3-1-1-65-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
On ilmne, et sellises koguses puidu vargust ei ole võimalik käsitleda süüteona väheväärtusliku asja vastu KarS § 218 mõttes. Varguse lihtkoosseisu (KarS § 199 lg 1) puhul ei ole varastatu täpse rahalise väärtuse kindlaksmääramine määrava tähtsusega, sest varalise kahju ulatus (suur või oluline) ei ole selle kuriteo koosseisuliseks tunnuseks. Piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära.
Varguse lihtkoosseisu puhul (KarS § 199 lg 1) piisab kui on tõendatud varastatu kogus, mille rahaline väärtus ületab ilmselgelt kakskümmend miinimumpäevamäära. Selliste asjaolude tuvastatuse korral ei ole välistatud, et varastatu täpne rahaline väärtus jäetakse tuvastamiseks tsiviilkohtupidamise korras.
Ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda (KrMS § 331). Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Antud juhul on ringkonnakohus apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda, siis tuleb seda lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Ringkonnakohtu pädevuse piirang selle näol, et ringkonnakohus arutab kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel puudub õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda, on oluline kohtualuse kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest kohtualuselt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes.
Ringkonnakohus on apellatsiooni piire ületades tsiviilhagi rahuldades teinud kohtuotsuse, millega raskendatakse kohtualuse olukorda. Seda tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-67-05
|
Riigikohus |
13.06.2005 |
|
Riigi õigusabi saamiseks ei ole alust, kui isikul jäi õigusabi saamata advokaatide hõivatuse, mitte aga maksejõuetuse tõttu (vt ka RKKKm 3-1-1-40-05).
KrMS § 208 alusel kaebuste esitamiseks lasub kohustus riigi õigusabi taotluste lahendamiseks ringkonnakohtul, kelle ülesandeks on KrMS §-s 208 märgitud kaebuste menetlemine. Ringkonnakohus on pädev lahendama ka riigi õigusabi taotlusi, mis on esitatud ringkonnakohtu määruste vaidlustamiseks määruskaebe korras.
KrMS § 208 alusel kaebuste esitamiseks lasub kohustus riigi õigusabi taotluste lahendamiseks ringkonnakohtul, kelle ülesandeks on KrMS §-s 208 märgitud kaebuste menetlemine. Ringkonnakohus on pädev lahendama ka riigi õigusabi taotlusi, mis on esitatud ringkonnakohtu määruste vaidlustamiseks määruskaebe korras.
|
| 3-1-1-73-05
|
Riigikohus |
31.08.2005 |
|
Antud juhul tuleb kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku käsitada kergema karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes. On võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on isik süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2 %. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.
On võimalik, et kanepitaim, mille kasvatamises on isik süüdi tunnistatud, sisaldas tetrahüdrokannabinooli vähem kui 0,2 %. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus tuleb kooskõlas KrMS § 7 lg-ga 3 tõlgendada süüdistatava kasuks.
Antud juhul tuleb kanepi käitlemise lubatavuse uut reeglistikku käsitada kergema karistusseadusena KarS § 5 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
|
| 3-1-1-75-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Äriühingul (aktsiisilaopidaja) tekkis isikule müüdud piirituse osas aktsiisimaksukohustus vaatamata sellele, et äriühing (aktsiisilaopidaja) pettusest tingitud eksimuse tõttu arvas, et piiritus lähetatakse teisele aktsiisilaopidajale, ja jättis seetõttu piirituse müügihinnale aktsiisisumma lisamata. Seega ei saanud isikul sama piiritusekoguse osas aktsiisimaksukohustust tekkida. Kuna isikul ei tekkinud äriühingust (aktsiisilaopidaja) ostetud piirituse osas riigi ees aktsiisimaksukohustust, puudub tema käitumises ka maksukuriteo koosseis.
Käesoleval juhul tekitas füüsiline isik võltsitud tellimiskirja ja osaühingu nimel tehtud maksetega (pettuslik tegu) aktsiaseltsile väära ettekujutuse, et piirituse ostja on aktsiisilaopidaja, kellele alkoholi väljastades müüjal riigi ees aktsiisimaksukohustust ei teki. Eksimuse tagajärjel tegi aktsiaselts varakäsutuse - müüs füüsilisele isikule piiritust hinnaga, mille sisse ei olnud arvestatud kulusid, mis aktsiaseltsil tekkisid seoses aktsiisimaksukohustusega riigi ees. Selle varakäsutuse tagajärjel sai füüsiline isik varalist kasu, mille suurus võrdub aktsiisiga maksustatud ja aktsiisita maksustamata piirituse hinnavahega. Kannatanu aktsiaselts sai samas ulatuses varalist kahju, kuna tal tekkis riigi ees aktsiisimaksukohustus piirituse osas, mille müügihinna ta oli jätnud pettusest tingitud eksituse tõttu aktsiisi võrra suurendamata.
Isiku süüditunnistamisel ja karistamisel ning liitkaristuse mõistmisel on rikutud AKKS § 36 lg-s 2 ja KrMS § 341 lg-s 4 kajastuvat põhimõtet, mille kohaselt pärast ringkonnakohtu poolt kohtuotsuse tühistamist üksnes süüdistatava apellatsiooni põhjal, ei või kriminaalasja uuesti arutav esimese astme kohus mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-76-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi.
Antud juhul puudub käitumisaktide puhul alus rääkida ühtse tahtlusega toimepandud süüteost (teoühtsusest). Lisaks ajalisele distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine (vt teoühtsuse kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Politseiametniku poolt kuriteo toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises.
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Kohtualuse seisundi halvendamiseks tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.
|
| 3-1-1-77-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Kui otsuse motiveerivas osas sisalduvad mitmed vastuolud tõendite hindamisel ja kui otsuses toodud põhjenduste kujunemine ei ole kohtuotsust lugedes arusaadav ning kui pole ära näidatud, milliseid vigu tõendite hindamisel on teinud esimese astme kohus, siis need puudused kokkuvõttes tingivad selle kohtuotsuse tühistamise motiivide puudumise tõttu, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Põhjenduse kujunemine kohtuotsuses peab olema jälgitav (RKKKo 3-1-1-85-00) ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad (RKKKo 3-1-1-17-03). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo 3-1-1-137-03, p 9).
Uurimiseksperimendi olustiku täielikku vastavust uuritava sündmuse olustikule ei ole alati võimalik kindlustada, küll tuleb aga sellist vastavust taotleda oluliste tingimuste osas, millest sõltuvad otseselt uurimiseksperimendi tulemused. Eksperimendiga saab taotleda vaid tehiolude võimalikult täpset kopeerimist (vt ka RKKKo 3-1-1-19-05).
|
| 3-1-1-78-05
|
Riigikohus |
21.09.2005 |
|
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevust KarS § 263 järgi, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelga konstateeringuga, et peksmine toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi.
Kui kohus ei ole üle kuulatud kannatanuid ega ühtki tunnistajat, kes süüdistuses kirjeldatud sündmusi vahetult tajusid, siis on rikutud tõendite vahetu uurimise põhimõtet Kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks.
Kui otsuses sisaldub ainult süüdistuskokkuvõttest üle võetud asja tehiolude ning süüdistatava ja tunnistajate ütluste kirjeldus ning kohtu konstateering, et puuduvad vastutust kergendavad või raskendavad asjaolud, millele järgneb resolutsioon ning otsuses puudub igasugune tõendite ja õiguslike küsimuste analüüs, mis on kohtuotsuse obligatoorseks osaks, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.
|
| 3-1-1-79-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Kokkuleppe sõlmimine prokuröri, süüdistatava ja tema kaitsja vahel ei tähenda, nagu taanduks kohtu tegevus kokkuleppemenetluses pelgalt sõlmitud kokkuleppe n.-ö tehnilisele kinnitamisele. Ka selles menetluses peab kohus muude kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulgas (KrMS § 306) lahendama küsimuse, kas süüdistatav on süüdi.
Süüdistatava nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga, ning seeläbi nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Oluline on, et süüdistatav oleks kokkuleppest aru saanud ja et seda sõlmides oleks ta väljendanud oma tõelist tahet.
Kriminaalmenetlusõiguse normid on eelkõige suunatud karistusõiguse efektiivsele rakendamisele ning menetlusosaliste õiguste tagamisele. Kriminaalmenetlusõiguse normide kohaldamine peab tagama, et isikut karistatakse siis ja ainult siis, kui tema poolt toime pandud tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Nimetatu kehtib eranditult ka lihtmenetlusi reguleerivate menetlusõiguse normide kohta.
On ülimalt oluline, et kohtu tegevus, selgitamaks välja, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, on sellega nõus ja on väljendanud kokkulepet sõlmides oma tõelist tahet, ei oleks üksnes formaalne. Selle nõude rikkumisel võib olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-83-05
|
Riigikohus |
24.10.2005 |
|
PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev karistusseaduse määratletuse nõue eeldab, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole.
Muutes kohtumenetluse kestel hinnangut küsimuses, millise KarS sätte järgi on KrK kehtivusajal toime pandud tegu jätkuvalt kuriteona karistatav, pole tingimata vajalik uue süüdistuse esitamine.
Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav, asendunud või muutunud karistusseaduse järgi (vt EIK lahend Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, 5. märtsist 1999, p-d 51-52).
Kriminaalmenetluses tuleb süüdistatavat viivitamata teavitada talle inkrimineeritava teo kvalifikatsioonist pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Seejuures tuleb süüdistatavale ja tema kaitsjale võimaldada piisav aeg sellise kvalifikatsiooni vaidlustamiseks.
Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav asendunud või muutunud karistusseaduse järgi (vt EIK lahend Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, 5. märtsist 1999, p-d 51-52).
Kriminaalmenetluses tuleb süüdistatavat viivitamata teavitada talle inkrimineeritava teo kvalifikatsioonist pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Seejuures tuleb süüdistatavale ja tema kaitsjale võimaldada piisav aeg sellise kvalifikatsiooni vaidlustamiseks.
Ehkki süüdistuse tekstis ei pea tingimata kajastuma teo kvalifikatsioon pärast selle toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, on kaitseõiguse tagamiseks vajalik, et süüdistataval oleks kohane võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et tema tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal kui ka sellele, et tegu on jätkuvalt karistatav, asendunud või muutunud karistusseaduse järgi (vt EIK lahend Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, 5. märtsist 1999, p-d 51-52).
Kriminaalmenetluses tuleb süüdistatavat viivitamata teavitada talle inkrimineeritava teo kvalifikatsioonist pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Seejuures tuleb süüdistatavale ja tema kaitsjale võimaldada piisav aeg sellise kvalifikatsiooni vaidlustamiseks.
|
| 3-1-1-95-05
|
Riigikohus |
20.10.2005 |
|
Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.
Raiedokumentide puudumine metsa langetamisel võib moodustada ebaseadusliku metsaraide koosseisu, kuid nende dokumentide puudumine iseenesest ei moodusta veel varguse koosseisu.
Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.
Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.
Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. Juhul, mil sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona, võib koosseisueksimuse tuvastamise järgselt aktualiseeruda küsimus sellest, kas see isik on täitnud enda hoolikusekohustust või mitte.
Kohtu eksimist KarS üldosa sätete kohaldamisel - koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 mõttes.
Riigikohtu otsusest tulevate juhiste täitmata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui üheepisoodilist kriminaalasja on kohtutes menetletud ligikaudu 9 aastat, siis on selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg möödunud.
|
| 3-1-1-96-05
|
Riigikohus |
17.10.2005 |
|
Otsustes puudub tõendite analüüs selle kohta, kuidas ja milliste tõendite alusel jõudis kohus veendumusele, et isik on süüdi eelnimetatud vara omandamises ja turustamises vähemalt teist korda. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Otsusest peab olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta KarS-s sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt RKKKo-d 3-1-148-03 ja 3-1-1-99-04).
|
| 3-1-1-104-05
|
Riigikohus |
24.10.2005 |
|
Tegemaks kindlaks, kas mingi e-kiri on saadetud konkreetse isiku arvutist, saab pöörduda tehniliste lahenduste poole. Kui kriminaalasjas on küsimuseks kirja võimalik päritolu, on vältimatu ka pöördumine selliseid andmeid kajastavate andmekandjate poole. Antud juhul puudub vajadus sellise tõendamiskäigu järele, sest süüdistatava enda ütlustega on tõendatud, et tema saatis need e-kirjad.
Õigust, et ei keegi pea kriminaalmenetluses tõendama oma süütust, võidakse teatud juhtudel piiratud ulatuses piirata. Juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks (vt RKKKo 3-1-1-112-99).
|
| 3-1-1-108-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
Jättes välja selgitamata kulu, mida riik asitõendite hoidmisel tegelikult kandis, ja hindamata selle kulu põhjendatuse, rikkusid linnakohus ja ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 339 lg 2).
Võttes süüdimõistetult väljamõistetava asitõendite hoiukulu kindlaksmääramisel aluseks üksnes hoiulevõtja poolt riigilt taotletava hoiutasu suuruse, tekib juhul, kui hoiulevõtja nõue riigi vastu osutub hiljem teatud ulatuses põhjendamatuks, olukord, kus süüdimõistetult väljamõistetav hoiukulu ületab riigi tegelikku kulu. Vältimaks sellise olukorra teket, saab süüdimõistetult väljamõistetava asitõendite hoiukulu suuruse tuvastamisel arvestada üksnes selliseid hoiulevõtja nõudeid, mida riik on hoiuleandjana tunnustanud või mis on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud.
Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestvus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist.
|
| 3-1-1-121-05
|
Riigikohus |
09.12.2005 |
|
Politseiameti käskkirjas sisalduv keelunorm, mille kohaselt ei või salajasele koostööle kaasata kuriteo toime pannud isikuid, kellele pole seaduses ettenähtud korras süüdistust esitatud või kelle suhtes pole jõustunud kohtuotsust, ei muuda ebaseaduslikuks sellise isiku jälitustegevusele kaasamist, kelle suhtes on see JTS § 14 sätete kohaselt lubatav. JTS on ametkondliku käskkirja suhtes ülimusliku jõuga.
|
| 3-1-1-122-05
|
Riigikohus |
02.12.2005 |
|
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt RKKKo 3-1-1-100-02).
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 05.05.2017, nr 3-1-1-114-16, p-d 9, 11)
|
| 3-1-1-123-05
|
Riigikohus |
07.11.2005 |
|
Otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle suhtes tõusetus põhjendatud kahtlus tema erapooletuses, on käsitletav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS 339 lg 2 mõttes.
Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena. Kohtunik peab taanduma KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel ka siis, kui ta ise sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. Vähimgi tõenäosus kohtuniku erapoolikuse kohta on kohtuniku taandumise aluseks.
|
| 3-1-1-124-05
|
Riigikohus |
12.12.2005 |
|
Ringkonnakohtu süüdimõistva kohtuotsuse rajamine maakohtus ja ringkonnakohtus uurimata ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega, rikkudes eelkõige süüdistatava kaitseõigust. Need rikkumised on olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte tegelik realiseerumine kohtulikus arutelus peab olema kohtuistungi protokollis võimalikult täpselt kajastatud ja jälgitav selle lugejale. Kohus peab toimiku materjalide avaldamisel täpselt määratlema, millised tõendid, millises ulatuses ta avaldab ja millist lehekülje numbrit see tõend kannab.
Kohtulik arutamine ringkonnakohtus oli vastuolus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttega. Kohtuotsuse tegemisel on ringkonnakohus tuginenud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus avaldamata ja vahetult uurimata tõenditele ning rikkunud sellega KrMS § 15 lg 2 p 2 sätteid.
|
| 3-1-1-125-05
|
Riigikohus |
14.11.2005 |
|
Eeluurimiskohtuniku määrust ja kohtumäärust, mille alusel isik ametist kõrvaldatakse, tuleb käsitada loana menetlustoimingu tegemiseks KrMS § 385 p 6 mõttes ja neid määrusi ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses.
Riigikohtu varasemas praktikas on esinenud juhtumeid, kus ebaseaduslik kohtulahend on tühistatud vaatamata sellele, et menetluskord kohtulahendi vaidlustamist ette ei näe, kuid seda üksnes olukorras, kus ebaseadusliku kohtulahendiga rikuti isiku põhiseaduslikke õigusi (nt õigust vabadusele). Antud juhul ringkonnakohtu ebaseaduslik määrus ei toonud kaasa kahtlustatava põhiseaduslike õiguste kahjustamist.
|
| 3-1-1-126-05
|
Riigikohus |
24.10.2005 |
|
KrMS § 388 lg 4 kohaselt tuleb määruskaebuse läbivaatamisel Riigikohtus kohaldada kaebusest loobumise osas kassatsioonimenetlust reguleerivaid norme.
Ka olukorras, kus vahistamistaotlust lahendab määruskaebemenetluse käigus ringkonnakohus, tuleb tagada vahistatavale EIÕK art 5 lg-st 3 tulenevad õigused. Seega tuleb ka sellisel juhul järgida KrMS §-s 131 sätestatud vahistamiskorda - vahistatav tuleb toimetada kohtuniku juurde, kellel lasub kohustus teda vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks küsitleda. Eelnevast erineb aga olukord, kus maa- või linnakohus on vahistamiseks ettenähtud korras teinud isiku suhtes vahistamismääruse. Sellisel juhul on isik kuulatud ära vahistamismääruse teinud kohtus, ning tema veelkordne toimetamine kohtuniku juurde ei ole määruskaebemenetluses vajalik.
Kuigi vahistamismääruse jõustumine selle tegemise momendist ei välista iseenesest vahistamismääruse täitmise peatamise võimalust, saavad sellise määruse täitmise peatamist tingida vaid niivõrd kaalukad ja erakorralised asjaolud, mis igal juhul välistavad vahistamise kohaldamise.
Ka olukorras, kus vahistamistaotlust lahendab määruskaebemenetluse käigus ringkonnakohus, tuleb tagada vahistatavale EIÕK art 5 lg-st 3 tulenevad õigused. Seega tuleb ka sellisel juhul järgida KrMS §-s 131 sätestatud vahistamiskorda - vahistatav tuleb toimetada kohtuniku juurde, kellel lasub kohustus teda vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks küsitleda. Eelnevast erineb aga olukord, kus maa- või linnakohus on vahistamiseks ettenähtud korras teinud isiku suhtes vahistamismääruse. Sellisel juhul on isik kuulatud ära vahistamismääruse teinud kohtus, ning tema veelkordne toimetamine kohtuniku juurde ei ole määruskaebemenetluses vajalik.
Kuigi vahistamismääruse jõustumine selle tegemise momendist ei välista iseenesest vahistamismääruse täitmise peatamise võimalust, saavad sellise määruse täitmise peatamist tingida vaid niivõrd kaalukad ja erakorralised asjaolud, mis igal juhul välistavad vahistamise kohaldamise. Nende asjaolude esinemist kinnitavad tõendid peavad olema kohtule esitatud nii, et vahistamismääruse täitmise peatamise küsimuse lahendamine oleks võimalik ka enne vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tähtaega.
Isiku vahistamine EIÕK art 5 lg-s 3 sätestatud õiguste rikkumisega tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
Facebook
Twitter