3-2-1-8-15
|
Riigikohus |
08.04.2015 |
|
Kui saatja e-kirja kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (vt selle kohta Riigikohtu 21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14). (p 13)
PankrS § 83 lg 5 järgi on menetlusosalisteks võlausaldaja ning pankrotivõlgnik, keda esindab pankrotitoimkonna esimees või üldkoosolekul konkreetseks kohtumenetluseks või sellisteks kohtumenetlusteks valitud isik. Pankrotihalduri ja võlausaldaja vastu esitatud hagi tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, sest need isikud ei ole praeguses asjas materiaalõiguslikult kohasteks kostjateks ja nende suhtes hagi rahuldamine ei saaks seega kõne alla tulla. Pankrotihalduri ja võlausaldaja suhtes hagi rahuldamata jätmine võib olla eksitav, sest võiks olla mõistetav kui lahend, mis välistab kohase kostja suhtes tehtud otsuse siduvuse nendele sama õigussuhte teistele osalistele (TsÜS § 38 lg 8). (p 9)
PankrS § 94 lg-s 3 märgitud puuduste all tuleb mõista sama paragrahvi lg 1 esimeses ja teises lauses loetletud puudusi ning aluse lugeda nõudeavaldus esitamata jäetuks annab võlausaldajate üldkoosolekule nõudeavalduse vormi- ja sisunõuete rikkumine. Nii peab nõudeavaldus olema kirjalik ning halduril tuleb kontrollida, kas selles on märgitud nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on tagatud pandiga. Olenevalt asjaoludest võib küll olla otstarbekas lisada nõudeavaldusele ka tõendid, millega avalduse esitaja oma nõuet põhistab, sest see võib aidata kaasa selguse loomisele ja vältida hilisemaid vaidlusi. Siiski ei ole nõudeavaldusele selles nimetatud asjaolusid tõendavate dokumentide lisamata jätmine puudus, mille tõttu võiks võlausaldajate üldkoosolek otsustada, et nõuet ei ole esitatud. Oma nõude tõendamiseks võib nõudeavalduse esitanud isik esitada tõendeid ka hiljem, sealhulgas kohtumenetluses, kus lahendatakse vaidlus tema nõude tunnustamise üle. (p 12)
|
| 3-2-1-160-14
|
Riigikohus |
02.04.2015 |
|
Kommertspant ei laiene varale, millele on seaduse alusel tekkinud vallaspandiõigus, sh üürileandja pandiõigus.
Ettevõtja võib ka kommertspandiga koormatud vara tavapärase majandustegevuse raames kasutada ja käsutada. Kui kommertspant ulatub vallasvarale, siis selle hindamisel, kas sellele vallasvarale võib VÕS § 305 lg 1 eelduste täitmisel tekkida ka üürileandja pandiõigus, tuleb järgida KomPS § 5 lg-s 2 sätestatut, mille kohaselt kommertspandiga koormatud vara võõrandamise või koormamise korral tavapärase majandustegevuse raames lõpeb kommertspant sellele esemele. (p 15)
Asjaõigusele omase numerus clausus'e printsiibi kohaselt ei saa pooled muuta pandiõiguse asjaõiguslikku sisu. Eeldusel, et kolmandate isikute õigusi ei riivata, on aga võimalikud pooltevahelised võlaõiguslikud kokkulepped, millega pandiõigus välistatakse või millega muudetakse sama eseme suhtes tekkinud pantide omavahelist rahuldamisjärku. Kui üürileandja on seadusjärgsest pandiõigusest tahteavaldusega kommertspandi pidaja kasuks loobunud, puuduvad takistused kommertspandi tekkeks (KomPS § 2 lg 3 p 2) ja edasikestmiseks (KomPS § 5 lg 2) ka esemete suhtes, millele ulatub üürileandja seadusjärgne pandiõigus. Sellega on määratud sisuliselt kommertspandi eesõigus üürileandja pandiõiguse ees, olenemata vara omandamise ajast.
Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)
Võlausaldajad võivad otsustada pandiõiguse omavaheliste järkude üle, seda nii pankrotimenetluses kui ka selle väliselt. (p 16)
Võlausaldaja õigus esitada pankrotimenetluses koostatud jaotusettepanekule vastuväide ei ava võlausaldajale uut võimalust vaidlustada tunnustatud nõuet või selle rahuldamisjärku.
PankrS § 106 lg 2 annab õiguse vaadata tunnustatud nõue võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi, kui see rajaneb võltsitud andmetel või kui koosoleku kokkukutsumisel või pidamisel on oluliselt rikutud seadust. Nimetatud säte ei anna aga võlausaldajale, kelle nõue on jäänud kaitsmata, õigust taotleda uue nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumist. (p 19)
|
| 3-2-1-139-14
|
Riigikohus |
18.12.2014 |
|
AÕS § 279 lg-st 7 ja VÕS § 149 lg-test 1 ja 3 tulenevalt ei saa pantija esitada nõudele selliseid vastuväiteid, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga, ega kasutada võlgnikule kuuluvat kujundusõigust. (p 15)
Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega.
Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud.
Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid.
Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17)
Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21)
See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)
Leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ei ole vahetult seotud põhivõlgniku isikuga ega ole tegemist ka kujundusõigusega.
Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23).
Viivise vähendamise tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni ei saabu tagajärg, mille kohaselt ei pea võlgnik viivist vähendatud ulatuses tasuma. Viivise vähendamise taotlus esitatakse üldjuhul kohtumenetluses ning see ei pea olema ka summaliselt piiritletud. Viivise vähendamise otsustab kujundusotsusega kohus. (p 16)
Pantijal ja käendajal on õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud.
Juhul, mil viivise/leppetrahvi vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb leppetrahvi või viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte pantija majanduslikku seisundit vm asjaolusid.
Kohtumenetluses tuleb pantija poolt viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. (p 17)
Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21)
See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)
Selguse huvides oleks otstarbekam, kui ringkonnakohus enne maakohtu otsuse resolutsiooni tervikteksti esitamist võtaks eraldi seisukoha kõikides nendes punktides, milles ta maakohtu otsust muudab (osaliselt tühistab) või muutmata jätab. (p 24)
Kujundusõigust iseloomustab eelkõige selle realiseerumine asjakohase tahteavalduse jõudmisel vastaspooleni. Nt lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). (p 16)
Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. (p 11)
VÕS § 44 kohaselt, kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. (p 12)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt Riigikohtu
12. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 19). (p 17)
See, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivisenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt/pantijatelt võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. (p 22)
Pantija suhtes ei kehti põhivõlgniku pankrotimenetluse ajal intressi ja viivise arvestamise keeld, mis tuleneb PankrS § 35 lg 1 p-st 6. (p 21)
|
| 3-2-1-132-14
|
Riigikohus |
15.12.2014 |
|
Maakohtu määruse peale, millega maakohus rahuldab menetlusosalise määruskaebuse, saab esitada määruskaebuse ringkonnakohtule teine menetlusosaline, kelle õigusi maakohtu määrus riivab. (p 11-12)
Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)
Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)
Tulenevalt TsMS §-st 695, mille kohaselt Riigikohtusse määruskaebuse esitamisele kohaldatakse kassatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui seadusest ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti, kehtib TsMS § 643 lg 4 ka ringkonnakohtus määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta tehtud määruse vaidlustamise kohta. See tähendab, et ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus jätab määruskaebuse läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse Riigikohtule. (p 17)
Seadusandja on edasikaebe võimalused pankrotimenetluses soovinud sätestada ammendavalt pankrotiseaduses (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-12, p 14). Pankrotiseadus ei näe ette võimalust esitada määruskaebust määruse peale, millega kohus määrab võlgnikule vande andmise kohustuse. PankrS § 31 järgi ei ole selline otsustus kohustuslik osa pankrotimäärusest. Sellisel juhul on tegemist olukorraga, kus pankrotimääruses sisaldub eraldi määrus, millega võlgniku juhatuse liikmeid kohustatakse vannet andma. Sellise määruse peale ei näe pankrotiseadus ette määruskaebuse esitamise võimalust. (p 15)
Kestva toimega määrust hagita menetluses saab kohus asjaolude muutumisel TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi ise muuta. Määrust, millega maakohus paneb võlgniku juhatuse liikmele vande andmise ja andmete esitamise kohustuse, tuleb käsitada kestva toimega määrusena hagita menetluses, mida kohus saab ise muuta. Esialgse määruse muutmise tulemusena tehtud lahendile kehtib TsMS § 480 lg 4 järgi edasikaebamise osas PankrS § 5 lg-s 1 väljendatud üldpõhimõte. Pankrotiseadus ei näe ette, et võlgnik võiks esitada määruskaebuse pankrotimenetluses tehtud maakohtu määruse peale, millega kohus vabastab võlgniku juhatuse liikme vande andmise kohustusest. (p 16)
Võlgniku vande andmise kohustuse kohta märgib kolleegium järgmist. PankrS § 86 lg 1 järgi võib kohus kohustada võlgnikku kohtus vandega kinnitama, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja majandus- või kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 järgi võib sellise kohustuse muu hulgas panna juriidilisest isikust võlgniku juhatuse liikmele. Niisuguse kohustuse eesmärgiks on tagada suurem õigusselgus võlgniku vara, kohustuste ja dokumentide kohta.
üksnes asjaolu, et isik ei ole enam võlgniku juhatuse liige, ei pruugi olla põhjuseks, miks ta peaks sellisest kohustusest vabanema. PankrS § 90 järgi on juriidilisest isikust võlgniku puhul koostoimes PankrS § 86 lg-ga 1 ja § 19 lg-ga 3 võimalik kohustada võlgniku juhatuse liiget andma vannet ka juhul, kui ta on oma kohustustest vabastatud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. (p 18)
|
| 3-2-1-124-14
|
Riigikohus |
10.12.2014 |
|
Tühistatud otsuse teinud kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja uueks läbivaatamiseks saatmisel maakohtule puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 28)
Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. (p 25)
PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud tunnustamisnõudes ja TsMS § 368 lg 1 alusel esitatud tuvastusnõudes saab pärast 1. jaanuari 2010 olla menetlusosaliseks pankrotivõlgnik. (p 21)
Põhjendamatutele nõuetele vastuväite esitamine on halduri PankrS § 101 lg 1 järgne kohustus ning põhjendamatult vastuväite ja (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. (p 27)
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).
Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamisel esitatakse vastuväide, saab vastuväite esitaja nõude tunnustamise hagile vastuväiteid esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamiseks alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel. Kuna selline nõue puutub pankrotivarasse, saab hagi esitada üksnes pankrotihaldur. Kui haldur esitab vastuhagi, tähendab see võlatunnistuse tagasinõudmist pankrotivarasse ja sellele saavad tugineda ka nõudele vastuväite esitanud võlausaldajad. (p 27)
Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selles tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. (p 28)
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).
|
| 3-2-1-121-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses – aegumine loetakse TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu menetluses on hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12). TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka pankrotihoiatuse esitamise korral – vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17). (p 14)
Kui maakohus teeb otsuse aegumisele tuginedes, ilma et oleks pooltega aegumisega seotud küsimusi arutanud, on tegemist menetlusosaliste jaoks üllatusliku otsusega. Kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada selle kohta arvamust (p 11)
Ringkonnakohus peab sellisel olukorras andma menetlusosalistele võimaluse esitada aegumise kohta oma seisukohad ja tõendid. Seda tegemata on ka ringkonnakohtu otsus menetlusosalisele üllatuslik. (p 11)
Kuigi kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2), siis olukorras, kus pooled ei ole aegumise kohta sisulisi väiteid kirjalikes dokumentides esitanud, kuid esitavad need istungil, tuleb need TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. (p 11)
|
| 3-2-1-114-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Kui võlgniku väited puudutavad nõude maksmapanemist vales menetluses (täitemenetluses pankrotimenetluse asemel), on õigeks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri tegevuse peale (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-11, p 16). (p 17)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15)
Põhivõlgniku kohustuse katteks asjaõigusliku tagatise (hüpoteegi) andnud pantija suhtes võib täitemenetluse alustamist nõuda vaid siis, kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta (AÕS § 352 lg 1). (p 16)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
PankrS § 42 kehtib ainult võlausaldaja ja pankrotivõlgniku vahelises suhtes. Seega ei mõjuta PankrS § 42 järgne nõuete sissenõutavaks lugemine põhivõlgnikust pankrotivõlgniku suhtes nõuete sissenõutavust pantija suhtes (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-12, p 13). (p 15)
Võlausaldajal on laenuleping võimalik üles öelda ka pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. (p 16)
|
| 3-2-1-92-14
|
Riigikohus |
05.11.2014 |
|
Maksuhalduri rahvusvahelise ametiabi korras tehtud haldusakt on täitedokument TMS § 2 lg 1 p 12 mõttes. (p 11)
Nõude tunnustamata jäämine pankrotimenetluses ei kõrvalda täitedokumendi õigusjõudu. Nõude tunnustamata jäämise tagajärjeks on, et võlausaldaja ei saa oma nõuet realiseerida pankrotimenetluses ja ta ei omanda pankrotimenetlusest pärinevat täitedokumenti. (p 13)
Nõude tunnustamata jäämine pankrotimenetluses ei kõrvalda täitedokumendi õigusjõudu. Asjaolu, et nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata, saab tuua kaasa tagajärje vaid pankrotimenetluses. Nõude tunnustamata jäämise tagajärjeks on, et võlausaldaja ei saa oma nõuet realiseerida pankrotimenetluses ja ta ei omanda pankrotimenetlusest pärinevat täitedokumenti. (p 13)
|
| 3-2-1-94-14
|
Riigikohus |
04.11.2014 |
|
Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest ning VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele (vt Riigikohtu 14. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-09, p 22). (p 14)
PankrS § 99 lg 3 kohaldub loovutamisega saadud nõuete tasaarvestusele, mis on tehtud pankrotimenetluses, s.o pärast pankroti väljakuulutamist. PankrS § 99 lg-t 3 ei saa kohaldada aga väljaspool pankrotimenetlust, s.o enne pankroti väljakuulutamist toimunud tasaarvestustele. (p 11)
Tulenevalt PankrS §-st 109 ja § 113 lg 1 p-st 2 saab võlgniku pankrotihaldur tagasivõitmise korras sekkuda võlgniku tehingutesse ja toimingutesse. Võlgniku pankrotihaldur ei saa tagasivõitmise korras taotleda võlgniku ühepoolsel tahteavaldusel (tasaarvestusel) põhinevate õiguslike tagajärgede ümberkujundamist. Eeltoodut ei muuda see, et tasaarvestused mõjutavad otseselt võlgniku varalist sfääri. Reeglid võlausaldaja tasaarvestuse lubatavusele sätestab PankrS § 99. (p 14)
|
| 3-2-1-85-14
|
Riigikohus |
13.10.2014 |
|
Pandiga tagatud nõue ei lähe PankrS § 153 lg 4 alusel teise rahuldamisjärku ulatuses, milles see jäi rahuldamata seetõttu, et pandieseme müügist saadud rahast tehti PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamakseid (p 10).
Kuna kohtumääruse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav lahendi ülejäänud tekstita, peab kohus pankrotimenetluse lõpetamise määruse resolutsiooni märkima mh selle osa võlausaldaja esimese järjekoha nõudest, mis jäi rahuldamata pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tõttu (p 11).
|
| 3-2-1-64-14
|
Riigikohus |
08.10.2014 |
|
Juhul, kui kaasapellant ei vaidlustanud maakohtu otsust, ei pea ta apellatsioonimenetluse kulusid kandma (p 14).
Samas kohtumenetluses mitme kostja vastu esitatud nõude tunnustamise asjas saab kostjaid pidada kaaskostjateks ning kohtulahendi edasikaebamise korral kaasapellantideks või –vastustajateks ning kaaskassaatoriteks või -vastustajateks sõltumata sellest, kas kaaskostja on kaebuse esitanud (p 12).
Juhul, kui kaasapellant ei vaidlustanud maakohtu otsust, ei pea ta apellatsioonimenetluse kulusid kandma (p 14).
Samas kohtumenetluses mitme kostja vastu esitatud nõude tunnustamise asjas saab kostjaid pidada kaaskostjateks ning kohtulahendi edasikaebamise korral kaasapellantideks või –vastustajateks ning kaaskassaatoriteks või -vastustajateks sõltumata sellest, kas kaaskostja on kaebuse esitanud (p 12).
Kui kasvõi ühe kostja vastu on nõue jäänud kohtulahendiga tunnustamata, ei saa seda nõuet pankrotimenetluses tunnustatud nõudeks pidada (p 12).
|
| 3-2-1-41-14
|
Riigikohus |
20.06.2014 |
|
TsMS § 392 lg 1 p-st 4, § 238 lg-st 1, § 463 lg 1 esimesest lausest ja § 238 lg-st 4 tuleneb, et kohus peab tegema nii tõendi vastuvõtmise kui sellest keeldumise kohta määruse. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid
Pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendeid on kohtul õigus vastu võtta vaid TsMS § 237 lg-s 1 sätestatud tingimustel (p 10).
TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt ei saa ringkonnakohus uue tõendi vastuvõtmist põhjendada üksnes asjaoluga, et see on asja õige lahendamise jaoks oluline ning teisel poolel on olnud võimalus tõendiga tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Viidatud sätte tähenduses on uue tõendi vastuvõtmiseks vaja lisaks vastaspoole nõusolekut (p 9).
Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 111 lg 3 mõttes tuleb kindlaks teha üksnes see, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt Riigikohtu 22. veebruaril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11 tehtud otsuse p 41) (p 14).
TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt ei saa ringkonnakohus uue tõendi vastuvõtmist põhjendada üksnes asjaoluga, et see on asja õige lahendamise jaoks oluline ning teisel poolel on olnud võimalus tõendiga tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Viidatud sätte tähenduses on uue tõendi vastuvõtmiseks vaja lisaks vastaspoole nõusolekut (p 9).
TsMS § 392 lg 1 p-st 4, § 238 lg-st 1, § 463 lg 1 esimesest lausest ja § 238 lg-st 4 tuleneb, et kohus peab tegema nii tõendi vastuvõtmise kui sellest keeldumise kohta määruse. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid
Pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendeid on kohtul õigus vastu võtta vaid TsMS § 237 lg-s 1 sätestatud tingimustel (p 10).
TsMS § 392 lg 1 p-st 4, § 238 lg-st 1, § 463 lg 1 esimesest lausest ja § 238 lg-st 4 tuleneb, et kohus peab tegema nii tõendi vastuvõtmise kui sellest keeldumise kohta määruse. Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid Pärast eelmenetluse lõppu esitatud tõendeid on kohtul õigus vastu võtta vaid TsMS § 237 lg-s 1 sätestatud tingimustel (p 10).
TsMS § 652 lg-st 4 tulenevalt ei saa ringkonnakohus uue tõendi vastuvõtmist põhjendada üksnes asjaoluga, et see on asja õige lahendamise jaoks oluline ning teisel poolel on olnud võimalus tõendiga tutvuda ja sellele vastuväiteid esitada. Viidatud sätte tähenduses on uue tõendi vastuvõtmiseks vaja lisaks vastaspoole nõusolekut (p 9).
|
| 3-2-1-57-14
|
Riigikohus |
10.06.2014 |
|
PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (p 16).
Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv (p 18).
Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv (p 18).
PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge (p 16).
|
| 3-2-1-60-14
|
Riigikohus |
10.06.2014 |
|
PankrS § 31 lg 1 koostoimes lg-ga 2 kohustab kohut kuulutama püsivalt maksejõuetu juriidilise isiku pankroti välja ka juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja kohus leiab, et nõue ei ole selge. (p 16)
Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv. (p 18)
Võlausaldaja nõude olemasolu ja selle ulatus ning selgus ei ole pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis tähtsusetud. Nimelt tuleb olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse, võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu PankrS § 1 lg 2 või lg 3 tähenduses, kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, siis on täidetud püsiva maksejõuetuse esimene eeldus PankrS § 1 lg 2 või lg 3 järgi. Seejärel tuleb hinnata ka samadest sätetest tuleneva teise eelduse täidetust ehk seda, kas maksejõuetus on püsiv. (p 18)
|
| 3-2-1-38-14
|
Riigikohus |
21.05.2014 |
|
Kassatsioonkautsjon ühisvara jagamise asjas (vt 3-2-1-31-14, p 19), (p 18)
Asja kaasomandi lõpetamise kohta tehtud kohtulahendi alusel saab asja müügiks korraldada avaliku enampakkumise TMS-s sätestatud korras (p 16)
Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)
Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)
Abikaasade varaühisuse varasuhte saab abikaasa lõpetada abieluvaralepinguga isiklikult, võlgnikust abikaasa pankrotihaldur ei saa sellist lepingut abikaasa nimel sõlmida (p 11)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja tal ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab esitada sellisel juhul vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).
Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)
Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal, mitte pankroti väljakuulutamise ajal (p 15)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril ei ole seadusest tulenevalt õigust korraldada ühisvara müügiks avalikku enampakkumist ja üldjuhul ei ole põhjendatud määrata teda seda tegema ka kohtulahendiga. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab ka ühe abikaasa pankroti korral täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks ka ühe abikaasa pankroti korral (p16)
Võlgnikust abikaasa pankrotihalduril (PankrS § 122) ja täitemenetluse sissenõudjal (TMS § 14 lg 2) on erinevalt abikaasadest õigus nõuda abikaasade ühisvara jagamist varaühisuse varasuhte kestel ja neil ei ole õigust nõuda abikaasade varaühisuse varasuhte lõpetamist (PKS § 36). Abikaasa saab sellises menetluses esitada vastuhagi ühisvara jagamiseks teisel viisil (p 11–12).
Ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel ja jagamisel kohaldatav õigus (vt 3-2-1-31-14, p-d 10 ja 12) (p 13)
Abikaasade solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest (p 13)
Pankrotihaldur saab nõuda PankrS § 122 alusel nii ühisvara jagamist (PKS § 37) kui ka ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist või jagamist (PKS § 38) (p 14)
Ühisvara jagades tuleb üldjuhul eelistada solidaarkohustuste täitmist nende jagamisele (PKS § 38) (p 14), sest täitmisega abikaasade solidaarkohustus lõppeb, kuid jagamine ei puuduta üldjuhul võlausaldajat ja abikaasade solidaarkohustus säilib. Kohustuse oma osast suuremas ulatuses täitnud abikaasale läheb üle võlausaldaja nõue teise abikaasa vastu (vt 3-2-1-33-03, p 11) (p 14)
Laenu tagastamise kohustuse saab jagada abikaasade vahel vastavalt laenujäägi suurusele ühisvara jagamise ajal (p 15)
Kui abikaasade sissenõutavaks muutunud solidaarkohustuse täitmine on tagatud abikaasade ühisvara hulka kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga ja ühisomandi lõpetamiseks otsustataks kinnisasi müüa avalikul enampakkumisel, on põhjendatud solidaarkohustus ühisvara jagamisel täita, mitte jagada (p 15)
Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras. Ühisvarale seatud hüpoteegiga tagatud abikaasade solidaarkohustuse saab täita, arvestades viivist kinnisasja müümise päevani. Võlausaldaja saab sundtäitmise klausli korral alustada täitemenetlust hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel abikaasade solidaarkohustuse täitmiseks (p16)
Ühisvara jagamise kohta tehtud kohtulahendit saab täita ja selle alusel ühisvara müügiks avalikku enampakkumist korraldada TMS-s sätestatud korras (p 16)
|
| 3-2-1-28-14
|
Riigikohus |
30.04.2014 |
|
ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)
Kui täisühingu vastu on esitatud maksunõue, mille täitmist nõutakse täisühingu osanikult, tuleb osanikule teha MKS § 96 järgi vastutusotsus või esitada vastav nõue maksukorralduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis on sarnane aegumistähtajaga (p 13-14)
Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)
ÄS § 101 lg 2 alusel ei teki võlausaldajal eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu, vaid võlausaldaja saab osaniku vastu esitada nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Sellise nõude aegumisele saab kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumistähtaja kohta sätestatut (p 12)
Täisühingu pankroti väljakuulutamise korral aegub pankrotihalduri PankrS § 97 lg 1 alusel esitatav nõue täisühingu osaniku vastu sama aja jooksul, nagu aeguks võlausaldaja nõue osaniku vastu olukorras, kus ühingu pankrotti ei oleks välja kuulutatud (p 14)
|
| 3-2-1-151-13
|
Riigikohus |
30.04.2014 |
|
VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda küll eelkõige lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). (p 11)
PankrS § 114 tagatise andmise tagasivõitmise kohta saab kohaldada ka nõude loovutamise tehingule, mis tehti eesmärgiga tagada mingi kohustuse täitmist, st tagatisloovutamisele. Sel juhul saab tagatise andmisena kehtetuks tunnistada nõude loovutamise käsutustehingu (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 50). (p 11)
PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi on tagatise andmise kehtetuks tunnistamise eelduseks, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, ning täiendavateks alternatiivseteks eeldusteks on, et pant seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud või võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Lisaks on tagasivõitmise üldiseks eelduseks PankrS § 109 lg 1 järgi võlausaldajate huvide kahjustamine. ( 12)
|
| 3-2-1-17-14
|
Riigikohus |
16.04.2014 |
|
Pärast seda, kui maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 409 lg 1 järgi ja hageja on taotlenud menetluse taastamist TsMS § 412 lg-te 3 ja 4 järgi, ei saa ringkonnakohus keelduda menetluse taastamise aluse esinemise korral menetluse taastamisest selle tõttu, et hagi on õiguslikult perspektiivitu (p 19).
Kui kohtutoimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 9). Sama seisukoht kohaldub ka maakohtu koosseisu vahetumise kohta.
Kohtukooseisu vahetumise mõjuvaks põhjuseks võib olla nt kohtuniku põhjendatud taandumine, ametist lahkumine, teise kohtumajja liikumine vms. Kindlasti ei tohi kohtukoosseisu vahetumise põhjuseks olla nt kohtunike töökoormuse ühtlustamine sama kohtu siseselt (p 21).
Juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 20) (p 20).
Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb esitada küll kohtutäituri, ostja ja sissenõudja vastu, kuid juhul kui äriühingust ostja on lõpetatud, saab sellisel juhul hagi esitada üksnes kohtutäituri ja sissenõudja vastu (p 19).
|
| 3-2-1-18-14
|
Riigikohus |
09.04.2014 |
|
Sissenõudjad saavad täitemenetluses kontrollida hüpoteegipidaja nõuete olemasolu (ja neid vaidlustada) saadud tulemi jaotamisel, esitades TMS § 109 (koostoimes TMS
§-ga 137) järgse hagi jaotuskava vaidlustamiseks.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Käsutuskeelu (keelumärke) omajal ei ole õiguslikku huvi tuvastada tehingute tühisust heade kommete vastasuse tõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel. Vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, kuid sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks on sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 23, 26, 27).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Hüpoteegi seadmise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb tõendada, et hüpoteegi seadmise leping rikub käsutuskeeldu ja on seetõttu TsÜS § 88 lg 1 esimese lause järgi põhimõtteliselt tühine ja et hüpoteegi omandaja oli TsÜS § 88 lg 11 ning AÕS § 561 lg-te 2 ja 3 järgi hüpoteegi sissekandmise kinnistamisavalduse esitamise ajal käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Isegi kui hüpoteegiga ei tagata tegelikke nõudeid, ei muuda see hüpoteegi seadmise lepingut ega hüpoteegi loovutamise lepingut kui abstraktseid käsutustehinguid näilisteks (vt Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-d 25, 27).
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36).
Hagi esitamisel koos hagi tagamise taotlusega ei ole õige toimetada hagimaterjale kostjale kätte enne, kui hagi tagamise taotlus on lahendatud.
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Arest kui kohtumäärus on TsMS § 466 lg-st 3 ja § 467 lg-st 5 tulenevalt viivitamata täidetav alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja seega ka eseme käsutuskeelust (vt Riigikohtu 11. detsembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-13, p 36). Selle ajaga saab TsÜS § 88 lg 11 ja AÕS § 561 lg 2 järgi võrdsustada käsutuskeelu kohta keelumärke kinnistusraamatusse kandmise aja, kui see toimus enne käsutuskeelust teadasaamist.
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust täitemenetluses ega pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
Kehtiv asjaõigus tekib kinnisasja asjaõigusega koormamisel AÕS § 641 järgi üksnes juhul, kui täidetud on kõik järgmised eeldused:
• asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);
• kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutama õigustatud, st ta oli kinnisasja omanik või tulenes käsutamise õigus omaniku nõusolekust või seadusest;
• õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.
Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-13, p 20).
Enne käsutuskeelu sissekandmist kinnistusraamatusse kantud hüpoteek võib rikkuda keelumärkega õigustatud isiku õigusi, kui hüpoteegi omandaja oli käsutuskeelust teadlik või pidi sellest teadlik olema.
Käsutuskeeld (ega keelumärge) ei anna õigustatud isikule eelisõigust pankrotimenetluses rahalise nõude realiseerimiseks, mida võimaldab talle kohtulik hüpoteek.
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi.
Kui hageja taotleb rahalise nõude tagamiseks üksnes kinnistusraamatusse keelumärke kandmist, on kohtul siiski õigus nõude tagamiseks seada kostja kinnisasjale kohtulik hüpoteek keelumärke asemel (Riigikohtu 3. märtsi 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-10, p 12).
|
| 3-2-1-3-14
|
Riigikohus |
26.03.2014 |
|
Hagi muutmine ei ole see, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse asjaolude muutumise tõttu hüvitist.
Kui hageja vähendab esitatud haginõuet, siis on tegemist oli haginõude vähendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ja kohus peab tegema määruse kas hageja hagist osaliselt loobumise või selle osaliselt tagasi võtmise kohta (3-2-1-80-13, p 24). (p 10)
PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)
PankrS § 123 lg-s 6 ettenähtud aegumistähtaeg puudutab üksnes PankrS § 123 lg 1 ja § 123 lg 4 esimese lause alusel esitatud nõudeid. See aegumistähtaeg ei kohaldu PankrS § 123 lg 4 teises lauses sätestatud halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõudele. (p 13)
|
Facebook
Twitter