p 51)
Üldjuhul nõuavad äriseadustiku § 184 lg 5 ja § 319 lg 5 kohaselt osanikud ja aktsionärid äriühingu juhatuse või nõukogu liikme tagasikutsumist maakohtus. Seadusandja ei ole KAS § 50 lg-s 2 sätestanud, et äriühingu juhtorgani liikme tagasikutsumise nõue vaadatakse läbi halduskohtus. Eeldada võib, et seadusandja on soovinud, et ka krediidiasutuse juhi tagasikutsumist Finantsinspektsiooni avalduse alusel menetletakse maakohtus. (p 50.1) KAS § 50 lg 2 alusel maakohtusse esitatud nõuet ei saa läbi vaadata hagimenetluses, kuna tegemist ei ole eraõigussuhtes tekkinud vaidlusega (TsMS § 1 teine lause). Finantsinspektsioon kontrollib, kas krediidiasutuse juht vastab KAS §-s 48 sätestatud nõuetele. KAS §-s 48 sätestatud nõuded krediidiasutuse juhtidele ei ole eraõigusliku, vaid avalik-õigusliku iseloomuga. Krediidiasutuse juhi tagasikutsumiseks tehtud ettekirjutuse täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine ei muuda Finantsinspektsiooni ja krediidiasutuse vahelist vaidlust eraõiguslikuks. Olemuslikult on nii ettekirjutuse tegemine kui ka selle täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine finantsjärelevalve, mille eesmärgiks on kaitsta avalikku huvi (FIS § 3). (p 50.1)
Formaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama põhiseaduse pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele. (p 47) Kuna krediidiasutuste seaduse § 50 lg 2 vastuvõtmise poolt ei ole hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus, on see formaalselt põhiseadusvastane. (p 51)
Üldjuhul on isikul õigus pöörduda maakohtusse enda eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks (TsMS § 3 lg 1). TsMS § 3 lg 2 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja ka siis, kui seadus sätestab isikule õiguse pöörduda kohtusse avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud huvi kaitseks. Finantsinspektsioon ei ole avalik-õiguslik juriidiline isik TsÜS § 25 lg 2 ja § 26 tähenduses, vaid ta on asutus, kellel puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime TsMS § 201 lg 2 mõttes. (p 43) Finantsinspektsioon on hagita menetluses avaldajaks. Kuigi avaldajaks on FI, esitab ta avalduse maakohtule finantsjärelevalvet tehes, mida ta teeb riigi nimel (FIS § 4 lg 2). (p 50.2)
Ettekirjutus krediidiasutuse juhi tagasikutsumiseks ja kohtusse pöördumine ettekirjutuse sundtäidetavuse tagamiseks riivab krediidiasutuse ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja krediidiasutuse juhi kutsevabadust (PS § 29 lg 1). Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus. Krediidiasutus kui äriühing võib olla huvitatud, et just konkreetne isik kuuluks tema juhtide hulka, kuna see isik võib oma teadmiste ja oskustega aidata äriühingu tulu teenimisele kaasa. Ettekirjutus ja selle täitmise tagamiseks maakohtusse pöördumine koormab krediidiasutuse juhti ning mõjutab negatiivselt tema õigust tegeleda enda valitud tegevusalal. (p 46)
3-4-1-33-14 PDF Riigikohus 02.02.2015
PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste maksmisel peab seadusandja arvestama põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). PS § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lõige 1 tagab õigusliku võrdsuse, mis hõlmab ka seadusloome võrdsust. Üldise võrdsuspõhiõigus riivega on tegemist siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada (punkt 35). Võrdsuspõhiõiguse riive hindamisel võrdles kolleegium eritoetust (ÕÕS § 5 lõige 5) saavaid kutsekooli õpilasi ja vajaduspõhist õppetoetust (ÕÕS § 2 punkt 4) saavaid üliõpilasi (võrreldavad grupid). Sarnaselt kutsekooli õpilase eritoetusega on üliõpilastele mõeldud vajaduspõhine õppetoetus majanduslikust olukorrast lähtuv rahaline toetus kõrghariduse omandamisega kaasnevate kulutuste katmiseks. Seega makstakse nii kutsekooli õpilasele eritoetust kui ka üliõpilasele vajaduspõhist õppetoetust selleks, et kõrvaldada majanduslikke takistusi hariduse omandamisel. Erinevalt kutsekooli õpilase eritoetusest, ei arvata üliõpilase vajaduspõhist õppetoetust toimetulekutoetuse arvestamisel isiku sissetuleku hulka (p 36). Üliõpilaste ja kutsekooli õpilaste erineva kohtlemise põhjusena on menetlusosalised välja toonud seadusandja soovi soodustada kõrghariduse omandamist. Seadusandja eesmärk edendada kõrghariduse omandamist on kolleegiumi hinnangul võrdsuspõhiõiguse riiveks legitiimne (p 37).
PS § 28 lõike 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus saada riigilt abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Selles sättes on tagatud soorituspõhiõigus, mille kaitseala riivatakse siis, kui riik jätab abivajajale piisava abi tagamata (punkt 26). Riigi abi vajadus puuduse korral on seotud toimetulekupiiriga, millest lähtudes makstakse isikule või perekonnale toimetulekutoetust. Toimetulekupiirile vastav sissetulek peaks tagama inimese või perekonna minimaalsed tarbimiskulud esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 22 lõige 1). SHS § 22-2 lõike 1 kohaselt on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku või perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Seega arvatakse üldjuhul sissetuleku hulka ka isikule makstud toetused. SHS § 22-1 lõige 2 sätestab loetelu toetustest, mida toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka ei arvata. Juhul kui inimene saab toetust, mida SHS § 22-2 lõike 2 loetelus ei ole, arvatakse see toetus tema sissetuleku hulka. Kui selle tulemusel ületab inimese kuusissetulek toimetulekupiiri, siis talle toimetulekutoetust ei maksta. Sisuliselt saab inimene sellises olukorras valida, kumba toetust – kas toimetulekutoetust või mõnda spetsiifilist toetust – ta taotleb (punkt 27). PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitseala riivaks see, kui riik ei maksaks toetust, mis on mõeldud aitamaks PS § 28 lõikes 2 nimetatud vajaduse puhul, aga samuti see, kui selline toetus arvataks isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel (punkt 28). Teisalt on SHS § 22-1 lõikes 2 toetusi, mida riik maksab eesmärgil, mis ei kuulu otseselt PS § 28 lõikes 2 toodud soorituspõhiõiguse kaitsealasse. PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõiguse kaitsealast välja jäävatel eesmärkidel toetuste arvamine isiku sissetuleku hulka toimetulekutoetuse arvestamisel ei riiva PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust. Siiski peab seadusandja arvestama ka selliste toetuste maksmisel põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas PS §-st 12 tuleneva võrdse kohtlemise nõudega (punkt 29). Kutsekooli õpilasele ÕÕS § 5 lõike 5 alusel makstava eritoetuse eesmärgiks on võimaldada juurdepääs kutseharidusele, leevendades õpilase majanduslikust olukorrast tingitud takistusi. Kuna kutsehariduse edendamine ei kuulu PS § 28 lõike 2 kaitsealasse, ei riiva see, et kutsekooli õpilasele makstav eritoetus arvatakse toimetulekutoetuse arvestamisel sissetuleku hulka, PS § 28 lõikes 2 tagatud põhiõigust (punkt 34).
PS § 29 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus korraldada kutseõpet. Sellest kohustusest tulenevalt peaks riik muuhulgas haridussüsteemi kujundama selliselt, et see soodustaks inimeste majanduslikku aktiivsust, kindlustades võimalikult paljude inimeste hõivatuse. Inimeste vabatahtlik majanduslik aktiivsus on ühiskonna toimimise ja täiskasvanud inimese ning tema perekonna toimetuleku ja inimväärse äraelamise eeldus. Eesti haridussüsteemi on üles ehitatud selliselt, et lisaks algharidusele, põhiharidusele ja üldkeskharidusele on võimalik omandada nii kutseharidust (sealhulgas kutsekeskharidust) kui ka kõrgharidust. Kutseõpet reguleerib eelkõige kutseõppeasutuse seadus, mille § 3 lõikes 3 on sätestatud riigi kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus kõigis maakondades (punkt 38).
SHS § 22^2 lõige 2 oli kuni 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsioonis põhiseaduse vastane osas, milles ei võimaldanud toimetulekutoetuse arvestamisel arvata sissetuleku hulgast välja ÕÕS § 5 lõike 5 alusel õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondi vahenditest makstud eritoetust. (p 41)
3-4-1-57-14 PDF Riigikohus 26.01.2015
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 14)
PSJKS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eeldus kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseaduse vastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Seejuures on asjassepuutuvuse hindamiseks vajalik, et asja lahendav kohus oleks välja selgitanud nii vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud kui ka kohaldatava õigusnormi. (p 15) Kuna hageja 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud määras tasutud riigilõiv 260 000 krooni ületas Harju Maakohtu 27. novembri 2014. a määruse tegemise ajal kehtinud riigilõivumäära rohkem kui 50 eurot, tuli taotluse lahendamisel kohaldada TsMSRS § 2.1 lg-t 1. Eeltoodud osas olid RLS § 56 lg-d 1 ja 19 koostoimes lisaga 1 minetanud TsMSRS § 2.1 lg 1 jõustumisega vaidluse lahendamisel asjassepuutuvuse. (p 18)
3-4-1-39-14 PDF Riigikohus 16.01.2015
Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe ette võimalust taotleda Riigikogult menetluse uuendamist ja otsuse kehtetuks tunnistamist. Kohaldatav ei ole ka haldusmenetluse seadus. Riigikogu ei täida PS § 65 punktide 1 ja 5 alusel tegutsedes avaliku halduse ülesandeid ega ole neil juhtudel käsitatav haldusorganina (punkt 13). Riigikogu otsustele ei ole põhjust kohaldada haldusmenetluse seadust ka analoogia alusel, samuti ei nõustu kolleegium kaebajate väitega, et haldusmenetluse seadusega sarnase regulatsiooni puudumine on põhiseaduse vastane. Põhiseadus ei taga üksikisikule Riigikogu menetluses algatusõigust ei uutes ega Riigikogus juba lahendatud küsimustes. Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14). Kaebajatele tagas küllaldase õiguskaitse võimalus vaidlustada Riigikogu otsus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (punkt 15). Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14). Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14).
Riigikogu pädevus võtta vastu otsuseid tuleneb PS §-st 65, mille punkti 1 kohaselt võtab Riigikogu vastu seadusi ja otsuseid ning punkti 16 kohaselt lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada. Põhiseadus ei täpsusta, kuidas peab olema reguleeritud Riigikogu otsuste vastuvõtmise menetlus (punkt 12). Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei näe ette võimalust taotleda Riigikogult menetluse uuendamist ja otsuse kehtetuks tunnistamist. Kohaldatav ei ole ka haldusmenetluse seadus. Riigikogu ei täida PS § 65 punktide 1 ja 5 alusel tegutsedes avaliku halduse ülesandeid ega ole neil juhtudel käsitatav haldusorganina (punkt 13). Riigikogu otsustele ei ole põhjust kohaldada haldusmenetluse seadust ka analoogia alusel, samuti ei nõustu kolleegium kaebajate väitega, et haldusmenetluse seadusega sarnase regulatsiooni puudumine on põhiseaduse vastane. Põhiseadus ei taga üksikisikule Riigikogu menetluses algatusõigust ei uutes ega Riigikogus juba lahendatud küsimustes. Kuna põhiseadus Riigikogu otsuste menetlemist täpsemalt ei reguleeri, on seadusandjal menetluse kujundamisel avar otsustusruum. Tulenevalt PS § 3 lõikest 1 on seadusandja seejuures seotud põhiseadusega, sealhulgas PS § 14 ja § 15 lõike 1 esimesest lausest tuleneva nõudega tagada piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. (punkt 14). Kaebajatele tagas küllaldase õiguskaitse võimalus vaidlustada Riigikogu otsus Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses (punkt 15).
Kolleegium leidis, et Riigikogu kirja peale Riigikohtule esitatud kaebus ei olnud lubatav, ja jättis kaebuse PSJKS §-le 2 tuginedes läbi vaatamata (punkt 16). Riigikohtu pädevus on sätestatud PSJKS §-s 2, mille punkti 3 kohaselt lahendab Riigikohus muuhulgas taotlusi ja kaebusi Riigikogu otsuste peale. Riigikogu otsuste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on sätestatud PSJKS 3. peatükis. Kolleegium leidis, et kaebuse lahendamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse, kuna Riigikogu õiguskomisjoni kiri ei ole Riigikogu otsus PSJKS § 2 punkti 3 tähenduses (punkt 11).
3-4-1-18-14 PDF Riigikohus 06.01.2015
PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115. PS §-st 11 tulenevalt on asjassepuutuvast sättest tulenev põhiõiguse riive põhiseadusega kooskõlas, kui riive on proportsionaalne. (p 60) Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66) Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). (p 55)
Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Kaebaja omandipõhiõiguse riive sõltub eeskätt sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus pensioni tõstmisele. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88. Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele, kuid riik kehtestab sellest hoolimata tema suhtes uue, vähem soodsa regulatsiooni. (p 55) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 90. Seadusandja andis politsei ja piirivalve seaduse jõustamisega alates 1. jaanuarist 2010 pensioneeruvatele politseinikele olukorras, kus nende ametipalku oli 2009. a-l vähendatud, selge lubaduse, et nendele määratud pensionid on endiselt seotud ümberarvutamise süsteemiga. Samas asendati ümberarvutamise süsteem indekseerimise süsteemiga just siis, kui tõsteti ka ametipalku 1. jaanuaril 2013. Nimetatud olukorras võisid alates 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2012 pensioneerunud politseinikud õigustatult loota, et kui ümberarvutamise süsteem asendatakse indekseerimise süsteemiga ja samal ajal tõstetakse ametipalgad 1. jaanuaril 2013, toob see kaasa ka nende pensionite suurendamise 1. jaanuaril 2013. Seetõttu oli kaebajal tekkinud kaitstav õiguspärane ootus, et 1. jaanuaril 2013 tõstetud ametipalkadega kaasneb kaebajale 2011. a oktoobris määratud pensioni tõus, mis omakorda võetakse edaspidise indekseerimise aluseks. (p-d 56.3-56.4) Süsteemimuudatusega välistati alates 1. jaanuarist 2010 pensioneerunud politseinikele aga 1. jaanuari 2013 ametipalkade tõusust tulenev soodne mõju. Sellises olukorras sõnamurdlikku kohtlemist, jättes pensionid ametipalkade tõstmisel 1. jaanuaril 2013 suurendamata, kinnitab ka see, et ümberarvutamise süsteem oli kehtinud alates 2002. aastast ning kaebaja ei saanud enam oma varasemaid ameti- ja pensionivalikuid muuta, sh panustada pensionisammastesse. (p-d 63-64) Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)
Võrdsuspõhiõigust on riivatud, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini. (p 57) PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115. Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)
PS §-ga 32 on tagatud omandipõhiõigus. Tegemist on üldise varalisi õigusi kaitsva normiga, mille kaitse ulatub kinnis- ja vallasasjade kõrval ka rahaliselt hinnatavatele õigustele ja nõuetele. Seega kuulub õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88. Õigus saada pensionit kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse. Kaebaja omandipõhiõiguse riive sõltub eeskätt sellest, kas kaebajal oli tekkinud õiguspärane ootus pensioni tõstmisele. (p 54) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p 88. PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba valdamine, kasutamine ja käsutamine koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ning võrdsuspõhiõigus on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil. Riigi raha otstarbekat ja säästlikku kasutamist saab käsitada legitiimse eesmärgina. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud nii konkreetse ametipensionisüsteemi kui ka pensionisüsteemi terviku pikaajaline toimimine. Pensionid on riigi pikaajaline kasvav kohustus, mis peab olema prognoositav ja milleks peavad olema katteallikad. (p 59) Vt ka Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-1-14, p-d 112-115. Arvestades riive intensiivsust, seejuures, et halvemini koheldakse meelevaldselt osa politseipensioni saajatest ning samal ajal tehtud süsteemimuudatuse ja ametipalkade tõstmise otsustega jäeti kaebaja sõnamurdlikult talle lubatud soodsast mõjust välja, on kaebaja omandipõhiõigust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ja võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt ning seega põhiseaduse vastaselt riivatud. (p 66)
3-4-1-34-14 PDF Riigikohus 06.01.2015
PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33)
JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42) Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43) Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)
JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmeveo puhul ei ole jäätmevedajate klientideks ja neile tasu maksjateks mitte jäätmetekitajad, vaid kohaliku omavalitsuse üksus või selle volitatud MTÜ, kes omakorda arveldab jäätmetekitajatega ja peab nende üle arvestust. Kuna JäätS § 66 lg 1.1 alusel kohustab omavalitsusüksus jäätmetekitajaid astuma endaga või omavalitsusüksuse volitatud MTÜ-ga õigussuhtesse, riivab see lepinguvabadust, mis on osaks PS § 19 lg-st 1 tulenevast privaatautonoomia põhimõttest. JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu põhjustab lepinguvabaduse intensiivse riive, sest omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ määratud jäätmekäitluse teenustasu hind ei pruugi olla tarbija jaoks madalam teenustasust, mis kujuneb riigihanke käigus jäätmevedajate konkurentsi tingimustes. (p 41) JäätS § 66 lg 1.1 alusel korraldatud jäätmevedu riivab ka PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust, sest selle kaitsealasse kuulub ettevõtlusega seotud tegevusena jäätmevedajate õigus astuda õigussuhtesse jäätmetekitajatega. Ettevõtlusvabadust riivab iga abinõu, mis takistab või kahjustab mõnd ettevõtlusega seotud tegevust. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab aga johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Samad nõuded kohalduvad ka lepinguvabaduse piirangutele. (p 42) Lepingu- ja ettevõtlusvabadusega kaitstakse muu hulgas tarbijat. Mida intensiivsem on lepingu- ja ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad olema sekkumist õigustavad põhjused. (p 43) Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44)
Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33)
Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40) Kuna JäätS § 66 lg 1.1 seab korraldatud jäätmeveole täiendavaid ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piiranguid võrreldes § 66 lg-s 1 sätestatud korraldatud jäätmeveo mudeliga, tuleb seadusandjal seda hoolikamalt kaaluda sellise sekkumise põhjendatust. Selliste piirangute üle otsustamine on seadusereservatsioonist tulenevalt Riigikogu ülesanne. Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ning tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Eriti oluline on selle nõude täitmine, kui täitevvõimu tegevus kohustab isikuid või piirab nende õigusi. Riigikogul on seega ulatuslik diskretsioon, otsustamaks ettevõtlus- ja lepinguvabaduse piirangute üle. (p 44) Riigi ülesanne on kehtestada kogu riigi territooriumil ühtne õiguslik raamistik, mille alusel saavad erinevad kohaliku omavalitsuse üksused jäätmehooldust korraldada avalikust huvist lähtuvalt. Jäätmekäitluse kui avaliku teenuse osas avaldub avalik huvi muu hulgas Eesti puhtuse ja korrashoiu tagamises ning isikute tervise või looduskeskkonna kaitsmises. Õigusliku raamistiku kehtestamisel tuleb riigil kaaluda seega erinevate eesmärkide ja kohustuste vahel. (p 45) Riigi tasandil peab olema tagatud piisav paindlikkus õigusliku raamistiku muutmiseks, et see vastaks riigi igakülgseks arenguks vajalikele tingimustele. (p 46) Riiklike jäätmekorralduse aluste reguleerimine on riigielu küsimus ja kuulub seega riigi pädevusse nagu ka näiteks tervishoiu- ja alkoholipoliitika või valimissüsteemi alustest lähtuva kohaliku omavalitsuse volikogu valimiskorra reguleerimine. Seetõttu reguleerib ka JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ülekaalukalt riigielu küsimusi, sätestades JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisega ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamise tingimused ja korra. (p 47) PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)
Seadusandja on JäätS § 66 lg-ga 1.1 koostoimes lg-ga 4 delegeerinud avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise õiguse omavalitsusüksustele. Selline delegeerimine on kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on PS §-st 113 tulenevalt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. (p 37) Avalik-õiguslik rahaline kohustus omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ jäätmekäitluse teenustasude kujul peab olema kehtestatud seadusega. (p 38) JäätS § 66 lg-d 5 ja 6 näevad ette omavalitsusüksusele ulatusliku kaalutlusruumi jäätmekäitluse teenustasu kehtestamisel, sätestamata selle ülemmäära ega selle arvestamise aluseid muu hulgas osas, mis ulatuses võib omavalitsusüksuste teenuse osutamisega seotud kulusid ja JäätS § 66 lg 1.1 alusel volitatud MTÜ-de tegevuskulusid korraldatud jäätmeveo puhul tarbijalt küsitavasse teenustasusse lisada. Seega ei ole lepingu sõlmimise kohustuslikkust JäätS § 66 lg 1.1 alusel jäätmetekitaja ja omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ vahel piisavalt tasakaalustatud nõuetega jäätmeseaduses, mis tagaksid jäätmetekitaja kaitse omavalitsusüksuse või selle volitatud MTÜ kehtestatud jäätmekäitluse teenustasude selguse kaudu. (p 43)
JäätS § 66 lg 1.1 teise lause kohaselt on omavalitsusüksusel või selle volitatud MTÜ-l õigus ja kohustus pidada jäätmetekitajate üle arvestust ning nendega arveldada. JäätS § 66 lg 1.1 alusel nõutakse tarbijalt tasu avalik-õiguslikus suhtes, milles üheks pooleks on avaliku võimu kandjana omavalitsusüksus või avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik isik, kellele on seaduse alusel üle antud avaliku võimu volitused. Tegemist on avalik-õigusliku rahalise kohustusega. PS § 157 lg 2 järgi on omavalitsusüksusel seaduse alusel õigus kehtestada avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi. (p-d 36-37)
Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53. Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33) Jäätmehooldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne KOKS § 6 lg 1 tähenduses. Korraldatud jäätmevedu on üks osa jäätmehooldusest. JäätS § 66 lg 1 ja lg 1.1 puudutavad kohaliku elu küsimusi, sest nimetatud sätete alusel saavad omavalitsusüksused otsustada, kuidas nad täidavad KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud omavalitsusüksuse ülesannet korraldada jäätmehooldust. (p 40) Ka jäätmeveo korraldamisel kui kohaliku omavalitsuse kohustusliku ülesande täitmisel kehtib PS § 3 lg-st 1 tulenev seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et isikute põhiõigusi saab kohalik omavalitsus piirata üksnes seadusest tuleneva volitusnormi alusel. (p 40) PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48) Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)
PS §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PS § 3 lg-st 1 tulenevast seaduslikkuse põhimõttest lähtuvalt. Nimetatud pädevus ei kuulu kohalikule omavalitsusele ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Sellest tulenevalt ei riiva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust. (p 48)
Omavalitsusüksuste volikogude taotluste rahuldamata jätmine ei välista JäätS § 66 lg 1.1 kehtetuks tunnistamisest puudutatud MTÜ-del kui eraõiguslikel juriidilistel isikutel tugineda JäätS muutmise seaduse võimalikule põhiseadusvastasusele üldkohtutes konkreetse normikontrolli käigus. (p 49)
PSJKS § 7 alusel on Riigikohus pädev sisuliselt läbi vaatama selliseid taotlusi, mille puhul on täidetud kaks tingimust: esiteks peab taotluse olema esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja teiseks peab taotluses olema väidetud PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. (p 30) Riigikohus ei hinda taotluse lubatavuse eeldusena kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste riive võimalikkust, sest riive võimatuse ehk selle ilmselge puudumise kindlakstegemine eeldab asjakohase põhiseadusliku tagatise kaitseala avamist ja selle selgitamist, kas vaidlustatud õigusakt või säte võib seda kaitseala negatiivselt mõjutada. See on aga juba sisuline hinnang vaidlustatud õigusakti või sätte põhiseaduspärasuse kohta. (p 30) Omavalitsusüksuste PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. (p 32) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 53. PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklauslist ei tulene kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikku tagatist õigusselguse põhimõtte osas. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine omavalitsusüksuste kui avaliku võimu teostajate kohustus põhiõiguste adressaatide suhtes. Seetõttu ei ole omavalitsusüksustel võimalik tugineda õigusselguse põhimõttele PS §-s 10 sätestatud põhiõiguste arenguklausli alusel. See säte paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate vahel. (p 33) Taotlused on lubatavad osas, milles omavalitsusüksused väidavad JäätS muutmise seaduse vastuolu õigusselguse põhimõttega. Õigusselgus on osa õigusriigi põhimõttest. Õigusriigi põhimõte on põhiseaduse preambuli kohaselt üks Eesti riigikorralduse aluspõhimõtteid. Sellest tuleneb, et õigusaktid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et omavalitsusüksusel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja peab seega õigusselguse põhimõttega arvestama ka kohaliku omavalitsuse üksuste ja riigi vaheliste suhete reguleerimisel. (p 33) Põhiseaduslikkuse kontrolli eeltingimuseks on see, et kui omavalitsusüksus vaidlustab õigustloova akti või selle sätte põhiseaduspärasust, peab ta ühtlasi ära näitama, et vaidlustatud sätteis reguleeritud valdkonna reguleerimine oli tema õigus ja ülesanne. Erinevalt jäätmekava vastuvõtmisest ja jäätmehoolduseeskirja kehtestamisest, nagu muudestki jäätmekäitluse üksikasjadesse puutuvatest regulatsioonidest, on ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine seadusandja pädevuses ega kuulu kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitsealasse. JäätS muutmise seaduse § 1 p 1 ei ole vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest vaidlustatud sätte puhul ei ole osutatud põhiseadusliku tagatise riive võimalik. (p 48)
3-4-1-50-14 PDF Riigikohus 31.12.2014
Vangistusseaduse § 50 lg 2 kohustab vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra nädalas dušši. Nimetatud säte ei anna kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši nädalas rohkem kui ühe korra. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui ühe korra nädalas. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei tulene ka Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on Euroopa vanglareeglistik soovitusliku iseloomuga, ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, punkt 19). Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 üheks esmaseks eesmärgiks on aidata kinnipidamisasutuses tagada kinnipeetavate inimväärne kohtlemine. Kui vangla otsustab VangS § 50 lg 2 alusel, kas kinnipeetavale lubada dušši kasutada sagedamini kui ühe korra nädalas, peab ta kaalutlusõigust teostades arvestama, et tagatud oleks mh inimväärikus. (p 32) Kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused ei tähenda veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt. (p 33) Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36.
Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega, st mille põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseaduspärasuse korral. (p 28) Üldjuhul ei sekku kolleegium põhiseaduslikkuse järelevalve asjas taotluse esitanud kohtu materiaal- ja menetlusõiguse tõlgenduspädevusse ega hinda seetõttu seda, kas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatanud kohus on materiaal- ja menetlusõigust õigesti tõlgendanud. Seevastu erandjuhtudel on kolleegium pidanud seda võimalikuks. Sätte asjassepuutuvuse üle otsustamine eeldab mõnel juhul ka selle hindamist, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusevastaseks tunnistatud normi, samuti norme, mis määratlevad põhiseadusevastaseks tunnistatud sätte kohaldamise tingimused ja ulatuse. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus on õigusnormi tunnistanud põhiseadusevastaseks ja jätnud selle kohaldamata väära tõlgenduse tõttu, tekib olukord, kus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab kontrollima asjasse mittepuutuva normi põhiseadusele vastavust. (p 30) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. novembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-9-03, p 12; 16. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-19-14, p 20.
3-4-1-52-14 PDF Riigikohus 27.11.2014
Valla või linna volikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine on seotud KOKS § 18 lõikes 1 nimetatud juriidilise faktiga ja seadus ei näe ette volikogu liikme volituste ennetähtaegset lõpetamist valimiskomisjoni otsusega, mistõttu lõpevad volikogu liikme volitused juriidilise fakti esinemise korral automaatselt. Seetõttu ei ole volikogu liikme volituste lõpetamiseks vaja valimiskomisjoni otsust (punkt 23). KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud ametikohtade ühitamise keeld teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus (punkt 24). Volikogu liikme volituste eelnev peatamine isikliku avalduse alusel KOKS § 19 lõike 2 punktis 3 sätestatud korras ei välista KOKS § 18 lõike punkti 6 rakendamist. Vastasel korral oleks võimalik KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud volituste ennetähtaegselt lõppemist alati vältida volikogu liikme volituste eelneva peatamisega isikliku avalduse alusel, mis ei oleks kooskõlas kohaliku omavalitsuse ametniku ja volikogu liikme volituste ühitamatuse põhimõttega (punkt 25). KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud reeglist erandi näeb ette KOKS § 19 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volitused ei lõpe, vaid peatuvad juhul, kui volikogu liige on samas vallas või vallas või linnas valitud vallavanemaks või linnapeaks, kinnitatud valla- või linnavalitsuse liikmeks või nimetatud ametisse palgaliseks valitsuse liikmeks. Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi (punkt 26). KOKS § 18 lõike 1 punkti 6 kohaselt lõpevad volikogu liikme volitused enne tähtaega nimetamise tõttu sama valla või linna kohaliku omavalitsuse ametnikuks. Selline ametikohtade ühitamise keeld teenib kohaliku omavalitsuse funktsioonide ja vastutuse lahususe organisatsioonilist tugevdamist nende ohtude vastu, mis võivad tuleneda ametikoha ja mandaadi ühitamisest esinduskogus (punkt 24). Volikogu liikme volituste eelnev peatamine isikliku avalduse alusel KOKS § 19 lõike 2 punktis 3 sätestatud korras ei välista KOKS § 18 lõike punkti 6 rakendamist. Vastasel korral oleks võimalik KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud volituste ennetähtaegselt lõppemist alati vältida volikogu liikme volituste eelneva peatamisega isikliku avalduse alusel, mis ei oleks kooskõlas kohaliku omavalitsuse ametniku ja volikogu liikme volituste ühitamatuse põhimõttega (punkt 25). KOKS § 18 lõike 1 punktis 6 sätestatud reeglist erandi näeb ette KOKS § 19 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volitused ei lõpe, vaid peatuvad juhul, kui volikogu liige on samas vallas või vallas või linnas valitud vallavanemaks või linnapeaks, kinnitatud valla- või linnavalitsuse liikmeks või nimetatud ametisse palgaliseks valitsuse liikmeks. Valla- või linnavalitsuse liikme ning valla- või linnaametniku erinev kohtlemine on õigustatud sellega, et valitsuse liige kannab poliitilist vastutust volikogu ees, valla- või linnavalitsuse ametnik aga teenistusalast vastutust avaliku teenistuse seaduse järgi (punkt 26). Valla või linna volikogu liikme volitused isikliku avalduse alusel peatanud isikut ei saa võrdsustada asendusliikmete nimekirjas oleva isikuga. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ei tulene ametnikule keeldu olla asendusliikmete nimekirjas või otsustada võimaluse avanemisel volikokku minna. Ka ametniku puhul tuleb lähtuda sellest, et KOKS § 20 lõike 3 kohaselt algavad asendusliikme volitused volikogu liikmena valla või linna valimiskomisjoni otsuse jõustumise hetkest (punkt 28).
Isik esitas Riigikohtule kaebuse VVK otsuse peale, millega VVK oli jätnud rahuldamata isiku kaebuse maakonna valimiskomisjoni otsuse peale. Maakonna valimiskomisjon oli jätnud isiku kaebuse linna valimiskomisjoni otsuse peale rahuldamata. Kolleegium leidis, et VVK oli õigesti jätnud isiku kaebuse rahuldamata ja jättis Riigikohtule esitatud kaebuse rahuldamata (punkt 29).
3-4-1-53-14 PDF Riigikohus 27.11.2014
Valla või linna volikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega automaatselt KOKS §-s 18 loetletud juriidiliste faktide esinemisel. Seetõttu ei ole volikogu liikme volituste lõpetamiseks vaja valimiskomisjoni otsust. Küll aga tuleb valimiskomisjonil kindlaks teha, kas esineb asjaolu, mis tingib volikogu liikme volituste lõppemise enne tähtaega (punkt 27).
Isik esitas Riigikohtule kaebuse VVK otsuse peale, millega VVK oli jätnud rahuldamata isiku kaebuse maakonna valimiskomisjoni otsuse peale. Kolleegium leidis, et VVK oli õigesti jätnud isiku kaebuse rahuldamata ja jättis Riigikohtule esitatud kaebuse rahuldamata (punkt 49).
3-4-1-46-14 PDF Riigikohus 20.11.2014
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab põhiseaduse § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 22)
Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel põhiseaduse § 15 lg 1 alusel nõuda kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. Kui menetlusosalisel puudus võimalus tõstatada riigilõivu põhiseaduse vastasuse küsimus tsiviilasja menetluse kestel, on tal selleks õigus menetluse järel. (p 19) Vt ka Riigikohtu üldkogu 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-13-12, punkt 36; 2. aprilli 2013. aasta määrus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 20 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. septembri 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-22-14, punkt 21. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Riigilõiv piirab põhiseaduse § 14 ja § 15 lg 1 koostoimes tagatud põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele. Ülemäärase riigilõivu tasumise kohustus riivab ka põhiseaduse §-s 32 tagatud omandipõhiõigust. (p 22) Riigikohus on tunnistanud proportsionaalseks abinõuks menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise legitiimsete eesmärkide tagamisel vaidlusalusest 30 000 krooni ehk 1917 euro 34 sendi suurusest riigilõivu määrast kõrgema riigilõivu määra. Riigikohus on eelnimetatud üldkogu otsusele viidates tunnistanud põhiseaduspäraseks praegu vaidluse all olevast riigilõivu määrast ka 159 eurot 77 senti madalama riigilõivu määra kohtuasjas, kus menetlusosalisteks olid füüsilised isikud. Praegusel juhul ei esine selliseid asjaolusid, mille põhjal peaks kolleegium otsustama teisiti hagiavalduselt tasuda tulnud 30 000 krooni ja apellatsioonkaebuselt nõutud 1917 euro 34 sendi suuruse riigilõivu põhiseaduspärasuse suhtes. (p 24) Vt ka Riigikohtu üldkogu 21. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-17-13, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-14 ja 18. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-61-13. RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 (01.01.2009 - 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis) on põhiseaduspärane osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 275 000 krooni kuni 300 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 30 000 krooni. RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 (01.01. 2011 – 30.06.2012 kehtinud redaktsioonis) on põhiseaduspärased osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 17 575 euro 70 sendi kuni 19 173 eurot 49 senti tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 1917 eurot 34 senti.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 18)
3-4-1-32-14 PDF Riigikohus 07.11.2014
PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend. See aga ei tähenda, nagu peaks teistmisvõimalus olema igasuguse lõpliku kohtuotsuse puhul. Kohtuotsuse seadusjõud tagab õiguskindlust, mis on põhiseaduse ühe aluspõhimõtte, õigusriigi põhimõtte (PS § 10) oluline osa. Õiguskindlus kaitseb riiklike otsuste püsivust, tagades, et neid ei saa tagantjärele muuta meelevaldselt, vaid üksnes põhjendatud erandlikel asjaoludel. Kohtuotsuse seadusjõustumise eesmärgiks on seega välistada sama kohtuasja teistkordne lahendamine, kindlustades seeläbi lisaks õiguskindlusele ka õigusrahu. Kohtuotsus peab seda looma kestvalt olukorras, kus on pikemat aega valitsenud vaidlus selle üle, mis on õige (punkt 28). Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust (punkt 29).
PS §-st 14 ja § 15 lg-st 1 tulenevat põhiõigust õiglasele ja tõhusale menetlusele võib riivata ka võimaluse puudumine vaidlustada jõustunud kohtulahend (punkt 28). Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust (punkt 29).
Riigikohtu pädevus on sätestatud PSJKS §-s 2, mille punkti 3 kohaselt lahendab Riigikohus muuhulgas taotlusi ja kaebusi Riigikohtu otsuste peale. Riigikogu otsuste peale esitatud kaebuste menetlemise kord on sätestatud PSJKS 3. peatükis „Kaebused Riigikogu, Riigikogu juhatuse ja Vabariigi Presidendi otsuste peale". Ei nimetatud menetluses ega üheski teises põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluses ei ole nähtud ette võimalust jõustunud kohtulahendeid teista. Seega ei kuulu Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsuse teistmine Riigikohtu pädevusse (punkt 26). Riigikogu otsuse õiguslikku olemust arvestades poleks põhimõtteliselt välistatud regulatsioon, mille kohaselt lahendatakse selle peale esitatud kaebused halduskohtumenetluses. Riigikogu otsuse vaidlustamise korra lülitamise kasuks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaldamisalasse räägib muu hulgas kaalutlus koondada parlamendi vastuvõetud aktide peale esitatud kaebuste läbivaatamine riigi kõrgema kohtu kätte ja korraldada nende lahendamine samas menetluskorras. Arvestades, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjade tähendus ja mõju on oluliselt erinev süüteo-, tsiviil- ja haldusasjadest, kahjustaks teistmine ülemäära õiguskorra toimimiseks üliolulist õiguskindlust. Seetõttu pole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtulahendite osas analoogia korras kohaldatavad ka halduskohtumenetluses koostatud kohtulahendite teistmismenetluse sätted (punkt 29).
3-4-1-26-14 PDF Riigikohus 28.10.2014
PS § 154 lg-st 2 järeldub, et kui kohalikule omavalitsusele on seadusega pandud riiklik kohustus, tuleb selle kohustusega seotud kulud katta riigieelarvest. (p 49) Seega peab riiklike kohustustega seotud kulude katmine olema õiguslikult sätestatud. Riigikohtu praktika kohaselt on PS § 154 lg 2 teises lauses riigieelarve all silmas peetud riigieelarvet PS § 115 lg 1 tähenduses, s.o Riigikogu iga aasta kohta vastu võetud seadust, mis sätestab riigi kõik tulud ja kulud. Riigieelarve peab kajastama ka riigi neid kulusid, mis PS § 154 lg 2 teise lause kohaselt tekivad kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmisel (kõikehaaravuse põhimõte) ning riigieelarves peab olema selgelt ja läbinähtavalt kindlaks määratud see, kui palju ühe või teise kohalikele omavalitsustele pandud riikliku kohustuse täitmiseks raha eraldatakse (läbipaistvuse põhimõte). (p 60) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 76.
Riigikohus on käsitanud PS § 154 kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena. (p 46) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 49. Riik võib endale võtta ka neid kohustusi, mis ei tulene sõnaselgelt põhiseadusest. Seadusandja võib otsustada erakoolide rahastamise küsimuse. Kui seadusandja otsustab, et erakoolide rahastamise kohustus on kohalikel omavalitsustel, on tegemist kohalikele omavalitsustele pandud ülesande ja kohustusega. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise ülesande ja kohustuse panemist käsitada samuti riigi kohustusena. (p 56) Kui kohalik omavalitsus on taganud munitsipaalkoolide kaudu kõigile elukohajärgsetele koolikohustuslikele isikutele võimaluse omandada põhiharidus, on kohalik omavalitsus oma avaliku ülesande täitnud. Sellises olukorras ei saa kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesandena käsitada ka eraüldhariduskooli tegevuskulude katmist. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise ülesande ja kohustuse panemist käsitada riigi kohustusena. (p 59) PS § 154 lg-st 2 järeldub, et kui kohalikule omavalitsusele on seadusega pandud riiklik kohustus, tuleb selle kohustusega seotud kulud katta riigieelarvest. (p 49) Seega peab riiklike kohustustega seotud kulude katmine olema õiguslikult sätestatud. Riigikohtu praktika kohaselt on PS § 154 lg 2 teises lauses riigieelarve all silmas peetud riigieelarvet PS § 115 lg 1 tähenduses, s.o Riigikogu iga aasta kohta vastu võetud seadust, mis sätestab riigi kõik tulud ja kulud. Riigieelarve peab kajastama ka riigi neid kulusid, mis PS § 154 lg 2 teise lause kohaselt tekivad kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmisel (kõikehaaravuse põhimõte) ning riigieelarves peab olema selgelt ja läbinähtavalt kindlaks määratud see, kui palju ühe või teise kohalikele omavalitsustele pandud riikliku kohustuse täitmiseks raha eraldatakse (läbipaistvuse põhimõte). (p 60) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 76. PS § 37 lg 2 kohaselt ei ole EraKS §-st 22.2 kohalikele omavalitsustele tulenev kohustus rahastada eraüldhariduskoolide tegevuskulusid käsitatav kohalike omavalitsuste olemusliku ülesandena. Tegemist on kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega, mille rahastamine peab tulenevalt PS § 154 lg 2 teisest lausest toimuma riigieelarvest. Seetõttu on PS § 154 lg 1 ja lg 2 teise lausega vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele EraKS §-ga 22.2 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. (p 61)
PSJKS § 7 võimaldab taotlejal vaidlustada ka seadusandja õigustloova akti andmata jätmist. Kuigi PSJKS §-s 7 sätestatud loetelu ei maini sõnaselgelt õigustloova akti andmata jätmist, võib kohaliku omavalitsuse sellise õiguse olemasolu järeldada nii PSJKS §-st 4 kui ka Riigikohtu üldkogu praktikast. PSJKS § 4 lg-te 1 ja 2 alusel on Riigikohus mh pädev kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel kontrollima õigustloova akti andmata jätmist. Riigikohtu üldkogu tunnistas 16. märtsil 2010 asjas nr 3-4-1-8-09 tehtud otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud riikliku kohustuse rahastamise riigieelarvest. (p 47.1)
Riigikohus on pädev taotlust läbi vaatama, kui taotluse on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja ta väidab PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisega. Taotluse lubatavuse juures on määravaks, kas põhiseaduse norm, mida vaidlustatud säte väidetavalt rikub, on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena. (p 44) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p-d 44-45. Riigikohus on käsitanud PS § 154 kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena. (p 46) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 49. PSJKS § 7 võimaldab taotlejal vaidlustada ka seadusandja õigustloova akti andmata jätmist. Kuigi PSJKS §-s 7 sätestatud loetelu ei maini sõnaselgelt õigustloova akti andmata jätmist, võib kohaliku omavalitsuse sellise õiguse olemasolu järeldada nii PSJKS §-st 4 kui ka Riigikohtu üldkogu praktikast. PSJKS § 4 lg-te 1 ja 2 alusel on Riigikohus mh pädev kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel kontrollima õigustloova akti andmata jätmist. Riigikohtu üldkogu tunnistas 16. märtsil 2010 asjas nr 3-4-1-8-09 tehtud otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud riikliku kohustuse rahastamise riigieelarvest. (p 47.1)
Isikute hariduskohustuse ja -põhiõiguse tagavad riik ja kohalikud omavalitsused tasuta üldharidus- ja põhikoolide kaudu. Põhihariduse andmise kohustus on nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne. PS § 37 lg 2 esimese lause kohaselt lasub riigil ja kohalikel omavalitsustel kohustus pidada üleval vajalikul arvul õppeasutusi, milleks on kas riigi- või munitsipaalkool. Põhiseaduse § 37 lg-st 2 ei saa järeldada, et kohalikud omavalitsused on kohustatud tagama põhihariduse kättesaadavuse lisaks munitsipaalkoolidele ka erakoolide kaudu. (p-d 52-53 ja 55) PS §-st 37 tulenev kohaliku omavalitsuse rahaline kohustus on seotud munitsipaalkoolidega. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada kõigile ühetaoline võimalus käia munitsipaalkoolis. Eraüldhariduskooli tegevuse rahastamise kohustust ei saa käsitada omavalitsusüksuse kogukondliku tegevusena, kuna see ei pruugi olla kõikidele kogukonnaliikmetele ühetaoliselt kättesaadav. Munitsipaalkoolides antav haridus on tasuta, kuid eraüldhariduskoolides on see tasuline. (p 55) Erakoolide avamine ja pidamine toimub seaduse alusel. Erakooli peab eraõiguslik juriidiline isik ning tema koolitusloa ja tegevusloa annab välja ja tühistab Haridus- ja Teadusministeerium. Kohalik omavalitsus ei saa ise asutada, ümber korraldada ega sulgeda erakoole ega otsustada erakooli koolitus- ja tegevusloa väljastamise üle, mistõttu on nende küsimuste üle otsustamine jäetud riigi pädevusse. (p 54) Kuna erakoole avatakse ja peetakse seaduse alusel, saab erakoolide kaudu põhihariduse andmise küsimuse otsustada Riigikogu, mitte kohalikud omavalitsused. (p 56) Kui riik kohustab kohalikke omavalitsusi kandma eraüldhariduskoolide tegevuskulud olukorras, kus kohalikud omavalitsused suudavad munitsipaalkoolides kõigile õigustatud isikutele pakkuda koolikoha, võib tekkida olukord, kus nõrgestatakse kohalike omavalitsuste võimet täita nende põhiülesandeid. Rahalised vahendid, mida kohalik omavalitsus saaks kasutada enda kohustuste täitmiseks, tuleks suunata riigi pandud kohustuste täitmiseks. See aga omakorda võib ohustada PS § 37 lg-s 1 sätestatud hariduspõhiõigust kvaliteetsele tasuta haridusele. Selline olukord aga ei vastaks PS § 37 lg 2 esimese lause eesmärgile ega ka mõttele. (p 57) Kui kohalik omavalitsus on taganud munitsipaalkoolide kaudu kõigile elukohajärgsetele koolikohustuslikele isikutele võimaluse omandada põhiharidus, on kohalik omavalitsus oma avaliku ülesande täitnud. Sellises olukorras ei saa kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesandena käsitada ka eraüldhariduskooli tegevuskulude katmist. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise ülesande ja kohustuse panemist käsitada riigi kohustusena. (p 59) PS § 37 lg 2 kohaselt ei ole EraKS §-st 22.2 kohalikele omavalitsustele tulenev kohustus rahastada eraüldhariduskoolide tegevuskulusid käsitatav kohalike omavalitsuste olemusliku ülesandena. Tegemist on kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega, mille rahastamine peab tulenevalt PS § 154 lg 2 teisest lausest toimuma riigieelarvest. Seetõttu on PS § 154 lg 1 ja lg 2 teise lausega vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele EraKS §-ga 22.2 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. (p 61)
3-4-1-47-14 PDF Riigikohus 15.10.2014
Riigikohus võib lõpetada Riigikogu liikme volitused, kui isik ei vasta põhiseaduses või Riigikogu valimise seaduses Riigikogu liikme kandidaadile esitatavatele nõuetele (Riigikogu liikme staatuse seadus § 10 punkt 2). Riigikogu valimise seaduse § 4 lõike 4 kohaselt on kandideerimisõigus Eesti kodanikul, kes kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks on saanud 21-aastaseks (punkt 27).
Riigikogu valimise seaduse § 4 lõike 4 kohaselt on kandideerimisõigus Eesti kodanikul, kes kandidaatide registreerimise viimaseks päevaks on saanud 21-aastaseks. Riigikohus võib lõpetada Riigikogu liikme volitused, kui isik ei vasta põhiseaduses või Riigikogu valimise seaduses Riigikogu liikme kandidaadile esitatavatele nõuetele (Riigikogu liikme staatuse seadus § 10 punkt 2) (punkt 27).
Isik esitas Riigikohtule kaebuse VVK otsuse peale, millega VVK oli jätnud rahuldamata isiku kaebuse maakonna valimiskomisjoni otsuse peale. Maakonna valimiskomisjon oli jätnud isiku kaebuse linna valimiskomisjoni otsuse peale rahuldamata. Kolleegium leidis, et VVK oli õigesti jätnud isiku kaebuse rahuldamata ja jättis Riigikohtule esitatud kaebuse rahuldamata (punkt 37).
3-4-1-28-14 PDF Riigikohus 22.09.2014
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 9. septembri 2014. a otsusega asjas nr 3-4-1-16-14 põhiseaduse vastaseks RLS § 57 lõike 3 (1. juulist 2012 kuni 30. juunini 2014 kehtinud redaktsioonis) osas, milles TsMS § 132 lõikes 4 sätestatud mittevaralise nõudega hagiavalduse muul viisil esitamisel tuli tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu. Seega on kohaldamata jäetud säte juba põhiseaduse vastaseks tunnistatud.
3-4-1-24-14 PDF Riigikohus 22.09.2014
Kõrgest riigilõivumäärast tulenev põhiõiguste riive ei ole menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmises osalemise eesmärkide saavutamiseks proportsionaalne. (p 19)
Hagiavalduselt riigilõivu tasumise nõue ja selle määr riivavad PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole. (p 19)

Kokku: 528| Näitan: 101 - 120

/otsingu_soovitused.json