3-4-1-60-14
|
Riigikohus |
03.03.2015 |
|
Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et vaidlusalune säte jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. (p 17)
Vaidlustatud sättega ei kaasne kaebaja subjektiivsete õiguste olulist riivet. Arvestades, et kaebaja müügitulu ulatus möödunud majandusaastal 266,4 miljoni euroni ja puhaskasum 5,5 miljoni euroni, ei ole kange alkoholi müügist saamata jäänud umbes 42 000 euro suurune tulu isegi selle tõendatuse korral kaebaja majandustegevuses oluline kahju. Kaebajal on vaidlustatud sätte jõustumise järel õigus tegeleda tanklakauplustes lahja alkoholi müügiga. (p 19)
PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p-d 14-15)
PSJKS-s ei ole individuaalkaebuse esitamise võimalust otsesõnu sätestatud. Samas tunnustab PS § 15 igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Riigikohtu praktikast tuleneb, et individuaalkaebus on lubatav juhul, kui kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud ja isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p-d 14-15)
Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud vaidlusaluse sätte tema suhtes kohaldamisega. Individuaalkaebusega vaidlustatud normi põhiseadusele vastavuse küsimus ei ole tekkinud selle konkreetsest kohaldamisest isiku suhtes, kuna vaidlusalune norm pole veel jõustunud. Sellegipoolest on tegemist tegeliku vaidlusega põhiõiguste ja -vabaduste rikkumise üle, sest on piisavalt tõenäoline, et vaidlusalune säte jõustub 1. juulil 2015 ning põhjustab kaebaja PS §-ga 31 tagatud ettevõtlusvabaduse riive. (p 17)
Teatud käitumist keelustava õigustloova akti peale on isikul võimalik põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus esitada Riigikohtule enda põhiõiguste kaitseks ka enne karistuse mõistmist või väidetavat subjektiivsete õiguste rikkumist, kui isik viitab oma õiguste tegeliku riive võimalusele. Selline individuaalkaebus on lubatav, kui isiku õiguste riive on tõenäoline, oluline ja pöördumatu ning selle vastu ei ole isikul ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele. (p 18)
Kui kaebaja subjektiivseid õigusi vaidlustatud sätte jõustumisega rikutakse, on põhiseadusega nõutaval määral tagatud kohtuliku kaitse võimalused halduskohtumenetluses, sh kahjunõude kaudu riigivastutuse seaduse alusel. Kaebajal on võimalik tugineda kange alkoholi müügi keelu põhiseadusvastasusele konkreetse normikontrolli käigus. (p 20)
|
| 3-4-1-9-15
|
Riigikohus |
20.03.2015 |
|
Vabariigi Valimiskomisjoni otsus on õiguspärane ega riku kaebajate õigust osaleda valimistel, kuna VVK ei otsusta selle üle, kas kaebajad kanda valijate nimekirja või mitte. Kaebajate valijate nimekirja kandmist otsustab valla- või linnasekretär ning tema tegevuse peale esitatud kaebust on pädev läbi vaatama halduskohus. (p 7)
Kaebajatel oli võimalik enne Riigikogu valimisi RKVS § 25 lg 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi RKVS § 22 lg 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad saanud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lg 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. (p 8) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-4-1-26-12, p 32.
Kaebajatel oli võimalik enne Riigikogu valimisi RKVS § 25 lg 2 alusel esitada avaldus valijate nimekirjas muudatuste tegemiseks valla- või linnasekretärile. Kuigi RKVS § 22 lg 3 järgi ei kanta valijate nimekirja isikut, kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust, oleks kaebajad saanud valla- või linnasekretäri poolt avalduse rahuldamata jätmise peale esitada RKVS § 22 lg 5 alusel kaebuse oma elukohajärgsele halduskohtule koos taotlusega jätta kohaldamata RKVS § 4 lg 3 ja § 22 lg 3 nende vastuolu tõttu põhiseadusega. (p 8) Vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. jaanuari 2013. a määrus asjas nr 3-4-1-26-12, p 32.
Vabariigi Valimiskomisjoni otsus on õiguspärane ega riku kaebajate õigust osaleda valimistel, kuna VVK ei otsusta selle üle, kas kaebajad kanda valijate nimekirja või mitte. Kaebajate valijate nimekirja kandmist otsustab valla- või linnasekretär ning tema tegevuse peale esitatud kaebust on pädev läbi vaatama halduskohus. (p 7)
|
| 3-2-1-75-14
|
Riigikohus |
21.04.2015 |
|
TsÜS § 137 lõike 1 kohaselt möödub tähtaeg tähtpäeva saabumisel kell 24.00. Ka TsMS § 62 lõike 2 esimese lause kohaselt võib üldjuhul menetlustoimingut teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Nendest sätetest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)
TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil koos kirjeldava ja põhjendava osaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2014. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-48-14, p 14). (p 70)
Maksekäsu avalduse saab maakohus rahuldada üksnes juhul, kui on täidetud maksekäsu menetluse kohaldamise eeldused (nt TsMS §-s 481 sätestatud eeldused, avaldus vastab TsMS §-s 482 sätestatud nõuetele, ei ilmne menetluse peatumise aluseid (TsMS § 483 lõige 2 punkt 4). Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)
Maakohus peab maksekäsu avalduse lahendamisel muu hulgas hindama, kas TsMS § 70 järgi on vaidluse lahendamine Eesti kohtute pädevuses. TsMS § 75 lõike 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. (p 65)
TsÜS § 137 lõikest 1 ja TsMS § 62 lõike 2 esimesest lausest tulenevalt peab menetlusdokument jõudma kohtusse kohtu määratud tähtpäeva jooksul, st kuni kella 24.00-ni (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-11, p 12). Menetlusdokumenti ei saa lugeda tähtajal esitatuks, kui see on sideasutusele edastatud kohtu määratud tähtaja jooksul. (p 56)
PS § 15 lõike 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse. Koostoimes PS §-ga 14, mis kohustab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu ning kohalikke omavalitsusi tagama õigusi ja vabadusi, tuleneb PS § 15 lõike 1 esimesest lausest üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele. Üldine põhiõigus kohtulikule kaitsele tagab nii õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse kui ka õiguse tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (p 58). PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud üldise kaebepõhiõiguse kaitsealas on olukord, kus kohus ei ole isiku õiguste üle otsustanud. PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõiguse kaitsealasse kuulub aga olukord, kus on olemas isiku õigusi ja vabadusi puudutav kohtu otsustus. (60)
PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). Seetõttu tuleb edasikaebeõiguse riive põhiseaduspärasuse hindamisel arvestada ka seda, milliste põhiõiguste kaitseks soovib isik kaebeõigust kasutada. (p 59)
PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. PS § 15 lõike 1 teisest lausest tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. PS § 15 lõike 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus (p 44). Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses hindab, peab olema vaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks. (p 45)
PS §-s 14, § 15 lõike 1 esimeses lauses ja § 24 lõikes 5 on tagatud menetluslikud põhiõigused, mille eesmärk on avada tee isiku materiaalsete põhiõiguste teostamiseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p 75). (p 59) PS § 24 lg 5 kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse. PS § 24 lõike 5 selline tõlgendus ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada kahes kohtuastmes. (p 62) TsMS § 4891 lg 5 riivab PS § 24 lg 5 tagatud edasikaebeõigust. (p 64) Edasikaebeõiguse piirang ei ole sedavõrd intensiivne, et kaaluks üles riive eesmärgiks olevad väärtused. (p 68)
|
| 3-4-1-59-14
|
Riigikohus |
26.05.2015 |
|
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Vaidlusalused tsiviilkohtumenetluses kehtivad riigilõivumäärad riivavad esmajoones PS § 15 lg-ga 1 tagatud isikute kohtusse pöördumise õigust ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata selle tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine takistatud ning kohus ei saa kontrollida isiku õiguste väidetud rikkumist. (p 17)
Kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse mistahes piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui on piirangut sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtumenetluses nõutavate riigilõivudega kaasneva kohtuliku kaitse õiguse riive esmane legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia kui põhiseaduse XIII peatükist tulenev põhiseaduslik õigusväärtus. Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul siis, kui selle vajadus on ilmne. (p 18)
Kui kohtuliku kaitse õiguse riive ainsaks legitiimseks eesmärgiks oleks menetlusökonoomia, ei võimaldaks see ammendavalt hinnata kõnealuse õiguse piiramise proportsionaalsust. Nimelt lähtub menetlusökonoomia hinnangust selle kohta, milline on kohtute töökoormus ja suutlikkus pakkuda tõhusat õiguskaitset. Menetlusökonoomia on legitiimne eesmärk seadusandjale, kehtestamaks riigilõive sellisel määral, et tõrjuda ilmselgelt põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi. Sellest lähtuvad riigilõivumäärad on kehtestatud näiteks halduskohtumenetluses. (p 19)
Kui kohtuliku kaitse õiguse riive ainsaks legitiimseks eesmärgiks oleks menetlusökonoomia, ei võimaldaks see ammendavalt hinnata kõnealuse õiguse piiramise proportsionaalsust. Nimelt lähtub menetlusökonoomia hinnangust selle kohta, milline on kohtute töökoormus ja suutlikkus pakkuda tõhusat õiguskaitset. Menetlusökonoomia on legitiimne eesmärk seadusandjale, kehtestamaks riigilõive sellisel määral, et tõrjuda ilmselgelt põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi. Sellest lähtuvad riigilõivumäärad on kehtestatud näiteks halduskohtumenetluses. (p 19)
Põhiõigust ei tohi riivata suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtuliku kaitse õiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. (p 23)
Konkreetses normikontrollis tuleb riigilõivumäära proportsionaalsuse kindlakstegemisel lähtuda iga üksiku kohtuasja asjaoludest. Riigikohtu üldkogu on konkreetses normikontrollis lugenud riigilõivu proportsionaalsuse hindamisel asjassepuutuvateks kriteeriumideks hageja isikut ja kohtusse pöörduja võimet riigilõivu tasuda, ühiskonnaolusid, õigusvaidluse olemust, menetluse staadiumi ja hagiavalduse eset. (p 24)
Abstraktses normikontrollis tuleb vältimatult arvestada ka õigusliku regulatsiooni üldisi tunnuseid ja tingimusi. Õiguslik regulatsioon peab olema vajalikul määral üldistav ega saa väga täpselt arvestada iga regulatsiooniga hõlmatava võimaliku üksikjuhtumiga. Abstraktses normikontrollis riigilõivumäärade proportsionaalsuse hindamisel on siiski võimalik vajalikul määral arvestada ka Riigikohtu senise asjakohase praktikaga konkreetse normikontrolli asjades. (p 25)
Riigikohtu üldkogu on varem leidnud, et nii menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamiseks kui ka menetlusökonoomia eesmärgi täitmiseks ei ole lõivustamise asemel sama efektiivseks abinõuks kohtunike arvu suurendamine või riigi menetlusabi laiendamine menetluskulude kandmisel (vt 3-2-1-62-10, p 47). Need meetmed ei võimalda ära hoida põhjendamatute või pahatahtlike kaebuste esitamist ega tagaks menetlusosaliste poolt õigusemõistmise kulutuste osalist kandmist. (p 26)
Siiski pole seadusandja otsustusruum ka tsiviilkohtumenetluse toimingute lõivustamisel piiritu. Kuna riigilõivumäärade suuruse kaudu avardatakse või kitsendatakse õigusemõistmise kättesaadavust, tuleb riigilõivumäärade suuruse kindlaksmääramisel arvestada, et need ei moonutaks PS § 11 mõttes kohtuliku kaitse õiguse olemust. (p 33)
Proportsionaalsuse põhimõtte järgimisel on seadusandjal esmatähtis tagada, et riigilõivumäärad oleksid kohtusse pöördumise õiguse suhtes mõõdukad. Vastasel juhul ei täidaks riik oma ülesannet ühiskonnas tekkivate probleemide rahumeelse lahendamise kaudu avaliku korra ja õigusrahu kindlustamisel, s.o PS preambuli neljandas lõigus nimetatud ülesande – riigi sisemise rahu tagamine – täitmisel. (p 34)
Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine. Vaidlusalused tsiviilkohtumenetluses kehtivad riigilõivumäärad riivavad esmajoones PS § 15 lg-ga 1 tagatud isikute kohtusse pöördumise õigust ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Kui nõutavat lõivu ei ole tasutud ja isikut ei vabastata selle tasumise kohustusest, on asja menetlusse võtmine takistatud ning kohus ei saa kontrollida isiku õiguste väidetud rikkumist. (p 17)
Kohtusse pöördumise õiguse ja edasikaebeõiguse mistahes piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui on piirangut sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. Kohtumenetluses nõutavate riigilõivudega kaasneva kohtuliku kaitse õiguse riive esmane legitiimne eesmärk on menetlusökonoomia kui põhiseaduse XIII peatükist tulenev põhiseaduslik õigusväärtus. Riigilõivude puhul väljendub menetlusökonoomia selles, et riik suunab isikuid mitte esitama põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi, mille menetlemine võib põhjustada kohtusüsteemi suutmatuse pakkuda tõhusat kohtulikku kaitset mõistliku aja jooksul siis, kui selle vajadus on ilmne. (p 18)
Kui kohtuliku kaitse õiguse riive ainsaks legitiimseks eesmärgiks oleks menetlusökonoomia, ei võimaldaks see ammendavalt hinnata kõnealuse õiguse piiramise proportsionaalsust. Nimelt lähtub menetlusökonoomia hinnangust selle kohta, milline on kohtute töökoormus ja suutlikkus pakkuda tõhusat õiguskaitset. Menetlusökonoomia on legitiimne eesmärk seadusandjale, kehtestamaks riigilõive sellisel määral, et tõrjuda ilmselgelt põhjendamatuid või pahatahtlikke kaebusi. Sellest lähtuvad riigilõivumäärad on kehtestatud näiteks halduskohtumenetluses. (p 19)
Tsiviilõiguslike kohtuvaidluste märgatavalt suuremast hulgast, sh igati põhjendatud kohtuvaidluste märgatavalt suuremast hulgast, tulenevalt ei saaks halduskohtumenetluses kehtivad madalad riigilõivumäärad tsiviilkohtumenetluses (tõenäoliselt) tagada menetlusökonoomiat ega vältida kohtute ülekoormatust. Samas ei ole seadusandjal võimalik menetlusökonoomia tagamise põhjendusega kehtestada tsiviilkohtumenetluses oluliselt kõrgemaid riigilõivusid kui halduskohtumenetluses. Menetlusökonoomia ei saa olla legitiimne eesmärk põhjendatult tsiviilkohtusse pöördujate tõrjumisel põhjendamatult kõrge riigilõivuga. (p 20)
Ainuüksi põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist heidutavate suhteliselt madalate riigilõivumäärade korral tuleks tsiviilkohtumenetlust suuremas ulatuses rahastada riigieelarve muude tuluallikate, s.t sisuliselt maksutulude arvel. See ei oleks aga kooskõlas avaliku huviga, sest erinevalt haldus- ja kriminaalasjadest või suhteliselt väikesest arvust teatud liiki tsiviilasjadest, millel on ka avaram sotsiaalne mõõde (nt lapsi ja perekonda puudutavad vaidlused), ei puuduta enamik eraõiguslikest vaidlustest enamasti avalikke huve. Kohus toimib eraõiguslikke õigusvaidlusi lahendades üldjuhul vaid poolte omavahelise tüliküsimuse reguleerijana. Avalikkuse huvid on valdava osa tsiviilõiguslike vaidluste puhul pigem teisejärgulised võrreldes näiteks halduskohtumenetlusega, kus kohtu roll seisneb olulisel määral ka täitevvõimu tasakaalustamises. (p 21)
Riigi toimimine kohtusüsteemi vahendusel tsiviilkohtumenetluses valdavalt eraisikute huvides õigustab selle kohtumenetluse toimingute lõivustamist suuremal määral, kui seda tehakse halduskohtumenetluses. See tähendab omakorda, et riik võib menetlusosalisi tsiviilasjades kohustada osalema suuremal määral õigusemõistmise kulutuste kandmises. Nimetatud põhimõttest lähtumine on lubatav selleks, et teised maksumaksjad ei peaks kitsast isikute ringi puudutavate kohtuvaidluste lahendamist vähemalt mitte tervikuna finantseerima. Eeltoodust lähtuvalt on tsiviilkohtumenetlusest tingitud riigi kulutuste osaline kandmine kohtumõistmisest huvitatud isiku poolt menetlusökonoomia kõrval teiseks kohtusse pöördumise õiguse legitiimseks riiveks olev põhiseaduslik väärtus. (p 22)
Siiski pole seadusandja otsustusruum ka tsiviilkohtumenetluse toimingute lõivustamisel piiritu. Kuna riigilõivumäärade suuruse kaudu avardatakse või kitsendatakse õigusemõistmise kättesaadavust, tuleb riigilõivumäärade suuruse kindlaksmääramisel arvestada, et need ei moonutaks PS § 11 mõttes kohtuliku kaitse õiguse olemust. (p 33)
Proportsionaalsuse põhimõtte järgimisel on seadusandjal esmatähtis tagada, et riigilõivumäärad oleksid kohtusse pöördumise õiguse suhtes mõõdukad. Vastasel juhul ei täidaks riik oma ülesannet ühiskonnas tekkivate probleemide rahumeelse lahendamise kaudu avaliku korra ja õigusrahu kindlustamisel, s.o PS preambuli neljandas lõigus nimetatud ülesande – riigi sisemise rahu tagamine – täitmisel. (p 34)
Seadusandjal tuleb kohtumenetluse tarbeks riigilõivumäärade kehtestamisel arvestada ka asjaoluga, et õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioone. Tuumikfunktsioone tuleb riigil finantseerida eeskätt maksutulust. See tähendab muu hulgas, et riigil on kohustus tagada kohtupidamise efektiivsus ja kättesaadavus sõltumata sellest, millisel määral võimaldab tsiviilasjadest laekunud riigilõivutulu katta õigusemõistmisele tehtavaid kulutusi. Õigusemõistmisest tulenevate kulude katmist saab vaid osaliselt jätta menetlusosaliste kanda. (p 35)
10 500 euroni küündiv riigilõivumäär tsiviilkohtumenetluses ei ole mõõdukas ennekõike füüsiliste isikute kohtuliku kaitse õiguse suhtes. TsMS § 182 lg-s 2 sätestatud füüsilisele isikule menetlusabi andmise regulatsioon ei välista olukordi, kus füüsiliselt isikult nõutav kuni 10 500 euro suurune riigilõiv muudab tema kohtusse pöördumise õiguse illusoorseks. Tuleb arvestada, et iga kohtusse pöörduja võtab hagi esitamisel riski, et olenemata menetlusabi saamisest tuleb tal lõpptulemusena lõiv siiski tasuda, sh TsMS § 190 lg-te 4 ja 5 järgi juhul, kui isik peab vaidluse kaotamise korral hüvitama riigile pärast kohtuvaidluse lõppu riigilõivu, mille tasumisest ta hagi esitamisel oli vabastatud. (p 40)
RLS lisa 1 tabeli järel sätestatud rahaline kohustus, mille järgi tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3400 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 500 euro, piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 500 eurot, ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ja on seega põhiseadusega vastuolus. (p 41)
Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ei ole legitiimseks eesmärgiks kuitahes kõrgete riigilõivumäärade kehtestamiseks. Nimetatud põhimõtte kontekstis ei saa lugeda legitiimseks kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile tulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui oleks vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks ilmselges vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 28) Vt ka RKÜKo 3-2-1-62-10, p 45.
Riigilõivu tasumise kohustuse täitmine on seaduse järgi eeltingimuseks kohtusse pöörduja õigusliku probleemi kohtulikuks arutamiseks või edasikaebuse menetlemiseks. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse lõivustamine tsiviilkohtumenetluses pole vastuolus PS § 113 mõttega, kuna lõivu tasunud isik saab selle eest riigilt tema huvidele vastava vastusoorituse, milleks on õigusemõistmine. Tsiviilkohtumenetluse kontekstis on selleks täpsemalt kahe isiku vahelisest eraõigussuhtest võrsunud õigusvaidluse lahendamine kohtus. (p 30)
Seadusandja otsus arvestada riigilõivumäärade kehtestamisel kohtuasja lahendamise kulude kõrval ka vaidluseseme hinda on põhjendatud, sest kui väikese rahalise nõude esitamisega kaasneks liiga suure lõivu tasumise risk, heidutaks see kohtusse pöördumist ülemäära. (p 32)
Õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte ei ole legitiimseks eesmärgiks kuitahes kõrgete riigilõivumäärade kehtestamiseks. Nimetatud põhimõtte kontekstis ei saa lugeda legitiimseks kohtulõivu võimalikku eesmärki teenida riigile tulu ja finantseerida sellest riigi muid kulutusi, juhul kui lõiv on suurem, kui oleks vajalik menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmise ja menetlusökonoomia tagamiseks. See oleks ilmselges vastuolus PS §-st 113 tuleneva lõivu olemusega. (p 28) Vt ka RKÜKo 3-2-1-62-10, p 45.
Riigilõiv on tasu riigi poolt avalik-õigusliku toimingu tegemise või dokumendi väljaandmise eest. Riigilõivu erinevus maksust seisneb selles, et lõivu tasuja saab toimingu tegemise või dokumendi väljastamise näol konkreetse vastuteene. Lõivu eesmärk on riigi tehtava konkreetse toimingu kulutuste hüvitamine toimingust huvitatud isiku poolt, samas kui maks on avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud otsese vastutasuta vaieldamatult täitmisele kuuluv rahaline kohustus (vt RKÜKo 3-4-1-10-00, p 24). Eeltoodust järeldub, et avalik-õiguslike toimingute riigilõivustamine on põhiseaduse tähenduses lubatud, kui toimingus sisaldub lõivu tasunud isiku jaoks vastuteene ning riigilõivuna küsitav rahasumma on mõeldud nimetatud toimingu tegemisega kaasnevate kulude katmiseks. Tsiviilkohtumenetluses johtub sellest õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte. (p 29)
Riigilõivu tasumise kohustuse täitmine on seaduse järgi eeltingimuseks kohtusse pöörduja õigusliku probleemi kohtulikuks arutamiseks või edasikaebuse menetlemiseks. Kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse lõivustamine tsiviilkohtumenetluses pole vastuolus PS § 113 mõttega, kuna lõivu tasunud isik saab selle eest riigilt tema huvidele vastava vastusoorituse, milleks on õigusemõistmine. Tsiviilkohtumenetluse kontekstis on selleks täpsemalt kahe isiku vahelisest eraõigussuhtest võrsunud õigusvaidluse lahendamine kohtus. (p 30)
PS §-s 113 sätestatud seadusereservatsioonist tulenevalt on lõivude kehtestamise üle otsustamine seadusandja ainupädevuses. Seadusandja otsustab, milliseid avalikke teenuseid lõivustada, ning määrab kindlaks teenuste eest nõutavad lõivumäärad. Tsiviilkohtumenetluse riigilõivumäärade kehtestamisel on seadusandja ühtlasi teatud piirini vaba otsustama, millises ulatuses õigusemõistmise kulutuste kandmises osalemise põhimõtet tsiviilasjadele kohaldada. (p 31)
Seadusandja on otsustanud riigilõivusüsteemi kehtestamisel seada riigilõivumäärad sõltuvusse tsiviilasja hinnast, kusjuures on selge, et tsiviilasja hinna ja tsiviilasja lahendamise kulu vahel puudub üksühene seos: on täiesti võimalik, et madala hinnaga tsiviilasi on õiguslikult väga keerukas ja selle lahendamise kulu ebaproportsionaalselt suur. Seadusandja valitud metoodika tähendab, et osa õigusvaidluste puhul küsitakse kohtulõivu väiksemas määras, kui on selle vaidluse lahendamise kulu, samas kui osa tsiviilasjade lahendamise eest kehtestatud riigilõivumäär ületab seda kulu. Sellise metoodika puhul soodustab riik madalama riigilõivumäära kaudu hinnalt väiksemate tsiviilasjade lahendamist n-ö ristsubsideerides kõrgemate määradega riigilõivustatud tsiviilasjade kaudu madalama hinnaga tsiviilasjade lahendamise tegelike kulutuste katmist. Seadusandja otsus arvestada riigilõivumäärade kehtestamisel kohtuasja lahendamise kulude kõrval ka vaidluseseme hinda on põhjendatud, sest kui väikese rahalise nõude esitamisega kaasneks liiga suure lõivu tasumise risk, heidutaks see kohtusse pöördumist ülemäära. (p 32)
Seadusandjal tuleb kohtumenetluse tarbeks riigilõivumäärade kehtestamisel arvestada ka asjaoluga, et õigusemõistmine on üks riigi tuumikfunktsioone. Tuumikfunktsioone tuleb riigil finantseerida eeskätt maksutulust. See tähendab muu hulgas, et riigil on kohustus tagada kohtupidamise efektiivsus ja kättesaadavus sõltumata sellest, millisel määral võimaldab tsiviilasjadest laekunud riigilõivutulu katta õigusemõistmisele tehtavaid kulutusi. Õigusemõistmisest tulenevate kulude katmist saab vaid osaliselt jätta menetlusosaliste kanda. (p 35)
Riigi kulusid tsiviilasja lahendamisele on keeruline rahaliselt mõõta, sest kohtuasja lahendamine ja selleks vajalike eelduste loomine eeldab lisaks kohtunikele mitmete teiste riigiametnike tööd (kohtujuristid, nõunikud, konsultandid, analüütikud, sekretärid, tõlgid, IT-spetsialistid jne). Samuti on selge, et selle näitaja puhul on tegemist ajas pidevalt muutuva suurusega. Õiguskeskkonna stabiilsuse tagamiseks ei saa riigilõivumäärade reguleerimisel arvestada iga muudatusega majanduskeskkonnas, mis mõjutavad mh kohtuteenistujate töötasusid. Isegi kui lähtuda 1100 eurot tähistavast tsiviilasja lahendamise keskmisest kulust, tuleb õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõttega arvestades silmas pidada, et suur osa tsiviilasjadest põhjustab riigile tegelikult keskmisest kulust suuremaid kulutusi. (p 36)
Riigilõivumäärade puhul ei ole võimalik saavutada täielikku vastavust õigusemõistmisest tingitud tegelikele kuludele konkreetses tsiviilasjas, sest kulud, mis tulenevad ühe kohtuasja menetlemisel kohtunike ja kohtuteenistujate tööajast, saavad olla üksnes hinnangulised. Erisusi tsiviilasja lahendamise tegelike kulude ja hinnanguliste kulude vahel võimaldab piiratud ulatuses tasandada n-ö ristsubsideerimine. Kohtulõivude-sisese n-ö ristsubsideerimise tulemusel peavad aga kohtulikud lõivud püsima proportsioonis kuludega, mis kaasnevad riigile mingit liiki tsiviilasjade lahendamisega. PS §-st 113 tulenevalt ei tohi kohtuliku lõivu määr ületada ilmselgelt tsiviilasja lahendamiseks tehtavat rahalist kulu. (p 37)
|
| 3-4-1-2-15
|
Riigikohus |
01.07.2015 |
|
Tänapäevaste võimaluste juures ei saa üksnes tehnilist laadi raskusi pidada põhiõiguste piiramise õigustamisel piisavaks. (p 50)
Kohtu poolt süüdi mõistetud ja kinnipidamiskohtades vanglakaristust kandvate isikute hääleõiguse piirangu esmaseks põhjuseks tuleb pidada soovi kõrvaldada ajutiselt riigivõimu teostamisest Riigikogu valimiste kaudu isikud, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud. Selline kõrvaldamine teenib ennekõike riigivõimu legitiimsuse eesmärki, võimaldades valimiste kaudu toimuval võimu legitimeerimisel osaleda üksnes isikutel, kes ei ole eelnimetatud väärtusi oma tegudega kahtluse alla seadnud. Ühtlasi kaitseb selline piirang nende isikute õigusi, kes ei ole oma tegudega ühiselu aluseks olevate väärtuste suhtes taolist lugupidamatust väljendanud, ning edendab õigusriiki kui samuti põhiseaduslikku järku õigusväärtust. Need eesmärgid on hääleõiguse piiramiseks legitiimsed. (p 51-52)
Selle otsustuse tegemine, milliste süütegude või nendele antud hinnangute järgi hääleõigust piirata, on ennekõike seadusandja pädevuses. (p 53)
PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve. Konkreetse normikontrolli raames hinnatakse normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Konkreetse normikontrolli menetluses saab hinnata üksnes seda, kas konkreetse isiku puhul on seadusandja oma PS §-s 58 sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud. (p 53)
Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata. (p 56)
Teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. (p 57)
Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 59)
Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 61)
Üldkogu tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. PS §-ga 57 ei ole kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. (p 63)
Õigus parlamendi valimistel hääletada tagab demokraatliku riigikorralduse toimimise. Tegemist on olulise põhiõigusega, kuid teatud isikute või kindlalt piiritletud väikeste isikugruppide hääletamiselt välistamine ei väära demokraatlikku tahtekujundust tervikuna. Põhiseadusandja on sõnaselgelt lubanud PS §-s 58 vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust piirata. (p 56)
Üldkogu tõlgendab PS § 57 sarnaselt, nagu Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendab EIÕK protokolli nr 1 artiklit 3. PS §-ga 57 ei ole kooskõlas keeld, mille kohaselt ei või ükski vanglakaristust kandev kinnipeetav parlamendivalimistel hääletada. (p 63)
PS § 15 lõikest 1 ja § 152 lõikest 2 ning PSJKS § 14 lõikest 2 tulenevalt tunnistab Riigikohus põhiseaduse vastaseks selles kohtuasjas asjassepuutuva õigustloova akti või sätte. Konkreetse normikontrolli eesmärk on teenida eelkõige menetlusosaliste huve. Konkreetse normikontrolli raames hinnatakse normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Konkreetse normikontrolli menetluses saab hinnata üksnes seda, kas konkreetse isiku puhul on seadusandja oma PS §-s 58 sisalduvat õigust proportsionaalselt kasutanud. (p 53)
Teatud tunnuste järgi piiritletud isikute grupi absoluutne hääletamise keeld, mis ei võimalda kaalumist, võib anda proportsionaalse tulemuse. (p 57)
Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige tahtlikku tapmist raskendavatel asjaoludel, samuti seda, et isik jätkas kuritegude toimepanemist pärast vanglakaristuse osalist ärakandmist ja tingimisi ennetähtaegset vabastamist, talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat karistuse pikkust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 59)
Arvestades seda, et vähemalt teatud osa vanglakaristust kandvate kinnipeetavate hääleõigust lubab põhiseadus expressis verbis piirata, ning konkreetse kaebaja toime pandud kuritegusid, eelkõige teenistusülesandeid täitva politseiniku tapmist ja paljude raskete kuritegude hulka, samuti kuritegude toimepanemist ka vanglakaristuse kandmise ajal ning talle mõistetud kuritegude raskusest lähtuvat eluaegset vanglakaristust, on tema hääleõiguse piirang proportsionaalne. (p 61)
|
| 3-4-1-24-15
|
Riigikohus |
07.07.2015 |
|
Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)
Seadusandjal on õigus kooskõlas põhiseadusega määratleda isiku kaebeõiguse piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 14)
Isikul on PS § 15 kohaselt õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes kohtus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski – tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, st kui riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. (p 10)
|
| 3-4-1-25-15
|
Riigikohus |
01.10.2015 |
|
Riigilõivu tasunud isik või isik, kelle eest lõiv tasuti, saab enamtasutud riigilõivu tagastamise taotluse esitamisel PS § 15 lg 1 alusel nõuda vähemalt kohtulahendi jõustumiseni riigilõivumäära põhiseaduspärasuse kontrollimist. (p 19)
RLS lisa 1 tabeli järel sätestatud rahaline kohustus, mille järgi tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro, piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ja on seega põhiseadusega vastuolus. (p 24)
PSJKS § 9 lg 1 järgi saab esimese või teise astme kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse, kui on jätnud asjassepuutuva õigustloova akti kohtuasja lahendamisel kohaldamata. Kohtuasja lahendamine hõlmab nii kohtuasja sisulise kui ka asjaga seotud menetluslike küsimuste lahendamise. (p 18)
|
| 3-1-1-93-15
|
Riigikohus |
20.11.2015 |
|
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)
Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)
Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)
KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)
Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)
Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)
Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)
RKKKo 3-1-1-89-12 p 20. (p 66)
Kohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata õigusnormi põhiseadusele vastavust vaid menetletava kohtuasja asjaolude põhjal (3-1-1-77-02 p 23; 3-4-1-2-15 p 53; 3-1-1-20-06 p 7; 3-4-1-25-09 p 26). (p 95)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85).
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)
Kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)
Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)
Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)
Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)
KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100)
E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)
Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)
Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)
Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)
Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75)
Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)
Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49)
KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)
On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)
Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)
|
| 3-4-1-27-15
|
Riigikohus |
18.12.2015 |
|
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36)
Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36)
HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
Konkreetse normikontrolli eelduseks on vaidlustatud sätte asjassepuutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (p 33)
Normi asjassepuutuvuse hindamisel ei saa piirduda ainult järelevalvemenetluse esemeks oleva õigusnormi grammatilise tõlgendamisega, vaid tuleb hinnata ka vaidlusalust normi süstemaatilises koostoimes seda õigusvaldkonda reguleeriva muu normistikuga. (p 33)
Kuna nii juhul, kui RahaPTS § 40 lõige 7 oleks põhiseadusvastane, kui ka juhul, kui see norm on põhiseaduspärane, peab kohus lahendama asja ühtmoodi (vara valdaja menetlusse kaasama), ei pea kohus normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral erinevalt otsustama. Eeltoodust lähtuvalt ei ole norm asjassepuutuv. (p 39)
PS § 24 lõige 2 näeb ette igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures ning lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata. Lähtudes põhiseaduskonformse tõlgendamise nõudest vaidlustatud normi rakendamisel ja hinnates RahaPTS § 40 lõiget 7 süstemaatiliselt koos RahaPTS teiste normidega, tuleb vaidlusalust sätet siiski tõlgendada nii, et selle sätte alusel toimuvasse menetlusse tuleb kaasata vara valdaja. See isik on ja saab olla vara käsutamise piiramise varasemates etappides halduskohtumenetluses menetlusosaliseks. Seda põhjusel, et kui vara valdaja leiab, et tema õigusi on rikutud RahaPTS § 40 lõike 1 alusel haldusorgani tehtud ettekirjutusega seada vara suhtes käsutuspiirang 30 päevaks, samuti kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud lõike 3 alusel tehtud haldusorgani ettekirjutusega piirangu pikendamisel 60 päeva võrra, võib ta pöörduda nende ettekirjutuste vaidlustamiseks halduskohtusse HKMS § 44 lõike 1 kui üldsätte alusel. (p 36)
RahaPTS § 40 lõikes 7 sätestatud menetlus on loa andmise menetlus HKMS §-de 264–265 mõttes. (p 35)
Arvestades eelnevat menetlust vara suhtes RahaPTS § 40 lõigete 1, 3 ja 6 alusel ning istungi korraldamise kohustust RahaPTS § 40 lõike 7 järgi, tuleb vara riigi omandisse kandmiseks loa andmise kohtumenetlusse kaasata vara valdaja kui menetlusosaline. (p 36)
HKMS § 265 lõike 5 esimese lause järgi võib haldustoiminguks loa andmise määruse, loa andmisest keeldumise määruse ja loa muutmise või tühistamise määruse peale esitada määruskaebuse menetlusosaline. Seega tuleneb määruskaebuse esitamise õigus halduskohtumenetlusse RahaPTS § 40 lõike 6 alusel kaasatud vara valdajale RahaPTS § 40 lõikest 7 ja HKMS § 265 lõike 5 esimesest lausest nende koosmõjus. (p 37)
|
| 3-4-1-32-15
|
Riigikohus |
09.02.2016 |
|
Säte, mis kohustab hagiavalduse esitamisel tasuma riigilõivu, riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud igaühe põhiõigust pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtu poole ja PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust. Selliste riivete esmane eesmärk on menetlusökonoomia, mis on põhiseaduslik õigusväärtus. PS §-st 11 tulenevalt ei tohi põhiõigusi riivata suuremas ulatuses, kui on riivet sisaldava normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. (p 22)
RLS § 57 lõigetest 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 tulenev kohustus piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust ja on põhiseadusega vastuolus (vt ka RKPJK 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14). (p 24)
Õigusselguse tagamiseks tuleb lugeda asjassepuutuvaks ka RLS § 57 lõike 15 koostoimes lisaga 1, mis reguleeris riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuselt (vt ka RKPJK 10. detsembri 2013 lahend asjas 3-4-1-20-13, 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14 ja 1. oktoobri 2015 lahend asjas 3-4-1-25-15). (p 21)
RLS § 57 lõigetest 1 ja 15 koostoimes lisaga 1 tulenev kohustus piirab osas, milles see sätestab riigilõivumäära ülempiiriks 10 000 eurot, ebaproportsionaalselt PS § 15 lõike 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise õigust ning PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebeõigust ja on põhiseadusega vastuolus (vt ka RKPJK 26. mai 2015 lahend asjas 3-4-1-59-14). (p 24)
|
| 3-3-1-11-16
|
Riigikohus |
22.03.2016 |
|
Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. (p 19)
Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine on oluline tagamaks, et kaebaja saaks tõhusalt osaleda asja kohtulikul arutamisel, ning kaebaja väljasaatmine enne kohtumenetluse lõppu raskendaks kaebuse rahuldamise korral oluliselt selle eesmärkide saavutamist. (p 20)
VSS § 16 lg 1 teise lause kohaselt ei lükka väljasaatmise vaidlustamine kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sellegipoolest annab HKMS § 249 lg 1 muu hulgas lahkumisettekirjutuse vaidlustamisel aluse kohaldada põhjendatud vajaduse korral esialgset õiguskaitset, mis võib HKMS § 251 lg 1 p-st 1 tulenevalt seisneda vaidlustatud haldusakti kehtivuse või täitmise peatamises. (p 16)
Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
Asjaolu, et kaebaja kinnipidamiskeskuses hoidmise maksimumtähtaeg on möödunud, ei takista PPA-d kohaldamast lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks teisi VSS § 10 lg-s 2 loetletud järelevalvemeetmeid. See on lubatud ka ajal, kui lahkumisettekirjutuse täitmine on peatatud (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-32-15, p-d 11 ja 12). (p 19)
Kuigi praeguses asjas viitab kaebaja üksnes enda era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtimajäämise korral, nähtub EIK praktikast, et teatud juhtudel on ka sellistes asjades väljasaatmise peatamine kohtumenetluse ajaks ainus viis õiguskaitsevahendi tõhususe tagamiseks. Kaebaja väljasaatmise korral riiki, kus tal igasugused sidemed, elukoht ja kontaktid puuduvad, muutub tema osalemine enda era- ja perekonnaelu kaitseks olulises kohtumenetluses keeruliseks. (p 19)
|
| 3-1-1-24-16
|
Riigikohus |
30.03.2016 |
|
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)
Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)
Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)
Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
KrMS § 385 p 4 ei võimalda isiku menetlusest kõrvaldamist määruskaebemenetluses vaidlustada, kuid kaebepiirang on põhiseaduspärane. (p 5)
Isiku kaebeõigus PS § 24 lg 5 tähenduses on tagatud võimalusega tugineda oletatavale menetlusõiguse rikkumisele apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses (KrMS § 383 lg 2). Sellega ei piirata isiku kaebeõigust ebaproportsionaalselt. Kriminaalasja arutamine süüdistatava kohalolekuta, kui selleks ei olnud nõuetekohast õiguslikku alust, võib vastata olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tunnustele (vt nt RKKK 3-1-1-106-06, p 8.3). Jõudes apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses järeldusele, et isiku kõrvaldamisega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus, saab seda rikkumist korvata asja uue arutamisega tervikuna või konkreetses osas. (p 7)
Seega ka apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses on võimalik menetlusõiguse rikkumise tagajärgi kõrvaldada, mistõttu määruskaebemenetluse välistamine ei kahjusta pöördumatult süüdistatava õigusi. Kohtu menetlusotsustuste seaduslikkuse tagab kaudselt ka KarS §-s 311 ettenähtud sanktsioon kohtuniku poolt teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest. (p 9)
KrMS § 267 lg 1 p 1 näeb ette, et kohtumääruse alusel võidakse eemaldada süüdistatav kohtuistungi saalist ajutiselt või kogu istungi ajaks, kui ta rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku või kohtukordniku korraldust. (p 7)
Apellatsiooni- või kassatsiooniastmes süüdistatava kohtuistungilt eemaldamise õiguspärasust hinnates tuleb esmalt kontrollida, kas menetlustoiminguks esines kohane õiguslik alus. Võimaldamaks asja kaebemenetluses läbivaataval kohtul hinnata ilma süüdistatavata asja arutamise põhjendatust ja õiguspärasust, peab menetlustoimingu teinud kohus koguma tõendeid, mis puudutavad süüdistatava eemaldamise põhjuseid ja tingimusi. Kui süüdistatava kohtuistungilt kõrvaldamisel rikuti menetlusõigust, ei pruugi see siiski tingimata viia ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuseni, s.o tegemist ei ole vältimatult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 tähenduses. Lähtudes konkreetse kriminaalasja asjaoludest ja põhiõiguste tagamise eesmärgist, tuleb rikkumise olulisuse hindamisel muu hulgas kaaluda, kas süüdistatava juuresolekuta uuritud tõenditele tugineti tema osas kohtuotsuse tegemisel. Samuti näeb KrMS § 269 lg 4 ette, et mitme süüdistatavaga kriminaalasja kohtulikul arutamisel võib nende kuritegude arutamine, mis ei puuduta konkreetset süüdistatavat, toimuda ilma süüdistatava ja tema kaitsjata. Mitme süüdistatavaga kriminaalasjas tuleb hinnata, kas kohtulik arutamine ilma konkreetse süüdistatava juuresolekuta üldse puudutas temale esitatud süüdistust või mõjutas muul viisil tema olukorda. (p 8)
Põhiseaduse (PS) § 24 lg-st 2 tuleneb põhiõigus viibida enda asja arutamise juures ja sellest lähtuvalt õigus olla kohtus ära kuulatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 14.1). Kaudselt on see õigus järeldatav ka kohtusse pöördumise õigust sätestavast PS § 15 lg-st 1, mis on ausa kohtumenetluse õiguse üldnorm. Analoogsed õigused tulenevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-test 1 ja 3. Nende õiguste tagamiseks näeb KrMS § 35 lg 2 ette, et süüdistataval on õigus võtta osa kohtulikust arutamisest, s.t viibida oma asja arutamise juures. Õigus osaleda oma asja arutamisel ei ole siiski absoluutne ja seda on võimalik piirata seaduses ettenähtud juhtudel ja alustel, eeskätt juhul, kus süüdistatav on ise põhjustanud olukorra, kus ta ei saa või ei soovi osaleda asja arutamisel (menetlusest kõrvalehoidumine või kohtuistungi korra rikkumine). Piirang peab mõistetavalt olema legitiimse eesmärgiga ja proportsionaalne. Üheks selliseks eesmärgiks tuleb pidada vajadust tagada kohtumenetluse normaalne funktsioneerimine, kindlustamaks asja arutamist mõistliku aja jooksul. Ka kehtiv menetlusseadus näeb ette, et kriminaalasja arutatakse üldjuhul süüdistatava osavõtul, arvestades KrMS §-des 267 ja 269 nimetatud erandeid. Viidatud erandid annavad õigusliku aluse asja arutamiseks süüdistatava osavõtuta. (p 6)
|
| 3-1-1-23-16
|
Riigikohus |
31.03.2016 |
|
Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)
Esimese või teise astme kohus saab jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldatava õigustloova akti sätte põhiseadusvastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. (p 24)
Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)
Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)
Vahistamistähtaja alguseks loetakse isiku kinnipidamise kuupäev ja kellaaeg. Vahistamistähtaeg lõpeb kell 12.00 vahistamistähtaja viimase kuu sel kuupäeval, mis kannab tähtaja alguspäevaga sama numbrit või – juhul kui tähtaja viimases kuus sellise numbriga kuupäeva ei ole – kuu viimasel päeval. Näiteks 17. juunil 2015 kell 07.24 alanud 6-kuuline vahistamistähtaeg lõpeb 17. detsembril 2015 kell 12.00. (p-d 29–38)
Vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse, sõltumata vahistamisaluse olemasolust. (3-1-1-110-10, p-d 14–16) Märgitust tulenevalt ei piisa selleks, et kohtueelses menetluses tõkendina kohaldatud vahistamine süüdistatava kohtu alla andmisel muutmata jätta, üldjuhul pelgalt sellest, kui kohtueelses menetluses on tuvastatud vahistamisaluse olemasolu ja kohtu alla andmisel ei esitata kohtule andmeid vahistamisaluse äralangemise kohta. Kohus peab hindama ka menetluse senist käiku ja seda, kas vahistamisaluse toime kaalub jätkuvalt üles vahistamisega kaasneva põhiõiguste riive. Selle nõude järgimine on seda olulisem, mida pikem aeg on isiku vahi alla võtmisest möödunud. (p 42)
KrMS § 385 p-s 16 sätestatud kaebepiirang hõlmab ka kohtu alla andmise määruses tehtud otsustust kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi muutmata jätmise kohta (3-1-1-104 13 p 14). (p 22)
Seda, kas vaidlustatud kohtulahend rikub isiku õigusi ja kas selle peale esitatud kaebus on põhjendatud, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. (p 23)
Olukorras, kus isik on esitanud edasikaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (p 24)
Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)
Kui ringkonnakohus on sisuliselt läbi vaadanud lubamatu määruskaebuse, tuleb kohtuasi pärast ringkonnakohtu määruse tühistamist saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule eelmenetluse staadiumis. (p 26)
|
| 3-3-1-35-15
|
Riigikohus |
12.04.2016 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatakse normid üldjuhul tagasiulatuvalt kehtetuks, kuid Riigikohus võib otsuse tagasiulatuvat mõju piirata muuhulgas PS §-st 10 tulenevast õiguskindluse põhimõttest lähtuvalt (vt nt RKÜK 10. märtsi 2008 otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07; RKPJK 17. aprilli 2012 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-25-11). HKMS § 112 lg 1 p 1 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamine põhjustaks HKMS § 240 lg 2 p 7 alusel varasemate menetlusabi taotluste kohta tehtud lahendite rohkearvulise teistmise. Teistmisavalduste rahuldamisel tuleks uuesti lahendada ka avaldused, mis menetlusabi mitteandmise tõttu jäid läbi vaatamata. Sellest tingitud halduskohtute täiendav töökoormus võib põhjustada halduskohtute suutmatuse pakkuda mõistliku aja jooksul tõhusat kohtulikku kaitset muudes haldusasjades. Arvestades res judicata ehk kohtulahendi seadusjõu põhimõtte olulisust, ei oleks avalduste uuesti menetlemine sellises mahus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. (p 47)
HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi piirang võib põhjustada olukorra, kus isikud on sunnitud valima kohtusse pöördumise ja hädavajalikus ulatuses toidu, ravimite või hügieenitarvete ostmise vahel (vt RKHK 16. novembri 2015 määrus asjas nr 3-3-1-35-15). Olukord, kus isik peab valima enda inimväärikuse tagamiseks vajalike kulutuste tegemise ja oma õiguste kohtuliku kaitse vahel, annab tunnistust sellest, et menetlusabi regulatsioon ei võimalda aidata kõiki isikuid, keda see on mõeldud abistama. (p 26)
Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. Kui menetlusabi andmine on välistatud, ent isikul puuduvad tegelikult vahendid ettenähtud riigilõivu tasumiseks, ei ole kohtusse pöördumine pelgalt raskendatud, vaid isik on sellest võimalusest täielikult ilma jäetud. Samuti jäävad selle tagajärjel kaitseta need õigused, mille kaitseks isik soovib kohtusse pöörduda. (p 41)
Selleks, et riigilõiv ei oleks kohtulikku kaitset väljasuretav, peab menetlusabi välistama olukorra, kus edulootusega kohtusse pöörduja õigused jäävad kohtuliku kaitseta üksnes isiku majandusliku seisundi tõttu. (p 42)
Kui isikul puuduvad säästud ja hõlpsasti võõrandatav vara ning kogu tema sissetulek pärast HKMS § 112 lg 1 p-s 1 lubatud mahaarvamiste tegemist kulub hädavajalikus ulatuses toidule, ravimitele, riietele ja hügieenivahenditele, puuduvad isikul tegelikult rahalised vahendid menetluskulude kandmiseks või peaks isik menetluskulude kandmiseks jätma rahuldamata enda või oma ülalpeetavate esmavajadused. Mõlemad tagajärjed oleksid liiga rasked, et neid saaks õigustada huvi säästa mõnevõrra õigusemõistmiseks kuluvaid riigieelarve vahendeid. (p 43)
Õigus kohtulikule kaitsele ja edasikaebeõigus on olulised põhiõigused ning need peavad PS § 15 lg 1 ja § 24 lg 5 järgi olema tagatud igaühele, mitte ainult kulude kandmises osaleda suutvale isikule. (p 41)
|
| 3-4-1-34-15
|
Riigikohus |
19.04.2016 |
|
Riigikohtule esitatav individuaalkaebus on lubamatu juba siis, kui asjas tuvastatakse, et selle esitaja käsutuses oli muu tõhus õiguskaitsevahend kohtumenetluses oma põhiõiguste kaitseks, sõltumata asjaolust, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 28)
Üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust enda õiguste kohtulikule kaitsele, saab isik tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 esitada individuaalkaebuse. Individuaalkaebus ei ole lubatav, kui isik on saanud kasutada võimalust kaitsta oma subjektiivseid õigusi selleks loodud kohases kohtumenetluses. (p 26)
|
| 3-4-1-31-15
|
Riigikohus |
10.05.2016 |
|
PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab subjektiivsete õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamise kõiki neid aspekte, mille kaitstus ei ole tuletatav mõnest muust põhiõigusest. Muu hulgas tuleneb PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigusest koostoimes PS § 104 lg-s 2 punktiga 14 ja §-ga 148 seadusandja kohustus luua kohtusüsteem, mis kindlustab igaühele õigusemõistmise kättesaadavuse ebamõistlike pingutusteta. (p 36)
Kui eluliste asjaolude üksnes juhusliku kokkulangemise tõttu on võimalik põhiseaduskonformne tõlgendamine, ei saa Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses sellest lähtuda, kuna normi põhiseaduspärasusele antud hinnangul on ka erga omnes mõju. (p 33)
PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab subjektiivsete õiguste kaitseks kohtumenetluse algatamise kõiki neid aspekte, mille kaitstus ei ole tuletatav mõnest muust põhiõigusest. Muu hulgas tuleneb PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigusest koostoimes PS § 104 lg-s 2 punktiga 14 ja §-ga 148 seadusandja kohustus luua kohtusüsteem, mis kindlustab igaühele õigusemõistmise kättesaadavuse ebamõistlike pingutusteta. Protsessiõiguse normid, mis määravad kohtualluvuse, piiravad isiku võimalust pöörduda endale sobivasse kohtusse, seal hulgas õigust esitada kaebus enda elukohale kõige lähemale halduskohtule ja riivavad seeläbi PS § 15 lg-ga 1 tagatud põhiõigust. (p 36)
Normid, millega õiguslikult või faktiliselt raskendatakse isiku võimalust olla oma kohtuasja arutamise juures, riivavad PS § 24 lg-ga 2 tagatud põhiõigust. Olukord, kus isik peab oma kohtuasja arutamise juures olemiseks sõitma kaugemale kui lähimasse kohtumajja, raskendab tema võimalust võtta osa asja kohtulikust arutamisest ja tegu on PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõiguse riivega. (p 37)
PS § 24 lg 1 näeb ette igaühe põhiõiguse seadusega määratud kohtualluvusele, mis peab kindlustama kohtuasjade jaotamise kohtute vahel ette kindlaks määratud objektiivsete kriteeriumite alusel, hoides seeläbi ära asjade kohtutevahelist meelevaldset jagamist ja tagades õigusemõistmise sõltumatust. Kohtualluvuse määramine seaduslikul teel peab justiitshaldustasandil tagama kohtu suurust arvestava kohtunikevahelise tööjaotuse ja seeläbi kohtusüsteemi tõhusa toimimise ning teiselt poolt isikute optimaalse juurdepääsu õigusemõistmisele. (p 40)
Kuigi kohtualluvuse määramisel ja kohtute paiknemise üle otsustamisel on seadusandjal lai otsustusruum, ei tähenda see, nagu võiks seadusandja selles vallas toimida meelevaldselt. Nii kohtute asukohtade määramine kui ka kohtualluvuse reguleerimine peab olema proportsionaalne seeläbi riivatavate põhiõiguste suhtes. (p 43)
Kohtualluvus on tihedalt seotud kohtute paiknemise ja tööjaotuse küsimustega, mille lahendamine on suuresti seadusandja õiguspoliitiline otsustus. Kohtute paiknemine ja omavaheline tööjaotus on omakorda seotud kohtusüsteemi rahastamise ja riigieelarvega. Põhiseaduse preambulist ja §-st 14 tuleneva põhiõiguste ja -vabaduste kaitse tagamise kohustuse täitmiseks peab Eesti kindlustama jätkusuutliku eelarvepoliitika. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohus peab vältima olukorda, kus eelarvepoliitika kujundamine läheb suures osas kohtu kätte. (p 53)
Nii üldreegli kehtestamisel kui ka erandite ettenägemisel on seadusandja õigustatud arvesse võtma erinevaid aspekte – lisaks kohtute kaugusele menetlusosalistest kohtute töö tõhusust lähtuvalt kohtute suurusest, elanike arvu kohtu piirkonnas, õigusabi kättesaadavust kohtu lähedal, kohtunike värbamise võimalusi ja muid asjakohaseid kaalutlusi. (p 58)
|
| 3-1-1-63-16
|
Riigikohus |
03.10.2016 |
|
KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)
Eeluurimiskohtuniku poolt läbiotsimistaotluse rahuldamata jätmine ei piira prokuratuuri õigust esitada kohtule uute asjaolude ilmnemisel uut taotlust sama koha läbiotsimiseks samal eesmärgil. (p 18)
KrMS § 91 lg-s 2 sätestatud korras tehtud määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) jätab kohtueelses menetluses esitatud prokuratuuri läbiotsimistaotluse rahuldamata, on käsitatav menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes ja selle peale ei saa esitada määruskaebust. (p 16)
Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus (eeluurimiskohtunik) lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi kohtueelse menetleja taotluse menetlustoimingu määramiseks. Seadusandja ei ole käsitanud KrMS § 385 p-s 5 menetlustoiminguks loa andmise määrustena mitte üksnes määrusi, millega kohus annab menetlustoiminguks loa, vaid ka määrusi, millega loa andmisest keeldutakse. (p 12)
Prokuratuuril puudub õigus vaidlustada KrMS § 91 lg-s 2 sätesatatatud alusel tehtud läbiotsimiseks loa andmisest keeldumise määrust PS § 24 lg-st 5 lähtuvalt. Osutatud sättes ette nähtud edasikaebeõigus on põhiõigus. Riik ega ükski riigiasutus, sh prokuratuur, ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu põhiõigustele tugineda. (p 15)
|
| 3-4-1-2-16
|
Riigikohus |
16.11.2016 |
|
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. Põhiseaduse § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja (p 119).
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81) Kohtuasjas saab kolleegium kontrollida üksnes konkreetsete kaebajate suhtes kehtiva keelu põhiseaduspärasust. (p 85)
Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk sätte põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. (p 89) Taotluste rahuldamist takistas esmalt VangS § 94 lõige 5, mis välistab vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaluse. Samas ei saaks ka nimetatud sätte põhiseadusvastasuse korral kohus otsustada teisiti. Kaebuste rahuldamist takistas õiguskorras lisaks ka sellise normi puudumine, mis annaks vahistatute pikaajalise kokkusaamise õiguse. (p 91)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.(p 81)
Vahistatu pikaajalise kokkusaamise keeld riivab PS §-s 26 sätestatud õigust perekonnaelu puutumatusele. (p 93) Tegemist on kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata PS § 26 teises lauses loetletud põhjustel. (p 96) Vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki, mis on PS § 26 teises lauses loetletud eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. (p 97)
Põhiõigust perekonnaelu puutumatusele võib seadusega piirata juhul, kui piirangu kehtestamisel on lisaks eesmärgi legitiimsusele järgitud PS §-s 11 sisalduvat proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele kontrollib kohus järjestikku kolmel astmel: kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajaduse korral ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust. (p 98)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest põhiseaduse sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning PSJKS § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus. (p 81)
Riigis, mis on rajatud esindusdemokraatia põhimõttele, kuulub seadusandlik võim Riigikogule. Seda põhimõtet, mida väljendab PS § 59, täpsustab PS § 65 punktis 16 sätestatud Riigikogu universaalpädevus. PS § 11, mille järgi peavad põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud, ei sisalda isiku põhiõigust kaalumisele, vaid nõuab üksnes, et kaalumine annab lõppastmes tema põhiõiguse piiramise seisukohalt proportsionaalse tulemuse. Seesugust põhiseaduslikku õigust ei tule kaalumisele ka ühestki teisest PS sättest. Isiku perekonnaelu puutumatuse riive võib osutuda proportsionaalseks ka juhul, kui seda on kaalunud seaduse loomisel selleks demokraatlikult legitimeeritud seadusandja. (p 119)
|
| 3-2-1-132-16
|
Riigikohus |
12.12.2016 |
|
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 14)
Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). (p 16)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 13)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. (p 15)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. (p 15)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
|
| 3-4-1-14-16
|
Riigikohus |
27.01.2017 |
|
PS § 15 lõike 1 teisest lausest tuleneb isiku õigus seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide vastavus põhiseadusele. PSJKS ei näe ette võimalust, et isik saaks Riigikohtule esitada kaebuse õigustloova akti või selle sätte PS vastaseks tunnistamiseks. Siiski saab isik õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse tagamiseks erandjuhul pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev kaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (alates RKÜK otsusest asjas nr 3-1-3-10-02; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-43-13). (p 21-22)
PS § 152 lõikest 1 tulenev kohustus jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt või selle säte kohaldamata on ka Riigikohtul. Teisalt tuleb arvestada, et RKPJK ei ole PSJKS kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-19-08). Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (alates RKPJK määrusest asjas nr 3-4-1-4-06; viimati RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-34-15). (p 25)
Riigikohus hindab kassatsiooni või määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel muu hulgas ka taotluse tunnistada õigustloov akt või selle säte põhiseaduse vastaseks põhjendatust. Kohtul on kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-56-13). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-21-11; RKPJK määrus asjas nr 3-4-1-4-13). (p 26)
|
Facebook
Twitter