3-1-1-137-04
|
Riigikohus |
06.05.2005 |
|
Juriidilise isiku võimaliku vastutuse küsimust saab hakata kaaluma alles siis, kui juba vastava füüsilise isiku süüteokoosseisu olemasolu selgitamisel kujuneb veendumus, et see füüsiline isik on tegutsenud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku süüteo ja tema huvides sama teo toimepannud vastava füüsilise isiku karistamisel ei ole tegemist sama teo eest teistkordse karistamise keelatuse põhimõtte rikkumisega.
Juriidilise isiku organi liikmete salajane hääletus, mille tulemiks on otsustus panna toime kuriteona kvalifitseeritav tegu tegevuse vormis ei ole võrreldav olukorraga, mil juriidilisele isikule võimalikult etteheidetav kuritegu tuleneb otseselt tema organi tegevusetusest. Kui kriminaalmenetluse raames tuvastatakse, et juriidilise isiku organ on jätnud tegemata mingi nõutava teo, siis on võimalik ja ka vajalik selgitada, kes vastavalt juriidilise isiku organi sisesele tööjaotusele konkreetselt oli kõnealuseks nõutavaks teoks kohustatud. Kui sellist tööjaotust ei ole läbi viidud, võib tõusetuda juriidilise isiku organi kõigi liikmete kriminaalvastutuse küsimus (vt RKKKo-d 3-1-1-82-04, 3-1-1-7-04, 3-1-1-9-05).
Tunnistamaks kedagi süüdi KarS § 220 järgi, peab olema tõendatud, et mingil fikseeritud ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost.
KarS § 220 lg 2 puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas müügisaalis oli autoriõiguslikult kaitstavate laulude kõlamise ajal ostjaid või mitte ega sellel, kui valjult raadio mängis. Samuti ei pea kriminaalvastutusele võtmiseks olema tuvastatud, et sündmuskoha vaatlusega hõlmatud ajavahemikus oleks raadio programm kõlanud täies ulatuses. AutÕS-i oleks rikutud ka sellega, kui kõnealuses ajavahemikus oleks tõendatud vähemalt ühe autoriõiguslikult kaitstava laulu edastamine.
Varaliste õiguste samastamine konkreetse varalise kahju või kasuga pole õige, sest põhimõtteliselt võib õiguste valdaja lubada teisel isikul neid õigusi kasutada ka tasuta. Nimetatud õiguste rikkumisena pole seega käsitatav mitte õiguste valdajale varalise kahju põhjustamine, vaid juba nende õiguste ebaseaduslik kasutamine.
Kui juba alustatud kriminaalmenetluse puhul on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte reservatsiooniks võimalus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada.
|
| 3-1-1-37-05
|
Riigikohus |
26.05.2005 |
|
Pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist süüdimõistetu poolt uue kuriteo toimepanemise korral tuleb lähtuda liitkaristuse moodustamisel uue kuriteo toimepanemise ajal kehtivast seadusest (vt RKKKo 3-1-1-91-03, p 7).
Altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab seda, et lubaja tegutseks eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata. Altkäemaksu lubamise koosseisu täidab ka petlik pakkumine, mida lubaja ei kavatse algusest peale täita või mille täitmine on isegi võimatu, kuid mille eesmärk on kallutada ametiisikut ebaseaduslikule tegevusele või tegevusetusele.
|
| 3-1-1-33-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
"Igasuguse käitumise" võimalust ei saa lugeda KrK § 188 mõttes piisava konkreetsusega määratletud ähvarduseks. Isikule, kelle öörahu rikkumine on loetud tuvastatuks ja kelle õigust öörahu rikkumise lõpetamisele on tunnustatud, ei ole alust karistusõiguslikult heita omavolina ette seda, et ta oli enda tõelist õigust teostama asudes "endast väljas". Omavoli puhul peab ähvarduse sisu olema konkreetselt määratletav, seostatav süüdlase tulevase tegevusega ja vaadeldav süüdlase poolt kasutatava vahendina oma eesmärgi saavutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-7-99).
Kuna ringkonnakohtu otsuses ei ole piisavalt põhjendatud enda seisukohtade erinevust võrreldes maakohtu otsuses tuvastatuga, siis annab see alust rääkida kriminaalmenetluse seaduse olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-39-05
|
Riigikohus |
01.06.2005 |
|
Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ei toimi eranditeta. Kuigi isiku teod (raamatupidamise algdokumentide mittesäilitamine, käivet kajastavate arvutifailide kustutamine, ebaõigete müügiandmete koondtabelite esitamine) olid suunatud maksuhalduri tegevuse takistamisele maksurikkumise avastamisel, kuid kuna nende samade rikkumiste ilmsikstulekul ähvardas isikut ka kriminaalsüüdistuse esitamine, ei saa teda lähtudes PS § 22 lg-st 3 ja EIÕK art 6 lg-st 1 selliste tegude eest eraldi karistada.
Tsiviilkostja õiguste ja kohustuste üle otsustamine ilma tsiviilkostjat kohtumenetlusse kaasamata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 ja KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile ei sõltu isiku formaalsest menetluslikust seisundist ega ka sellest, kas asjaolude suhtes, mille kohta isikult tõendeid nõutakse, on kriminaalmenetlust alustatud. Oluline on isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom - kas see viitab isiku poolt toime pandud kuriteole või mitte.
Olukorras, kus isik ei pea andma ametivõimudele välja teda süüstavaid tõendeid, ei saa teda ka eraldi karistada selle eest, et ta kõnealuseid tõendeid kõrvaldades võtab uurimisorganitelt võimaluse need tema süü tuvastamiseks ise üles leida. Samuti on välistatud isiku karistamine selle eest, et ta esitab ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda poolt toime pandud kuritegu.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
Asjaolu, et isik, kes oli ühtlasi äriühingu seaduslik esindaja, oli tuttav kriminaalasja materjalidega ja osales kohtuistungitel, ei tähenda seda, et ta oleks pidanud eeldama, et tema suhtes toimuva kriminaalkohtumenetluse raames otsustab kohus ka riigi maksunõude äriühingult väljamõistmise üle.
|
| 3-1-1-47-05
|
Riigikohus |
06.06.2005 |
|
LS § 20 lg 3 seob joobeseisundi küll kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise või muutumisega, kuid kõnealust sätet tuleb tõlgendada koos sama paragrahvi neljanda lõikega, mis sätestab määrad, millest rohkem ei tohi isiku väljahingatavas õhus või veres alkoholi olla (vt ka RKKKo 3-1-1-89-04). Joobeseisundiks tuleb lugeda seda, kui isiku väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,1 mg/l (vt ka RKKKo 3-1-1-119-03).
|
| 3-1-1-52-05
|
Riigikohus |
09.06.2005 |
|
Sularaha näol on tegemist vallasasjaga KarS § 201 (aga ka nt §-de 199 ja 200) tähenduses. Karistusõiguslikust aspektist lähtudes ei ole tähtsust asjaõiguslikul käsitlusel sularahast kui asjastunud õigusest. Varavastaste süütegude, mille objektiks on käibelolev sularaha, (nt KarS § 199 lg 1) piiritlemisel priviligeeritud (KarS § 218 lg 1) või kvalifitseeritud (nt KarS § 199 lg 2 p 6) koosseisudest tuleb lähtuda siiski kuriteo objektiks olnud sularaha nominaalväärtusest ning erandjuhtudel seda väärtust ületavast numismaatilisest väärtusest, mitte aga tootmisväärtusest.
Kui kohus loeb isiku süüditunnistamise osaliselt põhjendamatuks ja rahuldab tsiviilhagi üksnes osaliselt, tuleb kohtul teha otsus ka ülejäänud tsiviilnõude osas - jätta see nõue KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata ja selgitada kannatanule õigust esitada selles osas hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras.
Kannatanule peab kassatsiooniõigus olema tagatud ka juhul, kui ta leiab, et ringkonnakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkudes tuvastanud mingi faktilise asjaolu (või selle puudumise), mis on vastuolus kannatanu poolt väidetava hagi alusega (vt RKTKo 3-2-1-41-05, p 25).
|
| 3-1-1-51-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Isiku aktiivsele käitumisele, nt omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada.
|
| 3-1-1-34-05
|
Riigikohus |
27.06.2005 |
|
Isikut võidakse karistada samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest.
Kuritegelikul teel saadud vara kasutamine ei ole mitte alati käsitatav rahapesuna. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Nii ei ole rahapesuga tegemist üldjuhul olukorras, kus kuritegelikul teel saadud vara suunatakse lihtsalt n.-ö. vahetusse lõpptarbimisse (nt ostetakse tarbeesemeid).
Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
Küsimust vastutuse jaotumisest kuriteoga kahju tekitanud isikute omavahelises suhtes ei lahendata kannatanu tsiviilhagi otsustamisel kriminaalmenetluse raames, vaid regressinõudena tsiviilkohtumenetluses.
Kui kohus suunab kannatanu nõude süüdistatavate vastu, keda pole tsiviilhagis nimetatud, ning keda kohus ei teavitanud sellise nõude läbivaatamisest ja kui kohus tugineb hagi otsustamisel VÕS asjassepuutumatule sättele, mille tulemusel on kohaldatud süüdistatavate solidaarvastutuse asemel ekslikult osavastutust, siis need rikkumised on olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised.
Kui kohus arutas süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi ilma süüdistatava kohalolekuta, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes (kriminaalasja arutamise süüdistatava puudumisel). Sellega rikutakse PS § 24 lg-s 2 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (vt ka RKKKo otsus 3-1-1-90-02).
Kui tsiviilhagi on esitatud, ei saa kohus teha selle lahendamise käigus otsust nõude osas, mida tsiviilhagi ei sisalda.
|
| 3-1-1-73-05
|
Riigikohus |
31.08.2005 |
|
Antud juhul tuleb kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku käsitada kergema karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes. On võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on isik süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2 %. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.
On võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on isik süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2 %. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.
Antud juhul tuleb kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku käsitada kergema karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-63-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Antud juhul on isiku tõelise õigusena KrK § 188 mõttes käsitatav tema õigus nõuda teiselt isikult võla tasumist. Teise isiku asjade müümine ei ole vaadeldav mitte isiku tõelise või oletatava õigusena, vaid võla sissenõudmise ebaseadusliku viisina.
Kriminaalasja menetluskulud on liigitatavad kaheks. Esiteks saame rääkida kuludest, mis seonduvad vahetult konkreetse kriminaalasjaga ja mille suurus on üheselt väljaarvestatav (nt riigi poolt määratud kaitsjale makstud tasu või konfiskeeritud vara hoiukulu). Teiseks on kriminaalmenetluse üldised kulud, mis kaetakse riigieelarvelistest vahenditest, kuid süüdimõistetutelt välja ei mõisteta (näiteks õiguskaitseorganite halduskulud või riiklikule ohvriabile tehtavad kulutused). Siiski võib riik kriminaalmenetlusele tehtavate avalike kulutuste vähendamise ja riigi rahaliste vahendite säästlikuma kasutamise eesmärki silmas pidades panna kriminaalmenetluse üldiste kulutuste kompenseerimise kohustuse teatud osas isikutele, kes on kuritegude toimepanemisega kõnealused kulud põhjustanud.
Ilma isiku tema tahteta kaitsja määramine olukorras, kus kaitsja osavõtt kriminaalasjast ei ole kohustuslik, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena (vt RKKKo-d 3-1-3-5-99, 3-1-1-109-02).
Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetutelt sundraha instituudi kaudu.Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Sundraha instituut ei kanna mitte karistuslikku, vaid kompensatoorset eesmärki. Asjaolu, et sundraha suurus on sõltuvuses Vabariigi Valitsuse poolt PalgaS § 2 lg 7 alusel kehtestatavast palga alammäärast, ei ole põhiseadusevastane.
|
| 3-1-1-64-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Seega on juriidilise isiku kriminaalvastutuse eelduseks tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides toime pandud kuritegu ja kuriteokoosseisu puudumine selle organi või juhtivtöötaja käitumises välistab juriidilise isiku kriminaalvastutuse.
Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. See eeldab vältimatult, et vahendlik täideviija näeb ette koosseisupärase teo kujunemise asjaolusid, tegutsedes seega tahtlikult. Antud juhul see nõue aga täidetud ei ole, sest isik eksis ka ise raie õiguspärasuse osas. Asjaolu, et ta näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes.
Ettevaatamatusest toime pandud ebaseaduslik raie ei ole tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 kuriteona karistatav. Asjaolu, et isik näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes.
|
| 3-1-1-65-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
On ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Varguse lihtkoosseisu (KarS § 199 lg 1) puhul ei ole varastatu täpse rahalise väärtuse kindlaksmääramine määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära.
Varguse lihtkoosseisu puhul (KarS § 199 lg 1) piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
Ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda (KrMS § 331). Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Antud juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Ringkonnakohtu pädevuse piirang selle näol, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda, on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes.
Ringkonnakohus on apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda. Seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-70-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses, kuna kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04, 3-1-1-43-05).
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
Juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahendamise seotusest füüsiliste isikute käitumisega tuleneb arusaam, et enne seda, kui omistada mingi kuriteo toimepanemist juriidilisele isikule, peab sellele eelnevas süüteomenetluses igal juhul olema selgitatud juriidilise isiku organi liikme või tema juhtivtöötaja käitumise vastavust deliktistruktuurile (vt RKKKo-d 3-1-1-137-04, 3-1-1-82-04, 3-1-1-121-04).
Osaühingule süüks arvatud teo puhul ei ole tingimata vajalik, et sigaretid oleks kuulunud osaühingule. See-eest tuleb ära näidata teo - välismaiste maksumärkidega sigarettide müügi - seotus osaühinguga.
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
|
| 3-1-1-76-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi.
Antud juhul puudub käitumisaktide puhul alus rääkida ühtse tahtlusega toimepandud süüteost (teoühtsusest). Lisaks ajalisele distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine (vt teoühtsuse kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Politseiametniku poolt kuriteo toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises.
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Kohtualuse seisundi halvendamiseks tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.
|
| 3-1-1-75-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.
Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-80-05
|
Riigikohus |
16.09.2005 |
|
Puude langetamisele õhuliini kaitsevööndis on kohaldatavad MetsaS sätted.
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
|
| 3-1-1-68-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Ka madalamatel ametikohtadel töötavad isikud võivad olla ametiisikuteks, kui nad täidavad KarS §-s 288 nimetatud funktsioone. KarS § 288 mõttes ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks ei ole lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab. Millisest hetkest tuleb sisulist mõju otsustuse kujundamisele lugeda selliseks, et isikut saab pidada ametiisikuks KarS § 288 mõttes, on fakti küsimus.
Kui KarS § 293 lg 2 p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Juhul, kui ametiisiku poolsele pistise küsimisele ei järgne pistise pakkumist, on tegemist pistise võtmise katsega. Pakkumise olemasolul on kuritegu aga lõpule viidud olenemata sellest, kas pistise esemeks olev asi või hüve tegelikult üle anti.
|
| 3-1-1-78-05
|
Riigikohus |
21.09.2005 |
|
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.
Kui kohus ei ole üle kuulatud kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid, siis on rikutud tõendite vahetu uurimise põhimõtet Kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks.
Kui otsuses sisaldub ainult süüdistuskokkuvõttest üle võetud asja tehiolude ning süüdistatava ja tunnistajate ütluste kirjeldus ning kohtu konstateering, et puuduvad vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud, millele järgneb resolutsioon ning otsuses puudub igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.
|
| 3-1-1-93-05
|
Riigikohus |
27.09.2005 |
|
Ebaseadusliku metsaraie puhul ei saa kõnealuse kontrollikohustuse täitmata jätmisega hoolsuskohustuse rikkujat lugeda automaatselt varguse toimepanijaks (kas siis täideviimise või osavõtu vormis). Tunnistamaks kõnealuse hoolsuskohustuse rikkujat süüdi vargusele kaasaaitamises, peab olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et puude näol, mille koondamist tema juhitav firma teostas, oli tegemist võõra vallasasjaga.
Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo 3-1-1-97-04). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Sellise olulise teopanusena tuleb hinnata ka metsamaterjali koondamist tema hilisemaks äraveoks ja realiseerimiseks.
Juhul, kui raiet (s.t nii langetamist kui ka kokkuvedu) teostab ühtse tervikuna hinnatav ettevõte, ei tähenda see iga raieetapi eest vastutava isiku kontrollikohustust. Töökorralduse saanud isik saab usalduspõhimõtte alusel üldjuhul tugineda eeldusele, et MetsaS-s esitatud kontrollkohustuse nõuded on täidetud ning raiet teostatakse tervikuna seaduslikult. Siis on kontrollikohustuslasena käsitletav ainult raietööde teostamise üldjuht.Kui nimetatud töid teostavad eraldiseisvatena hinnatavad subjektid (nt erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi.
Ka puude kokkuvedamisel on tegemist raieõiguse teostamisega MetsaS § 33 lg 1 p 1 alt 1 ja § 33 lg 2 tähenduses, mis asetab metsa raieks andmisel töö võtjale kontrollikohustuse.
|
Facebook
Twitter